Holstee manifest

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Pildil on Holstee manifest. See sama manifest on ka Roland Tokko raamatu „12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma“ kaanel.

Selle kohta saad rohkem infot siit:

Unistused

Ärge oodake, tehke oma unistused teoks. Seda tuleks teha niipea kui võimalik. Kuid täita tuleks eelkõige päris sinu unistus, mitte teiste poolt mõjutades loodud unistus. Enamikel juhtudel on võimalik seda kohe teha, eemaldades teelt enda välja mõeldud takistused.

Enda välja mõeldud takistused:

Enda välja mõeldud takistuseks nimetaks ma näiteks rahapuuduse, vahendite puuduse (tegelikult on ka raha üks vahenditest), ajapuuduse, teadmiste puudumise.

Tegelikud takistused:

Kuid mõnikord ei ole võimalik unistusi kohe täita. Olgu selleks põhjuseks ligipääsu puudumine, looduskatastroofid, võimaluste puudumise.

Probleemide lahendamine:

Ise on võimalik lahendada ainult enda välja mõeldud probleeme. Tegelikke takistusi on võimalik lahendada ainult osaliselt, ülejäänud osa, kas laheneb iseenesest või ei lahene kunagi. Enamik neist siiski laheneb iseenesest. 

Unistuste täitumine:

Unistuste täitumiseks tuleb järjepidevalt tegutseda selle nimel. Tuleb järk-järgult tegeleda sellega, mis viib su enda unistustele lähemale. Kõigepealt tuleb täita lühiajalised eesmärgid (unistused) ja siis hiljem pikaajalised eesmärgid (unistused). Lühiajalised eesmärgid võiksid toetada pikaajaliste eesmärkide täitmist (sellest on räägitud siin ka varem, näiteks Edu, Edu Akadeemia osas või osas 12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma või ka osas Minu Elu Kutse)

Kusagilt tuleb alustada...

Hakkame siis pihta...

Elu eesmärk: Teha seda, milles sa oled hea ja edukas ning mis teeb sind õnnelikuks.

Ükskõik, mis see ka oleks, leia see ja tegele sellega.

Osho Aktiivsed meditatsioonid

OSHO AKTIIVSED MEDITATSIOONID

OSHO DÜNAAMILINE MEDITATSIOON
Meditatsioon kestab 1 tund ja koosneb viiest staadiumist. Hoia oma silmad kinni terve meditatsiooni aja.
Esimene staadium: 10 minutit
Kaootiline hingamine läbi nina, luba hingamisel olla intensiivne, sügav, kiire, ilma rütmita, ilma mustrita – ja keskendu alati väljahingamisele. Keha hoolitseb sissehingamise eest. Hingamine läheb sügavale kopsudesse. Tee seda nii kiiresti ja tugevalt kui sa saad kuniks sa saad sõna otses mõttes hingamiseks. Kasuta oma loomulikke kehaliigutusi, et aidata energial tõusta. Tunne seda tõusmas aga ära lase lahti sellest esimeses staadiumis.
Teine staadium: 10 minutit
PLAHVATA!…Lase lahti kõigest, mille peab välja viskama. Järgi oma keha. Lase oma kehal väljendada kõike, mis seal on. Mine totaalselt hulluks. Karju, nuta, hüppa, peksa, raputa, tantsi, laula, naera: püherda maas. Ära hoia midagi tagasi; hoia oma kogu keha liikuvuses. Natukene näitlemist tihti aitab alustamisel. Ära kunagi luba oma mõistusel segada sinna protsessi. Mine hulluks teadlikult. Ole totaalne!
Kolmas staadium: 10 minutit
Käed kõrgel üleval, hüppa üles ja alla karjudes mantrat, „Huu!Huu!Huu!“ nii sügavalt kui võimalik. Iga kord kui sa maandud oma täisjalgadele, lase sellel helil kloppida sügavalt sinu seksuaalkeskust.  Anna kõik mis sul on; väsita end täielikult.
Neljas staadium: 15 minutit
STOP! Jäätu kus iganes sa oled, mis iganes asendis sa oled. Ära kohenda oma keha mitte mingil moel. Köha, liigutus, ükskõik mis, häirib energia liikumist ja kogu pingutus kaob. Vaatle kõike mis toimub sinuga.
Viies staadium: 15 minutit
Tähista! Muusika ja tantsuga väljenda kõike, mis seal on. Kanna oma elulisust endaga terve päeva jooksul.
OSHO KUNDALINI
Esimene etapp, 15 minutit
Ole lõdvestunult, lase kogu kehal väriseda. Tunne, kuidas energia jalgadest ülespoole liigub. Päästa kõik valla ja muutu ise värisemiseks. Selles etapis võid hoida silmad kinni või lahti.
Teine etapp, 15 minutit
Tantsi… nii nagu ise soovid. Las terve keha liigub oma rütmis.
Kolmas etapp, 15 minutit
Sule silmad ja ole vaikuses, istu või seisa.. Ole tunnistajaks sellele, mis sünnib Sinu sees ja väljaspool.
Neljas etapp, 15 minutit
Sule silmad, lama ja ole vaikuses.
OSHO NADABRAHMA
Esimene staadium: 30 minutit
Istu lõdvestunud asendis, silmad kinni ja huuled koos. Alusta ümisemist, piisavalt kõvasti. Nii, et ka teised sind kuulevad ning loo sellega kogu oma kehas vibratsioon. Sa võid kujutleda õõnes toru või tühja anumat, mis on täidetud ainult ümisemise vibratsioonidega. Saabub hetk, mil ümisemine jätkub iseenesest ja sinust saab kuulaja. Siin ei ole erilist hingamist ja sa võid muuta helikõrgust või liigutada oma keha sujuvalt ja aeglaselt kui sa tunned, et tahad seda teha.
Teine staadium: 15 minutit
Teine etapp on jagatud kaheks 7 ½ minutiseks lõiguks. Esimeses pooles liiguvad käed, peopesad ülespoole, väljapoole ringikujulises liikumises. Alustades naba juurest, liiguvad mõlemad käed ettepoole ja siis eralduvad, et teha kaks suurt ringi peegeldades üksteist oma liikumises. Liikumine peaks olema nii aeglane, et kohati tekib tunne, et mingit liikumist polegi. Tunneta, et annad energiat väljapoole universumisse.
Pärast 7 ½ minutit keera peopesad allapoole ja hakka neid liigutama vastupidises suunas. Nüüd tulevad käed kokku naba suunas ja eralduvad väljapoole keha küljelt liikudes. Tunneta, et võtad energiat endasse Nagu esimeses staadiumis, ära keela pehmet, aeglast liikumist oma ülejäänud kehas.
Kolmas staadium: 15 minutit
Nüüd lõpeta käte liikumine ja istu lõdvestunult.
OSHO NADARAJ
Juhised:
Sellel meditatsioonil on kolm staadiumi, kestvus kokku 65 min.
Esimene staadium: 40 min
Silmad suletuna,tantsi nagu oleks miski su keha üle võtnud. Lase oma alateadvusel võimust võtta. Ära kontrolli oma liigutusi ega vaatle mis toimub. Ole totaalselt selle tantsu sees.
Teine staadium: 20 min
Hoia silmad suletuna, heida koheselt pikali. Ole liikumatult ja vaikuses.
Kolmas staadium: 5 min
Tantsi, tähista ja naudi.
OSHO DEVAVANI
Esimene staadium: 15 min
istu vaikselt ja kuula muusikat.
Teine staadium: 15 min
hakka tegema häält,mis midagi ei tähenda, näiteks “la la la” ja jätka selle tegemist kuni võõrad sõnataolised helid hakkavad tulema. Need sõnad peavad tulema mitte tuttavast aju osast vaid osast, mida me lapsena kasutasime, enne kui rääkima õppisime. Laske sel olla pehme jutukas intonatsioon; Ära nuta,hõika,naera ega karju.
Kolmas staadium: 15 min
Tõuske püsti ja laske sellel tundmatul jutul jätkuda, lastes oma kehal liikuda pehmelt helidega harmoonias.Kui meie keha on lõõgastunud siis meie peenenergiad loovad Latihani –spontaane, struktureerimata liikumine väljaspool su kontrolli.
Neljas staadium: 15 min
Viska pikali. Ole vaikuses ja liikumata.
OSHO EVENING MEETING
Esimene staadium 20 minutit
energiline tähistamine, kus kõik on kutsutud osalema ja tantsima totaalselt.
Teine staadium 10 min.
istumine vaikuses, suletud silmadega. Kasutades energiat, et minna vaikusesse. Mida rohkem totaalsust tuuakse tähistamisse seda sügavamale vaikus läheb.Selle lõpetab 3 trummilööki
Kolmas staadium
kuulame Osho videot, kus ta kõneleb  erinevatel teemadel. Iga Evening Meeting on erinev teema, millest Osho kõneleb.
Evening Meeting`u lõpetab Gibberish ja Let-Go meditatsioon Osho hääle juhendamisel. Let-Go meditatsioon on hea viis minna sügavale, iseenda olemusse (Hara keskusesse).
Viimane osa 1 min.
Tähistamine tantsuga
OSHO MANDALA
esimene osa : 15 min
Avatud silmadega, jookse kohapeal. Alustades aeglaselt ning joostes kiiremini ja kiiremini. Too oma põlved nii kõrgele kui võimalik. Hingates ühtlaselt ja sügavalt. Unusta keha, unusta mõistus, lihtsalt jätka jooksmist.
Teine osa:15 minutit
Istu, silmad suletud, suu avatud ja vabalt. Lase oma kehal kiikuda vöökohalt nagu kõrs tuule käes – küljelt-küljele, ette ja taha, ringid – nii nagu juhtub. See toob sinu ärganud energia nabakeskusele.
Kolmas osa: 15 min
Lama selili, hoides oma pea paigal. Ava oma silmad ja tee silmaringe kellaosuti liikumise suunas. Suured ringid, alustades aeglaselt ja seejärel kiiremini ning kiiremini. Lase oma suul olla avatud ja lõug lõõgastunult, hingates pehmelt ja ühtlaselt. See toob sinu energia “kolmanda silma” keskusele.
Neljas osa: 15 min
Sule oma silmad ja ole liikumata.
OSHO GOURISHANKAR
esimene osa : 15 min
Istu, silmad suletud. Hinga sügavalt läbi nina, täites kopsud hapnikuga. Hoia hingeõhku nii kaua kui võimalik; siis hinga välja pehmelt läbi suu ja hoia kopsusid tühjana nii kaua kui võimalik. Jätka sellist hingamist kogu esimese osa vältel.
Teine osa:15 minutit
Hinga loomulikult ja õrna pilguga vaata küünlaleeki või vilkuvat sinist tuld. Hoia oma keha liikumata.
NB! Neuroloogiliste haiguste puhul ei tohiks kasutada vilkuvat tuld. Sellisel juhul võib kasutada selles osas silmakatteid.
Kolmas osa: 15 min
Silmad suletud, seisa ning lase oma kehal olla lõõgastunult ning vastuvõtlik. Sa tunned peeneid energiaid, mis liigutavad sinu keha väljaspool sinu kontrolli. Luba sellel “Latihanil” juhtuda. Ära ise liiguta: lase liikumisel juhtuda, õrnalt ja graatsiliselt.
Neljas osa: 15 min
Heida pikali, silmad suletud, püsi vaikselt ning liikumata.
OSHO TŚAKRA HINGAMINE 
See aktiivne meditatsioon kasutab sügavat, kiiret hingamist ja kehaliigutusi, et avada ja tuua teadlikkust, vitaalsust ja vaikust kõigisse seitsmesse tśakrasse ja oma ellu üldiselt.
Parim on teha seda meditatsiooni tühja kõhuga.
Muusika ja kell toetavad protsessi ja iga staadiumi alguses on signaal.
Meditatsioon on mõeldud tegemiseks spetsiaalse Osho Chakra hingamise meditatsioonimuusika saatel, mis indikeerib ja energeetiliselt toeatab erievaid staadiume.
Kõik meie tśakrad on pigem sügaval meie sees kui  keha pealispinnal.
Seda järgnevat kaarti kasutatatkse, et osutada nende  ligikaudsele asukohale.
1. Baastśakra – seksuaalkeskus, selgroo alguspunkt (seksuaalsus, ellujäämine)
2. Nabatśakra –  täpselt naba all (emotsioonid, tunded)
3. Päikesepõimiku tśakra – e. jõu tśakra, ribide all (positsioon elus)
4. Südametśakra – rinnaku keskel (armastus)
5. Kõritśakra – kõris (loomingulisus, eneseväljendus)
6. Kolmanda silma tśakra – kahe kulmu vahel, (intuitsioon, sisse vaatamine)
7. Kroontśakra –  pealael (ühinemine eksistentsiga)
Meditatsioon kestab 1h ja koosneb kahest staadiumist. Silmad on kogu meditatsiooni vältel suletud.
Esimene stadium: 45 min
Seisa, jalad õla laiuselt harkis, keha vabalt ja lõõgastunult.
Hingamine läbi avatud suu.
Hinga sügavalt ja kiiresti igasse tśakrasse u. 1,5 min, alustades esimesest tśakrast ülepoole liigutus. Kui kuuled kella helinat, siis liigu järgmisesse tśakrasse, lasts oma hingamisel minna kiiremaks ja pehmemaks.
Kehaga võid teha kõiki liigutusi, nii nagu keha soovib kuid hoia oma jalad paigal.
Pärast seitsmendasse tśakrasse hingamist kuuled kolme helinat, siis hakkad alla tulema. Alla tulles hingad igasse tśakrasse u. 20 sek.
Jõudes tagasi alla on väike paus, seisa vaikuses mõne hetke ja siis alustad uuesti esimesest tśakrast.
Selliselt kokku 3 korda (alla ja üles).
Teine stadium: 15 min
Istud võid lamad kõhuli vaikuses. Ole vaatleja mis iganes toimub, ilma hinnaguteta.

• 
  

Transtsendaalne meditatsioon

Transtsendentaalne meditatsioon või transtsendentaalse meditatsiooni tehnika (lühendatult TM) on Maharishi Mahesh Yogi poolt loodud vaimne tehnika, mille puhul mediteeritakse õpetaja poolt antud isiklikku mantrat kasutades.
Transtsendentaalne meditatsioon on tänapäeval üks laialdasemalt praktiseeritavaid ja põhjalikumalt uuritud vaimseid tehnikaid.

Praktika

Transtsendentaalse meditatsiooni soovituslik praktika on istuda kinnisilmi korrapäraselt iga päev kaks korda 15 kuni 20 minutiks, lastes mantral oma meeles vaikselt korduda.

Edasijõudnute tehnika

Pärast mõnda aega TM praktiseerimist on võimalik õpetaja(te)lt omandada edasijõudnute tehnika, mille käigus kontrollitakse senist praktikat, värskendatakse mantrat ja antakse täiendavaid juhiseid. Selliseid edasijõudnute tehnika omandamisi võib toimuda mitmeid kordi.

TM-Sidhi tehnika

TM-Sidhi on transtsendentaalse meditatsiooni kõrgem tase, mida on võimalik õpetaja(te)it omandada pärast TM piisavat ja regulaarset praktiseerimist. TM-Sidhi puhul on lisaks mantra meditatsioonile kasutatusel veel meditatsioon mitmetele suutratele Patanjali Yoga Sutra õpetuste kohaselt. Viimase suutra puhul kerkib istuvas asendis praktiseerija üles, sooritades nn "jooga lennu".

Meditatsioon

Meditatsioon (ladina keeles meditatio) ehk meeleharjutus (ka mõtisklus, mõlgutus või mõtlus) on vaimne tehnika teadvusseisundi muutmiseks. "Vaimne tehnika" tähendab siinkohal seda, et meditatsiooni puhul reeglina ei kasutata muid vahendeid teadvusseisundi muutmiseks, nagu narkootilised ja psühhotroopsed ained, alkohol vmt.
Enamasti põhinevad meditatsioonitehnikad mingil õpetusel, traditsioonil või religioonil.
Budismi kontekstis hõlmab meeleharjutuste süsteem eelkõige järgmisi mõisteid:

• kujustamine (sanskriti keeles bhāvanā),
• mõtlus (dhyāna),
• keskendumine (samadhi),
• meelerahu (śamatha),
• analüüsiv vaatlus (vipaśyanā),
• järelevaatamine (anupaśyana).

Meditatsioonitehnikate mittetäielik loetelu

• Budistlikus traditsioonis peetakse kõige olulisemateks meeleharjutusteks meelerahu ja analüüsivat vaatlust.

• Theravaada budismis, aga ka mujal, on tänapäeval laialdaselt kasutusel vipassana ehk sisekaemuslikud meditatsioonitehnikad, nagu anapanasati ja satipatthana, mis põhinevad hingamise jälgimisel.

• Kinhin on "kõndimise meditatsioon". Seda võidakse praktiseerida grupis või üksinda, kõndides aeglaselt, keskendudes jalgade liikumisele ja puudutustele.

• Mettā on armastuse, heatahtlikkuse ja sõbralikkuse meditatsioon.

• Mahajaanas, eriti Jaapanis ja Hiinas, on laialdaselt tuntud Puhta Maa ehk Sukhāvatī õpetust järgiv meditatsioonitehnika, mis põhineb Amitābha nime kordamisel.

• Jaapani Nichireni koolkonnas on oluliseks harjutusviisiks daimoku ehk vormeli "Pühendan end Lootossuutrale" (jaapani keeles 南無妙法蓮華経 Namu Myōhō Renge Kyō) retsiteerimine.

• Chan- ehk zen-budismi Linji (Rinzai) koolkonnas kasutatakse mediteerimisel kōane ehk lahendamatuid mõistatusi.

• Shikantaza on meditatsioonitehnika, mida nimetatakse ka "lihtsalt istumiseks" või "mitte midagi tegemiseks". Selle praktiseerimisel istutakse vaikselt, lastes mõtetel vabalt liikuda, ega pöörata millelegi tähelepanu.

• Samu on mediteerimine igapäevaste toimetuste ajal, tehes neid täie tähelepanu ja ülima keskendumisega.

• Vadžrajaanas on meditatsioonil oluline koht idam'ite ehk dhjaanibuddhade kujustamisel.

• Tiibeti budismis, aga ka mujal, on suur tähtsus mantral Om mani padme hum.

• Krišnaismis kasutatakse Hare Krishna mantrat.

• Transtsendentaalse meditatsiooni tehnika puhul kasutatakse õpetaja poolt antud isiklikku mantrat.

Hinduism

Hinduism on Indias ja Indiast levinud usund, üks dharmalikest religioonidest budismi, džainismi ja sikhismi kõrval. Hinduismi võib pidada ka usundite kogumiks, sest ta sisaldab mitmesuguseid jumala- ja lunastuskäsitlusi. Hinduismi järgijaid nimetatakse hinduistideks või ka hindudeks ja see usund on tugevasti seotud India kultuuri, ajaloo ja elulaadiga.

Hinduism on maailma vanim järjepidev religioon. Selle järgijate arv kasvab kiiresti. 2010. aastal hinnati hinduistide arvu kogu maailmas umbes 950 miljonile, mis oli umbes 14% maailma rahvastikust.  Seda peetakse järgijate arvult kolmandaks usundiks maailmas. Indias on umbes 80% elanikkonnast hinduistid. Suured hinduistide kogukonnad on Nepalis, Bangladeshis, Indoneesias, Malaisias, Tais, Sri Lankal, Pakistanis jm. Briti ülemvõim Indias soodustas hinduismi levikut Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse. Migratsiooni tõttu on hinduistlikke templeid rajatud paljudes maades. Hinduismi ajalooline ja kultuuriline mõju ulatub Kesk-Aasiast kuni Indoneesia ja Filipiinideni.

Hinduism on väga salliv: ainus nõue on tunnistada Veedade autoriteeti. Hinduismis on neli suunda või omaette religiooni: višnuism, šivaism, šaktism ja smartism ning kuus koolkonda: nyaya, vaisheshika, sāmkhya, jooga, mimansa ja vedaanta. Kõigil neil on omakorda palju järglas-koolkondi ja/või traditsioone. Kõik suunad ja koolkonnad tunnustavad üksteist ning samaaegselt võib järgida mitmeid suundi ja koolkondi.

Hinduismis puudub rajaja ja ühtne organisatsioon, kuid on palju sarnase aluse ja ajalooga organisatsioone. Hinduism võib olla traditsiooniline, religioosne, maagiline, filosoofiline jne.

Hindu mõiste

Rigveda geograafia ja Harappa linn

"Hindu" tähendas algselt Induse jõge, seejärel ka seda ümbritsevaid alasid ja nende asukaid. Seetõttu on hindu all mõistetud lihtsalt India elanikku. Juba Pärsia kuningas Kyros II ja hiljem Aleksander Suur nimetasid sealset elanikkonda Induse jõe järgi hindudeks.

Kuid alates 8. sajandi alguses hakkasid islamiusulised Indiat vallutama. Moslemid, kes Indiasse elama asusid, ei nimetanud ennast hindudeks (indialasteks), vaid kasutasid seda sõna ainult India mittemoslemitest elanike kohta. Islamiusku pöördunud indialasi nimetati "hindustani". Nõnda omandas algselt puhtgeograafiline mõiste religioosse tähenduse: hindu mõiste ei olnud seotud konkreetsete uskumuste ega tegudega, vaid islamiusku mittekuulumisega.

Ajalugu

Hinduismi areng on olnud pikk ja keeruline. Tema juured ulatuvad umbes 3000 eKr õitsele puhkenud Induse kultuuri. Umbes 3000–1500 eKr eksisteeris Induse jõe orus Harappa ehk Induse põlluharijate linnakultuur, mille kandjad olid ilmselt draviidid.

Varajane faas: veedade usund

Braahman viib läbi ohverdamistseremooniat havanit Kerala osariigis Indias

Umbes aastal 1500 eKr tungisid Indiasse indoeuroopa päritoluga karjakasvatajatestsõjakad aarjalased, kelle usundit nimetatakse Veedade usundiks ehk Veeda usundiks.

Veedade usund oli polüteistlikohverdamisreligioon, mille järgijad püüdsid saavutada õnne eelkõige maapealses elus.

Teine faas: brahmanism

Brahmanism oli preestritekeskne 

ohverdamisreligioon. Braahmanitest preestrid sooritasid ohverdamistseremooniaid puja'sid, mille eesmärgiks oli säilitada maailma korrastatus riitustel tekkiva imeväe abil. Jumalate roll oli väike.

Kolmas faas: hinduism

Hinduism tekkis 1. aastatuhande keskel eKr brahmanismi reformimise tulemusena.

Pühad tekstid

Veedad

Varasest 19. sajandist juba paberile kirjutatud Rigveda tekstikatkend, mis asub Newberry Raamatukogus Chicagos

Hinduismi varajaisemad pühakirjad Veedad jagunevad: Rigveda, Samaveda, Yajurveda, Atharvaveda. Kõige varasem teos on Rigveda(värsitarkus). Hümnide kogumine algas 1200 eKr. Rigveda on kokkuvõte India mütoloogiast, sisaldades 1028 hümni paljudele erinevatele jumalatele. (Hümn ehk sukta tähendab 'kenasti öeldut'. Kõige lühem hümn on kirjutatud tulejumal Agnile, kõige pikem Sōmale, mis on teatud jook, samas ka taim, millest see jook on valmistatud, ning ka joogi jumalus.

Rigveda stiil ja keel on keeruline ja raske, öeldakse isegi, et ta moodustab peaaegu omaette keele. Kasutatakse suurel hulgal sümboleid ja metafoore, nt lehmad = pilved = koidukiired; pilv = mägi; äike = sõda; silm = päike. Ka jumalatel on palju erinevaid nimesid, sh metafoore, mis hakkavad juba omaette tähendust omandama, nt Indrat nimetatakse kui Vritra tapjat. Kõik mütoloogilised narratiivid on lõpetamata, st neil puudub algus ja lõpp. Nad ei olnud mõeldud jutustamiseks vaid pöördumiseks jumala poole. Taevasfääri jumalatest olulisemad on: taeva ja maailmakorra jumal Varuna ning maailmakorra ja päikese kulgemise jumal Mitra. Jumal Višnu on Rigvedas vähetähtis. Oluline on veel koidujumalanna Ûsas. Õhuruumijumalatest on olulisem tormi-, äikese- ja sõjajumal Indra. Maasfääri jumalatest – tulejumal Agni. Veedades on ka rituaalhümne, dialooghümne (nt poeg pöördub isa vaimu poole) ning loitsulaadseid hümne.

Samaveda on suhteliselt vähetähtis tekst. Saman tähendab laulu, seega on Samaveda kogum laule, mida preester laulis. Tegemist ei ole iseseisva tekstiga, sest see sisaldab palju värsse Rigvedast. Samaveda 1549 värsist ei ole ainult 75 pärit Rigvedast, kusjuures ei ole arvestatud algteksti hümnide piiridega. Samavedale liitus neli traktaati, kuidas seda kasutada.

"Gayatri mantrat" on isikustatud kui jumalannat, ta on nii Brahma, Višnu, Šiva kui Veedad, neli tema pead sümboliseerivad nelja Veedat ja viies sümboliseerib Jumala enda nägu

Atharvaveda (atharman – tulepreester/ loits). Atharvaveda on kas värsis või proosas kirja pandud nii valge kui must maagia. Kunagi eksisteeris üheksa erinevate koolkonnade versiooni, millest tänapäevani on säilinud vaid kaks. Algselt neid tekste Veedade hulka ei loetud. Atharvaveda sisaldab loitse: haiguste vastu, pika eluea saavutamiseks ja surma peletamiseks, deemonite ja nõidade vastu, vandenõu ja needuse vastu, naistega seotud maagiat (neiu palub endale meest), kuningaga seotud palveid, maagiat viha ja raevu vastu ning üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks ning õnnetuste vastu, moraalsete eksimuste ja kuritegude vastu, loitse preestrite edukuse tagamiseks, kosmoloogilise ja filosoofilise sisuga hümne.

Yajurveda ( ajur – ohver). Enamasti proosas kirjutatud teos, millel on viis osa, mis jagunevad neljaks mustaks ja üheks valgeks Yajurvedaks, viimane neist on olulisim. Mõningaid ohvreid: loomohver, vajarpeya – kuninglik jõu-joomisriitus, rajasuya – kuninga kroonimistseremoonia.

Brahma raamatud

Brahma raamatud on Veedade selgitused, preestrite rituaalsed käsiraamatud, mis kirjutati üles umbes 1000–800 eKr.

Upanišadid

Ka Vedaanta ehk Veedade lõpp, s.o järgmine kirjandusliik, tekkis aastatel 800–600 eKr. Upanišadid kirjeldasid Aatmani ja Braahmani vahelist suhet´ja olid sisuliselt Brahmaraamatute kommentaarid – usundifilosoofilised teosed. Upanišad – (õpetajate) jalge juures istuma (istudes kuulama), ei ole pärit preestrite sulest. Raamatud kirjutasid üles sõdalased ja valitsejad (kšatrijad). Upanišadid on enamiku India uskumuste ja traditsioonide aluseks.

Smritid

Smriti (mäletamine) – puraanad ja eeposed, on nn manu seadused, kus on kirja pandud, kuidas elada õnnelikult ja harmooniliselt igal tasandil. Puraanad on muistsed jutustused jumalatest, mis räägivad rahvalikest traditsioonidest, nt Brahma, Višnu ja Šivapuraanad. Smritide hulka kuulub ka kaks eepost, mis tekkisid umbes 400 eKr –400 pKr: Rāmājana (lugu täiuslikust valitsejast) ja Mahābhārata (lugu suguvõsa kahe haru vahelisest konfliktist), mille keskseks teemaks on kuidas elada õigesti ja käituda moraalselt. Viimasesse kuulub Bhagavadgîtâ (Jumala laul).

Teoloogia

Nāgade protsessioon Kumbha-Melal Haridwari linnas Indias 1998

Hinduismi teoloogia pärineb veedade traditsioonist, millele on liidetud mitmesugused muud uskumused. Olulisemad mõisted on dharma (seadmus, isiklik ja/või üldine eetika, kombed ja kohustused); sansaara (ümbersündimine); karma(tegutsemine, põhjuslikkus) ja mokša(vabanemine ümbersündide ahelast). Teoloogilisi käsitlusi on hinduismis mitmeid.

Dharma

Dharma on 'seadmus, kohus', miks asjad on nii, nagu nad on.

Brahman

Hinduismi monoteistliku ja panteistliku teoloogia kohaselt on Jumal kõrgeimas mõttes lõpmatu, igavene ja ilma vormita, väljaspool aega, ruumi ja põhjuslikkusteksisteeriv, kõike ja kõiki läbiv muutumatu teadvuse allikas. Jumal kui igavene printsiip on Brahman (sanskritis: ब्रह्म). Brahman on kirjeldamatu, tunnetamatu, kõiketeadev, kõikjalviibiv, algne, igavene ja absoluutne, ilma alguse ja lõputa, kõige teadaoleva ja veel mitte teadaoleva, kõige juhtunu ja veel mitte juhtunu põhjus, allikas, materjal ja jõud kogu universumis. Kuna Brahman on puhas eksistents, teadvus ja teadmine, ilma omadusteta ja seega Parambrahman (Ülim Brahman). Monistliku Advaita-vedaanta kohaselt ei eksisteeri universumis tegelikult midagi peale Parambrahmani. Seda nimetatakse teda ka Paramātman või Paramātmā, st 'Ülim vaim'.
Ehkki Ülim Brahman (isiksustamatu Jumal) on mõistuslikult tunnetamatu ning tajutav üksnes vaimselt, leidub upanišadides tema kohta mitmeid viiteid. Neist tuntuim on "tat tvam asi" (sina oled see). Hinduistlike praktikate sihiks ongi "virgumine", omaenda jumaliku olemuse mõistmine, selleni jõudmine.

Aatman

Aatman või Atma (Ātmā, sanskrit: आत्‍मा) on hinduismis ja eriti Vedaanta koolkondades 'hing' või 'maailmahing', mis annab elu kõigile olendeile. Monistlikud Vedaanta koolkonnad (Advaita-vedaanta) käsitlevad Aatmanit identselt Brahmaniga ning näevad kõigi elusolendite hinge maailmahingena. Dualistlikud koolkonnad (Dvaita-vedaanta) eristavad universaalset, Ülimat Aatmani (Paramātmā'd), mis on vaid osaliselt esindatud elusolendite individuaalsete hingedes (jiva). Aatman võib seega erinevate koolkondade käsitlustes tähendada nii üksikisendi hinge kui ka maailmahinge.Sansaara , mokša ja aatman – need kolm mõistet kuuluvad hinduismis kokku Sansaara– rändamine, taaskehastumine, mille põhjuseks on iha, kiindumus, teadmatus, see, et ebatõelist peetakse tõeliseks. Mokša on vabanemine sansaarast ning aatman – see, kes ümber sünnib.

Išvara

Išvara (ka Bhagavān, Paramešvara) on ülim kõikvõimas isiksustatud Jumal. Išvara on Jumala personaalne aspekt sõltumata konkreetsest jumalusest ning tal võib olla sugu, ta võib olla nagu isa või ema või isegi nagu sõber, laps või kallim.

Samkhya ja Mimamsa koolkonnad ei tunnusta Išvarat, kuid jooga, Vaisheshika, Vedaanta ja Nyaya koolkonnad kasutavad seda mõistet. Advaita-vedaanta kohaselt on Išvara üksnes Brahmani kujutlus inimese piiratud teadvuses, mistõttu ta ei esinda Ülimat Vaimu.

Puruša

Puruša on hinduismis 'universum ise', (Jungiarhetüüpina 'kosmiline inimene'), keda inimesed näevad ja tunnetavad erinevate deevadena.

Rigveda hümn (10.90) Purusha Sukta kirjeldab Purušat tuhandepäise ja tuhandejalgse hiiglasena, kelle vaim on Kuu, silmad on Päikeja hing on tuul. Puruša keha vastab neljale varnale: tema peast või suust tulid braahmanid, tema kätest kšatrijad, reitest vaišjad ning jalgadest šuudrad. Purušast on tulnud ka Viraj, naisalge, kelle kaudu toimuvad ümbersünnid.

Samkhya koolkond kasutab 'puruša' mõistet tähistamaks puhast teadvust.

Deevad

Deevad (devatā, devī) on hinduistlikud jumalad, jumalannad või jumalused.

Veedade traditsiooni vanimad deevad on Indra,Agni, Soma, Savitri, Rudra, Prajapati, Višnu, Aryaman ja Ashvinid; tähtsamad jumalannad on Sarasvatī, Ūṣā ja Prithvī.

Hilisemates pühakirjades (Puraanades) tõuseb esile Trimurti, Jumala kolm aspekti, mida esindavad Mahadeevad (suured jumalad): Brahma, Višnu ja Šiva.

Puraanades esineb deevadest veel Ganeša, Hanuman ning avataarad (Rāma ja Krišna), samuti jumalannad Lakshmī, Sarasvatī, Parvatī, Durgā, Kālī jt.

Hinduistlikus religioosses praktikas pühendutakse tavaliselt ühele deevadest vastavalt perekondlikule või piirkondlikule traditsioonile.

Asurad

Krišna alistab deemoniliku keeristormi Trinavarta

Kui deevad esindavad eelkõige universumi looduslikke aspekte, siis asurad (mõnikord ka deemoniteks nimetatud) esindavad peamiselt eetilisi ja sotsiaalseid aspekte.

Varuna koos Mitraga valitsevad rta(seadmuse), aususe, sõpruse üle, Bhagavalitseb abielu jne. Vritra esineb veedadesmao või draakoni kujul, võitleb deevadega(Indra ja Višnuga) ning jääb neile alla.

Peasuunad

Hinduismis on neli peasuunda.

Vaišnavism ehk Višnuism

Vaišnavismis on keskne kohal maailma hoidja ja armastuse jumal Višnu, kelle tähtsamad avataarad ehk kehastused on Rāma ja Krišna. Rāma on oluline tegelane "Rāmājanas", Krišna "Bhagavadgītās" (osa "Mahābhāratast"). Višnu kaaslane on Lakšmī. Vaišnavism on kõige levinum hinduismi suund.

Višnuism sai alguse veedade religioonist, mis on kindlate piiride ja uskumuste kogum, millel on omaenda pühad ning tekstid. Višnu, armastades maailma ja seda päästes, saadab sinna kümme inkranatsiooni ehk kehastumist kas inimese või looma kujul, mida nimetatakse avataaraks - luik, kala, kilpkonn, kult, inimlõvi, kääbus ning kõige tuntumad on meile Krišna, Rama ja Buddha. Kindlasti ei saa Buddhat segamini ajaga Budistide pühakuga. Rama vägitegudest kirjutatakse eeposes "Ramajana". Krišnat peetakse aga Višnu ainsaks ja täielikuks inkratsiooniks ja seetõttu austatakse teda iseseisva jumalana.

Višnu tulevane kehastumine on hobune Kalki, kes ilmub praeguse maailma lõpus ratsutades valgel hobusel ning hävitab patused leegitseva mõõgaga, rajades teed maailma lõpule ning selle taassünnile järgmisel ajastul.(Eesti...20.06.2011) Višnu peamiseks ülesandeks on tagada headuse võit kurjuse üle.

Višnuismi märgiks on kolm vertikaalset joont laubal, mis sümboliseerivad Višnu jalajälge.

 (http://stud.sisekaitse.ee/teppan/Suuremad%20usundid/hinduismi_ususuunad.html)

Šivaism

Šaivismis on keskne neljakäeline tantsiv, hävitav ja loov jumal Šiva. Olulised on ka Šiva kaasa Parvati ja nende poeg Ganesha, must deemonite hävitaja jumalanna Kālī ning Durga. Tunnuseks on 3 horisontaaljoont laubal.

Šaktism

Šakti on jumalik, loov vägi, mis korrastab maailma ja hoiab kaose (tamas'e) eest. Kasutatakse palju mantraid (loitse). Šaktismil palju on erinevaid sekte ja filosoofiaid.

Brahmanit peetakse maailmavaimuks, maailmakõiksuseks. Aatmanon indiviidi hing, mille ajutine asupaik on inimkeha. Šaktismi eesmärk on jõuda arusaamisele, et aatman on braahmaniga üks ja seesama ning ümbersündide kaudu lõpuks ühte sulada.

Šaktismis austatakse jumalikku loovat jõudu, Šakti´t ning arvatakse, et kõik teised jumalad on saanud alguse just temast ehk Šakti on emajumalanna. Sellele suunale on omane ohtrate mantrate kasutamine. Kuulsaim on nendest OM silp, mida peetakse kõige pühamaks kõikidest sõnadest ja arvatakse, et selle abil on on loodud kogu maailmakõiksus. Šaktism jaguneb omakorda arvukatesse vooludesse. Osad šaktad rikuvad rituaalidel moraalinorme, teised saktad elavad kõrgetasemelise filosoofia ja võrdväärsust tunnustava eetika järgi.

Karma seaduse järgi määrab inimese eelmise elu tegude summa selle, kellena ta järgmises elus sünnib. Karma seadus välistab andestuse.

Sansaara - inimese hinge taassünd uutesse eludesse toimub vastavalt karma seadusele: vooruslikum elu viib paremasse sündi, halvem elu viib halvemasse sündi. Andestust ei ole, ebavooruslikkus lunastatakse vaid halvema sünniga. Siit tuleneb siinpoolse elu isiklik fatalism – vaesust ja õnnetust peetakse karma seaduse täitumiseks – eelmises elus halvasti elatu tulemuseks. Heade tegude tegemine võimaldab aga parema sünni.

Tähtsamad vabanemise teed: Inimese eesmärk on vabaneda sansaarast ja ühineda Brahmaniga mokša ehk vabanemise saavutamine. Selle saavutamiseks on erinevaid õpetusi.

Koolkonnad

Hinduismis on kuus ortodoksset (Veedade autoriteeti tunnustavat) filosoofia süsteemi ehk darshanat: Nyaya, Vaisheshika, Samkhya, Jooga, Mimamsa ja Vedaanta.

Vedaanta

Shri Shankaracharya

Vedaanta – India filosoofiline suund, mis õpetab, et mõistes asjade tõeliselt olemust, saavutatakse vabanemine. Tekkis umbes VIII–IX saj. Selle rajajaks peetakse Shankaracharyat. Vedaanta õpetab, et ainult Brahman on reaalne, maailm on vaid illusioon. Kui inimene saab üle teadmatusest – avidya'st, saavutab ta ühinemise Brahmaniga, seejärel vabaneb ta kõikide tegude tagajärgedest ja enam uuesti ei sünni. Brahmaniga ühinemiseks võib olla kolm teed:

Teadmiste tee (Jnana jooga) ehk upanišadide uurimine, tarkuse saavutamine, omandades Veedade õpetusi.

Tegude tee (Karma jooga) ehk õige käitumine ja rituaali täitmine, vabanemine tuleb isetuid tegusid tehas.

Armastuse tee (Bhakti jooga) ehk pühendumine, andumine ühele jumalusele, sellest on tekkinud ka Hare Krišna liikumine.

Vedaanta erinevad suunad tõlgendavad Brahmani ja Atmani vahelist suhet erinevalt:

Sankara – tuleb mõista, et brahman ja atman on üks

Ramudza – brahman ja atman pole päris sama

Madhva – brahman ja atman on täiesti erinevad.

Samkhya

Samkhya ka sankhya filosoofia peaidee on, et inimese tõeline vaimne loomus on eksituse tõttu langenud materiaalsuse küüsi. Vabanemine ehk kirgastumine tähendab hinge vabanemist mateeria ahelatest, mis saab toimuda läbi tunnetuse arendamise. Sankhya on gnostitsistlik õpetus, mis ei tunnistata jumalaid.

Jooga

Maharishi Patanjali kuju Indias Haridwaris

Joogapraktikaid tunti juba veedade ajastul. Õpetus rajaneb Patanjali jooga suutratel, mis pärineb umbes aastast 200 eKr. Erinevad joogaliigid:

radžajooga ehk teadmiste jooga;

Patanjali sõnul tuleb inimesel saavutada kõigepealt kontroll oma keha ja seejärel vaimu üle. Selleks on kaheosaline tee:

mantrajooga ehk loitsude jooga.

hathajooga ehk asendite jooga.

kundalini jooga ehk teadlikkuse jooga.

Joogi ehk joogat praktiseeriv inimene peab olema soovides mõõdukas, elama kõlbelist elu, omama füüsilist ja vaimset tasakaalu.

Kultus

Hinduistlik jumalateenistus väga individuaalne, seda viiakse läbi kas kodus, looduses või templis. Erinevused tulenevad sellest, millisesse kasti inimene kuulub või kus ta elab. Palveldakse kodudes, templites ja gurude – vaimsete õpetajate juures. Templiteenistust, mille oluliseks osaks on ohverdamine, protsessioonid ja mantrate (loitsude) laulmine, viivad läbi brāhmanid. Ortodoksse hinduisti kohuseks on vähemalt kord elus minna palverännakule Gangeseäärde, Varanasi. Populaarsed on kõiksugused rahvapeod ja festivalid, kuhu võib koguneda nii palju rahvast, et sadu inimesi tambitakse surnuks. Kodus peetakse perekondlike pidustustena üleminekuriitusi, st pereliikme siirdumist järgmisse eluetappi. Uskliku püha kohus on rakendada elus ahmisat ehk vägivallatuse ideed, sellega seoses on populaarne taimetoitlus ja loomade austamine. Eriti püha on lehm, Nandi, kui elu andev ema. Templite välisseinu kaunistavad skulptuuride read, nende vahel on seinamaalid erinevatest jumalustest. Maalingutel kirjutatakse koos jumalustega ka pühasid loomi, taimi ja sümboleid. Hinduistlik kunst peegeldab India kultuuris, ajaloos ja religioonis esinevat erinevuste ja vastandite kooseksisteerimist. India kunsti saab mõista ainult mõistes hinduismi, millest on tihedalt läbi põimunud ka muusika. Tähtsamad musitseerimisinstrumendid on sitar ja tabla.

Inimese elus on neli etappi:

Õppimise aeg ehk lapsepõlv;

Kodu ja pere loomise aeg;

Erakuna elamise aeg;

Kerjusaskeedina rändamise aeg.

Need perioodid on eriti levinud kõrgemates kastides.

Hinduistliku ühiskonna eripära

Kastid (sanskriti keeles varna - 'värv' (märk otsa ees)) on suletud ühiskonnakihid, kuhu kuulutakse sünnipäraselt, kuid kust vastavalt oma karmale on võimalik järgmises elus liikuda kõrgemale või madalamale. Kastid ei vasta traditsioonilistele seisustele euroopalikus mõttes. Portugali maadeavastajad, kes jõudsid 15.–16. sajandil Indiasse, hakkasid varnasid nimetama lähima omakeelse vastega casta, mis tähendab seisust.

Kastid:

braahmanid – preestrid;

kšatrijad – sõdalased, valitsejad;

vaišjad – talupojad, põlluharijad, kaupmehed, pankurid ja käsitöölised;

šuudrad – teenijad, varem ka orjad.

Neli peamist kasti jagunevad paljudeks alamkastideks.

Hiljem lisandusid sanjaasid – erakud, rändajad, kelle ainsaks eesmärgiks oli saavutada mokša.

Kolm kõrgemat kasti pärinevad aarja ajastust, neljas tekkis pärast Indiasse jõudmist alistatud rahva baasil. Seadustati Manu seadustes II sajandil.

Väljaspool kaste asuvad haridzanid ehk puutumatud, kes teevad roojaseks peetavaid töid. Ka neil on palju alamkaste.

Igal kastil on oma dharma ehk jumalik korraldus ja kohustused.

Hinduismi Põhitõed:

1. Karma ja uuestisünd

Keskne koht Hinduismis on karmal ja inkarneerumisel ehk uuestisünnil, mis läbib kõiki India usundeid. Hinduistliku õpetuse kohaselt on igal teol mõju tulevikule. Seda põhimõtet nimetatakse karma seaduseks. Inimesed, kes täidavad oma usukohustusi pühendumusega ja on igapäevaelus õiglased saavad võimaluse järgmises elus tunda rohkem õnne, sündida kõrgemasse klassi. Need kes eiravad oma usukohustusi, põhjustavad kannatusi või käituvad ebamoraalselt, saavad tõenäoliselt järgmises elus karistada. Isegi halb kavatsus põhjustab halba karmat, kuigi keegi läbi selle kavatsuse kahjustada ei saanud. Nad võivad sündida madalamasse kasti, vaesusesse, kannatustesse, valusse või üldse väljaspool kastisüsteemi.(Breuilly, O`Brein, Palmer 1999:90)

Karma seadus välistab andestuse. Iga eksimus pöördub eksija enese vastu. Usk karmasse ja hingede rändamisse annab seletuse kannatuse probleemile. Kui keegi sünnib vaesena või teda tabab õnnetus, siis seda peetakse karma seaduse täideminekuks.(Mauranen 1990:25)

Inimese eesmärk on vabaneda hinge rändamisest. Selleni võib ta jõuda tuhandete uuestisündide ajal arenedes. Kui inimene viimaks vabaneb pikast uuestisündide ahelast, saavutab ta lõpuks vabanemise ehk mokša, et ühineda brahmaniga (kõiksuse vaim, sisim olemus, nähtava maailma alus).

Mõned koolkonnad usuvad, et vabanemine on võimalik intensiivse mediteerimise ja askeetliku eluviisiga maise olemasolu keskel.

2. Jooga

Sõna "jooga" tähendab sõna-sõnalt rakendit ja algselt võrreldi seda loomade rakmetest juhtimisega. Joogaõpetuse tehnikad kujutavad endas hingelise ja kehalise distsiplineerimise meetodeid, samuti keskendumist vaistlikule teadmisele. Jooga taotleb hinge vabastamist tõelise tegelikkuse tunnetamiseks, mis saavutatakse loobumise, karskuse, askeetliku eluviisi, mugavustest ja omandist keeldumise ning kirgede lämmatamisega.(Hattstein:14-15)

Jooga jaguneb arvukateks eri liikideks, mis püüdlevad ühtse vabanemise poole. Tuntumad on džaanajooga ehk mantrajooga kus kasutatakse mediteerimiseks erinevaid mantraid, pühasid silpe. Hatha jooga ehk keha asendite jooga on läänes tuntuim jooga vorm, mis rõhutab hinge ja ja keha tugevat vastastikust mõju. Jooga erinevate asendite mõjul püütakse saavutada kontrolli mõtete ja lihaset üle, parandatakse nii füüsilist kui ka vaimset vormi, tugevdatakse tahtejõudu ja keskendumisvõimet. (Mauranen 1990:27). Raadžajooga, mis tegeleb mõtisklusega brahmani kui ülemjumala üle (Breuilly, O`Brein, Palmer 1999:105). 

3. Palverännak

Kõikjal Indias on sadu palverännaku paiku, milleks võivad olla pühad mäed, jõed, templid, väikesed pühamud. Palverännakuid tehakse aasta ringi ja erinevates pühapaikades saab abi erinevate asjade vastu, näiteks ühed paigad on seotud haiguste ravimisega, teised soodustavad laste eostamist, kolmandate külastamine toob majandusliku õitsengu ja õnnistuse. (Breuilly, O`Brein, Palmer 1999:105).

Eriline tähelepanu on pähadel jõgedel ja jõe äärsetel linnadel. Neid kohti peetakse püha ja ilmaliku kokkupuute kohtadeks ning elavate ja surnute maailma ristumiskohaks. Üheks selliseks kohaks peetakse Põhja-Indias voolavat Gangest. Hindud arvavad, et juba ühekordne jõevees kümblemine toob palvetajale loendamatuid vaimseid voorusi. Samuti on oluline põletada lahkunuid jões tuleriidal või puistata lahkunu tuhk pühaks peetavasse jõkke. (Breuilly, O`Brein, Palmer 1999:103).

Hindu eluetapid

1. Pärast 5-10 aastaselt toimunud pühitsemist tuleb õppida mõne brahmani (preestri) juures
2. luuakse kodu ja hangitakse perele ülalpidamine
3. pereisa eemaldub perest üksindusse, et otsida mediteerimise abil vabanemise teed.
4. pereisa on palverännakutel askeedina (Mauranen 1990:31)

Ideoloogiad

Ideoloogia ehk maailmavaade on kogum ideid (mõtteid, plaane, hinnanguid, huvisi, eelistusi, väärtusi, hoiakuid jne), mis on organiseeritud süstemaatilisel viisil ja juhivad inimeste või nende gruppide poliitilist tegutsemist. Ideoloogiad on filosoofilise või propagandistliku suunaga.

Ideoloogia on ideede kogum, mille õigsuses on veendunud seda juhtivad inimesed.

Mõiste „ideoloogia“ algkujundi osad pärinevad antiiksest filosoofiast. Eidos-el ehk ideel oli Platonil ka poliitiline mõõde ning logos viitas kõige muu hulgas ka inimestevahelisele teavitamisele ja suhtlemisele.

Termini Ideoloogia võttis 1797. aastal kasutusele või õieti „leiutas” prantsuse filosoof Destutt de Tracy, kes tähistas sellega ideid käsitlevat teadust. Terminit kasutatakse mitmes tähenduses, millest mõned on neutraalsed, mõned väärtustavad või hinnangulised.

Ideoloogia kõige nõrgemas või neutraalsemas tähenduses võib väljenduda mõne isiku maailmavaates, suhtumises igapäevases elus toimuvasse. Tegemist on klassikalise arusaamaga ideoloogia toimimisest: see rakendub ilma subjekti enda teadmata tema ja tema kaaslaste hoiakutele ning kujundab neid, aidates niimoodi kaasa ideoloogia kui väärtuste süsteemi väljakujunemisele ja sõnastamisele. Ideoloogia oleks selles tähenduses hoiakute ideeline alus, teoreetiline konstruktsioon ühiskonnas valitsevatest hoiakutest.

Ideoloogia kui filosoofiliselt käsiteldav väärtuste süsteem, ka poliitiline ideoloogia. Siin on tegemist termini võrdlemisi neutraalse kasutusega, ideoloogia kui tervikliku ja teadlikult väljakujundatud süsteemiga, mis on läbi konsensuse ühiskonnas valdavaks tunnistatud. Selles tähenduses võib ideoloogiaks pidada nt inimõigusi, ühiskondlikku lepet vms.

Ideoloogia kui valitseva klassi survevahend ühiskonnale, eriti marksistlikus käsitluses. See tähendus hindab ideoloogiat enamasti halvustavalt või väärtustab seda üleminekunähtusena: ideoloogia on ebaloomulike ühiskondlike suhete toimimise viis, mis on ohtlik ja mida pruugitakse enamasti alamate klasside represseerimise eesmärgil. Praktikas viis ideoloogia klassiiseloomu rõhutamine kommunistlike riikide oma alamaid ja välismaailma kurnavale ideoloogilisele võitlusele ning järelmina osutus see (ideoloogiasõda) oluliseks psühholoogiliseks komponendiks ühtlasi nii  Teises Maailmasõjas kui ka külmas sõjas Ida ja Lääne vahel.

Ideoloogiaid on erinevaid. Olemas on poliitilised ideoloogiad, usulised ideoloogiad, rahvuslikud ideoloogiad, jne... 

Järgnevates osades räägime me veel poliitilistest ja usulistest ideoloogiatest.

Muuseas usulistest ideoloogiatest on juba natukene räägitud: Budismi; Zen-Budismi; Taoismi; Konfutsianismi; Tantra; Budism ja Helid, Meditatsioon, renessanssi inimene osades.

Zen-Budism, Dušhimaaling Suibokoga, Nihonga, Ikebana, Traditsiooniline Teejoomine, Rikka

Sõna zen tuleneb sanskritikeelsest sõnast dhyāna, mis tähendab mõtlust, sellega tähistati mediteerimist. Budismi levides Indiast 

Hiinasse jõudis sinna mahajaana-budismi teiste koolkondade seas ka chan, jaapani keele häälduses zen. Hiina ja jaapani keeles kirjutatakse see mõtlusele keskenduva budismi koolkonda tähistav sõna kanji-märgiga 禅, mida võiks tõlkida: 'miski näitab ühte, osutab lihtsale'.

Chan'i Hiinasse toonud indialane Bodhidharma rõhutas dharma praktikas kõige olulisemana meele märkamist, mõtlust, sisemist distsipliini, jättes riitusteleteisejärgulise koha. Aastaks 1000 pKr oli chan'ist saanud üks kahest Hiina tuntuimast budismi koolkonnast.

Chan'i (zen'i) edasine areng seondub kahe jaapani usu-uutjaga. Eisai (1141–1215) rajas Jaapanis Rinzai koolkonna, milles peetakse tähtsaimaks spekulatiivse mõtlemise ületamist ja virgumise saavutamist eriliste vaimsete praktikatega. Tänaseni elujõulises Rinzai koolkonnas on vali distsipliin ja kesksel kohal kōanide ehk mõistatuste lahendamine, näiteks "Kus sa olid, kui su vanemad polnud veel sündinud?" või "Kõik teavad, kuidas kõlab kahe käega plaksutamine, aga ühe käega plaksutamine?" Rinzai koolkonnas on zazen'i, istumismõtluse praktikal samuti tähtis roll. Aga erinevalt Sōtō koolkonnast ei otsita seal mõteteta istumist, vaid keskendutakse mõnele kindlale kōan'ile.

Jaapani munk Dōgen (1200–1253) asetas põhirõhu zazen'ile, istumismõtlusele, mille ta nimetas lihtsalt mõtluses istumiseks (shikantaza). Meditatsioonipraktikaühendamises inimese igapäevaelu ülesannetega on tema silmis võti meelerahu juurde. Dōgenilt pärineb sentents: „Igapäevane elu on parim zen-praktika.“ Tema poolt Hiinast Jaapanisse edasipärandatud zen-koolkonna nimetus on Sōtō shū (hiina 曹洞宗; pinyin: Cáodòng Zōng).

Zen toetub kahele jalale ehk tehnikale: kōan'id ja mõtluspraktika.

Zeni nurgakiviks on tõdemus, et sansaara ületamiseks (kannatustest vabanemiseks) tuleb igapäevast elu mõtestada ja elada häirimatu, eetilise, virge olendina. Zen harjutab inimeses, kes sellega pühendunult tegeleb, spontaanse reaktsiooni täiuslikkuseni. Zeni meistrite loetelu, kes on silma paistnud täpsuse ja lihtsusega enda mõtete väljendamisel, on pikk. Zeni meistrid ehk õpetajad eelistavad isiklikku ja individuaalset paradoksaal loogikat tavatõdesid ja -väärtusi pakkuvale formaalloogikale, kuna see blokeerib niisuguse psüühilise funktsiooni meis nagu intuitsioon.

Hiina keeles wú; jaapani keeles mu, 'tühjus, polek, ilmaolek, olemasolematus'.

Zen on levinud peamiselt Hiinas, Koreas ja Jaapanis. Hiinas kannab ta nime chan, Koreas seon, Jaapanis zen. Nimi tuleneb sanskriti sõnast dhyāna 'meditatsioon, mõtlus'. Zen-budism pöörab tähelepanu tõe otsimisele filosofeerimise ehk filosoofilise meditatsiooni kaudu ning rõhutab seetõttu mediteerimist kui vajadust teel virgumisele. Läänes on rohkem tuntud Jaapani zen. Jaapani zenil on erandlik positsioon, sest seal saavutas zen oluliselt laiema kandepinna kui Hiinas või Koreas. 1960. aastatel sai zen populaarseks ka läänemaailmas, suuresti tänu Daisetsu Teitarō Suzuki loengutele ja raamatutele.

Jaapanis oli zen-budism tugev võitluskunstide arengu mõjutaja ja kujundaja. Morihei Ueshibaoli mõjutatud taoismist ja zenist. Aikidōs on ühendatud taoismi ja zeni filosoofilisi ja religioosseid aspekte, mis omakorda juurdusid keerukasse uus šinto müstiliste mõistete ja uskumuste struktuuri. Psühhofüüsiline muundumine aikidō treeningute abil erineb psühhofüüsilisest muundumisest karates, kyūdōs ja 

teetseremoonias. Kõigil neil on ühine joon, mis on suunatud samale eesmärgile: sisendada õpilastesse tunnetuslikku meelerahu, tegevuse ja selle vastureaktsiooni käigus spontaansust ja austust asjade olemuse vastu sellistena, nagu nad on (shinnyo).

Shenxiu, chani koolkonna juht Hiinas.

Zeni püüdlused ja põhimõtted

Püüd säilitada meeles vaikust – mõelda sõnades ja arutlustes just sel määral kui tarvilik, vältides aru iseeneslikku mäletsemist (kavatsemist, unistamist, probleemide kallal urgitsemist, muremõtete mõlgutamist).

Tõelisuse eelistamine väljamõeldistele. See tähendab valmisolekut tunnistada elu tõelisust ilma seda moonutavate kaitsevõteteta.

Hoolivus teiste olendite suhtes. Budism (ja zen sealhulgas) rõhutab teiste elusolendite suhtes tuntava hoolitsustarbe tähtsust – elava kaastunde ja osavõtlikkuse olemasolu, mis ei jäta kasutamata teiste olendite aitamise võimalusi.

Toimimatu toimimine (wu-wei) – spontaansuse hindamine; elastsuse ja pehmuse eelistamine survele ja vägivallale.

Sügav usk tähendab dharmaõpetuse järgimist nii sõnas kui ka teos, samuti seda, et usust osataks hingejõudu ja eluenergiat ammutada ning kogetaks ühtsust millegi kõrgemalolevaga, saamata sealjuures oma usuobjekti sõltlaseks.

Kõikeläbistav kahtlus. Vankumatu usk budismi põhitõdedesse (näiteks kõigi olendite buda-algesse ehk virgumisvõimalusse) käib zenis käsikäes igihalja kriitilisusega väliste autoriteetide, dogmade, väärvaadete, terve mõistuse, väljamõeldiste jm sellise suhtes. Üks zeni põhimõte on: tapa kõik autoriteedid. Algajale mediteerijale antakse nõu saada vabaks ka siduvaist Buddhaga seotud kujutlustest ja mõtetest. „Kui sinu ette ilmub mediteerides (kujutluses) deemon, tapa see deemon, kui ilmub Buddha, tapa see Buddha!“

Meie raskused ei tule mitte sellest, et oleme omandanud võime teadvustatult tähelepanu suunata, vaid sellest, et oleme kaotanud võime hoomata selle taustal suuremat tagaplaani. Tähtis on, et suudaksime alati näha või vähemalt aimata kõige taga ka ühtsust.

Kõhklematu edasiminek – siiruse ja otsekohesuse (nendes väljenduvad isiksuse loomulikkus ja terviklikkus) eelistamine keerutamisele ja teesklusele.

Enesetäiustamine. Kes ei tööta lakkamatult enda kallal, libiseb arengus tagasi. Kui iidses Hiinas eeldas enesetäiustamise zen karmi askeesi või aastakümnepikkust harjutamist näiteks mingi käsiöö või kunsti omandamiseks, siis tänapäeval võiks enesetäiustamise sihiks võtta mis tahes teadmisi, oskusi, vilumust, meelekindlust, loomulike võimete arendamist tõotava ala. Keskendumist ja meelekontrolli ei pruugi harrastada üksnes pühakojas mediteerides, vaid mis tahes (ka head majanduslikku tulu andvas) tegevuses. Pole juhus, et zen-treening on kindla koha leidnud suurte Jaapani ettevõtete tippjuhtide väljaõppes.

Zen-meelelaadis on keskne püüdetu püüdlus: raugematu sihile suundumine koos asjadel kulgeda, avalduda, toimida laskmisega. Ying-an: „Zenis pole midagi, millesse klammerduda. Kui zeni tundmaõppijad seda ei näe, tuleneb see sellest, et nad lähenevad zenile liiga innukalt.“ Ying-an: „Elamine zeni vaimus on sirgel otseteel kulgemine. Kirgastumise saavutamiseks ja zeni harrastamiseks pole tarvis teha vähimaidki pingutusi. Tuleb üksnes viibida seal, kus viibite (oma teel).“ Suzuki: „Tegema asudes soovite harilikult midagi saavutada ja klammerdute tulemuse külge. Saavutamise püüdelt saavutamatusele suundudes saate vabaks püüdlemise tarbetuist ja kahjulikest tagajärgedest. Piisab sellest, et teha midagi lihtsalt, ilma erilise pingutamiseta. Edu nimel ülepingutus on liigne, tarbetu taak. Hoiduge püüdest näha midagi iseäralikku ja saavutada midagi erilist. Teil on iseenda ehtsas väärtuses niigi kõik olemas. Kui püüdlete õiges suunas, kaob teis hirm midagi kaotada. Isegi kui püüdlesite vales suunas, ent olete sellest ise teadlik, ei ole te eksiteel. Kaotada pole midagi. On ainult õige teostuse ehtne jääv väärtus.“

Küsinud psühhiaater zeni õpetajalt: “Kuidas sa tuled toime neurootikutega?” Zeni õpetaja vastas: “Ma viin nad punktini, kus nad ei saa enam ühtegi küsimust esitada.”

Zazen

Istumismõtlus

Shikantaza

Lihtsalt istumine. Ilma püüdleva keskendumiseta mitte millelegi.

Ajalugu

Zen-budismi rajajaks peetakse Bodhidharmat aastal 525.

Millal Chan jõudis või tekkis Hiinas, selle kohta on olemas mitu hinnangut. Kõige varem võis see juhtuda Liú Sòngi (420–479) ajal või hiljem Wèi dünastia ajal (386–534).

Pärimus räägib, et zen on pärit aegadest, mil Gautama Buddha saavutas valgustatuse.

Valgustumise idee ja traditsioon jätkus kaheksakümne kaheksas patriarhis, Zeni kujul realiseerus see õpetajas Bodhidharmas.

Zeni esmane pärinevusliin:

Mahakashyapa

Ananda

Sanakavasa

Upagupta (keiser Ašoka vaimne õpetaja)

Dhritaka

Michchaka

Vasumitra (varaseima budismi kroonik ja ajaloolane)

Buddhanandi

Buddhamitra

Parshva

Punyayashas

Ashvaghosha

Kapimala

Nagarjuna

Kanadeva (Aryadeva)

Rahulata

Sanghanandi

Gayasata

Kumarata

Jayata

Vasubandhu (kirjutas Abhidharmakosha jne. Vijnanavada-koolkonna rajaja)

Monorhita

Haklena

Aryasimha

Basiasita

Punyamitra

Prajnatara

Bodhidharma

VI patriarh Huineng (638–713)

(https://et.m.wikipedia.org/wiki/Zen)

Zen (hiina k. chan) on Hiinas välja kujunenud mahajaana koolkond, mis keskendub vahetule mõtluskogemusele. Zeni õpetusliin algab Šākjamuni Buddhast, kes annab oma õpetuse edasi Mahākāśyapa’le, keda peetakse chan’i traditsiooni esimeseks India esiõpetajaks. 28. India esiõpetaja Bodhidharma (suri 532) tõi chan’i seadmuse Hiinasse ning temaga algab chan’i Hiina esiõpetajate liin. Pärast viiendat Hiina esiõpetajat Hongren’i (eluaastad 601–674) jagunes chan paljudeks harudeks. Tänapäevani on säilinud kaks zeni koolkonda: sōtō ja rinzai.

Hiinas levis see õpetusena, mis pretendeerib erilisele avatusele ilma pühakirja vahenduseta, inimese loomuse tabamisele ja Budda täiuslikkuse saavutamisele.

Zeni põhiideeks on leida otsene kontakt oma olemusega - ainus autoriteet on meie isiklik sisemaailm.

Läänelikus tähenduses ühendab zen nii filosoofiat kui psühholoogiat.

Kuid idalikus arusaamises ei ole zen see ega teine.

Zeni põhiprobleem on soovtunnetada ennast kui universumi üht osa.

Seda tunnetamist nimetatakse satoriks, mida võiks tõlgendada kui valgustatust, kirgastumist.

Lääne inimesele on sõna kirgastumine arusaadav, kuid selle sõna idamaine tähendus jääb ettevalmistamata eurooplasele arusaamatuks.

Satori on müstiline sisemine kogemus, mida ei saa defineerida, ainult kirjeldada ja tõlgendada.

Sulandumise rõõm - mida budistid nimetavad «dharmajoovastus» - valdab valgustatud isikut, kes unustab täielikult iseenda ja tunneb samastumist kõigiga ja kõigega.

Valgustatuse kogemus annab võimaluse väljuda oma tavapärase teadvusest.

Satoriaalse kogemuse salapära võiks iseloomustada nii.

Ükskord tuli Meistri juurde munk, et teada saada, kus asub algus Tõe leidmise teel.

Meister küsis tema käest: «Kas kuuled ojakese vulinat?» «Kuulen,» vastas munk. «Algus on siin,» ütles Meister.

Zen ei õpeta meile intellektuaalset analüüsi, samuti ei paku mitte mingisugust konkreetset juhendit oma järgijaile.

Selles mõttes on zenmeelevaldne.

Zeni järgijail võivad olla oma doktriinid, mis kannavad sügavalt isiklikku iseloomu.

Nad loovad endale õpetuse ise.

Zen ainult näitab teed.

Kas see on religioon? Selle sõna tavalises tähenduses ei ole.

Zenis ei ole jumalat, kelle poole saaks palvetada, ei ole tõotatud maad, kuhu lähevad surnud.

Ja zenis ei ole sellist mõistet nagu Hing, mille eest peaks hoolitsema keegi kõrvaline. Zen on inimesevaim.

Zen usub selle vaimu sisemisse puhtusse.

Zeni praktiline külg seisneb meditatsioonislootoseasendis.

Meditatsioon aitab suunduda sisemise valgustatuse poole (satori), kuid ei ole tingimata vajalik selle saavutamiseks.

Sisemise valgustatuse kogemuse saab ka ilma spetsiaalsete zeni harjutusteta.

Teisisõnu, meditatsiooniharjutused ei ole kasutud isegi siis, kui aastaid kestnud jõuponnistus ei kulmineeru valgustatuse kogemusega.

Zeni rakendatakse kujundava tegurina sellistes kunstiliikides nagu tushimaaling, no-draama, tee-tseremoonia, ikebana ja aiakujundus.

Väliskirjanduse põhjal Hilvi Bergmann

mida võiks zen-budism anda lääne inimesele?

Sellele inimesele, kes tahab midagi valmis kujul saada, ei anna midagi.

Pigem võiks küsida, kas zen on vajalik? Seda võib seletada järgmise näitega.

Laps küsib ema käest: «Mis asi on teater?» Ema ei püüa talle sõnadega selgitada, vaid viib lapse teatrisse, kus ta saab vajaliku tunnetuse.

Lääne inimene tunnetab oma seisundit, kuid seisundist arusaamine saab alguse teadmisest.

Kui teadmisi ei ole, ei ole ka arusaamist.

Oma tunnetust on üldse väga raske sõnadesse panna.

Teadmised zen-budismist on kui rahvuslik iseteadvus.

Seda ei suuda lääne inimene saavutada, kuid otsestest allikatest teadmisi saada ja tunnetada ta suudab.

Ja mitte ainult silmaringi laiendamiseks, vaid oma tundmuste, tunnetuste selgitamiseks.

See annab sisemise rahu ja selguse.

Lääne inimese puhul tuleks kõne alla mitte otseselt teadmine, vaid asjadest teadlik olemine.

Sofia Põder, psühholoog

Tushimaaling suibokuga

on maalimine musta tushiga (sumi), joonistussöel või tahmal põhineva hiina tushiga, mis kantakse pintsliga rõht- või püstkülikukujulisele krunditud siidi- või paberirullile.

Ühevärviline tushsh andis hiinlaste arvates palju eri toone.

Kasutati ka tushi õrna, läbipaistvat uhtumist, kuid põhiline oli tushijoon.

Tushimaaling koos kalligraafiaga oli väljendusrikkuse ja tehnilise meisterlikkuse väljendus.

Peamiseks zhanriks oli maastikumaal nn mäed-veed, milles avaldub muistne sümboolika: mäed esindavad aktiivset, mehelikku jõudu (yang), veed passiivset, naiselikku jõudu (yin).

Viljeldi ka lindude, lillede, loomade, puu- ja juurviljade maalimist.

Pärast 1868. aastat hoiab suibokuga traditsiooni elus nihonga - jaapani stiil.

Nihonga

maalitakse washile (jaapani paber) või siidile kas ühe- või mitmevärvilisena, kasutades mimesuguse jämedusega pintsleid.

Ühevärvilised joonistused on tavaliselt tehtud sumiga või hiina tushiga.

Teised värvid on saadud naturaalsetest ainetest, nagu mineraalid, putukad, konnakarbid või taimed.

Enamik nihongasid on üles seatud kui rippuvad rullid või kokkuvolditavad sirmid, kuid tänapäeval on paljud siiski ka raamitud.

Põhitähtsus on joonel; mokkotsu - joonistus ilma äärejoonteta - põhineb kontrastitehnikal, ja on sagedasti kasutatud lindude ja lillede kujutamisel.

Teisi võtteid: kulla ja hõbeda paiguti tagapõhjana rakendamine, tagapõhja väikeste osade sinna-tänna hajutamine, värvide paigutamine portsjonide kaupa veel niiskele maalingule, et saavutada juhuslikkuse effekti.

Traditsiooniline Teejoomine

on ritualiseeritud ja mõtestatud kui zen-budistlikmeditatsioon, mis tekkis Hiinas budistlikukloostritavana ja muutus Jaapanis üliklikuks, esteetilisi elamusi taotlevaks rituaaliks.

Teetseremoonia ühendab endas joogi valmistamise ja serveerimise kui ka arhitektuuri, aianduse, keraamika, kalligraafia, näitekunsti, ajaloo ja religiooni õpetamise ja kasutamise.

Teetseremoonia on teadlikult tähtsustatud.

Momendi ainukordsus, lavastus ja päeva see osa, kui võõrustaja kutsub kokku teatud grupi külalisi, peab olema nauditav, see ei saa kunagi korduma.

Ikebana

on lillede ohverdamise budistlik rituaal. 18. saj oli välja kujunenud kolm stiili:

rikka, shoka ehk seika (taimed, vaas ja seadmisviis rangelt määratud) ja looduslikult lihtne nageire.

Tähtsa «kolmikelemendi» (mitsugusoku) ohvriannina pakkumine toimus Budda kuju ees, mille ühel küljel oli küünlajalas põlev viiruk ja teisel vaas lilledega.

Mitsugusokust arenes stiil rikka (seisvad lilled), millest on tekkinud kõik hilisemad Jaapani lilleseade koolkonnad.

Rikka oli asümmeetriline, seitsme eri haruga, mis esindavad loodusele iseloomulikke jooni:

1) tipp, teravik, millest allpool on

2) mägi, millest langeb alla

3) veekaskaad, mille ääres on

4) linn, kus inimesed on kogunenud voolava vee äärde,ja

5) org mägede jalamil.

Tervik on jaotatud 6) päikesest valgustatud ehk positiivseks pooluseks, mis vastab Hiina yangile, ja

7) maakera varjus olevaks pooleks ehk negatiivseks pooluseks, mis vastab yinile.

(http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/est/index.php?title=Zen-budism_usub_inimese_vaimu_sisemisse_puhtusse)