Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

neljapäev, 30. november 2023

Kliimavöötmed

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Kliimavöötmed

 

Kummalgi poolkera. On seitse kliimavöödet. Igale kliimavöötmele on omased kindlad tunnused. Terves kliimavöötmes on ühesugune õhuringlus ja päikeselt saadav kiirguse hulk, sademed, aastaajad ja üldse kogu kliima on ühetaoline.

Vöötmed, kus õhuringluse üldine iseloom jääb kogu aasta vältel muutumatuks on põhikliimavöötmed. Sellised on ekvatoriaalvööde, troopiline ehk pöörijoonte vööde, parasvööde ja polaarvööde.

Nimetatud vöötmete vahel asuvad veel vahekliimavöötmed. Need on alad, kus pool aastat valitsevad põhjapoolsema, teine pool aastat aga lõunapoolsema põhikliimavöötme tingimused.

Kliimavöötmete piirid pole kuigi selged, sest kliimat mõjutavad hoovused, ookeanide ja mägede mõju.

Ekvatoriaalses kliimavöötmes on alati soe ja niiske kliima. Päike käib seal alati väga kõrgelt ja soojendab tugevasti. Kogu aasta valitsevad tõusvad õhuvoolud, mistõttu sajab jube palju. Päev ja öö on kogu aeg enam-vähem ühepikkused. Aastaaegu neil aladel eristada ei saa.

Lähisekvatoriaalne vööde asub kahel pool ekvaatorit. See on vahekliimavööde, mille põhitunnuseks on vihmase ja kuiva aastaaja vaheldumine. Põhjapoolkera suvel, kui päike on seniidis põhjapöörijoonel, nihkub kogu õhuringlus põhja poole. Põhjapoolkera lähisekvatoriaalses kliimavöötmes on siis samasugune niiske ja palav kliima, nagu ekvatoriaalses vöötmes. Meie talvel aga on päike seniidis lõunapöörijoonel ja põhjapoolkera lähisekvatoriaalses vöötmes on kuiv, sest sinna on nihkunud passaattuulte ala, mis toob kaasa kuiva õhku.

Troopiline kliimavööde on kuiv ja palav, aasta läbi valitseb seal kõrgrõhuala, mis tekib laskuvate õhuvoolude tagajärjel. Puhuvad passaattuuled. Need tingimused on sademete tekkimiseks ebasoodsad ja seega ongi troopiline kliima väga kuiv.

Troopilise kliimaga aladel asuvad maailma suurimad kõrbed (Sahara, Araabia ja Mehhiko kõrb jne.).

Lähistroopilise kliimaga aladel on ülimalt kuum suvi, kuid pehme talv. Suvel valitsevad seal troopilised tingimused, talvel aga parasvöötme olud.

Parasvööde on meile kõigile ilmselt tuttav. On see ju meie koduvööde. Ainukese vöötmena on siin neli aastaaega. Parasvöötmes on selgesti eristatavad mandriline ja mereline kliima.

Mandrilist kliimat iseloomustab küllaltki jahe suvi ja pehme talv. Valitsevad läänetuuled, mis toovad ookeanilt niiskeid õhumasse ja tekitavad sadusid.

Parasvöötme mandrilises kliimas on aasta temperatuurikõikumised väga suured. Talved on külmad ja võib esineda isegi väga käredat pakast (Siber) Suved seevastu on väga palavad. Sademeid on kõigil aastaaegadel vähe.

Taimkate on nii mandrilises kui merelises kliimas üpris hea F (metsad).

Lähispolaarse kliima puhul on taas tegemist vahekliimavöötmega. Pool aastat valitsevad parasvöötme ilmad, teise poole aastast aga polaarse kliima ilmad.

Polaarkliima on aasta läbi külm. Nii nagu palavvöös puudub talv, puudub siin suvi. On ainult igavesti kestev talv. Polaarkliima on ka väga külm. Sellistel aladel inimene elada ei saa, kliima on liiga külm. Loomadest ja taimedest suudavad seal kohaneda vähesed. Lõunapoolkera polaaralad on täiesti elutud, seepärast on seal väga puhas õhk. Antarktist nimetatakse tihti maakera külmakapiks, seal on mõõdetud maailma madalaim temperatuur – 89,2°C. Kesk-Antarktikas on näiteks nii külm, et lumi isegi ei auru.

Nii külmas kliimas maha sadanud lumi, nii vähe kui seda on, ei sula, vaid kuhjub aeglaselt ja tiheneb jääks.

Selles kliimavöötmes ongi valitsejateks jää ja lumi.

kolmapäev, 29. november 2023

Kliimavöötmed

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Kliimavööde
Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Kliimavöötmed on kliima liigituse suurimad üksused. Kliimavöötmed asetsevad vööna ümber Maa paralleelselt ekvaatoriga.

Maakera on eristunud kliimavöötmeteks tänu Päikese ja Maa asendile üksteise suhtes. Päikesekiirgus langeb Maa eri piirkondadesse erineva nurga all ja soojendab nii neid erinevalt. Sellest ongi tingitult Maa eristumine erinevateks kliimavöötmeteks.


Kliimavöötmed
Põhikliimavöötmete õhuringluse üldine iseloom jääb kogu aasta jooksul muutumatuks.

Põhivöötmed on:

ekvatoriaalvööde
troopikavööde
parasvööde
polaarvöötmed: arktiline ja antarktiline kliimavööde
Vahekliimavöötmed asuvad põhikliimavöötmete vahel ja nende kliimatingimused muutuvad aasta jooksul. Pool aastat valitsevad vahekliimavöötmes lõunapoolse põhikliimavöötme kliimatingimused ja pool aastat põhjapoolse põhikliimavöötme tingimused. Vahekliimavöötmes toimuvad kliima muutused vastavalt Päikese asendile Maa suhtes. Kui Päike on seniidis põhjapoolkeral, siis nihkuvad kõik põhikliimavöötmed nendest põhja pool asuva vahekliimavöötme peale. Kui Päike on lõunapoolkeral seniidis, siis nihkuvad kõik põhikliimavöötmed nendest lõuna pool asuva vahekliimavöötme peale.

Vahevöötmed on:

lähisekvatoriaalne kliimavööde
lähistroopiline kliimavööde
lähispolaarvöötmed: lähisarktiline ja lähisantarktiline kliimavööde
Kliimavöötmete piirid pole päris sirged, neid mõjutavad asend ookeani suhtes, hoovused ja mäestikud.

teisipäev, 28. november 2023

Alissovi kliimaklassifikatsioon

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Alissovi kliimaklassifikatsioon

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Kliimavöötmed Alissovi kliimaklassifikatsiooni järgi

Alissovi kliimaklassifikatsioon on 1956. aastal vene klimatoloogi Boriss Alissovi loodud kliimaklassifikatsioon. Alissovi kliimaklassifikatsioon on üks kõige laialdasemalt kasutatud kliimaklassifikatsioone endises NSV Liidus.

Alissovi kliimaklassifikatsioon põhineb geneetilisel printsiibil, kus kliimatüüp sõltub õhumasside liikumisest, mida määrab globaalne õhuringlus.

Alissovi kliimaklassifikatsiooni järgi eristatakse kliimavöötmed, mille piires eristatakse merelist, mandrilist ja kohati mussoonkliimat (kliimatüübid).

Kliimavöötmed

Lõunapoolkeral on arktilise ja lähisarktilise vöötme asemel antarktiline ja lähisantarktiline kliimavööde.

esmaspäev, 27. november 2023

Köppeni kliimaklassifikatsioon

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Köppeni kliimaklassifikatsioon
Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Emblem-important.svg
See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2018)
Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)
Köppeni kliimaklassifikatsioon on kliimaklassifikatsioon, mille lõi 20. sajandi algul saksa klimatoloog Wladimir Köppen.

Tõenäoliselt on see kõige laiemalt kasutatav kliimaklassifikatsioon maailmas. Seda on edasi arendanud Köppeni õpilased Geiger ja Pohl. Köppeni süsteemi eeliseks on objektiivsus: iga kliimatüüp on määratletud kas sademete hulga või õhutemperatuuri järgi. Igale kliimatüübile vastab kuni kolmetäheline kood. Kõige üldisemalt liigitatakse kliimatüübid viide gruppi: A, B, C, D või E.

Viis kliimatüüpi

A – troopiline vihmane kliima

Kõigi kuude keskmine temperatuur on üle +18 °C, sellel kliimatüübil ei ole talveperioodi
Aastane sademetehulk on suur ja ületab aastast aurumist
B – kuiv kliima

Aurumine ületab keskmiselt sademetehulga terve aasta vältel, mistõttu ei lähtu sellest kliimavöötmest ükski jõgi
C – niiske kliima maheda talvega

Külmima kuu keskmine temperatuur on +18 °C ja –3 °C vahel
Vähemalt ühe kuu keskmine temperatuur ületab +10 °C
Sellel kliimatüübil on välja kujunenud nii suvi kui ka talv
D – niiske kliima külma talvega

Külmima kuu keskmine temperatuur on alla –3 °C
Kõige soojema kuu keskmine temperatuur ületab +10 °C, see isoterm ühtib üldjoontes metsa kasvu poolusepoolse piiriga
E – polaarkliima

Kõige soojema kuu keskmine temperatuur on alla +10 °C
Selles kliimavöötmes ei esine tõelist suve
Grupid A, C, D ja E on defineeritud keskmise temperatuuri alusel, ainsana on B defineeritud sademete ja aurumise suhte alusel. Gruppidel A, C ja D on piisavalt metsadele ja rohumaadele vajalikku soojust ja sademeid. Peale nende tuuakse eraldi kliimatüübina välja H ehk mäestikukliima, selles kliimavöötmes muutub kliima väga kiiresti seoses kõrgusvööndilisusega.

Need viis kliimatüüpi jaotatakse 12 gruppi järgmiste koodidega:

S – poolkõrb, stepp (järgneb vaid kliimatüübile B)
W – kõrb (järgneb vaid kliimatüübile B)
f – niiske, kuiva hooaega ei ole (järgneb kliimatüüpidele A, C ja D)
w – kuiv hooaeg talvel (talv madala Päikese tähenduses)
s – kuiv hooaeg suvel (suvi kõrge Päikese tähenduses)
m – mussoonkliima (lühike kuivaperiood)
Eespool kirjeldatud tähtkoodide kombineerimisel saame järgmised kliimatüübid:

Af – troopilise vihmametsa kliima, kõige kuivema kuu sademetehulk ületab 60 mm
Am – Af tüübi mussoonvariant, kõige kuivema kuu sademetehulk on alla 60 mm; selgelt eristuv põuaperiood
Aw – savannikliima, vähemalt ühe kuu sademetehulk on alla 60 mm; selgelt eristuv põuaperiood
BS – stepikliima, tavaliselt asetseb kõrbete ning A-, C- ja D-grupi vahel
BW – kõrb, kuiv kliima, aastane sademetehulk jääb alla 400 mm
Cf – pehme niiske kliima kuiva hooajata, kõige kuivema kuu keskmine sademetehulk ületab 30 mm
Cw – pehme niiske kliima kuiva talvega, sademeterohkeima kuu sademetehulk ületab vähemalt kümnekordselt sademetevaeseima kuu sademetehulga
Cs – pehme niiske kliima kuiva suvega, kõige kuivema kuu sademetehulk on alla 30 mm. Sademeterohkeima kuu sademetehulk ületab vähemalt kolmekordselt sademetevaeseima kuu sademetehulga.
Df – niiske talv lumise metsaga, kuiva hooaega pole
Dw – "lumise metsa kliima" kuiva talvega
ET – tundrakliima, kõige soojema kuu keskmine temperatuur jääb vahemikku 0...10 °C vahele
EF – külmakõrbe kliima, igilume ja -jää kliima, mitte ühegi kuu keskmine temperatuur ei ületa 0 °C
Lisaks kahele eelnevale kasutatakse ka kolmandat tähte, mis täpsemalt iseloomustab temperatuurirežiimi. Vastavad tähed on:

a – kuum suvi, kõige soojema kuu keskmine temperatuur on üle +22 °C
b – soe suvi, kõige soojema kuu keskmine temperatuur on alla +22 °C
c – jahe suvi, alla nelja kuu keskmised temperatuurid on üle +10 °C
d – väga külm talv, külmima kuu keskmine temperatuur on alla –38 °C
h – kuiv ja kuum, aasta keskmine temperatuur on üle +18 °C
k – kuiv ja külm, aasta keskmine temperatuur on alla +18 °C

reede, 24. november 2023

Demi luud

Minu vanaemale öeldi lapsena, et kapten Kidd, teades, et seadus on tema rajal, sõitis Jersey rannikul üles ja otsis ideaalset kohta oma varastatud saagi matmiseks. Ja ta leidis selle Sandy Hooki käpardunud tuultega pühitud mändide salu lähedal. Ühel kuuvabal pimedal ööl libises Adventure Galley vaikselt Sandy Hooki sadamasse. Kahe varjatud jälgija imestavate silmade ees oli söögiklaaside ja püstolitega relvastatud skorbuutide bukaneeride meeskond pärast paaditäit rasket rinda kaldale sõudnud. Nendega oli kaasas pikk, uhke punaste vuntside ja kukemütsiga mees, mille jälgijad tunnistasid korraga julge juhina kapten Kiddina.

Kapten juhatas oma mehed kaldalt eemale ja nad kadusid koos nendega männimetsasse. Piraadid olid aja jooksul kadunud; vaadanud inimeste sõnul piisavalt kaua, et matta mis tahes kogus aardeid. Nad tulid enne koidikut minema ja aerutasid tagasi Seikluskambüüsse ning purjetasid pimedas öös viimastesse jäänustesse.


Muidugi jäid innukad jälgijad oma teadmised vaikseks ja tuhnisid mõni päev hiljem laternate ja labidatega relvastatud männikusse. Kuid üks kuldmünt leidis nad ja pettunult jagasid nad oma lugu teiste piirkonna headega. Pärast seda ei olnud ühtegi ööd, kus männik ei näinud kedagi labidaga tulihingeliselt kaevamas. Mõnekümne aasta pärast loobus männisalu kummitusest ja suri täielikult. Minu vanaema ajaks ei olnud kohast enam midagi järel, kui mõned kidurad puud, mõni tuulega pühitud rohi ja teatud pimedatel öödel Dem Bones.

Dem Bones on kapten Kiddi skeleti meeskond. Minu vanaema sõnul tulevad nad varjudest laevaga üles. Laev liigub kuupimeduse ajal vaikselt üles rannikut ja ankrutab Sandy Hooki kallaste lähedal. Kaks või kolm paati lastakse tema küljelt alla ja need täidetakse hõõguvate luukerede innukate vormidega, mis kannavad kukkkübaraid ja räsitud buccaneeride riideid. Nende vöö ümber on püstoleid täis rihmad ja pikad lõikeprillid. Suurim Dem Bones - see, kes on ilmselt esimene tüürimees - on õlal luustiku papagoi kohal.


Dem Bones kannab rasket pagasiruumi, mis on täis aardeid, kaldale ja hajutab need kogu selle koha ümber, kus kunagi männimets seisis. Siis tassivad piraatide meeskonnad välja viskitünnid ja tünnid ning üks luustikest võtab välja viiuli. Liival süüdatakse fantoomtuli ja Dem Bones alustab nii käratsevat laulmist ja tantsimist, et müra ärataks surnud üles - kui nad poleks veel ärkvel. Kui nad on tantsimisest kurnatud, varisevad hõõguvad luustikud liival kokku ja hakkavad jutustama oma püütud laevadest ja kogutud aardest. Mõni Dem Bone avab suured pagasiruumid, võtab ehteid ja pärlitrosse ning kaunistab end. Teised viskavad kuldmünte edasi-tagasi, nagu oleksid nad lapse pall. Öö kõige pimedamas osas, vahetult enne koidikut, pakib Dem Bones kohvrid kokku ja sõudab tagasi varjulaevale. Üksteise järel kadusid hõõguvad luustikud trümmi ja laev tõmbab ankru ning sõidab minema.

neljapäev, 23. november 2023

Totaalne demokraatia

Totaalne demokraatia märgib olukorda, milles võrdsuse ideaalist lähtudes on valimisõigus laiendatud kogu elanikkonnale. Siiski jäetakse ka antud demokraatia mudelis mõned elanikkonna grupid, kas oma nooruse või vaimupuude tõttu ilma valimisõiguseta.

Ajalugu

Inimesed, kes kasutasid domokraatliku ühiskonnakorraldust oma huvides ja pöörasid selle pea peale.

Ajalooliselt on kogukondlikku olemist või riiki kui institutsiooni mõjutavate otsuste langetamisel osalenud vaid need inimesed, kellele on pandud või kes on endale võtnud vastutuse kogukonna või hõimu eest (hõimujuhid, sõjapealikud). Keskaja Euroopa linnade volikogudes osales otsuste langetamisel lisaks lääniisandatele ja kõrgematele vaimulikele ka käsitööliste tsunftid ja kaupmeste gildid esindajate, kuna nemad olid ka põhilised linna varustajad ja kulude kandjad. Tööstusrevolutsiooni käigus tekkis uus ja väga suur (valdavalt meestest koosnev) palgatööliste seisus, kellele langes ka suurim maksukoormus. Ja kuna inglise traditsioonide järgi (vt Magna Carta) oli nendel, kes kandsid maksukoormust õigus osaleda seadusloome protsessis, siis võitlesid ka nemad enesele välja õiguse osaleda demokraatlikus valimisprotsessis. Naised saavutasid valimisõigus alles suurte sõdade (I ja II maailmasõda) järel, kui ka nendest said palgatöölised.

Probleemi põhjus

Totaalseks muutub demokraatia siis, kui valimisõigus laieneb kõigile isikutele kellel on antud riigi kodakondsus või kes elavad määratud territooriumil. Totaalne demokraatia muutub probleemiks  kui suurem osa valijatest ei saa aru põhjuse-tagajärje seosest ning usub, et on võimalik alandada maksukohustusi ja suurendada samal ajal väljamakseid (pensionäridele, lastega peredele, töötutele jne) riigieelarvest.

Totaalses demokraatias peavad võimuahned poliitikud, kes tahavad iga hinna eest võita, hakkama lubama valijatele seda, mida nad soovivad. Kui suurem osa valijatest lähtub valimisotsuse tegemisel vaid isiklikust kasust ja püüab seeläbi lahendada vaid enda toimetuleku probleemi olevikus, huvitumata tuleviku arengutest, mida selline käitumine enesega kaasa toob, siis paneb see aluse populismi sünnile. Praktikas tähendab see kasuahnusest pimestatud ühiskonda, milles keegi ei vastuta enam millegi eest.

Devid Graeber väitis oma raamatus "Fragments of an Anarchist Anthropology", et:

  • Kõigil inimestele peab ühiskonda mõjutavate otsuste langetamisel (seadusloomel) olema võrdne otsustusõigus;
  • Neid otsuseid on mõttekas langetada vaid siis, kui on olemas riiklik organisatsioon, mis sunnib inimesi täitma langetatud otsust.

Tegelikkuses pole see aga kunagi nii, sest võrdsustamist (egalitaarsust) taotlevad ühiskonnad ei pea õigeks vastutust ja süsteemset sundi rakendatava organisatsiooni loomist. Ja riikides, kus selline organisatsioon on olemas, ei üritata kunagi rahva ühist tahet tuvastada, rääkimata selle realiseerimisest.  

Totaalse demokraatia puhul kaob ka „targa parve“ fenomen, kuna liiga suur hulk valijatest lähtub otsuse langetamisel mitte tulevikunägemusest, vaid isiklikust kasust.

Tagajärg

Kui totaalne demokraatia kombineerub esindusdemokraatiaga, s.t valija saab oma õigust kasutada vaid üks kord pikema perioodi jooksul (valitseja surmani või 3–7 aastased perioodid), siis lihtsustab see omakasust ajendatud, võimuahne poliitiku võimuletulekut, sest rumalad valitajad unustavad neile eelmistel valimistel lubatu. Kui poliitikutel õnnestub alistada enda kontrollile veel meedia ja kohtuvõim, siis on tee võimu kehtestamiseks rumala masside üle avatud. Kui sellest ei piisa, siis leiab valitsemisvõimu kandja vaenlase (USA, Venemaa, islam jne), kelle vastu võitlemiseks tuleb rahvas koondada ühtseks rusikaks. Vajadus valmistuda võitluseks riiki ohustava vaenlasega õigustab nii teisitimõtlejate kui ka siseriiklikku julgeolekut ohustavate vähemuste elimineerimist.

Totaalse demokraatia keskkonnas omandab tihti võimu agressiivne, kuid hästi organiseerunud vähemus, mis kasutab ära multikultuurses keskkonnas tekkivaid konflikte. Viimaste põhjusteks on reeglina keelelised või religioossed erisused, mis lõppkokkuvõttes taanduvad erinevatele arusaamadele sellest mis on õige ja mis on vale.

kolmapäev, 22. november 2023

Otsedemokraatia

Otsedemokraatia on politoloogia mõiste, tähistades riigi valitsemisvormi, kus rahvas saab otsustada riiki puudutavaid küsimusi otse, vahepealsete esindajateta. Otsedemokraatia on demokraatia alaliik.

Otsedemokraatlik valitsussüsteem pärineb vanadelt kreeklastelt. Kreeka valitsused ei olnud esindusisikuid, kodanikud valitsesid ise; iga mees oli otsustusorgani eluaegne liige. Tegemist oligi peaaegu täielikuma demokraatiaga või rahva võimuga ajaloos, kui välja jätta see, et naisi ja orjasid ei peetud kodanikeks (neid oli umbes 50% elanikkonnast) ning neil puudus seega ka sõnaõigus otsustusküsimustes.

Ameerika Ühendriikide rajajad (Benjamin FranklinThomas JeffersonJohn AdamsJames Madison) kartsid otsedemokraatiat - nad kartsid, et otsedemokraatia puhul võib (napp) enamus hakata teistele oma tahet peale suruma, ning valijad ei pruugi olla situatsioonist piisavalt hästi informeeritud. Nagu ütles Thomas Jefferson:

"A democracy is nothing more than mob rule, where fifty-one percent of the people may take away the rights of the other forty-nine." (Demokraatia ei ole midagi muud kui enamuse tahte pealesurumine, kus 51% valijatest võib ülejäänud 49%-lt nende õigused ära võtta.)

Levinuim demokraatia vorm on esindusdemokraatia, kus valimistel volitab rahvas endale esindajad parlamenti, kus nad rahva eest otsuseid vastu võtavad. Levinuim otsedemokraatia rakendamise vorme on referendum ehk rahvahääletus.

Rahvahääletuse korral hääletab mõne riigielu küsimuse või seaduseelnõu üle vahetult riigi kodanikkond. See võib olla oma tüübilt obligatoorne (kohustuslik) või fakultatiivne (vabatahtlik). Esimesel juhul näeb riigi põhiseadus ette, et teatud liiki seadusi saab kehtestada või muuta ainult rahvahääletuse korras ja otsus on siduv kõigile riigiorganitele. Teisel puhul tuleb küsimus või eelnõu, samuti juba parlamendis vastuvõetud seadus panna rahva­hääletusele, kui keegi on õigustatud seda nõudma (näiteks mingi hulk parlamendi liikmeid). Fakultatiivse referendumi vorm on ka konsultatiivne rahvahääletus ehk plebistsiit või rahvahääletus ad hoc. Sellel hääletusel võib käsitleda iga küsimust, algatajaks võib olla nii valitsus kui ka parlament. Seda tüüpi referendumi tule­mus ei ole siduv, vaid konsultatiivse tähendusega. Vastav regulatsioon võib sisalduda põhiseaduses endas (nt Prantsusmaa), olla sätestatud eriseadusega (nt Kanada) või määratud rahvahääletuse algatamise otsuses endas (nt Suurbritannia).

Referendumite kõrval esinevad veel rahvaalgatus ja rahvaküsitlus.

Rahvaalgatus – selle all mõeldakse aga rahva seast tulnud ettepanekuid mõne riigielu küsimuse (enamasti seaduseelnõu) arutamiseks ja otsustamiseks. Tavaliselt on selleks vaja teatud arvu kodanike allkirjastatud ettepanekut, mis esitatakse riigiorganitele (tavaliselt parlamendile), kes peab kas ise küsimusega tegelema hakkama või panema tõstatatud küsimuse rahvahääletusele.

Rahvaküsitlus on seevastu meetod, mille abil saab riik küsida rahva käest siduva iseloomuta arvamust, et saada informatsiooni meeleolude ja seisukohtade kohta.

Nende vormide kõrval on võimalik ka saadiku või mõne seaduse tagasi kutsumine rahva poolt (inglise keeles recall)

Parim näide otsedemokraatlikust riigist on Šveits, kus viimase 120 aasta jooksul on 240 korral korraldatud rahvahääletusi seadusandlikes küsimustes.

Otsedemokraatia Eestis

Politoloog Alar Kilbi hinnangul on Eesti demokraatias otsedemokraatlikke osalusvõimalusi vähe. Mõnede otsedemokraatlike elementide esindus- ja osalusdemokraatial põhinevasse poliitilisse süsteemi lisamine võiks tema arvates olla kodanike jaoks oluline eneseväljenduse vahend valimistevahelisel perioodil, mis aitaks ühtlasi valitud esindajaid kontrollida. Samas ei pruugi kõik erakonnad otsedemokraatlikke mehhanisme toetada, kuna peljatakse, et populistid hakkavad neid süsteemselt kasutama rahva mobiliseerimiseks, samuti võivad kodanikud ise selle vastu olla ja leida, et poliitika tegemine peaks jääma pädevamatele professionaalidele.[1]

Eesti põhiseaduses on sätestatud rahvahääletus, kuid rahvaalgatuse seadustamine on Riigikogus korduvalt tagasi lükatud.[2]

Eestimaa Roheliste 2007. aasta Riigikogu valimiste programmis oli ühe nende kolme põhiteema hulgas otsedemokraatia, mis tähendas lubadust seadustada rahvaalgatuslikud seaduslikku jõudu omavad referendumid riigi ja omavalitsuste tasemel.[3]

Rahvaalgatus oli üks Rahvakogu ettepanekuid.[4]

2015. aasta Riigikogu valimisteks esitatud parteide valimisprogrammides oli mitmeid otsedemokraatia tugevnemist toetavaid lubadusi: taheti anda rahvale õigus algatada (uusi ja tühistada juba vastuvõetud) seaduseelnõusid (KeskerakondEKRERohelised); kehtestada presidendi otsevalimine (Keskerakond, RÜE, EKRE, EIP); luua valitud saadiku tagasikutsumise mehhanism (EKRE, EIP); viia põhiseadusesse sisse parandus, mille kohaselt rahvahääletus on nõutav „kõigi võimuloovutuste osas rahvusvahelistele organisatsioonidele” (EKRE). Suuremaid muutusi toetasid ennekõike parlamendivälised ja opositsioonilised erakonnad. Valitsusparteid ReformierakondSotsiaaldemokraadid ja IRL ulatuslikumaid muutusi selles vallas ei soovinud.

teisipäev, 21. november 2023

Konsensusdemokraatia

Konsensusdemokraatia on liberaalse ühiskonna kõige äärmuslikum, kõige aeganõudvam, kuid ka kõige jätkusuutlikum otsustamisvorm, sest konsensuse saavutamisel pole enam kohta tülidele ega vihapidamisele, sest kellestki pole teerulliga üle sõidetud. Konsensus on võimalik saavutada, kui arutelude protsessi kaasatakse kõik asjast huvitatud osapooled, selles osalejad on valmis tegema järeleandmisi oma algsest eesmärgist ning leitud kompromisslahenduse poolt hääletavad kõik. Konsensusdemokraatia mõte lähtub kogukonna, rahva või riigi suveräänsuse õiguse tunnustamisest, s.t igal kogukonnal või riigil on õigus ise läbi rääkida ja otsustada, kuidas ta korraldab elu ja toimetulekut omal territooriumil.

Kuid konsensuse saavutamine tähendada reeglina väga pikka läbirääkimise perioodi ning kompromisslahendusega leppimine eeldab usaldust teiste suhtes ja veendumuse olemasolu, et vastaspool ei kasuta tehtud järeleandmisi ära omakasu saavutamiseks. Seetõttu võib sellisel viisil otsuse langetamine kriisiolukorras seada ohtu kogu ühiskonna julgeoleku ja olemasolu, eriti kui mõni osapool ei ole valmis oma nõudmistes järele andma.

Konsensusliku otsustusprotsessi rakendamisele on oluliselt kaasa aidanud tehnoloogiline progress, mis võimaldab järjest lihtsamalt kokku tuua ühte diskussioonikeskkonda üha rohkem inimesi. Internetikeskkond võimaldab ühendada terve riigi kodanikud nendevahelisest kaugusest hoolimata, foorumid võimaldavad aktiivset mõttevahetust ning e-hääletuse süsteem aitab kaasa efektiivsele otsuste langetamisele. Sellise lahenduse suurepäraseks näiteks on Argentina pealinnas Buenos Aireses kasutusele võetud „DemocracyOS“ keskkond, mille kasutusvõimalust pakutakse kõigile, s.h ka inglise keeles.

Konsensus-demokraatia põhimõte, on sügavalt juurdunud paljude põlisrahvaste omavalitsus-organitesse. Näitena võib siinkohal tuua Kanada Põhja-Lääne Territooriumi ja selle kõrval oleva Nunavuti omavalitsused. Riiklikus mõõtkavas rakendatakse konsensus-demokraatia meetodit ŠveitsisRootsisSaksamaalBelgiasLiibanonis ja Iraagis, tõsi mõnedes viimastest vahelduva eduga. Kõige radikaalsemalt on konsensus-demokraatia põhimõtet rakendatud Guernsey ja Kanalisaartel. Neist esimene on loobunud nii parteidel põhinevast poliitilisest süsteemist kui ka võimude lahususe põhimõttest. Riikideülestest organisatsioonidest rakendatakse konsensus-demokraatia põhimõtet ÜRO julgeolekunõukogus ja Euroopa Komisjonis, tõsi viimase puhul on hakatud sellest põhimõttest aegamisi taganema. Eestis rakendas konsensuse põhimõtet meie kõige kauaaegsem peaminister Andrus Ansip.

Konsensusdemokraatia kõige halvem näide pärinev Poola ajaloost. Nimelt kehtis Rzeczpospolitas (Aadlivabariigis) nõue, et otsused tuleb langetada konsensuslikult, s.t kõik peavad selle kinnitama (Liberum Veto) põhjustas poliitilise otsustamatuse (sest keegi oli alati millegi vastu) ning sellele järgnevalt riigi likvideerimise ning selle valduste ja elanike traagilise jagamise naabrite vahel.

Konsensus-demokraatia põhimõtte rakendamine on laialdaselt kasutusel ka paljude riikide kooperatiivsetes ettevõtetes (ühistutes), kuid mõnedes maades on jäetud võimalus langetada otsus ka 90% hääleenamusega (näiteks Soomes). Sellise võimaluse tuleneb praktilisest kogemusest, et osa ettevõtte liikmeid võivad olla ülesostetud näiteks konkurentide poolt või siis muul põhjusel olla pahatahtlikult häälestatud ning nende poolt põhjustatud takistused põhjustada kogu ettevõtte pankrotistumise. See omakorda pakuks konkurentidele soodsat võimalust vabaneda ohtlikust konkurendist ning osta odavalt ära pankrotistunud ettevõttest järelejäänud vara.

esmaspäev, 20. november 2023

Grupidemokraatia

Grupi- või huvigrupi demokraatia (ingl. Interest group democracy) on kõige vanem demokraatia vorm, sest grupipõhist demokraatlikku otsustusprotsessi rakendasid juba iidsetest aegadest peale paljud hõimud ja sõdalaste üksused, keskaja vabalinnades rakendasid seda meetodit käsitööliste organisatsioonid (tsunftidgildid) oma mõjuvõimu suurendamiseks volikogus.

Grupidemokraatia põhineb huvigruppidel, mis organiseeruvad valitsusvälisteks organisatsioonideks (NGO). Nende mõju muutub märgatavaks kui nad võtavad kasutusele digiühiskonna töövahendid nagu foorumid ja internetihääletused. Seda uuestisündi võiks märkida lühendiga NGO 2.0.

Grupidemokraatias rakendatakse reegllina volitusdemokraatia (delegative democracy) põhimõtet.

Tänapäeval ilmneb grupidemokraatia vabalt organiseerunud huvigruppides (valitsusvälised organisatsioonid, lühend: VVO, ing. Non-Governmental Organisation, – NGO), mis põhinevad maailmavaatel (ideoloogial) või lähtuvad majandushuvist. Viimasel puhul on ühendavaks teguriks reeglina ühine elukutse (arstid, õpetajad, riigiametnikud jms) või siis tegevusala (ettevõtlus, põllumajandus jms).  

Grupidemokraatia tulevikuvõimalusedRedigeeri

Internetipõhine suhtluskeskkond, arutelud foorumites ning isikutuvastust võimaldavad elektroonilised hääletussüsteemid pakuvad uusi ja ennenägematuid võimalusi grupipõhise volitusdemokraatia rakendamiseks ühiskonda ja avalikku ruumi kujundavate otsuste langetamiseks.

Osalemine aruteludes, mille käigus selgitatakse vastastikku arusaama probleemi olemusest, arutletakse erinevate lahendite heade ja halbade mõjude üle ning otsitakse konsensust, parandab iga inimese mõistmisvõimet, suurendab sallivust ja aitab kaasa kodanikuühiskonna arengule. See omakorda pakub suurepärast võimalust loobuda seni ühiskonda lõhestavast esindus-enamus-demokraatia mudelist ning rajada uut tüüpi ühiskonnakorraldus, mis põhineks volitus-leppe-demokraatial.

Kohaliku omavalitsuse tasandRedigeeri

Kohalikul tasandil pakub see võimalust moodustada suuremad territoriaalsed ringkonnad, millest igaüks saadab maakonna volikokku ühe või kaks (sotsiokraatia põhimõte) esindajat. Igal sellisel üksusel on võimalus viia läbi sisemisi arutelusid ja hääletusi, milliste ettepanekutega minna volikokku või kuidas suhtuda teiste gruppide poolt tehtud ettepanekutesse. Volitatud esindaja ei ole vaba, vaid ta peab volikogus hääletama nii, nagu grupp teda volitas. Kui volikogu enamus (s.t teiste gruppide esindajad) ei toetanud tehtud ettepanekut ja langetas teistsuguse otsuse, siis peab volitatud esindaja selgitama oma grupi liikmetele, miks nende ettepanekut teised ei pooldanud. Ja kui ta seda ei suuda või ei taha teha, siis on grupil õigus oma esindaja igal ajal tagasi kutsuda ja uus valida.

Nii tekib "poliitika kool", milles initsiatiivikad saavad välja käia oma ettepanekuid, rahulolematud saavad diskuteerida kuni nad lõpuks mõistavad reaalsuse piire ning need keda antud teema ei huvita, saavad tegeleda oma asjadega. Volitatud esindaja aruandekohustus ja tagasikutsumise õigus välistaks selle, et volituse saanud inimesed hakkavad ajama oma asja ja korrumpeeruvad. Sellises tegevuskeskkonnas sünnib uut tüüpi empaatilise poliitiku fenotüüp, kes suudab oma valijatele selgitada lihtsalt ka kõige keerukamaid ühiskondlikke probleeme.

Sotsiokraatlikus mudelis saadetakse volikokku alati kaks esindajat, et kindlustada volikogus toimunud sündmuste adekvaatne edastamine ja raskendada omahuvist ajendatud kokkulepete sõlmimist volinike poolt.[1]

Riigi tasandRedigeeri

Huvigrupi põhine volitus-leppe-demokraatia pakub väljapääsu ka tänase Euroopa riike vasak-parem-jaotusel põhinevast lõhestumisest. Kui asendada "maailmavaatelised" parteid huvigruppidega, mis võivad vabalt organiseeruda elulistest huvidest (õpetajad, arstid, ametnikud, ettevõtjad jne) lähtudes, muutuks poliitika vastaspoolt tõrjuvast koostööl põhinevaks. Kui parteide puhul on loomulik, et vastane püütakse jätta ressursside ja mõjuvõimuta, siis elulistest huvidest lähtuvate huvigruppide puhul on raske ette kujutada, et õpetajad tahaks põllumehi või arstid ametnikke toimetulekuks vajalike vahenditeta jätta.

Tehisintellekti rakendamineRedigeeri

Internetifoorumi põhise arutelu ja hääletamise viib täiesti uuele tasandile tehisintellekti (edaspidi TI) kaasamine arutelu ja hääletamise protsessi. TI rakendav programm suudab läbi lugeda nii miljoni kui ka miljardi arutelus osaleva inimese arvamused, need süstematiseerida, tuua välja neid ühendavad põhiseisukohad, hinnata arvamuste jagunemist ja esitada protsessis osalejatele hääletuse lõpptulemuse. Kui tulemus ei rahulda osalejaid, siis saab arutelu jätkata ja positsioone täpsustada seni, kuni protsessis osalejad tunnistavad, et nad on jõudnud ühisele arusaamale.

reede, 17. november 2023

Volitusdemokraatia

Volitusdemokraatia (inglise keeles delegate democracy 'delegaat-demokraatia' või delegative democracy 'delegeeriv demokraatia') on volitamisel põhinev demokraatliku otsuse langetamise süsteem. Sõltuvalt rakendusviisist võib volituse anda nii määratud perioodiks kui ka ühekordseks otsuse langetamiseks.

Volitusdemokraatia sobib hästi kokku grupidemokraatia mudeliga, kuna see jätab grupi liikmetele – keda käsitletav teema isiklikult ei puuduta –, võimaluse anda oma hääl edasi inimesele, keda nad usaldavad ja peavad antud valdkonnas kompetentseks.

Ajalugu

Delegeeriva demokraatia vormi rakendati keskaegsetes linnades, kus käsitööliste tsunftid, kaupmeeste gildid jms huvirühmad delegeerisid oma esindaja linnanõukogusse, mis teostas võimu iseseisvalt (vabalinnad) või siis koos vaimulike (piiskopid) või ilmalike (lääniisandad ja parunid) võimukandjatega. Delegeerivat demokraatiat rakendati ka Prantsuse seisuslikus ühiskonnas keskaja lõpus, mil erinevad seisused saatsid oma esindajad Generaalstaati.

Samuti põhinevad delegeerimisel Pariisi kommuunist lähtuvad mudelid, kus madalamalt organiseerumise taseme nõukogudest esitatakse delegaadid kõrgema taseme nõukogudesse, mis on lõplikuks otsustusorganiks. Samadest põhimõtetest lähtuvat mudelit kasutati algselt töörahva nõukogudel põhinevas süsteemis NSV Liidus.

Valgdemokraatia

Next.svg Uut tüüpi volitusdemokraatia mudel on valgdemokraatia, mille arutamine tõusis fookusse 2000ndatel. Valgdemokraatia mudelid lähtuvad digitehnoloogiate poolt loodud hääletusvõimalustest ning modifitseerivad volitamise võimalusega liberaalse esindusdemokraatia kontseptsiooni, kus individuaalsed ja autonoomsed valijad osalevad demokraatlikus protsessis võrdsetel alustel. Volitamine on valgdemokraatlikus süsteemis tehtud demokraatliku protsessi põhiomaduseks ning on tüüpiliselt granulaarne, transitiivne, rekursiivne ja mittehierarhiline.

Volitusdemokraatia põhimõtted

Volitusahela tööpõhimõtet on kirjeldanud Bryan Ford oma töös "Delegative Democracy", kus ta tõi välja sellele demokraatia vormile omased põhimõtted:

  • Rollivaliku võimalus – igal huvirühma liikmel on võimalik valida passiivse toetaja roll või aktiivse osaleja roll organisatsioonis ning täita selle struktuuris erinevaid rolle;
  • Madalad osaluskulud – huvirühm võib katta oma kulud liikmemaksudega ning delegeerida enda hulgast vabade valimiste kaudu selleks kõige paremini sobivad inimesed, ilma suuremate valimiskuludeta;
  • Delegaadi mõjuvõimu kindlustab organisatsioon, mida ta esindab, kusjuures see on tagatud vaid siis, kui ta oma tegevuses lähtub organisatsiooni kui terviku huvidest;
  • Delegaatide aruandekohustus tagab selle, et nad tegutsevad organisatsiooni huvidest lähtudes või siis selgitama liikmetele, kuidas langetatud otsus teenib kõige paremini selle kui terviku huvisid;
  • Üksikisikute huvide kaitse tagab organisatsioon, mille ta on valinud vabatahtlikult ning mis tegutseb liikmetelt saadud vahenditega. Kui organisatsioon ei kaitse enam oma liikmete huvisid, siis võivad liikmed vahetada organisatsiooni. See kaitseb neid võimukandjate surve eest.

Praktilised rakendused

Volitusdemokraatia põhimõtet rakendasid Viini Tehnoloogiaülikooli üliõpilased oma projektis "Civicracy". Selle projekti käigus moodustati volikogu, mille liikmed said otsuste langetamiseks jooksvalt volitusi oma gruppidelt. Seda ei rakendatud siiski püsiva praktikana.

Poliitikas rakendas volitusdemokraatia meetodit esimesena omas organisatsioonis otsuste langetamiseks ilmselt Saksa Piraadipartei (saksa keeles Piratenpartei Deutschland).

Argentinas koostas poliitaktivistide grupp Democracia en Red programmi "Democracy OS", mis pakkus selle kasutajatele võimalust teha ettepanekuid, arutleda antud teemadel ning läbi viia hääletusi volitusdemokraatia põhimõttel.

Rootsis Stockholmi Vallantuna linnaosas KOV valimistel osalenud Demoexi liikmed võtsid oma organisatsioonis kasutusele tarkvara NetConference Plus (selle välja töötanud ettevõte Vivarto AB on tänaseks lõpetanud tegevuse), mis on ilmselt esimeseks näiteks volitusdemokraatia rakendamisest poliitiliste otsuste langetamise protsessis.

Volitusdemokraatia põhimõtte rakendamist internetis katsetas Google oma projektis, mis sai tuntuks nime alla Google Votes

neljapäev, 16. november 2023

Valgdemokraatia

Valgdemokraatia (inglise keeles liquid democracy 'likviidne', 'voolav' või 'valguv demokraatia') on volitusdemokraatia vorm, milles iga hääleõigusega osaleja võib volitada enda eest hääletama mõne teise osaleja, neid volitusi jooksvalt muuta või neist loobuda ja kasutada oma hääleõigust ise. Sellises demokraatliku hääletuse mudelis on ühendatud esindusdemokraatia ja otsedemokraatia omadused, sest enim volitusi pälvinud osalejad on esindajate rollis, kuid jooksva volituste muutmise ning ise otsustamise võimalus tagab vahetu otsedemokraatliku sekkumise otsuste hääletamise protsessi.

Volitushääletuse põhimõtteid näitlikustav skeem. Kontuurjoonest vasakul olevad inimesed volitavad teisi osalejaid ning tekivad volitusahelad. Kontuurjoonest paremal on osalejad, kes ise või volituste alusel otsustavad konkreetsel hääletusel. Suure volituste arvuga osalejad on sarnases rollis parlamendiliikmete vm esinduskogude esindajatega

Tüüpiliselt on valgdemokraatlikes süsteemides lubatud volituste ülekandmine, mille tulemuseks on volitusahelad, mille tippudes on enim toetust saanud osalejad. Ka nähakse enamasti ette temaatiliselt või valdkondlikult granulaarset volitamist, kus volitatakse nt hariduse, rahanduse vm teemadega tegelema eri isikud nende oodatava pädevuse järgi. Valgdemokraatias osalejale annab see võimaluse oma tahet võimalikult täpselt määrata ning seda jooksvalt korrigeerida.

Selle tõttu peavad selle demokraatiamudeli eestkõnelejad seda infoühiskonnale sobivaks asenduseks esindusdemokraatiale, mis säilitab parlamentaarse demokraatia funktsioonid, kuid täiendab seda infoühiskonna poolt võimaldatud dünaamilise hääletamise ja otsustamise protsessiga.

Nimetus

Valgdemokraatlikus mudelis "valguvad" volitused vastavalt hääleõigusega osalejate tahtele eri osalejate taha. Selle dünaamika tõttu peetakse seda demokraatliku otsustamise mudelit voolavaks ja hääli valguvaks.

Eripärad

Valgdemokraatia rakendamine on saanud võimalikuks tänu internetil põhineva aruteluruumi tekkele ning isikute digitaalsele identifitseerimise võimalustele. Valgdemokraatlikus demokraatiamudelis võib iga hääletaja ise otsustada, kas ta tahab ja suudab osaleda valikute tegemise protsessis. Kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teadmisi või aega teiste poolt tõstatatud probleemi süvenemiseks, siis võib ta delegeerida oma otsustusõiguse mõnele teisele hääletajale, kes on tema arvates antud asjas kompetentsem.

Teistelt täiendavad hääled saanud isik võib kasutada neid otsustuse langetamise käigus ise omas kogukonnas või edastada need isikule, kes on valitud KOV volikokku või Riigikokku. Otsuse langetamiseks läbi viidaval hääletamisprotsessil arvestatakse iga isiku enda ja temale delegeeritud hääled kokku, mistõttu iga otsustusprotsessis osaleja mandaadi suurus ehk mõju lõppotsusele sõltub tema valduses olevate häälte kogusummast. Hääle delegeerimise õigus parandab demokraatliku otsustusprotsessi aluseks oleva targa parve fenomeni ärakasutamist.

Bryan Fordi viis põhimõtet

Volitusahelatega delegaadidemokraatiat kirjeldanud Bryan Ford on toonud oma töös "Delegative Democracy" välja järgmised sellele demokraatia vormile omased põhimõtted:

  • "Rollivaliku võimalus. Igal osalejal on võimalik valida passiivne roll üksikisikuna või aktiivne roll delegaadina. Delegaadid omakorda valivad ise kui aktiivsed nad on ja mis valdkondadele keskenduvad.
  • Madal osalusbarjäär. Delegaadiks hakkamise keerukus on madal ega eelda kulusid, iseäranis on oluline, et see ei eelda võistlevat kampaaniat valituks osutumise nimel.
  • Delegeeritud autoriteet. Delegaadid viivad oma võimu ellu valitsemise protsessis iseenda ning lisaks üksikisikute nimel, kes on nende valijad. Eri delegaatide võimu määr erineb.
  • Delegaatide aruandekohustus. Delegaatide vastutuse tagamiseks valijate ja kogukonna ees laiemalt on kõik nende tehtud formaalsed otsused avalikud.
  • Spetsialiseerumine delegeerimisahelate kaudu. Delegaadid mitte ainult ei esinda üksikisikuid oma laia pädevusega, vaid re-delegeerimise teel võivad nad tegutseda üksteise kui eri valdkondade spetsialistide nimel."

Kasutamise ajalugu

Esimesena katsetas valgdemokraatia põhimõtet oma volikogus Viini Tehnoloogiaülikooli projektis, mis sai tuntuks Civicracy nime all. Selle projekti käigus moodustati volikogu, mille liikmed said otsuste langetamiseks jooksvalt volitusi oma valijatelt. Poliitikas rakendas valgdemokraatia meetodit esimesena omas organisatsioonis otsuste langetamiseks ilmselt Saksa Piraadipartei. Valgdemokraatia põhimõtte rakendamist internetis katsetas Google oma Google Votesi projektis. Argentinas koostas poliitiline algatus Democracia en Red vabavaralise arvutiprogrammi Democracy OS, mis pakub selle kasutajatele võimalust teha ettepanekuid, arutleda antud teemadel ning läbi viia hääletusi. Rootsis Stockholmi Vallentuna linnaosas KOV valimistel osalenud Demoexi liikmed võtsid oma organisatsioonis kasutusele tarkvara NetConference Plus, mille välja töötanud ettevõte Vivarto on tänaseks lõpetanud tegevuse. See on ilmselt esimeseks näiteks valgdemokraatia rakendamisest poliitiliste otsuste langetamise protsessis.

Valgdemokraatia Eestis

Valgdemokraatiat katsetas esimesena Eesti Piraadipartei oma sisemiste otsuste tegemiseks, kuid ei jätkanud selle kasutamist osalejate vähesuse tõttu. Ideed rakendada valgdemokraatiat pakuti välja Rahvakogu ettepanekute raames, kus see pälvis suure toetuse, kuid protsessi korraldajad kõrvaldasid sellised ettepanekud lõpparutelust. Valgdemokraatlikku otsustusprotsessi toetab Citizen OS poolt loodud onlain-otsustussüsteem, mis sai aluseks Eesti Koostöö Kogu poolt peetavale rahvaalgatuse veebile, kuigi valgdemokraatia funktsioone viimases ei kasutata.

Citizen OS tegevjuht Margo Loor on pakkunud sarnaselt Rahvakogu populaarsele ettepanekule välja Riigikogu asendamise valgdemokraatiaga. Eesti Piraadipartei on oma 2016. aasta manifestis väljendanud seisukohta, et selliste digidemokraatia eksperimentide eelduseks on, et e-hääletuse süsteem viiakse tasemele, et selle korrektsuse saavad tagada valimistel osalejad ja vaatlejad jooksvalt ning selleks pole vaja valimiskomisjoni usaldamist ega nende jooksvat järelevalvet.

kolmapäev, 15. november 2023

Juhitud demokraatia

Mõiste juhitud demokraatia (ingl. Guided democracy, Illiberal democracy) märgib formaalselt demokraatlikku riigikorda, mis tegelikult toimib autokraatliku valitsusviisina. Selline valitsusvorm tekib reeglina siis, kui vabadel ja õiglastel valimistel võidab suure enamusega populistlik poliitik, kes lubab valijate massidele seda, millest nood unistavad. Oma valitsusõiguse kindlustamiseks allutab võimukandja meedia ja kohtusüsteemi ning muudab kohalikud liidrid enda sõltlasteks või elimineerib need. Formaalselt jääb riik demokraatlikuks – toimuvad vabad valimised ning inimesed võivad omavahel rääkida neile olulistest asjadest, kuid avalik meedia edastab vaid valitsusele soodsaid uudiseid. Tegelikkuses aga areng peatub – võimu teostavad samad isikud ning iga katse piirata valitsevat ebaõiglust või teostada riigi majanduselus või ühiskonnakorralduses muudatusi ebaõnnestuvad, sest valitsus kontrollib kõike.

Juhitud demokraatia kontseptsiooni sõnastasid Walter Lippmann oma töös „Avalik arvamus (Public Opinion, 1922) ja Edward Bernays oma raamatus „Avaliku arvamuse kristalliseerimine“ (Crystallizing Public Opinion, 1923).

Juhitud demokraatiaks on nimetatud Indoneesias aastatel 1957-1966 valitsenud Sukarno valitsuskorraldust. 21. sajandil on Kremli teoreetikud, eesotsas Gleb Pavlovskyga hakanud Venemaa valitsuskorraldust nimetama juhitud demokraatiaks.

teisipäev, 14. november 2023

Leppedemokraatia

Leppedemokraatia viitab soovile leida huvirühmadevaheline kompromiss, mis rahuldaks suuremat osa otsustajatest. Leppedemokraatia mudeli eesmärgiks suurema kooskõla saavutamine ja võimu hajutamine. Sõltuvalt olukorrast ja otsustatava küsimuse mõjust ühiskonnale tervikuna võib juba eelnevalt, lähtudes juurdunud tavast või kehtestatud seadustest sätestada, et otsuse langetamine eeldab määratud enamust, mille suurus ja arvestamise kord on fikseeritud põhiseaduse vms õiguskorda sätestava dokumendiga. Arvestamine tähendab antud kontekstis valikut, kas määratud enamus peab olema kohalolevatest / hääletusel osalenutest või siis selleks õigust omavatest / üldse registreeritud valijatest.

Kompromiss ehk kompromissi saavutamine (prantsuse keeles: spetsiaalne kokkulepe) on mõiste, mida eriti laialdaselt kasutatakse diplomaatias. Kuid kompromissi mõiste on tuntud ka poliitikas, sest igasuguse poliitilise kokkuleppe saavutamine ning konsensusotsuse tegemine eeldab kompromissile jõudmist. Kui protsessis osalejad tunnetavad, et lahend on õiglane, siis välistab see hilisemate pingete ja konfliktide tekkimise. Kasutades mehaanikast laenatud terminit, võib seda nimetada tasakaaluseisundi saavutamiseks. Läbirääkimine ja kompromissi otsimine erinevate osapoolte huvide vahel ongi poliitika ja diplomaatia üdiks, mida küll tihti ja halvustavalt nimetatakse „lehmakauplemiseks“. Mida paremini protsessis osalejad suudavad mõista vastaspoole eesmärke ning tunnetada nende meeleolu, seda kergemini on soovitav tasakaal saavutatav.

Kuna leppedemokraatia rakendamisel võetakse arvesse suurema osa inimeste huvisid ning vähendab lihtrahvamassidega manipuleerimise võimalust, siis võimaldab see vältida pingete kasvu ja suurenda kogukonna/ühiskonna jätkusuutlikkust. Mitmekojalistes parlamentides rakendatakse vastavat nõuet reeglina mõlema koja kohta eraldi, Kanadas aga nõutakse konstitutsiooni muutmiseks parlamendi kahe koja 51% ning provintside seadusandlikes assambleedes vähemalt 2/3 enamust.

3/5 ehk 60% nõue. Ameerika Ühendriikide New Yorgi osariigis on selline enamus nõutav maksukohustuste suurendamist sätestavate seaduseelnõude vastuvõtmiseks ja Rhode Islandi seadusandliku kogu poolt veto tühistamiseks. Eestis rakendatakse seda nõuet, kui Riigikogu tahab panna põhiseaduse muutmise seaduseelnõu rahvahääletusele või siis Riigikogu eelmise koosseisu poolt tehtud põhiseadusliku muudatuse kinnitamiseks. Sellist nõuet rakendataks ka Lõuna-Koreas.

2/3 ehk 66% nõue. tähendab põhimõtteliselt nõuet, et otsuse poolt peab olema 2 korda rohkem inimesi kui selle vastu. Absoluutse enamuse olemasolu nõude puhul ei arvestata erapooletuks jäänud hääli, kuid varieerub alus, millest absoluutne enamus arvestatakse. Absoluutne enamus peab olema saavutatud hääletajate nimekirja kantud isikute arvestuses, milleks võivad olla seadusandliku organi liikmed või hääletajatena registreeritud isikud.

Näiteks on Ameerika Ühendriikide parlamendi mõlemas kojas nõutav vähemalt 2/3 enamus, kui tahetakse tühistada presidendi poolt pandud veto või teha lõpp pikaks veninud debatile (menetlust nimetatakse: cloture, closure, guillotine) või parlamendiliikme nõudele katkestada või lõpetada seaduseelnõu menetlus (flibuster). Kahe kolmandiku nõue kehtib ka India ja Jaapani parlamendis.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi rakendatakse 2/3 nõuet, kui tahetakse istung muuta salajaseks, kui valitakse Vabariigi Presidenti, tahetakse muuta riigipiiri, muuta põhiseaduse teksti.

3/4 ehk 75% nõue kehtis 18. sajandi Rootsi parlamendis. Kui tavapäraselt oli otsuse langetamise eelduseks kolme seisuse esindajate nõusolek neljast, siis valitseva eliidi eesõiguste tühistamiseks pidid nõusoleku andma kõigi nelja seisuse esindajad.

4/5 ehk 80% nõuet rakendatakse Eesti põhiseaduses, kui tahetakse põhiseaduse muutmise seadus eelnõu võtta kiirmenetlusse.

5/6 ehk 83% nõue on kehtestatud Taani konstitutsioonis, kui parlament tahab oma otsusega anda teatud osa riigi suveräänsusest üle rahvusvahelisele institutsioonile.

esmaspäev, 13. november 2023

Enamusdemokraatia

Enamusdemokraatia on turumajanduslikul konkurentsil põhinev poliitiline filosoofia, mille järgi enamusel (vähemalt 51%) peaks olema õigus teostada oma tahet vähemuse üle ning rakendada selleks võimu ühiskondlike suhete ja avaliku ruumi korraldamisel. Enamusdemokraatial põhinev valimismudel võib põhjustab olukorra, milles „väike enamus valitseb suurt vähemust“ ning põhjustab riigi elanikkonna lõhestumise kaheks peaaegu võrdseks grupiks. Samas ei välista demokraatlik ühiskonnakorraldus jõuvahekordade muutumist tulevikus ja teistsuguse enamuse teket.

Enamusdemokraatia on domineeriv otsustusviis enamikus demokraatliku ühiskonnakorraldusega riikides. Erisused tekivad sellest, kas enamust arvestatakse ainult hääle andnud isikute või kõigi otsustusprotsessis osalenute arvust lähtudes. Otsustusprotsessi saab halvata, kui selles osalejatest suur osa jätab hääle andmata ja enamust ei teki.  

Kontseptuaalne alus

Enamusdemokraatia pooldajad väidavad, et selline võimu teostamise viis on olemuselt demokraatlik, sest vaid nii saab piirata väikeste gruppide (aristokraadid, preestrid, kohtunikud, sõjapealikud) manipulatsioone terve ühiskonnaga. Ainus piirang, mida valitseval enamusel pole õigust takistada, on teistsuguse enamuse tekkimist. Praktikas tähendab see, et ka vähemuses olijatel on õigus avalikult avaldada oma seisukohti ja tutvustada arusaamu ning seeläbi saada juurde poolehoidjaid. Niiviisi tagatakse, et kui valitsev enamus on kehtestanud õigusliku sätte, mis hakkab takistama riigi arengut, siis saab uus enamus seda muuta ja seeläbi tekitatud probleemi lahendada.

Enamusdemokraatia kriitikud on toonud välja probleemina, et kui konstitutsiooniga sätestatud põhiõigusi saab muuta lihthääleenamusega, siis muutub riigikord ebastabiilseks ja see omakorda kahjustab majandusarengut. Samuti on esitatud väide, et kui valikuvõimalusi on rohkem kui kaks, siis esindab see paljusust, mitte enamuse tahet

reede, 10. november 2023

Esindusdemokraatia

Esindusdemokraatia on demokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab võimu enda valitud esindajate kaudu – valimistega.

Kõik tänapäeva läänemaailma riigid on mingit tüüpi esindusdemokraatiad; näiteks Suurbritannia on parlamentaarne monarhia ja Eesti on parlamentaarne vabariik. Parlamentaarses riigis valib rahvas oma esindajad ainult parlamenti (näiteks EestisSuurbritanniasRootsis). Presidentaalses riigis (näiteks Venemaal, USA-s) valib rahvas nii parlamendi kui ka presidendi. Juhul kui parlament on kahekojaline, siis toimub rahvaesindajate valimine pigem alamkojas (nt Suurbritannia parlamendis).

Esindusdemokraatiat peetakse tihti ainsaks massiühiskonnas toimivaks demokraatia vormiks, sest laseb väiksel inimeste grupil esindada suuremat gruppi ning muudab sellega valitsemise tõhusamaks. Esindusdemokaratiat seostatakse poliitilise süsteemiga, mida tuntakse esindusvalitsuse nime all ning mis sai alguse 18. sajandil koos Prantsuse ja Ameerika revolutsiooniga. See on süsteem, kus inimesed valivad endale esindajad, keda peetakse siis vastutavaks nende tegevuse eest valitsuses.

Ajalugu

Rooma Vabariik oli esimene riik läänemaailmas, mis rakendas esindusdemokraatiat, kuigi nende rahvakoosolekutel toimis otsese demokraatia vorm. Rooma valitsemise mudel inspireeris paljusid poliitilisi mõtlejaid mitmete sajandite jooksul ning tänapäevased esindusdemokraatiad imiteerivadki pigem Rooma kui Kreeka mudelit, kuna see oli riik, kus kõrgeim võim oli rahva ja nende valitud esindajate käes ning ka juht oli rahva valitud või nomineeritud. Keskaegse Euroopa traditsioon valida monarhidele nõuandjaid eri seisustest tõi esindusvalitsemise idee rahvale lähemale.

Esindusdemokraata pälvis rahvusriikides rahva poolehoiu postindustriaalse revolutsiooni ajal, sest siis tekkis suurel hulgal rahvast huvi poliitika vastu, kuid rahvaarv ei lubanud kasutusele võtta otsedemokraatiat.

Maailma inimestest enamik elab esindusdemokraatias. Muuhulgas elavad nad ka konstitutsioonilistes monarhiates, kus rahvaesindajatel on rohkem võimu.

Rahvaesindajate võim

Esindusdemokraatias valib rahvas läbi valimiste riigiametnikud, kes võimu teostamisel neid esindavad. Kui ka riigipea valitakse demokraatlikult siis peetakse riiki demokraatlikuks vabariigiks.[6] Rahvasaadikutel võib olla võim seada ametisse teisi ametnikke, presidente ja teisi valitsuse töötajaid või seadusandliku võimu teostajaid. Esindusdemokraatiat iseloomustab see, et kuigi rahvasaadikud valitakse rahva poolt ametisse selleks, et nad esindaksid oma valijate huve, säilib neil siiski õigus ise otsustada, kuidas täpselt oma nende huve teostada. See on aga tekitanud kriitikat esindusdemokraatia pihta.

Rahvaesindajate võimu piirab tavaliselt põhiseadus milles on toodud välja meetmed esindajate võimu tasakaalustamiseks:

  • Iseseisev kohtuvõim, millel on õigus kuulutada seadusandliku võimu esindajate otsused põhiseaduse vastaseks (nt Riigikohus).
  • Põhiseadusse võib olla sisse kirjutatud ka arutlev demokraatia või rahva otsustamine (nt referendum), kuid nende teostamine nõuab rahvasaadikute nõustumist sellega, mis tähendab, et seadusandlik võim jääb kindlalt rahvaesindajate kätte.
  • Kahekojalise parlamendi puhul võib eksisteerida ülemkoda, mida ei valita rahva poolt. (Nt Suurbritannia parlament)

Teoreetikud, näiteks Edmund Burke, usuvad, et rahvaesindajate kohustus ei ole mitte ainult edastada oma valijate soove, vaid ka rakendada oma isiklikku hinnangut poliitika elluviimisel, isegi kui need ei ühildu nende valijate soovidega.

Esindusdemokraatia ja muud demokraatia vormid

Kuna esindusdemokraatia kõige suuremaks probleemiks võib pidada täieliku läbipaistvuse puudumist[viide?] ja seetõttu võimu kaugenemist rahvast, siis rakendatakse paljudes kogukondades ühiskonna juhtimisel lisaks ka otsedemokraatia ja osalusdemokraatia põhimõtteid.

Otse- ja osalusdemokraatia probleemiks on võrreldes esindusdemokraatiaga suurem aja- ja muude ressursside kulu otsuste tegemisel. Seetõttu rakendatakse suuremate üksuste (linnriikriikide liit) juhtimisel eelkõige esindusdemokraatiat.

Esindusdemokraatia ja otsedemokraatia

Esindusdemokraatia vastandub otsedemokraatiale, mille puhul rahvas teostab oma võimu ise otsuseid tehes.

Esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia

Esindusdemokraatia teisendit, mis sisaldab otsedemokraatia elemente, kutsutakse osalusdemokraatiaks. Tavaliselt toimib osalusdemokraatia paremini väiksemate kogukondade või otsustusüksuste tasemel (näiteks perekondkorteriühistuküla, kogukond). Selleks, et vähendada üksikisikust kaugele jääva esindusdemokraatia vahenditega tehtud otsuste negatiivset mõju üksikisikule, peab võimalikult palju kohalikke probleeme leidma lahenduse väikestes kogukondades. Kõrgemate tasandite otsustada tuleb jätta ainult põhimõttelised küsimused. Nii pole ka vaja kõrgematele tasanditele suurtes kogustes tööjõudu (bürokraatia), keda võib rakendada muul tööl.

Kriitika esindusdemokraatia suhtes

Oma raamatus "Political Parties" kirjutas Robert Michels, et enamik esindusvalitsemise vorme kaldub oligarhia või patriarhiaadi poole. Adolf Gasser võrdles raamatus "Gemeindefreiheit als Rettung Europas" stabiilseid ja ebastabiilseid esindusdemokraatiaid. Oma uurimuses tõi ta esindusdemokraatia püsimajäämiseks vajalikuna välja järgmised tingimused:

  • Ühiskond peab olema ehitatud alt üles. Siis on ühiskond ehitatud inimeste poolt, kes on vabad ning kellel on õigus kaitsta end relvadega.
  • Need vabad inimesed loovad kohalikke kogukondi või ühinevad nendega. Sellised kohalikud kogukonnad on iseseisvad (ka majanduslikult) ning võivad vabalt kehtestada oma reegleid.
  • Kohalikud kogukonnad kuuluvad ühiselt mingi kõrgema üksuse alla (nt.kantoni).
  • Puudub hierarhiline bürokraatia.
  • Need kohalikud kogukonnad ei võistle omavahel (nt saadavate teenuste või maksude nimel).

Negatiivne oleks sellise valitsemisvormi juures see, et rahvasaadikud ei oleks kohustatud täitma valimiste eel antud lubadusi.

Pakutud lahendused

Raamatus "La Stochocratie" pakkus Roger de Sizif välja süsteemi, kus rahvasaadikuid ei vali rahvas, vaid nad loositakse välja loterii teel. Sellise süsteemi abil loodetakse vähendada rikka eliidi mõjuvõimu poliitikale ning vältida oligarhiaks või patriarhaadiks muutumist