Itaalia ühendamine
Rahvuslik liikumine
1820. aastate revolutsioonide mahasurumise järel Euroopas pääses ka Itaalias võimule poliitiline reaktsioon. Itaallaste suureks probleemiks oli riiklik killustatus ja võõrvõim. Enamik Itaalia väikeriike oli austria võimu all. Iseseisev oli Piemonte ehk Sardiinia kuningriik. Austria võimu all ei olnud ka Lõuna-Itaalias asuv Mõlema Sitsiilia ehk Napoli kuningriik.
22-miljonilisest elanikkonnast elas umbes 80% maal. Talupojad olid vabad, kuid ilma maata. Aastail 1830-1840 pandi alus vabrikutööstusele. Esimesena asutati puuvillavabrikud, 1839. aastal aga avati esimene raudtee.
1830. aastatel algas suure hooga rahvuslik liikumine, mille sihiks oli ühtse rahvusriigi loomine. Liikumisel oli kaks suunda: liberaalne ja revolutsioonis-demokraatlik.
1848. aasta revolutsioon
12. jaanuaril 1848. aastal algas rahva ülestõus Sitsiilia pealinnas Palermos. Moodustati Ajutine valitsus ja võeti vastu konstitutsioon. Otsustati vabaneda Napoli kuninga võimu alt. Kuningas Ferdinand II saatis ülestõusu mahasurumiseks Palermo vastu 5000-mehelise armee, linna pommitati 9 päeva, kuid revolutsioonist jagu ei saadudki. Revolutsioon puhkes ka Napolis ja mitmes väikeriigis. Kõikides riikides kehtestati konstitutsioonid ja Itaalia muutus demokraatlikumaks.
Üksteise järel kuulutasid Itaalia riigid Austriale sõja. Itaallastele oli olukord soodne, sest ka Austrias oli revolutsioon, kuid lõpuks jäi revolutsioon ikkagi pooleli.
Põhja-ja Kesk-Itaalia ühendamine
Pärast revolutsiooni lüüasaamist hakkasid Itaalia rahvuslased panema üha suuremaid lootusi Piemonte kui tulevase Itaalia riigi tuumikule. 1852. aastal sai Piemonte peaministriks Camillo Benso Cavour, kes pani suurt rõhku Põhja-Itaalia majanduslikule arengule. Tol ajal rajati raudteid, ehitati ümber Genua sadam. Rahvuslikult oli meelestatud ka kuningas Vittorio Emanuele II.
1858. aastal plaaniti Prantsuse keisri Napoleone III-ga sõjakäiku Austria vastu, vabastamaks Põhja-Itaalia alasid. Tasuks pidid Prantsusmaa saama piirialad Nizza ja Savoia. Sõda algas 1859. aastal. Prantsuse-Itaalia ühisväed saavutasid otsustava võidu 24. juunil 1859. aastal Solferino lahingus. Austria loovutas Lombardia, mille Prantsusmaa andis Piemontele.
Lõuna-Itaalia ühendamine
Aprillis 1860 algas ülestõus Sitsiilias. Otsustavaks sai Calatafimi lahing Palermo lähedal. Ülestõusnutele tuli appi Garibaldi kahe laevaga. Kuninga väed asusid kõrgel mäel soodsatel positsioonidel, aga Garibaldi meestel tuli rühkida ülesmäge, kuid võit saavutati ikka. Varsti pärast seda vallutasid Garibaldi väed Palermo ja vabastasid kogu Sitsiilia.
1860. aasta augustis tegid Garibaldi juhitud väed dessandi üle Messina väina Lõuna-Itaalia mandrile.
Nüüd oli Garibaldi võimu all kogu Lõuna-Itaalia mander.
Itaalia kuningriik
1861. aasta veebruaris tuli Torinos kokku esimene parlament, kes järgmisel kuul kuulutas Vittorio Emanuele II Itaalia kuningaks. Parlamendi saadikuks oli Giuseppe Garibaldi.
Itaalia kuningriigist jäid esialgu välja Rooma ja Veneetsia.
Itaalia ühendati rahvusliku liikumise tulemusena revolutsioonilises võitluses ja lahingutes ning seejuures ei toimunu muutusi ühiskondlikes suhetes. Rahvusriik oli itaallaste suur saavutus.
Esimene Itaalia kuningas Vittorio Emanuele II
