Viini kongressil asutati Saksa Konföderatsioon (Saksa Liit), mis koosnes 35 riigist ja 4 vabalinnast, mida juhtis Bundestag Maini äärsest Frankfurdist, kuid olulist rolli mängis Austria ja selle võimukas kantsler Klemens Wenzel Lothar von Metternich. 1820–1830 toimus Saksamaa kiire industrialiseerimine ja moodustati Saksa tolliliit, mis oli esimene samm ühtse Saksamaa suunas. Hilisem kantsler Otto von Bismarck soodustas ühinemist kõigi sõjaliste ja diplomaatiliste vahenditega.
1848. aasta revolutsioonid
Pärast võitu 1866. aastal Austria ja Prantsusmaa üle kuulutatigi Versailles' lossi peegelsaalis 1871. aasta 18. jaanuaril välja Saksa riik.
Saksa Riik
Perioodil pärast Saksamaa ühendamist, mida tunti ka Gründerzeiti nime all, kindlustas Saksa positsiooni keiser Otto von Bismarck, kes lõi rahvusvahelisi liite, alliansse ning piiras senise Euroopa suurvõimu Prantsusmaa mõju diplomaatiliste meetmetega, vältides sõdu. Siiski, Saksamaa hakkas tänu oma ühendamisele teistesse pisut üleolevalt suhtuma ning see muidugi tekitas välissuhetesse mõrasid. Enamikust vastloodud liitudest arvati Saksamaa välja. Täpsemalt: Prantsusmaa lõi uusi suhteid, kirjutades 1904 Ühendkuningriigiga alla Entante Cordiale'i lepingule ning kindlustades oma suhteid Venemaaga. Peale oma Austria-Ungari suhete jäi Saksamaa üha enam üksi ja isoleerituks.
19. sajandi lõpul püüdis Saksamaa laieneda Euroopast väljapoole ja liitus teiste Euroopa jõududega, et saada osa Aafrikast ja Aasiast (Hiinas). Aafrika alad jagati Berliini Konverentsil Euroopa jõudude all. Saksamaale jäid Ida-Aafrika, Kagu-Aafrika, Togo ja Kamerun. Soov omandada kolooniaid Aafrikas tekitas pingeid "suurte jõudude" vahel, s.t Ühendkuningriik, Austria-Ungari, Preisimaa, Venemaa ja Prantsusmaa.
Preisimaa uusajal
Saksamaa killustatus ja keisri võimu nõrgenemine tõid võimaluse üksikutele väikeriikidele tugevnemiseks. Üheks selliseks tugevaks riigikeseks sai Preisi kuningriik. Poliitiliseks tagapõhjaks sai Saksa keisri hõivatus Türgiga ja sõjad Euroopa riikide vahel.
Preisi kuningriik:
Kuurvürst Friedrich Wilhelmi valitsusajal oli Brandenburgi riik osutunud nii tugevaks, et järgmine kuurvürst võis hankida Saksa keisrilt kinnituse oma seisule Euroopas- saada Preisi kuninga trooni ja krooni. 1701. aastal krooniti ta Köningsbergis Friedrich I nime all Preisi kuningaks. Uue kuninga eeskujuks oli Louis XIV eluviis, mis oli väga priiskav. Kroonimispidustused läksid maksma kuus miljonit taalrit. Riigi sissetulekud olid aga ainult veidi üle kolme miljoni taalri.
Friedrich Wilhelm I:
Järgmisena valitses Friedrich Wilhelm I (1713-1740) , kes on ajalukku läinud oma kitsidusega. Tema põhihuviala oli armee. Ta käis alati mundris ringi ja veetis palju aega sõjaväe väljaõppe ja ülevaatustega. Sedamoodi teenis ta endale hüüdnime Sõdurikuningas.
Välismaa kangaste sissevedamine oli keelatud ning kuninga käsul võidi tänaval riided katki tõmmata, kui selgus, et need on valmistatud välismaisest riidest. Kokkuhoiupoliitika võimaldas Preisimaal oma rahvaarvuga võrreldes luua suurima armee Euroopas. Selle asemel, et värvata palgasõdureid, kellele tuleks maksta, kehtestas ta sõjaväekohustuse. Aadlikud sunniti ohvitseridena sõjaväkke.
Friedrich II:
Friedrich II valitses 1740-1786. Tema võimuletulekut jälgiti kogu Euroopas suure huviga ja ta oli tuttav valgustuskirjandusega. Ta sai 28-aastaselt troonile ja nägi siis välja nagu muusik või filosoof. Juba teisel valitsuspäeval käskis ta vaestele odavalt vilja jagada ja kolmandal päeval andis korra kriminaalseadustiku parandamiseks. Reformid jätkusid ka edaspidi. Kõik usud ja usulahud olid Preisimaal lubatud ja ka ajakirjanduse vabadus. Kuningas soosis manufaktuuride teket ja kaubanduse arengut.
Kuninga õukonnas veetis ka mõned aastad Prantsusmaa kuulus valgustaja Voltaire. Voltaire arvas, et Friedrich II on maailma armastusväärseim inimene.
Friedrich II oli isevalitseja. Preisimaal oli samasugune absolutism nagu Prantsusmaal Louis XIV ajal. Ta pidas küll oma ministrite ja ametnikega nõu, kuid otsused võttis ta siiski vastu nii, kuidas ise paremaks pidas.
Preisimaa valitseja Friedrich II vaatles riiki kui hästi töötavat kellavärki, kus igaühel oli oma ülesanne. Ennastki pidas valitseja rahva esimeseks teenriks.
See valitseja magas väga vähe ja ta tõusis juba hommikul kell kolm või neli.
Friedrich II majanduspoliitika oli täiesti merkantilistlik.
Kuninga maadel vähendati teokoormust seniselt kuult kolmele päevale. Kuningas pööras suurt tähelepanu kartulikasvatusele ja ta ei pidanud paljuks tõlda teeveerel kinni pidada ja talupoegadele õpetussõnu jagada.
Friedrich II
Preisimaa kuningast sai hiljem Saksa keiser.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar