Prantsusmaa kahe maailmasõja vahel
Signe Kesksaar
Peale Esimest maailmasõda oli Prantsusmaal palju parteisid. Pealmiselt olid seal paremerakondade valitsused. 1920-nda aasta presidendivalimistel jäi alla Clemenceau ja presidendiks sai Paul Deshanel. Prantsusmaa sisepoliitika oli lisaks proportsionaalsest valimissüsteemist tulenevale sisepoliitilisele võimuvõitlusele seatud mitmete tõsiste probleemide ette. Esiteks: suured sõjavõlad olid USA-le ja Suurbritanniale.Teiseks: sõjas laastatud alad tuli taastada. Kulusid oli üle 100 miljardi frangi, sest Esimese maailmasõja põhiline lahingutegevus toimus Prantsusmaa territooriumil ja selle taastamine polnud odav. Kolmandaks: keskkiht vaesus sõjast, inflatsioonist ja maksukoormusest tulenevate vallasvara kaotuste tõttu. Neljandaks: suured rahvastikukaod, immigratsiooni ergutamine ja üha intensiivistuv emigratsioon kiirendasid muudatusi sotsiaalses kihistumises.
Prantsusmaal oli palju kaudseid makse, kuid mitte kunagi ei suutnud need rahuldada valitsuse vajadusi. Järelikult muutusid laenud ja reparatsioonid veel olulisemateks. Reparatsioonides nähti sõjajärgse Prantsusmaa finantsprobleemi lahendust, kuid kahjuks selgus et reparatsioonid jäid tulemata. Välislaenud muutusid oluliseks, kuid olid samuti sõltuvad ülejäänud meetmetest.
Oli kaks välispoliitilist probleemi. Esiteks Suurbritannia ja USA garantiilepingute sõlmimised nurjusid ja teiseks suurenesid pinged Suurbritannia Reini-poliitika ja reparatsioonide tõttu.
Kaks kuud pärast seda kui 11. novembril 1918.a. sõlmiti I maailmasõja sõjategevust lõpetav Compiegne'i vaherahuleping, kutsuti kokku Pariisi rahukonverents. 18. jaanuaril 1918. aastal alanud konverentsist võttis osa 27 Saksamaaga sõjajalal olnud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Konverentsi eesmärgiks oli rahulepingute koostamine Saksamaa ja tema liitlaste - Austria, Ungari, Bulgaaria ja Türgi - jaoks. Saksamaad ja tema liitlasi konverentsile ei kutsutud. Konverentsist jäi eemale ka Nõukogude Venemaa, mille enamlikku valitsust Antanti riigid ei tunnustanud. Pealegi oli Venemaa sõlminud Saksamaaga separaatrahu Brestis 3. märtsil 1918. a.
Olulisemad küsimused otsustati Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA juhtide (David Lloyd George, Georges Clemenceau, Woodrow Wilson) salanõupidamistel, kus püüti siluda ka võitjariikide erimeelsusi. Prantsusmaa eesmärgiks oli hegemoonia saavutamine Mandri-Euroopas. Sel eesmärgil püüdsid Prantsusmaa liidrid Saksamaad kui potentsiaalset rivaali võimalikult nõrgestada.
Pariisi rahukonverents kestis 21. jaanuarini 1920. aastal.
1920-1924 sai presidendiks Alexander Millerand (1859-1943).Tal oli suur mõju Briandi valitsusele ja ka Poincare valitsusele (1922-1924). Poincare valitsus asendas Briandit, kontsessioonipoliitika ja reparatsioonide küsimuste teravnedes. Jaanuaris 1923 okupeeriti Ruhri piirkond Inglismaa vastuseisust hoolimata. Seda tehti selleks, et karistada sakslasi reparatsioonide viivitamise eest. Nõustumine Dawesi plaaniga ja rahanduspoliitika suurendasid Poincare´ ebapopulaarsust. Kartus liialt tugeva presidendivõimu ees ning muudatused kultuuripoliitikas tõid kaasa pahempoolse Kartelli valimisvõidu (1924). Millerand astus tagasi ja presidendiks sai Gaston Doumergue.
1930 jõudis ülemaailmne majanduskriis ka Prantsusmaale. Taheti säilitada raha stabiilsust ning hoida riigieelarve tasakaalus. 1935. aasta 14.juulil toimus meeleavaldus, mille eestvedajad olid pahempoolsed jõud. Eesmärgiks oli stabiliseerida ühiskonda. Suve jooksul võeti vastu üle saja seaduse. Nende abil üritati tõsta elanikkonna ostujõudu ning rakendada sotsiaalseid tagatisi.
1930.aastate teisel poolel oli Prantsusmaa välispoliitikas olulisim koostöö Suurbritanniaga. Nende vahel sõlmiti ka 1935.a vastastikuse abistamise leping. Suurbritannia ja Prantsusmaa läbirääkimised NSVL-ga nurjusid Rumeenia, Poola jt vastuseisu tõttu, kes keeldusid lubamast punaarmeed oma territooriumile.
1930.aastate lõpul sattus Prantsusmaa raskesse olukorda. Teda hakkasid ümbritsema kolm vaenulikku riiki- Saksamaa, Itaalia ja Hispaania.
