BAROKK PRANTSUSMAAL
17. sajandi teisel poolel sai Prantsusmaa majanduslikus ja poliitilises elus juhtivaks jõuks. Ka vaimuelus, kirjanduses ja kunstis, samuti kommete ja maitse küsimustes hakkas Prantsusmaa Itaalia ja Hispaania mõju kõrvale tõrjuma ning omandas Louis XIV ajal tooniandva asendi.
arhitektuur
Prantsuse 17. sajandi arhitektuuri lähtekohaks on suurel määral itaalia barokk, kuid sellesse suhtutakse reservatsiooniga ning hiljem võtab arhitektuuri areng täiesti iseseisva suuna. Esindatud on eelkõige tagasihoidlik barokk, eeskuju võetakse renessansi traditsioonidest ning antiikarhitektuurist.
Puhtbarokne laad oma liialdatud dünaamika ja maaalilisusega jääb prantslastele võõraks. Pr. arhitektuuril on juba 17. sajandil tugev klassitsistlik põhitoon; klassitsism, st. antiik- ja renessanskunsti jäljendamise püüd saab valitsevaks 18. sajandil ja levib Prantsusmaalt üle kogu Euroopa.
Juhtivaks saab profaanarhitektuur, eelkõige lossiarhitektuur. Väga oluliseks peetakse siseruumide mugavust ja otstarbekust.
Prantslased nimetavad oma stiilide arenguastmeid tavaliselt valitsejate järgi:
1625-1660 – Louis XIII stiil
1660-1710 – Louis XIV stiil
1710-1725 – nn. regendistiil (style Régence) e. vararokokoo
1725-1760 – Louis XV stiil e. täisrokokoo
1760-1790 – Louis XVI stiil e. varaklassitsism.
NIMETUSED KEHTIVAD EELKÕIGE SISEKUJUNDUSE KOHTA.
● Kõige baroklikumad tendentsid ilmnevad Versailles’ lossi ehitamisel. Louis XIV tellimisel töötas seal prantsuse arhitektide, skulptoride ja maalijate paremik - arhitektid LOUIS LE VAU (1612-1670), JULES HARDOUIN-MANSART (1646-1708) andis lõpliku kuju lossile – aiafassaad ja külgtiivad ning sisekujundus)); sisearhitektuuri ja dekoori loojaks oli CHARLES LE BRUN (1619-1690); aiakujunduse looja ANDRÉ LE NỐTRE (1613-1700), kes töötas välja prantsuse pargi stiili.
● Versailles’ loss on pikerguse põhiplaaniga hoone kahe võimsalt eenduva tiivaga, mille vahel on avar õu. Selline põhiplaan sai eeskujuks kogu Euroopa hilisemale palee-ehitusstiilile. Ehitis on monumentaalne, suurejooneline ja toretsev. Lossi üldpikkus on 580 meetrit. Aiafassaad on mõjuv oma vägevates proportsioonides, detailid on teostatud maitsekalt ja harmooniliselt. Veidi ebaühtlasemaks jääb linnapoolne fassaad, mida on 18. ja 19. sajandil ümberehituste käigus muudetud.
● Sisekaunistused on teostatud tüüpilises Louis XIV stiilis (toretsev ja pompöösne) Le Bruni juhtimisel. Parimad täiesti säilinud ruumid on 72 meetri pikkune PEEGLIGALERII, mille kummaski otsas asuvad RAHUSALONG ja SÕJASALONG. Le Bruni loodud dekoratiivstiili printsiibid on laenatud itaalia barokist, kuid ta käsitleb neid ehtsa prantsusepärase püüdega reeglipärasuse, selguse ja ülevaatlikkuse poole.
● Tihedas ühenduses lossiga on prantsuse stiilis park. Le Nótre’i juhtmõtteks oli aiakujunduse abil suurendada hoone monumentaalsust ja mõjukust. Lossi fassaadist lähtub peaallee, mis läbib kogu pargi, koosnedes geomeetrilistest terrassidest, lillepeenratest, muruväljakutest jne. Omane range geomeetria, sümmeetria; ka puud ja põõsad pügati geomeetrilisteks kujunditeks.
● Ilmekateks näideteks prantsuse barokist 17. sajandil on paljud ehitised – nt. Louvre’i idafassaad; Invaliidide kuppelkirik Pariisis (Hardouin-Mansart) – see on tsentraalehitis kõrgel alusel seisva kupliga, ehitis on viimase võimaluseni lihtne ja range, vaid kupliosa detailides on märgata baroklikke jooni.
Louvre`i lossi idafassaad
● SKULPTUUR
● Prantsuse plastika säilitab 17. sajandil suure iseseisvuse ja omapära.
● Olulised on kolm tegurit:
- vanad, prantsuse renessansi traditsioonid
- itaalia barokkskulptuuri eeskujud
- antiikkunsti mõjud
Säilib rahulik selgus, terav karakteristika ja sale sarmikas joon.
● 17. sajandi teisel poolel on skulptuur peamiselt õuekunst, selle ülesandeks on kaunistada peamiselt kuningalosse. Seetõttu saab rääkida Versailles’ koolkonnast, kelle plastika on sümmeetriline, tasakaalukas ja idealiseeritud – klassitsistliku mõjuga.
● PIERRE PUGET (1622-1694)
● Silmapaistvaim meister, kes seisis väljaspool õukonnakunsti. Ta on järjekindlaim barokksuuna esindaja prantsuse plastikas, saanud mõjutusi just Berninilt.
● Vastandina Bernini voogavale pehmusele on Puget’ vormikäsitlus teravam, järsem ja kirglikum, selles puudub igasugune ilutsemine. Ka on valu ja ahastuse väljendus tema töödes ilmekam ning haaravam, ta on meister, kelle töödes valitseb täielik naturalism.
● Kuulsaim teos on „Krotoni Milon“, kus atleet kaitseb end lõvi vastu – teos on traagiliselt emotsionaalne.
● MAALIKUNST
● Prantsusmaal olid maalikunstnikud, nii nagu skulptorid ja arhitektidki enamasti õukonna teenistuses. 17. sajandil käib enamik noori maalikunstnikke end Itaalias täiendamas. Temaatikast on esindatud enamik žanreid – allegooria, portree, piiblistseenid, maastik jne. 17. sajandi esimese poole maalikunstis võib eristada kahte suunda – realistlikku ja idealiseerivat (või klassitsistlikku).
● Vennad LE NAIN’ id (Antoine, Louis, Mathieu) (17. saj. I pool)
● Realistliku suuna esindajad, kelle töid on raske üksteisest eristada – autorluseprobleemid.
● Kujutavad olustikustseene ja talupoegade elu rahulikus, eepilises ja tõetruus laadis; lähenevad žanrilt belgia ja hollandi meistritele.
● Maalivad ka piibliteemalisi teoseid.
● GEORGES LA TOUR (1593-1652)
● Samuti realistlikus laadis maalikunstnik, teda nimetatakse kui „küünlavalguse maalijat“.
● Kujutab üldistava, tasapinnalise vormiga väga ilmekaid tüüpe enamasti küünlavalgel.
● Kompositsioon on lihtne, figuurid omavahel sidumata ja neid on vähe, detaile vältiv maneer.
● NICOLAS POUSSIN (1594-1665)
● Idealiseerivasse suunda kuuluv kunstnik, teda peetakse ka suurimaks prantsuse maalijaks. ˇKlassitsistliku doktriini aluseks oli sellel ajal prantsuse vaimuelule nii tüüpiline ratsionalism. Ebatäiuslikule tegelikkusele vastandati täiuslik, mõistuspärane ideaal ning seda püüti kehastada kunstis. Poussini looming tähistab prantsuse maalikunsti lõplikku vabanemist välismaa mõjude alt, selles on esmakordselt barokiajastul selge väljenduse leidnud prantsuse kunstivaimu iseärasused: püüd ülevaatliku selguse ja ühtsuse poole, vormikäsitluse julge kindlus, liialduste vältimine, väärikus ja peen maitse.
● Poussin on kõige järjekindlam klassitsistliku suuna viljeleja barokiajastu maalikunstis ja dünaamise ning naturalistliku suuna vastane. Tema töödele on omane suurepärane rahu, tasakaal ja reeglipärasus. Neis ilmneb suur fantaasiaküllus, kuid ühtlasi on kõik neis surutud kindla ja suursuguse stiiliskeemi raamidesse; neis ei puudu midagi ega ole ka midagi üleliigset. Poussini laadi kujunemisel olid olulised Raffael ning antiikkunsti eeskujud.
● Poussini laad ei olnud nii erinev kõrgrenessansi stiilist kui hispaanlaste või flaamlaste oma. Kuulsaimad Poussini tööd on suuremõõtmelised allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Neis on tähtsal kohal kontuuride ilu ning kehade plastiline modelleerimine.
● Poussin on tähtis kui nn. ideaalmaastikumaali looja. Need maastikud ei kujuta ühtki konkreetset lõiku loodusest, pildile on koondatud põnevaid, sageli võõramaiseid maastikudetaile, mis on liidetud fantaasiaküllaseks ja suurejooneliseks tervikuks. Enamasti ei ole säärased teosed puhtakujulised maastikumaalid, neil on kujutatud ka mõni ajalooline või mütoloogiline stseen tillukeste inimfiguuridega, nn. stafaažiga. Seetõttu nimet. sellist maastikku ka HEROILISEKS MAASTIKUKS.
● Poussini teostel domineerivad soojad toonid, maastikuline foon on sügav, terve käsitluslaad on läbinisti maaliline.
● Teoseid: „Bakhanaal“, „Flora triumf“, „Arkaadia karjased“, seeria „Neli aastaaega“.
● CLAUDE LORRAIN (1600-1682)
● Lorraini peetakse suurimaks peisažistiks, nn. maastikumaali Raffaeliks.
● Lorrain arendas edasi maastikumaali stiili ja lõi uue kompositsiooniskeemi. Pildi külgedel asuvad tumedate, kulissitaoliste massidena puud, varemed vms., keskel aga avaneb vaade kaugusesse. Hakkab esimesena kujutama päikest – lähtub valguse ja armosfääri meeleoludest. Julgeb päikest kujutada ka tema keskpäevases heleduses.
● Tema varasemates töödes valitsesid rasked pruunid toonid; keskperioodi tööd on maalitud soojades kuldtoonides, hilisema aja maalidele (u. a. 1650) on omane selge, läbipaistev hõbehall koloriit.
● Lorrain pühendas palju aega looduse tundmaõppimisele, sellest annavad tunnistust arvukad natuurist tehtud joonistused. Nendest konstrueeris ta hiljem ideaalmaastikud, kus valitseb rahulik, idülliline ja lüüriline meeleolu.
(www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.../01.BAROKK.doc)
Barokk Prantsusmaal
- ehituskunstis iseloomulikud kõrged ja järsud katused
- sümmeetria
- Claude Perrault - Louvre´i lossi idafassaad
- Jules Hardouin-Mansart - Versailles´ Loss
- André le Nótre - Versailles´ park
- Caravaggio mõju
- olustikupildid, mis on tihti religioossele teemale
- inimesed on enamasti kujutatud mitte täispikkuses, vaid põlvedeni
- pildite üldisele tumedusele annab valgust kollane küünlaleek
- olustikumaalijad vennad Le Nainid - tähtsam Loius le Nain
- kujutasid lihtrahvast, peamiselt talupoegi tõsiste ja väärikatena - näidates nende töö raskust ja olme viletsust - Jacques Callot
- karm realist
- kujutas kõikvõimalikke kaasaegseid inimtüüpe
- "Sõjakoledused" - Pierre Puget
- silmapaistvaim skulptor
- oma omapärases ja haaravas loomingus ühendas dünaamilise dekoratiivsuse ja jõulise, mõnikord traagikasse kalduva emotsionaalsuse (J. Kangilaski "Kunstikultuuri ajalugu", Tallinn: Kirjastus "Kunst", 2003)
