Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rohusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. 2.2. Rohusoometsad ...

reede, 16. juuni 2023

Kolga mõis

Kolga on väike maakoht Lahemaa rahvuspargi paksude metsade vahel Kuusalu vallas, kuid Kolga mõisa tuntakse selle ohtrate kummituslugude kaudu.
leidis kohapärimust uurides, et Kolga mõis kubiseb kummitustest, inimesed väljendavad nii muret kui hirmu laguneva mõisa tuleviku pärast, ent samas tajutakse koha head aurat või energiat, kirjutas Harju Elu.Sealjuures pakkusid mõisas ringi kolavad tondid kõneainet juba 19. sajandi lõpus nii seal elanud Stenbockidele kui ka ümbruskonna talupoegadele. Üks selline on lugu kurjast ja salakavalast leekivate silmadega punapäisest nõiast, kes mehi ei salli. Mees, keda nõid hammustab, sureb aasta pärast. Teised lood räägivad aga muuhulgas maa-alustest käikudest, tiiki maetud mõisahärrast ja peahoone kolmanda korruse keelatud toast. Näiteks leidis folklorist Eesti rahvaluule arhiivist 1892. aastal sündinud endise mõisateenija Julie Mikenbergi mälestuse.
Teenijanna rääkis 1939. aastal rahvaluulekogujatele, et kui kunagine mõisaproua surema hakkas, lasi ta oma akna alla tuua orje ja neid seal peksta, et sellest veel viimast korda mõnu tunda. Kui proua juba surnud oli, saanud Julie tema toa endale. Siis tulnud julma mõisaproua vaim igal öösel tuppa ja jäänud voodi ees olnud eesriide taha seisma. Eesriide alt paistnud ainult tema valged siidkingis jalad.

Üleloomulike jõududega seotud legende on mitu. Üks selline lugu pajatab kurjast ja salakavalast leekivate silmadega punapäisest nõiast, kes mehi ei salli. Mees, keda nõid hammustab, sureb aasta pärast. Teised lood räägivad maa-alustest käikudest, tiiki maetud mõisahärrast ja peahoone kolmanda korruse keelatud toast.


Liis Rahe leidis Eesti rahvaluule arhiivist 1892. aastal sündinud endise mõisateenija Julie Mikenbergi mälestused. Teenijanna rääkis 1939. aastal rahvaluulekogujatele, et kui kunagine mõisaproua surema hakkas, lasi ta oma akna alla tuua orje ja neid seal peksta, et sellest veel viimast korda mõnu tunda. Kui proua juba surnud oli, saanud Julie tema toa endale. Julma mõisaproua vaim tulnud igal öösel tuppa ja jäänud voodi ees olnud eesriide taha seisma. Eesriide alt paistnud ainult tema valged siidkingades jalad.

Esimesed teated Ida-Harjumaal Pudisoo jõe seljandikul asuva Kolga mõisa kohta pärinevad 13. sajandist, kui mõis kuulus Eestimaa hertsogkonda valitsenud Taani kuningas Valdemar II pojale hertsog Kanutile. 1642. aastal valmis mõisa esimene kivist peahoone, mis oli arvatavasti ühekorruseline. 1765-68 rekonstrueeriti see suureks kahekorruseliseks barokkhooneks. 19. sajandi esimesel poolel, kui hoone ehitati ümber kauniks klassitsistlikuks paleeks, sai maja oma praeguse ilme.

Kolga mõisa ajalugu saadavad ka arvukad müstilise sisuga legendid, mis on kõneainet pakkunud juba 19. sajandi lõpus nii seal elanud Stenbockidele kui ka ümbruskonna talupoegadele. Näiteks käsitleb Tartu Ülikooli lõpetanud folklorist Liis Reha oma magistritöös Eesti rahvaluule arhiivist leitud 1892. aastal sündinud endise mõisateenija Julie Mikenbergi mälestust. Teenijanna sõnul juhtus kunagise mõisaproua surivoodil kummaline lugu — nimelt lasi ta viimse meelelahutuse eesmärgil oma akna alla tuua orje ja neid seal peksta. Kui proua juba surnud oli, saanud Julie tema toa endale. Siis tulnud julma mõisaproua vaim igal öösel tuppa ja jäänud voodi ees olnud eesriide taha seisma. Eesriide alt paistnud ainult tema valged siidkingades jalad. Teised legendid räägivad kurjast punapäisest nõiast, kes mehi hammustab ja mille järel nad aasta jooksul surevad. Nõia hammustuse ohvriks langes väidetavalt ka mõisas elanud Stenbockide suguvõsa tuntuim selgeltnägija Carl Magnus Stenbock.

Näiteks leidis folklorist Eesti rahvaluule arhiivist 1892. aastal sündinud endise mõisateenija Julie Mikenbergi mälestuse. Teenijanna rääkis 1939. aastal rahvaluulekogujatele, et kui  kunagine mõisaproua surema hakkas, lasi ta oma akna alla tuua orje ja neid seal peksta, et sellest veel viimast korda mõnu tunda. Kui proua juba surnud oli, saanud Julie tema toa endale. Siis tulnud julma mõisaproua vaim igal öösel tuppa ja jäänud voodi ees olnud eesriide taha seisma. Eesriide alt paistnud ainult tema valged siidkingis jalad, jutustas Julie.

Kord nägi teenija kadunud mõisaproua vaimu ka õues ja järgnes sellele. Vaim läks kolmandale korrusele, lossi tiiba, kuhu harilikult kedagi ei lubatud. Ühes toas võttis vaim nurgast kompsu, mis sarnanes lapsele, surus ta rinnale ja ütles: Egas ma oleks seda teinud, aga mul ei aidanud midagi!.

Kui läbi aegade on inimesed rääkinud kolmanda korruse keelatud toast koledate sündmustega seoses, siis mõnes mõttes on neisse sisenemine keelatud ka praegu. Sinna ei viida enam ekskursioonigruppe, kuna seal on liiga varisemisohtlik, täpsustas Reha.

Folkloristi enda sõnul polegi niivõrd oluline, kas kummitused on päriselt olemas või mitte. Ta nendib, et lugude jutustamine ja kuulamine kuulub inimeseks olemise juurde. Folkloristid on lihtsalt need veidrikud, kes võtavad seda asja väga tõsiselt, analüüsides põhjalikult jutuvestmist ja jutuvestjaid, rääkis Reha. Tema jaoks on tähtis see, mida inimesed oma kodukandi kohta räägivad ja kuidas nad neid lugusid jutustavad. Kui Kolga inimesed kummitustest kõnelevad, siis järelikult on see nende jaoks oluline teema ja kindlasti on sellel ka oma kindlad põhjused.