Coco Chanel

Coco Chanel - moeikoon, Chaneli brändi looja ja natside spioon?!

Coco Chanel (sünninimi Gabrielle Bonheur Chasnel; 19. august 1883 Saumur – 10. jaanuar 1971) oli prantsuse moelooja.

Ta oli 20. sajandi üks innovaatilisem ja tähtsam moelooja.

Biograafia

Chanel ise on oma lapsepõlve ja noorpõlve kohta levitanud ilustatud versioone.

Ta sündis rändkaupmees Albert Chaneli ja tema armukese Jeanne Devolle'i teise abieluvälise tütrena Saumuris. Isa oli pärit Gardist rändkaupmeeste suguvõsast. Ema oli pärit Courpière'ist.

Sünnitunnistusele kanti eksikombel nimi Chasnel, ja see viga jäigi parandamata.

Vanemad abiellusid 1883.

Gabrielle'il olid õed Julia (sündis 1882) ja Antoinette (1887) ning vennad Alphonse (1885), Lucien (1889) ja Augustin (sündis 1891, suri mõnekuuselt). Lapsepõlves ei pandud Gabrielle'i kasvatusele erilist rõhku.

16. veebruaril 1895, kui Gabrielle oli 12-aastane, ema suri. Isa jättis lapsed maha ja läks Ameerikasse õnne otsima. Gabrielle ja tema õed pandi Aubazine'i kloostri orbudekodusse, vennad anti taludesse. Aubazine'is veetis Gabrielle seitse aastat, õppides õmbleja ja õmbluskaupade müüja ametit. Seejärel õppis Coco kaks aastat Moulinsis Aubazine'i tsistertslaste kloostri nunnade pansionaadis Moulinsi Notre-Dame'i Instituudis.

20-aastasena töötas ta koos oma isa õe Adrienne'iga Moulinsis pruudi- ja beebikaupade äris ning tegi eraviisiliselt õmblejatööd. Moulinsis esines Gabrielle ka lauljana varietees Rotonde, kus ta esitas peamiselt kaht šansooni: "Qui qu'a vu Çoco dans l' Trocadéro?" ja "Co Co Ri Co". Arvatakse, et tema hüüdnimi Coco ongi pärit sellest ajast, sest publik (eriti Moulinsi jäägrirügemendi ohvitserid) hüüdsid teda laulude järgi nii. Tal oli armulugu ühe ohvitseriga.

Aastal 1904 tutvus ta Pariisi töösturipoja Etienne Balsan'iga (1880–1953), kes viis ta seltskonda ning kellega ta elas 1906–1910 Royallieus koos. Tema rahalise abiga avas ta 1910 Pariisis naistekübarate ateljee.

Kui Natsi-Saksamaa okupeeris Prantsusmaa, oli Chanel armusuhetes Saksa ohvitseri Hans Gunther von Dincklagega. Pärast Prantsusmaa vabastamist liitlasvägede poolt pidi Chanel põgenema Šveitsi. Kümne aasta pärast naasis ta Prantsusmaale ning hoolimata kõrgest vanusest, jätkas edukat moeloojakarjääri kuni oma surmani.

Moelooja

Coco Chaneli esimesed riided ilmusid müügile pärast Esimest maailmasõda. Endiste ebamugavate korsettide ja mitmekihiliste seelikute asemel tutvustas Chanel kitsaid seelikuid ja avaraid jakke, mille kandmine muutus naiste seas väga populaarseks.

Pärast suhet lahke ja varaka mehe – sõjaväeohvitseriga, Étienne Balson'iga ja hiljem Inglise vabrikandi, Arthur Cappeliga – avas ta oma esimese butiigi Deauville 1913. aastal ja järgmise – Couture House'i – aastal 1915.

Aastal 1921 esitles Coco oma esimest ja hinnatuimat parfüümi Chanel No. 5. See oli esimene parfüüm, mida müüdi kogu maailmas. Praegugi müüakse seda parfüümi üks pudel iga kolmekümne sekundi jooksul.

Isiklikku

Chanelil oli palju armusuhteid, kuid ta jäi vallaliseks.

Muud

Edmonde Charles-Roux kirjutas temast elulooraamatu ja režissöör Anne Fontaine lavastas teose põhjal filmi "Coco enne Chaneli", mis kandideeris mitmele rahvusvahelisele filmiauhinnale, teiste seas kuuele Césarile, neljale Briti filmiauhinnale BAFTA ja Oscarile parima kostüümi kategoorias (vaata 2010. aasta Oscari auhinnad).

Vastuoluline moelegend Coco Chanel: orbudekodu, comeback, allakäik ja surm Ritzi hotelli sviidis

Coco (Gabrielle) Chanel 1969. aastal

“Kuidas küll naised nende all mõelda suudavad?” küsib Coco Chanel filmis “Coco enne Chaneli”, viidates 20. sajandi alguse hunnitutele kübaratele, mida ehtisid kuld ja kard, pitsid ja suled. Chaneli vahe mõistus ja terav keel olid sama legendaarsed kui ta ise.

Coco Chaneli kui moerevolutsionääri teekond saigi alguse kübaratest – ta valmistas neid endale ja peagi ka oma tutvusringkonna daamidele. Tollases kontekstis isegi talupoeglikuna mõjunud õlgkübarad olid uudsed ja lihtsad, kuid ometi šikid. Need kübarad said kiiresti paljude lemmikuks, nagu ka Chaneli 60aastase elutöö teised uuendused: naise “vabastanud” siluett, lihtsa lõikega riided, müütiline parfüüm, uudne ehtemood ja palju muud. Temalt on pärit ka tsitaatide kuldvaramusse kuuluv lause “Mood aegub, kuid stiil on igavene”.

Lapsepõlv orbudekodus

1883. aastal sündinud Chanel oli tuntud mütomaan, kes jutustas oma minevikust ilustatud lugusid. Nii nagu seda tänapäeval teeb tema mantlipärija Karl Lagerfeld. Mine tea, on see temalgi veres või imiteerib ta teadlikult surematut meistrit?
Näiteks meeldis Chanelile rääkida, et ema surma järel aastal 1895 lahkus ta isa Ameerikasse õnne otsima, tema aga saadeti elama õelatest vanatüdrukutest tädide juurde. Kord proovis ta end isegi kümme aastat nooremaks valetada. Tegelikult veetis Chanel ülejäänud teismeea – pärast seda, kui ema suri ja rändkaupmehest isa pere maha jättis – karmi korraga katoliiklikus orbudekodus nunnade järelevalve all.
Nagu filmi nimigi vihjab, kujutab see perioodi, mil Chanel polnud veel SEE Chanel, kelle nimetähed meetrikõrgustena poefassaade kaunistasid. Nii algabki lugu sellest, kuidas 18aastane Chanel pärast orbudekodust lahkumist ühes õmblustöökojas tööle asus. Kuid kindlameelne ja ambitsioonikas noor daam ei kavatsenud jätkata oma vanemate jälgedes ega jääda elu lõpuni suvaliseks õmblejannaks. Chanel vihkas vaesust, mis teda lapsepõlves ümbritsenud oli.

Gabrielle’ist saab Coco
Kuigi Chanel polnud mitte kõige musikaalsem, pidas ta piisavalt viisi, et saada õmblemise kõrval varsti tööd ühes revüükohvikus, kus ta hakkas õhtuti meesklientuuri silmarõõmuks kupleesid esitama. Tema leivanumbriks kujunes “Qui qa’a vu Coco?”, kergelt kahemõtteline lauluke, mis jutustab tüdrukust, kes kaotanud Coco-nimelise koerakese.
Sealsamas kohtus Coco rikka ohvitseri Étienne Balsaniga. Kohtumisest kasvas välja armulugu ja sellest edasi sõprus. Just tänu Balsanile sai Coco tuttavaks “rikaste ja ilusatega”, kelle hulgast ta leidis oma kübaratele esimesed “stiilisaadikud”. Just Balsani kaudu tutvus Chanel ka Arthur “Boy” Capeliga, keda peetakse tema elu armastuseks ja kes õhutas teda oma äri alustama.
1909. aastal avas naine Balsani Pariisi korteris oma kübarakoja. See läks küll peatselt pankrotti, kuid edasipürgiv Chanel ei lasknud end sellest heidutada ja üüris uue armsama abil Pariisis Camboni tänaval varsti uued ruumid. Seekord kirjutas ta juba ka oma nimetähed vitriinile.
Chanel astus ellu ajal, mil naised endiselt nipsasjakesi meenutasid. Kuigi tolle aja suurim staarmoelooja Paul Poiret oli vabastanud naised korsetist, mähkis ta nad vastukaaluks ahenevasse seelikusse, milles sai vaid pisikeste sammukeste kaupa ringi tippida. Chaneli uudseid siluette nähes kommenteeris Poiret mürgiselt, et too muudab naised alasöödetud telegrafistideks. Selle peale olevat Chanel vastanud, et ta ei soovi, et naised meenutaksid haaremist põgenenud orje.

Näppas meeste garderoobist

Karmi korraga orbudekodus kasvanud Chanelile imponeerisid praktilisemad meesterõivad ning rustikaalsemad materjalid. Coco oli harjunud näppama oma austajate garderoobist ideid ja riideesemeid, mida ta enda kehale sobivaks kohandas. Polomängijast Capelilt võttis ta üle spordiriided, suurvürst Dmitri inspireeris teda kokku kuhjama eksootilisi juveele ning Westminsteri hertsogilt tulid tviidid ja Šoti kudumid.
Kui esimese menu tõid Chanelile kübarad, siis laialdasem edu saabus jersey-kudumitega, mille ta avastas mereäärsetes kalurikülades puhates. Enne kui Chanel selle materjali šikiks kandis, polnud meeste alusrõivaste valmistamiseks kasutatud riie naistemoes veel rakendust leidnud.
Chanel oli ise oma stiili parim saadik. Tema kõhetud, androgüünsed vormid ja sportlik siluett, lühikeseks lõigatud juuksed ja päevitunud nahk olid midagi seninägematut ja revolutsioonilist, mis mõjusid äkki väga šikilt ning mida teised naised pühendunult jäljendama hakkasid.
Chaneli filosoofia oli muuta naine ilusaks lihtsate, mugavate ja praktiliste rõivastega, anda talle iseseisvust ning – kuigi see võib tunduda irooniline – vabastada ta moedisainerite diktaadi alt. Chaneli rõivad pidid olema loodud naise jaoks, mitte vastupidi. Ehk nagu Coco ise ütles: “Lihtsus on võti tõelise elegantsi juurde.”
Eelkõige oli Chanelil hea vaist, et ühiskonnas toimuvaid muutusi ära tunda. Esimese maailmasõja saabudes olid ka seni rantjee-elu nautinud ilunaised üha sagedamini sunnitud tööle asuma ning vajasid seetõttu muidugi ka mugavamat riietust. Nii sobis Chaneli kehasõbralikum siluett ideaalselt uue ajastu vaimuga – naise emantsipatsiooni, džässi ja tšarlstoniga.

Maailma kuulsaim lõhn
Vene balletiteatri Pariisi-gastrollid eelmise sajandi teisel kümnendil avaldasid Prantsusmaa pealinna loovseltskonnale suurt mõju. See mõju kasvas veelgi, kui Oktoobrirevolutsiooni järel kolisid Valguse Linna arvukad Vene emigrandid. Paljud neist ümbritsesid 1920. aastail ka Chaneli. Nende kaudu tutvus ta parfüümilooja Ernest Beaux’ga, kes pakkus talle võimalust luua omanimeline parfüüm. Nii sündiski 1921. aastal Chanel N° 5, millest sai maailma ilmselt kõige kuulsam lõhn.
Armastatud Capeli surmale järgnesid Chaneli üha aristokraatlikumad meesseiklused. Lisaks Vene suurvürstile Dmitrile oli tema saatjaks üks tolle aja Euroopa rikkamaid mehi, Westminsteri hertsog. Abielusadamasse ei purjetanud Chanel aga kellegagi. Ta olevat põhjenduseks maininud, et Westminsteri hertsoginnasid on palju, Coco Chanel aga ainult üks.
1926. aastal esitles Chanel oma kollektsioonis esimest korda väikest musta kleiti. Legend räägib, et mademoiselle lõi kuulsaks saanud kleidi Capeli mälestuseks, et panna kogu maailm teda leinama. Praktilise inimesena taipas Chanel musta värvi universaalsust ja ühendas selle lihtsama kleidisiluetiga. USA Vogue nimetas kleiti Chaneli Fordiks – nii nagu viimane muutis inimeste eluviisi kõigile kättesaadava autoga, suutis sama korda saata väike must kleit.

Sõjaaegsed möödalaskmised
Chaneli impeerium aina kasvas ning andis näiteks 1935. aastal tööd 4000 inimesele, kes tootsid aastas 28 000 eset. Tuline sõda Elsa Schiaparelliga, kellest oli saanud Pariisi kõrgmoe uus favoriit ning Poiret’ allakäigu järel Chaneli rivaal, innustas olema leidlikum ja uuenduslikum.
Teine maailmasõda tõi aga Chaneli ellu mustema perioodi. Sõja saabudes sulges ta oma moemaja, kuid jäi elama Saksa okupatsiooni alla langenud Pariisi – Ritzi hotelli, mis asus tema endisest ateljeest peaaegu et üle tänava. Sealsamas hotellis rullus lahti Chaneli armulugu natsiohvitseriga. Sõjaaeg aitas valla päästa ka Chaneli antisemiitlikud vaated ja homofoobia. Parfüümiäri kiirendamiseks oli ta müünud oma nime kasutusõiguse Bourjois’ kosmeetikafirma omanikele vendadele Wertheimeritele, saades vastu 10% osaluse. Sõjaolukorda ära kasutades üritas ta oma nime täielikult tagasi saada, viidates Wertheimerite juudi päritolule.
Pärast sõda pääses Chanel üle noatera, et teda kohtu alla ei antud, ja seda just tänu tema lähedastele suhetele Briti kuningaperega. Kuid prantslased ei andestanud Chanelile tema sõjaaegset tegevust ning nii oli ta sunnitud kolima Šveitsi.

Coco Chanel 1957. aastal oma loomingut vaatlemas.

TopFoto / Scanpix

Comeback ja allakäik
1947. aastal raputas moemaailma uus revolutsioon – Diori new look. Chanel jälestas uut stiili ning ahastas nähes, et kõik tema saavutatu niimoodi üleöö vastu taevast lendas. Ta võttis end kokku ja naasis 1954. aastal moeärisse. Prantsuse press aga suhtus temasse väga leigelt, ainult USA ja Inglise ajakirjanduse ning kaubamajade entusiastlik toetus innustas teda jätkama.
Nii sündis uus siluett, mis koosnes põlvini seelikust, tviidjakist ja kettsangaga käekotist. Praeguseks on need muutunud rohkemgi Chaneli firmamärgiks kui tema jersey-kudumid. Uus stiil vallutas ruttu naisterahvaste südamed. Chanelil õnnestus korda saata uus moerevolutsioon ja teha uhke comeback.
Kuid 1960.–70. aastate vabadusevaimu ei suutnud Chanel enam vastu võtta. Tema, kes ta oli jälestanud “süsteemi” ja selle vastu võidelnud, oli muutunud ise selle osaks – vanaks ja natuke aegunud moedinosauruseks. Prantsusmaal näidatakse teleris aeg-ajalt vanu intervjuusid 80. eluaastates Chaneliga, kes laitis karmisõnaliselt uut noorsugu ning teatas, et ükski seelik ei tohiks tõusta üle põlve, sest põlved on lihtsalt niivõrd koledad. Elu lõpuaastail muutus ta veelgi tujukamaks ja isegi kibestunuks, ning natuke unustatu ja piredana ta 1971. aasta jaanuaris Ritzi hotelli sviidis ka suri.
Kuid Chaneli lugu polnud sellega veel lõppenud. Wertheimerid pärisid tema moemaja ning värbasid 1983. aastal disaineriks Karl Lagerfeldi, kes andis sellele kiiresti uue aja vaimuga sobiva lihvi. Nüüdseks on Chanelist saanud legendaarne, kuid samas salapärane luksusinstitutsioon, mida kohati võrreldakse isegi sektiga. Näiteks ehib Chaneli Camboni tänava moemaja tualettruumi värsivormis silt “Si tu pisses partout, t’es pas Chanel du tout” (kui sa pissid igale poole, pole sa üldse Chaneli moodi).
Nii et Chanel pole enam ainult inimene, temast on saanud elustiil ja filosoofia.

Natsid, Adolf Hitler ja Okultism

Okultism:
Okultism (ladinakeelsest sõnast occultus peidetud) on salajaste praktikatega seotud õpetused. Okultism on ka peidetud teadmised looduse ja inimpsüühika üleloomulike jõudude kohta.
Seotus natsidega:
Okkultism natsismis
Natsism ja okultism kirjeldavad rida teooriaid, spekuleerimist ja natsismi päritolu uurimist ning selle võimalikku seost erinevate okultistlike traditsioonidega. Sellised ideed on olnud osa populaarsest kultuurist  vähemalt alates 1940. aastate algusest  ja saanud populaarsust alates 1960. aastatest. Sellel teemal on dokumentaalfilme ja raamatuid, millest üks olulisemaid on Maagikute hommik (Morning of the Magicians; 1960) ja The Spear of Destiny (1972). Natsismi ja okultismi on esile toodud ka paljudes filmides, romaanides, koomiksites ja muudes väljamõeldud meediates. Märkimisväärne näide on kadunud laeva film Raiders of The Lost Ark (1981).
Ajaloolane Nicholas Goodrick-Clarke analüüsis teemat natsismi okkultistlikes juurtes, milles ta väitis, et tegelikult on olemas seosed mõnede ariosoofia ja natside ideoloogia ideaalide vahel. Ta analüüsis ka teemaga kirjutatud arvukate populaarsete okkultuuride raamatute probleeme. Ta püüdis eraldada empiirilisust ja sotsioloogiat natsistliku okultismi kaasaegsest mütoloogiast, mis eksisteerib paljudes raamatutes, mis "on esindanud natside nähtust kui päris ja deemonlik mõju". Ta leidis, et enamik neist on "sensatsioonilised ja alateadlikud".
Ariosoofia:
Ajaloolane Nicholas Goodrick-Clarke 1985. aasta raamat „Natsismi okultilised juured” arutas võimalust, et okultismi ja natsismi ideed oleksid omavahel seotud. Raamatu peamine teema oli rassistlik-okultiline ariosoofia liikumine, rahvusliku esoteerika suur osa Saksamaal ja Austrias 1800. ja 1900. aastate alguses. Ta kirjeldas oma tööd kui "maa-alust ajalugu, mis on seotud müütide, sümbolite ja fantaasiatega, mis kannavad reaktiivsete, autoritaarsete ja natsistlike mõtlemisviiside arengut". Ta keskendus sellele uurimatule ajalehele, sest "fantaasiad võivad saavutada põhjusliku seisundi, kui nad on veendumustes, väärtustes ja sotsiaalsetes rühmades institutsionaliseeritud."
Ta kirjeldab Völkischi liikumist kui omamoodi anti-modernistlikku, anti-liberaalset reaktsiooni paljudele poliitilistele, sotsiaalsetele ja majanduslikele muutustele, mis ilmnesid Euroopas 1800. aastate lõpus. Osa tema argumendist on see, et linnade kiire industrialiseerimine ja tõus muutsid "traditsioonilist, maapiirkondade sotsiaalset korda" ja sattusid konflikti piirkonna "kapitali-eelse suhtumise ja institutsioonidega". Ta kirjeldas etniliste saksa austri rassiliselt elitaarset Pan-Germanismi liikumist kui reaktsiooni Austriale, mida ei ole Bismarcki Saksa impeeriumis.

Goodrick-Clarke arvas, et ariosofistlik liikumine võttis Völkischi ideid, kuid lisas ka okkultistlikke teemasid sellistest asjadest nagu vabamüürlus, kabalism ja roosikristlikus, et „tõestada, et tänapäeva maailm põhineb valetel ja kurjadel põhimõtetel”. Ariosofistide ideed ja sümbolid filtreerisid läbi mitmed antisemitilised ja rahvuslikud rühmad hilisel Wilhelmiani Saksamaal, kus varane natsipartei tekkis Münchenis pärast esimest maailmasõda. " Ta näitas mõningaid seoseid kahe Ariosofisti ja Heinrich Himmleri vahel.
Kaasaegne mütoloogia:
Kirjanduse sensatsioonilises žanris on laialt levinud idee, et natsid inspireerisid ja juhtisid okultistlikud ametid 1920-1945.
Goodrick-Clarke raamatu E lisa on pealkirjaga „Natside okultismi kaasaegne mütoloogia”. Selles annab ta väga kriitilise ülevaate selle teema populaarsest kirjandusest. Tema sõnul kirjeldavad need raamatud Hitleri ja natside kui "varjatud võimu.", Mida iseloomustab kas paljastav üksus (nt "must jõud", "nähtamatu hierarhia", "tundmatu ülemus") või maagiline eliit kaugel või kaugel asuvas kohas. Ta viitas selle žanri kirjanikele kui "krüpto-ajaloolastele". Žanri tööd, mis ta kirjutas, olid tavaliselt sensatsioonilised ja alateadlikud. Enamikule autoritele oli ühine peamiste allikate täielik teadmatus ja iga uus uustulnuk kordas ebatäpsusi ja looduslikke väiteid, kuni eksisteeris rikkalik kirjandus, mis põhines täielikult ekslikel "faktidel" võimas Thule Selts, natside sidemed idaga ja Hitleri varjatud initsiatsioon.
2004. aasta väljaande “The Occult Roots” uues eessõnas kommenteerib Goodrick-Clarke , et 1985. aastal, kui tema raamat esmakordselt ilmus, peeti natside mustat maagiat sensatsiooniliste autorite teemaks tugeva müügi nimel.
Oma 2002. aasta töös Black Sun, mis oli algselt mõeldud jälgima okultistlike natside teemade ellujäämist sõjajärgsel perioodil, pidas Goodrick-Clarke vajalikuks teema uuesti lugeda. Ta pühendab raamatu ühe peatüki "natside müsteeriumidele", kui ta siin natsistliku okultismi valdkonda mõistab. Teisi žanri arengu usaldusväärseid kokkuvõtteid on kirjutanud saksa ajaloolased. The Occult rootsi-saksa väljaandes on essee natsionaalsotsialismi ja okultismi kohta.
("Rahvuslik sotsialism ja okultism"), mis peab natsistliku okultismi alguseks 1930. aastate lõpus avaldatud väljaannetele, mis hiljem tõlgiti Goodrick-Clarke poolt inglise keelde. Saksa ajaloolane Michael Rißmann on oma kuulsas raamatus Adolf Hitleri usuliste veendumuste kohta lisanud ka pikema "Natsionaalsotsialismi ja Okkultismi" (Nationalsozialismus und Okkultismus) tutvustuse.
Goodricke-Clarke'i sõnul pärines natsistliku okultismi spekulatsioon "sõjajärgsest võluvusest natsismiga". Natsismi "õudne võlu" läänemaailma meelest ilmneb niinimetatud "kaasaegses ajaloos üllatuslikust interludist", mida ta esitab vaatlejale mõne aastakümne pärast. Hitleri idoliseerimine natside Saksamaal, selle lühiajaline valitsemine Euroopa mandril ja natsismi äärmuslik antisemitism pani selle teistest kaasaegse ajaloo perioodidest lahku. "Väljaspool puhtalt ilmalikku tugiraamistikku tundus natsism olevat kurjuse kehastus tänapäeva kahekümnenda sajandi režiimis, mis on koletuslik paganlik retsidiiv.
Üks varaseimaid natsistliku okultismi väiteid võib leida Lewis Spence'i raamatust „Käimasoleva sõja okultlikud põhjused” (1940). Spence'i, Alfred Rosenbergi ja tema raamatu „Kahekümnenda sajandi müüt” sõnul vastutasid paganlikud, okultilised ja anti-kristlikud ideed, mis motiveerisid natside parteid.
Hitleri deemonlik valdus:
Hitleri suhtes deemonlikule mõjule toob Hermann Rauschningi Hitleri kõned allikana.  Kuid enamik kaasaegseid teadlasi ei pea Rauschningit usaldusväärseks. (Nagu Nicholas Goodrick-Clarke kokku võtab, "hiljutine stipendium on peaaegu kindlasti tõestanud, et Rauschningi vestlused olid enamasti leiutatud".)

Sarnaselt Rauschningiga väidab August Kubizek, kes on lapsepõlves üks Hitleri lähemaid sõpru, et 17-aastane Hitler rääkis talle, et „naaseb Saksamaa endisele hiilgusele”; selle kommentaariga ütles August: „See oli nagu teine ​​keha räägitud olend ja ta kolis teda nii palju kui mina seda tegi.”

Atlandi ookeanis avaldatud Timothy Rybacki artikkel "Hitleri unustatud raamatukogu" (mai 2003) mainib raamatut Hitleri eraraamatukogust, mille autor on Ernst Schertel. Schertel, kelle huvid olid lobisemine, tants, okultism, nudism ja BDSM, olid olnud ka seksuaalse vabastamise aktivistiks enne 1933. aastat. Ta oli seitsme kuu jooksul Natsi-Saksamaal vangistatud ja tema doktorikraad tühistati. Ta oleks pidanud 1920. aastate keskel saatma Hitlerile oma 1923. aasta raamatu „Magic: ajalugu, teooria ja praktika" spetsiaalse koopia. Arvatakse, et Hitler on tähistanud laialdasi osi, sealhulgas see, mis ütleb: "Kes ei oma enda sees deemonlikku seemet, ei sünni kunagi maagilisse maailma.
Moodne maailm:
Teosofist Alice A. Bailey märkis II maailmasõja ajal, et Adolf Hitleri valduses oli see, mida ta nimetas pimedaks väeks.  Tema järgija Benjamin Creme on öelnud, et Hitleri kaudu (ja samaväärselt kurja inimeste seas, kes on tema ümber Natsi-Saksamaal, koos Jaapanis asuva militaristide rühmaga ja veel ühe rühmaga Mussolini ümber Itaalias) vabastati Antikristuse energia, mis teosoofiliste õpetuste kohaselt ei ole üksikisik, vaid hävitusjõud.
James Herbert Brennani sõnul kirjutas Hitleri mentor mentaarne mentor, mis on kirjutatud ajakirjas Occult Reich (kellele Hitler pühendab Mein Kampfi) 1923. aastal oma sõbrale: "Jälgi Hitleri! Ta tantsib, kuid see on mina, kes on kutsunud Me oleme talle andnud "suhtlusvahendid", ärge muretsege minu eest, ma olen mõjutanud ajalugu rohkem kui ükski teine ​​saksa.
Uus maailmakord:
Konservatooriumi teoreetikud "sageli identifitseerivad Saksa rahvusliku sotsialismi muu hulgas uue maailmakorra eelkäijana". Seoses Hitleri hilisema ambitsiooniga kehtestada rahvuslik sotsialistlik režiim kogu Euroopas, kasutas natside propaganda mõistet Neuordnung (sageli halvasti tõlgitud kui "uus kord", viidates tegelikult riigipiiride ümberstruktureerimisele Euroopa kaardil ja selle tagajärjel toimunud Suur-Saksamaa sõjajärgne majanduslik hegemoonia),  nii et võib-olla võib öelda, et natsid järgisid poliitikat silmas pidades uut maailmakorda. Kuid väide, et Hitler ja Thule ühiskond kokku leppisid uue maailmakorra loomiseks (mõningate veebilehtede kohta esitatud vandenõu teooria) , on täiesti põhjendamatu.
Aleister Crowley
On ka kontrollimatuid kuuldusi, et okultist Aleister Crowley püüdis II maailmasõja ajal Hitleri poole pöörduda. Vaatamata mitmele vastupidisele väitele ja spekuleerimisele (näiteks Giorgio Galli) ei ole tõendeid sellise kohtumise kohta. John Symonds, üks Crowley kirjandusülesannetest, avaldas 1991. aastal raamatu: Medusa pea või vestlused Aleister Crowley ja Adolf Hitleri vahel, mis on lõplikult näidanud kirjanduslikku väljamõeldist. Selle raamatu väljaandmine piirdus 350-ga, mis aitas kaasa ka temaatikale. Crowley ja Hitleri vahelise kontakti nimetamine - ilma igasuguste allikate või tõendite esitamiseta - on tehtud ka René Guénoni 29. oktoobri 1949. aasta kirjas Julius Evolale, mis jõudis hiljem laiemale publikule.
Erik Jan Hanussen:
Kui Hitler ja okkultism kirjeldavad, kuidas Hitler "tundus endas veelgi suurema autoriteedi ja karisma" pärast seda, kui ta 1927. aasta märtsis taas avalikult rääkis, väidab dokumentaalfilm, et "see võib olla tingitud selgeltnägija esineja ja publitsisti Eriku mõjust". Jan Hanussen. On öeldud, et "Hanussen aitas Hitleri täiuslikul hulgal liialdatud poste", mis on kasulik rääkida enne suurt publikut. Dokumentaalfilm intervjueerib Dusty Sklarit Hitleri ja Hanusseni vahelise kontakti kohta ning jutustaja teeb avalduse „meelehoolduse okupeeritud tehnikate ja rahvahulga domineerimise” kohta.
Kas Hitler üldse Hanusseniga kohtunud on ei ole kindel. Seda, et ta isegi enne 1927. aasta märtsi teda kohtas, ei kinnita teised Hanusseni allikad. 1920. aastate lõpus kuni 1930. aastate alguseni tegi Hanussen oma ajalehes Hanussens Bunte Wochenschau poliitilisi ennustusi, mis hakkasid järk-järgult toetama Hitlerit, kuid 1932. aasta lõpuni  need ennustused varieerusid. 1929. aastal ennustas Hanussen näiteks, et Wilhelm II naaseb Saksamaale 1930. aastal ja et töötuse probleem lahendatakse 1931. aastal.
Winston Churchill:
Sir Winston Churchill kirjutas oma memuaaril "The Gathering Storm" Hitleri ja Molochi kohta: "[Hitler] oli loovutanud hirmuäratava ebajumala kõikvõimalikust Molochist, millele ta oli preester ja kehastus"
Natsistlik müstika, okultism ja ulme:
Natsistlik müstika Saksa kultuuris laieneb edasi Manfred Nagli artiklis "SF (Science Fiction), okultuuriteadused ja natside müüdid", mis on avaldatud ajakirjas Science Fiction Studies. Selles kirjutab Nagl, et tänapäeva Saksa Teadusfiktsiooni lugudes kirjeldatud rassilised narratiivid, nagu Edmund Kiss, Atlantise Viimane kuninganna, annavad täiendavaid arusaamu rassilisest ülimuslikkusest. Ariosoofia, Aryanismi ja väidetava ajaloolise rassilise müstika egiidi all. Võimaliku okkultismi, ariosoofia või aryanismiga seotud kirjutised olid tooted, mis olid mõeldud sotsiaalpoliitilisel viisil mõjutamiseks ja õigustamiseks, mitte lihtsalt kultuuripärandi loomiseks. Need lood käsitlesid kangelasi, karismaatilisi liiderliike, kes on saatuse poolt valitud - kogenud ja äärmiselt võimsa tehnoloogia ressurssidega. Nagl arvab, et ulmekirjandus, nagu Atlantis, soodustas veelgi natside juhtide, nagu Adolf Hitleri ja Heinrich Himmleri vägivaldset veenmist, kui natside eliit (nägi) enda jaoks okupeeritud Ida-Euroopa territooriumidel. See omakorda väidetavalt levitas natside ideoloogia avalikku toetust, mida Nagl liideti kui "tohutut kultuuri tagasipööramist, eemal mõistuse ja teadvuse ajastust," unenägekindlust ", üleriigilise vanuse ajastu suunas. maagia
Krüpto-ajaloolised raamatud:
Sakslaste The Occult Roots'i väljaandes sisalduval esseedel jälitab Austria kirjastaja HT Hakl, esoteeriliste teoste  rahvusotsialismi ja okkultismi puudutavate spekulatsioonide päritolu juba 1940. aastate algusest. Tema uurimus avaldati ka lühikeses raamatus „Teadmata allikad: rahvuslik sotsialism ja okkultus”, tõlkinud Goodrick-Clarke. Juba 1933. aastal kirjeldas Kurt van Emsen Hitlerit kui "deemonlikku isiksust", kuid tema töö oli peagi unustatud. Esimesed vihjed, et Hitler oli juhitud okultistlike jõudude poolt, mida hilisemad autorid võtsid, tulid prantsuse kristlikust esoteerikust René Koppist. Kahes artiklis, mis ilmusid igakuises esoteerilises ajakirjas „Le Chariot" alates 1934. aasta juunist ja 1939. aasta aprillist, püüab ta leida Hitleri võimu allikaid üleloomulike jõudude hulgast. Teine artikkel oli pealkirjaga "L'Enigme du Hitler". Teistes Prantsuse esoteerilistes ajakirjades 1930-ndatel ei suutnud Hakl leida sarnaseid vihjeid. 1939. aastal avaldas teine ​​prantsuse kirjanik Edouard Saby raamatu “Hitler et les Forces Occultes". Saby mainib juba Hanussenit ja Ignaz Trebitsch-Lincolnit. Hakl isegi vihjab, et Edouard Saby'l on natsistliku okultismi müüdi autoriõigus. Veel üks oluline raamat 1939. aastast on paremini teada: Hermann Rauschningi "Hitler räägib". Seal öeldakse (peatükis "Must ja valge maagia"), et "Hitler loobus jõududest, mis teda ära viisid. Ta pöördus loitsu poole,  mida võib mõjuval põhjusel ja mitte lihtsalt kujutisliku analoogia kohaselt kirjeldada deemonliku maagiana. Peatükk "Hitler eraviisiliselt" on veelgi dramaatilisem ja jäeti välja 1940. aasta saksa väljaandest.
Goodrick-Clarke uurib mitut pseudo-ajaloolist "raamatut, mis on kirjutatud natsistliku okultismi kohta aastatel 1960 kuni 1975", mis olid tavaliselt sensatsioonilised ja alateadlikud". Ta mõistab seda žanrit kui "krüpto-ajalugu", sest selle määratluselement ja "seletuskirja viimane punkt on agent, kes on jäänud varjatud rahvusliku sotsialismi varasematele ajaloolastele" . Selle kirjanduse iseloomulikud tendentsid on järgmised: (1) "esmaste allikate täielik teadmatus" ja (2) "ebatäpsuste ja looduslike nõuete kordamine, ilma et oleks püütud kinnitada isegi "täiesti valesid fakte". ] Natsismi okultistlike juurte E lisas esitatud raamatud on:
Louis Pauwels ja Jacques Bergier, 1960, Võlurite hommik
Dietrich Bronder, 1964, Bevor Hitler kam
Trevor Ravenscroft, 1972, saatuse piik
Michel-Jean Angbert, 1971, Les mystiques du soleil
J. H. Brennan, 1974, The Occult Reich
Otto Rahn, 1937, Luzifers Hofgesind, eine Reise zu den guten Geistern Europas (Luciferi kohus: ketserite teekond kergete bringerite otsimisel).
Neid raamatuid on mainitud ainult liites. Vastasel juhul teeb Goodrick-Clarke kogu raamatu ilma sellist kirjandust viitamata, sest ta kasutab muid allikaid. See kirjandus ei ole usaldusväärne, aga pärast natsismi okultistlike juurte ilmumist avaldatud raamatud kordavad endiselt valeandmeid, mis on tõestatud:
Wulf Schwarzwaller, 1988, Tundmatu Hitler
Alan Baker, 2000, Invisible Eagle. Natsistliku okultismi ajalugu.
Tänapäeval:
Enam kui 60 aastat pärast kolmanda Reichi lõppu on rahvusotsialism ja Adolf Hitler saanud ajaloo dokumentaalfilmis korduvaks teemaks. Nende dokumentaalfilmide hulgas on mitmeid, mis keskenduvad eriti võimalikele suhetele natsismi ja okultismi vahel, nagu näiteks ajaloo kanali dokumentaalfilm Hitler ja okultism. Tõendina Hitleri "okultistlikust võimust" pakub see dokumentaalfilm näiteks Joachim von Ribbentropi kurikuulsa avalduse tema jätkuvast hooldusest Hitleri ees Nürnbergi kohtuprotsessis. Pärast seda, kui autor Dusty Sklar on märkinud, et Hitleri enesetapp toimus 30. aprilli / 1. mai öösel, mis on Walpurgise öö, jutustaja jätkab: "Kui Hitler läks, oli see nagu loitsu katkemine". Palju usutavam põhjus Hitleri enesetapule (mis ei hõlma paranormaalset) on see, et venelased olid Hitleri punkrist paari meetri kaugusel juba sulgenud ja ta ei tahtnud elusalt kinni haaratud saada.
Akadeemilise ajaloo vaatepunktist vaadeldakse neid natsismi käsitlevaid dokumentaalfilme, kui neid kunagi kommenteeritakse, sest need ei aita kaasa tegelikule arusaamisele natsismi ja neonatsismi uurimisel tekkivatest probleemidest. Ilma viitamata konkreetsele dokumentaalfilmile, kirjutab ajaloolane Mattias Gardell, kes uurib kaasaegseid separatistlikke rühmi:
Kolmas Reich:
Kolmandat Reichi kujutavates dokumentaalfilmetes heidetakse Hitlerit peameistrina; need dokumentaalfilmid sisaldavad tavaliselt stseene, kus Hitler räägib tohututel massilistel kohtumistel.  Lõikab segamini Hitleri karjuvad rügementidega, mis sõidavad swastika märgi all. Selle asemel, et anda edasi oma verbaalsete tõlkide tõlget, on järjestus kaetud kõnelejaga, kes räägib midagi muud. Kõik see ühendab, et demoniseerida Hitleri kui kurjuse võlurit, kes lohutab tahtmatut Saksa inimest, et saada tema zombifitseeritud teenijateks, kuni nad on vabanenud loitsust liitlaste võidu pärast, mille järel äkki ei jäänud rahva seas saksa natsid. Kui mugav oleks, kui see pilt oleks õige. Rahvuslikku sotsialismi võiks küüslauguga lüüa. Watchdogi rühmi võiks asendada mõne vampiiriga tapjaga ning rassistlikesse kogukondadesse suunatavaid ressursse võiks suunata mujale.

Tõde on aga see, et miljonid tavalised saksa töötajad, põllumajandustootjad ja ärimehed toetasid riiklikku sotsialistlikku programmi. Nad olid inimesed, kes ilmselt pidasid end headeks kodanikeks, mis on palju hirmutavam, kuid nad olid ainult deemonid.
Salvestatud
Kogukond
Hitler ja okkultism sisaldab stseeni, kus Hitlerit peetakse kõnelemas tohutul massikonverentsil. Kui Hitleri kõnet ei tõlgita, räägib jutustaja saksa okultistist ja lavastaja mentalistist Erik Jan Hanussenist: "Okultistid usuvad, et Hanussen võib olla andnud ka varjatud meelejuhtimise tehnikaid ja rahvahulga domineerimist Hitleris" (vt allpool). Kui ajaloolased on märganud selliste „müütide” olemasolu nagu Erik Jan Hanusseni kohta, on nad näidanud oma algatajatele mitte ainult akadeemilist põlgust.

Ernst Schäferi ekspeditsioon Tiibetisse
Vähemalt üks dokumentaalfilm, Hitleri Püha Graali otsing, sisaldab 1939. aasta saksa ekspeditsiooni Tiibetisse. Dokumentaalfilm kirjeldab seda SS-i "ambitsioonikama ekspeditsioonina". Marco Dolcetta tegi selle originaalmaterjali taas kättesaadavaks oma sarjas „Il Nazismo Esoterico 1994". aastal. Intervjuu, mida Dolcetta viis läbi Schäferiga, ei toeta natsistliku okultismi teooriaid, samuti Reinhard Greve 1995. aasta artikkel „Tibetforschung im SS Ahnenerbe" („Tiibeti uurimus SS Ahnenerbe's"), kuigi viimane mainib okultistlikku doktoritööd. Hakl kommenteerib, et Greve oleks pidanud rõhutama selliste autorite nagu Bergier ja Pauwels või Angbert ebausaldusväärsust. Ernst Schäferi ekspeditsiooniraportis selgitatakse sõnaselgelt "väärtuslikke sündmusi", mida "Aasias ja eriti Tiibetis" käsitles kui "terve karjääride armee".

Natsid ja Aaria rahvuse uurimine

Sakslased natsid uurisid Aaria rahvust, sest nad arvasid, et nad pärinevad aarialastest. Seda uuris Heinrich Himmler koos natsi teadlastega. See oli Heinrich Himmleri isiklik projekt. Uuringu tulemused näitasid, et sakslased ei pärine aarialastest, aga natsid vaikisid uuringu tulemuste kohta ja väitsid, et sakslased pärinevad aarialastest. Uuringuid tehti Wewelsburgi lossis.
Wewelsburg:
Wewelsburg (saksa hääldus: [ˈveːvl̩sbʊɐ̯k]) on renessansi loss, mis asub Wewelsburgi külas, mis on linnaosa Büren, Westphalia, Paderborni Landkreis'is, Nordrhein-Westfaleni kirdeosas. Lossil on kolmnurkne kujundus - kolm ümmargust tornit, mis on ühendatud massiliste seintega. Pärast 1934. aastat kasutas seda SS Heinrich Himmleri all ja seda tuleb laiendada kompleksiks, mis toimiks SS-i keskse kultuuri alana. tuntuks sai see 1930ndatel SS-i ordulinnusena. Linnuse valis SS-i jaoks välja SS-Brigadeführer Karl Maria Wiligut, Himmleri müstika ja maagia alane nõustaja, üks Ahnenerbe juhte. 
Pärast 1941. aastat töötati välja plaanid selle laiendamiseks niinimetatud "maailma keskuseks". 1950. aastal avati loss muuseumi- ja noortehotellina. (Noorte hostel on üks suurimaid Saksamaal.) Lossis on täna Paderborni vürstipiirkonna ja Wewelsburgi 1933–1945 mälestusmuuseumi ajalooline muuseum.
Seal lossi ülemisel korrusel asub must päike, mis oli natsi juhtidele nagu usund (Wewelsburgi grupp). Must päike on tänapäeval neonatsismi sümbol.
Ajalugu
tuntuks sai see 1930ndatel SS-i ordulinnusena. Linnuse valis SS-i jaoks välja SS-Brigadeführer Karl Maria Wiligut, Himmleri müstika ja maagia alane nõustaja, üks Ahnenerbe juhte. 
tuntuks sai see 1930ndatel SS-i ordulinnusena. Linnuse valis SS-i jaoks välja SS-Brigadeführer Karl Maria Wiligut, Himmleri müstika ja maagia alane nõustaja, üks Ahnenerbe juhte. 
Wewelsburgi lossist pidi sadadeks aastateks saama germaani ideoloogia keskus. SS-i projekti originaalplaan allkirjastatud Heinrich Himmleri ja arhitekt Hermann Bartelsi poolt 5. august 1940Selle SS-küla peatee pidi viima otse Põhjatorni juurde. Kogu küla oli planeeritud ilmakaarte järgi nii, et küla keskus oleks põhjas, SS-i kasarmud läänes. Edelasse pidid jääma SS-i eliidi villad. 1941. aasta plaanides võttis kogu küla projekt odakujulise vormi, mille tipuks oli Põhjatorn. 

Külast algas 2-kilomeetrine peatee,  mis viis kiirteele välja. Ka selle tee kuju pidi meenutama oda ja kuju andmiseks taheti mõlemale poole istutada 4-realised puude alleed, mis tee otsa juures kitsamaks läheksid. Lisaks  muidugi arvukad tänavad ja puiesteed ning huvitava arhitektuuriga täiendavad hooned. Plaani võeti ka Ülemkohtu saali rajamine (Saal des Hohen Gerichtes der SS), tammi ehitus elektrijaama jaoks ning otseühendus lennujaama. Arvati, et terve selle kompleksi valmimiseks kulub umbes 20 aastat. Kui Himmleri plaan oleks teoks saanud, oleks kogu selle kompleksi territooriumile ja lähedale jäävad külad ümberasustatud ja org plaaniti üleujutada. SS-i küla eelarve oli 250 miljonit riigimarka.

SS võimuladvik hoidis oma tegevusi selles lossis saladuskatte all. Isegi täna ei teata täpselt, mida nad seal tegid. Arvatakse, et nad kummardasid Musta Päikest, sest see oli nende kõige püham sümbol ja nende rituaalid olid seotud numbriga 12.  Kõige olulisem oli lossi Põhjatorn, sest see sümboliseeris maailma keskpunkti. Selles tornis oleva Obergruppenführersaali põrandal on ratas, mis helendab lillades toonides ja kujutab Musta Päikest, saalis on ka 12 sammast.

Musta Päikese mõte tuleneb õõne maakera ideest. Õõnes maakera on jõuallikas. Ilma sisemise päikeseta vili ei kasva ja inimesed ei jääks ellu. Mõned peavad haakristi musta päikese energia sümboliks.
Must Päike kui 12 kodaraga ratas, mis koosneb 12 Zil-ruunist. Zil ruun on Sig ruuni peegelpilt või vastand. Wiligut oli ainus ruunimüstik, kes seda ruuni oma kirjutistes mainis. Wiliguti jaoks oli Sig ruun loomingujõu märk. Selle kohaselt peab Zil ruun olema hävingu sümbol. Must Päike on seega hävingu sümbol. See loodi SS-i poolt Wewelsburgi linnuses põrandamosaiigina.
Kaasajal on Must Päike populaarne sümbol parempoolses rahvuslikus liikumises, kuna see on alternatiiv keelatud sümbolitele, millel on siiski otsene seos natsionaalsotsialismiga.
Peakambri all on krüpt, mille Himmler isiklikult kavandas. Arvatakse, et just siin toimusid nende intiimsemad tseremooniad. See krüpt valmis II maailmasõja käigus ja pidi saama maailma keskpuntiks. Pole teada, milleks seda krüpti kasutati, kuid ühe versiooni kohaselt oli see igavese tule asukoht mälestamaks SS-i kindraleid. Nende tuhaurnid oli plaanis asetada seina äärde. Nii oleks Hitler oma parimate sõdalastega saanud koos olla ka peale nende surma. Uuringud on aga näidanud, et seal pole gaasi ega muid kütuseid põletatud – puuduvad tahma jäljed. Aga alusel on midagi väga kuuma olnud ja seda erinevatel tasemetel. Oletatakse, et plasma, aga see pole kindlaks tehtud. Krüpti kuplialust sümboliseerib haakrist.

Krüpti idee võis Himmler saada 1742. aastal Hertfordshires, Roystoni külas Inglismaal tööliste poolt juhuslikult avastatud maa-alusest koopast. Seda peetakse templirüütlite pühakohaks ja arvatakse, et siin oli nende laoruum, kus nad hoidsid oma reliikviaid. Templirüütlid olid ise suured varandusekütid. Nad otsisid aardeid Jeruusalemmast ja mujalt maailmast. Himmler pidas võimalikuks, et nad leidsid Püha Graali ja seaduselaeka. Kui need asjad jõudsid Inglismaale, siis oli koobas täiuslik paik nende peitmiseks ja salajaste riituste pidamiseks. Selle koha juures on huvitav, kui sarnane see Wewelsburgi krüptiga on. Templirüütlite jaoks võis see olla nende Jeruusalemma templi koopia.  Ka Himmler tahtis kõik maailma reliikviad enda Wewelsburgi lossi tuua ja reliikviate leidmiseks ei hoidnud ta ekspeditsioonide korraldamise pealt kokku.

Põhjatorni ülemistele korrustele pidid tulema korruseid läbivad konverentsiruumid. 1941/42 talvel demonteeriti põhjatorni kuppel, ent saalide ehituseni ei jõutud.

SS-l oli mitmeid losse. Neid kutsuti ordensburgen' iteks. Tõlkes tähendab see ordulosse. Igal lossil oli SS-i ohvitseride treenimisel oma funktsioon. Ent see ordulinnus oli ordu peamine loss, kuhu võisid tulla vaid üksikud väljavalitud. 

Natsid kasutasid Wewelsburgi SS-i liikmete paremiku treenimiseks.

Umbes tosin kõrgema astme ohvitseri veetsid siin aega, korraldades iidsete põhjala jumalate austamiseks paganlikke riitusi. Oluline koht lossis oli ka suur söögilaud massiivse tammelauaga, mille ümber istusid 12 vanemat Gruppenführerit - see korraldus oli suuresti laenatud kuningas Arturi ümarlauast. Igal Himmleri siseringi kuuluval 12-l kõrgemal ohvitseril oli oma ruum, mis oli pühendatud mõnele aaria esiisale. Himmleri enda korter oli pühendatud sakside kuningale Heinrich I-le, kelle reinkarnatsooniks Himmler end pidas. Söögisaalis harrastati mitmesuguseid okultistlikke toiminguid. SS-is ei olnud kohta kristlusele ja organisatsiooni liikmeid julgustati kirikust lahti ütlema.

1936. aastal möödus 1000 aastat kuningas Heinrich I surmast. Selleks puhkus korraldas Himmler uhke tseremoonia Quedlinburgis, kuhu ta maetud on. Just teda pidas ta Saksamaa kui tuhandeaastase riigi ja Saksa rahva ühtsuse rajajaks.

Tol ajal moodi läinud ruunimärgid moodustasid elu erinevate vaatenurkade sümbolitena germaani usu rituaalse tuuma. Ruunid on vanade germaanlaste tähestik, mis tekkis esimestel sajanditel pKr väidetavalt ladina tähestiku eeskujul.
Sõna ruun on seotud sõnaga *runo (loits, saladus, sosin).Esimesed kindlad andmed ruunidest pärinevad umbes aastast 200 pKr. 
Uuspaganliku-esoteerilise ruuniteaduse loojad Saksamaal polnud “põhjamaise vana-aja” meistrid, vaid sakslust rõhutavad asjaarmastajatest uurijad. Nad õppisid ruune ja tahtsid mõista nende maagilisi jõude. Selle idee said nad samuti templirüütlitelt. Himmleri jaoks olid templirüütlid justkui tema uue religiooni modellid ja ta tahtis neid taasluua. Natsid pidasid nende ruunisümbolit müstiliseks keeleks, mida sai ilmutuste saamiseks kasutada ja maalisid neist pilte haakristiga ümber käe.

Terve Wewelsburg oli müstitsismi sümbol, kus nad oma arusaamade kohaselt püüdlesid täiusliku inimese poole, mitte ainult füüsilisel, vaid ka psühholoogilisel ja vaimsel tasandil. Nad uskusid, et erinevaid tehnikaid kasutades suudavad nad kasvatada kõrgema tasemega inimesi. Kõik Wewelsburgi lossis toimunud rituaalid pidid neile kinnitama sõjalisi, distsipliinile allutatuid ideid. Sõdurid pidid füüreri käsku täitma ilma, et nad ise oleksid midagi tundnud või mõelnud. Igaüks neist oli täiuslik aaria sõdalane. Himmler ise oli aktiivne okultist, kel oli sügav isiklik huvi Wewelsburgis toimuva vastu. Ta kasutas iga võimalust, et lossi külastada. Tihti sõitis ta siia kohale koos oma kindralitega.

Sõja lõpus käskis Himmler Wewelsburgi lossi õhku lasta, et liitlased ei jõuaks sealsete saladuste jälile. Ent käsu saanud meeskonnal oli liiga vähe lõhkeainet ja loss jäi alles. Kui Saksamaa alistus, rüüstasid lossi kohalikud elanikud. 
Sellest on tehtud ka arvutimäng: Wolfenstein (ja Wolfenstein 2)
Wewelsburgi loss ja muuseum on külastajatele avatud
http://www.wewelsburg.de/en/wewelsburg-1933-1945/einstieg.php

(http://unforgettablewar.blogspot.com/2017/04/wewelsburgi-loss.html?m=1)