Kambrium on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ja geokronoloogiline üksus (ajastu). Kambrium vastab ajavahemikule 541–485,4[1] miljonit aastat tagasi.
Kambrium on paleosoikumi ehk vanaaegkonna ja ka kogu fanerosoikumi vanim ajastu. Kogu kambriumile eelnenud perioodi Maa ajaloos nimetatakse eelkambriumiks.
Kambrium jagatakse neljaks ajastikuks, millele vastavad samanimelised ladestikud.
Kambriumi ajastu settekivimeid on ka Eesti aluspõhjas, nende avamusalaks on kitsas riba Põhja-Eesti klindi jalamil.
Kambriumi ladestu
Kambriumi ajastul (570–480 miljonit aastat tagasi) ujutas Eesti põhja- ja kirdeosa üle normaalse soolsusega mereline veekogu, mille piirjooned muutusid korduvalt. Sarnaselt vendiga (Ediacara) iseloomustavad Eestis kambriumi terrigeensed setted, kus erinevalt vendist on vähem rannalähedasele keskkonnale iseloomulikke setteid. Selle põhjuseks on see, et aluskorrakivimid, mis vendis oli kulutusmaterjali allikas, oli kambriumis setetega enamasti kaetud. Kambriumi kihtidest on leitud usse, kõhtjalgseid, peajalgseid, lukuta käsijalgseid, trilobiite, foraminifeere ja akritarhe, kelle kompleksid on aluseks setendite stratigraafilisel liigestamisel. Kambriumis hakkas setete tekkimise protsessis tähtsat osa etendama ka biogeenne faktor. Kambriumi ladestu kihistutest paljanduvad Põhja-Eesti paekaldas, jõeorgudes või savikarjäärides Lontova savi, Lükati aleuroliidi ja savi vahelduvate kihtidega kompleks ning Tiskre hele aleuroliit. Kambriumi ladestu tähtsuseks on tema savid, mida kasutatakse telliste, drenaažitorude ja tsemendi tootmiseks. Lontova veepidemel asuvast ordoviitsiumi-kambriumi põhjaveelademest ammutatakse kvaliteetset põhjavett ning Häädemeestel ja Värskas ka mineraalvett.
