Prantsusmaa 17. sajandil
16. sajandi teine pool oli Prantsusmaal möödunud ususõdades katoliiklaste ja hugenottide vahel. 1598. aastal sõlmiti nende vahel Nantes’i edikt, mis lõpetas ususõjad ja kuulutas katoliku usu valitsevaks, kuid lubas hugenottidel kõikjal elada ja riigiteenistuses olla.
50 linnas olid hugenottidel jumalateenistused lubatud, kuid oli ka 17 linna, sealhulgas Pariis, kus oli avalike jumalateenistuste pidamine hugenottidel keelatud.
Louis XIII:
Pärast Henri IV mõrvamist sai Prantsusmaa valitsejaks tema 8-aastane poeg Louis XIII. Kuna kuningas oli alles laps, määrati valitsejaks tema ema Maria di Medici, kellel polnud valitsemiseks just kõige paremad võimed. Prantsuse riik oli väga suurte vastuolude ees. Esiteks: aadel ja monarhia. Aadel taotles oma eesõiguste ja kaitse laiendamist, kuid kuningavõim aga võimu suurendamist. Teiseks: aadel ja tõusev kodanlus. Kolmandaks: katoliiklased ja hugenotid. Neljandaks: välispoliitilised probleemid, eriti just Austria ja Hispaania Habsburgidega.
Generaalstaadid:
Riigile raskes olukorras kutsuti kokku 1614. aastal seisuste esinduskogu ehk generaalstaadid. Need olid vaimulikud, aadel ja kolmas seisus. Kolmandal seisusel polnud õigust generaalstaatide valimistel osaleda.
Taheti piirata aadli omavoli ja õigusi. Oli arvamus, et aadel peab olema vaid sõjaline seisus, kelle ülesanne on kaitsta riiki välisvaenlaste vastu.
Hoopis radikaalne oli kolmanda seisuse nõue, et kehtestada põhilised seadused, nagu olid kunagi Prantsusmaale asunud frankidel. Toetati tugevat kuningavõimu. Need taotlused jäid tookord rahuldamata. Generaalstaatitest ei tekkinud parlamenti., nad saadeti laiali ja edaspidi hoiduti esinduskogude kokkukutsumisest.
Armand Jean de Richelieu:
1614. aastal generaalstaatide istungitel paistis vaimulike seast silma oma loogilise ja kokkusurutud esinemise Armand Jean de Richelieu. (1585-1642). Ta pärines perekonnast, kellel oli õigus esitada oma perekonnast kandidaat väikese piiskopkonna piiskopi kohale. Paavsti pettes, seejärel pattu kahetsedes tõusis ta sellele kohale juba enne nõutavat vanust.
Kuningas Louis XIII ajal sai Richelieu ministriks ja haige ja jõuetu kuninga varjus oligi Richelieu tegelik Prantsusmaa valitseja.
Richelieu poliitika oli kuningavõimu tugevdamisele suunatud. 1626. aastal andis ta kuninga nimel välja edikti, milles kästi maha lõikuda kõik aadlilosside kindlused, mis ei ole piirikindlused. Sellega oli aadlite sõjaline võim murtud. Samal aastal kuulutati välja, et duellid on suurroimad. Kui kaks aadliku seda edikti ei kuulanud, lasti nad kuninga poolt hukata.
Richelieu’l õnnestus maha suruda ka aadlike mässud. Kuningavõimu kindlustamiseks kohtadel, seati ametisse piiramata võimuga intendandid. Oluliseks relvaks kuninga ja ta abiliste käed oldi salajased arreteerimiskäsud., millel oli kuninga allkiri, kuid oli täitamata lahter, keda taheti arreteerida. Isik, kelle nimi sinna kirjutai, viidi mõneks ajaks kindlustusvanglasse, millest kuulsaim oli Bastille vangla Pariisis.
Richelieu asendas senised kõrgaadli hulgast pärit ametnikud uute, enamasti väikeaadlike ja linnakodanikega, kes täitsid palju meelsamini kuninga käsku.
Richelieu suri 1642. aastal ja kuningas LouisXIII suri 1643. aastal. Lõppenud oli üks ajajärk Prantsusmaa ajaloos.
