Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele on Eesti Maapäeva Vanematenõukogu koostatud ja 21. veebruaril 1918 vastu võetud Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest.

Manifest Eestimaa rahvastele algses sõnastuses, kuupäevaga 21. veebruar 1918, nagu seda levitati enne 24. veebruari 1918

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele avaldatuna ajalehes Teataja 25. veebruaril 1918

Eesti Vabariigi väljakuulutamise tähistamine Pärnus, 24. veebruaril 1918

Dokument trükiti esimest korda Eesti Maarahva Liidu Pärnu Maakonna-Komitee esimehe August Jürmanni tellimisel. Aleksander Jürvetsoni trükikojas korraldas manifesti ladumist ja trükkimist Aleksander Jürvetsoni naine Maria Jürvetson. Manifest kleebiti Pärnus kiires korras üles.

Manifesti esimene avalik ettelugemine toimus 23. veebruaril 1918 kell kaheksa õhtul Pärnus Endla teatri rõdult. Manifesti luges linnakodanikele ja Eesti pataljoni sõduritele ette Maapäeva pärnakast saadik Hugo Kuusner. Selle kohta koostati ka vastav akt, mille järgi nagu oleks Eesti kuulutatud iseseisvaks demokraatliseks vabariigiks juba 21. veebruaril 1918. 24. veebruaril loeti manifest ette Toris ja Viljandis ja 25. veebruari Tallinnas ning Paides.

Selle sündmuse põhjal taotles Hugo Kuusner 23. veebruaril 1937 Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist 21. või 23., aga mitte 24. veebruaril. Riigiarhiivi direktor Gottlieb Ney leidis, et "...peab jõudma otsusele, et Eesti vabariigi algpäevaks tuleb pidada 24 veebruari 1918, s. o. päeva mil pealinnas kuulutati välja iseseisvus ja mil ka tegelikult läks kõrgeim võim selleks valitud organite (esialgu Päästekomitee, siis ajutise valitsuse) kätte."

27. novembril 1918 ilmunud Riigi Teatajas nr 1 avaldati manifesti 24. veebruari versioon.

Tekst

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele avaldatuna Riigi Teataja esimeses numbris 27. novembril 1918

Mälestustahvel Paides

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele.

Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil "kõik piirud kahel otsal lausa löövad lõkendama" ja et "kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma".
Nüüd on see aeg käes.
Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõigepealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta.
Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti politiliste parteidega ja organisatsionidega, toetades rahvaste enesemääramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud, Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda:
Eestimaa tema ajaloolistes ja etnografilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokratliseks vabariigiks.
Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega — Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõpulik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud.
Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim Eestimaa Päästmise Komitee näol.
Kõigi naabririikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku politilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlasti, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse.
Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad, kutsutakse koju ja demobiliseritakse.
Kuni Eesti Asutav Kogu , kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionalse hääletamise põhjal kokku astub, maa valitsemise korra lõpulikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduseandmise võim Eesti Maapäeva ja selle poolt loodud Eesti Ajutise Valitsuse kätte, kes oma tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima:
1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja politilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.
2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskulturilised autonomia õigused.
3. Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidevabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.
4. Ajutisele valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks. Kõik politilised vangid tulevad otsekohe vabastada.
5. Linna- ja maakonna- ja vallaomavalitsuse asutused kutsutakse viibimata oma vägivaldselt katkestatud tööd jatkama.
6. Omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alalhoidmiseks otsekohe elusse kutsuda, niisama ka kodanikkude enesekaitse organisatsionid linnades ja maal.
7. Ajutisele Valitsusele tehtakse ülesandeks viibimata seaduse-eelnõu välja töötada maaküsimuse, töölisteküsimuse, toitlusasjanduse ja rahaasjanduse küsimuste lahendamiseks laialistel demokratlistel alustel.
Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!
Elagu iseseisev demokratlik Eesti vabariik.
Elagu rahvaste rahu!
Tallinnas, 24. veebr. 1918.
Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu.

Trükikoja mälestustahvel

23. veebruaril 2011 avati Pärnus Hospidali 14 asuva hoone seinal iseseisvusmanifesti valmistanud trükikoja mälestustahvel. Mälestustahvlil on eesti ja inglise keeles tekst: "Selles majas asunud Aleksander Jürvetsoni trükikojas trükiti 23. veebruaril 1918. aastal Manifest Eestimaa rahvastele. 21. veebruaril Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu koostatud dokument trükiti Eesti Maarahva Liidu Pärnu Maakonna-Komitee esimehe August Jürmanni tellimisel. Seda levitades ja avalikult 23. veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril Toris ning Viljandis ette lugedes kuulutati välja Eesti Vabariik."

Mälestustahvli idee autor on kapten Priit Rööp ja teksti toimetas Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk. Mälestustahvli valmistamist rahastas MTÜ Pärnu Pataljoni Kogu ning selle teostas kiviraidur Ülo Kirt Lova Talust.

Mälestustahvli avamisel pidasid kõne Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam ja Pärnu abilinnapea Annely Akkermann. Mälestustahvli pühitses Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja, Pärnumaa praost Enn Auksmann. Mälestustahvli avamise tseremoonial osalesid Lääne kaitseringkonna ja Kaitseliidu Pärnumaa maleva esindajad.

Järeldused:

Eesti Vabariik on loodud kõigile Eestimaa rahvastele. Seetõttu ei tohi ühte Eestimaa rahvust teisele eelistada. Ükskõik, millal nad on Eestimaale saabunud. Seda kinnitab ka Eesti Vabariigi põhiseaduse  § 12., mis ütleb, et:

  § 12.   Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

  Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. 

Seetõttu ei saa Eesti riik keelata sisserännet ning selle järgi ei saa nõuda ka Eesti keele tundmist. Eesti riik saaks selle järgi nõuda ainult seda, et tulevane kodanik tõestaks enda vähemalt ühe Eestimaa rahva hulka kuulumist. Samas tegelikult võiks kodanikuks saajalt ikkagi nõuda ka eesti keele tundmist (välja arvatud setu ja võru keel ning kohalikud murdekeeled).

Kuna Eesti Vabariik kuulutati esmakordselt välja 23. veebruaril Pärnus Endla teatri rõdult tehtud kõnes, siis oleks tegelikult õigem pidada Vabariigi sünnipäevaks 23. veebruari (24. veebruaril kuulutati sama Tartus ja Tallinnas).

Tagasi tuleks saada kaotatud alad: Petserimaa ning Narva jõe tagune ala.

Tartu vana-anatoomikum

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Algehitiseks oli madala kupliga klassitsistlik rotund, mis toetus nelinurksele rustikapindadega soklikorrusele. Hoone on ehitatud ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause projekti järgi aastatel 1803–1805. Rotundi ja sokliehitise seovad ühtseks tervikuks neli Toscana pilastrite ja kolmnurkviiludega risaliiti. Rotundil on kõrged kitsad aknad, mille alaosas on balustrid, ülal aga väiksemad mezzanino-aknad.

Peakorrusel asus amfiteatrina ehitatud ringauditoorium. Selle lagi toetus kaheksale sambale (need kõrvaldati aastal 1856). Auditooriumi seintel olid Karl August Senffi grisaille-maalingud. Anatoomikumi kompleksi kuulusid ka luukamber ja surnukuur.

Esimene laiendus

Aastatel 1825–1827 ehitati J. W. Krause projekti järgi rotundile külge kahekorruselised poolkaarjad tiibhooned. Ehitise kujundus lähtub palladionistliku ringhoovi motiivist.

Teine laiendus

Aastail 1856–1860 pikendati (arhitekt Carl Rathhausi projekti järgi) anatoomikumi tiibehitisi veel ühe järgu võrra. Ühele tiivale ehitati puust juurdeehitis 1911. aastal.

Professorid

Selles hoones on töötanud Karl Friedrich Burdach, Carl Wilhelm von Kupffer, August Rauber, Friedrich Bidder, Rudolf Buchheim, Oswald Schmiedeberg, Nikolai Pirogov, Carl Wilhelm von Kupffer, Martin Heinrich Rathke, Jakob Ernst Arthur Böttcher, Martin Ernst Styx, Johann Friedrich von Erdmann, Bernhard Körber, Rudolf Albert Martin Boehm, Eduard Rudolf Kobert, Nikolai Burdenko, Walter Siegfried Loewe, Georg Kingisepp, Siegfried Talvik, Gerhard Rooks, Lembit Allikmets jt.

Õppetöö

Vanas anatoomikumis toimus õppetöö kuni 1999. aastani, mil valmis Biomeedikum.

2002. aasta kevadel-suvel tegutses Vanas Anatoomikumis ajutiselt Eesti Üliõpilaste Selts, sest EÜSi ajalooline seltsimaja aadressil Jaan Tõnissoni 1 oli renoveerimisel.

Aastal 2014 valmis Vana Anatoomikumi ühes tiivas Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus. Selles toimuvad õpetajakoolituse seminarid ja praktikumid, täiendusõpe ning kohalikud ja rahvusvahelised seminarid.

Väidetavalt Vana-anatoomikum kummitavat. Seal olevat ringi liikumas nähtud valget kitliga kummitust. Mõnikord õhtuti on tal kaasas ka valgus.

Toomemäe kummitused

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Toome kaunid nõlvad vaimustavad ka kummitusi

• Tartu õuduslood

Toomkiriku varemete vahel võib luusida koera kuju võtnud Rootsi printsess. Samuti ilmub seal jaaniööl lahke Toome kuningas, kes heldelt kulda jagab.

FOTO: Sille Annuk

Toomemäel varandust valvav Rootsi printsess, vanas anatoomikumis inimrasva sulatavad arstid, Krooksu pubis surma kuulutav rohepüks – Taaralinn peidab rohkelt süngeid saladusi.

Kauneim linn on Eestis Tartu ning kes on siin kord käinud, sel ei lähe kindlasti meelest ka kaunid tunnid Toomemäel, ütleb kuulus laulusalm. Kuid laul jätab targu mainimata tõsiasja, et eri aegadest pärit juttude ja teadete järgi võib Toomemäge ja selle lähiümbrust pidada Tartu üheks kõige enam kummitavaks paigaks.

Tartu kummituslugusid ja linnalegende uurivad ning Ronk Ronga kummitustuure korraldavad folkloristid Reeli Reinaus ja Liis Reha tõdevad, et võrreldes Tallinna ja eriti selle vanalinnaga on heade mõtete linnas kummituste tegevusest märksa vähem ülestähendusi.

Sellel on aga selged põhjused. Ühelt poolt on Tartu ajaloo jooksul mitu korda maha põlenud ja saanud suuri kahjustusi viimases ilmasõjas, sestap on paljud vanad kultuuriväärtused hävinud. Teisalt elab siin palju inimesi, kelle juured on kusagil mujal, ning nii pole tekkinud juttude järjepidevust.

Temaatika võib tunduda sünge, kuid päris surmtõsiselt seda ka võtta ei saa, ütles Liis Reha.

Seepärast polegi Tartu kummituslood seotud niivõrd kesklinna vanade majadega, vaid hoopis Toomemäe ja sealsete hoonetega.

Juttude vanem kihistus puudutab ennekõike toomkiriku varemeid, uuemal ajal on teispoolsusest pärit tegelased kolinud vanasse anatoomikumi mõnisada meetrit eemal ja kunagise sünnitusmaja ehk naistekliiniku hoonesse.

Toomemäel tegutsenud kummituste kohta on eesti rahvaluule arhiivis üle 30 teksti, kuid tänapäeval ei pruugi need arhailisuse tõttu just eriti paljusid kõnetada.

Õnnetu Rootsi printsess

Peamiselt toimetab neis juttudes Rootsi printsess – küll on ta toomkiriku seintesse müüritud, küll on ta kusagil maa-aluses käigus vangis ja koob seal sukka või valvab varandust.

Seda viimast silmas pidades tuleb aga manitseda ettevaatusele kõiki Toomemäel liikuvaid naisi. Nimelt võtvat printsess vahel koera kuju ja hiilivat mõne pahaaimamatu suguõe juurde, et temaga teatud kavala manöövri abil rollid ära vahetada. Seevastu meestel pole midagi karta: neile liputavat koerake saba ja juhatavat nad kuulekalt varanduse juurde.

Varandust jagab heldel käel ka Toome kuningas, kuid seda üksnes jaaniööl. Sel tegelasel olevat meeldiv komme panna inimeste mütsi sisse mulda, mis pärast vastuvõtmist muutuvat aga kullaks.

Kui õnnetu elusaatusega Rootsi printsess võib tunduda pigem muinasjuttude maailma kuuluvat, siis vanast anatoomikumist ja endisest naistekliinikust on teada mitu kraadi kangemaid lugusid.

Vana anatoomikumi kohta teatakse kõnelda, et seal hiilivad ringi kahvatuvalged kujud, kes olevat hoonest aegade jooksul läbi käinud surnukehade hinged. Samuti räägitakse lahkamislaual ellu ärganud surnutest.

Ent on veel üks õige omamoodi pajatus. Selle järgi tulnud kord üks 19. sajandil elanud talumees koos priske õega linna turule. Korraga läinud õde kaotsi, mees hakanud teda otsima ja leidnud õe lõpuks anatoomikumist, kus arstid sulatasid temast rasva: õde oli pandud ahjule istuma ja rasva muudkui tilkus … Inimrasvast tehtud küünla abil olevat võimalik näha luupainajaid.

Hingepalve aitas

Endise naistekliinikuga seotud kummituslugudest kirjutas Tartu Postimees vahetult enne kliiniku kolimist kaheksa aastat tagasi. Mõistatuslikud koputused, ebaloomulikku trajektoori pidi lennanud käärid, kedagi oli öövalves jalgadest sikutatud ning aknal oli nähtud päris inimese kõrval viipamas veel kedagi – meest, keda seal tegelikult ei olnud.

Et kummitustest veidigi rahu saada, tehti ruumidesse risti- ja ruunimärke, puistati nurkadesse mooniseemneid ning kutsuti vaimulik hingepalvet lugema. Neist tegevustest olnud ka abi, kuid 2008. aastal, just enne ärakolimist, tajunud töötajad, et kummitused olid taas rahutumaks muutunud.

Siis tehti hoones aga suuri ümberehitustöid ning neli aastat tagasi sai endisest kliinikust ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna õppehoone. Kõik need neli aastat «uues» majas töötanud inimene kinnitas, et tema pole selle aja jooksul küll ühtegi kummitust kohanud ja ta ei tea ka kedagi, kellel oleks mõni seesugune kogemus.

Kuigi kummituslood kipuvad pigem saatma vanu hooneid ning seostuvad aastakümnete või -sadade eest õnnetult või salapärastel asjaoludel hukka saanud isikutega, ei tähenda see Reeli Reinausi ja Liis Reha sõnul sugugi seda, et tänapäeval neid lugusid juurde ei tekiks. Samal ajal võivad neis lugudes edukalt seguneda eri aegadest pärit motiivid, see aga on tunnistuseks suulise folkloori kestvast elujõust.

Näiteks võib tuua surmaennetega seonduva. Nii on Lahemaal asuva Kolga mõisa kohta räägitud, et seal varitsevat mehi punaste juustega nõid. Mees, keda nõid hammustab, surevat aasta jooksul ära.

Tartus tegutseb surmakutsar aga Krooksu pubis, mida küll ei külasta punapäine nõid, vaid roheliste pükstega noormees. Too ilmuvat baarileti äärde suunduvate inimeste juurde ja koputavat neile õlale. Ka rohepüksi õnnetu ohver võib kindel olla, et aasta jooksul tuleb elavate maailmaga hüvasti jätta.

Igaüks otsustab ise

Reeli Reinaus ja Liis Reha rõhutavad, et oma kummitus­tuuridega ei soovi nad tingimata tõestada ega ka ümber lükata kummituste olemasolu, iga inimene otsustab ise, kas usub neid või ei. Nad pole kummitustekütid, vaid asjakohaste lugude kogujad ja vahendajad, ning kui keegi soovib nendega oma kogemusi jagada, kuulavad nad suurima huviga.

Reeli Reinaus (vasakul) ja Liis Reha vana anatoomikumi juures. Mõistagi seal kummitab.

FOTO: Margus Ansu

«Ühest küljest võib temaatika tunduda sünge, kuid päris surmtõsiselt seda ka võtta ei saa,» ütles Reha. «Kui me neid lugusid räägime, siis peab ikka mingi vimka peale keerama ja läbi huumoriprisma vaatama, muidu ei saaks tuuril osalejad ilmselt rahulikku und.»

Peale Tartu toimuvad Ronk Ronga kummitus­tuurid Tallinnas ning võimalik, et tulevikus korraldatakse mõni tuur ka Kolga mõisas. Ei piirduta kitsalt kummituste temaatikaga, huvilisi viiakse ka vorstivabriku radadele.

Ettevõtmisele nime valides sai määravaks asjaolu, et ronk on mütoloogiast tuntud kui lind, kes tuli teispoolsusest siia maailma valgust tooma. Samuti vahendavat ronk surmavalla ja siinpoolsuse suhteid.

Mis puudutab folkloristide isiklikke kummituskogemusi, siis Tartu puhul tunnistasid mõlemad, et enda teada pole nad ühegi vaimolendi tegemistele peale sattunud. Küll poetas Liis Reha, et üht-teist on kogetud Kolga mõisas.

Postimehe Tartu maja kummitused

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Nii nagu igas teises väärika ajalooga majas, on omad kummitused ka nüüd juba endises Postimehe Tartu toimetuse kodus Gildi tänaval, kust anti ajalehte välja üle 70 aasta.

Ajakirjandustöö on teadagi spetsiifiline ning pole harvad juhud, kui mõni inimene peab majas viibima hilistel õhtutundidel või lausa öösel. Vähemalt üks töötaja sellest aga mõni aeg tagasi loobus ning isegi mõte üksinda Gildi tänava majja jäämisest tekitas temas hirmujudinaid.

«Öösiti hakkas treppidelt (toimetus asub kolmandal korrusel – toim) kostma samme,» meenutas veerand sajandit Postimehes töötanud naine. «Seal ei saanud ju kedagi olla, aga sammud muudkui läksid, üles ja alla. Kõige suurem müdin algas peale kella kahte, siis oleks nagu terve rügement treppidel olnud.»

Kõige jubedam aga oli see, et kummitustel oli õnnestunud tungida ka toimetusse, kus nad öö edenedes askeldama hakkasid, eriti sopilise ruumi nurkades.

Ühes seesuguses nurgas asus ka legendaarse kultuurireporteri Raimu Hansoni töölaud. Jutuks olevate sündmuste ajal tavatses Hanson tööl käia diplomaadikohvriga. Kuid nagu selgub, polnud see tavaline kohver!

«Ühel ööl teen tööd, kui korraga kuulen – Raimu töökoha juures teeb keegi diplomaati lahti ja paneb kinni. Mõtlesin omaette, mida see Raimu siin nii hilja teeb, aga siis sain korraga aru, et Raimu see küll olla ei saa, ta läks ju ammu koju …» manas naine toonase õuduste öö sündmusi vaimusilma ette.

Kirjeldatud sündmused leidsid aset juba aastate eest, kuid kummalisi helisid kostab Gildi majas ka tänapäeval. Üks noorem mees, kes viibis tööülesannete tõttu üsna sageli hilistel tundidel hoones, oli enda sõnul nendega juba nii ära harjunud, et pidas oletatavate kummitustega maha pikki monolooge. Kui oli aga vaja minna maja teise tiiba kohvimasina juurde, lülitas ta igaks juhuks kõik tuled põlema ning et veelgi kindlam oleks, võttis üles ka lauluviisi.

Kummitused võivad tegutseda seal ka tänapäeval, kuid praeguseks on majast saanud korterelamu.

Alfred Saka mõisast

SAKA MÕISA KUMMITUS

Mõnikord meil kummitab…see on Saka Mõisa kummitus Alfred!

Saka Mõisas elab üks kummitus, kuid olge mureta, ta pole kuri, ta on sõbralik ja tore.

Ta teeb aeg-ajalt kinke külastajatele ja külalistele nagu näiteks minu vennale. Minu vennal oli sünnipäev. Mina ja mu pere sõitsime Saka Mõisa ja kui me olime kohale jõudnud, siis oli meie toas üllatus. Kui te tunnete magusat lõhna, siis on Saka Mõisa kummitus teiega.

Kummituse nimi on Alfred. Te kindlasti meeldite Alfredile.

. Saka mõis (Ida-Viru maakond) – Saka mõis rajati 17. sajandil pärast seda, kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis sealsed maad 1626. aastal Šotimaalt Aberdeenist pärit Jürgen (Jöran) Leslie'le. Üks vähestest Eesti mõisakompleksidest, mis on tervikuna taastatud. 

Saku mõis

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Tallinna külje all Sakus valendab pargipuude all mõisahoone, mis imekombel elas üle 1905-nda aasta revolutsiooni ja härrastekodude põletamislaine ja on Eestis säilinud mõisatest Riisipere mõisahoone kõrval luksusliku kõrgklassitsismi üks paremaid näiteid. Mõisahoones elavad ka kummitused, kes remonditööde peale on aktiveerunud. Näiteks kukkusid ühel päeval kõik hoones olevad noad korraga maha ja nähtud on ka kummituslikku armastajatepaari pargi tiigi ümber jalutamas. 

Kummituslik armastajapaar tekkinud niimoodi. Saku mõisa juures oli õllepruulikoda. Saku mõisnik tegi seal õlut (või õigemini talle tehti.). Kuuldused jõudsid aadlihärra von Sackenmecki kõrvu ning ta otsustas maitsma tulla. Teel juhtus tal mitmeid seiklusi ning kui ta kohale jõudis, siis leidis ta trepilt nukra tütarlapse. Kuid kui tütarlaps härrat nägi, siis puhkes ta särama ning nad armusid. Tütarlaps näitas härrale mõisat ja õllekeldrit ning pärast seda nad kadusid ära.

Ülalkorrusel kummitavat üks naine ja all mees. Remonditööde ajal kummitused elavnevad. Nad on näiteks kukutanud nuge põrandale (kõik noad korraga). Õhtuti on mõisas tunda kummituste olemasolu. Õhk on paks nagu seal oleks miski, kuigi vaadates midagi ei näe. 

All saalis mängis aega ajalt klaver, kuigi uksed olid lukus ja tuled kustus. Sissemurdmise jäljed puudusid.
2. Magasime vennaga oma toas, mõlemad erinevas seinas ja meie voodite vahelt kõndis läbi tume kogu, oli kuulda samme. Need liikusid köögi poole. Meie tuba ja kööki lahutas suur üle 2 meetrine uks nagu mõisas ikka, uks oli hingedelt ära vajunud ja lohises mööda maad. Isegi emal oli tegemist kui uks oli vaja lahti saada. Varjul aga õnnestus ukse kinni-lahti tegemine nagu poleks sellel midagi viga.
3. Ema on rääkinud veel peatrepil kõndivast daamist/neiust, uhkes valges kleidis.
4. Päise päeva ajal liikus söögilauas istuva vanaema ees supitaldrik.

Must daam

Salapärane daam punase koeraga

Mõisasaalist libiseb läbi musta mähkunud noore naise kuju ja kaob kunagi mõisaprouale kuulunud ruumidesse. Sagadi mõisas elavat must daam. Tema ugu on, aga selline:

Kord pidanud tulevane mõisahärra, Sagadi noorperemees kihluma talle sobivast seisusest naisega, kuid kihluspeole saabunud moosekantidega olevat kaasas olnud imekena mustlasneiu. 

Noor mõisahärra kaotanud neiule pea ja südame. Noored lukustasid end mõisas asuvasse mahukasse relvakappi. Kuid kui selgus, et nendest paar ei saa ning nende suhe on hukule määratud, siis haaranud neiu sealt püssi ja lasknud end maha. Seetõttu uitab must daam tänaseni nukralt, rahu leidmata mööda Sagadit. Teda on mõisas nähtud mitmeid kordi tumedates rõivastes ringi liikumas, eelkõige ajal, mil külastajaid pole, näiteks novembris. 

Pädaste mõis

Mõisa varasem ajalugu sai alguse juba 16. sajandil. 17. sajandi lõpus oli Pädastes lisaks puidust härrastemajale ja teistele kõrvalhoonetele veel viljapuuaed. 19. sajandi keskpaigaks oli talupoegade arv mõisas kasvanud kahesajale. Hoone esist muruväljakut raamistavad kahes reas imposantsed maakivist kõrvalhooned. Pädaste mõisas lukustuvad uksed iseenesest, asjad nihkuvad paigast ja tehakse muid trikke. 

Pädaste mõis (saksa keeles Peddast) oli rüütlimõis Muhu kihelkonnas Saaremaal.

Mõisale kuulus 665,84 ha mõisamaad, 554,75 ha talumaad, Simiste küla ja 15 talu, viimased omanikud olid maamarssal Axel Buxhoevedeni pärijad.

1566. aastal sai Johann Knorring mõisa koos Viirelaiuga Taani kuningalt, lühikese vaheajaga kuulus mõis Knorringitele kuni 1768. aastani. Neilt pärineb ka mõisa varasem eestikeelne nimi Norra (mitte segi ajada Koeru kihelkonnas asuva Norra mõisaga).

Praegune mõisa härrastemaja (peahoone) valmis aastal 1875. Arhitektuuriliselt on mõisa härrastemaja uusgooti stiilis.

Praegu asub endine mõisasüda Pädaste külas Muhu vallas Saare maakonnas. Aastast 1996 kuuluvad mõisa hooned Imre Sooäärele ja Martin Breuerile.

Pädaste mõisas on hotell.

Pädaste mõisahärra Imre Sooäär saab mõisas elavate kummitustega hästi läbi:

 “Neid on meil mitmesuguseid, aga kõige võimsam on see, kes teeb igasuguseid trikke, aga ennast ei ilmuta.”

Kummitused on lõpetanud Pädaste mõisaproua peo, tõmmates tema õueminekul raadio juhtme pistikust välja. 

Kummitus keerab uksi lukku

 Imre nendib, et Pädaste mõisa siseruumide uksed lukustuvad vahel imelikult. Just need, mis ei lähe ise lukku, vaid mida tuleb võtmega kinni keerata. “Keeran ukse lahti, võtan kohvrid kätte ja hakkan sisse minema, siis aga läheb korraga lukukeel uuesti sisse tagasi. Keegi justkui keerab ukse uuesti lukku! Sees kedagi ei ole, võtit ees ei ole,” jutustab Imre ja lükkab ümber väite, et ehk on mõisauste lukud lihtsalt korrast ära. “Keeran ukse teist korda lahti, võtan kohvrid kätte, ja lausa näen, kuidas lukusüda ise ukse kinni keerab!” Nagu õudusfilmis! “Kolmandat korda keerasin luku ühe käega lahti ja teise käega tõmbasin ust ning sel hetkel kuuldus nurgast justkui siili podistamist. Sellist häält, nagu siil teeb, kui saab vihaseks: pot-pot-pot-pot!”

Imre kinnitab, et Valge Daami sarnaseid ilmutusi ta seni Pädastes näinud pole. Ainult kummalisi varje, mis mõisa peahoones, harva ka kõrvalhoonetes ringi liiguvad.  “Olen kuulnud ka naisterahva kaeblikku häält,” räägib mõisahärra, kellele meeldib vahel õhtuti mõisa peahoone suures saalis klaverit mängida. “Mängimise ajal hakkab see hääl otsekui niuksuma. Laulab ebamäärast, imelikku viisi - aa-aaa-aaa... Hääl tuleb justkui seinte seest.” Imre sõnul on ta kaebliku naisehääle tunnistajaks viimasel ajal üha vähem olnud ja oletab, et kummitus on temaga harjuma hakanud.  Mõisahärra arvab, et kummitused on kuidagi seotud ajaga, mil mõis oli mõnes mõttes represseerimise koht. Talupojad pidid siin ju tasuta tööl käima. “Küllap siin neid õnnetuid ikka oli, kel mõisaga seotu pärast meel mures. Ja vanadekodu ajal, eelmise sajandi teisel poolel, suri siin palju inimesi. Võib-olla jäi kellelgi neist miskit hinge peale ja nad tahavad tagasi tulla...” 

Suvitajatele pole Pädaste kummitused seni mingit ohtu kujutanud. “Vastupidi, nad on neist huvitatud ja neile meeldib see,” väidab Imre, sest südameatakiga pole keegi seni Pädastelt haigla- või manalateele läinud.

Mõisahärra ema külastas luupainaja?

“See oli nii selge kogemus, märk, mis mulle anti, et nüüd täitsa usun - mõisas kummitab,” pajatab mõisahärra ema Inna Sooäär.

“Olen eluaeg Muhumaal elanud ja kuulnud lugusid, et Pädaste mõisas vanadekodu ajal kummitas. Meie külaski on kaks vanainimest, kes kummitust näinud ja kuulnud. Aga mina mitte ei uskunud.

Kuid kui Imre 1996. aasta märtsis mõisa ostis, läks ta septembris Kanadasse ja ma pidin kolm kuud kogu territooriumi üksinda valvama. Töölised tegid päeval maja juures tööd, õhtul polnud mõisas peale minu hingelistki.

Olin näinud varem üht kummalist unenägu. Et tulen mõisa peahoonesse sisse ja näen - suured pikad söögilauad, mille ääres istuvad sajad inimesed. Sumisevad ja räägivad omavahel - et nüüd tuleb ta, s.t. mina, trepist alla. Mina kõnnin nende vahel, aga nemad ütlevad, et ärgu ma neid kartku. Vastan, et ei kardagi...

Kolm kuud järjest tulin majja ja ütlesin: “Tere, tulin maja valvama, vaimud, ärge mindki kartke. Mina suhtun teisse hästi.”

Oli viimane öö novembri lõpus, järgmisel päeval pidi Imre Kanadast tagasi olema. Vaatasin telekat, aga saated said otsa ja panin puldi käest. Kell oli üksteist läbi. Aga millegipärast kogu aeg mõtlesin sellele, et täna on viimane öö. Kuid jäin veel nahkdiivanile istuma.

Korraga kuulsin - uks käis. Ja siis - justkui pöörleks mu pea ümber tuul. Mõtlesin veel, et ei tea, kas see on mõisakoer Pätu, kes tuleb mu nägu nilpima. Ei, Pätut polnud. Ja siis äkki pandi minu õlgade ja pea peale - pauhti - nagu padi. Ohhoo, mis see siis nüüd on? Kas tõesti luupainaja? Aga hingata sain hästi, arvasin veel, et käed on kõveras ja jalad konksus, et vereringe on kindlasti kinni. Raputasin käsi ja jalgu - see on kõik selgesti meeles - ei sugugi.

Siis tundsin, kuidas keegi mind selja tagant tõukab, kohe täies pikkuses. No mis see siis ometi on? Olin imelikus asendis - näoga diivani seljatoe poole, keha sirge, aga jalgu maha panna ei saanud, tee, mis tahad. Vaatasin - ülevalt aknast tuleb valguskuma. Ja kui ma jala ikkagi lõpuks maha sain, läksin ukse juurde ja panin tule põlema. Kell oli täpselt kaksteist.

Võtsin padja ja teki ning läksin tuppa, kus ma igal varasemal ööl olin maganud. Ja arutlesin omaette, et kelle teele ma ette jäin. Kas samale mõisahärrale, kes ikka rõdult vaadanud, kas armastuse saarel teemaja korsten suitseb? Aga miks ma hirmu ei tundnud? Ei tea. Magasin rahulikult kella kuueni hommikul ja läksin lehma lüpsma.

Hiljaaegu käis mul külas sensitiiv Laine Rohtla. Tema ütles, mõisas võivad olla vanadekoduaegsed vaimud, sest seal surid sajad inimesed. Et äkki on nad seal mingil põhjusel kinni ja tahavad välja pääseda. Laine tütar Kaja ütles, et on nõus selles suhtes aitama. Sest vaimud pidid inimestelt energiat ära võtma.”

Riisipere mõis

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Riisipere mõis, Harjumaa

Kui mu käest küsitakse, et mis on mu lemmikmõis Eestis, siis kahtlemata on selleks Riisipere. Täpsemalt küll Uue-Riisipere mõis, kuna algselt asus Riisipere mõis veidi teises kohas ning kui mõisasüda toodi praegusesse paika, hakati vana mõisakohta nimetama Vana-Riisipereks ja uut mõisakeskust Uue-Riisipereks.

Kuna postitus Riisipere mõisa kohta on siin blogis konkurentsitult populaarsem, siis võtsin vaevaks seda põhjalikumaks kirjutada. Erinevates allikates on mõisa kohta üht-teist kirjutatud aga minu eesmärk oleks need killud siia kokku koguda, et ei peaks läbi lappama neid kümneid raamatuid ja erinevaid internetilehekülgi.

Esmalt koha ajaloost. Riisipere mõisa mainitakse esmakordselt 1390 aastate paiku ning ta on oma nime saanud Taani kuninga vasallidelt Risbitheritelt. 1493. aastal sai mõisakoha omanikuks Helena Weckebrodt, kes oli abielus Hans v. Uexkülliga. Hans v. Uexküll olevat olnud Nissi kabeli asutaja, mis oli ka ühtlasi Riisipere mõisa kodukabeliks. Nende poeg, Johann von Uexküll, sai "kuulsaks" sellega, et ta hukati Tallinnas Harju väravate vahel oma mõisa valdustest ärakaranud talupoja tapmise eest. Järgnevatel aastasadadel on omanikeks olnud erinevad aadliperekonnad - von Taube, von Bistram. Kuni 1791. aastal saab mõisa omanikuks Peter Gustav von Stackelberg, seda oma ema, Anna Wilhelmine von Stackelbergi (sünd. von Bistram) kaudu. Kes juba oma eluajal loovutab vanematelt saadud mõisad oma lastele. Stackelbergidega seondubki selle mõisa ehitusajaloo kõige põnevam etapp mis on veel tänapäevani nähtav.

Peter Gustav von Stackelberg

Peter Gustav von Stackelberg (1762-1826) abiellus 1793. aastal Haapsalus Hiiumaalt, Putkaste mõisast pärit Magdalena Christina Augusta von Ungern-Sternbergiga (1777-1840). Kuna Peter Gustav oli paar aastat varem saanud oma emalt Riisipere mõisa, siis asuvad nad sinna elama ja juba järgmisel aastal sünnib neil esimene tütar. Tolleaegsest ehitistest saab ülevaate mõisa ajaloolises õiendis, mille kohaselt on mõisasüdames härrastemaja, kaks väiksemat häärberit ja kaks viljarehte puidust hooned. Mõned hooned - viinaköök, veel kaks häärberit (huvitav milleks neid väikseid häärbereid kasutati?), vesiveski, hobusetall, karjaõu, ait, linnaserehi ja viljaküün, olid kiviehitised. Samuti oli puithooned ülekaalus Vana-Riisipere mõisas. Tuluallikaks oli viina põletus, lisatuluallikaks oli kangakudumine. Mõisale kuulus viis kõrtsi. Peter Gustavi abielu oli erakordselt lasterikas, neil sündis 15 last - pea iga aasta-paari tagant sündis perre uus laps. Viimane laps sündis perre 1814. aastal, kui mõisaproua oli 37-aastane. 1808. aastal ostis Peter Gustav ka läheduses oleva Pajaka mõisa (hävis 1933. aastal tulekahjus). Praeguse Riisipere mõis peahoone ehitust alustati 1818. aastal ning see valmis 1821. aastaks. Ka on teada, et 1820. aastal võttis Peter Gustav suurema summa krediidikassalt laenu, kuigi pole teada mis tarbeks see kulutati, siis võib oletada, et küllap see ka uue peahoone ehituseks läks. Peter Gustav ei saanud oma uues majas kaua elada, ta suri juba 1826. aastal, olles 64. aastane.

Vaade esifassaadile oletavasti 1900-1910. aasta paiku, allikas: HM F 106:48 Ff

Peter Gustav von Stackelbergi pärija oli tema lesk, kes loobus mõisatest laste kasuks, endale jättis ta vaid Hiiumaal oleva Putkaste mõisa. Riisipere mõisa sai nende kõige vanem poeg Karl Otto von Stackelberg (1797-1865). 

Karl Otto von Stackelberg

Karl Otto abiellus 1823. aastal Hiiumaalt Suuremõisast pärit Magdalena Christine Auguste (Minette) von Unger-Sternbergiga (1804-1881). Huvitav fakt on ka see, et Magdalena ämm oli tema isa õde. Paljud on ilmselt ka kuulnud või lugenud mõisnik-mereröövlist, kes Hiiumaal meelitas valemajakaga laevu karile ja siis käis neid röövimas. Keda see lugu täpselt huvitab, võib lugeda H. Sergo romaani "Randröövel". Magdalena oli siis selle mereröövli lapselaps. 

Mõisa järgmine peremees Karl Otto oli saanud filosoofialase ettevalmistuse Heidelbergi ülikoolist. Magdalena saabumisega hakati enam kujundama ka mõisa ümbrust ja seda 17 aasta vältel - rajati park, kaevati paisjärv suuremaks, kaldaterassid laoti graniidist, järve kaldale rajati paviljone, paadisildasid. Tänaseks päevaks on paisjärv küll pea kolmandiku võrra väiksem. Magdalena 100. sünniaasta mälestuseks püstitati parki mälestuskivi, mis on tänaseks ümber kukkunud, kuid muidu täiesti korras ja kirjad seal peal on loetavad. Kuid rahvapärimustesse on ta jäänud kui kuri proua, kes kasutas pargi rajamiseks ja järve kaevamiseks talupoegade tööjõudu ikalduse ja näljahäda ajal ning kes kasutas nende järele vaatamiseks oma pilti või siis kuju. Ka polevat ta viitsinud jalgsi käia vaid kaks toapoissi olevat teda vankril vedanud.  

Mõisasüda 1868. aastal (EAA 2486-3-27)

1865. aastal Karl Otto sureb ning tema lesk Magdalena loobub valdusest oma vanima poja Karl Otto Konstantin von Stackelbergi (1826-1894) kasuks. Karl Otto Konstantini esimene abikaasa Julie von Sievers sureb 1863. aaastal, kuus aastat peale abiellumist tüüfusesse ja temast jääb maha kaks tütart - aastane Benedikta (Benita) ja kolmeaastane Helene.

Helene  ja Benedikta von Stackelberg

Huvitav on see, et mõlemad tütred abiellusid samuti Stackelbergidega. Benedikta abiellus Reinhold von Stackelbergiga Pagari mõisast Ida-Virumaalt ja Helene abiellus Ernst von Stackelbergiga Vääna mõisast. Karl Otto Konstantin abiellus 1866. aastal uuesti Harriet von Sterniga Hiiumaalt Kõrgessaarest (kes oli Paul von Ungern-Sternbergi lesk), kuid sellest abielust lapsi ei sündinud.

Harriet von Stackelberg (Stern)

Kuna pärimisõigus liikus meesliini pidi ja Konstantinil poegi polnud, siis ta määras oma pärijaks vennapoja Friedrich Karl Otto Adam von Stackelbergi (1861-1916), kes saab mõisa omanikuks 1897. aastal. Friedrich oli ka Suure-Lähtru mõisnik ning ta oli abielus Aaspere mõisast pärit Adina Helene Fanny von Dellingshauseniga. Sellest ajast kui nemad Riisiperes elasid on teada ka üks kummituslugu. Adina ja Friedrichi üks tütardest olevat surnud üsna noores eas ning hiljem on nähtud seda noort tütarlast mitmeid kordi mõisas kummitamas. Üks mõisa toatüdruk olevat teda kohanud mitmeid kordi mõisas kõndimas, esimesel korral arvanud teda olevat külaline. Ka olevat valges saalis üks aken kinni müüritud peale tütre surma.  Need lood on jäänud rahvapärimusse läbi teenijate mälestuste ning rohkem saab nendest lugeda raamatust "Mõisalegendid".

Friedrich Karl Otto Adam von Stackelberg

Adina von Stackelberg Aaspere mõisas

Veel oma eluajal annab Friedrich mõisa üle oma pojale Karl Otto von Stackelbergile (1894- ... ) kes jääbki mõisa viimaseks omanikuks enne võõrandamist. Peale mõisate võõrandamist elasid Stackelbergid edasi Vana-Riisipere mõisas, kust nad 1939. aastal Saksamaale läksid.

Söögisaal Riisipere peahoones.
Saadetud postkaardina paruness Dellingshausenile, postitemplil kuupäev 25.12.1913.
Allikas: EAA.1423.1.194.153

Vana-Riispere mõis

Sellega saigi päris mõisnike elu Riisipere mõisas otsa ning mõisasse kolis lastekodu. Ametlikult avati Riisiperes väikelastekodu 1921. aastal. Esialgu elas seal 50 last, ajapikku laste arv kasvas ning 1933. aastal elas seal juba 200 last. Lastekodu tarbeks tehti ka mitmeid ümberehitusi - rajati ruumikas söögisaal ja köögiruumid, seati sisse veevärk ja elektrivalgustus. Lastekodul oli kolme normaaltalu suurune majapidamine, õppetöökojad, 6-klassine algkool. Riisipere mõisa lastekodu varasemat perioodi on veidi kirjeldatud raamatus "Tänavapoiss", autoriks Ralf Kaup.

1982. aastal kolis mõisast lastekodu välja ja sestsaadik on mõisa peahoone ilma kasutuseta olnud. Vahest harva on seda küll kasutatud filmivõteteks, kontserdisaaliks aga see on ka kõik olnud. 1999. aasta Eesti Ekspressis on ilmunud väike uudis selle kohta, et Riisipere mõisal on uued omanikud kellest 3 Eestist ja üks Ameerika Ühendriikidest ning mõningaid töid tol ajal tehti, kuid ei midagi suurt. Nii ongi see uhke ja väärikas mõis seisnud juba aastakümneid tühjalt. Vahepealsetel aegadel on olnud aknad isegi kilega kinni löödud ja kaunis valge stukkdekoor on kannatada saanud ja hallitab paljudes kohtades. Viimastel aastatel hoidis majal silma peal üks kohalik härra ning heade juhuste kokkulangemisel oli võimalik isegi sinna sisse pääseda.

2012. aasta kevadel olid omanikeks Eesti päritolu vene ärimehed, kuid mõne aja pärast oli mõis jälle müüki pandud. Hinnaks oli tol korral muljetavaldavad 350 000 eurot.

Uuemad uudised (sügis 2015) räägivad, et Riisipere mõis on saanud endale asjaliku omaniku ning käimas on mõisa renoveerimistööd. Esmalt alustati mõisa katuse parandamisest ja fassaaditöödest. Mõisa katusekandekonstruktsioonid restaureeritakse ja katusel kasutatakse Eestis veel üsna uudset lahendust - täistsinki, mis pidi olema pikemalt hooldusvaba. Fassaaditöid teostas KAR-Grupp ning nende FB lehel näeb ka killukest tehtud tööst - fotod. Mitteametlikke kanaleid pidi on kuulda olnud, et mõisa pidi tulema hotell - elame, näeme ;)

Aeg-ajalt on näha FB Eesti Mõisate grupi kaudu pilte ennistustöödest. 2016. aasta suvel sai fassaad saamas uue ja värskema kihi ning jätkuvad sisetööd.

Nüüd veidi mõisa ehitusajaloolisest küljest. Riisipere mõisa peahoonet loetakse klassitsistliku arhitektuuri tippteoseks. Peahoone sarnaneb üldkompositsioonilt kõige enam Tapa mõisaga (tänaseks küll hävinenud) ning ka Aaspere mõisaga. Aiafassaadile lisati 19. saj II poolel puitpitsdekooriga veranda (hävinenud) ning esifassaadil asus sammaste vahel kivikonsoolidele toetuv pikk metallrinnatisega rõdu (samuti hävinenud).

Mõisa peauksest sisendes on esimeseks ruumiks poolümar skulptuurniššidega vestibüül kust viib marmortrepp peakorrusele. Põhikorrusel on mitmeid saale - kõige suurem ja uhkem nn. Valge saal (enne ja praegu), ümmarguse põhiplaani ja väga uhke laega kuppelsaal (enne ja praegu), mida kasutati esivanemate galeriina. Kuppelsaalis oli ka neobarokne kamin-ahi, mis tõenäoliselt pärines 19. või 20. sajandist. Lisaks ka söögituba ja üks väiksem sammastega saal. Söögitoa kõrval on üks väiksem tuba, mis võis olla serveerimistuba, kuna seal on alles sisseehitatud seinakapid. Pööningukorrusel võisid olla teenijatetoad, seal on mõnes kohas isegi säilinud tagasihoidliku mustriga bordüür.

Nissi valla FB on galerii vanadest piltidest kus on näha endisaegset interjööri.

1958. aasta remont- ja restaureerimistööde aruandest selgub, et algselt oli valge saal olnud pastelsetes toonides (rohekasvalge, helehall, uksed-aknad sinakasvalged). Välisfassaad oli algselt ookerkollane, sokkel sinakashall. 

    

Põhiplaan on J. Maiste raamatust "Eestimaa mõisad" (lk 263), täiendatud ruumide paigutuse osas

Peahoone ette jäid aidahoone, tall-tõllakuur, kasvuhoone. Veidi eemal paiknes karjakastell, mida arvatakse olevat 18./19. sajandi vahetusest ajast. Samuti olevat veskikoht väga vanast ajast. 19. sajandi lõpukümnendil moderniseeriti ka kõrvalhooneid - viinavabrikut, aidahoonele ehitati juurde kuivati, samuti püstitati mõned maakividest hooned ja puidust valitsemaja, kärnerimaja. Tänapäeval on mõisapargi pindala ligi 18 hektarit (koos paisjärvega).

Mõned siseruumide vaated aastast 2012. 

Üks väiksematest saalidest paremal pool tiivas

Mõisa söögituba

Vaade läbi tubade

Vaade pargist tagafassaadile (kevad 2012)

Kasutatud allikad:
Eestimaa mõisad, J. Maiste, lk 263-267
Eesti arhitektuur, lk 50-51
Eesti pargid, lk 210-211
Harjumaa mõisad, V. Praust, lk 147, 177
Mõisalegendid, M. A. Remmel, lk 332-351
Rahvusarhiivi kinnistute register
Riisipere mõisa ajalooline õiend, köide I ja II,

Ajapaik lehel on galerii, kus on  mõisast nii uuemaid kui vanemaid pilte. Isegi mulle olid mõned pildid täiesti uued. Eriti huvitav pilt on tehtud söögisaalist, kus teener seisab tikksirgelt laua kõrval.

Riisipere mõisas on filmitud Iiris Vesiku video "Weirdo"

Riisipere mõisMine navigeerimisribaleMine otsikastiMõisa peahoone 1840. aastal
Riisipere mõisa härrastemaja
Riisipere mõisa härrastemaja
Riisipere mõisa park
Ajalugu

Riisipere mõis ehk Uue-Riisipere mõis oli mõis Harjumaal Nissi kihelkonnas, tänapäeva Vilumäe küla lähedal Saue vallas Harju maakonnas.

Esimest korda on Riisiperes mõisa mainitud 1394. aastal (saksa keeles Riesenberg). 19. sajandi algusaastateni oli mõisa keskus hilisemas Vana-Riisipere mõisas.

1810.–1820. aastatel tõi mõisa omanik Peter Gustav von Stackelberg (1762–1826) keskuse uude paika, mida hakati kutsuma Uue-Riisipereks (Neu-Riesenberg). Mahukate mullatööde abil loodi paistiik, mille kaldale ehitati mõisale esinduslik Riisipere mõisa peahoone. Tiigi ümbrusesse rajati park.

1821. aastal valmis mõisa peahoone. See on väga hea näide Eesti kõrgklassitsismist nii sise- kui ka väliskujunduse poolest. Endise tiigi vastas asub kuue sambaga astmikfrontoon, mida on rikkalikult kaunistatud.

Mõisale ehitati palju kõrvalhooneid, enamik neist jäi peahoonest lääne poole.

1919. aastal võõrandati mõis Karl Otto von Stackelbergilt. Von Stackelbergide aadliperekonnale jäi Vana-Riisipere.

1921. aastal loodi mõisa juurde piiskop Platoni nimeline orbude varjupaik. 1984. aastani tegutses see mõisahoones lastekoduna.

Pärast seda seisis peahoone kasutuseta ja lagunes. 1990. aastate lõpus läks hoone eravaldusse, praegu restaureerimisel.

Ülejäänud mõisakompleksist on muinsuskaitse all veel Riisipere mõisa kelder (XIX sajandist, avariilises seisus), paekivist, osalt ka tellistest Riisipere mõisa abihoone (XIX sajandist, rahuldavas seisus), Riisipere mõisa tall-tõllakuur (XIX sajandi algus, XX sajandi kahekümnendatel aastatel põhjalikult ümber ehitatud), Riisipere mõisa töökoda (1841–1917, rahuldavas seisus), Riisipere mõisa ait-kuivati (1841–1917, avariilises seisus), Riisipere mõisa palmimaja (XIX sajandi teine pool, rahuldavas seisus).

Praegu jääb mõis Harju maakonna Saue valla territooriumile.

Riisipere mõis ehk Uue-Riisipere mõis asub Harjumaal  Nissi vallas Vilumäe külas.

Esmakordselt mainitakse Riisipere mõisa 1390.aastal ning ta on oma nime saanud Taani kuninga vasallidelt Risbitheritelt. Praegune mõisa peahoone sai valimis 1821.aastal Peter Gustav von Stackelberg poolt ja mõis võõrandati 1919.aastal Karl Otto von Stackelbergilt ja aastal 1921 loodi mõisa lastekodu mis tegutses 1988. aastani.Sealt maalt edasi on mõis läinud eraisikute kätte ja 1990.aastast lagunenud.

Mõisale on nime andnud Riesenbergid. Vahepeal oli see ka Uexküllide valduses [Riisipere mõisnik Johann (Hans) von Uexküll, kelle Tallinna raad lasi linna põgenenud talupoja tapmise pärast hukata (talupoeg oli linnas olnud juba nii kaua, et ta oli saanud linnakodanikuks ning mõisnikul ei olnud õigust talupoega tagasi mõisat teenima kutsuda, veel vähem siis teda tappa.)].

Uexküllid olid vabamüürlased (Ja mõned neist toetasid hiljem Eesti iseseisvumist). Nad olid eesti-baltisaksa päritolu.

Riisipere mõisa park

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Riisipere mõisa park

Mõisapark

Riisipere mõisa park on kaitsealune park Harjumaal Saue vallas Vilumäe külas. Pargi pindala on 17,8 ha. Park on nii muinsuskaitse kui ka looduskaitse all.

Park on vabakujuline ja paikneb põhiliselt endise Uue-Riisipere mõisa peahoone ning Munalaskme oja vahel. Parki hakati rajama koos härrastemaja rajamisega aastail 1819–1821, põhiosas kujundas selle aga Carl Otto von Stackelbergi abikaasa Wilhelmine von Ungern-Sternberg, kellele on pühendatud pargis asuv graniidist mälestuskivi. Mõisasüdame kaart aastast 1888 annab tunnistust sellest, et park on olnud küllaltki suur, selles on olulist osa mänginud Munalaskme oja ja sellest vesiveski abil paisutatud veekogu. Omal ajal sõitsid sellel gondlid, tiigi ääres olid uusgooti stiilis paviljonid ja paadisillad.Tänapäevaks on see süsteem suuremas osas kadunud, tiik on jagunenud kaheks.

Peahoone ette rajati kaarjas tee, seal XX sajandi algul kasvanud pügatud pärnad on kadunud. Peahoone taga asusid algselt looklevad teed, tänapäeval on see osa pargist saanud regulaarse kujunduse. Keskteljel asub suve- ja püsilillepeenardega ääristatud jalutustee. Pargi alumises osas on 3 meetri kõrgune poolkaarekujuline hekk, mille vahel avaus, avamaks vaadet suurele aiavaasile.

Pargi tagumine osa on muutunud metsapargiks, kus asub endisest suurest tiigist eraldunud väike tiik, mida kasutatakse ka ujumiskohana.

Riisipere mõisa pargis kasvab 24 liiki võõrliike, varem on neid olnud rohkem. Suurema osa liigirikkusest annavad pärast Teist maailmasõda istutatud puittaimed. Haruldasemad neist on hõbevaher (Acer saccharinum, ümbermõõt 255 cm), hall pähklipuu (Juglans cinerea) ja täpiline viirpuu (Crataegus punctata). Pargist lähtub berliini papli (Populus berlionensis) allee.

Riisipere mõisa pargi keskkonnaregistri kood on KLO1200571. Kaitseala geograafilised koordinaadid on 59° 7′ 0″ N, 24° 16′ 0″ E.

Kummitused:

Riisipere mõisas kummitavat 1902. aastal surnud Anna Elisabeth Stackelberg. Ta kolistab ja mõnikord liigub hoones ringi valge naise kuju.