Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rohusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. 2.2. Rohusoometsad ...

neljapäev, 2. detsember 2021

Eesti suure majanduskriisi ajal

Suure Kriisi aastad

​1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis jõudis Eestisse aasta hiljem. Hinnalangus, sisseveopiirangud ja keelutollid maailmaturul ning siseturu kokkukuivamine tabasid valusalt nii põllumajandust kui ka tööstust. Kriisiaastail vähenes toodangu koguväärtus põllumajanduses 45% ja tööstuses 20%. Ekspordi järsk pidurdumine mõjutas negatiivselt Eesti väliskaubandust ning üleilmsed finantsvapustused tabasid raskelt ka riigi rahandust. Eriti rängalt mõjus inglise naelsterlingi ja paljude teiste välisvaluutade devalveerimine. Riigikogus puhkesid ägedad vaidlused krooni kursi üle, kuid selle langetamist ekspordivõimekuse tõstmise huvides ei mõistetud pikka aega. Kiiresti langes elukvaliteet, vähenesid sissetulekud, plahvatuslikult kasvas tööpuudus. Abinõud, mida kriisist väljumiseks rakendati, tõid vaid osalist leevendust.
​Majandusolukorra halvenemisega kaasnes elanikkonna rahulolematuse kasv. Rahvas süüdistas kõigis hädades poliitikuid, erakondi, parlamenti ja valitsust. Süüdistustest haarasid kinni ka poliitikud ise, asudes mustama oma poliitilisi vastaseid. See kõik muutis sisepoliitilise olukorra ebastabiilseks. Stabiilsust püüti suurendada erakondade arvu vähendamisega, kuid kriisioludes ühendatud parteid ei pidanud ajaproovile vastu ja parlamendi killustatus koguni suurenes. Koalitsioonide kokkuseadmine muutus järjest raskemaks, valitsuskriisid venisid pikemaks ja valitsuste eluiga lühenes – kahe aastaga (1931–33) vahetus kuus kabinetti.
​Sellises olukorras tekkis rahva seas ihalus kindlakäelise riigimehe järele, kes lõpetaks poliitikute omavahelise kemplemise ja lööks kõva käega korra majja, sh taastaks majanduskriisile eelnenud elatustaseme. Taolist iha süvendasid nii eeskujud välismaalt, kus autoritaarne valitsemisviis üha laiemalt levis, kui ka mõnede juhtivate poliitikute käitumine, kes kinnitasid, et kõigis hädades on süüdi põhiseadus, mis jättis loomata presidendi ametikoha. Põhiseaduse muutmist, laialdase võimuga presidendi valimist, parlamendi mõjujõu kärpimist ja valitsuse tegevusvõimaluste laiendamist asus esimeste hulgas propageerima mitmekordne riigivanem Konstantin Päts.
​Eriti jõuliselt toetas neid ideid Vabadussõja veteranide ühendusest välja kasvanud ja kiiresti politiseerunud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit. Vastandades end nn vanadele erakondadele ning süüdistades seniseid juhte riigi huvide eiramises ja omakasu tagaajamises, koondas liit enda selja taha rahulolematute enamiku, kujunedes seniolematult arvukaks ja mõjukaks rahvaliikumiseks. Vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse eelnõu saavutas oktoobris 1933 toimunud rahvahääletusel üliveenva võidu. Uus põhiseadus asendas senise parlamentaarse valitsemisviisi riigipea ainuisikulise võimuküllusega ning lõi võimaluse autoritaarse režiimi kehtestamiseks.

Eesti parlamentaarse demokraatia ajal

Parlamentaarse demokraatia aastad

1917. a Vene revolutsioonidest alguse saanud sündmuste ahel viis Vabadussõja (1918-1920) kaudu iseseisva Eesti Vabariigi loomiseni. Esmakordselt ajaloo jooksul oli eestlastel oma riik, mida esindusdemokraatia kaudu juhtis eesti rahvas ise. Eesti oli paljurahvuseline riik, kus peale põhirahvuse eestlaste elas venelasi, sakslasi, rootslasi, juute jt, kokku umbes 1 miljon elanikku. Märkimisväärne hulk eestlasi elas ka väljaspool Eesti Vabariiki, kõige rohkem NSV Liidus.
​Eesti riigikorra määras kindlaks Asutavas Kogus 15. juunil 1920 vastu võetud põhiseadus. Ajastule omaselt ning iseseisvunud rahva idealismist lähtuvalt oli tegemist tähelepanuväärselt liberaalse põhiseadusega. Eesti oli parlamentaarselt valitsetav demokraatlik vabariik, kus kõrgeim võim kuulus rahvale: seadusandliku võimu kandja oli Riigikogu - sajakohaline rahvaesindus. Täidesaatvat võimu teostas parlamendi ees poliitilist vastutust kandev valitsus eesotsas riigivanemaga. Põhiseaduse üks omapärasid oli selles, et riigipea (presidendi) ametikohta ette ei nähtud: riigivanem, kelle õlul olid ka mõned riigipea esindusfunktsioonid, täitis eelkõige peaministri ülesandeid.
​Vastloodud vabariigi haldusjaotus (vallad ja maakonnad) ning riiklik sümboolika põhines ajaloolistel traditsioonidel.
​Eesti rahvusvaheline seisund kindlustus 1921. aastal, mil pälviti de jure tunnustus maailma juhtivatelt riikidelt . Samal aastal sai Eestist Rahvasteliidu täieõiguslik liige. Enamiku välisriikidega kujunesid normaalsed või isegi sõbralikud suhted. Erilaadne oli suhe kommunistliku NSV Liiduga: teravast ideoloogilisest vastasseisust hoolimata oldi majandussuhetes pragmaatilised, sest rahvusvahelises isolatsioonis olev NSV Liit vajas hädasti väljapääsu maailmaturule ja noor Eesti riik vajas hädasti sissetulekuid, mida transiitkaubanduse vahendajana õnnestus ka teenida.
​1920. aastatel mõjutas Eesti poliitilist elu erakondade rohkus: tavapäraselt kuulus Riigikokku kuus suurt ning neli kuni kaheksa väikest erakonda. Säärase killustatuse tõttu oli ainumõeldav moodustada koalitsioonivalitsusi, mis enamasti koosnesid nelja–viie erakonna esindajatest. Sellest tulenevalt suudeti valitsuse moodustamisel kokku leppida vaid üldistes põhimõtetes. Konkreetsemate küsimuste lahendamisel olid lahkhelid kergelt tulema ja seetõttu olid koalitsioonid ebastabiilsed - valitsuste keskmine eluiga jäi veidi alla 11 kuu.
​Noor riik osutus siiski üllatavalt haldussuutlikuks ja ka majandust suudeti arendada edukalt, mis tugevdas riigi stabiilsust. Juba 1918. a võeti kasutusele oma rahvuslik vääring, Eesti mark (1928 asendati Eesti krooniga). Murrangulise tähenduse omandas maareform, mis jättis aastasadu valitsenud baltisaksa vähemuse ilma nii majanduslikust kui ka poliitilisest ülemvõimust ning kasvatas kümnete tuhandete uute talude loomise abil riigile lojaalsete väikemaaomanike arvu. Tööstus ja kaubandus edenesid samuti kiiresti, kuigi kaubanduse liigne orienteerumine Vene turule ning üliliberaalne krediidipoliitika tõid aastail 1923–24 ajutise tagasilöögi. Oma roll oli ka Nõukogude Venemaa kulla vahendamisel Läände (1920-1922), mis oli ülikasumlik, kuid lühiajaline avantüür. Kriisist saadi üle rahandusminister Otto Strandmani uue majanduspoliitikaga: tööstust unarusse jätmata hakati eeskätt tähtsustama põllumajandust, orienteeruti senisest tunduvalt enam lääne turgudele, aga samuti Eesti enda vajadustele. 1920. aastate lõpuks integreerus Eesti edukalt Euroopa majandusruumi.
​Rõhku pandi eestikeelse rahvuskultuuri väljaarendamisele. Suurt tähelepanu pöörati humanitaarteadustele (eestikeelse oskussõnavara arendamine, ajalugu, etnograafia, majandusgeograafia jm). Esmakordselt sai võimalikuks eestikeelse hariduse omandamine algkoolist kõrgkoolini ning Tartu ülikoolist kujunes rahvusülikool. Samal ajal tagati vähemusrahvustele omakeelne üldharidus ja kultuurautonoomia, erilist tähelepanu pöörati valdavalt vene elanikkonnaga piirialade integreerimisele, soodustati eestlaste repatrieerumist Nõukogude Venemaalt.
​Peamine riikliku ebastabiilsuse tegur 1920. aastate algul oli kommunismioht. See ei tulenenud mitte kommunistliku ideoloogia ja liikumise mõjukusest Eestis, vaid asjaolust, et väheste kohalike kommunistide seljataga seisis Nõukogude Liit koos Kominterniga, kes finantseeris heldelt oma järgijaid välismaal. Kommunistide sihiks oli relvastatud mässu abil haarata riigivõim ning kohe seejärel pöörduda abipalvega Nõukogude Liidu poole. Abipalvele pidanuks järgnema Punaarmee sissemarss, Eesti inkorporeerimine ja sovetiseerimine. Putšikatse 1. detsembril 1924 lõppes aga läbikukkumisega ning pärast seda kaotas kommunistlik liikumine Eestis igasuguse mõju. Riigikorra kindlustamiseks taasloodi vabatahtlik relvaorganisatsioon Kaitseliit, seadustati vähemusrahvuste kultuurautonoomia.
​Nõukogude Liitu peeti siiski suurimaks ohuks Eesti iseseisvusele ja tema välispoliitilisi samme jälgiti pingsalt. Nõukogude invasiooniohu tõrjumiseks kümnendi alguses kavandatud sõjalis-poliitiline kaitseliit (Balti Liit) kõigi Balti riikide vahel Soomest kuni Poolani ebaõnnestus ning Eestil tuli loota ennekõike maailma üldsusele ja Rahvasteliidule