Otsing sellest blogist

UUS!!!

Laanemetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Laanemetsad Laaneme...

esmaspäev, 23. märts 2020

Barokkkunst Itaalias

BAROKK ITAALIAS (17. sajand)

arhitektuur


 Kui renessansiajastu arhitektuuur oli ülevaatlik ja harmooniline, siis barokki on võrreldud tuule ja mässava merega. Barokkarhitektuuris puudub rahu, kõik liigub ja lainetab. Sageli kavandati isegi ehitiste põhiplaanid kõverjoonelised. Hoonete fassaadid muutusid omaette kunstiteosteks, kuhu rajati kõikmõeldavaid kaunistuselemente
Arhitektuuris sai esmajärguliseks ülesandeks kirikute püstitamine. Valitsevaks kirikutüübiks sai pikergune hoone.
(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/barokk.htm)

Esikohal sakraalehitised. 
Kirikutüübiks sai pikergune hoone, nelitise kohale asetati kuppel (renessanss), samuti võeti üle renessansist kogu arhitektuuriliste detailide kogu – sambad (iseloomulik just PAARISSAMBAD), poolsambad ja pilastrid antiigipäraste baaside ja kapiteelidega, ümarkaared, viilud jne.
Uus joon – kolmveerandsambad ja keerdsambad. Detailidena kasutati palju voluute, kartušši (dekoratiivne raam).
Kiriku siseruum moodustas avara saali (löövid puuduvad). Külglööve asendasid sageli kabeliteread kiriku põhja- ja lõunakülgedel.
Valgusallikaks aknad, mis asusid nelitiskupli allosas, seega koondus valgus põhiliselt hoone kooriruumi, tõstes seda esile.
Kasutatakse risaliiti – fassaadi täiskõrguses eenduv osa, mis on väga rikkalikult kaunistatud (sageli frontooni ja iseseisva katusega).
Ehitusdetailid on allutatud dekoratiivsele tervikule, konstruktiivset ülesannet praktiliselt pole. Fassaadipind võib olla laineline, astmeline jne. Vormide kuhjumine ja ebasümmeetria
Barokkstiili kirikutüübi loojaks võib pidada GIAGOMO VIGNOLA’t (1509-1573). Ehitas Rooma Il Gesǔ kiriku.


CARLO MADERNA (1556-1629)
Esindab mõõdukat varabarokki.
Santa Susanna kiriku fassaad Roomas. Iseseisev dekoratsioon, ei anna kujutlust selle taga olevatest ruumidest. Väga rikkalik, pidulik ja maaliline, ilma suuremate liialduste ja ülekuhjamiseta. Santa Susannaga oli lõplikult omandatud barokk-kiriku fassaadi vorm. Kahekorruseline, alumine korrus laiem kui ülemine, ühtseks tervikuks ühendavad neid voluudid.
● Maderna projekteeritud on Rooma Peetri kiriku pikihoone ja fassad.

LORENZO BERNINI (1598-1680)
Barokiajastu kuulsaim meister Itaalias, nii arhitekt kui skulptor. Bernini meistriteoseks on väljak Peetri kiriku ees ühes seda ümbritseva kolonnaadiga (1657-1667). Kasutas osavaid perspektiivivõtteid, mille tõttu tundub fassaad kõrgemana ja väljak avaramana. Ovaalväljak mõjub amfiteatrina. Eesmärk on suunata vaataja pilk rõdule.

● Analoogilisi perspektiivivõtteid kasutas ta ka Vatikani lossi Kuningatrepi ehitamisel:  ülespoole kerkides trepp aheneb ja mõjub seetõttu sügavamana (nn. teatriperspektiiv). Kuninglik trepp „Scala Regia“ ühendab kirikut paavsti eluruumidega.
(www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.../01.BAROKK.doc)




wpe127.jpg (14221 bytes)     Juvarra. Superga kuppelkirik.


Maalikunst

Maalikunst püüab järjekindlalt vabaneda renessansi ideedest – renessansi ideaalstiili pidulikust tasakaalust ja eestvaate rõhutamisest, toonitades liikumist, asümmeetriat, paatost.
Kompositsiooni ülesehitamisel püütakse süstemaatiliselt ruumisügavuse toonitamise poole.
Rahuliku ühtlase valgustatuse asemel eelistatakse heleda-tumeda suuri kontraste.
Kujutatavaga püütakse haarata ja vapustada vaataja hinge jõu ja ilmekusega (martüüriumi- ja ekstaasistseenid olida barokiajastu eelistatumad motiivid). Ka püütakse vaatajat joovastada pompöösse pidulikkuse ja toredusega, kangelaslikkuse ja jõuavaldustega.
Barokkmaalile on veel iseloomulik mõnikord realism ja naturalism, mis ei pelga kujutada ka inetust ja vulgaarsust.
Dekoratiivne ja monumentaalne kompositsioon järgib keerlevat spiraali või tõusvat diagonaali. Iseloomulik on lokkav dekoor, suurt tähelepanu pööratakse erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele.
Eelistatakse sooje ja küpseid värvitoone. Värviüleminekud on sujuvad, ilma teravate piirjoonteta. 17. saj. lõpus muutuvad toonid värskemaks, kergemaks ja selgemaks, pintslitõmme on lõuendil lai ja paks.
Üldjoontes saab itaalia barokkmaalis eristada kahte suunda.
ANNIBALE CARRACCI (1560-1619)
Suurima tähtsusega kolmest vennast. Teda võib pidada itaalia maastikumaali kui iseseisva ala rajajaks, mis on olemuselt nn. ideaalmaastik. Carracci maalis palju antiikmütoloogiaainelisi seinamaale, kus ta ühendas loodusevaatluse, antiigivaimustuse ning Raffaeli hilisloomingu uurimise.
● „Bakchose triumf“ (osa Rooma Palazzo Farnese galerii antiikmütoloogilistest stseenidest) – dekoratiivmaali meistriteos, haarava suurepärase jõuga. Baroki vormiideaal on siin selge väljenduse leidnud.
● Vennad Carraccid olid mõjukad meistrid ja suure koolkonna juhid. Nad asutasid umbes a. 1585 Bolognas kunstiakadeemia, millest kujunes välja Bologna koolkond.

CARAVAGGIO (1573-1610)
Esindab teist, realistlikumat maalisuunda. Hülgab otsustavalt eklektilise suuna. Tema kunsti lähtekohaks sai ümbritsev elu – ja ka lihtsate inimeste elu. See joon oli tollal väga uudne. Caravaggio põlgas idealiseerimist, ta püüdis kujutada elu ja inimesi just sellistena, nagu ta neid nägi. Tema kunst oli sootuks erinev renessansi naiivsevõitu looduslähedusest, talle polnud probleemiks ruumi kujutamine. Caravaggio eesmärgiks polnud suursugune ja täiuslik kompositsioon. Ka usuteemalisi süžeesid käsitles ta olmeliselt, kohati naturalistlikult. Inimeste poosid ja asendid tema maalidel pole peened ja valitud, vaid rõhutatult juhuslikud, näiteks seljaga vaataja poole, seejuures väga hoogsad ja veenvad.
● Caravaggio varasemad tööd oma kuldtooniga tunnistavad Veneetsia meistrite mõju – natüürmordid, elusuurused pillimängijad. Pikkamööda kujuneb välja iseseisev maneer.
● Figuuride modelleerimiseltaotleb ta plastilist teravust ja selgust. Tema tööd on mingil määral vägivaldsed ja sünged.
● Kõigi figuuride liitmisel on eriline osa valgusel, mis suundub tegelaskujudele tavaliselt ülevalt. Valgusvihk on tugevalt kontrastne muidu tumeda pildiga (siit tuleneb mõiste nn. keldriluugivalgus). Figuurid on heledana tumedal toonil.
● Caravaggio kuulsaimad kiriklikud maalid on „Maarja surm“ ja „Kristuse haudapanek“. Ta väldib reeglipärasust kompositsioonis, kasutab järsku hele-tumedust. Ta suudab esitada veenvalt tundeid, kujutada loomulikku ja ka inetut. Sellega purustab Caravaggio lõplikult renessansi vormiideaali.
● Caravaggio matkijatest moodustus ulatuslik suund. Tema mõju ulatus teistessegi maadesse. Tema põhimõtteid arendas edasi iseseisvalt grupp kunstnikke, kes moodustasid Napoli koolkonna.

 Kirikute seinu ja lagesid katsid usulistel teemadel loodud kompositsioonid. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Renessansi ajal olid kõik kunstiliigid eraldiseisvad. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, maalikunsti ja skulptuuri vahel ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks. 
Barokse dekoratiivmaali üheks nimekamaks meistriks Itaalias on ANDREA DEL POZZO (1642-1709). Tema loodud on Sant`Ignazio kiriku laemaalid Roomas. 
17. sajandi maalis läks rahutu liikumise kujutamine erilise tähelepanu alla. Sellele lisandus maaliline käsitluslaad, kus värvid sulavad üksteise sisse ilma selgete piirideta. 1585. aastal asutasid Agostino, Lodovico ja Annibale (vennad) CARRACCID Bolognas kunstiakadeemia, kus nad ise õpetajatena töötasid. Nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine, teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja -laadide ühendamine (eklektitsism). Näiteks püüti seostada Michelangelo suurejoonelisust Corregio maalilisusega, Raffaeli kompositsiooni veneetslaste koloriidiga jne. Carraccide maalide teemad pärinesid mütoloogiast ja nende ilutsev ning idealiseeriv laad leidis palju järgijaid. Kõrvuti eklektitsismiga arenes itaalia kunstis teine vool, nn naturalism, mille suurimaks esindajaks oli MICHELANGELO DA CARAVAGGIO(1573-1610). Ta hülgas otsustavalt eklektika. Caravaggio põlgas idealiseerimist ja püüdis elu ning inimesi kujutada just sellistena, nagu ta neid nägi. Tema maalidel näeb tihti tüüpe lihtrahva hulgast - mustlasi, pillimehi, joodikuid ja kaardimängijaid. Ka religioosseid tegelasi kujutab ta olustikulisena, ilma aupaisteta. Caravaggio eesmärgiks polnud suursugune ja täiuslik kompositsioon. Inimeste poosid tema maalidel on rõhutatult juhuslikud, näiteks seljaga vaataja poole. Oluline osa on valgusel, mis suundub tavaliselt ülevalt ühest puntist alla tegeleaskujudele. Valgusvihk on tugevalt kontrastne muidu tumedal pildil (siit ka mõiste "keldriluugivalgus"). Robustse, jõhkravõitu käsitluslaadi tõttu on Caravaggiot kutsutud ka "maalikunsti antikristuseks" ja "mustade jalgade maalijaks".
(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/barokk.htm)

Picture                Picture
Caravaggio  "Bacchus"                                                     "Nartsiss"


Skulptuur

● Bernini on ka barokkajastu ainus suurmeister skulptuurialal. Loob barokile omase skulptuuristiili- maalilise, dünaamilise ja pateetilise käsitlusviisiga. See laad jääb valitsema järgnevaks 150. aastaks Euroopas. Bernini hülgab klassikalise skulptuuri range ülesehituse maalilise üldmulje kasuks, mille domineerivad valguse ja varju mõjud. Tema skulptuurid on alati ühenduses neid ümbritseva ruumiga. Bernini teosed on täis pakitsevat elu ja dramaatilisust. Nende mõju on rajatud pateetilistele, järskudele ja kontrastsetele liigutustele, neis valitsevad taltsutamatu kirg ja haarav ekstaas.

● Esimene Bernini tuntum teos on „Apollon ja Daphne“, kus antakse väga meisterlikult edasi dramaatlilist situatsiooni ja erinevaid faktuure (nt. inimkeha ja puu).

● Bernini loomingu huvitavama osa moodustavad portreebüstid. Neis esineb kunstnik väga terava tähelepanijana ja julge karakteriseerijana. Ka ilmneb portreedes Bernini naturalismi ja elulisuse toonitamise püüd – „Modena hertsogi Francesco I portree“, „Kardinal Borgese portree“ jt.


● Kuulsamaid teoseid Berninil on 1633. a. valminud pronkstabernaakel Peetri kiriku kupli all.  Peaaltari kohal on baldahhiin, mida kannavad neli keerdsammast.
 (www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.../01.BAROKK.doc)

Niððidesse paigutati skulptuure. Kasutati mitmevärvilisi ehituskive. 
(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/barokk.htm)


Picture             Picture
Lorenzo Bernini  "Püha                                              "Apollon"
Teresa
ekstaaž"
Barokk Itaalias

  • valitsev kirikutüüp pikergune hoone, avar, skulptuurid, maalid, kuppel, läänefassaadid, palju esines ebasümmeetriat, 
  • naturalistlik ja idealistlik ehk akadeemiline suund
  • Caravaggio
    - pärit lihtrahva hulgast
    - kujutas lihtrahva igapäevast elu
    - inimeste poosid ja asendid juhuslikud
    - piltide tegelased ei esine vaataja suunas, elavad oma elu
    - ruumilisuse saavutamine - heletumedus
    - eriline osa on valgusel - "keldriluugivalgus"
    - tema kunstil oli suur mõju kogu Euroopas
    - usuteemade käsitlemine kaasaaegsete inimtüüpide kaudu ja lihtsate inimeste hingesügavuste näitamine
  • Caraccid ja Bologna koolkond
    - Caraccid rajasid Bologna akadeemia kunstnikud
    - need kunstnikud hakkasid looma kunsti, mis erines eluproosast ja pakkus ebatavalist ilu
    - Caraccid vastandusid manerismile
    - Bologna koolkonna liikmed maalisid usulise sisuga paljufiguurilisi altarimaale ja enamasti antiikmütoloogiateemalisi freskosid
    - stafaaž - maalil on maastik olulisem kui väikeste figuuride abil esitatud jutustus
  • Barokkstiili sisearhitektuur kasutas ohtralt maalikunstnike teeneid - tavalised taevariiki kujutavad illusionistlikud, paljufiguurilised ja dekoratiivsed laemaalid - kuulsaim selliste maalide autor Andrea del Pozzo 
  • Barokkskulptuur
    - Lorenzo Bernini
    * kuulsaim selle ala meister
    * Bernini lõi hulgaliselt dekoratiivteoseid linnaruumi ja kirikutesse
    * tema teostes on ilmekalt näha barokkstiili erinevus renessanssist
    * rahutud, liikuvad massid, maaliline
    * liikuvad, juhuslikud, ilmekad, efektsed poosid
    * võitlus- ja röövimisstseenid
    * "Apollon ja Daphne", "Püha Teresa ekstaas" (J. Kangilaski "Kunstikultuuri ajalugu", Tallinn: Kirjastus "Kunst", 2003)