Demokraatia
Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine.
Mis on demokraatia?
Demokraatia mõiste on juba aastatuhandeid vana. Loetakse ju demokraatia hälliks Antiik- Kreekat, kus demokraatia tähistas „rahva võimu“ kõige otsesemal kujul: otsuseid tehti häälekatel rahvakoosolekutel. Tänapäeva demokraatia on enamasti esindusdemokraatia (kaudne demokraatia), see tähendab, et inimesed saavad võimu teostada kellegi teise kaudu. Üldiselt mõistetaksegi nüüdisajal demokraatiana valitsemisvormi, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus (on täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim), seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine.
Miks just demokraatia?
Kuigi ka demokraatliku riigikorra puhul esineb probleeme, on seda siiski peetud seni välja mõeldud valitsemisviisidest parimaks. Seda eeskätt seetõttu, et demokraatlikus riigis on inimeste õigused võrreldes teiste valitsemisvormidega (nagu autoritaarkord, diktatuur) palju paremini kaitstud. Demokraatia eesmärgiks on see, et kõik inimesed oleksid seaduse ees võrdsed, kõigil oleks võimule võrdne ligipääs, õigused-vabadused oleksid seadustega kaitstud ning nende täitmist ka järgitaks.
Tihti räägitakse demokraatlikust valitsemisest ning põhimõtetest kui väärtusest omaette. Neid peetakse oluliseks ning pea kõik riigid ihkavad olla demokraatlikud, kas või näiliselt. See peegeldab, et demokraatia mõiste on muutunud järjest populaarsemaks, aga ka avaramaks. Vahel riigid küll kuulutavad, et järgivad demokraatlikke põhimõtteid, selle varjus esineb aga probleeme kas kodanikkonna osalemisega poliitikas või hoopis inimõiguste austamisega, vahel nimetatakse neid ka „liba- või pseudodemokraatiateks“.
Selleks, et demokraatlik kord oleks läbipaistev ning toimiks ka tegelikkuses, peavad pingutama nii poliitikud kui ka riigi kodanikud, seda eeskätt valimiste kaudu, aga ka tegusa kodanikuühiskonna kaudu (erinevad ühendused, liikumised).
Demokraatia toimimist mõõdetakse erinevate näitajate alusel. Üks põhjalikumaid on ajakirja The Economist ekspertgrupi arvutatav demokraatia indeks (10 palli skaalal, mida demokraatlikum, seda kõrgem indeks).
Selle juures võetakse arvesse:
Mis on demokraatia?
Demokraatia mõiste on juba aastatuhandeid vana. Loetakse ju demokraatia hälliks Antiik- Kreekat, kus demokraatia tähistas „rahva võimu“ kõige otsesemal kujul: otsuseid tehti häälekatel rahvakoosolekutel. Tänapäeva demokraatia on enamasti esindusdemokraatia (kaudne demokraatia), see tähendab, et inimesed saavad võimu teostada kellegi teise kaudu. Üldiselt mõistetaksegi nüüdisajal demokraatiana valitsemisvormi, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus (on täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim), seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine.
Miks just demokraatia?
Kuigi ka demokraatliku riigikorra puhul esineb probleeme, on seda siiski peetud seni välja mõeldud valitsemisviisidest parimaks. Seda eeskätt seetõttu, et demokraatlikus riigis on inimeste õigused võrreldes teiste valitsemisvormidega (nagu autoritaarkord, diktatuur) palju paremini kaitstud. Demokraatia eesmärgiks on see, et kõik inimesed oleksid seaduse ees võrdsed, kõigil oleks võimule võrdne ligipääs, õigused-vabadused oleksid seadustega kaitstud ning nende täitmist ka järgitaks.
Tihti räägitakse demokraatlikust valitsemisest ning põhimõtetest kui väärtusest omaette. Neid peetakse oluliseks ning pea kõik riigid ihkavad olla demokraatlikud, kas või näiliselt. See peegeldab, et demokraatia mõiste on muutunud järjest populaarsemaks, aga ka avaramaks. Vahel riigid küll kuulutavad, et järgivad demokraatlikke põhimõtteid, selle varjus esineb aga probleeme kas kodanikkonna osalemisega poliitikas või hoopis inimõiguste austamisega, vahel nimetatakse neid ka „liba- või pseudodemokraatiateks“.
Selleks, et demokraatlik kord oleks läbipaistev ning toimiks ka tegelikkuses, peavad pingutama nii poliitikud kui ka riigi kodanikud, seda eeskätt valimiste kaudu, aga ka tegusa kodanikuühiskonna kaudu (erinevad ühendused, liikumised).
Demokraatia toimimist mõõdetakse erinevate näitajate alusel. Üks põhjalikumaid on ajakirja The Economist ekspertgrupi arvutatav demokraatia indeks (10 palli skaalal, mida demokraatlikum, seda kõrgem indeks).
Selle juures võetakse arvesse:
- valimisprotsessi ja pluralismi;
- kodaniku kaitset valitsuse omavoli eest;
- valitsuse toimimist;
- rahva osalemist poliitiliste otsuste kujunemises(mittetulundusühingute ja valitsusväliste organisatsioonide kaudu, rahvaalgatusi) ja;
- poliitilist kultuuri.
Demokraatia süsteeme on erinevaid:
Ateenas (Vana-Kreeka linnriik) said hääletada ainult vabad mehed. Hääletati kogunemisplatsidel ja selle poolt, keda taheti. Kuid see tõi kaasa pideva ülikiire muutlikkuse, mis omakorda viis demokraatia hävimiseni. Selle süsteemi nimi on otsedemokraatia.
Tänapäeval kasutatakse esindusdemokraatiat. Sellega tahetakse ära hoida pidevat pendeldamist erinevate maailmavaadete vahel ning pidurdada populismi kasvu.
Populismi kasvu tuleb pidurdada, sest populism ei too kellelegi kasu. Ta toob hoopis kahju. Populistid mõtlevad eelkõige iseendale ja kahjustavad sellega kõiki. Nad teevad selliseid asju, mis pikas plaanis kahjustavad rahvast. Eesti populistliku erakonna näiteks on EKRE.
