Otsing sellest blogist

UUS!!!

Laanemetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Laanemetsad Laaneme...

esmaspäev, 28. veebruar 2022

Hiina Uusajal

Moodne periood (1840–1919)

19. sajandi alguses vähenes Qingi dünastia kiiresti. Suurbritannia vedas Hiinasse suures koguses oopiumi, muutes Qingi valitsuse narkootikumide keelustamiseks. Oma oopiumikaubanduse kaitsmiseks alustas Suurbritannia 1840. aastal Hiina vastu agressioonisõda, mille tulemusel allkirjastas Qingi valitsus Suurbritannia valitsusega Nanjingi lepingu, mis on riikliku reetmise ja alanduse leping. Paljud riigid, sealhulgas Suurbritannia, USA, Prantsusmaa, Venemaa ja Jaapan, sundisid Qingi valitsust pärast oopiumisõda allkirjastama erinevaid ebavõrdseid lepinguid. Hiina viidi järk-järgult poolkoloniaalseks, poolfeodaalseks riigiks.



1911. aasta revolutsioon, mida juhtis dr Sun Yat-sen, oli üks Hiina tänapäevase ajaloo suurimaid sündmusi, kuna see kukutas umbes 270 aastat valitsenud Qingi dünastia, lõpetas enam kui 2000 aastat kestnud feodaalse monarhia ja lõi Vabariigi vabariigi. Hiina.
HIINA 19. SAJANDIL

HIINA MANDŽUDE ÜLEMVÕIMU ALL
17. sajandil kasvas Hiinas rahulolematus Mingi dünastia valitsemise vastu. Põhja-Hiinas puhkesid mässud, mis viisid ühisel jõul Mingi keisri kukutamiseni 1644. aastal. Seda kasutasid ära mandžud, kes tungisid Hiinasse ja vallitasid 40 aastaga kogu maa. Hiinat hakkas valitsema mandžude Qingi dünastia. Alistumise märgiks aeti hiina meeste pead paljaks, neid sunniti kandma patsi. Vastuseks alustasid hiinlaste salaühingud (“Valge Lootos”, “Triaad” jt.) relvavõitlust mandžude ülemvõimu vastu.
Hiina valitsus keelas oopiumi sisseveo ja suitsetamise. Salaja tehti seda siiski. Siis saatis keiser 1939. a. Kantonisse oma voliniku, kes konfiskeeris inglise kaupmeeste oopiumivarud ja uputas need merre. Vihased kaupmehed kutsusid appi Inglise valitsuse, kes saatis kohale sõjalaevad ja dessantväed. Puhkes Esimene oopiumisõda (1840-1842), mille hiinlased kaotasid, sest nende maa oli arengus Euroopast kaugele maha jäänud, nende mõttelaad iganenud.
Hiina oli sunnitud alla kirjutama rahulepingule. Inglastele avati kauplemiseks viis sadamalinna, nad said rendile Hongkongi saare. Inglise kaupadele kehtestati eelistollid, kaupmeestele maksti kahjutasu konfiskeeritud oopiumi eest. Inglise kodanikud, kui nad tulid Hiinasse, vabastati allumisest hiina võimudele. Peagi sõlmis Hiina analoogilised lepingud mitme teise Euroopa riigi ja USA-ga. Nõnda avati Hiina muule maailmale ja arenemise seisukohalt oli Hiinale sellest kasu, kuigi see ilmnes aegamööda.

TAIPINGI LIIKUMINE JA TEINE OOPIUMISÕDA
Pärast avanemist muule maailmale ei saanud Hiina areng veel pikka aega hoogu sisse. Mitmed tegurid pidurdasid edasiminekut: tohutu territoorium, elanikkonna peaaegu täielik kirjaoskamatus, majanduse keskendatus siseturule, riigiasutuste ajast-arust olek, vanameelsete vastupanu uuendustele jne. Hiina vajas reforme, kuid ei olnud nendeks veel valmis.
Maal elavnes salaühingute tegevus. Võideldi välismaise vastu: mandžude Qingi dünastia valitsemise, inglise ja prantsuse kaupmeeste, Euroopast ja Ameerikast toodud kaupade vastu. 1843. a. tekkis Lõuna-Hiinas uus salaühing – Taevase Valitseja Austamise Ühing. Selle rajas külakooliõpetaja Hong. Ta oli tutvunud kristliku õpetusega, kohandanud selle põhimõtteid Hiina traditsioonilistele tõekspidamistele ja püüdis oma mõtteid hakata levitama rahva seas. See viis paratamatult kokkupõrkele valitsusvõimudega. Salaühing alustas relvavõitlust Qingi dünastia vastu ja see kestis 15 aastat.
Hongi poolehoidjaid hakati kutsuma taipingideks – suure hüveolu eest võitlejateks. Kesk-Hiinas lõid nad oma riigi, mille nimetasid Suure Hüveolu Taevariigiks. Pealinnaks sai Nanking. Hong kuulutati uue riigi keisriks. Ta lähemad võitluskaaslased said vürsti tiitli. Talupojad, kes olid massiliselt ühinenud taipingidega, ei saanud midagi. Peagi tekkisid taipingide seas lahkhelid, isegi kokkupõrked. Paljud läksid koju, saamata lubatud hüveolu. Taipingide juhid ei suutnud korrastada riigi rahandust, luua kontakte teiste Mandžu-vastaste liikumistega ega arendada suhteid välisriikidega.
Viimased jälgisid hoolega taipingi liikumise kulgu. Sel ajal pingestusid nende suhted uuesti Qingi valitsusega. Hiinlaste kallaletung ühele Briti laevale vallandas Teise oopiumisõja (1856-1860). Inglismaa ja Prantsusmaa sõjalaevad pommitasid Hiina sadamalinnu, saatsid maale dessantüksusi, vallutasid Kantoni, hiljem ka Pekingi. Valitsus pidi tegema uusi järeleandmisi. Euroopa misjonärid said Hiinas täieliku tegevusvabaduse. Pekingisse asusid Inglismaa ja Prantsusmaa alalised saatkonnad. Välismaa laevad said õiguse sõita Hiina suurimal jõel Jangtsel. Hiina pidi maksma võitjatele suure summa sõjakulude katteks.
Sõlminud rahu Inglismaaga ja Prantsusmaaga, asus Qingi valitsus arveid õiendama taipingidega. 1864. a. vallutati Nanking. Taipingide juhid hukati. Liikumine hääbus.

HIINA 19. SAJANDI VIIMASEL KOLMANDIKUL
Teine oopiumisõda näitas veelkord Hiina nõrkust võrreldes teiste suurriikidega. Esimesena kasutas olukorra ära Venemaa, sundides Hiinat loobuma Amuuri jõe vasakkaldast. Kasvavat huvi Hiina territooriumide vastu näitas Jaapan.
Võttes ettekäändeks laevaõnnetuse läbi teinud jaapani meremeeste tapmise Taivani saarel, hõivas Jaapan Riukiu saared. Seejärel oli Hiina lühikese sõja järel Prantsusmaaga sunnitud loobuma oma ülemvõimust Põhja-Vietnamis. Jaapani-Hiina sõjas (1894-1895) kaotas Hiina Taivani ja Korea.
Mitmed sadamalinnad läksid rendile Inglismaale, Prantsusmaale, Saksamaale ja Venemaale. Nende linnade ümber ja kaugemalgi tagalas tekkisid piirkonnad, kus vastavalt suurriigile oli poliitiline mõju ja mitmeid majanduslikke eelisõigusi. Nii kujunesid välja mõjusfäärid: Venemaal Kirde-Hiinas, Inglismaal Kesk-Hiinas, Prantsusmaal Lõuna-Hiinas, Jaapanil Kagu-Hiinas, Saksamaal Shandongi poolsaarel. Qingi valitsuse võim nendes piirkondades nõrgenes.

HIINA MODERNISEERIMISE RASKE ALGUS
See tekitas rahulolematust edumeelsetes ringkondades. Nõuti reforme, mis oleksid Hiinat sisemiselt tugevdanud. 1898. a. õnnestus reformide pooldajatel tõusta 103 päevaks Pekingis võimule. Nende reformiplaanid jäid aga enamikus realiseerimata. Riigipööre taastas võimule vanameelsed, kes pooldasid võimalikult aeglast arengutempot.
Sisepinged Hiinas aga püsisid ja tugevnesid. Üha rohkem poolehoidu võitis vabariigi idee, mida propageerisid radikaalsed jõud, kelle eesotsas oli Sun Yatsen. 1911. a. puhkes Kesk-Hiinas Mandžu-vastane ülestõus, mille käigus kukutati 1912. a. algul Qingi dünastia ja kuulutati välja Hiina Vabariik. Sun Yatsen sai selle esimeseks presidendiks. Vabariik arenes vaevaliselt. Ehitati küll raudteid ja suuri tehaseid, elavnes väliskaubandus, kuid muudatused vaimses elusfääris olid visad tulema. Esimeses maailmasõjas osales Hiina Entente´i poolel. Samal ajal suurendas Jaapan oma mõju Hiinas.

reede, 25. veebruar 2022

Xinhai revolutsioon

Xinhai revolutsioon oli Tongmenghui juhitud ülestõus Hiinas Qingi dünastia kukutamiseks.
See algas 10. oktoobril 1911 Wuchangi garnisoni ülestõusuga ning lõppes keiser Puyi troonist loobumisega 12. veebruaril 1912.
Revolutsioon sai nime xinhai aasta järgi 60-aastases tsüklis.

kolmapäev, 23. veebruar 2022

Jaapan uusajal

1600-1868: Tokugawa šogunite periood; feodaalne poliitiline kord koos majanduslike ja sotsiaalsete muutustega, mis toimuvad järk-järgult. Sel perioodil toimus kasvav linnastumine, rahvahariduse levik ja kaupmeeste klassi tõus.


1868-1890: varajane Meiji periood; poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike institutsioonide kiire moderniseerimine ja dramaatiline muutumine; lääne väljakutsele vastamine, järgides selle mudelit.
1890-1945: Jaapani keisririik; põhiseaduspoliitika keisriga kui valitsevaks monarhiks; industrialiseerimine, linnastumine ja üha liikuvam ühiskond; püüdlus saavutada rahvusvaheline staatus ja maailmajõud, sealhulgas Aasia imperialism ja lõpuks sõda Ameerika Ühendriikidega.

Meiji restaureerimise taust

XIX sajandi keskpaigaks oli Jaapani valitsev Šogunaat nõrk, feodaalne kord, kes ei suutnud kontrollida kõiki oma valdusi, kaitses vähem oma rahvust lääneriikide võimu ohu eest. See oht realiseerus 1853. aastal koos kommodoori Matthew Perry ja USA mereväe eskadrilli saabumisega, kes nõudsid Jaapanilt kaubanduse avamist läänega. Tulemuseks oli rida "ebavõrdseid" lepinguid, milles Jaapan oli sunnitud andma lääneriikidele erilisi majanduslikke ja juriidilisi privileege. Jaapani kõrval - Hiina nõrk ja alandatud Hiina - näide sellest, mis võib sattuda suure Aasia rahva hulka, kes ei suuda end kaitsta Lääne imperialismi eest. Otsustanud, et Jaapan ei peaks jagama Hiina saatust, ja olles veendunud, et moderniseerimine sõltub feodaalse korra kaotamisest, kukutasid keskklassi samurai rühmad 1868. aastal Shôguni sõjaväevalitsuse ja seadsid Jaapani rahumeelselt radikaalse moderniseerimise kursile, mis on võib-olla ajaloos võrreldamatu. . Teostatud valitsemistava taastamise nimel keisrile, kes võttis seejärel valitsemisnimeks "Meiji", mis tähendab "valgustatud reeglit", "oli Meiji taastamine paljuski sügav revolutsioon.

Meiji Restauratsioon ja moderniseerimine (1868-1890)
Uued juhid uurisid lääneriikide poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid institutsioone ning valisid valikuliselt nende eesmärke. 1889. aastal kuulutati välja põhiseadus, millega loodi parlamentaarne valitsus, kuid jäeti see vastutavaks pigem keisri kui rahva ees. Haldusvõim oli tsentraliseeritud riiklikus bürokraatias, mis valitses ka keisri nimel. Klassid kuulutati võrdseteks, nii et samurai ja nende isandad kaotasid oma feodaalsed privileegid, samal ajal kui kaupmeeste rolli - keda varem peeti kasumi näljaseks - austati.

Uute läänelike tehnoloogiate entusiastlik kasutuselevõtt põhjustas tööstuse tootlikkuse ja mitmekesistumise plahvatuse. Loodi riiklik sõjaväelane ja universaalne ajateenistus. Kehtestati kohustuslik avalik haridus nii uuele riigile vajalike oskuste õpetamiseks kui ka kõigile Jaapani kodanikele väärtuste sisendamiseks.

Jaapani keisririik: Industraliseerimine ja laienemine (1890–1930)

See periood oli 1890. aastal loodud konstitutsioonilises monarhias sotsiaalsete ja majanduslike muutuste aeg. Kui restaureerimise algsed arhitektid surid, hakkasid valitsuse erinevad harud võimu nimel konkureerima. Oligarhia, mida seob tihedalt oma liikmete ühine arusaam riiklikust eesmärgist, asendati huvigruppide - parlamendi, tsiviilbürokraatia, sõjaväe ja keiserliku leibkonna - kogumiga, kes kõik võistlesid keisri pärast, kelle nimel nad valitsust haldasid.

Jaapani tööstus laienes, seda nii kerge ekspordi kui tekstiilitööstuses, mis oli vajalik välismaalt vajalike toorainete eest tasumiseks, ja ka rasketes tööstustes, nagu teras ja laevaehitus. Linnad kasvasid, kuna rohkem jaapanlasi kolis põllumajanduse juurest töökohtadesse tehastes ja kontorites. Maakohas omasid võimsamad mõisnikud üha suurimaid maid ja vaeste üürnike arv kasvas. Kuna Jaapan oli alati sõltuv väliskaubandusest, tabas seda 1929. aastal alanud maailmalangus. Ameerika Ühendriikidesse eksporditud siidi kasvatanud põllumajandustootjad ei leidnud oma toote jaoks turgu, kui möirgasid kahekümnendad ja siidisukkide hullused kokku kukkusid. börsikrahhiga. Jaapani dramaatiline majanduskasv aeglustus ja sotsiaalsed probleemid suurenesid, eriti maal.


Samal ajal, kui keiserliku Jaapani juhid jätkasid moderniseerimist ja majanduskasvu, tegelesid nad jätkuvalt Jaapani ebavõrdse staatuse küsimusega rahvusvahelises järjekorras. Aastal 1894, enam kui nelikümmend aastat pärast seda, kui kommodoor Perry pidas Jaapani välismaailmale avatuks, õnnestus Jaapanil ebavõrdsed lepingud lõpuks läbi vaadata, nii et ta saavutas oma õigusliku võrdsuse läänejõududega. Jaapan sõdis Hiina kontrolli all aastatel 1894-95 Hiina kontrolli all Korea kontrolli alla ja sai Taiwani, Jaapani esimese koloonia. Aastal 1902 sõlmis Jaapan liidu Suurbritanniaga, mis tähendas rahvusvahelise staatuse järsku tõusu, ja aastatel 1904-1905 võitis Jaapan sõja ühe lääne suurima suurriigi Venemaa vastu. Selle käigus laiendas Jaapan oma impeeriumi, annekteerides 1910. aastal Korea.

teisipäev, 22. veebruar 2022

Austria Uusajal

Austria

1848. aasta rahutustega oli Metternich sunnitud tagasi astuma ning vana keiser Ferdinand I oli sunnitud trooni loovutama trooni vennapojale Franz Josephile, kes jäi keisriks 1916. aastani. Noor keiser oli konservatiivne ning muutusi ei pooldanud. Palus Venemaalt abi ning Paškevitš aitas tal Ungaris korra jalule seada ja Lajos Kossuti alla suruda.
Peaministriks/kantsleriks algul Schwarzenberg, tahab Austriast taas Saksa ülemvalitsejat teha. 1850 saavutabki Vene abiga Olmützi "alanduse", kus Saksa Liit vanal kujul taastatakse. Edasist üritust Saksamaad Austriale allutada pärsib aga Preisi vastuseis, keda pärast Krimmi sõda hakkab toetama Venemaa kuna Austria oli vastaspoolel. Tegudes ei võtnud ta aga selget hoiakut ning jäi võõraks mõlemale leerile. Sisepoliitikas domneeris Bachi neoabsolutism (alates 1852).
1859. kaotas Austria Lombardia, sest Piemonte-Prantsuse liit lõi nende vägesid - senine poliitika sattus sügavasse kriisi ja Bach astus tagasi.
Keisril oli üldine suund otsida valitsusjuhte, kes suudaks probleemid lahendada, endal on ideid vähe. 1866. aasta sõda tõi impeeriumi kõik valulikud küljed välja. (Franz Joseph püsis "tänu oma skeleti raskusele")
Sisevastuolud, kuna rahvuslus üha tõuseb. Ungarlased on eriti aktiivsed, juhiks Ferenc Deak. Propageerib kaksikmonarhia ideed. 1860 püütakse asja lahendada konservatii´vse Oktoobridiplomi abil: rohkem õigusi kohalikele maapäevadele. Aga sellega ei ole keegi rahul, eriti ungarlased. Nii siis uus üritus: 1862 Veebruaripatent, mis püüab olla liberaalne. Aga jälle on ungarlased ja mitmed teised vastu. Nüüd otsustab Franz Joseph valitseda konservatiivselt ja püüda taas Vene-Preisi toetust. Aga Bismarck talle seda eri anna, ehkki kavaldab: 1864 ühissõda Taani vastu. Sealt sai Austria endale Holsteini, mis asub Preisi valduste keskel.
Nüüd provotseerib Bismarck konflikti ja 1866 otsustav sõda, kus Austria vastu Preisi ja Itaalia. Preisi purustab paari nädalaga Saksa väikeriigid ning seob nad endagas, kasutades Prantsusmaa-hirmu. Austria saab aga Königgrätzi lahingus lüüa. Sõlmitakse Praha rahu, millega Saksa Liit kaob ning Austria jääb Saksamaa ühinemisprotsessist kõrvale. Austria solvunud, et Prantsusmaa teda Preisi vastu ei aidanud ja seetõttu jääb Preisi-Prantsuse sõjas (1870-71) neutraalseks.

Austria-Ungari kaksikmonarhia

1867 sõlmitakse Ausgleich, millega Deaki unistus täitubki: luuakse Austria-Ungari kaksikmonarhia: Franz Joseph nii Austria keiser kui Ungari apostellik kuningas. Ungarile laialdane siseomavalitsus ning maksud ja parlament jne, ühtne on armee (kaiserlich und köninglich) ning tollisüsteem, mille üle iga 10 aasta tagant vaidlema hakatakse.
Hiljem kavaldab Bismarck taas ning tal õnnestub sõlmida Kolmekeisriliit (Vene, Austria, Saksa 1873). 1879 seotakse Preisi-Austria veel Zweibundi kaudu: vihavaenlastest said lähimad liitlased. Liit on kaitseotstarbeline ehk ei toeta Austria ambitsioone Balkanil. Sellest aga ka suurimad vastuolud Venega, kes ka Balkanit endale tahab. Bismarck suudab nad mõneks ajaks lepitada ning Vene möllab Kesk-Aasias ning Kaug-Idas, kus satub konflikti nii Inglismaa kui Jaapaniga. Välisministriks on Austrial ungarlane Andrassy, kes on Saksa-meelne ja Vene-vastane.
1879-94 on Austria kantsler Taffe, kes on keisri sõber ja osav poliitik, keiser tahtis et ta valitseks. Suudab sisevastuolusid ohjeldada, toetudes lääneslaavlastele ja lubades üksteist välistavaid asju ("balansseerib kõigil jõududel, hoiab nende vahel pinget"). Lõpuks kukub ta aga, kuna ei suuda lahendada sloveeni koolide küsimust, millele saksa rahvuslased vastu on. Rahvuslus hakkabki üha enam Austriat halvama. Ungaris asi lihtne: ungarlased puldis ja muudkui madjariseerivad (ei lase teistel rahvustel suudki lahti teha). Aga Austria-osas on probleeme palju. Tsehhid, sloveenid, poolakad jne Sakslased ise ka möllavad keskvõimu vastu. Parlament muutub töövõimetuks, kuna kõik nõuavad seal vaid oma õigusi taga. Nii valitseb tegelt keiser oma vetote ja erakiordsete seaduste kaudu.

esmaspäev, 21. veebruar 2022

Saksamaa ja Preisimaa uusajal







Pärast seda, kui venelaste, austerlaste ja preislaste armee 1813. aastal Leipzigi all Rahvaste Lahingus lõpuks Napoleoni väed purustasid, järgnes prantslaste kaotus brittidele Waterloo lahingus ning 1815. aastal toimus Viini kongress.
Viini kongressil asutati Saksa Konföderatsioon (Saksa Liit), mis koosnes 35 riigist ja 4 vabalinnast, mida juhtis Bundestag Maini äärsest Frankfurdist, kuid olulist rolli mängis Austria ja selle võimukas kantsler Klemens Wenzel Lothar von Metternich18201830 toimus Saksamaa kiire industrialiseerimine ja moodustati Saksa tolliliit, mis oli esimene samm ühtse Saksamaa suunas. Hilisem kantsler Otto von Bismarck soodustas ühinemist kõigi sõjaliste ja diplomaatiliste vahenditega.

1848. aasta revolutsioonid






Mitmete revolutsiooniliste liikumiste valguses Euroopas algatasid intellektuaalid ja keskklass Märtsirevolutsiooni Berliinis. Preisi sõjavägi surus selle 1849. aastal veriselt maha. Samal aastal alustas Preisimaa Saksamaa ühendamist. Selleks sõlmiti koos Saksimaa ja Hannoveriga sama mais leping, mida hakati nimetama Kolme Kuninga Uniooniks. Sellega ühines peatselt 28 Saksa riiki. Sündmuste käiku sekkus Venemaa, kelle survel pidi Preisimaa Olomouci linnas kirjutama alla kokkuleppele Austriaga, millega ta lubas loobuda Saksamaa ühendamise plaanist enda juhtimise alla. Ühtlasi taastati ka Saksa Liit, milles liidriroll kuulus Austriale. Kokkulepet hakati kutsuma Olmützi alanduseks.
Pärast võitu 1866. aastal Austria ja Prantsusmaa üle kuulutatigi Versailles' lossi peegelsaalis 1871. aasta 18. jaanuaril välja Saksa riik.

Saksa keisririik 18711919

Saksa Riik






Uut keisririiki valitses Preisi Hohenzollernite dünastia ja selle pealinn oli Berliin. Keisririik ühendas kõiki saksa laialipillutud alasid, peale Austria – Kleindeutschland ehk Väike-Saksamaa, mis moodustas koos Ungari ja Böömimaaga Austria-Ungari keisririigi. Alates 1884. aastast hakati asutama kolooniaid ka väljaspool Euroopat.
Perioodil pärast Saksamaa ühendamist, mida tunti ka Gründerzeiti nime all, kindlustas Saksa positsiooni keiser Otto von Bismarck, kes lõi rahvusvahelisi liitealliansse ning piiras senise Euroopa suurvõimu Prantsusmaa mõju diplomaatiliste meetmetega, vältides sõdu. Siiski, Saksamaa hakkas tänu oma ühendamisele teistesse pisut üleolevalt suhtuma ning see muidugi tekitas välissuhetesse mõrasid. Enamikust vastloodud liitudest arvati Saksamaa välja. Täpsemalt: Prantsusmaa lõi uusi suhteid, kirjutades 1904 Ühendkuningriigiga alla Entante Cordiale'i lepingule ning kindlustades oma suhteid Venemaaga. Peale oma Austria-Ungari suhete jäi Saksamaa üha enam üksi ja isoleerituks.
19. sajandi lõpul püüdis Saksamaa laieneda Euroopast väljapoole ja liitus teiste Euroopa jõududega, et saada osa Aafrikast ja Aasiast (Hiinas). Aafrika alad jagati Berliini Konverentsil Euroopa jõudude all. Saksamaale jäid Ida-AafrikaKagu-AafrikaTogo ja Kamerun. Soov omandada kolooniaid Aafrikas tekitas pingeid "suurte jõudude" vahel, s.t Ühendkuningriik, Austria-Ungari, Preisimaa, Venemaa ja Prantsusmaa.
Preisimaa uusajal

Saksamaa killustatus ja keisri võimu nõrgenemine tõid võimaluse üksikutele väikeriikidele  tugevnemiseks. Üheks selliseks tugevaks riigikeseks sai Preisi kuningriik. Poliitiliseks tagapõhjaks sai Saksa keisri hõivatus Türgiga ja sõjad Euroopa riikide vahel.
Preisi kuningriik:
Kuurvürst Friedrich Wilhelmi valitsusajal oli Brandenburgi riik osutunud nii tugevaks, et järgmine kuurvürst võis hankida Saksa keisrilt kinnituse oma seisule Euroopas- saada Preisi kuninga trooni ja krooni. 1701. aastal krooniti ta Köningsbergis Friedrich I nime all Preisi kuningaks. Uue kuninga eeskujuks oli Louis XIV eluviis, mis oli väga priiskav. Kroonimispidustused läksid maksma kuus miljonit taalrit. Riigi sissetulekud olid aga ainult veidi üle kolme miljoni taalri.
Friedrich Wilhelm I:
Järgmisena valitses Friedrich Wilhelm I (1713-1740) , kes on ajalukku läinud oma kitsidusega.  Tema põhihuviala oli armee. Ta käis alati mundris ringi ja veetis palju aega sõjaväe väljaõppe ja ülevaatustega. Sedamoodi teenis ta endale hüüdnime Sõdurikuningas.
Välismaa kangaste sissevedamine oli keelatud ning kuninga käsul võidi tänaval riided katki tõmmata, kui selgus, et need on valmistatud välismaisest riidest. Kokkuhoiupoliitika võimaldas Preisimaal oma rahvaarvuga võrreldes luua suurima armee Euroopas. Selle asemel, et värvata palgasõdureid, kellele tuleks maksta, kehtestas ta sõjaväekohustuse. Aadlikud sunniti ohvitseridena sõjaväkke.
Friedrich II:
Friedrich II valitses 1740-1786. Tema võimuletulekut jälgiti kogu Euroopas suure huviga ja ta oli tuttav valgustuskirjandusega.  Ta sai 28-aastaselt troonile ja nägi siis välja nagu muusik või filosoof. Juba teisel valitsuspäeval käskis ta vaestele odavalt vilja jagada ja kolmandal päeval andis korra kriminaalseadustiku parandamiseks. Reformid jätkusid ka edaspidi. Kõik usud ja usulahud olid Preisimaal lubatud ja ka ajakirjanduse vabadus. Kuningas soosis manufaktuuride teket ja kaubanduse arengut.
Kuninga õukonnas veetis ka mõned aastad Prantsusmaa kuulus valgustaja Voltaire. Voltaire arvas, et Friedrich II on maailma armastusväärseim inimene.
Friedrich II oli isevalitseja. Preisimaal oli samasugune absolutism nagu Prantsusmaal Louis XIV ajal. Ta pidas küll oma ministrite ja ametnikega nõu, kuid otsused võttis ta siiski vastu nii, kuidas ise paremaks pidas.
Preisimaa valitseja Friedrich II vaatles riiki kui hästi töötavat kellavärki, kus  igaühel oli oma ülesanne. Ennastki pidas valitseja rahva esimeseks teenriks.
See valitseja magas väga vähe ja ta tõusis juba hommikul kell kolm või neli.
Friedrich II majanduspoliitika oli täiesti merkantilistlik.
Kuninga maadel vähendati teokoormust seniselt kuult kolmele päevale. Kuningas pööras suurt tähelepanu kartulikasvatusele ja ta ei pidanud paljuks tõlda teeveerel kinni pidada ja talupoegadele õpetussõnu jagada.
 
Friedrich II
 Preisimaa kuningast sai hiljem Saksa keiser. 


reede, 18. veebruar 2022

Saksamaa ühendamine

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Saksamaa ühendamine


Olmützi alandus

1848-1849. aasta revolutsiooni ajal sai selgeks, et poliitilised jõud, kes pooldasid Saksamaa ühendamist, olid liiga nõrgad. Nurjunud oli ka püüe ühendada Saksamaa liitriigiks. Pärast revolutsioonis lüüasaamist ei maetud Saksa ühendamise mõtet maha, vaid rahva ühtsustunne kasvas veelgi.

Preisi uuenemine

1850-1860-ndatel aastatel toimus  Saksamaal suur industrialiseerimine ja suurenes osavõtt maailmakaubandusest. Ookeanikaubanduse sadamatest tõusid esile Bremen ja Hamburg. 1853. aastal taastati Preisi juhitud Saksa Tolliliit. Tolliliidu kaudu kasvas Preisi osakaal Saksamaal veelgi.

 


Valitseja Friedrich Wilhelm IV, kes oli vaimuhaige, kõrvale määrati regendiks tema vend Wilhelm, kes pärast venna surma 1861. aastal sai kuningaks Wilhelm I nime all. Tema aja algul saavutati usaldus trooni ja ühiskonna vahel.

Otto von Bismarcki poliitika
Usaldus kuninga ja ühiskonna vahel murenes, kui taheti Preisi  armeed ümber korraldada. Preisi maapäev jättis aga reformid osaliselt kinnitamata. Kuningas ei soovinud tunnistada kodanluse mõjukust poliitilises elus ja sellepärast kutsus ta 1862. aastal Preisi valitsusjuhiks „tugeva käe“ poliitikuna tuntud Otto Leopold von Bismarcki.
Bismarck oli tõesti kindlakäeline poliitik, kes oma tahtmise saamiseks vahendeid ei valinud. Kuningas Wilhelm I toetas valitsusjuhi tegevust. Aja jooksul kujunes kuninga ja Bismarcki vahel liit, kus oli vormiliselt esimene mees kuningas, kuid poliitikat teostas valitsusjuht.
Saksamaa ühendamine
Bismarcki üks peamine eesmärk oli Saksamaa ühendamine ja seda võimaldas tugeva armee loomine.
Koos Austriaga purustati 1864. aastal Taani ja võideti tagasi Schleswig, Holstein, Lauenburg. 1866. aastal provotseeris Otto von Bismarck Preisi-Austria sõja, kus Austria sai lüüa ja kaotas oma ülemvõimu Põhja-Itaalias ja Saksa aladel.
Austria-Preisi sõja ajal kaotati Viini kongressil loodud Saksa Liit. Selle asemel moodustati Põhja-Saksa Liit. Põhja-Saksa Liit oli liitriik, mille kõrgeimaks võimuorganiks oli Riigipäev. Riigijuhiks oli Preisi kuningas ja liidukantsleriks ehk valitsusjuhiks Otto von Bismarck. Põhja-Saksa Liiduga algas Saksamaa majanduslik ja poliitiline ühtlustamine.
Saksamaa lõplikku ühendamist püüdis takistada Prantsusmaa. 1870. aastal algas sõda, mille prantslased kaotasid.
Keisririik
Saksa keisririik kuulutati pidulikult välja juba enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu, 1871. aasta algul Prantsusmaal Versailles’ lossis.
Saksamaa keisriks sai Wilhelm I, kes oli Preisimaa kuningas. Preisimaa moodustas üle 50% kogu maa territooriumist.

neljapäev, 17. veebruar 2022

1890 novembriülestõus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Novembriülestõus
Marcin Zaleski, Wzięcie Arsenału.jpg
Marcin Zaleski, Novembritsükkel, Arsenali hõivamine, 1830
Toimumisaeg29. november 1830 – 21. oktoober 1831
ToimumiskohtKongressi-Poola
TulemusVenemaa tsaaririigi ja tema liitlaste võit
Osalised
Flag of Poland.svg Kongressi-PoolaVenemaa Venemaa keisririik
Väejuhid või liidrid
Flag of Russia.svg Nikolai I
Flag of Russia.svg Hans Karl von Diebitsch
Flag of Russia.svg Ivan Paskevitš
Jõudude suurus
150 000200 000
Kaotused
40 000 langenut ja haavatutligi 23 000 langenut ja haavatut

Ülestõusus osales ka rahvast Kongressi-Poolasse mitte kuulunud endistelt Rzeczpospolita aladelt.
Novembriülestõus (Poola Powstanie listopadowe, leedu 1831 metų sukilimas, valgevene Паўстанне 1830—1831 гадоў) on Poola rahvuslik ülestõus, mis algas 29. novembri ööl vastu 30. novembrit 1830 ja lõppes 21. oktoobril 1831.
Ülestõusnute eesmärgiks oli võtta oma kontrolli alla Poola kuningriiki kuulunud alad, samuti sellega seotud alad (Leedu, Žemaitija, Volõõnia). Seda juhtisid konservatiivid Józef Grzegorz Chłopicki, Adam Jerzy Czartoryski, Jan Krukowiecki jt, kes lootsid välisriikide sekkumisele ja hoidusid reformidest, mida nõudsid Patriootide Ühingusse koondunud demokraadid (Joachim Lelewel). 1831. aasta veebruaris alanud sõjas saavutasid Vene väed kindralfeldmarssali Ivan Paskevitši juhtimisel maiks ülekaalu. 6.–8. septembril langes Varssavi, ülestõus lõppes sama aasta oktoobris. See lõpetas Poola sõltumatuse 32 aastaks (kuni Jaanuariülestõusuni).
Poolas mälestatakse ülestõusu 29. novembril, kadettide päeval.
Paavst Gregorius XVI mõistis ülestõusu hukka kui "väljaastumise seadusliku tsaarivõimu vastu".

Ülestõusu põhjused


Poola Kuningriigi vapp aastast 1831
Novembriülestõusu puhkemise peamiseks põhjuseks oli rahulolematus Venemaa keisrite poliitikaga, mis oli vastuolus Poola aastal 1815 kehtestatud konstitutsiooniga. Riigi konstitutsiooni järgi oli keiser ühtlasi ka Poola kuningas. Poola keeles kutsuti kahe maa ühist valitsejat ka Vene tsaariks. Poola rahvale tundus aga valitsejate poliitika olevat suunatud Poola iseseisvuse likvideerimisele.
Aleksander I likvideeris aastal 1819 trükivabaduse ja viis sisse tsensuuri. Aastal 1821 likvideeriti vabadus kuuluda enda valitud ühendustesse ja keelustati vabamüürlus. Selle alusel mõisteti aastal 1824 kohut Poola vabamüürlaste juhi Walerian Łukasiński üle ja mõisteti ta süüdi. Aastal 1823 purustasid Vene võimud suure salaorganisatsioonide võrgu, mis tegutsesid Kongressi-Poolasse mitte kuuluvatel Rzeczpospolita aladel. Nikolai Novosiltsev alustas filomattide ja filarettide ühendustesse kuuluvate inimeste jälitamist. Aastal 1825 muudeti korda, mille kohaselt seimi istungid olid avalikud.
Samal ajal algas ka Poola iseseisvust pooldavate liikumiste jälitamine. Aastal 1827 hakati arreteerima Patriootide Ühingu liikmeid. Seimikohus määras süüdistavatele leebed karistused ja vabastas nad süüdistustest riigireetmises, kinnitades sedasi kaudselt, et liikumises osalejad tegutsesid heas usus aasta 1815 konstitutsiooni taastamise nimel.
Selleks ajaks oli ka ilmne, et Venemaa ei kavatsegi täita Viini kongressi otsuseid, mis nägid ette "sisemise laienemise" ehk siis tsaari võetud kohustust liita Kongressi-Poolaga Poola esimestel jagamistel hõivatud piirkonnad.
Aasta 1830 juulis ja augustis puhkesid nii Prantsusmaal kui ka Belgias võidukad revolutsioonid, mis viisid Püha Liidu võimu lagunemisele.
17. oktoobril andis tsaar korralduse Venemaa ja Poola aladel viia läbi erakorraline mobilisatsioon.
21. oktoobril sai vürst Franciszek Ksawery Drucki-Lubecki korralduse Kongressi rahalised vahendid võimaliku sõja puhkemiseks valmis seada. Samas pole leidnud kinnitust see, et Nikolai I ka reaalselt invasiooni Lääne-Euroopasse kavandas. Tegelikult oli Poola põhiseaduses keelatud Poola vägede kasutamine väljaspool Poola territooriumit. Tõenäolisemalt tehti seda, kuna tsaarivõimud eeldasid Poola ülestõusu.
23. novembril said ülestõusuga seotud ohvitserid teada, et nende kavatsused on tulnud avalikuks ja et neid kavatsetakse arreteerida.
24. novembril kuulutas Belgia rahvuskongress Brüsselis, et riik ei allu enam Hollandi kuningale, kuulutades sellega faktiliselt välja riigi iseseisvuse.
28. novembril jõudsid Poolasse sõnumid selle kohta, et Suurbritannias on võimult lahkunud Venemaaga sõbralikke suhteid pooldav Wellingtoni hertsog. Ülestõusu juhtidele tundus see olevat sobilik hetk ülestõusu alustamiseks. Tegelikult oli see hetk aga äärmiselt ebasoodne, kuna Vene väed olid sellest teadlikud ja mobilisatsioon Venemaal oli juba alanud.

Ülestõusu puhkemine


Piotr Wiysocki 29. novembril 1830. Jan Nepomucen Żyliński joonise põhjal valminud litograafiline leht

Wojciech Kossak. Belwederi lossi ründajate kokkupõrge Vene vägedega Łazienki sillal 29. novembril 1830.

Poolakate lahingulipp aastast 1831 motoga "Meie ja teie vabaduse eest"
Ülestõusu hakati Varssavi kadetiohvitseride koolis kavandama juba aastal 1828. Selle kavandajaks oli alamporutšik Piotr Wysocki. Vandenõu põhjusteks oli Kongressi-Poola sõjaväes levinud üleüldine rahulolematus suurvürst Konstantin Pavlovitšiga, kes oli toona Poola Kongressi vägede ja ühtlasi ka Venemaa lääneosas asuvate Vene vägede ülemjuhataja, ühtlasi ka Venemaa keisri ja Poola kuninga Nikolai I vend. Rahulolematuse põhjuseks oli see, et Konstantin pani aluse salapolitseile ja jälitustegevusele, samuti häbistas ta avalikult Poola ohvitsere.
Ülestõusu alustanud signaalideks olid Solecis põlev pruulikoda ja Dziki tänaval põlev kivimaja. Ülestõus algas 29. novembril kell 18:00, mil Piotr Wysocki sekkus kadettide Łazienki pargis peetavasse taktikaõppusse ja pidas neiele kõne: "Poolakad! Kättemaksu tund on käes! Täna me kas sureme või saavutame võidu! Mingem siis, ja saagu teie rinnad meie vaenlaste jaoks Termopüülideks!" Seejärel juhatas ta kadetid ülestõusnute kogunemispaika Jan III Sobieski kuju juures. Seejärel hõlvas 24 vandenõulasest koosnev grupp (noored haritlased, nende seas ka Ludwik Nabielak, Seweryn Goszczyński, Leonard Rettel, ja kadetid) Belwederi lossi, mis oli suurvürsti residentsiks. Suurvürst Konstantin suutis aga ülestõusnute eest peituda, väidetavalt olevat ta lossist pagenud end naiseks rõivastades. Seejärel liitus ülestõusnutega ligi 15 000 lihtrahva esindajat ja nendega koos vallutasid ülestõusnud Kuningliku Arsenali. Seejärel hukati kuus ülestõusule vastuseisu osutanud kindralit: Stanisław Trębicki, Maurycy Hauke, Stanisław Potocki, Ignacy Blumer, Tomasz Siemiątkowski, Józef Nowicki – ja sealjuures lasti eksikombel maha ka polkovnik Filip Meciszewski. Pärast novembriülestõusu purustamist lasi Nikolai I hukatud ohvitseride mälestuseks Varssavisse monumendi püstitada.

Straż Bezpieczeństwa

Poola ülestõusnute viiezlotised rahad aastast 1831

Poola vägede Wierzbnost naasmine 3. detsembril 1830. Marcin Zaleski maal

Ülestõusu diktaatorite pitsat
Järgmisel päeval võtsid ülestõusnud koos rahvaga enda kontrolli alla kogu Varssavi ning sõjaväelaste vandenõu muutus ülestõusuks. Suurvürst Konstantin Pavlovitš taganes koos ustavaks jäänud vägede ja ohvitseridega, seades end sisse Wierzbnos asuvas kõrtsis, ülestõusnute vastu ta välja ei astunud. Hiljem lahkus ta koos oma kontrolli all olevate vägedega, andes ülestõusnutele üle nii Modlini kui ka Zamośći. Hiljem väljendas ta korduvalt oma sümpaatiat ülestõusnute vastu. Aastal 1831 ta suri, surmapõhjuseks oli koolera.
30. novembril seadis Riiginõukogu sisse julgeolekuüksused (Straż Bezpieczeństwa) mille juhiks oli Piotr Łubieński ja mille eesmärgiks oli Varssavi ülestõusnud tsiviilelanikkonnalt relvad ära korjata. Seda tegevust ka alustati, ühtlasi keelustati ülestõusnute sini-valge-punase kokardi kasutamine, selle asemel nõuti valgete kokardite kasutamist.
Pärast seda, kui Franciszek Ksawery Drucki-Lubecki juhitud Kongeressi-Poola tsiviiladministratsiooniks olev Riiginõukogu ebaõnnestunult rahvalt relvi ära korjata üritas, eskaleerus ülestõus veelgi. 1. detsembril loodi taas Patriootide Ühing, mille juhiks sai Maurycy Mochnacki, kes nõudis kiiret tegutsemist Kongressi-Poola aladel asuvate Vene vägede vastu. Ülestõusnute survel võeti ühingu liikmeid vastu ka Riiginõukogusse, kuigi selle konservatiivsemad liikmed olid taolise otsuse vastu. Rahva rahustamiseks astus Riiginõukogu 3. detsembril tagasi ja moodustati ajutine valitsus, mille eesotsas oli Adam Jerzy Czartoryski. Ülestõusnute vägede ülemjuhatajaks sai Józef Chłopicki, kes 5. detsembril kuulutas end ülestõusu diktaatoriks ja kavatses alustada Venemaa keisriga läbirääkimisi, nähes nende vahendajana Preisi kuningriiki. Ta saatis ka keisri juurde saadikuna Tadeusz Wyleżyński, kes avalikustas Nikolai I-le Poola vägede paiknemise.
Peterburi sõitis poola delegatsiooni eesotsas ka vürst Drucki-Lubecki. Seim tegi talle ülesandeks nõuda keisrilt Poola konstitutsiooni tunnistamist, Leedu, Volõõnia ja Podoolia alade Kongressi-Poolaga liitmist ja taolise seimi kokkukutsumist, kus oleks olnud esindatud ka liidetavate alade esindajad. Samuti pidi ta nõudma Vene vägede Poolast väljaviimist.
13. detsembril andis keiser välja ukaasi, millega ta kehtestas eelnevalt nimetatud piirkondades sõjaseisukorra, samuti käskis ta alustada ekspeditsioonikorpuse mobiliseerimist.[9] Selle juhiks sai Hans Karl von Diebitsch ja selle ülesandeks oli ülestõusu mahasurumine. Juba 7. detsembril oli ta andnud aga Georg Andreas von Roseni väesalgale korralduse tungida Kongressi-Poola aladele. 17. detsembril andis keiser välja manifesti poolakatele, milles ta nõudis Riiginõukogu taastamist selle varasemal kujul ja Poola vägede koondumist Płocki ümbruskonda.
Olukord Poolas oli samal ajal aga teravamaks muutunud. 20. detsembril andis seim välja manifesti, milles põhjendati poolakate ülestõusu Venemaa võimude vastu: Inimeste vabadust on vägistatud, vanglad on täidetud rahvaga, sellal kui sõjaväekohtud nuhtlesid rahvast, kelle ainus süü seisnes selles, et nende hing ja rahvuslik loomus sõdisid korruptsiooni ja toime pandava laastamistöö vastu. Juhuks, kui Venemaa ründab Poolat, oli seal kirjas: siis on meie vaenlasel juures vaid üks uus valdus, mis on muudetud kõrbeks. 21. detsembril saatis diktaator Józef Chłopicki ajutise valitsuse laiali ja kutsus selle asemel kokku raada. 29. detsembril kutsus diktaator kokku tuvastuskomisjoni, mille eesmärgiks oli tegeleda spionaažis kahtlustatavate inimestega.

Nikolai I troonilt kukutamine Poolas aastal 1831
17. jaanuariks oli saanud selgeks, et läbirääkimised Nikolai I-ga ei vii kuhugi, kuna too nõudis vaid ülestõusnute tingimusteta kapituleerumist. Nii astus Józef Chłopicki tagasi ja seimis sai ülekaalu radikaalne Patriootide Ühing Joachim Leleweli juhtimisel. 25. jaanuaril 1831 võttis seim Roman Sołtyki eestvedamisel vastu otsuse Nikolai I troonilt kukutamise kohta, mis tähendas sisuliselt personaalunioonist loobumist ja Poola iseseisvuse väljakuulutamist. Otsuse väljakuulutamise järel tormas seimi liige Jan Ledóchowski saali keskele ja hõiskas: "Kuulgu kõik, enam pole Nikolaid!"
Selleks ajaks oli Poola piiri äärde jõudnud Diebitschi juhitud 115 000 mehe suurune vene vägi, mis koosnes 336 väesalgast. Keiser oli Diebitschile kaheksas Poola maakonnas piiramatud volitused. 29. jaanuaril 1831 saatis seim kokku kutsutud raada laiali ja ametisse määrati valitsus Rahvuslik Raada, mille koosseisus olid Adam Jerzy Czartoryski, Wincenty Niemojowski, Stanisław Barzykowski, Teofil Morawski ja Joachim Lelewel. Józef Chłopicki asemele astus Michał Gedeon Radziwiłł, aga Chłopickist sai sõjavägede ülemjuhataja.
Jan Olrych Szaniecki tegi ettepaneku ülestõusnute jõudude tugevdamiseks luua talumeestest rahvaarmee ja parandada talumeeste elujärge, et need oleks huvitatud rahvavägedega liitumisest. Patriootide Ühing toetas seda ettepanekut, ent parlamendi enamuse vastuseisu tõttu see ei teostunud. Hiljem, 21. juunil, selline rahvavägi ka kindral Skrzynecki juhtimisel tõepoolest loodi, ent kuna seda ei toetanud lubadused lihtrahva elujärge paremaks muuta, siis puudus pärisorjadel motivatsioon selle väega liitumiseks. Seimis nimelt kardeti, et taolised otsused näitavad novembriülestõusu lihtrahva ülestõusuna. Pikemas perspektiivis tõi see aga kaasa lihtrahva toetuse kahanemise.

Vene-Poola sõda


Vene ja Poola väesalkade võrdlev suurus sõja kuude kaupa

Chłopicki ja Skrzynecki Poola vägesid juhatamas. January Suchodolski maal

Marcin Zaleski maal Waweri ja Dębe Wielkie lahingus võetud vangide ja lahingustandartite esitlemine Varssavis
Vene sõjavägi ületas Kongressi-Poola piiri 5. veebruaril 1831. Esimesed relvastatud kokkupõrked leidsid aset 7. veebruaril. mil ülestõusnute esimene ulaanipolk Siedlces vastase luuresalgaga lahingut pidas. Selsamal päeval sundis ülestõusnute 3. ulaanipolk Węgrówist lahkuma kaks vene polku.
Pärast edukaid kokkupõrkeid poola vägedega Stoczeki lahingus ja I Waweri lahingus alustasid Vene väed rünnakut Varssavile. 25. veebruaril toimus aga suur Olszynka Grochowska lahing (Poola vägesid 40 000, Vene vägesid 60 000), milles küll Józef Chłopicki sai haavata, ent mis kujunes siiski poola vägede taktikaliseks võiduks, kuna pealetung Varssavile peatati. Poolakad kaotasid lahingus 7000 meest, venelaste kaotused olid veidi suuremad.
Lahingu järel sai diktaatoriks Jan Skrzynecki, kes aga kartis vastupealetungi alustada. Ta nõustus rünnakuga alles märtsi lõpus. Ignacy Prądzyński hulljulged plaanid tõid Poola vägedele edu II Waweri lahingus, Dębe Wielkie lahingus ja Iganie lahingus. Seejärel Skrzynecki peatas vasturünnaku. Ta lootis välisele toetusele ja eelista Vene vägede purustamise asemel nendega läbirääkimisi pidada. Alles mai lõpus nõustus ta Prądzyński uue plaaniga, mis nägi ette venelaste Łomża ja Ostrołęka ümbruskonnas tegutsevate kaardiväepolkude purustamise. Selle viivitamise tõttu saavutasid Vene väed strateegilise initsiatiivi. Aprillis puhkes Nikolai I vägede seas tüüfuse- ja kooleraepideemia. Peterburis süüdistati selles poolakaid ja väideti, et need on kaevud mürgitanud. 26. mail võitsid venelased Ostrołęka lahingu, mis mõjus Poola vägede moraalile laastavalt. Selle kaotuse üheks põhjuseks on asjaolu, et Skrzynecki kõhkles ega söandanud haigusest nõrgestatud Vene vägesid täie jõuga rünnata. Nii kujunes juulis välja olukord, kus Poola võis välja panna vaid 65 000 meest ja Vene armee kogusuuruseks oli 135 000 sõdurit, kellest küll paljud olid tegevuses Venemaa keskrajoonides koolera tõttu puhkenud arvukate mässude mahasurumisega. 11. augustil astus ta diktaatori kohalt tagasi.
15. augustil üritas Patriootide Ühing võimu võtta. Selle käigus tappis vihane rahvamass Varssavi kuningalossis olevad reetmises süüdistatud vangid. Tekkinud segaduses tõusis ülestõusu juhiks kindral Jan Krukowiecki, kes saavutas raada üle peaaegu täieliku kontrolli.
Ostrołęka lahingu järel koolerasse surnud Hans Karl von Diebitschi vahetas 6. septembril Vene vägede ülemjuhataja kohal välja Ivan Paškevitš. Tema juhtimisel hõivasid Varssavit seni idast rünnata üritanud Vene väed kiirmarsiga Włocławeki sillad ja ründasid linna läänest. Rünnakus Wolale langes poola kindral Józef Sowiński. Seejärel ei näinud ülestõusu juhid Varssavi kaitsmiseks enam mingit võimalust ja andsid linna vastasele üle. Paar nädalat hiljem lõpetasid oma tegevuse seim ja Rahvuslik Raada, laiali lagunes ka ülestõusnute kindralstaap. Paljud selle liikmetest pagesid Preisimaale või Galiitsiasse.
Krukowiecki tagandati Varssavi langemise järel ja ülestõusnute uueks ülemjuhatajaks sai Bonawentura Niemojowski. Ülestõusnute sõjavägi taganes algul Modlini kindlusse, seejärel aga Płocki ümbruskonda. Paar nädalat hiljem lõpetasid oma tegevuse seim ja Rahvuslik Raada, laiali lagunes ka ülestõusnute kindralstaap, selle põhjuseks oli teade suure ülestõusnute väesalga interneerimisest Austrias. Paljud selle liikmetest pagesid Preisimaale või Galiitsiasse. 5. oktoobril 1831 ületas suurem osa Poola vägesid Preisimaa piiri ja alistus Brodnica all Preisimaa võimudele, eelistades seda Vene vägede kätte sattumisele. 8. oktoobril alistus Modlin, 13. oktoobril aga Zamośći garnison. 21. oktoobril hõivati ülestõusnute viimane tugipunkt Zamośći lahistel ja seda koetakse ülestõusu lõpuks.
Aastal 1831 kajatas Aleksandr Puškin oma teostes korduvalt vajadust poola mäss võimalikult kiiresti maha suruda. Seda kajastavad nii luuletus "Borodino aastapäev" (Бородинская годовщина) kui ka ood "Neile, kes Venemaa üle keelt peksavad" (Клеветникам России).
Hinnatakse, et ülestõusnute vägede kogusuuruseks oli ligikaudu 150 000 meest. Neist 40 000 langes lahingus või sai haavata. Vene vägede suurus oli ligi 200 000 meest; venelased kaotasid haavatute ja tapetutena ligi 23 000 meest.

Partisanisõda


Józef Zaliwski Ostrołęka laskurid
Juba aasta 1831 alguses oli Ignacy Prądzyński teinud ettepaneku moodustada koordineeritult tegutsevate poola partisanide salgad. Need pidid koosnema väikestest metsades varjuvatest salkadest, mis pidid koosnema kohaliku julgeolekuteenistuse inimestest ja piirkondlikest sõjaväesalkadest. Plaani kohaselt tuli terve Poola ala jagada seitsmeks tsooniks, kus siis pidid tegutsema erinevad ülestõusnute salgad.
Tema ettekujutuses pidid väikesed, piirkonda tundvad ja liikuvad partisanide salgad tegutsema Vene vägede tagalas, häirides nende sideliine ja rünnates väiksemaid isoleeritud vaenlase väesalkasid. Hädaolukorras pidid need salgad laiali minema ja hiljem eelnevalt kokku lepitud kohtades uuesti kogunema. Hiljem moodustatigi Płocki ja Augustowi ümbruskonnas tegutsev väesalk, milles oli 8000 meest ja mis sidus endaga Wisla paremal kaldal suured vene väeüksused. Täiendust sai see vägi Wisla vasakul kaldal mobiliseeritute seast.
Augustowi ümbruskonnas tegutses Michał Godlewski juhitud ligi 1000 mehe suurune salk. Seal tegutsesid ka majorite Karola Szoni ja Antoni Puszeti juhitud salgad, mille suuruseks oli 4000 meest. Need salgad purustati 22. aprillil Marijampolė all. Kurpiówi laanes tegutsesid Józef Zaliwski juhitud partisanid. Tema salgas oli üle saja püssimehe ja nad korraldasid vastase vägedele varitsusi, samuti ründasid nad ka vastase moonavoore. Venelaste võit Ostrołęka lahingus tõi kaasa selle salga lagunemise.
Lisaks neile tegutsesid veel laskurite salgad Michał Kuszelli, Eustachy Grothusi ja Stanisław Krzesimowski juhtimisel. Need koosnesid iseseisvalt tegutsevatest jäägritest; vajaduse korral liitusid nad aga regulaararmeega ja toetasid oma tulega jalaväelasi.
Leedu aladel kasutasid Vene väed partisanide mahasurumiseks drastilisi võtteid. Ohvitserid lasti maha, aadlike vara konfiskeeriti ja nad saadeti pagendusse, pärisorjad piitsutati läbi või küüditati Siberisse, ülestõusu toetanud külad põletati maha. Valitsus toetas ka vanausulisi, õhutades neid mõisasid rüüstama. Samuti toetasid valitsusvägede tegevust juudid. Ülestõusu tagajärjel suleti paljud kloostrid ja katoliku kirikud; viimased muudeti sageli ka õigeusu kirikuteks.

Novembriülestõus väljaspool Kongressi-Poolat


Emilia Plater ja tema vikatitega relvastatud talumeeste sõjasalk
Vene võimud kehtestasid Białystoki ümbruskonnas Vilno, Grodno ja Minski kubermangus sõjaseisukorra juba 1. detsembril 1830. Ülestõusu oletatavad juhid arreteeriti, vangistati ja saadeti süüdistatuna relvastatud ülestõusu ettevalmistamises Siberisse maapakku. Eravalduses olevad relvad konfiskeeriti. Sellele vaatamata kogunes Vilniuses nõndanimetatud Peakomitee, mille eesmärgiks oli luua side Varssavi ülestõusnutega ja asutada maal salaseltsid. Peakomitee liikmed olid Antoni Gorecki, Stanisław Szumski, Ludwik Zambrzycki, Edward Römer, Justyn Hrebnicki, Michał Baliński ja Leon Rogalski. 25. jaanuaril 1831 koostas seim endise Rzeczpospolita alade elanikele läkituse, kus oli kirjas:
„Leedu, Volõõnia, Ukraina ja Podoolia vennad! Teie, kes te olete meiega, haarake relvad, mis teile sobivad. Meie vennalike suhete kinnitamiseks vabastage koos meiega oma maad ja oma rõhutud kaasmaalased!“
–  
Radikaalsemad ülestõusnud pooldasid Poola vägede Leedu aladele saatmist, et halvata nii Vene vägede sissetung Poolasse. Józef Chłopicki selle plaaniga aga ei nõustunud. Nõnda kaotas ta aga võimaluse purustada Georg Andreas von Roseni väesalk. Reaalselt alustati sõda joonelt HrodnaBiałystok-Brest.
Veebruaris 1831 puhkesid Zemaitijas arvukad rahvaülestõusud, kuna sealsed talunikud olid vastu Vene vägedesse värbamisele. Esimene väljaastumine toimus Salantais. Märtsis levis ülestõus ka teistele Leedu aladele. 26. märtsil hõlvasid ülestõusnud Raseiniai, 28. märtsil Šiauliai, Telšiai ja Panevėžysi, 2. aprillil Jonava, 7. aprillil aga Ukmergė. Kohalikud garnisonid sunniti relvi loomutama ja võimustruktuurid lammutati.11. aprillil tõusis üles Švenčionys.
Raseiniai piirkonnas valiti esinduskogu, kuhu kuulusid: Juliusz Gruszewski, Józef Rymkiewicz ja Ignacy Staniewicz. Piirkondlikuks juhiks sai Ezechiel Staniewicz. Ukmergė ümbruskonnas tegutsesid ülestõusnute salgad Michał Lisiecki, Ferdynand Grotkowski, Jan Horodeński, Cezary ja Emilia Plateri juhtimisel. Kaunase ümbruskonna ülestõusnuid juhatas Maurycy Prozor. Leedulaste ülestõus sidus endaga venelaste Pjotr Aleksejevitš Tolstoi juhitud 30 000- mehelise väesalga, luues niiviisi ajutise strateegilise tasakaalu.

Emilia Plater lahingus Šiauliai all.Wojciech Kossak, 1904
4. aprillil hõivasid ülestõusnud Ašmiany. Peagi saabusid linna suured Vene väed. Toimunud lahingus said linna kaitsjad lüüa ja neist langes 150 meest. Osa rahvast põgenes metsa, aga linna jäänud elanikest suurem osa tapeti. Surmati ka viissada kirikust varju otsinud inimest koos vaimulikuga. Ülestõusud leidsid aset veel Vilejka all ja Dzisna ümbruskonnas. 20. mail vallutas üks ülestõusnute salk Lepieli. Mais tõusis Hrodnas üles kindral Dezydery Chłapowski juhitud väesalk. Grodno kubermangu ülestõusnute tähtsaks tugipunktiks kujunes Bialowieza ürgmets. Valgevene aladel vallutasid ülestõusnud veel Lida ja Dziatłava. Juunis üritas kindral Antoni Giełgud edutult Vilniust vallutada.
Ülestõusnutel ebaõnnestus aga Palanga vallutamine (sealset sadamat loodeti kasutada Inglismaalt ostetavate relvade maale toomiseks). Sealse kaotuse järel jagunesid ülestõusnute väed kolmeks erinevaks väesalgaks. Kindralite Chłapowski ja Franciszek Rohlandi juhitavad väesalgad olid sunnitud taganema üle Presimaa piiri. Kolmas salk Henryk Dembiński juhtimisel suutis aga Leedust taganeda ja ühineda ülejäänud ülestõusnute vägedega. Metsadesse varjunud ülestõusnute tegevus kestis Leedus aga veel novembrini 1831.

Ülestõusnute välispoliitika

Alates päris alguses püüdsid ülestõusnud saavutada oma tegude tunnustamist. Selles tuginesid nad Viini kongressi otsustele, mida Venemaa nende meelest rikkunud oli. Selle nimel tegutsesid ülestõusnute saadikud nii Suurbritannias kui ka Prantsusmaal. Ka Vene võimud alustasid diplomaatilist tegevust ja nende survel tunnistasid need riigid Poolas toimuva Venemaa siseasjaks.
Poolas toimuv tuli mõnel määral jutuks Belgia küsimuses peetaval Londoni konverentsil. Ülestõusu mahasurumisele keskendunud Venemaa loobus seal oma vastuseisust Belgia iseseisvusele. Lääneriigid nõudsid seal, et Preisimaa ja Austria jääksid toimuvas konfliktis neutraalseteks.

Kaugemate välisriikide reaktsioon

Lääne-Euroopa rahvas üldiselt toetas ülestõusnuid. Prantsuse luuletaja Casimir Delavigne kirjutas ülestõusnute toetuseks kiiresti poola keelde tõlgitud marsi Varšavjanka (La Varsovienne). Ka USA-s korraldati ülestõusnute abistamiseks korjandusi ja näiteks Edgar Allan Poe avaldas soovi ülestõusnutega liituda. Valitsuste tasandil valitsesid seal aga hoopis teistsugused meeleolud.
Prantsuse kuningas Louis-Philippe I jaoks oli põhiline hoida teiste Euroopa valitsejatega häid suhteid. Suurbritannia poliitikas mängis olulist rolli Wellingtoni hertsogi asemel Henry John Temple, kes nägi suurimat ohtu Suurbritanniale Prantsusmaas ja pooldas Wellingtoni hertsogi eeskujul sõbralikke sidemeid Venemaaga, samuti nägi ta poolakates võimalikke prantslaste toetajaid.
Paavst Gregorius XVI andis 9. juunil 1832 välja entsüklika "Cum Primum", milles ta mõistis novembriülestõusu hukka.

Preisimaa reaktsioon


L’ordre regne à Varsovie (Varssavis valitseb kord). Jean Ignace Isidore Gérardi karikatuur
Preisi kuningriik reageeris Novembriülestõusule äärmiselt negatiivselt. Preisi armee mobiliseeriti juba detsembris 1830. Seda juhtisid feldmarssal August Neidhardt von Gneisenau ja staabikindral Carl von Clausewitz. Sõjavägi lõi Preisimaa ja Kongressi-Poola piirile militariseeritud tsooni. Mobiliseeriti ka Poseni suurhertsogkonna landesveer, mis liikus Preisimaa hõivatud aladelt Wittenbergi ümbruskonda. Konfiskeeriti ka Poola panga varad, mis olid Preisimaa pankades hoiul. Keelustati Poola aladele lõhkeainete, relvade, rõivastuse, toiduainete ja ravimite vedamine. Poola panga andmetel peatasid Preisimaa, Austria ja teised Saksa riigid 50 000 karabiini, 3000 püstoli, 4000 saabli, 40 000 vintpüssi, 22 000 püssiluku, 51 000 naela püssirohu ja 355 000 naela salpeetri Poolasse veo; osa neist veostest ka konfiskeeriti. Need kaubad olid ostetud Suurbritanniast ja Prantsusmaalt ülestõusnute vägede varustamiseks.
Üle Preisi piiri taganema sunnitud Poola vägedelt konfiskeeriti sedamaid relvad ja sõdurid interneeriti. Üks venelaste kasakaüksus, mis ka üle piir sattus, saadeti aga viivitamatult Venemaale tagasi. Ka saatsid Preisimaa võimud Vene vägedele toitu ja varustust ja Preisimaa insenerid rajasid Vislale silla, mida ületades Ivan Paškevitš Varssavit läänest rünnata sai.

Austria reaktsioon

Austria reaktsioon sündmustele oli kahetisem. Austria võimud keelustasid küll relvade ja laskemoona ekspordi Kongressi-Poola aladele, ka konfiskeerisid nad Viinist ostetud Poolasse viidavaid relvi (20 000 karabiini ja 8000 saablit). Lvivis asus tegutsema venelaste luureagentuur ja Galiitsiast asuti importima Vene vägedele sildade ehitamiseks vajalikke materjale.
Samal ajal müüsid Austria võimud ülestõusnutele vananenud karabiine. Ka ei interneerinud nad alati nende piiri ületanud ülestõusnute väesalkasid. Galiitsiast varustati ülestõusnuid pidevalt relvade, laskemoona ja ravimitega. Galiitsia kuberner August Longin von Lobkowitz oli pidevalt kontaktis Lvivis resideeriva ülestõusnute esindaja Izydor Pietruskiga, aidates tal ülestõusnute aladele relvi ja vabatahtlikke toimetada. Nii säilis ülestõusnutel lootus, et Austria võimud hakkavad selles konfliktis vahendajateks. Lõpuks interneerisid austerlased aga Volõõnias tegutsenud Józef Dwernicki väeüksuse.

Ülestõusu nurjumise põhjused


Finis Poloniae', 1831, Dietrich Monteni maal. Pildil on kujutatud Preisimaa piiri ületavaid lootuse kaotanud ülestõusnuid

Poola Prometheus, Horacy Vernet' maal. Maal on Novembriülestõusu allegooria
Nii ülestõusu nurjumise kui ka Poola kaotuse sõjas põhjustasid suuresti ülestõusnuid juhtivate poliitikute Adam Jerzy Czartoryski ja Bonawentura Niemojowski ja väepealike Józef Chłopicki, Jan Skrzynecki, Jan Krukowiecki, Henryk Dembiński ja Maciej Rybiński arvamus, et selles võitluses on võimalik edu saavutada vaid läbirääkimiste teel ja välise abiga. Ka olid nad suuresti tsaarivõimule lojaalsed ja toetusid aristokraatidele, olles vastu pärisorjuse kaotamisele ja mõisamaadest rahvale maa jagamisele. Nõnda kaotas algselt üldrahvalik ülestõus peagi lihtsama rahva toetuse.
Ka ei olnud aeg ülestõusuks just kuigi sobilik. Adam Czartoryski on leidnud, et kaks aastat varem oleks ülestõusu eduväljavaated palju suuremad olnud, kuna toona oli Venemaa sõjas Türgiga ja venelastel poleks Poolaga tegelemiseks olnud piisavalt vägesid.
Ka olid Vene väed tugevamad ja neil olid suuremad lahingukogemused. Sellele vaatamata on Aleksander Puzõrevski leidnud, et kuigi pealtnäha oleks venelaste pealetung olem olnud kerge, kujunes sellest vaatamata ülestõusnute vigadele kaheksa kuud kestnud konflikt, kus Poola väed korduvalt edu saavutasid. Edward Henry Lewinski Corwini hinnangul oleksid ülestõusnud pidanud looma esimese kaitseliini Leedu aladel, pidurdades sellega Vene vägede sissetungi. Ka oleksid poolakad pidanud ükshaaval saabuvate väeüksustega tegelema kiirelt ja otsustavalt, mitte aga pealetungiga viivitama.
Oluline ülestõusu ebaõnnestumise põhjus oli veel asjaolu, et kui Poola jagamised põhjustas riigis valitsenud anarhia ja üksmeele puudumine, siis ülestõusnud andsid oma liidritele absoluutse võimutäiuse ega talunud kriitikat, kartes, et lahkhelid saavad taas nende kaotuse põhjuseks.

Ülestõusu tulemused

Ülestõusul oli terve rida tagajärgi. Esiteks tõi interventsioon kaasa kooleraepideemia, millesse suri kümnes osa Poola rahvast. Ka järgnes ülestüusnute kaotusele massiline emigratsioon – riigist lahkus ligi 8000 inimest, kellest 5700 asus elama Prantsusmaale. Ka värvati järgnevatel aastatel paljud poolakad Venemaa sõjaväkke. 80 000 poolakat küüditati Siberisse.
Teiseks ei pidanud Venemaa enam Viini kongressi otsuseid endale siduvaks, kuna Poola oli sõjas kaotanud. Sellele vastavalt likvideeriti ka pärast ülestõusnute valduses olnud alade vallutamist kogu nende administratiivne süsteem. Sügisel seadsid venelased sisse sõjaväevõimudele alluva ajutise valitsuse, mille juhiks sai Fjodor Engel ja mille eesmärgiks oli Poola alade rahustamine. See allus Poolas resideerivate vägede ülemjuhile ja Poola Kuningriigi kindralkubernerile, kelleks sai Ivan Paškevitš. Novembris andis Nikolai I välja ukaasi, millega tühistas igaveseks kõik ülestõusnute valitsuse vastu võetud otsused.

Poola laste röövimine Varssavis lossiplatsil aastal 1831
Aastal 1832 piirati Poola autonoomiat märgatavalt. Poola konstitutsiooni asemel seati sisse orgaaniline statuut. Poola sõjavägi liideti Venemaa sõjaväega, keelustati Poola seim ja kohalikud omavalitsused ning piirkonna kuberneriks sai Ivan Paškevitš. Algas ka administratiivse süsteemi venestamine. Varssavisse ehitati suur kindlus.
Kolmandaks tuli Leedu ja Poola elanikel tasuda suurt kontributsiooni. Sellele lisaks seati Venemaa ja Poola piiril sisse tollimaks.
Neljandaks likvideeriti poolakeelne kõrgharidus ja keskkoolides hakkas õppetöö toimuma vene keeles. Suleti ka Kongressi-Poola aladest väljaspool asunud Vilniuse ülikool. Väljaspool Kongressi-Poolat suleti arvukalt katoliku kirikuid ja kloostreid, seal tegutsenud kreekakatoliku kirik läks õigeusu kiriku alluvusse.
Viiendaks võtsid pealetungivad Vene väed kinni hulgaliselt poola lapsi. Neist formeeriti erilised kantonistide pataljonid.

Ülestõusu sõjalised juhid

Kõrgeimad ülemjuhatajad

Peastaabi ülemad

Ülemkortermeistrid

Ülemkorrapidajad

Veoste ülevaatajad

Ülestõusu mitte toetanud Kongressi-Poola kõrgemad sõjaväelased

  • Suurtükiväekindral Maurycy Hauke. Oli üks ülemkortermeistritest; lasti maha, kuna keeldus ülestõusuga liitumast.
  • Jalaväekindral Stanisław Potocki. Jalaväe ülevaataja, lasti maha, kuna keeldus ülestõusnutega koostööd tegemast. 

Suuremad lahingud


Stoczeki lahing 1831, Jan Roseni maal

Vene ja Poola vägede paiknemine I Waweri lahingu ajal

Olszynka Grochowska lahing 1831, Wojciech Kossaki maal

Ostrołęka lahing 1831, Juliusz Kossaki maal

Venelaste pealetung Varssavile

Józef Dwernicki pealetung

Ignacy Prądzyński pealetung

Julian Sierawski pealetung

Partisanirühmituste lahingud

Wojciech Chrzanowski pealetung

Rünnak tsaari kaardiväepolkudele

Antoni Jankowski pealetung

Muud lahingud


Satiiriline joonis Varssavis valitseb rahu