Verelibled ehk vererakud (ladina keeles haemocytys) on paljude selgrootute hemolümfis ja selgroogsete veres ringlevate rakkude koondnimetus.
Vereliblede areng, eristumine, paljunemine, liikumine, morfoloogia , apoptoos ning patoloogia ( sh ebanormaalne eristumine) võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.
Paljude selgroogsete vererakud jaotatakse valge- ja punalibledeks ning vereliistakuteks.[1]
Vereliblede arv on normaalsetes tingimustes üsna püsiv väärtus, sest hävinenud rakud asenduvad uutega.
Vererakkude eellasrakud eristuvad juba blastotsüstistaadiumis.
Punalibled ehk erütrotsüüdid on vajalikud hapniku vastuvõtuks kopsudes ja äraandmiseks kudedes. Vereliistakud ehk trombotsüüdid sisaldavad aineid, mis on olulised vere hüübimisel ja veresoonte ahendamisel. Valgeliblede ehk leukotsüütide ülesandeks on kahjutustada organismile võõraid, peamiselt valgulisi ühendeid.
Vererakud on kantud kehtivasse inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica-sse.
