Lennundus Teisest maailasõjast kuni 1990
6.1 Eesti lendurid II Maailmasõjas
1939. aastal alanud II Maailmasõjas sõdisid eesti rahvusest lendurid nii Saksa, kui ka Vene poolel. Ehkki täpne statistika puudub, tundub, et Saksa poolel sõdijaid oli rohkem. Alljärgnevalt on esitatud nii Saksa kui ka Vene poolel võidelnud eesti rahvusest lendurite mittetäielik loetelu.
Saksa poolel võidelnud Eesti lendurid:
H. Arro, A. Aavik, J. Ainjärv, O. Aksel, K. Alaküla, H. Amelin, U. Brasche, G.Buschmann, H. Eessaar,V. Eller, H. Habel, E. Heinsalu, P. Juhalain, J. Kalmet, A. Kitsapea, V. Kopli, J. Kukk, R. Küttis, W. Laanekõrb, J. Laanes, J. Leppiko, R. Lipand, K. Lumi, V. Maks, R. Mardiat, E. Mardo, A. Meier, E. Mesikäpp, R. Milk, M. Napa, L. Oru, G. Poolma, H. Puhk, V. Raag, L. Raidal, A. Rebane, V. Reili, K. Reitel, J. Roomets, K. Roovet, V. Rümmel, E. Saag, O. Soots, A. Streimann, O. Talmet, J. Tamm, M. Terts, H. Tombach, R. Tooma, A. Ürgsoo.
Vene poolel võidelnud Eesti lendurid:
A.Heinlaid, E. Heinsalu, A. Jakobson, A. Kamm, K. Kerro, L. Kruuse, R. Küttis, E. Lõhmus, A. Nõmmik, V. Pallo, E. Preeman, E. Puusepp, H. Ratas, L. Reino, E. Viik, A. Viljamson, A. Nõmmik.
6.2 Eesti lennundus aastatel 1946 - 1990
Pärast II Maailmasõda oli Eesti okupeeritud Nõukogude Liidu poolt. Eesti taevas lendasid ainult vene lennukid, mida piloteerisid vene rahvusest piloodid. Eestlasi reeglina lendama ei lubatud. Lennuklubides hakkasid eestlased 1946. aastal tegelema langevarjuspordiga. 1947. aastal algasid Tallinna Aeroklubis mootorlendurite kursused, kus alustasid õpinguid eesti rahvusest tulevased piloodid (Ülo Keedus, Ivar Trikkel, Karl Lepiman, Hans Vadi jt). 1950-ndate aastate alguses hakati aktiivselt tegelema purilennundusega, mis enne sõda oli Eestis kõrgel rahvusvahelisel tasemel. Tallinna Aeroklubis tegutseti Ülo Keedus`e, Hugo Abram`i ja Illar Link`i juhendamisel ning Tartu Lennuklubis Ilmar Ambre ja Harald Porro juhendamisel. Õpiti ja lennati üheistmelistel algelistel purilennukitel A-1, PRO-9 jmt.
Üheks esimeseks sõjajärgseks tunnustatud eesti rahvusest purilenduriks sai Lembit Pihlak, kes oli Eesti meister purilennus aastatel 1961, 1963 ja 1964. aastal, mil temast sai esimene eestlasest meistersportlane purilennus. Ta püstitas Eesti absoluutsed rekordid kaheistmelisel purilennukil: kõrgus 4 150 m ja kõrguse juurdevõtt 3 500 m.
Aastatel 1957 - 1961 tegeles Tartu Lennuklubis purilennundusega Eesti üks kõigi aegade tunnustatumaid piloote Rein Porro. 1963. aastal hakkas Tartu Lennuklubis purilendu õppima Endel Käärt, kellest hiljem sai samas purilennu- ja lennuinstruktor ning AS Ergon asutaja ja tegevjuht.
1990. aastal kuulus Eesti tsiviillennunduses monopoolne õigus NSV Liidu Tsiviilllennunduse Ministeeriumile, mille territoriaalseks organiks oli Eesti Tsiviillennunduse Valitsus. Selle Valitsuse alluvuses olid kõik tsiviillennujaamad ja lennuväljad. Kõik lennukid kandsid “Aerofloti” eraldusmärke. Eesti Tsiviillennunduse Valitsus käitas lennukeid TU-134A, JAK-40 ja AN-2. Tallinnal oli regulaarne lennuühendus 36 linnaga NSV Liidus, samuti Stockholmi ja Helsingiga. Eesti reisijateveo käive oli 1990. aastal 520,7 tuhat reisijat.
1990. aasta viimastel kuudel loodi hulgaliselt lennundusalaseid klubisid, väikeettevõtteid ja aktsiaseltse. Kõige edukam neist oli “AeroCo”, kes ostis 3 JAK-52 ja rentis 1 JAK-18T tüüpi lennuki.
1990. aastal toimus Eesti lennunduses mitu tähelepanuväärset sündmust: 1. aprillil 1990. aastal moodustati transpordiministeeriumi koosseisus ENSV Riiklik Lennuamet, mille esimeseks peadirektoriks sai Rein Järv. 6. juunil toimus Eesti Lennuliidu esimene kongress ning 1. septembril 1990 alustas tööd Nõo Keskkooli lennundusklass.
Ehkki Eesti noormeestel oli 60-ndatel ja 70-ndatel aastatel raske pääseda konkursi korras õppima Venemaa lennukoolidesse, said paljud sellega siiski edukalt hakkama ning Eesti Tsiviillennunduse Valitsuse valdavalt vene rahvusest pilootidele hakkasid tasapisi lisanduma ka eesti rahvusest piloodid, keda esialgu küll komandörideks ei usaldatud, kuid teise piloodina lubati lennata ka uutel reaktiivlennukitel TU-124 ja Jak-40. Esimesteks eesti rahvusest Tu-124 komandörideks olid Heinrich Viiman ja Oskar Harju ning esimeseks Eestis sündinud eesti rahvusest Tu-124 komandöriks Guido Jakobson. Enne Eesti iseseisvumist 1991. aastal olid reaktiivlennukite Tu-124, Tu-134A ja Jak-40 komandörideks saanud juba üle 30 eestlase.
Aerofloti-aastate reaktiivlennukite TU-124, TU-134A ja Jak-40 eestlastest komandörid: Tõnu Albei, Arli Berens, Laas Enneveer, Oskar Harju, Ulvar Heinsaar, Jüri Hirve, Guido Jakobson, Ernst juhanson, August Kaasik, Raivo Kask, Rem Kivi, Ats Künnapuu, Maido Lahe, Meinhard Leibur, Kõu Lipp, Priit Lõuk, Peeter Murusalu, Elvo Otti, Peeter Peterson, Rein Porro, Tiit Pikaro, Einar Redi, Anatoli Roost, Kalju sepp, Mati Sõrmus, Anti Tappel, Illar Vaks, Rein Veskus, Rein Viilma, Heinroch Viiman, Alar Virves.
