Otsing sellest blogist

UUS!!!

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Palumets  on pohla ...

neljapäev, 21. jaanuar 2021

Ohvrimentaliteet ja ohvriroll

Ohvriroll on ohvrimentaliteedi omaks võtnud inimese roll. Selle põhjustajaks on keskkond.
​Ohvriroll on miski, mis puudutab mingil moel igaüht meist. Seni, kuni me muutume teadlikumaks oma sisemaailmas toimuvast ning sellest, kuidas see meie argielu, igapäevaseid valikuid ja otsuseid ning suhtumist teistesse inimestesse mõjutab, oleme me kinni lõputus negatiivsuse, destruktiivsuse ja enesehaletsuse ringis.

Tead ju küll neid mõtteid stiilis  "Vahet pole, kui väga ma ka ei pingutaks, ikka läheb kõik halvasti", "Miks alati mina...?", "Ma olen ebaõnnestuja", "Ma teen alati kõik valesti", "Mille eest mind küll pidevalt karistatakse?" jne.

Mida rohkem Sa neid mõtteid märkama hakkad, seda enam teadvustad, et need on olnud Sinuga sellest ajast peale, kui Sa päris pisike olid. Nimelt on ohvriroll miski, mille me omandame (või lausa pärime oma esivanematelt) varajases lapsepõlves.

Öeldakse, et enesehaletsus on kõige destruktiivsem mitte-farmatseutiline narkootikum - ta tekitab sõltuvust, annab kohese naudingu ning eraldab ohvri koheselt reaalsusest (J. W. Gardner).

Ja tõesti - nii ongi.

Enesehaletsus on üks võimsaimaid narkootikume ja sellest loobumine on üks raskemaid võõrutusravisid, mida üks inimene elu jooksul läbi võib teha. Paradoksaalselt siiski täiesti möödapääsmatu, kui kusagil sisimas on siiski olemas ajend liikuda tervema, parema, kvaliteetsema ja õnnelikuma elu poole.

Selleks, et ohvimentaliteeti täielikult mõista, peaks alustama algusest - sellest, millega on tegu ning kuidas see üldse tekib.

Mis on ohvrimentaliteet?

Ohvrimentaliteet on õpitud isiksuseomadus. Ohvrienergias olev inimene näeb ennast ühel või teisel moel inimeste tegude, olukordade ja elusündmuste ohvrina. Ohvri positsioonist vaadatuna on tema ebaõnnestuja ning keegi teine vastutab tema puuduste või ebaõnne eest (tegemist on siis kas inimese, kõrgema jõu, olukorra või mingi sündmusega). Sellises mõttemallis kinni olevad inimesed kipuvad sageli süüdistama teisi (inimesi, olendeid või lihtsalt elu) enda rahuldamata vajadustes.

Nagu enamus negatiivseid käitumis- ja mõttemustreid, on ohvimentaliteet sageli pärit lapsepõlvest – kas siis meie eeskujuks olnud täiskasvanute käitumisest või mistahes lapsepõlve olukordadest ja/või traumadest.

Ohvirollis inimese mõttemuster on valdavalt negatiivne, emotsioonidest domineerivad viha, kurbus ja hirm.

Kui üldjuhul rääkides ohvrist, peame me silmas inimest, kes on kogenud mingi sündmuse tagajärjel füüsilisi või vaimseid vigastusi, suurt kaotust või ebaõnne, siis ohvrirollis kinni olevad inimesed peavad end kannatajaks siis:  
* Kui nad tunnevad ennast "õnnetute", "ebapiisavate" või "ebaõnnestujatena".
* Kui nad tajuvad, et neile on liiga tehtud.
* Kui keegi või miski on nendest olemuslikult suurem, võimsam, parem, edukam, õnnelikum vms.
* Kui nad tunnevad, et ei ole vastutavad nendega juhtunud negatiivse sündmuse pärast.
* Kui nad ei taju endas mingit kohustust halba sündmust ära hoida.
* Kui neil tekib tunne, et keegi või miski on nende õiguseid rikkunud.
* Kui nad tunnevad, et väärivad teiste kaastunnet .
*Kui nad tunnevad, et õnnetu, abitu ja nõrk (sageli ka haige) olemine on ainus viis saada teiste tähelepanu või armastust.
* Kui nad tunnevad, et miski nende elus ei allu nende kontrollile või vasta nende loodud ootustele.

Ohvrit saadab alati ühel või teisel moel vajadus teenida välja kaastunnet. Kui sündmus ise ei olnud piisavalt traumeeriv, kipub ohver seda tavaliselt võimendama või üledramatiseerima.

Ohvrimentaliteeti on lähemal jälgimisel võimalik ära tunda.

Selles rollis olevad inimesed sageli:

* Ei võta vastutust oma tegude eest ning süüdistavad teisi olukordades, mille nad on ise loonud või milles mängivad nad ka ise suurt rolli.
* On negatiivsed. Nende klaas on alati pooltühi - raha pole,  aega pole, ülemus on tõbras, elukaaslane paras siga, iga väiksem terviserike on eluohtlik jne.
* Omastavad teistele inimestele või suurematele vägedele olematuid negatiivseid ja kurjasid kavatsusi.
* On enesekesksed ja ei soovi ega taha näha olukorda teise inimese vaatenurgast.
* Usuvad, et teised inimesed on nendest olemuslikult paremad, ilusamad, edukamad ja õnnelikumad.
* Liigitavad kõik elusündmused, olukorrad ning inimesed heaks ja halvaks.
* On kaitsevad ja konfliktsed. Sageli provotseerivad ise või siis nähes negatiivseid (olematuid) tagamaid hakkavad kohe õigustama, põhjendama ja ennast kaitsema.
* Räägivad sageli kaastunde saamiseks teiste negatiivsetest kavatsustest ajendatud lugusid ja juhtumeid.
* Naudivad enesehaletsust ja jäävad sellesse sageli kinni.
* On turvalised ja ei julge kunagi riskida.
* Ei suuda aktsepteerida konstruktiivset kriitikat või nõuandeid inimestelt, kes neid siiralt aidata soovivad.

Selliste inimeste kõnepruuk on eitav ja negatiivne. Enamasti nad "ei saa", "ei suuda", "ei oma", "peavad", "ei tea kuidas", "ei tea mida" jne.

Ajapikku kujuneb ohvrimentaliteediga inimesel välja kindel käitumismuster, millega kinnitatakse nii endale kui ümbritsevatele järjekindlalt oma ohvrirolli.

Kuidas ohvrimentaliteet tekib?

Nagu eelnevaltki sai põgusalt mainitud, on ohvrimentaliteedi taga sageli väärkohtlemine, trauma või pikaajaline manipulatsioon. Väga tihti saab see alguse juba lapsepõlvest ning on nö emapiimaga kaasa antud - teisisõnu osa peresüsteemis korduvast mustrist. Igal juhul tekib selle läbielamise käigus olukord, kus inimene jääb kinni ohvri minapilti - ta on abitu, passiivne, apaatne, ta mõtted on negatiivsed ning kontroll elu üle puudub. Ta tunneb häbi, süüd, enesehaletsust, lootusetust ja lõpuks ka meeleheidet. Sellises olukorras võib tekkida ka arusaam justkui inimese saatus olekski rabeleda, piinelda ja kannatada.

Kuidas ohvrimentaliteet meid teenib?

Ka ohvrimentaliteedil on kanda väga oluline roll. Mingil hetkel on ta olnud ülimalt vajalik ning teeninud suuremat eesmärki - hoidnud "ohvrit" elus. Ohvrirollis olemine hoiab inimest kaitstuna teistele lootmise ning ootuste ja pettumusega kaasneva potentsiaalse valu eest. Samuti kipuvad ümbritsevad "abituid ja õnnetuid" rohkem aitama ja hellitama. Tihti on see ka ainus viis mingitki tähelepanu saada (eriti laste puhul).
Samuti võimaldab ohvriroll vältida raskete otsuste tegemist ning vastutuse võtmist oma elu ja tegude eest.

Ehkki ohvrirollil on omad tagamaad ja head küljed, on see suureks takistuseks täisväärtusliku elu elamisel. Ohvrirolli kinni jäänud inimesed ei koge rõõmu, ei jõua eneseteostuseni ega võta riske. Nad piinlevad, kannatavad ja elavad justkui pidevas elu kadalipus.

Kas ja kuidas on võimalik ohvrirollist välja tulla või ohvrimentaliteeti muuta?

Jah, ka ohvrirollist on võimalik välja tulla. Selleks tuleb aga alustuseks endaga üdini aus olla. Alljärgnevalt leiadki mõned lihtsad sammud ja ideed, mis võivad Sind sel teekonnal aidata.

Vii oma elus läbi põhjalik inventuur.
Vaata objektiivselt oma elule ja selgita välja, kas Su elus on olnud olukordi ja sündmuseid, milles oled süüdistanud kedagi teist. Analüüsi, kas oled püüdnud vältida vastutamist on tegude ja otsuste eest ning püüdnud seda kellegi teise õlule lükata. Ehk suudad isegi leida mingi sündmuse või olukorra, millest Su ohvriroll alguse sai.

Tee rahu oma ohvrirolliga.
Selleks, et ohvrirollist välja murda, tuleb loobuda kõigist sellega kaasnevatest hüvedest. Kui varem võisid Sa nädalas kulutada kümneid tunde mõtlemisele ja arutlemisele selle üle, kuidas ja kui valesti kõik asjad Sinu on, siis nüüd tuleb Sul hakata looma uusi mõttemustreid. Ka enesehaletsusest ja tegevusetult ootamisest tuleb loobuda. Alguses tekitab see kindlasti ebamugavust ning võid tunda endas ka suurt tühimikku, aga ajapikku märkad, kuidas uus minapilt on seda kõike väärt!

Teadvusta oma reaalsust.
Ohvriroll ei ole sageli miski, mille oleme endale vabatahtlikult võtnud. Pigem on tegemist siiski millegagi, mis on teatud eluetapis meile peale surutud. Ehkki teiste haletsuse osaliseks saamine ei tundu näiliselt väga positiivse kogemusena, on olemuslikult vastutusest viilimine just nimelt teiste kaastunde otsimine - soov, et keegi tunneks valu koos meiega või meie eest.
Alusta väikeselt - näiteks koosta nimekiri nendest eluvaldkondadest, mille üle Sa tahaksid rohkem kontrolli omada või vastutust võtta. Äkki suudad isegi lisada mõned mõtted, kuidas seda täpselt teha.

Võta vastutus oma elu eest.
Väga tihti on madala enesehinnangu taga justnimelt suutmatus oma elu eest vastutust võtta. Palju hõlpsam on viia kontrollkese väljapoole ning näidata näpuga mõnele inimesele või välisele tegurile. Suutmatus võtta vastutust kahjustab tegelikult kõiki Su eluvaldkondi - suhteid, karjääri, enesearengut. Sul pole perspektiivi ega ambitsioone. Kui need ka imekombel tekivad, sõidab madal enesehinnang sisse ning purustab kõik unistused.
Ohvrirolliga seotud valu ei lakka enne, kui Sa võtad võibolla päris esimest korda elurooli oma kätesse. Muutus võib olla alguses ehmatav ning sellega võib olla raske kohaneda, aga peagi märkad, et Sa ei vaja enam välist kinnitust ning kõik tugevad positiivsed emotsioonid tulevad tegelikult Sinu enda seest.

Andesta.
Võimalik, et kusagil sügaval sisimas tunned Sa veel negatiivseid emotsioone selle inimese vastu, kes Sind kunagi sellesse rolli asetas. Tunnista seda endale. Jah, inimesed on Sulle erinevates olukordades haiget teinud, aga teadvusta endale ka seda, et praeguses hetkes seda enam ei juhtu. See kõik on jäänud minevikku.
Kui Sa suudad mineviku jätta sinna, kus on selle koht ning liikuda oma eluga edasi, väheneb Su koorem märkimisväärselt. Kui Sa tunned, et miski takistab Sul seda tegemast, otsi julgelt abi healt sõbralt, coachilt või terapeudilt.

Loo uus lugu.
Klammerdumine oma minevikku ei teeni Sind. Kui Sa lood endale uue loo, samaaegselt tegeledes reaalse probleemide lahendamise ning vastutuse võtmisega, aitab see Sul ohvirollist välja astuda.

Ole tänulik.
Selle asemel, et keskenduda kõigele negatiivsele, mis Sinuga kunagi juhtunud on või loetleda asju, mis Su elust puuduvad, võta hetk ning ole siiralt tänulik kõige eest, mis Sul siiski olemas on.
Vaata tagasi oma elule ja kõigile nendele kogemustele ning leia neis kõigis midagi väärtuslikku. Märka õppetundi ning teadvusta, mida Sa sellest kõigest õppinud oled. Mõtle kõigile võimalustele, mida minevikukogemused Sulle täna pakuvad.

Anna endale aega.
Ohvrimentaliteedist vabanemine ei ole kerge, see võtab aega. Ka päevad ei ole vennad ning vahel leida end libastumast. See on täiesti normaalne. See on osa protsessist. Mõista seda ja andesta endale, kui leiad end taas mustas augus maailma süüdistamas.
Kõige olulisem on ka sünges sügavikus olles otsida seda üht valgusekiirt.


Kui Sa tundsid selles kirjutises ära ennast, siis tea - Sa ei ole üksi. Kui Sa vaatad hoolikalt enda ümber, siis märkad, et enamus meid ümbritsevaid inimesi kas elavad või alatasa libisevad endale täiesti märkamatult ohvrirolli. Nagu kõik muutused, algab ka ohvrimentaliteedist vabanemine selle teadvustamisest. See on pikk teekond, see ei pruugi olla väga lihtne ning Sa ei jõua telje vastasküljeni üleöö. Aga alustada tuleb ikka sellest päris esimesest sammust. Juba ainuüksi see väike samm tõstab Su tuju ning annab Sulle jätkamiseks vajaliku positiivse energialaengu.

Ja ehk annab ka külgetõmbeseadus Sulle natuke täiendavat motivatsiooni - muutes enda sisemaailma pisut positiivsemaks ja erksamaks, vastab maailm Sulle peagi samaga!