Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...
Ladem (inglise eonothem) on suurim kronostratigraafiline üksus, mis jaotatakse ladekondadeks.
Ladem on kivimkompleks, mis on tekkinud eooni jooksul. Näiteks Fanerosoikumi eooni (542...0 Ma) jooksul tekkinud kivimkiht moodustab Fanerosoikumi lademi. Maa geoloogiline ajalugu on jagatud kolmeks lademiks (eooniks). Need on, alates vanimast, Arhaikum, Proterosoikum ning Fanerosoikum, neist viimane kestab praegugi.
Mitte segi ajada lademega, mis on palju väiksem kronostratigraafiline üksus.
Ladekond (inglise erathem) on lademist väiksem kronostratigraafiline üksus.
Ladekonna moodustavad ladestud.
Ladekond on kivimkompleks, mis on tekkinud aegkonna jooksul. Näiteks Mesosoikumi aegkonna vältel tekkinud kivimid moodustavad Mesosoikumi ladekonna.
Ladestik (inglise series) on ladestust väiksem kronostratigraafiline üksus.
Ladestiku moodustavad lademed.
Ladestik on kivimkompleks, mis on tekkinud ajastiku jooksul. Näiteks Holotseeni ajastiku vältel tekkinud kivimid ja setted moodustavad Holotseeni ladestiku.
Lade (inglise stage) on väikseim kronostratigraafiline üksus.
Lademeist koosneb ladestik.
Lade on kivimkompleks, mis on tekkinud ea jooksul. Näiteks Kaugatuma ea jooksul tekkinud kivimkiht moodustab Kaugatuma lademe.
Lademete nimed on piirkondlikud. Eestis kehtivad lademete nimed on peale Eesti kasutusel vaid lähiümbruses.
Mitte segi ajada lademiga, mis on suurim kronostratigraafiline üksus.
Eoon (inglise eon) on geoloogilise ajaarvamise suurim ühik.
Eoonid on:
Eoonid jaotatakse aegkondadeks.
Nõmm (ka kanarbikunõmm) on lage või väheste kadakate ja mändidega ala, millele on iseloomulik toitainetevaestel kuivadel liivastel leetmuldadel kasvav taimekooslus, milles harilikult domineerivad puhmarinde moodustavad kanarbikud. Nõmmed on sageli tekkinud hävinud nõmmemetsa asemele.
Liivik on hõreda taimkatte või taimkatteta väheliigestunud pinnamoega liivane ala.
Eesti ala liivikud on enamasti mere-, järve-, mandrijää sulamisvee- või tuuletekkelised ja sageli on liivikute tekkimist soodustanud inimtegevus (nt on hävitatud looduslik taimkate).
Puiskarjamaa ehk metsakarjamaa on suhteliselt hõre puistu, kus pidevalt karjatatakse loomi.
Puiskarjamaad olid Eestis kuni 1950. aastateni väga tavalised, hiljem on see maastikutüüp üsna haruldaseks muutunud. Puiskarjamaad kujunesid, kui külade-talude lähedal asuvaid metsi kasutati karjatamiseks. Puisniitudelt saadi püsivalt heina, tarbe- ja küttepuid, ravimtaimi, pähkleid, seeni ja muid igapäevaseks eluks tarvilikku midagi vastu andmata. Ainsaks väetiseks on puisniidul mahalangenud puulehed ja kõdunev kulu. Sügisel, pärast heinaniitmist karjatati puisniitudel loomi. Kui puisniitu kasutatakse kevadest sügiseni karjamaana, muutub rohustu liigiline koosseis, areneb tihedam põõsarinne, seetõttu nimetame selliseid kooslusi puiskarjamaadeks. Sada aastat tagasi oli 300–500 ha puisniidualad tavapärased, need vaheldusid lagedate loopealsete ja põldudega.
Väljanägemise poolest meenutab puiskarjamaa tihti puisniitu. Ilusamad karjatatavad metsa-alad võivad olla lausa pargilaadsed, kariloomade pügatud “muru” ja põõsastega. Samuti on üsna tihti endisi puisniite kasutatud karjamaana. Ent kui puisniidul tavaliselt esines okaspuid vähe, siis puiskarjamaa võib olla ka männik, segamets või koguni kuusik. Rohustu liigirikkus on puiskarjamaal reeglina väiksem kui puisniidul.
Mets- ja puisniitkarjamaade väärtus oleneb karjamaal kasvavast taimestikust ja metsa tihedusest. Enamasti kasvab metskarjamaadel jämedakõrreline ja jämedavarreline taimestik. Metskarjamaadel tuleb seega karjatada kevadel varakult. Karjatama hakatakse seal siis, kui taimed puude all kasvama hakkavad ja rohi pole saanud moodustada jämedaid kõrsi ja varsi. Väärtuslikumateks metskarjamaadeks peetakse metsavahelisi lagedaid ja kuivi nõmm- ja söötkarjamaid, millel kasvavad mitmekesised valgurikkad taimed. Puiskarjamaa karjatamiskoormus on tavaliselt 0,3-1 lü/ha. Hooldamisel harvendatakse puittaimestikku ning laasitakse tüvesid (eriti männikutes ja kuusikutes).
Tänapäeval on puisniidud oma varasema majandusliku tähtsuse peaaegu täielikult minetanud- heina saadakse lagedatelt kultuurheinamaadelt ning metsa tehakse eelistatult lageraietena. On üksikuid talusid, kes hoiavad traditsioonilise maastiku püsimist. See on nii öelda klassikaline pärandkultuur. Niitmata-karjatamata puisniidud võsastuvad paraku kiiresti. Eriti märgatav on puisniitude kadumine Eesti saartel.[4] Praegu on Eestis vähe inimesi, kes järjepidevalt hooldavad puiskarjamaid. Need, kes sellega tegelevad, ei tee seda raha pärast, kuna toetusest saadav raha nagunii ei kata nende kulusid. Nad teevad seda, kuna nad tahavad taastada puisniitude maastiku ilu. Karjatades niitudel loomi või niites sealt heina, muutub maastikupilt oluliselt kaunimaks.[5]
Sookarjamaa on teatav karjamaa.
Vastavalt soostunud ja sooniite toitvate vete iseloomule jagatakse sookarjamaad lubajarikasteks ning lubjavaesteks. Lubjarikkad niidud on taimestiku poolest liigirikkamad ja liikide seas on ka arvukalt haruldasi ning kaitstavaid taimi. Näiteks orhideed: soohiilakas, kärbesõis, soo-neiuhiilakas ja mitmed teised. Saaremaale omased haruldused on tömbiõieline luga, alpi võipätakas, saaremaa robirohi.
Sookarjamaadel kasvavad vähese söödaväärtusega tarnad ja mürgised osjad. Eriti hädaohtlikud koduloomade tervisele on seisva vee loikudega sookarjamaad. Veeloigus elutsevad teod, kes on vaheperemeesteks maksakaantõve levitamisel. Samuti levib sookarjamaadel sõramädanik, mida on võrdlemisi raske ravida, eriti siis, kui nimetatud haigus on haaranud kogu karja.
Karjamaa on rohumaa, kus karjatatakse kariloomi.
Karjamaal kasvavad tavaliselt üheidulehelised ja kaheidulehelised rohttaimed, põõsad ja puud. Puudega karjamaid nimetatakse puiskarjamaadeks.
Eristatakse looduslikke karjamaid, mis on pärandkooslused, ning kultuurkarjamaid, mis on külvatud rohustuga.
Enne kunstlike toitude ja jõusööda leiutamist oli karjamaa peamine kariloomade (näiteks veiste, lammaste, kodukitsede, hobuste ja sigade) toiduallikas.
Karjamaid kasutati minevikus sageli ekstensiivselt: loomi saadeti karjamaale enam-vähem iga päev seni, kuni nad karjamaa nii-öelda paljaks sõid, seejärel saadeti nad mõnele teisele karjamaale. Niisugune eluviis on tüüpiline nomaadidele, kes koos karjaga paremate karjamaade otsingutel ringi rändavad. Tänapäeval on karjamaade ekstensiivne kasutamine koos nomaadlusega tunduvalt vähenenud, ehkki seda esineb mõnelgi pool maailmas.
Tehiskooslus ehk kultuurkooslus on inimese poolt ja enamasti võõrliikide kasutamise abil oluliselt ümber kujundatud biotsönoos. Tehiskooslusteks on näiteks põllud ja enamasti aiad, sageli ka linnade pargid või haljasalad. Tehiskoosluste loomisel tihti teisaldatakse muld või töödeldakse seda mehaaniliselt ja keemiliselt, muutes nii suurel määral mullaelustikku. Taimed enamasti kas külvatakse või istutatakse.
Kui aga majandatakse või kujundatakse pärismaise elustikuga kooslust, siis pole tegu tehiskoosluse, vaid pärandkooslusega. Seega puisniidud, looduslikud aiad või pärismaiste puude ja põõsastega pargid võivad olla pärandkooslused ja mitte tehiskooslused.
Pärandkooslus (ka poollooduslik kooslus) on niisugune biotsönoos, mis on looduslikust kooslusest kujunenud mõõduka inimmõju tulemusel. Pärandkooslused koosnevad pärismaisest elustikust. Harva kasutatakse ka terminit "pärandmaastik", mis sisuliselt hõlmab üht biotsönoosi olulist komponenti – biotoopi.
Kitsamas mõttes on pärandkooslusteks niidud, mis püsivad tänu regulaarsele niitmisele (samuti puisniidud, millel lisaks niitmisele ka raiutakse valikuliselt puid) ning karjamaad (sealhulgas puiskarjamaad), mis püsivad tänu kariloomade regulaarsele karjatamisele.
Laiemas mõttes on pärandkooslusteks kõik mahedalt majandatavad pärismaised kooslused – näiteks majandatavad pärismaistest liikidest (looduslikult uuenenud) metsad, aga ka traditsiooniliselt majandatavad looduslike veekogude kooslused.
Botaanik Toomas Kuke hinnangul ei ole Eesti pärandkooslused valdavalt vanemad rahvasterännu- ja eelviikingiajast 450-800 pKr, mil Eesti aladel muutus üldiseks heinategu. Suurim oli pärandkoosluste pindala Eestis 19. sajandi lõpul, mil poollooduslikud kooslused, enamjaolt karja- ja heinamaad, hõlmasid ligi 40% Eesti maismaast ehk 1,8 miljonit hektarit. Kiirelt hakkasid need kaduma pärast Teist maailmasõda, mil põllumajanduses mindi üle suurtootmisele. Nüüdseks on pärandkooslusi Eestis jäänud kuni 75 000 hektarit, neist puisniite kuni 750 hektarit.
Looduslik kooslus on niisugune biotsönoos, mille väljakujunemisel pole inimese kujundav mõju olnud märkimisväärne.
Looduslikud kooslused koosnevad pärismaisest elustikust.
Kui looduslikku kooslust majandatakse, võib sellest kujuneda pool-looduslik kooslus ehk pärandkooslus. Kui looduslik kooslus asendada, on tegu tehiskooslusega.
