Otsing sellest blogist

UUS!!!

Salumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Salumetsad Mine nav...

kolmapäev, 12. juuni 2024

Seened

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Seened

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Seened
Fossiilide leiud: Varajane Silur – tänaseni
Seened ülevalt vasakult päripäeva lugedes (sulgudes hõimkond): punane kärbseseen (kandseen); verev karikseen (kottseen); Rhizopus stolonifer (ikkesseen); hütriid; perekonna Aspergillus koniid.
Seened ülevalt vasakult päripäeva lugedes (sulgudes hõimkond): punane kärbseseen (kandseen); verev karikseen (kottseen); Rhizopus stolonifer (ikkesseen); hütriid; perekonna Aspergillus koniid.
Taksonoomia
DomeenEukarüoodid Eukarya
(järguta)Opisthokonta
RiikSeened
(L., 1753) R.T. Moore, 1980[1]
Alamriigid/hõimkonnad
Viburseened Chytridiomycota
Jõnksviburseened Blastocladiomycota
Neocallimastigomycota
Krohmseened Glomeromycota
Ikkesseened Zygomycota

Dikarya (sisaldab Deuteromycota)

Kottseened Ascomycota
Kandseened Basidiomycota

Seened (FungiEumycota) on üks eukarüootsete organismide riikidest.

Seeneriiki eristatakse taimeriigist ja loomariigist. Suur erinevus on näiteks selles, et seentel koosneb rakukest kitiinist, taimedel tselluloosist, loomadel aga rakukest puudub. Sarnaselt taimedega on seened sessiilsed, aga neil puudub fotosüntees. Seened eraldatakse omaette pärisseente rühma (Eumycota), mis on arvatavasti monofüleetiline rühm. Sellesse rühma ei kuulu ehituse poolest lähedased limahallitus ja vesihallitus (Oomycota).

Seened toituvad absorptsiooni teel heterotroofselt. Neile on iseloomulikud pikad torujad rakud, mida nimetatakse seenehüüfideks, ja nende kogumikku nimetatakse mütseeliks ehk seeneniidistikuks. Seened moodustavad eoseid. Esineb nii sugulist kui ka mittesugulist paljunemist. Seente seas on nii hulkrakseid organisme (kandseened), üherakulisi organisme (pagaripärm) kui ka süntsüütiume, kus on palju rakutuumi, kuid puudub jagunemine rakkudeks.

Nüüdseks on kirjeldatud umbes 100 000 seeneliiki, kuigi liikide koguarv usutakse olevat eri hinnangutel 1–5 miljonit.

Arvatakse, et seened olid olemas juba vähemalt 715 miljonit aastat tagasi.[2]

Seeneteadust nimetatakse mükoloogiaks ja seeneteadlasi mükoloogideks. Seda valdkonda peetakse sageli botaanika haruks, ehkki geneetilised uuringud on ammu näidanud, et seened on lähemalt suguluses loomade kui taimedega.

Võrdlus taimede ja loomadega

Antiikajast 20. sajandi teise pooleni arvati seened sessiilse eluviisi tõttu taimeriiki. Praegu peetakse neid fülogeneetiliste, biokeemiliste ja anatoomiliste leidude tõttu eraldi riigiks, mis on lähedasemas suguluses loomadega kui taimedega. Nagu loomadki, kuuluvad nad taksonisse Opisthokonta. Seente lahutamise taimedest pani esimest korda ette Robert Whittaker 1969. aastal.[3]

Nagu loomadki, sealhulgas inimene, on seened heterotroofid, täpsemalt organotroofid, ning toetuvad keskkonna orgaanilistest toitainetest, mida nad enamasti ensüümide abiga lagundavad, tehes need lahustuvateks ning omastatavateks. Seentele ja loomadele on omane ka see, et mõlemad moodustavad varuainena polüsahhariidide hulka kuuluvat glükogeeni,[4] taimed aga tärklist. Loomadest ei eristu seened liikumatuse põhjal, sest ka mõned loomad, näiteks käsnad ja kivikorallilised, veedavad suurema osa elust sessiilselt. Olulised erinevused loomadest seisnevad ultrastruktuuris, näiteks rakuseinte ja vakuoolide olemasolus (nagu taimedel).

Elukeskkond

Seened esinevad kõikjal biosfääris, kuid enamik neist on tähelepandamatud nii oma väikeste mõõtmete kui ka varjatud eluviisi poolest. Nad elavad pinnases, vees ning surnud ja elusate taimede ning loomade välispinnal ja sees. Seened on väga olulisel kohal surnud orgaanilise aine lagundamisel toiduahelas. Surnud kudedest toituvaid seeni nimetatakse saprotroofideks.

Sageli elavad nad sümbioosis taimede, loomade ja teiste seentega. Selliseid seeni nimetatakse sümbiontideks. Sümbioosis fotobiontidega (vetikad ja/või tsüanobakterid) moodustavad seened samblikke. Lihheniseerumine ehk teisisõnu samblikuks olemine on seente üks võimalikke toitumisviise saprotroofsuse ja parasitismi kõrval. Lihheniseerumine on arvatavasti välja arenenud seentest ligi 400 miljonit aastat tagasi, tekkides iseseisvalt mitmel korral kandseente ja kottseente seas. 98% lihheniseerunud seente mükobiondiks on kottseened ning arvatakse, et lihheniseerumine esindab seente ürgset seisundit, millele järgnes veel mitmel korral delihheniseerumine.

Seened võivad muutuda märgatavaks siis, kui neile kasvavad viljakehad, samuti hallitusena. Kübarseentele kasvavad kübarad. Viljakehi moodustab siiski vaid üks osa seentest. Enamus seeni koosneb mikroskoopilistest torujatest rakkudest, hüüfidest, mis võivad moodustada suure võrgustiku ehk mütseeli. Ühe seeneisendi mütseel võib hargneda kümneid kilomeetreid.

Kasutamine ja kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kübarseente paljusid liike ja trühvleid kasutatakse vahetult söögiks. Pärmseened on olulised leiva küpsetamisel kergitava ainena ning veini ja õlle kääritamiselSojakastme valmistamisel rakendatakse Aspergillus-e seeneperekonna liike. Pintselhalliku liigid Penicillium roquefortii ja Penicillium camemberii annavad Roqueforti ja Camemberti juustule neile omapärase lõhna ja maitse. Sama perekonna veel üht liiki kasutatakse salaami vorsti tootmisel.

Sama seeneperekonna esindajate abil toodeti esmakordselt penitsilliini – antibiootikumi, mis pärsib bakterite rakukesta sünteesi. Alates 1940. aastatest kasutatakse seeni antibiootikumide tootmiseks. Kõrreliste parasiitseene tungaltera abil toodetakse teatud alkaloide, mida kasutatakse näiteks migreen aga ka näiteks Parkinsoni tõve ravis. Osasid seeneliike on kasutatud loodusrahvaste poolt hallutsinogeenidena.

Hilisemal ajal on hakatud seente toodetavaid ensüüme tööstuslikult kasutama valke lagundavate fermentide jaoks pesuainete tootmises. Seeni kasutatakse bioloogilise tõrjevahendina umbrohtude ja kahjurite vastu.

Seenemürgid

Paljud seeneliigid toodavad bioaktiivseid aineid, mida nimetatakse mükotoksiinideks. Nende hulka kuuluvad näiteks alkaloidid ja polüketiidid, millest paljud on loomadele, sealhulgas inimestele, mürgised. Seetõttu on tundmatute seente söömine üliohtlik, erinevalt näiteks tundmatute loomade söömisest.

Mitme seeneliigi viljakehad sisaldavad psühhotroopseid aineid, mida kasutatakse nii uimastitena kui muudel otstarvetel. Nii on seletatud mitmeid talurahva seas levinud libahuntide ja muude müstiliste olendite müüte tungaltera mürgistusest põhjustatud hallutsinatsioonidega. Seened suudavad lagundada materjale ja ehitisi ning patogeenidena levitada taimede, loomade ja inimeste haigusi. Seentest põhjustatud viljasaagi vähenemine ja saagi riknemine võib oluliselt mõjutada majandust.

Ühed ohtlikuimad seente toksiinid on aflatoksiinid, mida toodavad perekonna kerahallik mõned liigid. Selle perekonna esindajad võivad koloniseerida näiteks lõunamaiseid pähkleid ja teravilju.

Klassifikatsioon

Seeneriik hõlmab tohutut hulka liike mitmesuguste elukeskkondade, elutsüklite ja välimusega alates ainuraksetest vees hõljuvatest organismidest kuni suurte kübarseenteni. Sellegipoolest on seeneriik suuresti läbi uurimata. Oletatakse, et maailmas eksisteerib poolteist miljonit seeneliiki, millest tänapäeval on formaalselt kirjeldatud üksnes 5%.

Seeneliike hakati formaalselt kirjeldama juba 18. sajandi lõpul. Seda tehti esialgu välimuse põhjal, näiteks eoste värvi või mikroskoobis nähtavate tunnuste järgi. Molekulaargeneetika areng võimaldas taksonoomiasse kaasata DNA analüüsi, mis on mõnigi kord sundinud mükolooge senist klassifikatsiooni ümber tegema. Fülogeneetilised uuringud viimasel kümnendil on aidanud seeneriigi klassifikatsiooni muuta ja tänapäeval eristatakse seeneriigis 1 alamriik, 7 hõimkonda ja 10 alamhõimkonda.

Hõimkonnad

Seeneriik hõlmab niihästi pärmi ja hallituse kui kübarseened. Ta jaguneb järgmisteks hõimkondadeks: