Otsing sellest blogist

UUS!!!

Laanemetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Laanemetsad Laaneme...

kolmapäev, 21. aprill 2021

Liikide kaitse võimalused

Sissejuhatus

Üha sagedamini kuuleme uudiseid liikide arvukuse kahanemisest maailmast. Ometi saabub ka positiivseid teateid.
1990. aastate alguses oli merikotkas Eestis ohustatud linnuliik, keda elas siin vaid kümmekond paari. Tänu kaitse alla võtmisele on nende olukord käesolevaks ajaks tunduvalt paranenud.
*
1930. aastatel elas maailmas umbes 20 000 sinivaala. Vaalarasva saamiseks kütiti neid niivõrd intensiivselt, et 1965. aastal loendati neid vaid 1000. Pärast püügikeelu kehtestamist 1966. aastal hakkas nende arvukus tasapisi kasvama. Tänapäeval on sinivaalasid umbes 10 000.
*
Rohekilpkonnad olid kunagi soojades troopilistes vetes tavalised loomad ja neid püüti nende liha, munade ning kilbi pärast. Ülepüügi tagajärjel langes nende arv järsult. Täna püüab inimkonna teadlikum osa kunagisi jõhkrusi heastada looduskaitsealade ja spetsiaalsete haudumisjaamade loomisega. Bali saarel asuvas farmis kasvatatakse rohekilpkonni ja lastakse tagasi vabasse loodusesse.
*
Aastatel 1975–2003 istutasid Põhja-Aafrika Saheli piirkonna põllumehed 200 miljonit puud ja kutsusid ka teisi farmereid üles oma maadel puid säilitama. Selle tulemusena paranes kohalike puude iseuuenemine ja mulla erosioonikindlus, pikkamööda taastusid põhjaveevarud ja kasvas viljasaak. Puud pakkusid küladele tormide eest üha enam kaitset. Lõpptulemusena paranes kohalike inimeste elukvaliteet.
Seega – liikide kadumisega on asi halb, kuid mitte lootusetu ja häid näiteid liikide kaitsel jätkub. Mida teha selleks, et pidurdada liikide arvu kahanemist?

Õpieesmärgid

Selle peatüki lõpuks oskate:
  • tuua näiteid liikide peamistest kaitsevõimalustest;
  • tuua näiteid inimetegevuse mõjust looduslikele protsessidele.

Kõigepealt tuleb teha ülevaade

Liikide tõhusaks kaitsmiseks tuleb kõigepealt saada ülevaade haruldastest ja ohustatud liikidest. Sellist andmebaasi sisaldab punane nimestik ehk punane raamat. See on teaduslike andmete kogu, mis kajastab haruldaste ja ohustatud liikide levikut ja seisukorda ning teeb ettepanekuid kaitse vajaduse kohta.
Punane nimestik ei saa kunagi valmis, sest loodus muutub kogu aeg. Muutub ka inimese mõju loodusele, koos sellega teisenevad ka taime- ja loomaliikide elutingimused. Kord kriitilises seisundis olnud liik ivõib olukorra muutudes tõusta vähem ohustatute hulka või vastupidi.
Esimene punane raamat anti välja 1966. aastal Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) algatusel. Oma punane raamat on ka Eestil.

Liikide kaitse võimalused:

  • liigi kaitse alla võtmine
  • liigi elupaiga kaitse
  • elupaikade taastamine
  • uute populatsioonide rajamine ja liikide taasasustamine
  • liikide kaitsmine tehistingimustes

Liigi kaitse alla võtmine

Märgates mõningate liikide arvukuse vähenemist ja ohtu sattumist võeti sellised liigid otsese kaitse alla. Tänapäeval on kaitsealused liigid Eestis jagatud kolme kategooriasse, millest I kategooria hõlmab kõige rangemalt kaitstavaid liike.

Liigi elupaiga kaitse

Varsti jõuti arusaamisele, et üksnes liigi kaitsest ei piisa, kaitse alla tuleb võtta kogu liigi elupaik. Selliseid looduskaitse nõuetele allutatud territooriume nimetatakse kaitsealadeks. Elupaiga kaitse raames tuleb näiteks jälgida inimtegevuse mõju ulatust või koguni keelustamist selles piirkonnas, väetiste jt kemikaalide kasutamist jms. Sõltuvalt liigi kaitse vajadusest ja eesmärgist on Eestis vastavalt looduskaitseseadusele rajatud viis erinevat kaitsealatüüpi.

Elupaikade taastamine

Inimesed on aastasadu hävitanud metsa ja kuivendanud märgalasid, et rajada põllumaid, ehitada asulaid ja teid. Koos elupaiga hävitamisega kaovad sellega seotud taime- ja loomaliigid. Nüüd on hakatud kord kaotatud kooslusi taastama.


Näide
Soode taastamine
Enamikes Euroopa riikides on sood peaaegu hävitatud. Eestis on viimase sajandi jooksul massilise kuivendamise tulemusena lagesoode pindala vähenenud ligi kolm korda. Praegu katavad sood Eesti territooriumist ligi 5,5%, umbes kolmveerand soodest on võetud kaitse alla.

    Aga miks meile soid vaja on? 
    Sood puhastavad ja talletavad vett, reguleerivad veerežiimi ning leevendavad sellega põuda ja üleujutusi. Turvas seob hästi süsinikku ja pehmendab sellega inimese põhjustatud kliimamuutusi. Soo on paljudele liikidele (nt putuktoidulised huulheinad, harilik jõhvikas, rabapüü, turbasamblad jt) ainus elupaik, inimesele mõnus koht puhkamiseks ja marjade korjamiseks. Soos on säilinud põnevaid jälgi inimeste tegevustest minevikus.
    Männikjärve raba
    Joonis 4.3.2.1. Männikjärve raba Endla looduskaitsealal
    Näide: elupaikade taastamine

    Soode taastamise programm

    Eestimaa Looduse Fondi eestvõttel on Eestis asutud soode taastamisele (joonis 4.3.2.1.). Peamised taastamistööd on kraavide kinni ajamine ning nende sulgemine paisudega. Vajadusel eemaldatakse kuivendatud soost ka osa puistust, et vähendada puude kaudu liigvee aurumist. Lisaks kavandatakse kaitsealustele liikidele (rabapüü, metsis, rabakonn, mõned kiili- ja liblikaliigid) sobivate elutingimuste loomist või parandamist.
    Männikjärve raba
    Joonis 4.3.2.1. Männikjärve raba Endla looduskaitsealal
    Näide: elupaikade taastamine

    Soode taastamise programm

    Eestimaa Looduse Fondi eestvõttel on Eestis asutud soode taastamisele (joonis 4.3.2.1.). Peamised taastamistööd on kraavide kinni ajamine ning nende sulgemine paisudega. Vajadusel eemaldatakse kuivendatud soost ka osa puistust, et vähendada puude kaudu liigvee aurumist. Lisaks kavandatakse kaitsealustele liikidele (rabapüü, metsis, rabakonn, mõned kiili- ja liblikaliigid) sobivate elutingimuste loomist või parandamist. 
    Vaadake ka videot:
    Mangroovitihnik Puerto Ricas
    Tugeva juurestikuga mangroovitihnikud kaitsevad rannikualasid erosiooni, uputuste ja orkaanide eest. Nii näiteks said inimesed 2004. aastal valusa õppetunni, mil India ookeani loodusliku kaitseta rannikut laastas hävitav tsunami. 
    Näide: koosluste taastamine
    Joonis 4.3.2.2. Mangroovitihnik Puerto Ricas

    Ida-Aasias asutakse hävinud mangroovide taastamisele

    Üha enam mõeldakse piirkonnas hävinud mangroovide taastamisele.
    Võimsate hingamisjuurtega igihaljad puud moodustavad troopiliste merede rannikul mudaseid ja soolaseid mangroovitihnikuid (joonis 4.3.2.2.) . Oli aeg, kus neid randu hoolega manglipuudest puhastati, et teha ruumi rannahotellidele ja krevetikasvandustele. Tulemusena on maailmas mangroovitihnikuid viimase 30 aastaga jäänud tervelt kolmandiku võrra vähemaks. Ometi on ka sellel haisval ja niiskel kooslusel koht nii looduses kui inimeste elus. Vees hargnevate juurte vahel leiavad varjupaika paljud veeloomad (sh tööstusliku tähtsusega krevetid, krabid jt), lisaks on mangroovidel märkimisväärne süsiniku sidumise võime.
    Näide: Seemnepankade rajamine

    Seemnepangad hoiustavad kultuurtaimede seemnevarusid

    Seemnepank
    Üheks loodusliku mitmekesisuse säilitamise võimaluseks on seemnepanga loomine. Neist tähtsaim, ülemaailmne seemnepank asub Norras, Lääne-Teravmägede saarel, kus hoiukambrid on raiutud igikeltsa sisse. Praegu on seal loodud võimalused kokku 4,5 miljoni kultuurtaimede seemnenäidise hoiustamiseks.
    Niisuguste seemnehoidlate eesmärk on  säilitada taimeliikide seemnevarusid, et kaitsta liike looduskatastroofide, taimehaiguste, sõdade jms korral.

    Uute populatsioonide rajamine ja liikide taasasustamine

    Haruldasi ja ohtu sattunud liike on võimalik kaitsta mitmel moel.
    • Taasasustamine ehk reintrodutseerimine. Seda meetodit kasutatakse teatud alal väljasurnud liikide puhul. Mujalt elujõulisest asurkonnast toodud või tehistingimustes paljundatud isendid viiakse neile ökoloogiliselt sobivasse paika.
    • Tugiasustamine. Seda meetodit kasutatakse olemasoleva asurkonna tugevdamiseks, arvukuse ja genofondi suurendamiseks. Ohustatud populatsiooni täiendatakse uute isenditega.
    • Ümberasustamine ehk populatsiooni ümberkolimine. Ümberasustamist kasutatakse näiteks siis, kui haruldase liigi populatsioon jääb inimtegevusele jalgu.
     ka Eestil.
    Use left and right arrow to change slide in that direction whenever canvas is selected
    Slaid 8

    Uute populatsioonide rajamine ja liikide taasasustamine

    Haruldasi ja ohtu sattunud liike on võimalik kaitsta mitmel moel.
    • Taasasustamine ehk reintrodutseerimine. Seda meetodit kasutatakse teatud alal väljasurnud liikide puhul. Mujalt elujõulisest asurkonnast toodud või tehistingimustes paljundatud isendid viiakse neile ökoloogiliselt sobivasse paika.
    • Tugiasustamine. Seda meetodit kasutatakse olemasoleva asurkonna tugevdamiseks, arvukuse ja genofondi suurendamiseks. Ohustatud populatsiooni täiendatakse uute isenditega.
    • Ümberasustamine ehk populatsiooni ümberkolimine. Ümberasustamist kasutatakse näiteks siis, kui haruldase liigi populatsioon jääb inimtegevusele jalgu.
    Euroopa naarits

    Euroopa naaritsa lugu

    Euroopa naarits on üks maailma kõige ohustatumaid väikekiskjaid (joonis 4.3.2.3.). Selle põhjus on selle liigi elupaikade – ojade ja jõgede – kadumine ning konkurents Põhja-Ameerikast pärit tugevama ameerika naaritsa ehk mingiga. Mink sattus Euroopas loodusesse peamiselt karusloomafarmide kaudu. Kuna viimane metsik euroopa naaritsa isend tabati Mandri-Eestis 1996. aastal, siis peeti seda liiki 1990. aastate lõpul siin praktiliselt väljasurnuks. Tallinna Loomaaia ohustatud loomade paljunduskeskuses käivitati euroopa naaritsa programm. Soomest toodud isendite baasil hakati neid loomi tehistingimustes uurima ja paljundama. 2000. aastal asuti uut euroopa naaritsa asurkonda looma Hiiumaal, kuhu viidi loomaaiast esimesed loomad. Tõusude ja mõõnadega kulgenud ettevõtmist on lõpuks saatnud edu: aastate jooksul kujunenud naaritsaasurkond on saare looduse lõpuks omaks võtnud ja seal sigima hakanud. Võib öelda, et sellega on Eesti maailmakaardil ainus piirkond, kus euroopa naaritsa arvukus on looduses hakanud suurenema.
    Püüton

    Loomaaedade roll liikide kaitsel ja teaduslikul uurimisel

    Euroopa naaritsa programmi edulugu on üks neist, mis näitab loomaaedade tähtsust loomade teaduslikul uurimisel, liikide kaitsmisel ning paljundamisel. 
    Loomade tehistingimustes uurimisel ja paljundamisel teevad eri riikide loomaaiad tihedat koostööd (joonis 4.3.2.4.). Muuhulgas on töötatud välja ühised paljundamisprogrammid. Kui mõnel loomaaial on kollektsioonis vastav loomaliik, siis kaasatakse see loomaaed automaatselt ühisesse programmi. Nii näiteks osaleb Tallinna Loomaaed amuuri leopardi ja amuuri tiigri paljundamisprogrammides, niisuguseid liike on Tallinna loomaaias ligi 50. Seda, millist liiki geneetilise materjali säilitamiseks paljundatakse, otsustab rahvusvahelise võrgustiku koordinaator.
    Loomaaiad üle maailma vahetavad vastastikku loomi, et tekiks tugev ja terve populatsioon ning et vältida liigi taandarengut.

    Kokkuvõte

    Liikide kaitse sagedasemad võtted on ohustatud ja haruldaste liikide kaitse alla võtmine, nende elupaikade kaitse ja kaitsealade loomine. Ohustatud liikide populatsiooni tugevdamiseks võib isendeid või populatsioone ümber asustada või täiendada uute isenditega arvukuse ja genofondi suurendamiseks. Tehistingimustes (loomaaedades) on välja arendatud programmid haruldaste ja ohustatud loomade uurimiseks ja kaitseks. Vahel on sellise töö tulemuseks ohustatud looma taasasustamine loodusesse.
    Teaduslikud andmed haruldaste ja ohustatud liikide kohta on koondatud punasesse nimestikku, mida trükitud kujul teame ka punase raamatuna.

    Mõisted

    kaitseala
    punane raamat
    taasasustamine ehk reintrodutseerimine
    tugiasustamine
    ümberasustamine