Crohni tõbi

Crohni tõbi ehk regionaalne enteriit on pikka aega (kuni terve eluea) kestev krooniline ägenemistega kulgev idiopaatiline põletikuline haigus, põletikulise soolehaiguse vorm, mis harilikult haarab kõiki soolekihte mitmete imetajate (sh 

inimese) seedetraktis (alates suust kuni pärakuni), tavaliselt peensoole alaosas või käärsooles.

Crohni tõbi sarnaneb haavandilise koliidiga.

Inimestel

Riskitegurid

Crohni tõve tekkepõhjuste kohta pole ühtki kindlat teooriat, kuid umbes 20% juhtudest areneb see haigus välja mingit tüüpi ärritunud soole sündroomiga patsientide sugulastel. Haiguse akuutne vorm avaldub esmakordselt tavaliselt 15–30-aastastel, kuid võib tekkida igas vanuses inimestel.

Crohni tõve riskiteguriks on pikemajaline liiga steriilne elukeskkond (näiteks väheste mikroobidega), suitsetamine, suukaudsed rasestumisvastased vahendid jmt.

Suitsetamine avaldab Crohni tõbe põdejate organismile äärmiselt laastavat toimet.

Sümptomid

Sümptomid võivad patsientide lõikes erineda. Patsiendid võivad olla ka juba varem (mõni aasta või isegi palju aastaid varem) naha-, liigeste või silmapõletikega (või muude nägemisprobleemidega) külastanud nii dermatoloogi kui oftalmoloogi või teisi eriarste.

Akuutse haigushoo korral

Põletikulise soolehaiguse ägenemise korral võib esineda valu alakõhu parempoolses osas, kõhulahtisus ning pärasoole veritsemine, palavik, isu- ja kaalukaotus. Veritsemine võib kesta nii kaua, et tekib aneemia. Lastel võib Crohni tõbi põhjustada arengupeetust ja kasvu kängumist.

Nakatunud peensoole haavandid võivad kanduda edasi põie, tupe, päraku ja pärasoole piirkonda, mis tekitavad fistuleid, mida on vaja ravida või opereerida, sest need saastuvad kergesti.

Peensoolepõletiku levimise korral võib esineda toitainete (sh vitamiinide, nt A-vitamiini, folaadi ja B₁₂-vitamiini ning muudegi B-rühma vitamiinide) soolest imendumise häire ja rasvdiarröa.

Laboriuuringud

Crohni tõve ägenemise korral vajab patsient haiglaravi, ilmselt gastroenteroloogia osakonnas.

Konkreetseid teste Crohni tõve diagnoosimiseks pole. Laboriuuringutena tehakse eri riikides mõneti erinevas valikus uuringuid, mille hulka kuuluvad näiteks kliinilise vere analüüs koos leukotsüütide valemiga, vereseerumi B₁₂-vitamiini taseme määramine, Yersinia enterocolitica antikehade määramine ning Clostridium difficile toksiinide ja vere analüüs väljaheitest jmt.

Invasiivsed uuringud

• Baariumiklistiir
• endoskoopia
• kolonoskoopia
• kapselendoskoopia
• soolebiopsia jt.

Diagnoosimine

 Crohni tõbe klassifitseeritakse kliiniliste sümptomite, objektiivse leiu ja ka laboriandmete alusel, liigitades Crohni tõbe põdejad raskusastmete järgi.

Vajalik on teha eristusdiagnoos, kuna mittesteroidsed põletikuvastased ravimid võivad tekitada peensoole haavandumist; segmentaarset koldelist põletikku võivad põhjustada ka süsteemsed vaskuliidid, nagu nodoosne periarteriit, süsteemne erütematoosluupus ja Behçeti tõbi.

Patomorfoloogia

Crohni tõbe põdejatel põhjustab see segmentaarset ja fokaalset transmuraalset põletikku. Põletik võib esineda kõikjal seedetraktis alates suust kuni pärakuni, kuid sagedamini esineb see niude- ja jämesooles.

Iseloomulikud histoloogilised leiud on sügavad haavandid, põletikulised infiltraadid ja granuloomid.

Immunopatoloogia

Teooriate kohaselt seostatakse Crohni tõbe autoimmuunsuse ja immuunpuudulikkusega. Immunopatoloogias mängib rolli lümfoid(-immuun)süsteemi sooltega seotud lümfikude, regulatoorsete T-lümfotsüütide populatsiooni või ka T-abistajarakkude populatsiooni tüüp 17-T-abistajarakkudega (TH17-lümfotsüüdid) (avastatud 2005) (seostatakse enim tsütokiinidega IL-17a, IL-17e; neid loetakse olulisteks autoimmuunhaiguste väljakujunemisel ja epiteelirakkude kaitsel) ning "ülereageeriva" immuunvastuse tulemusel sünteesitakse ja eritatakse põletikutsütokiine ja kemokiine ning tasakaalust läheb välja Th1-/Th2-rakkude suhe.

Crohni põdejatel väheneb lümfivool.

Crohni tõbe põdejate soolebiopsiauuringute käigus on tuvastatud T-lümfotsüüte ka sisemises närvisüsteemis, mille närvide kiud ja neuronid võivad põletiku tagajärjel degenereerud, kärbuda ja surra.

Ravi

Crohni tõbi ei ole ravitav. Immunosupressiivsete ravimitega saab ainult sümptomite avaldumist reguleerida. Abi ei ole ka kirurgilisest sekkumisest, sest tihti avaldub haigus uuesti eemaldatud piirkonna kõrval.

Medikamentoosne ravi

Crohni tõve raviks kasutatakse olenevalt haiguse kulust ja ägedusest kortikosteroide (prednisoloon, budesoniid), 5-ASA-preparaate (mesalasiin, olsalasiin jt) ja immunosupressiivseid ravimeid.

Prednisolooni manustatakse tavaliselt haiguse aktiivsel perioodil 40–60 mg ööpäevas.

Immunosupressiivse ravi üle otsustab raviarst. Kui see osutub vajalikuks, siis võidakse manustada asatiopriini 2,5 mg/kg ööpäevas, kuid mõju hakkab ilmnema alles 3–6 kuu pärast ja ravi kestuseks pakutakse 2–3 aastat.

Uuringutes on Crohni tõve põdejatel esinevat steroidisõltuvust püütud leevendada ja tulemusi saavutatud harilikust kanepist valmistatud suitsu suitsetamisega.

Bioloogiline ravi

Crohni tõve korral on hakatud kasutama põletikutsütokiinide, näiteks TNF-alfa, monoklonaalseid antikehi ja põletikuvastaseid tsütokiine nagu IL-10, kuid immuunteraapia tulemusel on tekkinud osadel katsealustel ja patsientidel potentsiaalset eluohtlik tsütokiinitormilaadne seisund ehk tsütokiinimürgistus (inglise cytokine release syndrome) (CRS), samuti võib problemaatiliseks osutuda pikemaajaline soovimatu tulem, mis võib viia pahaloomuliste kasvajate tekkele.

Kirurgiline ravi

Vähirisk

Rohkem kui 8 aastat kestev põletik Crohni tõve korral näib suurendavat riski haigestuda soolevähki.

Insuliin

• Insuliin

Insuliin on enamiku selgroogsete pankrease Langerhansi saarte beetarakkude toodetud valguline hormoon, mille toime reguleerib ka vere glükoosisisaldust.

Insuliini heksameer

Insuliini vabaneb verre proportsionaalselt söögikorrajärgse (toidukord aga ka joogid) veresuhkru ehk glükoosi hulga tõusuga.

Insuliini sekretsiooni pankrease rakkudest reguleerib adenosiintrifosfaat.

Pankrease Langerhansi saarte beetarakkude töö tugeva häirumise korral aga ka nimetatud rakkude kaasasündinud ainevahetushäired ning selle kaasuvad muutused organismis, ka insuliinivaegust, loetakse suhkurtõve välja kujunemisel oluliseks teguriks.

Insuliini biokeemiline koostis

• Insuliin on valguline peptiidhormoon, mille morfoloogia võib varieeruda nii loomaliigiti ja indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Inimese insuliini molekul

• Insuliinimolekuli koostises on 52 aminohapet.
• Molaarmass on 5808 daltonit (Da).

Biofunktsioonid ja patoloogia

Kolesterool

Insuliin võib tõsta diabeedi esimest tüüpi ehk insuliinisõltuvat diabeeti põdevatel HDL-i ehk kõrgtihedusega lipoproteiinide taset vereplasmas, mille kolesterooli osakaal aga on üsna väike.

Ajaloolist

• 1912 söör Edward (Albert) Sharpey-Schafer (1850–1935) pakkus välja teooria, mille kohaselt on melliitdiabeedi põhjustajaks pankreases leiduv aktiivne aine insuliin (inglise keeles insuline);
• Esimesena eraldasid pankrease Langerhansi saarte beetarakkude ekstraktist insuliini Frederick Grant Banting ja Charles Herbert Best 1921. aastal. Ravitoimet katsetati koertel, kelle pankreas oli eemaldatud – pankreaseekstrakti süstimine aitas neil edukalt diabeediga elada.

Koduloomade elunditest eraldatud insuliini hakati ka diabeediraviks kasutama. Insuliin võeti kasutusele ajal, mil puudusid nõuded inimestel kasutatavate ravimite kliiniliste uuringute jms läbiviimise kohta.

Pärast insuliini keemilist sünteesimist 1963. aastal sai võimalikuks vähendada loomse insuliini kasutamist ravi otstarbel.

Antikehad

Antikehad ehk immunoglobuliinid (ka immuunkehad, kaitsekehad, ladina keeles immunoglobulinum; lüh: Ig) on kehavedelikes lahustuvad väga erineva molekulmassi ja funktsioonidega essentsiaalsed molekulid, mis liigitatakse glükoproteiinide hulka ja mida toodavad selgroogsete loomade (sh inimese) immuunsüsteemi B-lümfotsüüdid. Immunoglobuliinidel on omadus ära tunda ja endaga siduda antigeene (milleks on normaalsel juhul organismile võõrad ained). Inimorganismis leidub vähemalt 10⁷, võib-olla kuni 10⁹ erineva äratundmis-spetsiifikaga antikehade tüüpi.

Immunoglobuliinide areng, morfoloogia, funktsioonid ja patoloogia erinevad nii liigiti kui ka indiviiditi. Immunoglobuliinide hulk ja süntees oleneb organismi vanusest, aga ka paljudest muudest teguritest.

Teatud immunoglobuliini toodavad ka mitmete pahaloomuliste kasvajate rakud.

Üldstruktuur

Kõigile antikehadele on omane sarnane üldstruktuur: nad koosnevad neljast disulfiidsildadega ühendatud valguahelast. Kaht suuremat ja omavahel identset ahelat nimetatakse rasketeks ehk H-ahelateks (ingl.k heavy chains), kaht väiksemat ning samuti omavahel identset ahelat nimetatakse kergeteks ehk L-ahelateks (inglise light chains). Raske ahel koosneb neljast eri geeniosade kodeeritud valgudomeenist, mida tähistatakse (N-otsast lugedes) V_H, C_H1, C_H2, C_H3. Neist V_H on väga muutliku ehitusega ja moodustab ühe osa antigeeni äratundvast tsentrist, ülejäänud kolm domeeni on eri antikehadel üsna sarnase ehitusega. C_H2, C_H3 ehitus erineb veidi eri antikehade isotüüpidel (vt antikehade tüübid). C_H2 domeenis paiknevad Fc retseptorite ja komplemendi-sidumissaidid (vt antikehade osa immuunvastuses), samuti kaks raskeid ahelaid koos hoidvat disulfiidsilda. C_H1 domeenis paikneb kerget ja rasket ahelat ühendav disulfiidsild. C_H1 ja C_H2 domeenide vahel paikneb kergesti liikuv nn hinge-regioon.

Kerge ahel koosneb kahest, V_L ja C_L domeenist. V_L on varieeruva ehitusega ja moodustab teise poole antigeeni äratundvast tsentrist, C_L on aga kindla ehitusega ja ühendatud disulfiidsillaga C_H1 domeeni külge.

Antikehade põhiklassid

Hoolimata üldisest sarnasusest saab antikehi ehituse alusel jagada mitmeks klassiks ja alamklassiks. Neid klasse nimetatakse isotüüpideks ja nende erinevused tulenevad vastavate raskete ahelate struktuuride erinevustest.

Madudel

Madudel on tuvastatud järgmised immunoglobuliinide klassid:

• immunoglobuliin D (IgD)
• immunoglobuliin M (IgM)
• immunoglobuliin Y (IgY) – (IgYa ja IgYb-)

Hobustel

Hobustel on tuvastatud immunoglobuliinide klassid ja alamklassid: IgA, IgE, IgM ja IgG – IgG2a, IgG2b, IgG2c, IgGI, IgG(T).

Hobuseid kasutatakse maomürgivastaste antiseerumite (töödeldud immunoglobuliinid) tootmisel, selleks immuniseeritakse (süstitakse) hobuseid erinevat liiki mürkmadude mürgiga ja seejärel eraldatakse neist immunoglobuliinid vastumürkide tarvis.

Inimese antikehade põhiklassid

Inimesel esinevad antikehade põhiklassid on:

• immunoglobuliin A (IgA)
• immunoglobuliin D (IgD)
• immunoglobuliin E (IgE)
• immunoglobuliin G (IgG)
• immunoglobuliin M (IgM)

Klassidesse kuuluvaid immunoglobuliine nimetatakse vastavalt IgA, IgD, IgE, IgG ja IgM tüüpi antikehadeks.

Neist koguseliselt kõige rohkem esineb tervel inimesel IgG-d. IgA esineb monomeeride või nn j-ahelate abil ühinenud dimeeride või trimeeridena. IgM esineb ainult pentameersena. IgE ja IgM eripäraks on ka hinge-regiooni puudumine. Eri antikehade isotüüpidel on veidi erinevad bioloogilised funktsioonid (vt antikehade osa immuunvastuses).

Antikehade tootmine ja geenid

Antikehade geenid kuuluvad suurde ja mitmekesisesse Ig superperekonda. Nad teevad organismi arengu käigus läbi mitmeid keerulisi ümberkorraldusi.

Immunoglobuliini geenid kahe kerge ahela jaoks (κ-ahel ja λ-ahel) asuvad inimesel vastavalt 2 ja 22 kromosoomil, geenid eri isotüüpide raskete ahelate jaoks aga 14 kromosoomil. Kerge ahela geen sisaldab (5'-otsast lugedes) umbes 100 erinevat V-domeenide järjestust (neile eelnevate signaalpeptiid-järjestustega), seejärel nn J-järjestused ja 1–6 C-domeeni järjestust. Raske ahela geenid sisaldavad samuti kõigepealt V-domeenide järjestusi (umbes 200 erinevat), seejärel üle 20 D-segmendi ('diversity-segment', kodeerib V-domeeni C-otsa), seejärel eri isotüüpide alamklasside C-domeenide järjestused.

B-lümfotsüütide arenemisel toimub esimese ümberkorraldusena raskete ahelate geenide ühe D-regiooni ja ühe J-regiooni ühinemine koos nende vahele jääva DNA deletsiooniga (väljalõikamisega). Seejärel kõrvaldatakse ülejäänud D-regioonid, misjärel toimub ühe V-regiooni liitmine ühinenud DJ-regioonile. Saadud geenis on nüüd valmis antikeha raske ahela N-ots ja sellele järgnevad intronitega lahutatud eri isotüüpide C-domeenide järjestused.

Geeni transkriptsiooni järel toimuva splaisingu tulemusena tekib mRNA, mis sisaldab ainult ühe isotüübi C-domeenide järjestusi.

Geenide ümberkorraldused kergete ahelate puhul on sarnased, ei toimu ainult D- ja J-regioonide ühinemist (kuna kergetes ahelates puuduvad D-regioonid). mRNA-de translatsiooni järel saadud kerged ja rasked ahelad ühendatakse omavahel teatud ensüümide abil disulfiidsildadega, glükosüleeritakse ja sekreteeritakse.

Patoloogia

Immunoglobuliinide taseme ja puuduliku sünteesiga seostatakse mitut immuunpuudulikkusega seotud haigust.

Kõhunäärmevähk

Kõhunäärmevähk ehk pankreasevähk 

(neoplasma malignum pancreatis, carcinoma pancreatis) on kõhunäärme pahaloomuline kasvaja.

Kõhunäärmevähi täpseid tekkepõhjuseid ja mehhanisme seni veel ei teata. Seetõttu võivad eri liikidel ja indiviididel erineda nii sümptomid, põhjused, kulg, vastuvõtlikkus onkoteraapiale (või selle olemasolu) ja haiguse kestus kui ka suremus.

Riskitegurid

Tuvastatud riskitegurid on vanus, pärilikkus, suitsetamine, ülesöömine, suhkurdiabeet ja mitmesugused toitumuslikud tegurid. Kõhunäärmevähi tekkele ja arengule võivad kaasa aidata ka krooniline pankreatiit, sapipõieresektsioon, Helicobacter pylori infektsioon jt.

Sümptomaatika

Varajases staadiumis kõhunäärmevähk harilikult sümptomeid ei anna ja kui haigussümptomid ilmnevad, siis on neid kliiniliselt raske teistest seedeelundkonna haiguslikest seisunditest eraldada ning seetõttu on teda ka raske kasvajate diagnostika käigus avastada.

Sagedasteks haigussümptomiteks on isutus, iiveldus, kõrvetised, ka oksendamine, selge põhjuseta kaalulangus, nõrkus ja väsimus, vähene palavik. Sümptomiteks võivad olla ka depressioon ja valu, mis avaldub ülakõhuvaluna, kuid kiirgab selga ja patsient võib kirjeldada seda seisundit seljavaluna.

Naha või silmade (skleera) kollasus, mida võib põhjustada ühissapijuha obstruktsioon. Palpeeritav sapipõis (Courvoisier' sümptom).

Kasvajale võib viidata ka glükoositalumatus, vanemas eas algav suhkurtõbi.

Tekkepõhjused

Täpseid kõhunäärmevähi tekkepõhjuseid ja mehhanisme ei teata.

Molekulid

p53-valk

Arvatakse, et üle 50% protsendi inimeste kasvajatest sisaldavad p53-valgu mutatsioone või deletsioone.

Inimestel esineva kõhunäärmevähi korral on täheldatud p53 valgu inaktivatsiooni 40–80%-l juhtumitest.

Närvirakkude kasvufaktor

Arvatakse, et kõhunäärmevähi patogeneesis osaleb ka närvirakkude kasvufaktor, stimuleerides mitogeneesi, metastaseerumist ja inhibeerides apoptoosi.

Tüümuse stromaalne lümfopoetiin

Kõhunäärmevähi kasvajaproovides ekspresseerivad ja eritavad vähirakud tüümuse stromaalset lümfopoetiini. Arvatakse, et see valk osaleb Th2 tüüpi põletiku tekkimises.

Eristusdiagnoos

Mitmed haiguslikud seisundid ja pahaloomulised kasvajad võivad jäljendada ehk anda samu haigussümptomeid kui kõhunäärmevähk, näiteks: aneurüsm, maksa-kõhunäärmeampulli vähk, seedeelundite isheemia, mao lümfoom, kõhunäärme lümfoom, maksakasvaja, sapijuha kitsenemus, sapiteede kasvaja, endokriinse kõhunäärme uudismoodustised.

Eristusdiagnoosi läbiviimisel arvestatakse järgmiste haiguslike seisunditega:

• sapijuhapõletik
• sapipõiepõletik
• sapijuha tsüstid
• ühissapijuhakivitõbi
• sapikivitõbi
• peensoole haavandid
• maovähk
• maohaavandid
• kõhunäärmepõletik, akuutne
• kõhunäärmepõletik, krooniline.

Diagnostika

Laboratoorne diagnostika

Vereanalüüsid on kõhunäärmevähi korral vähese tähtsusega, näitas kas alatoitumust või vere madalat kolesterooli taset.

Ravi efektiivsuse hindamiseks kasutatakse kasvajamarkeri CA19-9 dünaamikat (enne ja pärast ravi).

Varajases staadiumis kõhunäärmevähk harilikult sümptomeid ei anna, seega kasvaja skriiningud ei pruugi tulemuslikuks osutuda. Kahtluse korral teostatakse:

• ultraheliuuring – avastamaks ja kuvamaks kas tervet ehk uudismoodustistega kõhunääret;
• kompuutertomograafia – loetakse täpsemaks kui ultraheliuuring;
• ERCP (endoskoopiline retrograadne kolangiopanreatograafia) – uuritakse sapiteid;

Diagnoos vajab kinnitust biopsia abil.

Klassifikatsioon

Kõhunäärme pahaloomulised kasvajad (Neoplasma malignum pancreatis) klassifitseeritakse Rahvusvaheliste haiguste klassifikatsioonis jaotises C25:

Kood	Nimetus
[C25.0]	Kõhunäärmepea
[C25.1]	Kõhunäärmekeha
[C25.2]	Kõhunäärmesaba
[C25.3]	Kõhunäärmejuha
[C25.4]	Endokriinne kõhunääre
[C25.7]	Kõhunäärme muud osad
[C25.8]	Kõhunäärme osalt kattuvate paikmete pahaloomuline kasvaja
[C25.9]	Täpsustamata kõhunääre

Vähivormid ja esinemissagedus

Kõige sagedasem vorm on adenokartsinoom. 2/3 kõhunäärmevähist tekivad kõhunäärme peas ning 1/3 keha- või sabaosas.

Kõhunäärme endokriinsed kasvajad

 Eraldi kasvajaterühma moodustavad kõhunäärme endokriinsed kasvajad. Enamik kõhunäärme endokriinsetest kasvajatest, nagu insulinoom, gastrinoom, 

vipoom, glükagonoom, 

somatostatinoom, tekivad Langerhansi saarte rakkudest.

Metastaasid

Kõhunäärme pahaloomuliste kasvajate määramiseks tuleb teada kasvajate levikuulatust, histopatoloogiat ning päritolu. Selleks on paljudes maades kasutusel enamlevinud pahaloomuliste kasvajate levikut kirjeldav süsteem – TNM-süsteem.

Kõhunäärmevähi metastaasid siirduvad harilikult esmalt lähedalolevatesse lümfisõlmedesse (lümfisõlmemetastaasid) edasi maksa (maksametastaasid) või ka kõhukelmeõõnde (cavitas peritonealis) (kõhukelmemetastaasid), harvemini kopsudesse (kopsumetastaasid) ja peaajju (ajumetastaasid).

Ravi

Ravi oleneb kasvaja staadiumist. Tänapäeval ei alistu enamik kõhunäärmevähi vorme olemasolevale keemia- ja kiiritusravile. Kirurgilise ravi meetoditeks on gastropankreatoduodenaalne resektsioon ja pankreatektoomia või splenektoomia. Operatsioonijärgselt otsustab patsient koos onkoloogiga võimaliku keemiaravi üle. Itkerust ravitakse mitmete endoskoopiliste meetoditega. Ravimeetoditeks on ka keemiaravi ning tugevate valude korral võib patsient vajada valu vaigistavat ravi.

Megavitamiiniteraapia

 Megavitamiiniteraapia (megavitamin therapy) korral manustatakse patsiendile (kliendile), vastava väljaõppe saanud med.personali kaasabil, tervise säilitamiseks, haiguslike seisundite vältimisel ja/või raviks megadoosides vitamiinipreparaate.

Megadoosid manustatakse intravenoosselt ehk veenisiseselt (IV).

Megavitamiiniteraapiat kasutatakse nii tõenduspõhises meditsiinis kui alternatiivmeditsiinis.

Uuemad uuringud on tõestanud, et kõhunäärme vähirakud on vastuvõtlikud farmakoloogilisele C-vitamiinile. Du jt (2010) uurimuse kohaselt kutsub C-vitamiin esile kõhunäärmevähi rakkudes ja mitmel rakuliinil tsütotoksilisi toimeid.

Suremus

Kõhunäärmevähki haigestunute ja põdevate patsientide suremus on üle 95%.

Kapillaar (anatoomia)

Kapillaarid ehk juussooned (ladina keeles ains vas capillare; mitm vasa capillaria) on peenimad vere- või lümfisooned, mille sooneseina moodustavad endoteel (endoteelirakud) ja basaalmembraan.

Kapillaarides toimivad mikrovereringe ja kapillaarrõhk.

Kapillaaride ülesanneteks on vere ja koevedelike vahetuse vahendamine, toitainete ja hapniku transport ning osalemine termoregulatsioonis.

Enamasti peetakse kapillaaride all silmas juussooni, mis ühendavad artereid veenidega ja moodustavad paljudes elundites rete capillare.

Lümfisooni nimetatakse lümfikapillaarideks. Lindudel esinevad ka pneumocapillares.

Verekapillaaride areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Imetajatel

Koduloomadel paiknevad verekapillaarid võrgustikuna arterite ja veenide vahel. Elundites on 1 mm³ kohta kuni 6000 kapillaari; kapillaaride läbimõõt on 5–15 µm.

Inimesel

Kapillaaride pikkus on umbes 1 mm. Kapillaari sisemine läbimõõt on enam-vähem sama nagu erütrotsüütidel ja sooneseina läbimõõt on 0,5 µm.

Vere ja koevedelike vaheline ainevahetus toimub osaliselt endoteelirakkude liitekohtade kaudu. Mitte kõik vererakud ei lähe veenidesse läbi kapillaaride, kudedes on ka palju otseteid. Mõned rasvlahustuvad ained ja gaasid difundeeruvad läbi rakkude.

Hapnik ja lahustunud toitained pääsevad läbi kapillaaride seinte keharakkudesse ning süsihappegaas ja jääkained rakkudest verre.

Mitte kõik kapillaarid kapillaarvõrgustikus ei saa verd arterioolide kaudu. Mitmeid kapillaare varustavad verega sooned, mille lõpus paiknevad metarterioled, neile järgnevad silelihasest sulgurid – prekapillaarsfinkterid, mis sulgevad ja avavad kapillaare (ingl vasomotion). Kapillaarid töötavad ajuti ja loetakse, et neis on ainult 5% vere koguhulgast. Prekapillaarsulgureid mõjutavad teatud hormoonid ja hormoonitaolised ained, neid avavad ka süsinikdioksiid ja muud ained.

Vererõhk kapillaarides on varieeruv: arterioolipoolses otsas on see umbes 35 mmHg ja veenipoolses otsas umbes 15 mmHg.

Kesknärvisüsteemis

Verekapillaaride endoteelirakkude tiheliidused moodustavad peaaju mikrokeskkonna teatud piirkondades vere-aju tõkke, mis reguleerib kesknärvisüsteemi homoöstaasi ega võimalda paljudel suur- ja väikemolekulaarsetel ainetel verest ajju imenduda või toimub imendumine märgatavalt aeglasemalt.

Patoloogia

Kapillaaride väärareng näonahal, mille korral kapillaari nõrgenenud sein ei ole võimeline oma tavalisse olekusse naasma, avaldub näonaha omapära või seisundina, mida nimetatakse kuperoosaks.

Kapillaarilaienemus on teleangiektaasia.

Osade, inimese suhtes mürkmadudeks liigitatavate madude hammustus võib inimestel esile kutsuda kas raskema või keskmise astme mürgistusseisundeid. Mürgistuseisund võib tekkida, kui süljes leiduvad toksiinid "ründavad" kapillaare ja keha vallandab immuunvastuse, kuid ei jõua lahustunud kapillaaridest tulenevaid mehhanisme õigeaegselt repareerida.

Kapillaaride ja suuremate veresoonte uussoonestumist peetakse oluliseks teguriks osade kasvajate arengul vähiks. Osade pahaloomuliste kasvajate hematogeense metastaseerumise korral kanduvad veresoonte seinu lõhkuvad kasvajarakud algkoldest eemale. Kasvajarakud võivad peetuda uuesti ka kapillaarides (tavaliselt kopsude ja maksa kapillaarvõrgustikus), tekitades nn kaugmetastaase.

Terminoloogia

Verekapillaar on kantud inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica.

Ajaloolist

Kapillaaride avastajaks 1661. aastal peetakse Marcello Malpighit.