Coco Chanel

Coco Chanel - moeikoon, Chaneli brändi looja ja natside spioon?!

Coco Chanel (sünninimi Gabrielle Bonheur Chasnel; 19. august 1883 Saumur – 10. jaanuar 1971) oli prantsuse moelooja.

Ta oli 20. sajandi üks innovaatilisem ja tähtsam moelooja.

Biograafia

Chanel ise on oma lapsepõlve ja noorpõlve kohta levitanud ilustatud versioone.

Ta sündis rändkaupmees Albert Chaneli ja tema armukese Jeanne Devolle'i teise abieluvälise tütrena Saumuris. Isa oli pärit Gardist rändkaupmeeste suguvõsast. Ema oli pärit Courpière'ist.

Sünnitunnistusele kanti eksikombel nimi Chasnel, ja see viga jäigi parandamata.

Vanemad abiellusid 1883.

Gabrielle'il olid õed Julia (sündis 1882) ja Antoinette (1887) ning vennad Alphonse (1885), Lucien (1889) ja Augustin (sündis 1891, suri mõnekuuselt). Lapsepõlves ei pandud Gabrielle'i kasvatusele erilist rõhku.

16. veebruaril 1895, kui Gabrielle oli 12-aastane, ema suri. Isa jättis lapsed maha ja läks Ameerikasse õnne otsima. Gabrielle ja tema õed pandi Aubazine'i kloostri orbudekodusse, vennad anti taludesse. Aubazine'is veetis Gabrielle seitse aastat, õppides õmbleja ja õmbluskaupade müüja ametit. Seejärel õppis Coco kaks aastat Moulinsis Aubazine'i tsistertslaste kloostri nunnade pansionaadis Moulinsi Notre-Dame'i Instituudis.

20-aastasena töötas ta koos oma isa õe Adrienne'iga Moulinsis pruudi- ja beebikaupade äris ning tegi eraviisiliselt õmblejatööd. Moulinsis esines Gabrielle ka lauljana varietees Rotonde, kus ta esitas peamiselt kaht šansooni: "Qui qu'a vu Çoco dans l' Trocadéro?" ja "Co Co Ri Co". Arvatakse, et tema hüüdnimi Coco ongi pärit sellest ajast, sest publik (eriti Moulinsi jäägrirügemendi ohvitserid) hüüdsid teda laulude järgi nii. Tal oli armulugu ühe ohvitseriga.

Aastal 1904 tutvus ta Pariisi töösturipoja Etienne Balsan'iga (1880–1953), kes viis ta seltskonda ning kellega ta elas 1906–1910 Royallieus koos. Tema rahalise abiga avas ta 1910 Pariisis naistekübarate ateljee.

Kui Natsi-Saksamaa okupeeris Prantsusmaa, oli Chanel armusuhetes Saksa ohvitseri Hans Gunther von Dincklagega. Pärast Prantsusmaa vabastamist liitlasvägede poolt pidi Chanel põgenema Šveitsi. Kümne aasta pärast naasis ta Prantsusmaale ning hoolimata kõrgest vanusest, jätkas edukat moeloojakarjääri kuni oma surmani.

Moelooja

Coco Chaneli esimesed riided ilmusid müügile pärast Esimest maailmasõda. Endiste ebamugavate korsettide ja mitmekihiliste seelikute asemel tutvustas Chanel kitsaid seelikuid ja avaraid jakke, mille kandmine muutus naiste seas väga populaarseks.

Pärast suhet lahke ja varaka mehe – sõjaväeohvitseriga, Étienne Balson'iga ja hiljem Inglise vabrikandi, Arthur Cappeliga – avas ta oma esimese butiigi Deauville 1913. aastal ja järgmise – Couture House'i – aastal 1915.

Aastal 1921 esitles Coco oma esimest ja hinnatuimat parfüümi Chanel No. 5. See oli esimene parfüüm, mida müüdi kogu maailmas. Praegugi müüakse seda parfüümi üks pudel iga kolmekümne sekundi jooksul.

Isiklikku

Chanelil oli palju armusuhteid, kuid ta jäi vallaliseks.

Muud

Edmonde Charles-Roux kirjutas temast elulooraamatu ja režissöör Anne Fontaine lavastas teose põhjal filmi "Coco enne Chaneli", mis kandideeris mitmele rahvusvahelisele filmiauhinnale, teiste seas kuuele Césarile, neljale Briti filmiauhinnale BAFTA ja Oscarile parima kostüümi kategoorias (vaata 2010. aasta Oscari auhinnad).

Vastuoluline moelegend Coco Chanel: orbudekodu, comeback, allakäik ja surm Ritzi hotelli sviidis

Coco (Gabrielle) Chanel 1969. aastal

“Kuidas küll naised nende all mõelda suudavad?” küsib Coco Chanel filmis “Coco enne Chaneli”, viidates 20. sajandi alguse hunnitutele kübaratele, mida ehtisid kuld ja kard, pitsid ja suled. Chaneli vahe mõistus ja terav keel olid sama legendaarsed kui ta ise.

Coco Chaneli kui moerevolutsionääri teekond saigi alguse kübaratest – ta valmistas neid endale ja peagi ka oma tutvusringkonna daamidele. Tollases kontekstis isegi talupoeglikuna mõjunud õlgkübarad olid uudsed ja lihtsad, kuid ometi šikid. Need kübarad said kiiresti paljude lemmikuks, nagu ka Chaneli 60aastase elutöö teised uuendused: naise “vabastanud” siluett, lihtsa lõikega riided, müütiline parfüüm, uudne ehtemood ja palju muud. Temalt on pärit ka tsitaatide kuldvaramusse kuuluv lause “Mood aegub, kuid stiil on igavene”.

Lapsepõlv orbudekodus

1883. aastal sündinud Chanel oli tuntud mütomaan, kes jutustas oma minevikust ilustatud lugusid. Nii nagu seda tänapäeval teeb tema mantlipärija Karl Lagerfeld. Mine tea, on see temalgi veres või imiteerib ta teadlikult surematut meistrit?
Näiteks meeldis Chanelile rääkida, et ema surma järel aastal 1895 lahkus ta isa Ameerikasse õnne otsima, tema aga saadeti elama õelatest vanatüdrukutest tädide juurde. Kord proovis ta end isegi kümme aastat nooremaks valetada. Tegelikult veetis Chanel ülejäänud teismeea – pärast seda, kui ema suri ja rändkaupmehest isa pere maha jättis – karmi korraga katoliiklikus orbudekodus nunnade järelevalve all.
Nagu filmi nimigi vihjab, kujutab see perioodi, mil Chanel polnud veel SEE Chanel, kelle nimetähed meetrikõrgustena poefassaade kaunistasid. Nii algabki lugu sellest, kuidas 18aastane Chanel pärast orbudekodust lahkumist ühes õmblustöökojas tööle asus. Kuid kindlameelne ja ambitsioonikas noor daam ei kavatsenud jätkata oma vanemate jälgedes ega jääda elu lõpuni suvaliseks õmblejannaks. Chanel vihkas vaesust, mis teda lapsepõlves ümbritsenud oli.

Gabrielle’ist saab Coco
Kuigi Chanel polnud mitte kõige musikaalsem, pidas ta piisavalt viisi, et saada õmblemise kõrval varsti tööd ühes revüükohvikus, kus ta hakkas õhtuti meesklientuuri silmarõõmuks kupleesid esitama. Tema leivanumbriks kujunes “Qui qa’a vu Coco?”, kergelt kahemõtteline lauluke, mis jutustab tüdrukust, kes kaotanud Coco-nimelise koerakese.
Sealsamas kohtus Coco rikka ohvitseri Étienne Balsaniga. Kohtumisest kasvas välja armulugu ja sellest edasi sõprus. Just tänu Balsanile sai Coco tuttavaks “rikaste ja ilusatega”, kelle hulgast ta leidis oma kübaratele esimesed “stiilisaadikud”. Just Balsani kaudu tutvus Chanel ka Arthur “Boy” Capeliga, keda peetakse tema elu armastuseks ja kes õhutas teda oma äri alustama.
1909. aastal avas naine Balsani Pariisi korteris oma kübarakoja. See läks küll peatselt pankrotti, kuid edasipürgiv Chanel ei lasknud end sellest heidutada ja üüris uue armsama abil Pariisis Camboni tänaval varsti uued ruumid. Seekord kirjutas ta juba ka oma nimetähed vitriinile.
Chanel astus ellu ajal, mil naised endiselt nipsasjakesi meenutasid. Kuigi tolle aja suurim staarmoelooja Paul Poiret oli vabastanud naised korsetist, mähkis ta nad vastukaaluks ahenevasse seelikusse, milles sai vaid pisikeste sammukeste kaupa ringi tippida. Chaneli uudseid siluette nähes kommenteeris Poiret mürgiselt, et too muudab naised alasöödetud telegrafistideks. Selle peale olevat Chanel vastanud, et ta ei soovi, et naised meenutaksid haaremist põgenenud orje.

Näppas meeste garderoobist

Karmi korraga orbudekodus kasvanud Chanelile imponeerisid praktilisemad meesterõivad ning rustikaalsemad materjalid. Coco oli harjunud näppama oma austajate garderoobist ideid ja riideesemeid, mida ta enda kehale sobivaks kohandas. Polomängijast Capelilt võttis ta üle spordiriided, suurvürst Dmitri inspireeris teda kokku kuhjama eksootilisi juveele ning Westminsteri hertsogilt tulid tviidid ja Šoti kudumid.
Kui esimese menu tõid Chanelile kübarad, siis laialdasem edu saabus jersey-kudumitega, mille ta avastas mereäärsetes kalurikülades puhates. Enne kui Chanel selle materjali šikiks kandis, polnud meeste alusrõivaste valmistamiseks kasutatud riie naistemoes veel rakendust leidnud.
Chanel oli ise oma stiili parim saadik. Tema kõhetud, androgüünsed vormid ja sportlik siluett, lühikeseks lõigatud juuksed ja päevitunud nahk olid midagi seninägematut ja revolutsioonilist, mis mõjusid äkki väga šikilt ning mida teised naised pühendunult jäljendama hakkasid.
Chaneli filosoofia oli muuta naine ilusaks lihtsate, mugavate ja praktiliste rõivastega, anda talle iseseisvust ning – kuigi see võib tunduda irooniline – vabastada ta moedisainerite diktaadi alt. Chaneli rõivad pidid olema loodud naise jaoks, mitte vastupidi. Ehk nagu Coco ise ütles: “Lihtsus on võti tõelise elegantsi juurde.”
Eelkõige oli Chanelil hea vaist, et ühiskonnas toimuvaid muutusi ära tunda. Esimese maailmasõja saabudes olid ka seni rantjee-elu nautinud ilunaised üha sagedamini sunnitud tööle asuma ning vajasid seetõttu muidugi ka mugavamat riietust. Nii sobis Chaneli kehasõbralikum siluett ideaalselt uue ajastu vaimuga – naise emantsipatsiooni, džässi ja tšarlstoniga.

Maailma kuulsaim lõhn
Vene balletiteatri Pariisi-gastrollid eelmise sajandi teisel kümnendil avaldasid Prantsusmaa pealinna loovseltskonnale suurt mõju. See mõju kasvas veelgi, kui Oktoobrirevolutsiooni järel kolisid Valguse Linna arvukad Vene emigrandid. Paljud neist ümbritsesid 1920. aastail ka Chaneli. Nende kaudu tutvus ta parfüümilooja Ernest Beaux’ga, kes pakkus talle võimalust luua omanimeline parfüüm. Nii sündiski 1921. aastal Chanel N° 5, millest sai maailma ilmselt kõige kuulsam lõhn.
Armastatud Capeli surmale järgnesid Chaneli üha aristokraatlikumad meesseiklused. Lisaks Vene suurvürstile Dmitrile oli tema saatjaks üks tolle aja Euroopa rikkamaid mehi, Westminsteri hertsog. Abielusadamasse ei purjetanud Chanel aga kellegagi. Ta olevat põhjenduseks maininud, et Westminsteri hertsoginnasid on palju, Coco Chanel aga ainult üks.
1926. aastal esitles Chanel oma kollektsioonis esimest korda väikest musta kleiti. Legend räägib, et mademoiselle lõi kuulsaks saanud kleidi Capeli mälestuseks, et panna kogu maailm teda leinama. Praktilise inimesena taipas Chanel musta värvi universaalsust ja ühendas selle lihtsama kleidisiluetiga. USA Vogue nimetas kleiti Chaneli Fordiks – nii nagu viimane muutis inimeste eluviisi kõigile kättesaadava autoga, suutis sama korda saata väike must kleit.

Sõjaaegsed möödalaskmised
Chaneli impeerium aina kasvas ning andis näiteks 1935. aastal tööd 4000 inimesele, kes tootsid aastas 28 000 eset. Tuline sõda Elsa Schiaparelliga, kellest oli saanud Pariisi kõrgmoe uus favoriit ning Poiret’ allakäigu järel Chaneli rivaal, innustas olema leidlikum ja uuenduslikum.
Teine maailmasõda tõi aga Chaneli ellu mustema perioodi. Sõja saabudes sulges ta oma moemaja, kuid jäi elama Saksa okupatsiooni alla langenud Pariisi – Ritzi hotelli, mis asus tema endisest ateljeest peaaegu et üle tänava. Sealsamas hotellis rullus lahti Chaneli armulugu natsiohvitseriga. Sõjaaeg aitas valla päästa ka Chaneli antisemiitlikud vaated ja homofoobia. Parfüümiäri kiirendamiseks oli ta müünud oma nime kasutusõiguse Bourjois’ kosmeetikafirma omanikele vendadele Wertheimeritele, saades vastu 10% osaluse. Sõjaolukorda ära kasutades üritas ta oma nime täielikult tagasi saada, viidates Wertheimerite juudi päritolule.
Pärast sõda pääses Chanel üle noatera, et teda kohtu alla ei antud, ja seda just tänu tema lähedastele suhetele Briti kuningaperega. Kuid prantslased ei andestanud Chanelile tema sõjaaegset tegevust ning nii oli ta sunnitud kolima Šveitsi.

Coco Chanel 1957. aastal oma loomingut vaatlemas.

TopFoto / Scanpix

Comeback ja allakäik
1947. aastal raputas moemaailma uus revolutsioon – Diori new look. Chanel jälestas uut stiili ning ahastas nähes, et kõik tema saavutatu niimoodi üleöö vastu taevast lendas. Ta võttis end kokku ja naasis 1954. aastal moeärisse. Prantsuse press aga suhtus temasse väga leigelt, ainult USA ja Inglise ajakirjanduse ning kaubamajade entusiastlik toetus innustas teda jätkama.
Nii sündis uus siluett, mis koosnes põlvini seelikust, tviidjakist ja kettsangaga käekotist. Praeguseks on need muutunud rohkemgi Chaneli firmamärgiks kui tema jersey-kudumid. Uus stiil vallutas ruttu naisterahvaste südamed. Chanelil õnnestus korda saata uus moerevolutsioon ja teha uhke comeback.
Kuid 1960.–70. aastate vabadusevaimu ei suutnud Chanel enam vastu võtta. Tema, kes ta oli jälestanud “süsteemi” ja selle vastu võidelnud, oli muutunud ise selle osaks – vanaks ja natuke aegunud moedinosauruseks. Prantsusmaal näidatakse teleris aeg-ajalt vanu intervjuusid 80. eluaastates Chaneliga, kes laitis karmisõnaliselt uut noorsugu ning teatas, et ükski seelik ei tohiks tõusta üle põlve, sest põlved on lihtsalt niivõrd koledad. Elu lõpuaastail muutus ta veelgi tujukamaks ja isegi kibestunuks, ning natuke unustatu ja piredana ta 1971. aasta jaanuaris Ritzi hotelli sviidis ka suri.
Kuid Chaneli lugu polnud sellega veel lõppenud. Wertheimerid pärisid tema moemaja ning värbasid 1983. aastal disaineriks Karl Lagerfeldi, kes andis sellele kiiresti uue aja vaimuga sobiva lihvi. Nüüdseks on Chanelist saanud legendaarne, kuid samas salapärane luksusinstitutsioon, mida kohati võrreldakse isegi sektiga. Näiteks ehib Chaneli Camboni tänava moemaja tualettruumi värsivormis silt “Si tu pisses partout, t’es pas Chanel du tout” (kui sa pissid igale poole, pole sa üldse Chaneli moodi).
Nii et Chanel pole enam ainult inimene, temast on saanud elustiil ja filosoofia.

Orleansi neitsi Jeanne d`Arc

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Jeanne d'Arc [žann dark] (ka Orléansi neitsi [orle'aani n'eitsi]; 6. jaanuar 1412 Domrémy (praegu Domrémy-la-Pucelle) – 30. mai 1431 Rouen) on prantsuse rahvuskangelane, katoliku kiriku pühak. 

Lapsepõlv

Jeanne d'Arc sündis Jacques d'Arci ja Isabelle Romée tütrena Domrémy külas, mis tollal kuulus Bari hertsogkonda, hiljem läks Lotringi alla ja nimetati Domrèmy-la-Pucelle'iks.

Tema vanemad olid talupojad, kellel oli 20 hektarit maad, sellest viiendik põldu, viiendik metsa ja ülejäänu karjamaa. Isa kogus lisaks külas makse ja oli linnavahtide ülem. Jeanne'il oli kaks venda ja kaks õde.

Piirkond, kus nad elasid, oli jäänud Prantsuse kuningale ustavaks, ehkki oli ümbritsetud Burgundia maadega. Sellepärast korraldati sinna aeg-ajalt rüüsteretki ja ühel neist põletati Domrémy maha.

Enda sõnul nägi ta esimest korda ilmutust 13-aastasena, kui talle olevat ilmunud püha Katariina ja öelnud, et ta peab ajama inglased Prantsusmaalt välja ja tooma dofääni Reimsist kroonimisele Pariisi. Hilisemates ilmutustes kordasid seda sõnumit ka püha Miikael ja Antiookia püha Margareeta. 

Tõus sõjaväe juhiks

Jeanne d'Arci monument Pariisis place des Pyramides'il

Ta püüdis kohtuda Prantsuse sõjaväe juhtkonnaga, kuid esialgu lükati tema soov tagasi. Alles siis, kui ta oli õigesti ennustanud 12. veebruaril 1429 toimunud Heeringate lahingu tulemuse (Prantsuse ja Šotimaa väeüksused said lüüa mitu korda väiksemalt inglaste väelt ja loovutasid Orléansi), võeti teda kuulda. 

Ta juhatas Saja-aastases sõjas mitmes edukas lahingus Prantsusmaa väeüksusi.

Eriti edukas oli Jeanne uue sõjatehnoloogia, suurtükkide kasutamisel, mida inglased olid pidanud seni oma tugevaks küljeks.

16. juulil 1429 saabus ta koos dofääni Charles VII-ga Reimsi, kus 17. juulil viimane ka kuningaks krooniti. Pärast seda hülgas Charles VII Jeanne d'Arci. Jeanne kinnisideeks sai aga Pariisi vallutamine tormijooksuga, mis ebaõnnestus.

Kohtuprotsess ja surm

23. mail 1430 langes ta Compiègne'i lähedal burgundlaste kätte vangi ning tema saatus jäeti inkvisitsiooni otsustada. Järgnesid pikad kohtuprotsessid, kus Jeanne üritas oma jumalatruudust kinnitada, kuid edutult. Süüdistatuna ketserluses põletati ta tuleriidal.

Pühak

1920. aastal kuulutati Jeanne d'Arc katoliku kiriku pühakuks. 

Jeanne d`Arc (umbes 1412 – 30. mai 1431) oli prantsuse talutüdruk, kes, olles veel teismeline, ja kuulekuses sellele, mida ta väitis olevat Jumala käsk, juhtis oma rahva armeed mitme suurejoonelise sõjalise võiduni, mis muutis sajaaastase sõja tõusulaine ajal, mil Prantsuse üritus oli tottering kokkuvarisemise äärel. Varsti pärast seda võeti ta kinni ja mõistis kohut inglise toetatud Kiriku õukonna poolt, kes mõistis ta ketserluse eest süüdi ja põletas ta tuleriidal.
Pärast sajaaastapikkust sõda vabastati ta postuumselt paavsti komisjoni poolt, mis eitas algse kohtuprotsessi seaduslikkust ja lükkas otsuse ümber. Oma elu ja tegude tulemusena sai temast 1920. aastal Prantsuse rahvuslik kangelanna.

Taust

Alates 1337. aastast olid prantslased ja inglased kinni pikaleveninud sõjas, mida katkestasid vahelduvad pingelised rahuperioodid, mida ajalugu tuntakse saja-aastase sõjana. Lahingud olid Prantsuse majanduse laastanud ja prantslased ise jagunesid rühmitusteks, mida tuntakse armagnaakide ja burgundlaste nime all.1420. aastal sõlmisid burgundlased ja inglased Troyesi lepingu, milles Charles, Dauphin ja Prantsuse troonipärija, kaotati ja Prantsuse kuninglik pärimine anti Inglismaa kuninga Henry V pärijatele. Aastal 1422 suri Henry V, jättes nii poja kui Inglise ja Prantsuse troonipärija.1428. aasta sügiseks kontrollisid inglased ja nende burgundialased liitlasi peaaegu kogu Loire'i jõest põhja pool asuvat Prantsusmaad ning edelas asuvat Akvitaania ning olid piiramisrõngas Orléansile - ainsale Loire'i Prantsuse linnale, kes oli endiselt Karlile truu. Orléansi langus oli kohe oodata, mis avas tee sissetungi järelejäänud Prantsusmaa territooriumile. See oli olukord, kui Joan of Arc astus esmakordselt maailmaajaloo lavale.EluLapsepõlvJoan of Arc oli üks viiest lapsest (3 venda ja 2 õde), kes sündisid Jacques d'Arcile ja Isabelle Romée'le Domrémysse, mis oli siis väike kirik Meuse jõe kaldal Kirde-Prantsusmaal. Prantsuse kroonile lojaalseks jäänud küla asus laiguliste lojaalsuste piirkonnas, mida ümbritsesid Burgundia maad. Arani lapsepõlves juhtus mitu kohalikku haarangut ja ühel korral põletati tema küla.Tema vanemad olid jõukad talupojad, kellel oli väike maaomand ning isa pidas lisaks põllutööle ka kohalikus külas alaealisi ametnikke.Joanil endal oli väljastpoolt normaalne, tähelepandamatu lapsepõlv. Ta koges oma vaimulikust emast usulist kasvatust ja teda peeti silmapaistvaks, lihtsa ja vaga loomuga. Ta veetis aega tegeldes tolle aja ja koha tütarlaste jaoks tüüpiliste tegevustega - ketramise, kudumise ning loomade harimise või valvamisega.Veel üks tähelepanuväärne sündmus Joani lapsepõlves leidis aset siis, kui teda kutsuti Touli vastama lubaduste rikkumise juhtumile uuesti abiellumisel. Kohtunik jättis tema vastu algatatud kohtuasja rahuldamata, leides, et Joan polnud tegelikult sellist lubadust andnud. Selle juhtumi tulemus valmistas tema vanematele pettumuse, kes oleksid soovinud teda abielus näha. Kuid Joan käitus kõrgema kutsumise suhtes kuulekalt.

Jumalik kutsumus

Joani Rouenis toimunud kohtuprotsessil antud ütluste kohaselt leidis kolmeteistkümnenda aasta suvel (mis oleks aastal 1424 või võib-olla 1425) aset sündmus, mis pidi olema salvestatud sündmuste ühe tähelepanuväärseima sündmuste jada käivitaja. ajalugu. Ju siis kuulis Joan oma isa aias kõigepealt hääli, mis panid liikuma tema hilisem rännak ja tegevus ning mis hiljem nii tema kaasaegsete kui ka tänapäevaste ajalooõpilaste silmis nii silmapaistvalt silma paistsid.Kogemusest algul hirmul õppis ta peagi oma rahuloluga, et hääl oli ingel ja see oli saadetud talle Jumala juurest. Varsti tuvastas ta seda häält kui Püha Miikaeli häält, kes ütles Joanile, et ta peaks ootama Püha Katariina ja Püha Margareeti edasisi visiite ning andma talle juhtnööre ja nõuandeid.1428. aastaks oli see juhend ja nõunik ühendatud muu hulgas hea iseloomu jms küsimustega, käskides tal minna kuningakohtu juurde, tema sõnul "tõsta Orléansi piiramisrõngas ja viia Dauphin Reimsisse kroonitud ja võidtud ".Tee OrléansiEnne Chinoni kuninga õukonda minekut pidi Joan oma hääle nõudmisel esmalt minema Vaucouleursisse, et saada selle garnisonilinnaku kaptenilt Robert de Baudricourtilt saatemeeskond. 1428. aasta kevadel lahkus ta Domrémyst salaja, koos saatja Durand Laxartiga Vaucouleursi juurde. Tema petitsioon Sir Robertile lükati tagasi ja ta naasis Domrémy juurde.Ta naasis järgmisel jaanuaril ja sai tuge kahelt seisvalt mehelt: Jean de Metzilt ja Bertrand de Poulengylt. Nende egiidi all tehti talle teine ​​intervjuu Baudricourtiga, sel ajal sai ta tema toetuse. [3] Mitu päeva hiljem lahkus Joan Vaucouleursist koos kuue mehe saatel Chinoniga, et kohtuda Dauphiniga.Reisides suuremat osa ajast öösel ja meeste riietuses, et vältida avastamist, saabus Joan 1429. aasta märtsi alguses Chinoni kuninga lossi. Varsti pärast saabumist kohtus ta Dauphiniga eraviisiliselt. See kohtumine ja märk, mille ta andis Charlesile tema autentsuse tunnusena, on saanud intensiivsete spekulatsioonide objektiks, alustades tema kohtuprotsessist Rouenis ja jätkates läbi sajandite sellest ajast. [4]Pärast seda esimest kohtumist otsustas Charles saata ta Poitiersisse, et teda uuriksid selleks määratud teoloogid. Muu hulgas küsitlesid Poitiersi prelaadid Joanit mehe riietumise kohta, uurisid tema iseloomu, eluviisi ja siirust ning uurisid tema usku ja ortodoksiat. Ehkki Poitiersi eksami ülestähendusi pole säilinud, on teada, et uurimise eest vastutavad teoloogid ei leidnud üheski neist punktidest tema süüd. Kuninga nõukogus arutamisel kiideti Poitiersi uurijate aruanne heaks. Joan pöördub Rouenis peetud kohtuprotsessi ajal Poitiersi uurimise protokolli poole mitu korda.Vahepeal oli Charles koondanud Orléansis piiramise tõstmiseks relvajõud. Kui Joan Poitiersist tagasi tuli, varustati teda rüütlivarustusega ja saadeti selle väega Orléansisse, kuhu ta saabus 29. aprillil.

Sõjalised kordaminekud

Joan of Arc kuju Prantsusmaal Reimsis

Joani positsiooni Prantsuse vägedes Orléansis vaatasid tema ülemjuhatajad esialgu segamini. Paljud suhtusid teda väga kergekäeliselt, teised olid vaenulikud. Nädalal pärast Orléansisse saabumist toimusid Joaniga sõjaväe plaanide ja taktikate teemal mitmed tulised arutelud, kus Joan valis alati vastupidiselt varasemale Prantsuse taktikale väga agressiivse sõjalise lähenemisviisi.

Pärast mõningaid esialgseid ettevõtmisi, mille käigus vallutati mõned väiksemad ingliskeelsed kindlused, ründasid Joani juhitud Prantsuse väed Inglise positsiooni Les Tourelles'i kindluse ees ja vallutasid selle, jättes inglise garnisoni Tourelles'isse eraldatuks.

Vastupidiselt teistele sõjaväejuhtidele, kes tahtsid enne edasiste meetmete võtmist tugevdamist oodata, valmistus Joan järgmisel päeval (7. mail) kindluse otseseks rünnakuks. Pärast tervet päeva kestnud lahingutegevust, sest rünnakut tuli õhtul uuendada, viidi linnus koos kõigi selle kaitsjatega kas tapetud või vangistatud. Järgmisel päeval hülgasid ülejäänud kindlustes olevad inglise väed väljaku ja Orléansi piiramine oli läbi.

Orléansis võidule järgnenud nädalatel sai Prantsuse armee kasu suurest moraali ja entusiasmi tõusust. Sel ajal kui vabatahtlikud paisutasid auastmeid ja materjale koguti, arutasid Prantsuse väejuhid, milliseid samme tuleks järgmiseks ette võtta. Lõpuks otsustati Loire'i jõe orus alles olevad ingliskeelsed linnused puhastada kui eelmängu Joani ettepanekule viia Reimsi suunas põhja poole, et Charles saaks kroonida vastavalt traditsioonilistele kroonimistseremooniatele.

Juuni keskel algava umbes nädala pärast tühjendati ülejäänud peamised inglaste positsioonid Loire'i jõe orus - Jargeau, Meung-sur-Loire ja Beaugency.

Vahepeal lähenes piirkonnale Sir John Fastolfi alluvuses tegutsev Inglise abiüksus, mis saabus Beaugencyist veidi põhja pool 18. päeval, ehkki selle garnisoni leevendamiseks oli liiga hilja. Kuna need relvajõud taganesid põhja poole, jälitasid neid Prantsuse armee ja missioonil, mida on võrreldud Agincourti lahinguga, ehkki tulemused olid vastupidised, suunati inglased Pataysse.

Orléansis ja Loire'i orus toimunud sõjaliste operatsioonide ajal tekkis Joanil kaks korda haavad (Orléansi juures tekkis noahaav ja teine, kui ta tabas kepi suurtükipalli, kui ta ronis skaleerimisredelile). Joan võitis ka Prantsuse peamiste sõjaväejuhtide toetuse kuni selle aja tegevusteni. See pani aluse marsruudiks Reimsi põhja poole ja Charles VII kroonimiseks Prantsusmaa kuningaks.

Prantslased pidasid juuni lõpus sõjanõukogu, et otsustada, milliseid samme järgmiseks tuleks võtta. Paljud asjaosalised pooldasid Inglise Normandiasse tõukamist, kuid Joan kutsus üles korraldama marsruudi läbi Burgundia valduses oleva territooriumi Reimsi, et korraldada kroonimine ja viia lõpule missioon, milleks ta väitis, et on Jumalalt. Otsustades viimase lähenemisviisi kasuks, lahkus armee Gienist Reimsisse 29. juunil.

Reimsisse saabunud armee esitas mitu Burgundia linna, kus Troyes oli vaid lühike. Seal kaalus üks Prantsuse sõja nõukogu lühidalt tagasitõmbumist, kuid pärast Joaniga konsulteerimist alustasid Prantsuse väed piiramisoperatsioone ja peatselt loobus anglo-burgundi garnison linnast. Reimsi linna võtmed anti kuningale 16. juulil ja ta sisenes linna Joanase saatel sellel kuupäeval. Kroonimine toimus järgmisel päeval, kui Joan seisis kuninga poolel.

Tagasilöögid, vangistamine ja vangistamine

Pärast kroonimist järgis Charles poliitikat, millega üritati kiilu kihutada Anglo-Burgundia liitu. Selle nimel alustas ta burgundlastega salajasi läbirääkimisi, mille tulemuseks oli augusti alguses kahenädalase vaherahu sõlmimine. Joan kavatses omalt poolt Pariisi vallutada ja kui ta vaherahu teada sai, väljendas ta oma tugevat hukkamõistu.

Kogu ülejäänud augusti kuu manööverdasid rivaaliarmeed Pariisis ja selle ümbruses, vältides otseseid suuremaid lahinguid, kuid paljud linnad andsid rahumeelselt Kaarli asjale järele. Siis, augusti lõpus, sõlmiti Karli ja burgundlaste vahel neli kuud kestnud vaherahu. Pariisi selle lepingu tingimustesse siiski ei lisatud ja Prantsuse armee kogunes septembri alguses Pariisi ette.

8. septembril (püha päev, fakt, mis tuuakse välja Joan'i kohtuprotsessil Rouenis) ründasid Prantsuse väed Pariisi linna ise, tuginedes osaliselt samaaegsele ülestõusule linnas. Rünnak ebaõnnestus, Joan sai haava jalaga ristluu kõõlusesse.

Kuigi Joan ja paljud väejuhid tahtsid rünnakut järgmisel päeval uuendada, käskis Charles neil puhkeda ja Prantsuse armee taganes seejärel lõuna poole Loire'i poole.

Pärast väikseid tegusid 1429-30. Aasta talvel algatas Burgundia hertsog rünnaku. Mais läks Joan Compiègne'isse kaitsma piiramisrõnga vastu, mille anglo-burgundi väed olid alustanud. 23. mail 1430 vallutasid Burgundia väed ta linna ääres väiksemagi kokkupõrke ajal.

Järgmise mitme kuu jooksul peeti teda erinevates lossides, vähemalt kahel korral üritades põgeneda. Samal ajal toimusid tõsised läbirääkimised tema ketserluseks kandideerimise üle. Lõpuks anti ta suure rahasumma eest inglastele üle ja viidi Rouenisse, mis oli Inglise vägede halduspealinn Prantsusmaal.

Kohtuprotsess ja hukkamine

Lisateavet leiate artiklist: Joan of Arc kohtuprotsess.

Vangistatud Joani suhtes algas menetlus 9. jaanuaril 1431 Roueni lossis. Kohtuasja kohtunik Pierre Cauchon oli kutsunud inkvisitsiooni. Inkvisitsiooni reeglite kohaselt oli protsess d'office'i ametlikuks avamiseks, nagu seda kutsuti, kõigepealt vajalik, et toimuks diffamatio ehk avalik jutt väärkohtlemisest.

Kohtuprotsessi selle aspekti toetamiseks käskis Cauchon uurida tema moraali, iseloomu ja elu. Selle käigus uuriti nii tema neitsilikkust kui ka saadikuid, kes sõitsid Domrémysse ja mujale kogu Prantsusmaale, et koguda tunnistajatelt Joani kohta teavet. Nende järelepärimiste tulemusel jõudis Cauchon järeldusele, et Joani puhul olid tingimused diffamatio leidmiseks olemas, täites seega formaalse ülekuulamise alustamiseks vajalikud eeltingimused.

Pärast kohtuprotsessiks vajalike ettevalmistuste lõpuleviimist, mis koosnes peamiselt hindajate (kohtunike) ja teiste kokkupanemisest, viidi Joan ülekuulamiseks oma kohtunike ette. Menetluse see osa, mis toimus enne tema suhtes ametlike süüdistuste esitamist, algas 21. veebruaril. Algul peeti istungid avalikult, kuid pärast seda, kui sai selgeks, et Joan kogub Roueni rahva seas kaastunnet , viidi istungid vanglasse ja hoiti salajas.

Regulaarsed (või tavalised) kohtuistungid algasid alles 26. märtsil pärast eelmise ülekuulamise põhjal 70 artikli (süüdistuse) koostamist. Aprilli alguseks olid hindajad algsed 70 artiklit ümber töötanud 12 artiklist (tasud) koosnevaks lõplikuks loendiks. Kõige olulisemad süüdistused käsitlesid tema häälte ja nägemuste olemust ning seda, kas need olid jumalast, tema eeldust meeste riietumise kohta ja suhtumist kiriku autoriteeti.

Kohaliku hukkamisega ähvardatud kaalul põletamine ja lubas toimetada kirikuvanglasse, kus ta ei oleks Inglise sõdurite valve all, kirjutas Joan mai lõpus alla. Pärast naasmist Inglise vanglasse ja vangide vangistajate võimalikku ahistamist ning kuulekuses oma häältele, kes ütlesid talle, et ta on halba teinud (allkirjastasid abjuurimisele), loobus ta seejärel oma varasemast vägivallatsemisest ja viidi kohtu alla teist korda, seekord retsidiivse ketserina, mille karistuseks oli surm põletamise teel.

Roueni linna turuplatsil viidi 30. mail 1431 surmaotsus surma.

Järelmekk ja rehabilitatsioon

Lisateavet leiate artiklist Joan of Arc rehabilitatsioonikatse.

Pärast Joani surma jätkus võitlus saja-aastases sõjas enam kui kaks aastakümmet, kuid tõusulaine oli pöördunud ja Joani karjääri antud tõuge Prantsuse põhjustele ei jää seisma.

Ehkki inglased lavastasid Pariisis noore Henry VI konkureeriva kroonimise, oli mõju avalikule arvamusele negatiivne. Inglased kannatasid järgmisel aastal Pariisi ümber sõjalise tagasipöördumise ning varsti pärast seda alustati Burgundia hertsogi ja Charles VII vahel läbirääkimisi. Nende läbirääkimiste tulemuseks oli Arrase leping (1435), millega lõpetati Anglo-Burgundia liit.

Pariis langes prantslaste kätte 1437. aastal ja 1450. aastaks suunati inglased nende allesjäänud kindlusest Normandias. Saja-aastase sõja lõpuaktus esitati Castillonis juulis 1453, kui inglased viidi lõpuks välja Akvitaaniast, kes oli nende viimane jalanõu Prantsusmaal. Vahepeal oli Joani rehabilitatsioonini viiv protsess juba alanud.

1449. aastal avas Roueni linn oma väravad Charles VII vägedele ja kohtuprotsesside protokollid said kättesaadavaks. Sõja lõppedes, järgmise aasta alguses (15. veebruar 1450), määras Charles Guillaume Bouillé uurima salvestisi, et teha kindlaks faktid algse kohtuprotsessi kohta.

Bouillé võttis vastu mitme kohtuprotsessis osaleja, sealhulgas kohtuprotsesside peamise notari Guillaume Manchoni ja Jean Beaupère'i, kes oli kohtuprotsessi peamine ülekuulaja. Kõik peale ühe tunnistasid kohtulikku eelarvamust, ingliskeelset survet ja arvukaid menetlusrikkumisi. Seejärel koostas Bouillé kokkuvõtte ja edastas selle Charlesile.

Veebruaris 1452 kohtus paavsti legaat Prantsusmaal kardinal d'Estouteville Charlesiga ja võttis selles küsimuses ühendust inkvisiitori Jean Bréhaliga. Hiljem samal aastal, mais, esitas Bréhal kriitika 12 artiklist koosneva algse kohtuprotsessi kohta, sealhulgas süüdistuse, et Cauchon oli erapoolik ja et tal polnud seaduslikku volitust kohtuprotsessi läbi viia.

Lõpuks lubas paavst Calixtus III vastuseks Joani ema avaldusele uurida algset kohtuprotsessi. 7. novembril 1455 alustas Paavsti komisjon Reimsi peapiiskopi Jean Juvénel des Ursinsi juhtimisel oma tööd Pariisis toimunud kuulamistega.

Komisjon võttis tunnistusi üle sajalt tunnistajalt, sealhulgas tuntud juristidelt ja teoloogidelt, algsel kohtuprotsessil viibinutelt, samuti tema lapsepõlvesõpradelt ja tuttavatelt, kelle kohta küsitleti tema vagadust ja voorust, tema tegevust lapsena ja muud küsimused, mida oli kohtuistungil läbi vaadatud. Algset 12 artiklist koosnevat nimekirja laiendati 27 punktini ja see esitati Joan'i kasuks välja kuulutatud teoloogidele ja kaanoniõiguse asjatundjatele.

Pärast kehtetuks tunnistamise kohtuotsuse väljakuulutamist loeti ametlikud 12 süüdistusartiklit ametlikult läbi ja seda nimetati "süüks, valeks, valel kujul koostatuna ilma Joani ülestunnistustele viitamata".

New Orleans

New Orleansi (Nouvelle-Orléans) asutasid prantslased (pärast ala hispaanlaste käest vallutamist) 1718 ja see oli alates 1722 Prantsusmaale kuulunud Louisiana piirkonna halduskeskus. Pärast Louisiana müümist Ameerika Ühendriikidele sai sellest Louisiana osariigi keskus.

New Orleans on üks kahest USA piirkonnast, mis asub allpool merepinda (teine on Surmaorg). Suur osa linnast jäi vee alla 2005. aasta augustis orkaan Katrina tõttu. Linnas ja selle lähiümbruses hukkus umbes 1500 inimest, kümned tuhanded jäid koduta. 2007. aastal elas linnas hinnanguliselt 273 000 inimest.

New Orleans on liigas NFL mängiva jalgpallimeeskonna New Orleans Saints kodulinn. Meeskonna kodustaadion on Louisiana Superdome.

Linna korvpalliklubi New Orleans Hornets mängib liigas NBA.

New Orleans on kurikuulus linn. Seda mitme asjaolu poolest. Üheks nendest on kuritegevus, siis New Orleansi Voodoo kuninganna Marie Laveau, siis lähedalasuvas mõisas elanud orjapidaja-sarimõrvar Madame LaLaurie, linnas on lisaks loodud kummitustuurid erinevatesse kohtadesse. Linna on mainitud mitmetes lauludes (The Highwayman - „American Remains“). Linna järgi on nimetatud üks muusikažanr (New Orleansi džäss).

Kultuur:

New Orleansis põimuvad omavahel prantsuse, Ameerika ja Hispaania kultuur. Linnas on ka prantsuse kvartal, mille arhitektuur on ülejäänud linnast täiesti teistsugune. Tõsi, erinevalt nimest pole prantsuse kvartali arhitektuur prantsuspärane vaid on hoopis Hispaania koloniaalarhitektuuri tüüpi. 100-aastase sõja tulemusena läks Louisiana hispaanlaste käest prantslaste kätte. Hiljem müüs Napoleon Bonaparte selle ala ameeriklastele.

Kummituslikud kogemused:

Lisaks eelnevalt mainitud Madame LaLaurie (Madame LaLaurie häärber, mõis; tänapäeval asub keset linna) ja Marie Laveaule on linnas veel hulgaliselt kummituslikke ehitisi. Näiteks Carroltoni vangla, Sultani palee, St. Louis kalmistu, Farmaatsia (ravimite) muuseum. Lisaks nendele ka veel erinevad baarid, hotellid, restoranid, majad ja pubid. Kuna linnast on tulnud ka mitmeid mõrvareid, siis ka nende majad võivad olla kummituslikud. Näiteks New Orleansi kirvemehe maja või koht, kus tehti suur massimõrv. 

Kuulsus:

Tegelikult on samasuguste asjade tõttu kuulus, mitte ainult Neuve Orleans (New Orleans prantsusepäraselt kirjutatult) vaid kogu Louisiana osariik. Lihtsalt Louisiana osariigis või täpsemalt New Orleansi linnas juhtunud sündmused on kuulsamad kui kaugemal juhtunud. Mida kaugemal Louisianast või New Orleansist seda vähem kurikuulsamad need on (muidugi leidub hulgaliselt erandeid).

New Orleansi voodoo kuninganna

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Marie Laveau, ka kirjutatud Laveaux , (10. september 1801, New Orleans, Prantsuse Louisiana, Prantsusmaa  - 15. juuni 1881, New Oreleans, Louisiana), tuntud ka kui New Oreleansi voodoo kuninganna.  Laveau võimed teadaolevalt hõlmasid haigete tervenemist, altruistlike ande laiendamist vaestele ja vaimsete riituste järelevalvet.

Sündinud 1801 vabanenud orja Marguerite ja vaba (ja rikka) mulatist ärimehe, Charles Laveaux lapsena, oli Marie esimene põlvkond oma peres, kes sündis vabana. Laveau vanavanaema tuli New Orleansi orjana 1743. Lääne-Aafrikast ja tema vanaema, Catherine, ostetis orjaks Francoise Pomet: vaba naine ja edukas ettevõtja.

Laveau oli pühendunud katoliiklane kogu oma elu, ja tema voodoo ei olnud vastuolus tema katoliku usuga.
Tema suvila eestoas olevad altarid olid täis küünlaid, pühapilte ja pakkumisi, et ta viiks iganädalasi koosolekuid, kus osalejad oleksid kõik valges kleidis, siis laulda ja jätta pakkumine likööri ja toidu alkohol.

Marie Laveau nägi ka üksikuid kliente, andes neile nõu kõike alates võitnud kohtuasjad meelitada lovers, kui ta suri oma järelehüüe New York Times väitis: "advokaadid, seadusandjad, planters ja kaupmehed kõik tulid maksma oma austust ja otsima oma kontorid."
Kuigi inimesed kõik võistlused külastas Laveau ja osales tseremooniaid ta juhtis, valge kogukond tervikuna kunagi aktsepteerinud voodoo kui õigustatud religioon (mis on osaliselt põhjus, miks täna on see ikka seotud varjatud). Rassism ja loomulik kalduvus ajalehtede otsima sensatsiooniline lugusid viinud kirjeldused Marie Laveau tseremooniaid varjatud "purjus orgies" ja tema hüüdnimi nagu "Voodoo Queen."
Laveau suutis tõusta nii silmapaistev positsioon New Orleans kaudu kombinatsioon tema tugev isiksus, heategevusteosed ja loomulik elegants imemiseks.

Oma elu jooksul tegi ta tähelepanuväärseid ühiskondlikku tööd, nagu põetamine kollapalaviku patsientidel, postitad kautsjoni vaba naised värvi, ja külastades hukka mõistetud vangid palvetada koos nendega oma viimastel tundidel. Pärast tema surma 1881, tema legend ainult jätkus kasvada.
Kas Marie Laveau oli võimas preestrinna üleloomulike võimetega või lihtsalt tark ettevõtja, kes teadis, kui väärtuslik on anda inimestele prille, mida nad tahtsid, ta on kahtlemata põnev tegelane, et ta oli orjuse ajal suur mõju sügavas lõunaosas must naine.
Ja tema tõus poleks olnud võimalik mitte kuskil peale New Orleansi.

KUNINGANNA SÜND
Vaba naine värvi, kes valitses linna ajal antebellum New Orleans, Marie Laveau on staar suurem kui elu legend. Lood külluses tema maagiline volitused, vabastades mehed võllas ja tervendav haige distsiilsed äärel surma. Õpi kõike tema elu ja legend Marie Laveau Conjure Course.
Pühendunuks saamine
Enamik tänapäeva Marie Laveau pühendunud usuvad Jeesusesse ja pühakud, nagu madam Marie tegi. Nad käivad kirikus, palvetavad roosiaed, ja töötavad gris gris. Nad vabatahtlikud kogukonnas, toita inimesi, kui nad on näljased, ja on alati valmis aitama kedagi, kes vajab. Õppige kõike selle kohta, mida tähendab olla Voudou New Orleansi kuninganna pühendunu. Sa võid olla üllatunud, mida sa teada!
ALTARI EHITAMINE
Voudou altarid koosnevad mitmest ühisest elemendist, olenemata vaimust või pühakust, keda kutsuti ja teenis. Need ühised elemendid ei ole näha traditsiooniliste Aafrika altari ruumid ja tõenäoliselt tulenevad katoliiklus. Nagu Laveau Voudou iseloomustab katoliiklus lisaks Aafrika traditsioone, me jälgime neid sarnasusi luues Marie Laveau tüüpi altareid. Sa õpid õiget viisi, kuidas luua altar pühendumisega Vooduu kuninganna Marie Laveau nimelistel kursustel.

Elu New Orleansis
Laveau sünniaastaga on veidi segadust. Mõned dokumendid näitavad, et ta sündis 1794, samas kui teised uuringud toetavad 1801 kui aasta tema sündi. Räägitakse, et ta on sündinud aafrika naise  Marguerite Darcanteli ja prantsuse mehe Charles Laveau tütrena.
Marie Laveau abiellus Kreooli mehega Sainte-Domingue'ist (nüüd Haitist) nimega Jacques Paris. Ta teadaolevalt kadus ja hiljem teatati surnuna. Pärast tema kadumist hakkas Laveau ennast "Pariisi Leseks" pidama. Pärast oma abikaasa surmast teatas Laveau, et ta alustas suhet Jean Louis Christophe Duminy de Glapioniga. Koos oli neil mitu last, kellest mõned olid erinevate kollapalaviku puhangute ohvrid, mis vaevasid New Orleansi linna kehva drenaažisüsteemi tõttu. Kuigi Laveau oli pühendunud ema ja naine, laiendati suurt osa tema eeshoiuprioriteedist tema vaimsetele lastele ja üldisele kogukonnale.

Laveau sai juuksur luua majanduslik stabiilsus ise ja tema pere. Läbi suhtlemist oma mustadkliendid, kes olid maja teenistujate, ta oli avatud isikuandmeid tema rikkad valged kliendid, kes sageli otsis oma kaitsja. Laveau kasutas seda teavet, et anda teadlikke nõuandeid inimestele, kes temalt nõu andsid. Paljud rikkad ja poliitiliselt jõukad inimesed, nii valged kui ka mustad, maksid Laveau'le isikliku nõu, sekkumise eest mõnes olukorras ja kaitse eest igasuguse kurja energia eest, mis oleks võinud olla nende vastu suunatud.

Laveau sai juuksuriks, et luua  ise endale ja oma perele  majanduslik stabiilsus. Läbi mustade klientide suhtlemist, kes olid maja teenistujad, ta oli avaldanud isikuandmeid tema rikaste valgete klientide kohta, kes sageli otsisid endale kaitsjat. Laveau kasutas seda teavet, et anda tema käest nõu küsivatele inimestele teadlikke nõuandeid. Paljud rikkad ja poliitiliselt jõukad inimesed, nii valged kui ka mustad, maksid Laveau'le isikliku nõu, mõnda olukorda sekkumise ja kaitse eest igasuguse kurja energia eest, mis oleks võinud olla nende vastu suunatud.

Voodoo kuninganna
Ütles mõned olla lapselaps võimas preestrinna Sainte-Domingue, Laveau teadaolevalt oli perekondlik taust Aafrika vaimsus. Ta tõmbas religiooni pärast oma ema surma. Laveau läbis tuntud Senegali vandekohtuniku (juurtöötaja) dr John Bayou juhendamise. Ta ei võtnud kaua aega, et domineerida kultuuri ja ühiskonna Voodoo New Orleans. Nagu kuninganna mitu aastakümmet, Laveau oli ema paljudele. Inimesed otsisid temalt nõu abieluasjade, koduvaidluste, kohtuküsimuste, fertiilsuse, rahanduse, tervise ja õnne kohta. Laveau omakorda nõustaks oma praktikuid, andes neile nõu või kaitsvaid vaimseid esemeid, nagu küünlad, pulber ja valik muid esemeid, mis on omavahel kokku segatud, et luua gris-gris.
Kuningannana juhtis Laveau ülevaldavalt rituaale kolmes peamises kohas: tema kodu St. Anni tänaval, Kongo väljakul ja Pontchartraini järvel. Oma kodus St. Ann Street, Laveau vestles klientidega, kes kohtuvad temaga seoses mis tahes küsimusi nad olid võttes. Oma tagahoovis oleks tal ka tseremooniad, mis võlusid Suure Zombi vaimu, jumaluse Damballah Wedo, kes avaldub läbi mao. Teine suur rituaalne ruum, Kongo väljak, oli avalik väljak, mis oli kõrvale linnaametnikud kogunemisruumi nii orjastatud ja vaba Aafrika inimesed. Laveau koguks pühapäeviti oma järgijaid tantsima ja kummardama. Siin ei toimuks suuri tseremooniaid, kuid see oli koht, kus kogunes ja noorendas aafriklastele, kes kogesid suurt rõhumist ja raskusi nii istanduses kui ka vabade kodanikena. Viimane koht, kus Laveau juhatas, oli Bayou St. John's, mis asus Pontchartraini järve kaldal. Just siin toimusid religioonis algatatud tseremooniad. Laveau oleks sageli kaasas tema "kuningas" või teise järjekoha meesametnik. Nendel kogunemistel toimuks laulmine, tantsimine, trummimäng ja vaimu omamine. Uudishimulikud valged inimesed hiilisid tihti metsa, et neid tseremooniaid pealt näha. Sensatsioonilise sisimiluse kohta teatasid nad sageli äärmuslikest lugudest sellest, mida nad nägid.

Konkurentidega
Seal oli sageli rivaalitsemine üle, kes peaks valitsema Voodoo süsteemi New Orleans. Enne Kui Laveau valitses, oli kaks naist, kes eelnesid talle kuningannana. Esimene oli Sanité Dédé, kes valitses mitu aastat enne seda, kui Marie Saloppé, teda usuti, ta tutvustas Laveau'd religiooni keerukusele ja andis talle oma põhitegevuse.

Pärast voodoo kuningannana silmapaistva hoiaku võtmist valitses Laveau kuni 1850. Et luua aura hirmu ja aukartuse, Rosalie paigutatud suur elusuuruses puidust nukk tema õue, mis oli väidetavalt imporditud Aafrikast. Kuju oli kaetud helmed ja keeruline nikerdused. Kui inimesed Vodou kogukonnas hakkasid väljendama hirmu ja austust Rosalie vastu nuku pärast, varastas Laveau kuju. Rosalie võttis ta kohtusse, kuid kasutas oma veenvaid võimeid ja mõjuvõimu, et nukk jäädavalt eemaldada. Laveau valitsemisajal oli veel mitmeid juuretöölisi ja voduistid, kes pöörasid kerget tähelepanu.

Voodoo elulemus
Viimastel aastatel oma elust, Laveau tuli viia oma tavasid üle Mississippi jõe ala New Orleans tuntud Algiers. Algiers oli esimene koht, kust saabusid orjastatud Aafrika inimesed New Orleansi ja ka seal sündis ka New Orleansi voodoo. Pärast Laveau surma aastal 1881 kaotas Voodoo New Orleansis palju oma pooldajaid. Kuna üha rohkem inimesi hakkas majanduslikult ja sotsiaalseltmaast sõltuma, vähenes vajadus sõltuda vanaaegse religiooni iidsetest riitustest ja traditsioonidest. Voodoo hakkas võtma uusi vorme, mis hakkasid sisaldusid ka teiste religioonide kombeid (segunemine).