Pitorismi esindajatele oli foto pigem võimalus enese projitseerimiseks kujuteldavasse reaalsusesse, „teise reaalsusesse“, nagu see võis toimida joonistuse, maali või gravüüri kaudu, mitte niivõrd päriselu dokumenteerimine. Ideaaliks oli kujutada ilu, harmooniat, üldistusi, poeetikat, emotsiooni, müstilisust ja sümbolistlikkust.
Mõjutatud oldi impressionismist, jaapani graafikast (kakemono), sümbolismist, kubismist ja Les Nabis' liikumisest. Üldiselt rääkides oli enamus Euroopa pitorismi viljelejaid osa suuremast sümbolismi hoovusest.
Tehnikatest kasutati kummitrükki, süsitrükki, õlitrükki; kombineeriti ja retušeeriti negatiive, muudeti pildipinda, asetati mitmeid emulsioone üksteise peale. Enamik meetodeid oli kontaktmenetlused.
Algus
Pitorismi põhimõtted avaldas esmalt Henry Peach Robinson oma raamatus „Pitoristlik võte fotograafias“ („Pictorial Effect in Photography“, 1869). Robinson väitis, et fotokunst peaks imiteerima akadeemilise maalikunsti reegleid, olema lõpuni konstrueeritud, mitte spontaanne või pooljuhuslik jäädvustus. Foto lähtekohaks võis olla loodus, kuid see tuli põhjalikult läbi töötada. Robinsonile oponeeris P. H. Emerson, kes kirjeldas 1886. aastal Londonis Kaameraklubis (Camera Club) fotograafiat kui pitoreskset kunsti: Emersoni ideed peegeldasid üha kasvavat huvi isikupärase väljenduse vastu fotograafias.Fotograafiline impressionism
Maalikunsti ja graafikaga nii suhestuti kui ka võisteldi. 1890. aastatel mõjutas aina kasvav fotograafia rakendamine kaubanduslikel ja tööstuslikel eesmärkidel eraldumist traditsioonilistest fotograafiaühingutest ning uute, kunstilistele eesmärkidele pühendatud fotoühingute loomist.Pitorismi on aja jooksul nimetatud mitmeti: „fotograafia esteetiline liikumine“, kuna sel olid (nõrgad) sidemed „maalikunsti esteetilise liikumisega“ – art nouveau'ga ehk juugendstiiliga. Pitorismi tunti pikka aega impressionistliku fotograafiana. Inspiratsiooni saadi ka romantismist, sümbolismist ning varasest modernistlikust kunstist.
Populaarsus
1880-ndatel muutsid uued tehnoloogiad (näiteks Kodaki rullfilmkaamera) fotograafia kättesaadavaks suurele hulgale harrastajatele. Pitorismi algaastatel leidsid aset fotograafiaühingute siseringkondades pidevad võitlused vanameelsete ja uuendusmeelsete (kuhu kuulusid pitorismi pooldajad) vahel. Vastuolud kulmineerusid massiivse amatöörfotograafide tegevuse iseseisvumisega. Iroonilisel kombel aga peitus pitorismi harrastavate fotograafide ühingute demokraatliku retoorika taga elitism – nad asutati, et eraldada „tõelisi“ kunstnikke aina suurenevast amatöörfotograafide hulgast. Aastaks 1900 oli pitorism Suurbritannias tõusuteel. Materjalide kättesaadavus kombineerituna massturule orienteeritud kirjanduse rohkusega ning koos Linked Ringi Vennaskonna edukate iga-aastaste näitustega, viis aina rohkemate inimeste tegelemiseni fotograafiaga. Selleks ajaks oli pitoristlik esteetika omaks võetud ning oli sisenenud peavoolu. Pitorismile keskendunud ühinguid oli Viinis, Hamburgis, Londonis, Torontos, Sydneys, Pariisis, Brüsselis, New Yorgis ja mujalgi. Organiseeriti rahvusvahelisi näitusi, näiteks alates 1893. aastast „Linked Ringi Fotograafiasalong“ („Photographic Salon of the Linked Ring“), näitused Hamburgi Kunstihoones (1893–1903), Glasgow's, Torinos (1900–1903), New Yorgi Albrighti Kunstigaleriis (1910).Pitoristlikud fotod on tavaliselt pisut ähmased – kasutati pehmet fookust – selle põhjuseks oli arusaam, et fotod peaksid edasi andma kujutist, mis oleks võimalikult täpne sellele, kuidas näeb inimsilm. Liikumise küpsemaks saamisel hakati spetsiaalseid pehme fookusega objektiive ka tootma.
Hääbumine
Pitorism läks moest pärast Esimest maailmasõda. Pitoristlikud ja sentimentaalsed teemad ei sobinud kokku sõja vägivaldse reaalsusega. Kuigi seda viljeldi veel ka aastaid hiljem, leidis põhilistes kunstikeskustes aset muudatus teravama realistlikuma stiili poole, millist viljeles Saksamaal Uusasjalikkus ja California rühmitus „f/64“.Pitorealism Eestis
Pitorism leidis Eestis laiema kõlapinna 1921. aastast alates. Sel aastal asutati Eesti Foto-Klub. 1924. aastal korraldati suur fotokonkurss, kuhu võeti vastu vaid neid töid, mis tehtud kummiaraabiku või broomõliga, seega pitoristide meelistehnikais. Innustuseks oli ka 1926. aasta rahvusvaheline fotonäitus Tallinnas, kus kuldmedalid said Hans Vanaveski ja Johannes Mülber. Johannes Mülber tõusiski kuni 1929. aastani Eesti üheks tuntumaks ja rahvusvahelisel areenil edukaimaks fotograafiks. Tema töid eksponeeriti Soomes, Belgias, Ungaris, Hispaanias, Prantsusmaal ja mujal. Mülber vastas täielikult pitorismiteoreetikute ettekirjutustele, ühendades endas loovat kunstnikku ja fikseerivat päevapiltnikku. Huvitav on aga see, et kui klassikaline pitorism kasutas broomõlitehnikasse viimiseks enamasti vaid lavastuslikke fotosid, siis Mülberi fotod olid jäädvustused otse elust.Perioodika
- Amateur Photographer ja Photograms of the Year (London)
- Photographic Review (Lvov)
- Die Künst in der Photographie (Berliin)
- Camera Work (New York, toimetaja Alfred Stieglitz)
- La fotografia artistica (Itaalia)
- Vestnik fotografii (Moskva)
Fotograafid
- Breton Puyo
- Heinrich Wilhelm Müller
- Georg Einbeck
- Gustav Trinks
- Rudolf Dührkoop
- Theodor ja Oskar Hofmeister
- Hugo Henneberg
- Sergei Lobovikov
- František Prtikol
- Frank Eugene
- Henry Peach Robinson
- Adolphe de Meyer
- Hans Watzek
- Robert Demachy
- Mary Devens
- George Seeley
- Miron Sherling
Näited
Hugo Henneberg "Motiv aux Pommern" 1895–96
Hans Watzek "Lambad" 1901
Robert Demachy "Struggle" u 1904
Mary Devens "The Ferry, Concarneau" u 1904
Robert Demachy "Toucques Valley" 1906
George Seeley "Black Bowl" 1907
Miron A. Sherling Alexander J. Golovin u 1916
