. Eesti lennunduse algus
1.2 Eesti lennunduse eellugu
Eesti lennunduse ajalugu võiks alustada naljakavõitu lugudega, mis pärinevad 19. sajandist.
Ravila mõisahärra krahv Peter August Friedrich Mannteuffel (sünd. 1768) laskis endale umbes aastal 1800 õhukestest laudadest tiivad valmistada ning jooksis nendega alguses mõisasaalis ringi. Kuna ta aga seejuures õhku ei suutnud tõusta, siis sidus ta endale köie ümber ning käskis end toapoisil ja kokal mõisa härrastemaja teise korruse palkonilt alla riputada. Pärast mitmeid tugevaid tiivalööke käsutanud ta köieotsad lahti lasta. Tiivad aga ei kandnud lendajat ja ta prantsatas kõhuli vastu maad. Teise lennukatse sooritas ta juba omakonstrueeritud lennukiga. Kas ei jaksanud ta nii kiiresti kui vaja lennumasina pedaale tallata või oli viga milleski muus, igatahes kukkus krahv masinaga mõisakatuselt alla.
Vändra köstrikooli õpilane Johan Voldemar Jannsen tahtis samuti veenduda, kas omatehtud tiivad suudavad teda õhus hoida. Ta kinnitas puust raami peale õhukese linase riide ning tõrvas selle ära. Tiibade seesmisele küljele kinnitas ta kaks sanga, millest sai käed läbi lükata. Tiibu lehvitades hüppas ta ühel oktoobrikuu vihmasel pühapäeval (arvatavasti 1836.a.) veskikatuselt õhku, ent kukkus kohe kivina alla - õnneks pehme põhjaga porisesse vihmaveelompi. Seejärel lõpetas noormees lendamise katsed ja hakkas hiljem hoopis esimest eestikeelset ajalehte välja andma ning kirjutas sõnad Eesti hümnile. Ta oli muuseas ka poetess Lydia Koidula isa.
1889. aasta 24. septembril toimus Eestis esimene lennuõnnetus. Endine Ameerika kaubalaevastiku madrus 32-aastane Charles Leroux tõusis Harjuvärava mäelt õhupalliga õhku ning hüppas siis mere kohale jõudes omavalmistatud langevarjuga õhupallilt alla, hoides langevarjust vaid kätega kinni. Rannalt puhuvate tuulehoogude tõttu hakkas ta langevarju all rippudes kõvasti pendeldama, mistõttu Leroux jäi langevarju nööridesse kinni, ei suutnud õigel ajal vette hüpata ning end ujudes päästa.
7. oktoobril 1892. aastal sooritas Tartus “Ressursse aiast” õlesuitsuga täidetud õhupalliga lennu aviaator Liskewitch. Paraku lendas mees tugeva tuule tõttu vastu puutüve ning sai rängalt vigastada, mõned päevad hiljem tõusis õhupallil Eestimaa taevasse esimene naine, härra Liskiewitschi kaaslane preili Schedik. Kergesse sinisest siidist ülikonda riietatud valge mütsikesega preili Schedik tõusis Tartus Vene surnuaia lähedal sinna kogunenud suure rahvahulga rõõmuhõisete saatel pilvede poole, maandudes varsti õnnelikult Raadimõisa väljal.
1894. aasta märtsis sooritas Šveitsis sündinud Eesti päritoluga lennukiehitaja Alexandre Liwentaal Inglismaal mõne meetri pikkuse ja mõne meetri kõrguse lennu omavalmistatud purilennukil, sõites sellega mäest alla. Aprillikuus sooritatud teine lend enam nii hästi ei lõppenud – lennuk paiskus koos piloodiga põõsastesse ja purunes, kusjuures purunesid ka Liwentaali mõlemad jalaluud.
1895. aasta juunis tõusis õhupallil Soome lahe kohale Tallinna Reaalkooli abiturient, 18-aastane Woldemar von Obermüller. Nelja versta (1 verst = 1.07 km) kõrguselt nägi õhusõitja samaaegselt nii Haapsalut, Paidet kui ka Helsingit. Noormees hüppas õhupallilt merre laskudes vette, kust mööduv laev ta umbes tunni aja pärast peale võttis.
1898. aastal püstitas eestlane, hilisem Tsaari-Venemaa armee polkovnik Jüri Herman Venemaa rekordi õhupalli kestuslennus, olles õhus ühtejärge 24 tundi.
1.2 Esimesed Eesti soost lennundusinsenerid ja lendurid ning Eesti mootorlennunduse algusaastad
1909. aasta 9. septembril sooritas Alexander Liwentaal Šveitsis, Vernier`is 25 m pikkuse õhulennu kolmesilindrilise Anzan-tüüpi mootoriga lennukil Libellule. Seega võiks Liwentaal`li esimeseks Eesti soost lenduriks pidada, ehkki tema ema oli šveitslanna.
1909. aasta augustis sõitis Eestist Prantsusmaale kuulsat Reimsi lennundusnäitust külastama ning lennundusalaseid teadmisi omandama Paunküla postijaama postmeistri poeg Theodor Ferdinand Kalep. Kalep ostis endale 1909. aastal Saksamaalt Wright-tüüpi 30-hj mootoriga biplaani, makstes sellest 24 000 marka (teistel andmetel 22 000 marka), mis oli sel ajal Saksamaal hea lukksepa umbes 25 aasta palk. Lenduripabereid tal teadaolevalt polnud. Tal õnnestus Riia äärelinnas asuvas tehases “Motor”, mille direktor ja kaasomanik ta oli juba 1902. aastast alates, konstrueerida ja ehitada originaalne seitsmesilindriline rotatiivne lennukimootor, võimsusega 50,60, 80 ja 100 hj. See lennukimootor sai maailmas tuntuks Kalep-tüüpi mootorina.
Esimene Eestis sündinud lendur oli Theodor Wilhelm Franz Meybaum (sünd. 05.10.1864.a. Pärnus). Theodor Meybaum sooritas 19. juulil 1910. aastal Riias oma esimese lennu ja 17. veebruaril 1911 anti talle Berliinis kätte lenduritunnistus. Sel ajal oli Meybaum juba 46-aastane. Hiljem töötas ta Riias hambatehnikuna.
Teine eesti rahvusest lendur oli Georg Linno (sünd. 23.08.1884.a. Tartus). Tema sai lenduritunnistuse 1911. aastal Venemaal, Sevastoopolis, pärast 26-tunnist lennupraktikat Farman-tüüpi biplaanil.
Kolmas eestlasest lendur oli Karl Laas (sünd. 21.04.1892 Tartus), kes sai lenduritunnistuse 07. augustil 1911. aastal Peterburis.
Lendamisega tegeles ka kuulus Eesti maadleja Aleksander Aberg, kes olevat sõpradele öelnud, et mis siis viga, kui lendamine käes. Muudkui lennumasinasse ja ühelt tšempionaadist teise. Ta ostis endale 1911. aastal lennuki ning tegi sellega Berliini lennuväljal treeninglende. Ühe treeninglennu ajal hakkas aga lennuk tõrkuma, juht kaotas võime seda valitseda ning lennuk tormas üle välja metsatuka poole. Piloot jäi siiski ellu.
Esimene mootorlend Eestimaa taevas toimus 14. aprillil 1912. aastal, kui Vene õhusõitja Sergei Utotshkin sooritas Tartus, Raadil, Krasnojarski kasarmute vahel olevalt soldatite marssimise platsilt mitu õnnestunud lendu kahetiivalise Farman-tüüpi lennukiga. Sama aasta 23. juunil lendas Utotshkin Tallinnas Russalka mälestussamba ja Gloy suvila vahelt startides. Kolmandal lennul olevat ta koguni 11 minutit õhus viibinud.
1913. aasta suvel äratas Saksamaal, Johannisthali lennuväljal asjatundjate ringkonnas tõsist huvi eestlase Johannes Haas`i konstrueeritud ja ehitatud õhusõiduk. See lennumasin oli valmistatud terastorudest ja bambusest ning varustatud 30 hobujõulise mootoriga. Esimesel katsel tõusis Haas, kes ise kunagi varem iseseisvalt lennanud ei olnud, omakonstrueeritud lennukiga kergelt õhku, kusjuures lennuk allus kuulekalt igale piloodi liigitusele. Järgmisel kevadel sooritas Haas edukalt ka lendurieksami.
1913. aasta 9. septembril sooritas Pjotr Nesterov lennukil Nieuport IV Kiievi lähistel esimesena maailmas surmasõlme. Pole teada, kes eestlastest sai esimesena sama asjaga hakkama, aga on teada, et 1914. aastal komandeeriti kuulsa prantsuse lenduri Bleriot`i juurde surmasõlme õppima 1907 - 1910.a. Tartu Ülikoolis matemaatikat ja keemiat õppinud, hilisem Ülevenemaalise Keiserliku Aeroklubi monoplaanide klassi instruktor Aleksander Rajevski. Lendamise oli Bleriot Rajevskile juba 1911. aastal selgeks õpetanud.
Eesti lennunduse ajalugu võiks alustada naljakavõitu lugudega, mis pärinevad 19. sajandist.
Ravila mõisahärra krahv Peter August Friedrich Mannteuffel (sünd. 1768) laskis endale umbes aastal 1800 õhukestest laudadest tiivad valmistada ning jooksis nendega alguses mõisasaalis ringi. Kuna ta aga seejuures õhku ei suutnud tõusta, siis sidus ta endale köie ümber ning käskis end toapoisil ja kokal mõisa härrastemaja teise korruse palkonilt alla riputada. Pärast mitmeid tugevaid tiivalööke käsutanud ta köieotsad lahti lasta. Tiivad aga ei kandnud lendajat ja ta prantsatas kõhuli vastu maad. Teise lennukatse sooritas ta juba omakonstrueeritud lennukiga. Kas ei jaksanud ta nii kiiresti kui vaja lennumasina pedaale tallata või oli viga milleski muus, igatahes kukkus krahv masinaga mõisakatuselt alla.
Vändra köstrikooli õpilane Johan Voldemar Jannsen tahtis samuti veenduda, kas omatehtud tiivad suudavad teda õhus hoida. Ta kinnitas puust raami peale õhukese linase riide ning tõrvas selle ära. Tiibade seesmisele küljele kinnitas ta kaks sanga, millest sai käed läbi lükata. Tiibu lehvitades hüppas ta ühel oktoobrikuu vihmasel pühapäeval (arvatavasti 1836.a.) veskikatuselt õhku, ent kukkus kohe kivina alla - õnneks pehme põhjaga porisesse vihmaveelompi. Seejärel lõpetas noormees lendamise katsed ja hakkas hiljem hoopis esimest eestikeelset ajalehte välja andma ning kirjutas sõnad Eesti hümnile. Ta oli muuseas ka poetess Lydia Koidula isa.
1889. aasta 24. septembril toimus Eestis esimene lennuõnnetus. Endine Ameerika kaubalaevastiku madrus 32-aastane Charles Leroux tõusis Harjuvärava mäelt õhupalliga õhku ning hüppas siis mere kohale jõudes omavalmistatud langevarjuga õhupallilt alla, hoides langevarjust vaid kätega kinni. Rannalt puhuvate tuulehoogude tõttu hakkas ta langevarju all rippudes kõvasti pendeldama, mistõttu Leroux jäi langevarju nööridesse kinni, ei suutnud õigel ajal vette hüpata ning end ujudes päästa.
7. oktoobril 1892. aastal sooritas Tartus “Ressursse aiast” õlesuitsuga täidetud õhupalliga lennu aviaator Liskewitch. Paraku lendas mees tugeva tuule tõttu vastu puutüve ning sai rängalt vigastada, mõned päevad hiljem tõusis õhupallil Eestimaa taevasse esimene naine, härra Liskiewitschi kaaslane preili Schedik. Kergesse sinisest siidist ülikonda riietatud valge mütsikesega preili Schedik tõusis Tartus Vene surnuaia lähedal sinna kogunenud suure rahvahulga rõõmuhõisete saatel pilvede poole, maandudes varsti õnnelikult Raadimõisa väljal.
1894. aasta märtsis sooritas Šveitsis sündinud Eesti päritoluga lennukiehitaja Alexandre Liwentaal Inglismaal mõne meetri pikkuse ja mõne meetri kõrguse lennu omavalmistatud purilennukil, sõites sellega mäest alla. Aprillikuus sooritatud teine lend enam nii hästi ei lõppenud – lennuk paiskus koos piloodiga põõsastesse ja purunes, kusjuures purunesid ka Liwentaali mõlemad jalaluud.
1895. aasta juunis tõusis õhupallil Soome lahe kohale Tallinna Reaalkooli abiturient, 18-aastane Woldemar von Obermüller. Nelja versta (1 verst = 1.07 km) kõrguselt nägi õhusõitja samaaegselt nii Haapsalut, Paidet kui ka Helsingit. Noormees hüppas õhupallilt merre laskudes vette, kust mööduv laev ta umbes tunni aja pärast peale võttis.
1898. aastal püstitas eestlane, hilisem Tsaari-Venemaa armee polkovnik Jüri Herman Venemaa rekordi õhupalli kestuslennus, olles õhus ühtejärge 24 tundi.
1.2 Esimesed Eesti soost lennundusinsenerid ja lendurid ning Eesti mootorlennunduse algusaastad
1909. aasta 9. septembril sooritas Alexander Liwentaal Šveitsis, Vernier`is 25 m pikkuse õhulennu kolmesilindrilise Anzan-tüüpi mootoriga lennukil Libellule. Seega võiks Liwentaal`li esimeseks Eesti soost lenduriks pidada, ehkki tema ema oli šveitslanna.
1909. aasta augustis sõitis Eestist Prantsusmaale kuulsat Reimsi lennundusnäitust külastama ning lennundusalaseid teadmisi omandama Paunküla postijaama postmeistri poeg Theodor Ferdinand Kalep. Kalep ostis endale 1909. aastal Saksamaalt Wright-tüüpi 30-hj mootoriga biplaani, makstes sellest 24 000 marka (teistel andmetel 22 000 marka), mis oli sel ajal Saksamaal hea lukksepa umbes 25 aasta palk. Lenduripabereid tal teadaolevalt polnud. Tal õnnestus Riia äärelinnas asuvas tehases “Motor”, mille direktor ja kaasomanik ta oli juba 1902. aastast alates, konstrueerida ja ehitada originaalne seitsmesilindriline rotatiivne lennukimootor, võimsusega 50,60, 80 ja 100 hj. See lennukimootor sai maailmas tuntuks Kalep-tüüpi mootorina.
Esimene Eestis sündinud lendur oli Theodor Wilhelm Franz Meybaum (sünd. 05.10.1864.a. Pärnus). Theodor Meybaum sooritas 19. juulil 1910. aastal Riias oma esimese lennu ja 17. veebruaril 1911 anti talle Berliinis kätte lenduritunnistus. Sel ajal oli Meybaum juba 46-aastane. Hiljem töötas ta Riias hambatehnikuna.
Teine eesti rahvusest lendur oli Georg Linno (sünd. 23.08.1884.a. Tartus). Tema sai lenduritunnistuse 1911. aastal Venemaal, Sevastoopolis, pärast 26-tunnist lennupraktikat Farman-tüüpi biplaanil.
Kolmas eestlasest lendur oli Karl Laas (sünd. 21.04.1892 Tartus), kes sai lenduritunnistuse 07. augustil 1911. aastal Peterburis.
Lendamisega tegeles ka kuulus Eesti maadleja Aleksander Aberg, kes olevat sõpradele öelnud, et mis siis viga, kui lendamine käes. Muudkui lennumasinasse ja ühelt tšempionaadist teise. Ta ostis endale 1911. aastal lennuki ning tegi sellega Berliini lennuväljal treeninglende. Ühe treeninglennu ajal hakkas aga lennuk tõrkuma, juht kaotas võime seda valitseda ning lennuk tormas üle välja metsatuka poole. Piloot jäi siiski ellu.
Esimene mootorlend Eestimaa taevas toimus 14. aprillil 1912. aastal, kui Vene õhusõitja Sergei Utotshkin sooritas Tartus, Raadil, Krasnojarski kasarmute vahel olevalt soldatite marssimise platsilt mitu õnnestunud lendu kahetiivalise Farman-tüüpi lennukiga. Sama aasta 23. juunil lendas Utotshkin Tallinnas Russalka mälestussamba ja Gloy suvila vahelt startides. Kolmandal lennul olevat ta koguni 11 minutit õhus viibinud.
1913. aasta suvel äratas Saksamaal, Johannisthali lennuväljal asjatundjate ringkonnas tõsist huvi eestlase Johannes Haas`i konstrueeritud ja ehitatud õhusõiduk. See lennumasin oli valmistatud terastorudest ja bambusest ning varustatud 30 hobujõulise mootoriga. Esimesel katsel tõusis Haas, kes ise kunagi varem iseseisvalt lennanud ei olnud, omakonstrueeritud lennukiga kergelt õhku, kusjuures lennuk allus kuulekalt igale piloodi liigitusele. Järgmisel kevadel sooritas Haas edukalt ka lendurieksami.
1913. aasta 9. septembril sooritas Pjotr Nesterov lennukil Nieuport IV Kiievi lähistel esimesena maailmas surmasõlme. Pole teada, kes eestlastest sai esimesena sama asjaga hakkama, aga on teada, et 1914. aastal komandeeriti kuulsa prantsuse lenduri Bleriot`i juurde surmasõlme õppima 1907 - 1910.a. Tartu Ülikoolis matemaatikat ja keemiat õppinud, hilisem Ülevenemaalise Keiserliku Aeroklubi monoplaanide klassi instruktor Aleksander Rajevski. Lendamise oli Bleriot Rajevskile juba 1911. aastal selgeks õpetanud.
