Parlamentaarse demokraatia aastad
1917. a Vene revolutsioonidest alguse saanud sündmuste ahel viis Vabadussõja (1918-1920) kaudu iseseisva Eesti Vabariigi loomiseni. Esmakordselt ajaloo jooksul oli eestlastel oma riik, mida esindusdemokraatia kaudu juhtis eesti rahvas ise. Eesti oli paljurahvuseline riik, kus peale põhirahvuse eestlaste elas venelasi, sakslasi, rootslasi, juute jt, kokku umbes 1 miljon elanikku. Märkimisväärne hulk eestlasi elas ka väljaspool Eesti Vabariiki, kõige rohkem NSV Liidus.Eesti riigikorra määras kindlaks Asutavas Kogus 15. juunil 1920 vastu võetud põhiseadus. Ajastule omaselt ning iseseisvunud rahva idealismist lähtuvalt oli tegemist tähelepanuväärselt liberaalse põhiseadusega. Eesti oli parlamentaarselt valitsetav demokraatlik vabariik, kus kõrgeim võim kuulus rahvale: seadusandliku võimu kandja oli Riigikogu - sajakohaline rahvaesindus. Täidesaatvat võimu teostas parlamendi ees poliitilist vastutust kandev valitsus eesotsas riigivanemaga. Põhiseaduse üks omapärasid oli selles, et riigipea (presidendi) ametikohta ette ei nähtud: riigivanem, kelle õlul olid ka mõned riigipea esindusfunktsioonid, täitis eelkõige peaministri ülesandeid.
Vastloodud vabariigi haldusjaotus (vallad ja maakonnad) ning riiklik sümboolika põhines ajaloolistel traditsioonidel.
Eesti rahvusvaheline seisund kindlustus 1921. aastal, mil pälviti de jure tunnustus maailma juhtivatelt riikidelt . Samal aastal sai Eestist Rahvasteliidu täieõiguslik liige. Enamiku välisriikidega kujunesid normaalsed või isegi sõbralikud suhted. Erilaadne oli suhe kommunistliku NSV Liiduga: teravast ideoloogilisest vastasseisust hoolimata oldi majandussuhetes pragmaatilised, sest rahvusvahelises isolatsioonis olev NSV Liit vajas hädasti väljapääsu maailmaturule ja noor Eesti riik vajas hädasti sissetulekuid, mida transiitkaubanduse vahendajana õnnestus ka teenida.
1920. aastatel mõjutas Eesti poliitilist elu erakondade rohkus: tavapäraselt kuulus Riigikokku kuus suurt ning neli kuni kaheksa väikest erakonda. Säärase killustatuse tõttu oli ainumõeldav moodustada koalitsioonivalitsusi, mis enamasti koosnesid nelja–viie erakonna esindajatest. Sellest tulenevalt suudeti valitsuse moodustamisel kokku leppida vaid üldistes põhimõtetes. Konkreetsemate küsimuste lahendamisel olid lahkhelid kergelt tulema ja seetõttu olid koalitsioonid ebastabiilsed - valitsuste keskmine eluiga jäi veidi alla 11 kuu.
Noor riik osutus siiski üllatavalt haldussuutlikuks ja ka majandust suudeti arendada edukalt, mis tugevdas riigi stabiilsust. Juba 1918. a võeti kasutusele oma rahvuslik vääring, Eesti mark (1928 asendati Eesti krooniga). Murrangulise tähenduse omandas maareform, mis jättis aastasadu valitsenud baltisaksa vähemuse ilma nii majanduslikust kui ka poliitilisest ülemvõimust ning kasvatas kümnete tuhandete uute talude loomise abil riigile lojaalsete väikemaaomanike arvu. Tööstus ja kaubandus edenesid samuti kiiresti, kuigi kaubanduse liigne orienteerumine Vene turule ning üliliberaalne krediidipoliitika tõid aastail 1923–24 ajutise tagasilöögi. Oma roll oli ka Nõukogude Venemaa kulla vahendamisel Läände (1920-1922), mis oli ülikasumlik, kuid lühiajaline avantüür. Kriisist saadi üle rahandusminister Otto Strandmani uue majanduspoliitikaga: tööstust unarusse jätmata hakati eeskätt tähtsustama põllumajandust, orienteeruti senisest tunduvalt enam lääne turgudele, aga samuti Eesti enda vajadustele. 1920. aastate lõpuks integreerus Eesti edukalt Euroopa majandusruumi.
Rõhku pandi eestikeelse rahvuskultuuri väljaarendamisele. Suurt tähelepanu pöörati humanitaarteadustele (eestikeelse oskussõnavara arendamine, ajalugu, etnograafia, majandusgeograafia jm). Esmakordselt sai võimalikuks eestikeelse hariduse omandamine algkoolist kõrgkoolini ning Tartu ülikoolist kujunes rahvusülikool. Samal ajal tagati vähemusrahvustele omakeelne üldharidus ja kultuurautonoomia, erilist tähelepanu pöörati valdavalt vene elanikkonnaga piirialade integreerimisele, soodustati eestlaste repatrieerumist Nõukogude Venemaalt.
Peamine riikliku ebastabiilsuse tegur 1920. aastate algul oli kommunismioht. See ei tulenenud mitte kommunistliku ideoloogia ja liikumise mõjukusest Eestis, vaid asjaolust, et väheste kohalike kommunistide seljataga seisis Nõukogude Liit koos Kominterniga, kes finantseeris heldelt oma järgijaid välismaal. Kommunistide sihiks oli relvastatud mässu abil haarata riigivõim ning kohe seejärel pöörduda abipalvega Nõukogude Liidu poole. Abipalvele pidanuks järgnema Punaarmee sissemarss, Eesti inkorporeerimine ja sovetiseerimine. Putšikatse 1. detsembril 1924 lõppes aga läbikukkumisega ning pärast seda kaotas kommunistlik liikumine Eestis igasuguse mõju. Riigikorra kindlustamiseks taasloodi vabatahtlik relvaorganisatsioon Kaitseliit, seadustati vähemusrahvuste kultuurautonoomia.
Nõukogude Liitu peeti siiski suurimaks ohuks Eesti iseseisvusele ja tema välispoliitilisi samme jälgiti pingsalt. Nõukogude invasiooniohu tõrjumiseks kümnendi alguses kavandatud sõjalis-poliitiline kaitseliit (Balti Liit) kõigi Balti riikide vahel Soomest kuni Poolani ebaõnnestus ning Eestil tuli loota ennekõike maailma üldsusele ja Rahvasteliidule
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar