Baroki ja klassitsismi kuulamisnäited

Barokkmuusika:

1. Johann Sebastian Bach - HTK nr1 C-duur prelüüd

2. Johann Sebastian Bach/Gounod - „Ave Maria“

3. Johann Sebastian Bach - „Toccata d-moll“

4. Johann Sebastian Bach - „Aaria“

5. Johann Sebastian Bach - „Prantsuse süit“

6. Johann Sebastian Bach - „Johannese Passion “

7. Georg Friedrich Händel - oratoorium „Messias“/„Hallelijah“ (koori osa)

8. Georg Friedrich Händel - „Concerto Grosso nr 1“

9. Georg Friedrich Händel - „Veemuusika“

10. Georg Friedrich Händel - „Preester Zadok“

11. Antonio Vivaldi - „Aastaajad“/„Sügis“

12. Antonio Vivaldi - „Aastaajad“/„Talv“

13. Antonio Vivaldi - „Aastaajad“/„Kevad“

14. Antonio Vivaldi - „Aastaajad“/„Suvi“

Klassitsismi Muusika:

15. Joseph Haydn - sümfoonia nr 6 D-duur „Hommik“

16. Wolfgang Amadeus Mozart - sümfoonia nr 40 g-moll

17. Joseph Haydn - klaverisonaat nr 59 Es-duur

18. Wolfgang Amadeus Mozart - sümfoonia nr 39 3. osa „Menuett“

19. Wolfgang Amadeus Mozart - „Vaikne öömuusika“

20.Wolfgang Amadeus Mozart - ooper „Võluflööt“/„Papageno aaria“

21. Wolfgang Amadeus Mozart - ooper „Võluflööt“/„Öökuninganna aaria“

22. Ludvig van Beethoven - Sümfoonia nr 5 „Saatuse sümfoonia“

23. Ludvig van Beethoven - Sümfoonia nr 9 Finaal „Ood Rõõmule“

24. Ludvig van Beethoven - „Kuupaistesonaat“

25. Ludvig van Beethoven - „Elisele“

Romantismi heliloojad

Romantismiajastul (19. sajand) oli muusikas palju tähtsaid heliloojaid. Mõned nendest olid: Johann Strauss (Austria), Franz Schubert (Austria), Robert Schumann (Saksamaa), Richard Wagner (Saksamaa), Johannes Brahms (Saksamaa), Fryderyck Chopin (Poola), Giuseppe Verdi (Itaalia), Jean Sibelius (Soome), Edward Grieg (Norra), Pjotr Tšaikovski (Venemaa), Modest Mussorgsky (Venemaa),  Mihhail Glinka (Venemaa).

Ülesanne:

Vali üks romantismi helilooja ning tee temast umbes 5 lk pikkune esitlus, mis sisaldab ühe tema teose analüüsi (mis tunded ja mõtted sul tulid kui sa seda teost kuulasid) ja tema tähtsamaid teoseid. Ning esitles seda umbes 15 minutit.

Arvo Pärt

Arvo Pärt

Arvo Pärt (sündinud 11. septembril 1935 Paides) on eesti helilooja, kes loob klassikalist ja vaimulikku muusikat. Ta on tuntud eelkõige isikupärase minimalistliku kompositsioonitehnika, nn tintinnabuli-stiili poolest, mida ta viljeleb alates 1970. aastate teisest poolest.

Aastatel 2012–2019 on klassikalise muusika andmebaas Bachtrack tituleerinud Pärdi iga-aastaselt maailma kõige enam mängitud elavaks heliloojaks. 

Päritolu, haridus ja elukäik

Arvo Pärt ja Nora Pärt Eesti riikliku iseseisvuse taastamise aastapäeva vastuvõtul augustis 2012

Arvo Pärt sündis Paides August Pärdi (1899–1972) ja tema abikaasa Linda-Annette (sündinud Mäll; 1907–1991) ainsa lapsena. Pärdi vanemad lahutasid oma abielu tema varases lapsepõlves. Peatselt pärast lahutust, 1938. aastal kolis Arvo Pärdi ema koos pojaga Rakveresse, kus möödusid tulevase helilooja kooliaastad. Seal abiellus ema uuesti ja Arvo Pärdi kasuisaks sai nende majaomaniku poeg Maximilian Kuhlberg (1912–1976). Helilooja on meenutanud, et Rakveres üles kasvades oli tal palju kasu oma kasuisa venna, pianist Aksel Heinrich Kuhlbergi (1910–1934) muusikaraamatukogust. 

Seitsmeaastaselt hakkas Pärt harjutama klaverimängu kodusel tiibklaveril Sankt Peterburg. Formaalseid muusikaõpinguid alustas ta pärast Teist maailmasõda Rakvere lastemuusikakoolis Ille Martini klaveriklassis, peaaegu kohe sündisid ka esimesed katsetused heliloomingu vallas. Lisaks klaverile õppis ta muusikakoolis oboed, flööti ja löökpille ning mängis neid kooli orkestris. Muusikakooli lõpetas ta 1953. aastal. Üldhariduse sai Pärt Rakvere Linna I Algkoolis, seejärel õppis aastatel 1950–1954 Rakvere I Keskkoolis. 

Pärast keskkooli lõpetamist kolis Arvo Pärt 1954. aastal Tallinna, et jätkata muusikaõpinguid Tallinna Muusikakoolis Veljo Tormise juhendamisel, kuid samal aastal kutsuti kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Sealt vabastati ta ennetähtaegselt neeruprobleemide tõttu. 1957. aastal astus ta Tallinna Riiklikusse Konservatooriumisse, kus ta õppis Heino Elleri kompositsiooniklassis. Ellerit on Pärt hilisemas elus pidanud oma tähtsaimaks õpetajaks. Just Elleri kaudu, kellel oli võimaluste tõttu Lääne-Euroopas reisida hea ülevaade uuemast lääne muusikast ja juurdepääs läänes välja antud muusikaalastele teostele, tutvus Pärt lähemalt dodekafooniaga, mis mõjutas teda tugevalt varasel loomeperioodil.  On öeldud, et õpingute ajal konservatooriumis paistis, et Pärt "raputab noote varrukast".

Konservatooriumis õppimise kõrval alustas Pärt 1958. aastal tööd Eesti Raadio helirežissöörina. See võimaldas tal töötada paindliku töögraafiku alusel, kuulata teistest sotsialistlikest riikidest saadud muusikat, mida avalikkuses sageli esitada ei lubatud, ja luua tihedad loomingulised kontaktid teiste noorema põlvkonna heliloojatega, kes sel ajal samuti Eesti Raadios helirežissööridena töötasid (Eino Tamberg, Heino Jürisalu, Jaan Koha, Jaan Rääts, Lepo Sumera). Raadios töötas ta 1967. aastani. 

Pärt lõpetas konservatooriumi 1963. aastal ning selleks ajaks võis teda pidada kogenud ja küpseks heliloojaks, kelle loomingus leidus ka filmi- ja teatrimuusikat. 1968. aastal langes Pärt sügavasse loomingulisse kriisi, mis kestis kaheksa aastat ja mis lõpetas tema varase loomeperioodi. Kriisiaastatel süvenes ta keskaja ja renessanssmuusika uurimisse. Umbes samal ajal pöördus ta õigeusku ja ristiti nimega Aref. Uuesti 1976. aastal heliteostega avalikkuse ette ilmudes oli ta välja töötanud uue isikupärase muusikastiili, nn tintinnabuli-stiili, ja tema uus looming oli kantud väga tugevatest, isiklikult läbi tunnetatud religioossetest motiividest. 

Tema uue muusika populaarsus lääneriikides tõi kaasa Pärdi tagakiusamise Nõukogude Liidus. Sügisel 1979 soovitasid partei esindajad tal vabatahtlikult riigist lahkuda. Jaanuaris 1980 emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust ja asus elama Austria pealinna Viini. Seal sai alguse tema koostöö muusikakirjastusega Universal Edition, mis on tänaseni tema loomingu kirjastaja. Nimetatud koostöö võimaldas Pärdil ja tema perekonnal saada ka Austria kodakondsuse. 

Poolteist aastat hiljem, 1981. aastal sai Arvo Pärt Saksa Liitvabariigi akadeemilise välisvahetusorganisatsiooni DAAD stipendiumi ja asus elama Lääne-Berliini, mis jäi tema koduks suuremaks osaks emigratsiooniaastatest. Seejuures 2005. aastal naasis helilooja kodumaale Eestisse.

Aastatel 1959–1979 ja taas 2005. aastast on Arvo Pärt olnud Eesti Heliloojate Liidu liige.

Looming

Arvo Pärdi loomingus saab eristada mitut perioodi. Loometeed alustas Pärt nõukogude avangardi ühe radikaalseima esindajana. Neoklassitsistlikele teostele (kaks sonatiini ja partiita klaverile 1958) järgnesid katsetused dodekafoonia, helimassiivide komponeerimise, aleatoorika, kollaažitehnika vallas ("Nekroloog" 1960, "Perpetuum mobile" 1963, 2. sümfoonia 1966).

Pärast kollaažiteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks."  Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end ammendanud. Järgmise kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui ka vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga.

1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina" ("Aliinale"). Selle palaga oli Pärt leidnud oma helikeele ning jõudnud isikupärase kompositsioonitehnikani, mille ta nimetas tintinnabuliks (ld tintinnabulum kelluke). Järgmise paari aasta jooksul valmis heliloojal 18 teost, millest tuntumad on "Spiegel im Spiegel" ("Peegel peeglis"), "Fratres", "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" ja "Tabula rasa".

Tema loomingu ja vaimse pärandi säilitamiseks on loodud Laulasmaal Arvo Pärdi Keskus. 19. juunil 2017 pani helilooja ise keskuse uuele hoonele nurgakivi. Keskuse pidulik avamistseremoonia toimus helilooja osalusel 13. oktoobril 2018, külastajatele on keskus olnud avatud alates 17. oktoobrist 2018. 

Arvo Pärdi muusika kasutamine

Pärdi teosed ei kõla mitte ainult kontserdisaalis, vaid neid on kasutatud ka rohkem kui sajas eri žanris linateoses, arvukates tantsu- ja teatrilavastustes ning teistes multimeediatekstides. Arvo Pärdi muusikat kasutatakse filmides, televisioonis ja teatris. 

Ehkki tee filmi on leidnud rohkem kui 20 Pärdi teost, on filmitegijad enim armastanud tintinnabuli-palasid "Spiegel im Spiegel" (1978), "Für Alina" (1976), "Fratres" (1977) ja "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" (1977). On leitud, et need teoseid kasutatakse süžeesituatsioonides, kus tegemist on peategelas(t)e vaimse või emotsionaalse kriisiga, milles satuvad kahtluse alla inimeseks olemise põhiväärtused. Neis situatsioonides lisab Pärdi muusika sündmustikule omamoodi transtsendentse mõõtme, avab teistsuguse vaatepunkti. 

2013. aasta veebruari lõpus pühendati Belgias Antwerpenis Arvo Pärdile muusikafestival "Pärt in primetime". Programmis olid Arvo Pärdi tuntumad teosed, mida esitasid Belgia kammeransamblid, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja 27 last. 

2010 ilmus album "The Very Best Of Arvo Pärt".

Ühe teose iseloomustus:

Spiegel im Spiegel

Lugu on aeglane. Pidevalt on kuulda kolmkõla, seda Arvo Pärdile omast Tinntinnabuli stiili. 

See lugu on rahustav, aeglane. Loo tegemisel on kasutatud klaverit ja viiulit. 

Loo kuulamisel nägin ma suviseid putukaid lendamas.

Johann Strauß vanem

Johann Strausse on tegelikult kaks. Vanem ja noorem ehk isa ja poeg. Mõlemad tegutsesid romantismiajastul ehk 19. sajandil. Nad mõlemad on Austria heliloojad. Nad ise kirjutasid oma nime kahekordse-s-iga ehk ß-tähega (ß=ss). Siia tuleb nüüd siis minu koostatud Johann Straußi referaat.

Sissejuhatus

Ma valisin noorema Johann Straussi, sest ma tahtsin rohkem teada Johann Straussist. Uurides tuli välja, et Johann Strausse on kaks ning nad on isa ja poeg.

Mul oli vaja valida üks romantismi helilooja ja ma tegin seda. 

 Johann Strauss (Strauß) noorem

Johann Baptist Strauss (25. oktoober 1825 Sankt Ulrich Viini lähedal – 3. juuni 1899 Viin) oli Austria kapellmeister, viiuldaja ja helilooja. Omanimelise muusikakoolkonna looja. Viini klassikalise opereti mainekamaid esindajaid.

Ta komponeeris 18 operetti ja muusikalist komöödiat, enam kui 500 valssi, polkat, kadrilli ja muud liiki tantsumuusikat ning muusika balletile "Aschenbrödel" ("Tuhkatriinu"). Teda tunti kui valsikuningat. Omanimelise muusikakoolkonna looja. Viini klassikalise opereti mainekamaid esindajaid.

Ta komponeeris 18 operetti ja muusikalist komöödiat, enam kui 500 valssi, polkat, kadrilli ja muud liiki tantsumuusikat ning muusika balletile "Aschenbrödel" ("Tuhkatriinu"). Teda tunti kui valsikuningat.

Straussid olid juudi päritolu.

Wiener Johann Strauss Capelle’i (Viini Johann Straussi orkester) lõi Johann Strauss (1804-1849) 1827. aastal Viinis. Peale oma isa surma 1827. aastal võttis orkestri üle helilooja ning “valsi kuningas” Johann Strauss noorem.  Keskmine vend Joseph (1827-1870) võttis „perekonna orkestri“ administraatori koha üle aastal 1863 peale oma „suure“ venna määramist kuningliku „Hofballmusik-Direktor“ kohale. Helilooja ja dirigent * (25.10.1825 Viin † 03.06.1899 Viin) "Valsikuningas" Johann Strauss sündis 25.10.1825 Viinis. Tema isa Johann soovis poja muusiku karjääri ära hoida ja saatis ta polütehnikumisse pankuri ametit õppima. Ema teadmisel õppis ta aga salaja muusikat. Juba 19-aastaselt asutas ta oma orkestri ja asus koos isaga rivaalitsema. Tema esimest valsikoosseisu „Der Kunstweber“ saatis avalik edu. Ta koostas valsse, marsse, polkasid kokku 479 teost. Ta tegi kontsertreise Peterburi, Berliini, Londonisse, Pariisi ja New Yorki ning tegi selliseid lugusid nagu Ilusal sinisel Doonaul (1867), Kunstniku elu (1867), lood Viini metsast (1868), Viini veri (1871), Kevadhääled (1892), keisri Valss (1888) ja teised.  Viini valss rahvusvahelise ekspordi hitti. Naise ja kirjastaja nõudmisel hakkas ta ka Jacques Offenbachi õnnestumistest inspireerituna operette komponeerima. Pärast mõõdukaid esialgseid õnnestumisi Indigo (1871) ja Rooma karnevalil (1873) lõi ta koos Die Fledermausega (1874) kestva kuni tänase päevani maailmas edu. Kui tema operetid Eine Nacht Venedigis (1883), mustlasparun (1885) ja Wiener Blut (1899) olid võrdselt edukad, ei suutnud tema teised teosed banaalsete libretode tõttu laval end kinnitada, mida ta tähtsustas liiga vähe. Richard Wagner on nimetanud Johann Straussi "kõige muusikalisemaks peaks Euroopas". Ta suri 3. juunil 1899 Viinis.

Ilusal sinisel Doonaul

(An der schönen blauen Donau)[432Hz]

[https://youtu.be/GVCRJef5DJU]

Alguses tundub nagu loodus ärkaks talveunest ja kasvaks pikemaks. Alguses on muusika tempo aeglane. Hiljem, pärast ärkamist ehk sissejuhatust tuleb tunduvalt kiirem osa. See on nagu suvi, kus lendavad ringi igasugused putukad.  Järgmiseks jõutakse kulminatsioonini ning pärast seda tuleb tagasi esialgne meloodia ning meeleolu. Hiljem tulevad sisse kiired noodikäigud, mis tunduvad sellised, et mul on kiire, ma pean jooksma, sest kui ma ei jookse siis ma kukun alla.  Selle pika jooksu lõpuks jõuan ma jälle kindla pinna peale. Ning siis tuleb järjekordne järelduste tegemise hetk. 3 akordi järel, muutub kiire muusika taas aeglasemaks. Põhiosasid pidevalt korratakse, muutes ainult natukene kõrgusi. Mõned osad jäävad ka koguaeg samasuguseks. Selles loos on päris mitmeid teemaarendusi ja nende lahendusi. Viimane teemaarendusi käib kiiresti ning ka lahendus sellele tuleb ootamatult kiiresti. Kuid ühtegi lahtist otsa ei jää. Kõik teemaarendused saavad ilusasti oma lahenduse.

Kokkuvõte

Ma tegin oma referaadi Johann Strauß nooremast. Oma referaadis kirjutasin ma tema loomingust, tema eluloost ja kirjutasin lähemalt ühest tema teosest pealkirjaga „Ilusal Sinisel Doonaul (An Der SchBlaues Donau), selle teose kohta kirjutasin ma seda, mis ma selle loo kuulamisel ajal tundsin.

Popmuusika stiilid ja populaarsus

Nagu teada on nüüdismuusikas palju erinevaid stiile ehk žanre. Osad neist on sõnadega ja teised on sõnadeta.

Selles postituses nagu juba pealkirjast on aru saada vaatame me popmuusika stiile ja nende populaarsust. Selles postituses võtame me läbi ainult need popmuusika stiilid, mis on mingi aja jooksul olnud populaarsed, kuid kindlasti on popmuusika stiile rohkem (läbi võtmata jäävad näiteks sümfoonia, Vietnami-pop, ja veel mõned stiilid).

Ennem kui ma populaarsusedetabelini jõuan ütlen ma veel ära, et tegelikult eksisteeris samal ajal veel mitu nüüdismuusika stiili. Kuid edetabelis olevad on/olid omas ajas kõige tähtsamad. Ja aja jooksul on stiile aina juurde tulnud. Kuid nüüd siis, Jah.

Populaarsusedetabel:

Boogie-woogie 19. sajandi lõpp
(BLUES) Bluus 1903-1920
(JAZZ)Džäss 1920-1925
Swing 1930-1940
KANTRI 1925-1940
R&B 1940-1950
Rock'n Roll 1940-1950
Soul 1950-1960 algus
Bossa Nova 1950-ndate lõpp-1960-ndad
Samba 1950-ndate lõpp
Biitmuusika 1960-ndate algus
Funk 1960-ndate keskpaik
Metal 1960-ndate lõpp
Schlager 1960-ndad (ainult Saksamaal ja Austrias)
Reggae 1960-ndate lõpp-1970-ndate algus
Diskomuusika 1970-ndad (Eestis 1990-ndad aastad)
Punk-Rokk 1970-ndate lõpp-1980-ndate algus
Electro 1980-ndate algus
Hip-Hop 1970-ndate keskpaik-1980-ndad (Eestis 2000-ndad aastad)
ELEKTROONILINE TANTSUMUUSIKA (EDM) 1990-ndad (Eestis 2010-ndate algus)
RÄPP 2000-ndad (Eestis 2010-ndate lõpp-...)
Pop 2010-ndate algus
K-Pop ehk Korea pop 2010-ndate lõpp-... (Eestis hakkab ka vaikselt populaarseks saama)

Uusasjalikkus muusikas

Uusasjalikkus (saksa keeles Die neue Sachlichkeit) on muusikas 1920. aastatel tekkinud, ekspressionismile vastandunud suund.

Uusasjalikkuse mõiste tekkis 1923. aastal maalikunstis ja levis sealt teistesse kunstivaldkondadesse. Iseenesest ebaselge tähendusväljaga stiilimõistest kujunes mõne aasta jooksul lööksõna ja lõpuks kogu epohhi iseloomustav mõiste. Laiemas tähenduses iseloomustabki uusasjalikkus 1920. aastate keeruliselt defineeritavat ajastuvaimu. Sõnaga seotud terminoloogiline segadus johtub eelkõige sellest, et mõistet "uusasjalikkus" on tihti seotud maailmavaateliste ja ideoloogiakriitiliste funktsioonidega. Seda kasutati mitte niivõrd kirjeldava, kuivõrd väärtushinnangulise mõistena.

1923. aastal kasutas Mannheimi Kunstihalli juhataja Gustav Friedrich Hartlaub sõna "uusasjalikkus" selleteemalise näituse pealkirjana. Näitusega sooviti vastandada klassitsistlikku ja "kunsti eitusel" põhinevat "tegelikku tänapäevakunsti". Tänapäeval ongi uusasjalikkuse mõiste seotud põhiliselt 1920. aastate maalikunstiga.

1925. aastal levis uusasjalikkuse mõiste teistesse kunstivaldkondadesse.

1. Muusikakriitik H. Strobel võrdleb teisi autoreid järgides uut muusikat ja "uusasjalikku" maalikunsti.
2. Juba 1927. aastal saavutas uusasjalikkuse mõiste nii muusikas kui ka teistes kunstivaldkondades publitsistliku lööksõna tähenduse.
3. Uusasjalikkust hakati siduma muusika uudse ettekandepraktikaga.
4. 1927. aastast kinnistus uusasjalikkuse vastandav seostamine ekspressionismiga.
5. Muusikas seostub uusasjalikkuse mõiste 1920. aastatel levinud n-ö tarbemuusika (Gebrauchsmusik) edendamisega.
6. Lööksõnana kasutati "uusasjalikkust" väga paljude 1920. aastate ajastuvaimu iseloomustavate tendentside üldmõistena.
7. Uusasjalikkuse mõistet hakati muusikakriitika eeskujul kasutama ka 1920. aastate kirjanduse iseloomustamiseks.

Ajastu vaimu iseloomustajana kasutati uuesti avastatud "asjalikkuse" mõistet 1928. aastal sündinud M. Schifferi ja M. Spoliansky kabareerevüüs "Ripub õhus" ("Es liegt in der Luft"). Filosoofias saavutas asjalikkuse mõiste keskse tähenduse ja seda kasutatakse tänaseni tervet epohhi iseloomustava mõistena. Saksa keelest levis uusasjalikkuse mõiste teistesse keeltesse.

Koos uusasjalikkuse mõiste käibeletulekuga hakati ideoloogiakriitika aspektist polemiseerima tendentsidega, mis samastusid tõeluse eest põgenemisega (Flucht vor der Wirklichkeit). Kuigi selline ideoloogiakriitiline aspekt on mõiste kujunemise ajaloo seisukohalt oluline, on selle historiograafiline kasutamiskõlblikkus metoodilistest põhjustest lähtuvalt pigem küsitav.

Uusklassitsism muusikas

Uusklassitsism on esteetiline suundumus, mis läbib 1920. aastate Euroopa muusikat. Vastandus teadlikult hilisromantismi dramatismile ja impressionistlikule kõlavärvikultusele. Uusklassitsismi põhijooneks võrreldes eelnimetatud stiilide muusikaga on harmoonia ja orkestratsiooni üldine lihtsustumine, temaatiline lakoonilisus ja rütmiline motoorsus. Eestis on uusklassitsistliku muusikastiili olulisemaid esindajaid Jaan Rääts, Eino Tamberg ja Eduard Tubin.

Uusklassitsistlikku muusikat kirjutanud heliloojaid

• Béla Bartók
• Arthur Honegger
• Darius Milhaud
• Francis Poulenc
• Sergei Prokofjev
• Jaan Rääts
• Erik Satie
• Igor Stravinski
• Eino Tamberg
• Eduard Tubin

Muusikanäited:

Francis Poulenc - „Un joueur de flûte berce les ruines”

https://youtu.be/xoc37oLLxrE

Missa (muusika)

Missa on renessanssiaja Madalmaade koolkonna  muusikažanr.
Missa ehk missatsükkel on muusikažanr, mille aluseks on katoliku kiriku missa ehk armulauaga jumalateenistuse ordinaariumitekstid Kyrie, Gloria, Credo, Sanctus ja Agnus Dei. Pikemad tekstid Gloria ja Credo võivad olla jagatud väiksemateks osadeks. Lühikese missa (missa brevis) puhul võivad mõned tekstid ka puududa.
Esimeseks teadaolevaks ühele autorile kuuluvaks terviklikuks missatsükliks on Guillaume de Machaut' vahemikus 1340-1360 loodud Messe de Notre Dame.
Alates 19. sajandist võib missa olla ka jumalateenistusest sõltumatu iseseisev muusikateos.

Missatsükli tekst

Kyrie

Kyrie eleison; Christe eleison; Kyrie eleison
(Κυριε ελεησον; Χριστε ελεησον; Κυριε ελεησον)
Issand, halasta; Kristus, halasta; Issand, halasta.

Gloria

Gloria in excelsis Deo et in terra pax hominibus bonae voluntatis. Laudamus te, benedicimus te, adoramus te, glorificamus te, gratias agimus tibi propter magnam gloriam tuam, Domine Deus, Rex caelestis, Deus Pater omnipotens.
Domine Fili unigenite, Iesu Christe, Domine Deus, Agnus Dei, Filius Patris, qui tollis peccata mundi, miserere nobis; qui tollis peccata mundi, suscipe deprecationem nostram. Qui sedes ad dexteram Patris, miserere nobis.
Quoniam tu solus Sanctus, tu solus Dominus, tu solus Altissimus, Iesu Christe, cum Sancto Spiritu in gloria Dei Patris. Amen.
Au olgu Jumalale kõrges ja rahu maa peal hea tahtega inimestele. Me kiidame sind, me õnnistame sind, me imetleme sind, me austame sind, me täname sind sinu suure auhiilguse eest, Issand Jumal, Taeva kuningas, kõikvõimas Jumal Isa.
Issanda ainusündinud poeg, Jeesus Kristus, Issand Jumal, Jumala tall, Isa poeg, kes sa viid ära maailma patud, halasta meie peale; kes sa viid ära maailma patud, kuula meie palveid; kes sa istud Isa paremal käel, halasta meie peale.
Kuna sina oled ainsana püha, ainus Issand, ainus Kõrgeim, Jeesus Kristus, koos Püha Vaimuga Jumala Isa auhiilguses, aamen.

Credo

Credo in unum Deum, Patrem omnipotentem, factorem caeli et terrae, visibilium omnium et invisibilium.
Et in unum Dominum Iesum Christum, Filium Dei unigenitum, et ex Patre natum ante omnia saecula. Deum de Deo, Lumen de Lumine, Deum verum de Deo vero, genitum non factum, consubstantialem Patri; per quem omnia facta sunt. Qui propter nos homines et propter nostram salutem descendit de caelis. Et incarnatus est de Spiritu Sancto ex Maria Virgine, et homo factus est. Crucifixus etiam pro nobis sub Pontio Pilato, passus et sepultus est, et resurrexit tertia die, secundum Scripturas, et ascendit in caelum, sedet ad dexteram Patris. Et iterum venturus est cum gloria, iudicare vivos et mortuos, cuius regni non erit finis.
Et in Spiritum Sanctum, Dominum et vivificantem, qui ex Patre (Filioque) procedit. Qui cum Patre et Filio simul adoratur et conglorificatur: qui locutus est per prophetas. Et unam, sanctam, catholicam et apostolicam Ecclesiam. Confiteor unum baptisma in remissionem peccatorum. Et expecto resurrectionem mortuorum, et vitam venturi saeculi. Amen.
Meie usume ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse.
Ja ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast ja inimeseks saanud, Pontius Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud, kannatanud ja maha maetud ning kolmandal päeval üles tõusnud pühade kirjade järgi ja üles läinud taeva, istub Isa paremal käel ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle; Tema riigile ei tule otsa.
Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast (ja Pojast), keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse; kes on rääkinud prohvetite kaudu. Meie usume ühtainust püha, kristlikku ja apostlikku Kirikut. Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks ja ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu. Aamen.

Sanctus

Sanctus, Sanctus, Sanctus, Domine Deus Sabaoth; pleni sunt coeli et terra gloria tua. Hosanna in excelsis.
Püha, püha, püha, Issand Jumal Seebaot; taevas ja maa on täis sinu auhiilgust. Hoosianna kõrges.

Benedictus

Benedictus qui venit in nomine Domini.
Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel.

Agnus Dei

Agnus Dei, qui tollis peccata mundi, miserere nobis. Dona nobis pacem.
Jumala tall, kes sa viid ära maailma patud, halasta meie peale. Anna meile rahu.

Mõnikord on muusikaline sisu antud ka liturgia lõpuvormelile:
Ite, missa est.
Minge, missa on lõppenud.

Keel

Kuni Vatikani II kirikukoguni 1965. aastal olid missad ladinakeelsed. Pärast seda võis katoliiklikus jumalateenistuses hakata kasutama ka muid keeli. Paljud heliloojad on kirjutanud missasid ka teistes keeltes tekstidele.

Tuntumaid missasid muusika ajaloos

• Wolfgang Amadeus Mozart, Missa c-moll.
• Ludwig van Beethoven, Missa Solemnis ja Missa C-duur.
• Johann Sebastian Bach, Missa h-moll(Flash)

Eesti muusikas:

• Urmas Sisask, Eesti missa.

Renessanssimuusika

Renessanssmuusika on üldlevinud muusikaajaloo periodiseerimise kontseptsiooni kohaselt lääne muusika, mis on loodud vahemikus umbes 1430–1600. Seda muusikat nimetatakse renessanssmuusikaks vaid seetõttu, et selle loomise aeg langeb osaliselt kokku renessansikui laiema kultuurilise, sotsiaalse, kunstilise ja tehnilise perioodiga umbes aastatel 1300–1600.
Kuna renessanssmuusikal puuduvad ühtsed ja läbivad stiilitunnused, siis sageli räägitakse mitte niivõrd renessanssmuusikast, kuivõrd erinevatest koolkondadest, näiteks Madalmaade koolkonnast, Rooma koolkonnast või Veneetsia koolkonnast.

Renessanssmuusika määratlus

Renessanss- ja keskaja muusikat võrreldes võib lihtsustades öelda, et kui keskaja heliloojad lähtusid muusikat luues pigem jumalikest reeglitest, siis renessansiheliloojate jaoks pidi muusika oma sulanduva harmoonia ja sujuva meloodiaga olema eeskätt inimese kõrvale meeldiv kuulata. See võis olla ka üks põhjuseid, miks

• lisaks perfektsetele konsonantsidele kvardile, kvindile ja oktavile hakati renessanssmuusika harmoonias kasutama ka imperfektseid konsonantse tertse ja sekste ning domineerivaks muutusid kolmkõlad ja sekstakordid, millest järk-järgult arenes välja duuri-molli-süsteem.
• muusika seos tekstiga tihenes:
  • vokaalmuusika väljendus oli otseselt inspireeritud tekstist, andes edasi teksti tundelisi, kohati lausa piltlikke või loodushääli imiteerivaid kujundeid.
  • muusika rütm lähtus järjest enam teksti rütmist, mistõttu muusika rütm lihtsustus.
  • tekst hakkas mõjutama muusikavormi, andes sellele tasakaalustatumad proportsioonid.
• ideaaliks saab lihtne, tundeline ja laulev meloodia, mille liigendus on seotud inimese loomuliku hingamisega.

Ühed muusikateadlased (Gustave Reese1954) on näinud renessanssmuusikas pigem keskaja muusika oluliste saavutuste evolutsioonilist edasiarendamist, mis jätkas hiliskeskaegse muusika "rütmilist voolavust ja keerukust, mida sellele järgnev muusika ei suutnud ületada", kolmkõla kõigi võimaluste ärakasutamist, dissonantside reeglistamist ja selle kaudu kooskõlade intervallilise sisu ratsionaliseerimist, tonaalse ulatuse suurenemist ning kontrapunktilise imitatsiooni kaudu häälte kasvavat homogeensust. Nad nägid renessanssi muusika ennenägematu unifitseerimise perioodina, mistõttu 16. sajandi heliloojad kogu Euroopas "rääkisid samas muusikalises keeles".
Teised teadlased (Edward Lowinsky 1954) seevastu pooldavad teooriat, mille kohaselt renessansiajal ei piirdutud üksnes keskaja muusika ümberkujundamisega, vaid toimus vana skolastilise ajastu revolutsiooniline kõrvaleheitmine, kuna "muusikud soovisid vabastada oma väljenduse kõigist ahelatest." Selle teooria kaitseks on esitatud järgmisi väiteid:

• 15. sajandil toimus suur muusikainstitutsioonide ümberkorraldamine, põhjapoolsemate maade heliloojate rännakud Itaaliasse ning põhja- ja lõunapoolsete maade traditsioonide tihe suhtlus;
• selle perioodi muusikat iseloomustas otsustav eemaldumine keskaegsetest piirangutest, loobuti fikseeritud vormidest, modaalrütmikast, isorütmikast, cantus firmus'e põhimõttest ning Pythagorase häälestusest;
• kritiseeriti keskaegset esteetikat;
• lükati kõrvale vana kirikulaadide süsteem ning hakati musica ficta kaudu arendama harmooniat, mis võimaldas kromatisme ja modulatsioone;
• mindi muusika "suktsessiivselt" kontseptsioonilt üle "simultaansele": kõiki hääli hakati looma korraga, mitte keskaja kombel uusi meloodiaid varasematele juurde liites ning varasemaid meloodiaid kaunistades;
• toimus muusikas kasutatavate helikõrguste ruumi laienemine;
• tihenes sõna ja muusika väljenduslik seos ning tekkis nende uus suhe;
• arenes muusikute nii vokaalne kui ka instrumentaalne virtuoossus
• instrumentaalmuusika muutus järjest iseseisvamaks;
• muusikud loobusid autoriteetide järgi joondumisest.

Renessanssmuusika koolkonnad

Trecento

14. sajandi heliloojate koolkond Itaalias. Valitses õukondade ilmalik, elegantne, seltskondlik muusika, vaimulik muusika oli kaugel tagaplaanil. Tähtsaim lauluvorm oli madrigal. Tuntuim helilooja sellest voolust oli Francesco Landini.

Madalmaade koolkond

Ulatuslik ja rikas Burgundia riik oli soodsaks pinnaseks kunstidele ja muusikale. Kuna mandril tegutses palju inglasi, olid inglise ja prantsuse muusika tihedas kontaktis. Sedakaudu leviski tertsi- ja sekstiintervallide kasutamine Inglismaalt mandrile. 14. sajandil domineeris heliloojate loomingus ilmalik laul, 15. sajandil tõusis esiplaanile kirikumuusika. Esmakordselt kirjutati terviklikke missatsükleid ja polüfoonilisi hümne. Uus žanr oli ka Magnificat (Maarja kiidulaul). Madalmaade koolkonnal oli uudne muusikaline keel, kombineerides endas ars nova ratsionaalset kompositsioonitehnikat, inglise terts- ja sekstkooskõlasid, laulvat meloodiat ja imitatsioonilist polüfooniat (kaanon). 15. sajandi keskel kujunes muusikas normiks neljahäälsus. Tuntumad Madalmaade koolkonna heliloojad olid Guillaume Dufay, Josquin Desprez ja Orlando di Lasso.

Rooma koolkond

Trento kirikukogu algatas reforme, mis tervendaksid kirikut ja taastaksid Rooma positsiooni. Tegid ettekirjutusi kirikumuusikale ja süüdistasid kunstmuusikat liigses keerukuses, nõudsid gregooriuse koraalireformimist ja selle tähtsuse taastamist. Selle tulemusena keelati muusikas ilmalikud laenud ja loeti kohatuks ekspressiivne stiil.
Rooma koolkond (16. sajandi keskpaik) järgis Trento kirikukogu juhiseid ja oli akadeemilise ja konservatiivse hoiakuga. Koolkonna kuulsaim esindaja oli Giovanni Pierluigi da Palestrina.

Protestantlik kirikumuusika

Seoses usupuhastusega arenes 16. sajandiSaksamaal välja luterikoraal – protestantlikkirikulaul, mille aluseks oli stroofilinevärsstekst ja igas salmis korduv meloodia. Luterikoraalid olid tihti kirikuhümnide rahvalikud variandid, milles meloodia oli lihtsustatud ja mugandatud rahvakeelse tekstiga. Koraali ülemist, kõige väljendusrikkamat viisi laulis terve kogudus, saateviise või akorde mängiti orelil. Orel oli 16.–17. sajandil kirikutes juba üsna tavaline. Koraalidest tehti ka mitmehäälseid kooriseadeid. Suure tuntuse saavutas Martin Lutheri loodud koraal "Üks kindel linn ja varjupaik", mida on kutsutud ka 16. sajandi Marseljeesiks.
Reformatsiooni kalvinistlik suund, mis valitses Šveitsis, Madalmaades ja Prantsusmaal, suhtus kunsti teisiti. Kirikud puhastati vanast kunstist, lõhuti välja orelid. Keelati kunstmuusika ja lubati laulda vaid ühehäälset Piiblitekstiga koguduselaulu. Hussiitide liikumine võitles polüfoonia ja pillide kasutamise vastu kirikus, nende järelkäijad hernhuutlased ehk vennastekogudused mõjutasid sarnaselt Liivimaamuusikaharidust.

Instrumentaalmuusika

Enne 16. sajandit ei kirjutatud muusikat spetsiaalselt pillidele. Pillimuusika oli algul peamiselt improvisatsioon. Varaseimad pillimuusika näited on vokaalmuusika seaded(klahvpillidele, lautole, vioolale). 17. sajandil kujunes välja praktiline noodikiri tabulatuur, mis ei märkinud helikõrgusi, vaid mänguvõtteid. Tavalisemad pillid olid orel, klavessiin, klavikord, lauto, viola da gamba, plokkflöödid, pommer (millest arenes oboe), dulcian (millest arenes fagott), krummhorn, trompet, tromboon.
Instrumentaalmuusika žanriteks olid prelüüd, fantaasia, tokaata, kantsoon. Ansamblimuusikast olid levinud tantsud braanl, pavaan, galliard. Pille hakati ehitama perekonniti – sopranist bassini.

Mitmehäälsus

Varajane Mitmehäälsus:

Millal võeti vaimulikus muusikas kasutusele polüfooniline mitmehäälsus, pole täpselt teada. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist.

Mitmehäälsus:
Mitmehäälsus on muusikas ühine nimetajafaktuuridele, milles üheaegselt on vähemalt kaks partiid.
Mitmehäälsete faktuuride põhilised tüübid on polüfoonia, homofoonia ja heterofoonia.
Mitmehäälsuse vastandiks on ühehäälsus ehk monofoonia.

Mitmehäälsus euroopa muusikas

Keskaegset mitmehäälse musitseerimise praktikat kirjeldatakse juba 7. sajandi tekstides.
Esimesed teadaolevad mitmehäälse muusika üleskirjutused pärinevad siiski alles 9. sajandist.
Mitmehäälsuse arengut mõjutas ka neumanoodikirja kasutuselevõtt 9. sajandi alguses.

Millal võeti vaimulikus muusikas kasutusele polüfooniline mitmehäälsus, pole täpselt teada. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist. On tõenäoline, et Euroopas esitati polüfoonilist muusikat palju varem, kui seda mainivad varaseimad säilinud kirjalikud allikad. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis nii oreli levik kui ka briti saarte mitmehäälne rahvamuusika.
Kõige lihtsamat polüfoonia vormi, pideva põhitooni ehk burdoonhääle peale lauldud meloodiat, esineb enamikus Eurooparahvamuusikatraditsioonides ja ka paljudes Aasia kultuurides, mis viitab sellele, et see võib pärineda juba ammustest aegadest.
Esimesed kahehäälsed vaimulikud laulud olid organum'id. Organumis oli Gregoriuse koraalilelisatud alumine hääl kvindi või kvardikaugusel. Lihtsam organum oli paralleelorganum, kus alumine hääl liikus ülemisega paralleelsetes intervallides. Ajuti võisid hääled ka ühtida või liikuda oktavites. Mõlemat häält võidi ka dubleerida oktav madalamalt või kõrgemalt. Esimest korda kirjeldati sellist laulu 9. sajandist pärit teoses "Musica enchiriadis". Seal kirjeldatu ja organum'iks nimetatu ei olnud kompositsioonitehnika, vaid esituse ajal toimuv spontaanne laulu kaunistamise viis.
Guido Arezzost kirjeldas oma teoses "Micrologus de disciplina artis musicae" (kirjutatud umbes aastal 1025) juba keerulisemat polüfooniat, mis võimaldas teisele häälele improviseerimiseksmitmesuguseid valikuvõimalusi. Organumi hääled võidi ka varem valmis kirjutada. Esimesed leitud noodikäsikirjad, mis sisaldavad noodistatud organume, on pärit 11. sajandi algusest. Umbes 12. sajandilvahetasid hääled oma kohad, nii et Gregoriuse koraalist sai alumine hääl (cantus firmus). Nüüd võis häältevaheline intervall ka vahelduda, kuid kasutati siiski ainult "puhtaid intervalle": kvarti, kvinti ja oktavit. Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. Gregoriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. Sellist organumit nimetati vabaks organumiks. Nii oli polüfoonia arenenud lihtsast esituse rikastamisest kompositsioonitehnikaks.

Kristlik Muusika

Kristlik muusika on muusika, mis on seotud kristliku usundiga.
Varaseimad andmed kristliku muusika kohta pärinevad kolmest allikast:

• apostlite tegude raamat ja apostlite kirjad Uues Testamendis;
• juudi filosoofi Philon Aleksandriast (20 eKr–54) kirjutised;
• rooma kirjaniku Plinius Noorema "Epistulae" ("Kirjad").

3.–2. sajandil eKr tõlgiti Vana Testamentkreeka keelde. Kristlus levis algselt hellenistliku kultuuri piirkonnas ja liturgilisekeelena kasutati kuni 3. sajandi lõpuni kreeka keelt. Kreeka muusika oli seotud paganlikukultusega ja tema otsene mõju oli ilmselt takistatud. Kristlikus liturgias oli pillidekasutamine keelatud (idakirikutes on see tänapäevani), kuid koduse laulmise juures kasutati lüürat ja kitarat. Selgete kreeka mõjudega (laad, rütm, noodikiri) on ka esimene säilinud kristliku hümni fragment, mis on leitud Egiptusest (papüürus Oxyrynchosest, 3. sajandi lõpp). Kõige enam on kreeka pärand mõjutanud kristlikku muusikaõpetust.
Varakristlikus muusikas eristatakse põhiliselt 2 laulužanrit:

• psalmoodia (psalmide laulmine) – oli juutide religioosses muusikas tähtsaim.
• hümnoodia (hümnide laulmine) – sellest on esmakordselt juttu nii Matteuse (ptk 26:30) kui ka Markuse evangeeliumis (ptk 14:26).

Nendele lisandus ilmselt vaimulik laul vabas rahvalikus maneeris: varakristlikus koguduses oli laulmine üldine, õpetatud koore hakati eelistama alles 4. sajandil.
Psalmoodias ja hümnoodias olid kasutusel 2 põhilist ettekandeviisi:

• antifooniline (kreeka keeles antiphonos – vastukõlav)
• responsoorne (ladina keeles responsum – vastus), kus solistile vastandub refräänilisi lõike laulev koor.

395. aastal toimus Rooma riigi lagunemine Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks, mis tõi kaasa ka kiriku sisulise lõhenemise. Ametlik lõhenemine toimus 1054. aastal, kui Rooma paavst ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh teineteist vastastikku kirikuvande alla panid. Seetõttu räägitakse eraldi ida- ja läänekristlusest.

Idakiriku muusika

Kristlik liturgiline muusika sündis koos kristlusega Lähis-Idas ning sealsete rahvastemuusika on aluseks nii Ida kui ka Lääne kirikulaulule. Nii Idas kui ka Läänes puudus ühtne liturgia, ent Idas polnud ka ühtset liturgilist keelt. Kasutati rahvuskeeli ning igas piirkondlikus kirikus kujunes välja omapärane laulutraditsioon. Eristatakse süüria, bütsantsi, kopti (kristliku Egiptuse), abessiinia (Etioopia) ja armeenia kirikut. Lääne-Euroopal olid tihedaimad kontaktid kahe esimesega.

Läänekiriku muusika

Läänekirik ei tundnud 1. aastatuhandel ühtset liturgilist muusikat. Kristluse algaegadel ei olnud Rooma keskvõim kuigi tugev ja suhteliselt iseseisvates piirkondades kujunesid ühtse põhiplaani alusel erinevad liturgiatüübid: Vana-Rooma liturgia, Milano liturgia, Vana-Hispaania liturgia, Vana-Gallia liturgia.
Meloodiad olid tugevalt seotud oma regioonifolklooriga ning elasid veel ka ise "rahvalaululist" elu. Nad olid pidevas muutumises, musitseerimise juurde kuulus improviseerimine. Nende meloodiate täpne fikseerimine kirjas olnuks loomuvastane. Noodikirja tekkimine tähistab uut tüüpi muusikakultuuri algust. Laguneb muusika ja sõna algne ühtsus ning algab muusika kui kunsti iseseisvumine.
Lääne kirikumuusika sündi seostatakse sümboolselt püha Ambrosiusega. Ambroosius pani aluse milano liturgiale, mis koos omapärase lauluvaraga on tänaseni kasutusel Milanos ja mõnel pool Lõuna-Alpides. Milano liturgilist laulu nimetatakse alates 9. sajandistambroosiuse lauluks.

Kõige tugevamini mõjutas keskaja muusikat usk ainujumalasse. Kuna kristlus oli tekkinud Rooma keisririigi ajal Palestiinas, siis olid varakristlikud laulud arenenud juudipalvelauludest. Seda kinnitavad uurimise käigus tuvastatud polüfoonilised sarnasused varakristlike psalmilaulude ja juutide suulise psalmilaulupärimuse vahel. Laulud said mõjutusi ka hilisantiigi muusikast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid.
Erinevalt lagunenud Rooma impeeriumiidaosast, kus Bütsants püsis kuni renessansiajastuni ja kus seetõttu oli üsna ühtne muusikatraditsioon, olid impeeriumi läänepoolsed osad paljude rahvaste, muu hulgas keltide, anglide, frankide ja langobardide võimu all. See aitas kaasa erinevate kohalike vaimulike traditsioonide tekkele, millest igaühel oli ka oma muusikastiil. Kõige paremini on neist paljudest stiilidest ja traditsioonidest tuntud Ambrosiuse laul ja Gregoriuse laul, mis on kõige rohkem mõjutanud lääne muusika arengut.
Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika. Peamisteks žanriteks olid psalmilaulud ja hümnid. Algselt laulis jumalateenistusel terve kogudus, alates 4. sajandist ka õpetatud vaimulike koorid. Lauldi a cappella, pillid olid keelatud.
Muusika areng toimus eelkõige kloostrites, seal anti muusikaharidust, kirjutati ja säilitati laule. Kogu professionaalne kunst pühendati jumalale.
5. sajandi Itaaliast on pärit vanim kirikulaul, mida nimetatakse Milano piiskopi Püha Ambrosiuse auks ambroosiuse lauluks. Ambroosiuse laulutraditsion on Milanos ja selle ümbruses säilinud tänapäevani, kuigi seda on üritatud sajandite jooksul välja juurida.

Keskaja muusika

Keskaja muusika on keskajal loodud muusika.
Keskaja muusika all mõeldakse tavaliselt Euroopa muusikat iseseisva kristlikumuusikatraditsiooni tekkimisest 3.–4. sajandil kuni 14. sajandi lõpuni.
Keskaja muusika oli tugevalt seotud kirikugaja paljud Lääne kunstmuusika nähtused, nagu näiteks noodikiri, arenesid keskajal just kiriku rüpes.
Kuna suurem osa koolidest ja professionaalsetest heliloojatest töötasid kiriku ja kloostrite juures ning ilmikud üldjuhul noodikirja ei osanud, on keskajast ilmalikku muusikat säilinud suhteliselt vähe.

Varakristlik muusika (vaata ka LEONHARDI BLOGI: Kristlik muusika)

Kõige tugevamini mõjutas keskaja muusikat usk ainujumalasse. Kuna kristlus oli tekkinud Rooma keisririigi ajal Palestiinas, siis olid varakristlikud laulud arenenud juudipalvelauludest. Seda kinnitavad uurimise käigus tuvastatud polüfoonilised sarnasused varakristlike psalmilaulude ja juutide suulise psalmilaulupärimuse vahel. Laulud said mõjutusi ka hilisantiigi muusikast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid.
Erinevalt lagunenud Rooma impeeriumiidaosast, kus Bütsants püsis kuni renessansiajastuni ja kus seetõttu oli üsna ühtne muusikatraditsioon, olid impeeriumi läänepoolsed osad paljude rahvaste, muu hulgas keltide, anglide, frankide ja langobardide võimu all. See aitas kaasa erinevate kohalike vaimulike traditsioonide tekkele, millest igaühel oli ka oma muusikastiil. Kõige paremini on neist paljudest stiilidest ja traditsioonidest tuntud Ambrosiuse laul ja Gregoriuse laul, mis on kõige rohkem mõjutanud lääne muusika arengut.
Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika. Peamisteks žanriteks olid psalmilaulud ja hümnid. Algselt laulis jumalateenistusel terve kogudus, alates 4. sajandist ka õpetatud vaimulike koorid. Lauldi a cappella, pillid olid keelatud.
Muusika areng toimus eelkõige kloostrites, seal anti muusikaharidust, kirjutati ja säilitati laule. Kogu professionaalne kunst pühendati jumalale.
5. sajandi Itaaliast on pärit vanim kirikulaul, mida nimetatakse Milano piiskopi Püha Ambrosiuse auks ambroosiuse lauluks. Ambroosiuse laulutraditsion on Milanos ja selle ümbruses säilinud tänapäevani, kuigi seda on üritatud sajandite jooksul välja juurida.

Gregoriuse laul

Paavst Gregorius I ajaks oli välja kujunenud suur hulk vaimulikke laule, mille liturgilisi tekste ta ühtlustas. Tema auks hakati neid laule nimetama Gregoriuse koraalideks. Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise.
Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirja järele. Algul märgiti rütmi ja viisi liikumissuundi teksti kohale. 11. sajandilpani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont (üksteisest tertsikaugusel) ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Guido Arezzost hakkas kasutama ka suhteliste helikõrgustesilpnimetusi (ut, re, mi, na, sol, la).
Helilaadidest kujunes 8 laadi süsteem (4 põhi- ja 4 kõrvallaadi). Põhi- ja kõrvallaadil oli põhiheli sama, kuid kõrvallaadi ulatus oli kvart madalam.

Gregoriuse koraal ehk gregoriuse laul, varem ka gregooriuse koraal ehk gregooriuse laul(ladina keeles cantus gregorianus) on keskajast pärinev ühehäälne kristlik laul, mis on oma nime saanud paavst Gregorius Suurejärgi. Gregoriuse koraal on üldnimetus, mis ühendab erinevaid muusikastiile, muusikažanre ja muusikavorme.
Gregoriuse koraal arenes välja juudi meloodiatest, mis olid kristlaste seas levinud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud idamaise värvingu ning lihtsustusid.
Gregorius Suure kirikureformi raames võeti kasutusele uus liturgia. Reformi käigus ühtlustati ka liturgilised tekstid. 604. aastal valmis koraaliviiside valikkogumik ehk Gregoriuse antifonaarium. Sellest alates hakati kristlikel jumalateenistustel kasutama üksnes seal avaldatud viise.
Gregoriuse koraali lauldi a cappella, sest tolleaegses kirikus oli muusikainstrumentidekasutamine keelatud. Olenevalt liturgiast võis gregoriuse koraali esitajaks olla kas solist või lauljate rühm.
Gregoriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved või ülistus Jumalale, Jeesusele, neitsi Maarjale või pühakutele.
Gregoriuse koraali meloodia ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi noodikirja märke, neumasid.
Mitmehäälsuse puhul oli gregoriuse koraal tihti cantus firmuse aluseks.

Gregoriuse koraali muusikastiilid

Ornithoparchus teeb oma tekstis "Micrologus" (1517) vahet gregoriuse laulu kahel stiilil: concentus'el, mille all ta peab silmas tavapärast gregoriuse laulu meloodiat, ning accentus'el, millega ta tähistab liturgilist retsiteerimist.
Concentus-stiili iseloomustab vaba, paljudest erinevatest helidest koosnev meloodia. Concentus-stiili allstiilid on

• süllaabiline stiil, mille puhul silbile vastab üks heli. See stiil on tavaline retsiteerimisel, hümnides ning lihtsamates antifoonides;
• neumaline stiil, mille puhul silbile vastab tavaliselt 1-4 heli. Neumanotatsioonis vastab igale helide rühmale üks neuma;
• melismaatiline stiil, mille puhul silbile vastab paljudest helidest koosnev kaunistus ehk melism.

Accentus-stiili iseloomustab teksti retsiteerimine ühel helil. Retsiteerimist liigendavad mõnehelilised, sekundi kuni sekstiulatusega meloodiavormelid, mida nimetatakse aktsentideks. Aktsentide esinemine langeb kokku tekstis olevate interpunktsioonimärkidega (koma, koolon, punkt). Aktsendid on tavaliselt süllaabilised, st ühele silbile vastab üks noot.

Hümni "Veni creator spiritus" kvadraatkirjas noot

 Hümn "Veni creator spiritus" ⁱ

Varajane mitmehäälsus

Millal võeti vaimulikus muusikas kasutusele polüfooniline mitmehäälsus, pole täpselt teada. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist.
(Vt. ka LEONHARDI BLOGI: Mitmehäälsus)

Gooti ajastu muusikas

12. – 13. sajandi Prantsusmaal kujunes välja kunstmuusika kompositsioonitehnika. Notre-Dame'i katedraaliga on tihedalt seotud kirikulaulu areng ja esimesed nimepidi tuntud heliloojad Leoninus ja Perotinus.
13. sajandi prantsuse muusikas ilmus organumi kõrvale hulk uusi mitmehäälsuse vorme. Selleks, et erinevas rütmis lauldavat uut viisi oleks lihtsam meeles pidada, lauldi seda Gregoriuse koraalist erinevate sõnadega, sageli ka mõnes muus keeles. Tekst võis olla ka ilmaliku sisuga. Nii lauldi üheaegselt nagu kaht ühehäälset laulu. Sellised laulud hakkasid levima ka väljaspool kirikut ning need said nimetuse motett. Peagi lisandus motetile veel hääli, millel olid jällegi omad sõnad. Sedasi kujunesid välja ilmalikud motetid, mille ühes hääles esines põhimeloodiana Gregoriuse laul. Ka rütmipilt muutus tihedamaks. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning 13. sajandi lõpul keelati motetid kirikus ilmaliku sisu pärast, aga ka kompositsiooni keerukuse tõttu. Motett muutus haritlaste seltskonnalauluks. 15. sajandil jõudis motett kirikusse tagasi, kõikides häältes ainult Gregoriuse koraali ladinakeelne tekst. Erinevate häälte arv kasvas 15. – 16. sajandil veelgi – loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonnaheliloojad.
Seoses moteti rütmipildi keerukamaks muutumisega lõi muusikateoreetik Kölni Franco 13. sajandil uue notatsioonisüsteemi. Iga noot ja paus sai kindla vältuse ja vältused kindlad arvulised suhted.
Kogu keskajal kirjutati väga palju missasid ja reekvieme, vaimulikud muusikaetendused olid liturgiline draama ja müsteerium.

Ilmalik muusika

Ilmalik muusika esines keskajal peamiselt rahvalauluna ning jäi palju kauemaks ajaks suuliseks kui kirikumuusika. Esimeste ilmalike laulude kirjapanijateks olid vagandid(rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud). Nende luule oli ladinakeelne ja üsna siivutu sisuga (joogilaulud, mis parodeerisid kirikuhümne). Suurim selliste laulude kogu on Carmina Burana 13. sajandist. Sarnaselt vanaaja muusikutega olid rändmoosekandid samaaegselt nii lauljad ja pillimehed kui ka akrobaadid, näitlejad ja tantsijad. 12. – 13. sajandil olid väga levinud rüütel-laulikud (trubaduurid Lõuna-Prantsusmaal, truväärid Põhja-Prantsusmaal ja minnesingerid Saksamaal), kes esinesid õukondades ning laulsid rahvakeelseid kangelaslaule armastusest, seiklustest ning sõjaretkedest. Rüütlilaulud levisid suuliselt tänu alamast seisusest rändmuusikutele(žonglöörid Prantsusmaal, špiilmannidSaksamaal, skomorohhid Venemaal). Rüütlilaule esitati alati ühehäälselt koos pillisaatega.

Pillid

Enne 13. sajandi keskpaika kirja pandud muusika oli mõeldud ainult laulmiseks. Pille mängiti laulu saateks, kuid spetsiaalselt pillidele kirjutatud muusikat enne 16. sajandit praktiliselt ei olnud. Kirikus olid pillid keelatud kui paganluse sümbolid. Kasutati ainult orelit. Enamik Euroopas kasutatavatest pillidest on idamaise päritoluga (Bütsantsist, Põhja-Aafrikast, Hispaaniast). Keelpillidest olid kasutusel fiidel, rebekk, harf, lauto, psalteerium, rataslüüra, simbel. Puhkpillidestmängiti erinevaid flööte, šalmeid (millest hiljem arenes pommer), trompeti eelkäijaid, krummhorni. Löökpillidest mängiti raamtrummi ja tamburiini.