Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

kolmapäev, 22. jaanuar 2020

Kristlik Muusika

Kristlik muusika on muusika, mis on seotud kristliku usundiga.
Varaseimad andmed kristliku muusika kohta pärinevad kolmest allikast:
3.2. sajandil eKr tõlgiti Vana Testamentkreeka keelde. Kristlus levis algselt hellenistliku kultuuri piirkonnas ja liturgilisekeelena kasutati kuni 3. sajandi lõpuni kreeka keelt. Kreeka muusika oli seotud paganlikukultusega ja tema otsene mõju oli ilmselt takistatud. Kristlikus liturgias oli pillidekasutamine keelatud (idakirikutes on see tänapäevani), kuid koduse laulmise juures kasutati lüürat ja kitarat. Selgete kreeka mõjudega (laadrütmnoodikiri) on ka esimene säilinud kristliku hümni fragment, mis on leitud Egiptusest (papüürus Oxyrynchosest, 3. sajandi lõpp). Kõige enam on kreeka pärand mõjutanud kristlikku muusikaõpetust.
Varakristlikus muusikas eristatakse põhiliselt 2 laulužanrit:
Nendele lisandus ilmselt vaimulik laul vabas rahvalikus maneeris: varakristlikus koguduses oli laulmine üldine, õpetatud koore hakati eelistama alles 4. sajandil.
Psalmoodias ja hümnoodias olid kasutusel 2 põhilist ettekandeviisi:
  • antifooniline (kreeka keeles antiphonos – vastukõlav)
  • responsoorne (ladina keeles responsum – vastus), kus solistile vastandub refräänilisi lõike laulev koor.
395. aastal toimus Rooma riigi lagunemine Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks, mis tõi kaasa ka kiriku sisulise lõhenemise. Ametlik lõhenemine toimus 1054. aastal, kui Rooma paavst ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh teineteist vastastikku kirikuvande alla panid. Seetõttu räägitakse eraldi ida- ja läänekristlusest.

Idakiriku muusika

Kristlik liturgiline muusika sündis koos kristlusega Lähis-Idas ning sealsete rahvastemuusika on aluseks nii Ida kui ka Lääne kirikulaulule. Nii Idas kui ka Läänes puudus ühtne liturgia, ent Idas polnud ka ühtset liturgilist keelt. Kasutati rahvuskeeli ning igas piirkondlikus kirikus kujunes välja omapärane laulutraditsioon. Eristatakse süüriabütsantsikopti (kristliku Egiptuse), abessiinia (Etioopia) ja armeenia kirikutLääne-Euroopal olid tihedaimad kontaktid kahe esimesega.

Läänekiriku muusika

Läänekirik ei tundnud 1. aastatuhandel ühtset liturgilist muusikat. Kristluse algaegadel ei olnud Rooma keskvõim kuigi tugev ja suhteliselt iseseisvates piirkondades kujunesid ühtse põhiplaani alusel erinevad liturgiatüübid: Vana-Rooma liturgiaMilano liturgiaVana-Hispaania liturgiaVana-Gallia liturgia.
Meloodiad olid tugevalt seotud oma regioonifolklooriga ning elasid veel ka ise "rahvalaululist" elu. Nad olid pidevas muutumises, musitseerimise juurde kuulus improviseerimine. Nende meloodiate täpne fikseerimine kirjas olnuks loomuvastane. Noodikirja tekkimine tähistab uut tüüpi muusikakultuuri algust. Laguneb muusika ja sõna algne ühtsus ning algab muusika kui kunsti iseseisvumine.
Lääne kirikumuusika sündi seostatakse sümboolselt püha Ambrosiusega. Ambroosius pani aluse milano liturgiale, mis koos omapärase lauluvaraga on tänaseni kasutusel Milanos ja mõnel pool Lõuna-Alpides. Milano liturgilist laulu nimetatakse alates 9. sajandistambroosiuse lauluks.
Kõige tugevamini mõjutas keskaja muusikat usk ainujumalasse. Kuna kristlus oli tekkinud Rooma keisririigi ajal Palestiinas, siis olid varakristlikud laulud arenenud juudipalvelauludest. Seda kinnitavad uurimise käigus tuvastatud polüfoonilised sarnasused varakristlike psalmilaulude ja juutide suulise psalmilaulupärimuse vahel. Laulud said mõjutusi ka hilisantiigi muusikast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid.
Erinevalt lagunenud Rooma impeeriumiidaosast, kus Bütsants püsis kuni renessansiajastuni ja kus seetõttu oli üsna ühtne muusikatraditsioon, olid impeeriumi läänepoolsed osad paljude rahvaste, muu hulgas keltideanglidefrankide ja langobardide võimu all. See aitas kaasa erinevate kohalike vaimulike traditsioonide tekkele, millest igaühel oli ka oma muusikastiil. Kõige paremini on neist paljudest stiilidest ja traditsioonidest tuntud Ambrosiuse laul ja Gregoriuse laul, mis on kõige rohkem mõjutanud lääne muusika arengut.
Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika. Peamisteks žanriteks olid psalmilaulud ja hümnid. Algselt laulis jumalateenistusel terve kogudus, alates 4. sajandist ka õpetatud vaimulike koorid. Lauldi a cappella, pillid olid keelatud.
Muusika areng toimus eelkõige kloostrites, seal anti muusikaharidust, kirjutati ja säilitati laule. Kogu professionaalne kunst pühendati jumalale.
5. sajandi Itaaliast on pärit vanim kirikulaul, mida nimetatakse Milano piiskopi Püha Ambrosiuse auks ambroosiuse lauluks. Ambroosiuse laulutraditsion on Milanos ja selle ümbruses säilinud tänapäevani, kuigi seda on üritatud sajandite jooksul välja juurida.