Acintya-bhedābheda

Acintya-bhedābheda (अचिन्त्यभेदाभेद; sanskriti keeles 'mõeldamatu erinevus-erinevusetus') on Tšaitanja rajatud vedaantakoolkond, Bengali višnuismi õpetuslik alus.

Õpetus

Selle õpetuse järgi on hinge (jīva) ja brahmani, loodu ja Looja ning Krišna energiate ja Krišna vahel mõeldamatu ja sõnastamatu vahekord, mida iseloomustatakse kui ühtsust ja erinevust ühtaegu.
Acintya-bhedābheda ühendab endas advaita ja dvaita õpetuse. Hingel on algselt jumalik loomus, nii et ta on Jumalaga üks, osa Jumalast, kuid on Jumalast kvantitatiivselt erinev ning seega temaga mittesamane.

Praktika

Et Jumala olemus ning inimese ja Jumala vahekord jääb mõistetamatuks, jõutakse Jumalale lähedale ainult ekstaatilise lahustumise kaudu. Praktika on bhakti, Krišna austamine. Krišna ja Rādha armastusest (Rādhā-Krišna) saadakse osa ja seda jäljendatakse Jumala nime omaette kordamise (japa) teel. Koos lauldakse ja tantsitakse (sańkīrtana), nii et ühendatud on śravaṇa ja kīrtana.

Päritolu ja ajalugu

Õpetus on algselt esitatud Tšaitanja õpetussõnades "Śikṣāṣṭaka". Järgijad arendasid seda õpetust edasi.
Seda õpetust peetakse bhakti teismi loomulikuks lõpuleviimiseks. Rāmānuja nõustus Šankaraga selles, et Absoluut on ühtne, kuid esitas advaitale vastanduva arusaama isiksuslikust mitmekesisusest selles ühtsuses. Hiljem rajas Madhva dvaita, mille järgi hinge ja Jumala kahesus säilib ka pärast mokšat. Tšaitanja järgi aga on Jumal ja hinged "mõeldamatul kombel ühtaegu ühtsed ja teineteisest erinevad"^[2].
16. sajandil hakkasid Rūpa Gosvāmī, Sanātana Gosvāmī ja Džīva Gosvāmī kujundama Bengali višnuismi teoloogiat, mille üks põhiteese on acintya-bhedābheda.^[3] Kui 18. sajandi alguses panid mõnede teiste koolkondade esindajad Bengali višnuistide autentsuse kahtluse alla, kirjutas Baladeva Vidjābhūšana "Vedaanta-suutrate" põhjaliku kommentaari "Govinda-bhāśya" ning "Bhagavadgītā" ja peamiste upanišadide kommentaarid. Tänu sellele tunnistati Tšaitanja järgijate koolkond lõplikult vedaantasse kuuluvaks. Baladeva Vidjābhūšana viis Bengali višnuismi teoloogia lõpule ning võimaldas lõplikult määratleda selle koha teiste hinduismi koolkondade seas.
Baladeva Vidjābhūšana polemiseeris põhiliselt Šankara ja tema järgijate advaitaga, mille järgi maailm on illusoorne ja aatman on samane kvaliteetideta ja isiksuseta brahmaniga. Šankara järgi ei ole brahmanis erinevusi ega põhjusi ja tagajärgi ning ainult maaja mõjul tekivad arvamus, et maailm on reaalne ning kujutlus, et maailmal on Looja ning eksisteerib palju eraldi olendeid. Šankara tõendas seda õpetust "Vedaanta-suutrate" ja upanišadidega. Baladeva Vidjābhūšana väitis neid tekste anaküüsides ja kõrvutades, et nad ei anna Šankara järeldusteks alust. Ühtesid väiteid neis tekstides võib vaadelda Jumala, olendite ja maailma absoluutse ühtsuse kinnitusena, teised aga osutavad ühemõtteliselt nendevahelisele erinevusele. Järgides Džīva Gosvāmīt, Višvanātha Tšakravartīt ja teisi eelkäijaid, järeldas Baladeva Vidjābhūšana, et mõlemat laadi väited on tõesed: Jumal, maailm ja olendid on ühtaegu samased ja üksteisest erinevad. Püüdes vastuolu vältida, rajas Šankara oma õpetuse ainult üht laadi väidetele ja heitis teised kõrvale. Tuleb aga võtta tõsiselt kogu pühakirja.

Pärand

Tšaitanja järgijad hakkasid teda austama Višnu kehastusena. Rahvusvaheline Krišna Teadvuse Ühing peab teda oma eelkäijaks ja Krišna avataaraks.

Krišnaism

Krišnaism (ka bhagavatism) on India päritolu usund, višnuismi haru, mis on pühendatud Krišnale.
Krišnaism sai alguse meie ajaarvamise esimestel sajanditel.
Krišnaismi pooldaja on krišnaiit.

Krišna (skr kr´s´n´a ‘must, tõmmu’), hinduismi tuntumaid jumalusi, Višnu kaheksas kehastus.
Mõnes višnuismi voolus ja samuti «Bhagavadgītās » on Krišna ülim jumal.
Peale «Mahābhārata» kõnelevad Krišna-st ka Harivam´śa ja mitmed puraanad.
Krišna olevat sündinud kuninglikus perekonnas, kuid kasvanud üles karjuste seas. « Mahābhārata s » kirjeldatud suures lahingus oli Krišna Ārdžuna vankrijuht ning esindab kšatrija-te seadmus-t.
Enamasti kujutatakse teda flööti mängiva karjusena ning austatakse koos tema abikaasa Rādhā-ga.

krišnaism, selle nime all mõistetakse tavaliselt eelkõige Läänes levinud uususundlikku liikumist Krišna Teadvuse Rahvusvaheline Ühing (ingl International Society for Krishna Conciousness), millele pani 1966 aluse indialane A. C. Bhaktivedanta Swami Prabhupada (1896–1977).
krišnaismi eesmärgiks on Krišna teadvuseni jõudmine ja põhiliseks meetodiks mantra ‘ Hare Krišna ’ kordamine.
Krišnaistide kogudus tegutseb ka Eestis.

Meditatsioon

Meditatsioon (ladina keeles meditatio) ehk meeleharjutus (ka mõtisklus, mõlgutus või mõtlus) on vaimne tehnika teadvusseisundi muutmiseks. "Vaimne tehnika" tähendab siinkohal seda, et meditatsiooni puhul reeglina ei kasutata muid vahendeid teadvusseisundi muutmiseks, nagu narkootilised ja psühhotroopsed ained, alkohol vmt.
Enamasti põhinevad meditatsioonitehnikad mingil õpetusel, traditsioonil või religioonil.
Budismi kontekstis hõlmab meeleharjutuste süsteem eelkõige järgmisi mõisteid:

• kujustamine (sanskriti keeles bhāvanā),
• mõtlus (dhyāna),
• keskendumine (samadhi),
• meelerahu (śamatha),
• analüüsiv vaatlus (vipaśyanā),
• järelevaatamine (anupaśyana).

Meditatsioonitehnikate mittetäielik loetelu

• Budistlikus traditsioonis peetakse kõige olulisemateks meeleharjutusteks meelerahu ja analüüsivat vaatlust.

• Theravaada budismis, aga ka mujal, on tänapäeval laialdaselt kasutusel vipassana ehk sisekaemuslikud meditatsioonitehnikad, nagu anapanasati ja satipatthana, mis põhinevad hingamise jälgimisel.

• Kinhin on "kõndimise meditatsioon". Seda võidakse praktiseerida grupis või üksinda, kõndides aeglaselt, keskendudes jalgade liikumisele ja puudutustele.

• Mettā on armastuse, heatahtlikkuse ja sõbralikkuse meditatsioon.

• Mahajaanas, eriti Jaapanis ja Hiinas, on laialdaselt tuntud Puhta Maa ehk Sukhāvatī õpetust järgiv meditatsioonitehnika, mis põhineb Amitābha nime kordamisel.

• Jaapani Nichireni koolkonnas on oluliseks harjutusviisiks daimoku ehk vormeli "Pühendan end Lootossuutrale" (jaapani keeles 南無妙法蓮華経 Namu Myōhō Renge Kyō) retsiteerimine.

• Chan- ehk zen-budismi Linji (Rinzai) koolkonnas kasutatakse mediteerimisel kōane ehk lahendamatuid mõistatusi.

• Shikantaza on meditatsioonitehnika, mida nimetatakse ka "lihtsalt istumiseks" või "mitte midagi tegemiseks". Selle praktiseerimisel istutakse vaikselt, lastes mõtetel vabalt liikuda, ega pöörata millelegi tähelepanu.

• Samu on mediteerimine igapäevaste toimetuste ajal, tehes neid täie tähelepanu ja ülima keskendumisega.

• Vadžrajaanas on meditatsioonil oluline koht idam'ite ehk dhjaanibuddhade kujustamisel.

• Tiibeti budismis, aga ka mujal, on suur tähtsus mantral Om mani padme hum.

• Krišnaismis kasutatakse Hare Krishna mantrat.

• Transtsendentaalse meditatsiooni tehnika puhul kasutatakse õpetaja poolt antud isiklikku mantrat.