Miguelistide sõjad
| Miguelistide sõjad | |||
|---|---|---|---|
Ponte Ferreira lahing 23. juulil 1832
| |||
| Toimumisaeg | 1828–1834 | ||
| Toimumiskoht | Portugal | ||
| Tulemus | Miguel I loobumine troonist; konstitutsioonilise monarhia põlistamine Portugalis | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Konstitutsioonilise monarhia toetajaid on nimetatud enamasti konstitutsionalistideks või liberaalideks, absoluutse monarhia toetajaid aga absolutistideks või miguelistideks. Viimasest tuleb ka sõdade eestikeelne nimetus.
Konflikti põhjused
Troonipärilusküsimus
Kuningas João VI surm 1826. aastal tekitas vaidluse troonipärilusküsimuses. Kuninga vanem poeg Dom Pedro oli asunud 1822. aastal toetama Brasiilia iseseisvust ja sai sama aasta 12. oktoobril Brasiilia esimeseks keisriks. Tema noorem vend Dom Miguel väitis, et Brasiilia troonile asumisega oli vanem vend loobunud õigusest Portugali troonile. Pedro selle väitega ei nõustunud ja sai isa surma järel Pedro IV nime all ka Portugali kuningaks, kuid ei brasiillased ega portugallased soovinud uniooni kahe riigi vahel. Seda arvesse võttes loobus Pedro juba samal aastal troonist oma seitsmeaastase tütre Dona Maria da Glória kasuks tingimusel, et täiskasvanuks saades abiellub tüdruk oma onu Migueliga. Enne troonist loobumist viis Pedro aprillis 1826 sisse vastavad muudatused 1822. aastal vastu võetud Portugali esimeses põhiseaduses ja 2. mail läks troon ametlikult Mariale. Regendina asus valitsema tema tädi, Pedro ja Migueli õde printsess Isabel Maria.Uus põhiseadus
1826. aasta põhiseaduses püüdis Pedro lepitada absolutismi ja konstitutsioonilise monarhia pooldajaid, nähes mõlemale rühmitusele ette rolli riigi valitsemisel. Erinevalt 1822. aasta põhiseadusest pani uus dokument aluse neljaharulisele valitsusele. Seadusandlikku võimu teostav parlament muudeti kahekojaliseks. Parlamendi ülemkoda koosnes eluaegsetest ja pärilike tiitlitega peeridest ning vaimulikest, kelle nimetas kuningas. Parlamendi alamkoda koosnes 111 liikmest, kelle valisid nelja-aastaseks ametiajaks kohalikud esinduskogud. Need esinduskogud valiti omakorda valimistel, millel said osaleda makse maksvad meessoost maaomanikud. Kohtuvõim kuulus kohtutele ja täidesaatev võim ministritest koosnevale valitsuskabinetile. Vahendajaks kolme võimu vahel pidi olema kuningas, kellel oli õigus iga seadust vetostada.Rahulolematus
Veebruaris 1828 saabus seni Austrias eksiilis elanud Dom Miguel läbi Suurbritannia kodumaale tagasi, et anda truudusvanne uuele põhiseadusele ja võtta üle regendi kohustused. Kohe saabumise järel kuulutasid tema poolehoidjad ta kuningaks, lootes temalt absoluutse monarhia taastamist. Kuu pärast naasmist saatis Miguel mõlemad parlamendi kojad laiali ja kutsus kokku traditsioonilise, kolme seisuse esindajatest koosneva Cortese, et saada neilt heakskiit absoluutse kuningavõimu taastamisele. Cortes kiitiski Dom Migueli ettepanekud heaks, kroonis ta kuningaks Miguel I nime all ja tühistas 1826. aasta põhiseaduse.
Sõda
Konstitutsioonilist monarhiat toetavad liberaalid pidasid toimunut trooni usurpeerimiseks. 18. mail 1828 kuulutas Portugali konstitutsionalistide keskuseks olnud Porto linna garnison ennast ustavaks kuninganna Maria II ja põhiseadusele. Absolutismivastased rahutused levisid Portost ka teistesse linnadesse. Miguel surus need ülestõusud maha, tuhanded konstitutsionalistid vahistati või põgenesid Hispaaniasse ja Suurbritanniasse. Järgnes viis aastat repressioone.
Vahepeal olid Brasiilias pingestunud keiser Pedro I ja kohalike põllumajandusmagnaatide suhted. Aprillis 1831 loobus Pedro troonist oma poja kasuks ning viimane sai keisriks Pedro II nime all, Pedro ise aga seilas Suurbritanniasse. Seal valmistas ta ette sõjalise ekspeditsiooni ja maabus konstitutsionalistide kontrolli all oleval Terceira saarel Assooridel, kus moodustas oma eksiilvalitsuse. Migueli laevastik blokeeris saare, kuid tema võimekus merel domineerida kahenes pärast juulis 1831 toimunud Tejo lahingut, kus Migueli merevägi sai Prantsusmaa laevastikult lüüa ning kaotas mitu laeva.
Juulis 1832 maabus Dom Pedro inglaste ja prantslaste toetusel oma armeega Porto lähistel. Samal kuul toimunud Ponte Ferreira lahingus lõid Pedro väed Migueli armeed, kuid see võit aitas neid vähe, sest edasi tungida ei suudetud ja umbes aasta viibisid Pedro väed Porto ümbruses Migueli armee piiramisrõngas. Britid saatsid oma huvide kaitseks piirkonda sõjalaeva Orestes. Laev kasutas baasina Douro sadamat, kus see sattus mõlema vaenupoole rünnakute alla.
Juunis 1833 tegid endiselt Porto all piiramisrõngas viibinud konstitutsionalistid dessandi Algarvesse. Seda juhtisid Terceira hertsog António José Severim de Noronha ja Briti mereväeohvitser Charles Napier, kes kasutas pseudonüümi Carlos de Ponza. Terceira hertsogi väed randusid Faro lähistel ja marssisid läbi Alentejo põhja suunas, vallutades 24. juulil pealinna Lissaboni. Samal ajal kohtas Napieri laevastik São Vicente neeme lähistel ülekaalukat absolutistide laevastikku ja purustas selle 5. juulil São Vicente neeme lahingus. Pedrol õnnestus ka läbi murda Portot ümbritsenud piiramisrõngast. Seejärel konstitutsionalistide pealetung seiskus ja järgmised 9 kuud püsis olukord muutumatuna.
1833. aasta lõpul kuulutasid liberaalid Maria II uuesti kuningannaks ja uueks regendiks sai tema isa Dom Pedro. Tema esimene tegu regendina oli kõigi Miguel I poolehoidjate vara konfiskeerimine. Samuti lasi ta sulgeda kõik kloostrid ja konfiskeeris nende vara, rikkudes Portugali suhted paavstiga järgmiseks 8 aastaks. Absolutistid kontrollisid endiselt maapiirkondi, kus neid toetas kohalik maa-aristokraatia ja kiriku mõju all talupojad. Konstitutsionalistide peamisteks keskusteks kujunesid Lissabon ja Porto, kus neid toetas peamiselt linnakodanikest keskklass. Uued sõjalised operatsioonid absolutistide vastu algasid 1834. aasta alguses. Alcácer do Sali juures said Dom Pedro väed lüüa, mis tõestas taas, et vaatamata Terceira hertsogi marsile lõunast põhja oli Portugali lõunaosa endiselt ustav Miguelile, kes resideeris nüüd Santarémis.
1833. aastal suri Hispaania kuningas Fernando VII ning ka naaberriigis puhkes troonipärilustüli konstitutsionalistide ja absolutistide vahel (esimene karlistide sõda). Hispaania absolutistist trooninõudleja Carlos María Isidro de Borbón põgenes Portugali Miguel I juurde, mis tõi kaasa Hispaania valitsusvägede sissetungi Portugali ning aitas kaasa 22. aprillil 1834 Nelikliidu moodustamisele Hispaania (Isabel II), Portugali (Maria II), Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel. Hispaania aktiivne sekkumine sõtta kallutas sõjategevuse lõplikult konstitutsionalistide kasuks.
Rahu
Sõja viimaseks ja otsustavaks kokkupõrkeks kujunes 16. mail 1834 Santarémi lähistel peetud Asseiceira lahing, mille absolutistid kaotasid. Kuigi Miguel I armees oli ikka veel umbes 18 000 võitlusvõimelist meest, sõlmiti 24. mail 1834 Évora Montes relvarahu.26. mail allkirjastatud Évora Monte lepingu kohaselt loobus Miguel I nõuetest Portugali troonile, kohustus riigist 15 päeva jooksul igaveseks lahkuma ja sai riigilt hüvituseks eluaegse pensioni. Miguelistidest ohvitserid säilitasid ametikohad Portugali armees, kuid osa vaimulikke ja valitsusametnikke kaotasid oma ametikoha. Parlamendi ülemkojas kaotasid koha need peerid, kes olid toetanud Migueli. Kõik alates 1826. aastast põhiseaduse vastu mässanud aadlikud amnesteeriti ja parlamenti kohustati välja töötama kord neilt konfiskeeritud vara tagastamiseks.
Dom Pedro taastas 1826. aasta põhiseaduse kehtivuse, kuid suri ise juba 24. septembril 1834. Portugali kuningannaks krooniti 26. mail 1834 taas Dom Pedro tütar Maria II, kelle kihlus Migueliga tühistati ja kes valitses kuni surmani 1853. aastal.
