Otsing sellest blogist



Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. 2.2. Rohusoometsad ...

reede, 30. juuni 2023

Alfred Saka mõisast


saka mõisa kummitus

Mõnikord meil kummitab…see on Saka Mõisa kummitus Alfred!

Saka Mõisas elab üks kummitus, kuid olge mureta, ta pole kuri, ta on sõbralik ja tore.

Ta teeb aeg-ajalt kinke külastajatele ja külalistele nagu näiteks minu vennale. Minu vennal oli sünnipäev. Mina ja mu pere sõitsime Saka Mõisa ja kui me olime kohale jõudnud, siis oli meie toas üllatus. Kui te tunnete magusat lõhna, siis on Saka Mõisa kummitus teiega.

Kummituse nimi on Alfred. Te kindlasti meeldite Alfredile.

. Saka mõis (Ida-Viru maakond) – Saka mõis rajati 17. sajandil pärast seda, kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis sealsed maad 1626. aastal Šotimaalt Aberdeenist pärit Jürgen (Jöran) Leslie'le. Üks vähestest Eesti mõisakompleksidest, mis on tervikuna taastatud. 

neljapäev, 29. juuni 2023

Winnipegi hundi lood

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Winnipeg on linn Kanadas ning need siin on Winnipegi hundi ning tema karja lood. Enamik neist ei ole päriselt juhtunud vaid on loodud raamatu tarbeks. Raamatuks on "Loomade Lood", mille autoriks on Ernest Thompson Seton (1860-1945). 

The following story of early days in Winnipeg is also about a boy and a wild animal. It too has become almost a legend.

One summer day in 1880, Paul des Roches, was hunting along the Red River north of Winnipeg when he saw a wolf come out of its den in the river bank. He fired and killed it. When he looked into the den, he found eight cubs, and since wolf skins were worth money he killed all of the cubs but one. There was a superstition in those days that it was bad luck to kill all the cubs in a pack so he brought the one cub to town alive and sold it to a hotel-keeper by the name of Hogan who kept the cub chained up in the yard of the hotel. From time to time Hogan would turn dogs on the cub for the amusement of his customers who enjoyed nothing better than to watch the fight that followed.

As it grew up the wolf cub had only one friend. That was the hotel-keeper's son Jimmy. Jimmy had become very fond of the wolf after it killed a dog that had once bitten him. He was the only person who was ever able to get near the wolf. Soon he found he was able to feed it and treat it as a pet. One day when Jimmy's father was angry with him, Jimmy hid in the wolf's kennel which he found was quite a safe hiding place because the wolf wouldn't let his father come near. The friendship between the boy and the wolf grew stronger.

Wolves were always a problem to the farmers who lived on the outskirts of town so one day when a visitor came to Winnipeg claiming that his two dogs could kill any wolf they were delighted. However, they wanted to test the man's dogs first, and decided to use the wolf chained up at Hogan's Hotel.

Without Jimmy knowing the wolf was taken to the open prairie and set loose. Then the dogs were sent out after it. But they were no match for the wolf — they couldn't catch it nor harm it. And just as the men were ready to shoot the wolf, Jimmy rode up on his pony, put his arms around his pet and led him back to the hotel yard.

Not long after that, Jimmy became very sick and was not expected to live. The wolf in the yard seemed to miss his friend and began to howl. When Jimmy asked to see the wolf, it was allowed into the hotel where it sat at Jimmy's bedside. After that the wolf was never kept chained. Three days before Christmas Jimmy died and on Christmas Eve the wolf followed the coffin as it was carried to the cemetery in St. Boniface.

After the funeral, the wolf returned to the hotel yard but wouldn't stay there. It preferred to live in the woods near St. Boniface. Many times at night it came into town and wandered about the streets. Soon it became known as the Winnipeg wolf, and was considered dangerous although people remarked that it never harmed a child. Then two years after Jimmy died, it was killed by hunters along the Assiniboine River. Ever since then the people of St. Boniface said that on Christmas Eve when the bells of the church were rung you could hear the cry of a wolf coming from the cemetery.

The Winnipeg WolfPost by :artfigCategory :Short StoriesAuthor :Ernest Thompson SetonDate :November 2011Read :3468

The Winnipeg Wolf


It was during the great blizzard of 1882 that I first met the Winnipeg Wolf. I had left St. Paul in the middle of March to cross the prairies to Winnipeg, expecting to be there in twenty-four hours, but the Storm King had planned it otherwise and sent a heavy-laden eastern blast. The snow came down in a furious, steady torrent, hour after hour. Never before had I seen such a storm. All the world was lost in snow--snow, snow, snow--whirling, biting, stinging, drifting snow--and the puffing, monstrous engine was compelled to stop at the command of those tiny feathery crystals of spotless purity.

Many strong hands with shovels came to the delicately curled snowdrifts that barred our way, and in an hour the engine could pass--only to stick in another drift yet farther on. It was dreary work--day after day, night after night, sticking in the drifts, digging ourselves out, and still the snow went whirling and playing about us.

"Twenty-two hours to Emerson," said the official; but nearly two weeks of digging passed before we did reach Emerson, and the poplar country where the thickets stop all drifting of the snow. Thenceforth the train went swiftly, the poplar woods grew more thickly--we passed for miles through solid forests, then perhaps through an open space. As we neared St. Boniface, the eastern outskirts of Winnipeg, we dashed across a little glade fifty yards wide, and there in the middle was a group that stirred me to the very soul.

In plain view was a great rabble of Dogs, large and small, black, white, and yellow, wriggling and heaving this way and that way in a rude ring; to one side was a little yellow Dog stretched and quiet in the snow; on the outer part of the ring was a huge black Dog bounding about and barking, but keeping ever behind the moving mob. And in the midst, the centre and cause of it all, was a great, grim, Wolf.

Wolf? He looked like a Lion. There he stood, all alone--resolute-calm--with bristling mane, and legs braced firmly, glancing this way and that, to be ready for an attack in any direction. There was a curl on his lips--it looked like scorn, but I suppose it was really the fighting snarl of tooth display. Led by a wolfish-looking Dog that should have been ashamed, the pack dashed in, for the twentieth time no doubt. But the great gray form leaped here and there, and chop, chop, chop went those fearful jaws, no other sound from the lonely warrior; but a death yelp from more than one of his foes, as those that were able again sprang back, and left him statuesque as before, untamed, unmaimed, and contemptuous of them all.

How I wished for the train to stick in a snowdrift now, as so often before, for all my heart went out to that Gray-wolf; I longed to go and help him. But the snow-deep glade flashed by, the poplar trunks shut out the view, and we went on to our journey's end.

This was all I saw, and it seemed little; but before many days had passed I knew surely that I had been favored with a view, in broad daylight, of a rare and wonderful creature, none less than the Winnipeg Wolf.

His was a strange history--a Wolf that preferred the city to the country, that passed by the Sheep to kill the Dogs, and that always hunted alone.

In telling the story of le Garou, as he was called by some, although I speak of these things as locally familiar, it is very sure that to many citizens of the town they were quite unknown. The smug shopkeeper on the main street had scarcely heard of him until the day after the final scene at the slaughter-house, when his great carcass was carried to Hine's taxidermist shop and there mounted, to be exhibited later at the Chicago World's Fair, and to be destroyed, alas! in the fire that reduced the Mulvey Grammar School to ashes in 1896.


It seems that Fiddler Paul, the handsome ne'er-do-well of the half-breed world, readier to hunt than to work, was prowling with his gun along the wooded banks of the Red River by Kildonan, one day in the June of 1880. He saw a Gray-wolf come out of a hole in a bank and fired a chance shot that killed it. Having made sure, by sending in his Dog, that no other large Wolf was there, he crawled into the den, and found, to his utter amazement and delight, eight young Wolves--nine bounties of ten dollars each. How much is that? A fortune surely. He used a stick vigorously, and with the assistance of the yellow Cur, all the little ones were killed but one. There is a superstition about the last of a brood--it is not lucky to kill it. So Paul set out for town with the scalp of the old Wolf, the scalps of the seven young, and the last Cub alive.

The saloon-keeper, who got the dollars for which the scalps were exchanged, soon got the living Cub. He grew up at the end of a chain, but developed a chest and jaws that no Hound in town could match. He was kept in the yard for the amusement of customers, and this amusement usually took the form of baiting the captive with Dogs. The young Wolf was bitten and mauled nearly to death on several occasions, but he recovered, and each month there were fewer Dogs willing to face him. His life was as hard as it could be. There was but one gleam of gentleness in it all, and that was the friendship that grew up between himself and Little Jim, the son of the saloonkeeper.

Jim was a wilful little rascal with a mind of his own. He took to the Wolf because it had killed a Dog that had bitten him. He thenceforth fed the Wolf and made a pet of it, and the Wolf responded by allowing him to take liberties which no one else dared venture.

Jim's father was not a model parent. He usually spoiled his son, but at times would get in a rage and beat him cruelly for some trifle. The child was quick to learn that he was beaten, not because he had done wrong, but because he had made his father angry. If, therefore, he could keep out of the way until that anger had cooled, he had no further cause for worry. One day, seeking safety in flight with his father behind him, he dashed into the Wolf's kennel, and his grizzly chum thus unceremoniously awakened turned to the door, displayed a double row of ivories, and plainly said to the father: "Don't you dare to touch him."

If Hogan could have shot the Wolf then and there he would have done so, but the chances were about equal of killing his son, so he let them alone and, half an hour later, laughed at the whole affair. Thenceforth Little Jim made for the Wolf's den whenever he was in danger, and sometimes the only notice any one had that the boy had been in mischief was seeing him sneak in behind the savage captive.

Economy in hired help was a first principle with Hogan. Therefore his "barkeep" was a Chinaman. He was a timid, harmless creature, so Paul des Roches did not hesitate to bully him. One day, finding Hogan out, and the Chinaman alone in charge, Paul, already tipsy, demanded a drink on credit, and Tung Ling, acting on standing orders, refused. His artless explanation, "No good, neber pay," so far from clearing up the difficulty, brought Paul staggering back of the bar to avenge the insult. The Celestial might have suffered grievous bodily hurt, but that Little Jim was at hand and had a long stick, with which he adroitly tripped up the Fiddler and sent him sprawling. He staggered to his feet swearing he would have Jim's life. But the child was near the back door and soon found refuge in the Wolf's kennel.

Seeing that the boy had a protector, Paul got the long stick, and from a safe distance began to belabor the Wolf, The grizzly creature raged at the end of the chain, but, though he parried many cruel blows by seizing the stick in his teeth, he was suffering severely, when Paul realized that Jim, whose tongue had not been idle, was fumbling away with nervous fingers to set the Wolf loose, and soon would succeed. Indeed, it would have been done already but for the strain that the Wolf kept on the chain.

The thought of being in the yard at the mercy of the huge animal that he had so enraged, gave the brave Paul a thrill of terror.

Jim's wheedling voice was heard--"Hold on now, Wolfie; back up just a little, and you shall have him. Now do; there's a good Wolfie"--that was enough; the Fiddler fled and carefully closed all doors behind him.

Thus the friendship between Jim and his pet grew stronger, and the Wolf, as he developed his splendid natural powers, gave daily evidence also of the mortal hatred he bore to men that smelt of whiskey and to all Dogs, the causes of his sufferings. This peculiarity, coupled with his love for the child--and all children seemed to be included to some extent--grew with his growth and seemed to prove the ruling force of his life.


At this time--that is, the fall of 1881--there were great complaints among the Qu'Appelle ranchmen that the Wolves were increasing in their country and committing great depredations among the stock. Poisoning and trapping had proved failures, and when a distinguished German visitor appeared at the Club in Winnipeg and announced that he was bringing some Dogs that could easily rid the country of Wolves, he was listened to with unusual interest. For the cattle-men are fond of sport, and the idea of helping their business by establishing a kennel of Wolfhounds was very alluring.

The German soon produced as samples of his Dogs, two magnificent Danes, one white, the other blue with black spots and a singular white eye that completed an expression of unusual ferocity. Each of these great creatures weighed nearly two hundred pounds. They were muscled like Tigers, and the German was readily believed when he claimed that these two alone were more than a match for the biggest Wolf. He thus described their method of hunting: "All you have to do is show them the trail and, even if it is a day old, away they go on it. They cannot be shaken off. They will soon find that Wolf, no matter how he doubles and hides. Then they close on him. He turns to run, the blue Dog takes him by the haunch and throws him like this," and the German jerked a roll of bread into the air; "then before he touches the ground the white Dog has his head, the other his tail, and they pull him apart like that."

It sounded all right; at any rate every one was eager to put it to the proof. Several of the residents said there was a fair chance of finding a Gray-wolf along the Assiniboine, so a hunt was organized. But they searched in vain for three days and were giving it up when some one suggested that down at Hogan's saloon was a Wolf chained up, that they could get for the value of the bounty, and though little more than a year old he would serve to show what the Dogs could do.

The value of Hogan's Wolf went up at once when he knew the importance of the occasion; besides, "he had conscientious scruples." All his scruples vanished, however, when his views as to price were met. His first care was to get Little Jim out of the way by sending him on an errand to his grandma's; then the Wolf was driven into his box and nailed in. The box was put in a wagon and taken to the open prairie along the Portage trail.

The Dogs could scarcely be held back, they were so eager for the fray, as soon as they smelt the Wolf. But several strong men held their leash, the wagon was drawn half a mile farther, and the Wolf was turned out with some difficulty. At first he looked scared and sullen. He tried to get out of sight, but made no attempt to bite. However, on finding himself free, as well as hissed and hooted at, he started off at a slinking trot toward the south, where the land seemed broken. The Dogs were released at that moment, and, baying furiously, they bounded away after the young Wolf. The men cheered loudly and rode behind them. From the very first it was clear that he had no chance. The Dogs were much swifter; the white one could run like a Greyhound. The German was wildly enthusiastic as she flew across the prairie, gaining visibly on the Wolf at every second. Many bets were offered on the Dogs, but there were no takers. The only bets accepted were Dog against Dog. The young Wolf went at speed now, but within a mile the white Dog was right behind him--was closing in.

The German shouted: "Now watch and see that Wolf go up in the air."

In a moment the runners were together. Both recoiled, neither went up in the air, but the white Dog rolled over with a fearful gash in her shoulder--out of the fight, if not killed. Ten seconds later the Blue-spot arrived, open-mouthed. This meeting was as quick and almost as mysterious as the first. The animals barely touched each other. The gray one bounded aside, his head out of sight for a moment in the flash of quick movement. Spot reeled and showed a bleeding flank. Urged on by the men, he assaulted again, but only to get another wound that taught him to keep off.

Now came the keeper with four more huge Dogs. They turned these loose, and the men armed with clubs and lassos were closing to help in finishing the Wolf, when a small boy came charging over the plain on a Pony. He leaped to the ground and wriggling through the ring flung his arms around the Wolf's neck. He called him his "Wolfie pet," his "dear Wolfie"--the Wolf licked his face and wagged its tail--then the child turned on the crowd and through his streaming tears, he--Well it would not do to print what he said. He was only nine, but he was very old-fashioned, as well as a rude little boy. He had been brought up in a low saloon, and had been an apt pupil at picking up the vile talk of the place. He cursed them one and all and for generations back; he did not spare even his own father.

If a man had used such shocking and insulting language he might have been lynched, but coming from a baby, the hunters did not know what to do, so finally did the best thing. They laughed aloud--not at themselves, that is not considered good form--but they all laughed at the German whose wonderful Dogs had been worsted by a half-grown Wolf.

Jimmie now thrust his dirty, tear-stained little fist down into his very-much-of-a-boy's pocket, and from among marbles and chewing-gum, as well as tobacco, matches, pistol cartridges, and other contraband, he fished out a flimsy bit of grocer's twine and fastened it around the Wolf's neck. Then, still blubbering a little, he set out for home on the Pony, leading the Wolf and hurling a final threat and anathema at the German nobleman: "Fur two cents I'd sic him on you, gol darn ye."


Early that winter Jimmie was taken down with a fever. The Wolf howled miserably in the yard when he missed his little friend, and finally on the boy's demand was admitted to the sick-room, and there this great wild Dog--for that is all a Wolf is--continued faithfully watching by his friend's bedside.

The fever had seemed slight at first, so that every one was shocked when there came suddenly a turn for the worse, and three days before Christmas Jimmie died. He had no more sincere mourner than his "Wolfie." The great gray creature howled in miserable answer to the church-bell tolling when he followed the body on Christmas Eve to the graveyard at St. Boniface. He soon came back to the premises behind the saloon, but when an attempt was made to chain him again, he leaped a board fence and was finally lost sight of.

Later that same winter old Renaud, the trapper, with his pretty half-breed daughter, Ninette, came to live in a little log-cabin on the river bank. He knew nothing about Jimmie Hogan, and he was not a little puzzled to find Wolf tracks and signs along the river on both sides between St. Boniface and Fort Garry. He listened with interest and doubt to tales that the Hudson Bay Company's men told of a great Gray-wolf that had come to live in the region about, and even to enter the town at night, and that was in particular attached to the woods about St. Boniface Church.

On Christmas Eve of that year when the bell tolled again as it had done for Jimmie, a lone and melancholy howling from the woods almost convinced Renaud that the stories were true. He knew the wolf-cries--the howl for help, the love song, the lonely wail, and the sharp defiance of the Wolves. This was the lonely wail.

The trapper went to the riverside and gave an answering howl. A shadowy form left the far woods and crossed on the ice to where the man sat, log-still, on a log. It came up near him, circled past and sniffed, then its eye glowed; it growled like a Dog that is a little angry, and glided back into the night.

Thus Renaud knew, and before long many townfolk began to learn, that a huge Gray-wolf was living in their streets, "a Wolf three times as big as the one that used to be chained at Hogan's gin-mill." He was the terror of Dogs, killing them on all possible occasions, and some said, though it was never proven, that he had devoured more than one half-breed who was out on a spree.

And this was the Winnipeg Wolf that I had seen that day in the wintry woods. I had longed to go to his help, thinking the odds so hopelessly against him, but later knowledge changed the thought. I do not know how that fight ended, but I do know that he was seen many times afterward and some of the Dogs were not.

Thus his was the strangest life that ever his kind had known. Free of all the woods and plains, he elected rather to lead a life of daily hazard in the town--each week at least some close escape, and every day a day of daring deeds; finding momentary shelter at times under the very boardwalk crossings. Hating the men and despising the Dogs, he fought his daily way and held the hordes of Curs at bay or slew them when he found them few or single; harried the drunkard, evaded men with guns, learned traps--learned poison, too--just how, we cannot tell, but learn it he did, for he passed it again and again, or served it only with a Wolf's contempt.

Not a street in Winnipeg that he did not know; not a policeman in Winnipeg that had not seen his swift and shadowy form in the gray dawn as he passed where he would; not a Dog in Winnipeg that did not cower and bristle when the telltale wind brought proof that old Garou was crouching near. His only path was the warpath, and all the world his foes. But throughout this lurid, semi-mythic record there was one recurring pleasant thought--Garou never was known to harm a child.


Ninette was a desert-born beauty like her Indian mother, but gray-eyed like her Normandy father, a sweet girl of sixteen, the belle of her set. She might have married any one of the richest and steadiest young men of the country, but of course, in feminine perversity her heart was set on that ne'er-do-well, Paul des Roches. A handsome fellow, a good dancer and a fair violinist, Fiddler Paul was in demand at all festivities, but he was a shiftless drunkard and it was even whispered that he had a wife already in Lower Canada. Renaud very properly dismissed him when he came to urge his suit, but dismissed him in vain. Ninette, obedient in all else, would not give up her lover. The very day after her father had ordered him away she promised to meet him in the woods just across the river. It was easy to arrange this, for she was a good Catholic, and across the ice to the church was shorter than going around by the bridge. As she went through the snowy wood to the tryst she noticed that a large gray Dog was following. It seemed quite friendly, and the child (for she was still that) had no fear, but when she came to the place where Paul was waiting, the gray Dog went forward rumbling in its chest. Paul gave one look, knew it for a huge Wolf, then fled like the coward he was. He afterward said he ran for his gun. He must have forgotten where it was, as he climbed the nearest tree to find it. Meanwhile Ninette ran home across the ice to tell Paul's friends of his danger. Not finding any firearms up the tree, the valiant lover made a spear by fastening his knife to a branch and succeeded in giving Garou a painful wound on the head. The savage, creature growled horribly but thenceforth kept at a safe distance, though plainly showing his intention to wait till the man came down. But the approach of a band of rescuers changed his mind, and he went away.

Fiddler Paul found it easier to explain matters to Ninette than he would to any one else. He still stood first in her affections, but so hopelessly ill with her father that they decided on an elopement, as soon as he should return from Fort Alexander, whither he was to go for the Company, as dog-driver. The Factor was very proud of his train Dogs--three great Huskies with curly, bushy tails, big and strong as Calves, but fierce and lawless as pirates. With these the Fiddler Paul was to drive to Fort Alexander from Fort Garry--the bearer of several important packets. He was an expert Dog-driver, which usually means relentlessly cruel. He set off blithely down the river in the morning, after the several necessary drinks of whiskey. He expected to be gone a week, and would then come back with twenty dollars in his pocket, and having thus provided the sinews of war, would carry out the plan of elopement. Away they went down the river on the ice. The big Dogs pulled swiftly but sulkily as he cracked the long whip and shouted, "Allez, allez, marchez." They passed at speed by Renaud's shanty on the bank, and Paul, cracking his whip and running behind the train, waved his hand to Ninette as she stood by the door. Speedily the cariole with the sulky Dogs and drunken driver disappeared around the bend--and that was the last ever seen of Fiddler Paul.

That evening the Huskies came back singly to Fort Garry. They were spattered with frozen blood, and were gashed in several places. But strange to tell they were quite "unhungry."

Runners went on the back trail and recovered the packages. They were lying on the ice unharmed. Fragments of the sled were strewn for a mile or more up the river; not far from the packages were shreds of clothing that had belonged to the Fiddler.

It was quite clear, the Dogs had murdered and eaten their driver.

The Factor was terribly wrought up over the matter. It might cost him his Dogs. He refused to believe the report and set off to sift the evidence for himself. Renaud was chosen to go with him, and before they were within three miles of the fatal place Renaud pointed to a very large track crossing from the east to the west bank of the river, just after the Dog sled. He ran it backward for a mile or more on the eastern bank, noted how it had walked when the Dogs walked and run when they ran, before he turned to the Factor and said: "A beeg Voolf--he come after ze cariole all ze time."

Now they followed the track where it had crossed to the west shore. Two miles above Kildonan woods the Wolf had stopped his gallop to walk over to the sled trail, had followed it a few yards, then had returned to the woods.

"Paul he drop somesin' here, ze packet maybe; ze Voolf he come for smell. He follow so--now he know zat eez ze drunken Paul vot slash heem on ze head."

A mile farther the Wolf track came galloping on the ice behind the cariole. The man track disappeared now, for the driver had leaped on the sled and lashed the Dogs. Here is where he cut adrift the bundles. That is why things were scattered over the ice. See how the Dogs were bounding under the lash. Here was the Fiddler's knife in the snow. He must have dropped it in trying to use it on the Wolf. And here-what! the Wolf track disappears, but the sled track speeds along. The Wolf has leaped on the sled. The Dogs, in terror, added to their speed; but on the sleigh behind them there is a deed of vengeance done. In a moment it is over; both roll off the sled; the Wolf track reappears on the east side to seek the woods. The sled swerves to the west bank, where, after half a mile, it is caught and wrecked on a root.

The snow also told Renaud how the Dogs, entangled in the harness, had fought with each other, had cut themselves loose, and trotting homeward by various ways up the river, had gathered at the body of their late tyrant and devoured him at a meal.

Bad enough for the Dogs, still they were cleared of the murder. That certainly was done by the Wolf, and Renaud, after the shock of horror was past, gave a sigh of relief and added, "Eet is le Garou. He hab save my leel girl from zat Paul. He always was good to children."


This was the cause of the great final hunt that they fixed for Christmas Day just two years after the scene at the grave of Little Jim. It seemed as though all the Dogs in the country were brought together. The three Huskies were there--the Factor considered them essential--there were Danes and trailers and a rabble of farm Dogs and nondescripts. They spent the morning beating all the woods east of St. Boniface and had no success. But a telephone message came that the trail they sought had been seen near the Assiniboine woods west of the city, and an hour later the hunt was yelling on the hot scent of the Winnipeg Wolf.

Away they went, a rabble of Dogs, a motley rout of horsemen, a mob of men and boys on foot. Garou had no fear of the Dogs, but men he knew had guns and were dangerous. He led off for the dark timber line of the Assiniboine, but the horsemen had open country and they headed him back. He coursed along the Colony Creek hollow and so eluded the bullets already flying. He made for a barb-wire fence, and passing that he got rid of the horsemen for a time, but still must keep the hollow that baffled the bullets. The Dogs were now closing on him. All he might have asked would probably have been to be left alone with them--forty or fifty to one as they were--he would have taken the odds. The Dogs were all around him now, but none dared to close in, A lanky Hound, trusting to his speed, ran alongside at length and got a side chop from Garou that laid him low. The horsemen were forced to take a distant way around, but now the chase was toward the town, and more men and Dogs came running out to join the fray.

The Wolf turned toward the slaughter-house, a familiar resort, and the shooting ceased on account of the houses, as well as the Dogs, being so near. These were indeed now close enough to encircle him and hinder all further flight. He looked for a place to guard his rear for a final stand, and seeing a wooden foot-bridge over a gutter he sprang in, there faced about and held the pack at bay. The men got bars and demolished the bridge. He leaped out, knowing now that he had to die, but ready, wishing only to make a worthy fight, and then for the first time in broad day view of all his foes he stood--the shadowy Dog-killer, the disembodied voice of St. Boniface woods, the wonderful Winnipeg Wolf.


At last after three long years of fight he stood before them alone, confronting twoscore Dogs, and men with guns to back them--but facing them just as resolutely as I saw him that day in the wintry woods. The same old curl was on his lips--the hard-knit flanks heaved just a little, but his green and yellow eye glowed steadily. The Dogs closed in, led not by the huge Huskies from the woods--they evidently knew too much for that--but by a Bulldog from the town; there was scuffling of many feet; a low rumbling for a time replaced the yapping of the pack; a flashing of those red and grizzled jaws, a momentary hurl back of the onset, and again he stood alone and braced, the grim and grand old bandit that he was. Three times they tried and suffered. Their boldest were lying about him. The first to go down was the Bulldog. Learning wisdom now, the Dogs held back, less sure; but his square-built chest showed never a sign of weakness yet, and after waiting impatiently he advanced a few steps, and thus, alas! gave to the gunners their long-expected chance. Three rifles rang, and in the snow Garou went down at last, his life of combat done.

He had made his choice. His days were short and crammed with quick events. His tale of many peaceful years was spent in three of daily brunt. He picked his trail, a new trail, high and short. He chose to drink his cup at a single gulp, and break the glass-but he left a deathless name.

Who can look into the mind of the Wolf? Who can show us his wellspring of motive? Why should he still cling to a place of endless tribulation? It could not be because he knew no other country, for the region is limitless, food is everywhere, and he was known at least as far as Selkirk. Nor could his motive be revenge. No animal will give up its whole life to seeking revenge; that evil kind of mind is found in man alone. The brute creation seeks for peace.

There is then but one remaining bond to chain him, and that the strongest claim that anything can own--the mightiest force on earth.

The Wolf is gone. The last relic of him was lost in the burning Grammar School, but to this day the sexton of St. Boniface Church avers that the tolling bell on Christmas Eve never fails to provoke that weird and melancholy Wolf-cry from the wooded graveyard a hundred steps away, where they laid his Little Jim, the only being on earth that ever met him with the touch of love.

kolmapäev, 28. juuni 2023

Giacomo Casanova

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Giacomo Girolamo Casanova (/ ˌkæsəˈnoʊvə, ˌkæzə - /, itaalia: [ˈdʒaːkomo dʒiˈrɔːlamo kazaˈnɔːva, kasa-]; 2. aprill 1725 - 4. juuni 1798) oli Itaalia seikleja ja kirjanik Veneetsia Vabariigist. Tema autobiograafiat Histoire de ma vie (Minu elu lugu) peetakse üheks kõige autentsemaks 18. sajandi Euroopa ühiskonnaelu tavade ja normide allikaks.

Nagu tol ajal polnud haruldane, kasutas Casanova olenevalt asjaoludest enam-vähem fiktiivseid nimesid, näiteks parun või Farussi (tema ema nimi) või Chevalier de Seingalt (prantsuse keeles hääldus: [sɛ̃ɡɑl]) krahv. Pärast oma teist Veneetsiast pagendamist kirjutas ta oma tööd Jacques Casanova de Seingaltile sageli alla.

Ta on nii kuulsaks saanud sageli keeruliste ja keerukate suhete pärast naistega, et tema nimi on nüüd naissoost sünonüüm. Ta suhtles Euroopa autoritasude, paavstide ja kardinalidega koos selliste valgustitega nagu Voltaire, Goethe ja Mozart. Viimased aastad veetis ta Dux Chateau's (Böömimaal) raamatukoguhoidjana krahv Waldsteini majapidamises, kus ta kirjutas ka oma eluloo.

18. sajandi hurmur Giacomo Casanova tavatses läbi käia kuninglike isikute ja filosoofidega, võrgutas aadlidaame oma sarmiga ning mängis kaardimängus maha varandusi. Pidurdamatul seiklejal oli ka palju vaenlasi.


Casanova pani oma mainele aluse juba 16aastasena. Ta oli siis armunud sama vanasse tüdrukusse Angelasse, kes elas koos rikka krahviga Veneetsias. Majas elasid ka kaks õde, 16aastane Nanetta ja tema aasta noorem õde Martina.

Noor Giacomo palus õdedel armastatud Angelale anda üle armastuskirja.

Kui Angela ta tagasi lükkas, pakkusid õed noorele mehele tema õnnetus armastuses lohutust. Kui nad olid koos tühjendanud kaks pudelit veini, muutus meeleolu ülevamaks ja Casanova lõpetas kahe õega voodis. Pimedus saabus ja peagi ei teadnud ta, millise õega ta armatses.

Nii leidis aset Casanova seksuaalne debüüt, vähemasti kui uskuda detailset kirjeldust, mille ta esitas palju aastaid hiljem kirjutatud memuaarides.

Teine veider armuepisood leidis aset, kui Casanova oli 28aastane. Ta oli lubanud abielluda ühe 14aastase tüdrukuga, kes pidi elama kloostris seni, kuni saab 18aastaseks. Casanova pidas noore tütarlapsega kontakti ühe nunna kaudu. Lõpuks sai ka sellest nunnast Casanova armuke.

See polnud siiski esimene kord, mil nunn oma kasinusvannet rikkus. Ta viis Casanova endaga kaasa oma teise armukese majja. Pärast seda, kui nad olid seksinud, ütles nunn, et majaomanik oli neid vaadanud magamistoa seinas oleva augu kaudu.

Oma memuaarides nentis Casanova uhkelt, et armuke, kes oli neid piilunud, oli silmapaistev Prantsuse saadik musjöö Bernis, kellest hiljem sai kardinal.

Kokku oli Casanoval ta enda andmeil 40 aasta jooksul 116 sekspartnerit. Vallutuste hulgas olid naised igas vanuses ja igast sotsiaalsest klassist.



Veneetsia 1730. aastatel

Giacomo Girolamo Casanova sündis Veneetsias 1725. aastal näitleja Zanetta Farussi, näitleja ja tantsija Gaetano Casanova abikaasa juures. Giacomo oli esimene kuuest lapsest, talle järgnesid Francesco Giuseppe (1727–1803), Giovanni Battista (1730–1795), Faustina Maddalena (1731–1736), Maria Maddalena Antonia Stella (1732–1800) ja Gaetano Alvise (1734) –1783).

Casanova sünni ajal õitses Veneetsia linn Euroopa naudingute pealinnana, valitsesid poliitilisi ja religioosseid konservatiive, kes sallisid sotsiaalseid pahesid ja julgustasid turismi. See oli kohustuslik peatus Suure Tuuri ajal, mida sõitsid täisealised noormehed, eriti Suurbritannia kuningriigi mehed. Kuulus karneval, hasartmängumajad ja kaunid kurtisaanid olid võimsad joonistuskaardid. See oli miljöö, mis Casanovat aretas ja tegi temast oma kõige kuulsama ja esinduslikuma kodaniku.

San Samuele - Casanova lapsepõlvelinnak 17. sajandi lõpus.

Casanova eest hoolitses vanaema Marzia Baldissera, samal ajal kui ema teatris Euroopas ringi tuuritas. Tema isa suri kaheksa-aastaselt. Lapsena kannatas Casanova ninaverejooksu ja vanaema otsis nõialt abi: "Gondlist lahkudes astume kopasse, kus leiame kaubaalusel istuva vana naise, süles must kass ja veel viis-kuus inimest. tema ümber. " Ehkki kohaldatud mittemidagiütlev oli ebaefektiivne, oli Casanova loitsust lummatud. [13] Võib-olla ninaverejooksu leevendamiseks (arst süüdistas Veneetsia õhutihedust) saadeti Casanova oma üheksandal sünnipäeval Padova mandriosa pansionaati. Casanova jaoks oli vanemate hooletusse jätmine kibe mälestus. "Nii et nad said minust lahti," kuulutas ta.

Tingimused pansionaadis olid kohutavad, nii et ta palus, et ta saaks oma peamise juhendaja Abbé Gozzi hoole alla, kes juhendas teda akadeemilistes ainetes ja viiulis. Casanova kolis preestri ja tema perekonna juurde ning elas seal suurema osa teismeeast. Gozzi majapidamises puutus Casanova esmakordselt kokku vastassooga, kui Gozzi noorem õde Bettina 11-aastaselt teda hellitas. Bettina oli "ilus, kergemeelne ja suurepärane romanside lugeja. ... Tüdruk rõõmustas mind üks kord, kuigi mul polnud aimugi, miks. Just tema süütas mu südamesse järk-järgult esimesed tundesädemed, millest hiljem sai minu valitsev kirg. " perekond Gozzi.

Juba varakult näitas Casanova kiiret mõistlikkust, intensiivset isu teadmiste järele ja igavesti uurivat meelt. Ta astus Padua ülikooli 12-aastaselt ja lõpetas 1742. aastal õigusteaduse erialal ("mille pärast tundsin ületamatut vastumeelsust"). Tema eestkostja lootus oli, et temast saab kiriklik jurist. Casanova oli õppinud ka moraalifilosoofiat, keemiat ja matemaatikat ning tundis teravat huvi meditsiini vastu. ("Mul oleks pidanud lubama teha nii, nagu ma soovisin, ja saada arstiks, kusjuures elukutse on räppimine veelgi tõhusam kui õiguspraktikas.") Ta määras sageli endale ja sõpradele oma ravimeetodeid. Ülikoolis käies hakkas Casanova mängima ja sattus kiiresti võlgadesse, põhjustades vanaema poolt tagasikutsumise Veneetsiasse, kuid hasartmänguharjumus sai kindlalt paika.

San Samuele kirik, kus Casanova ristiti, ja Malipiero palee  umbes aastal 1716

Veel Veneetsias alustas Casanova vaimulikuõiguslikku karjääri ja võeti abetiks pärast seda, kui Veneetsia patriarh oli talle andnud väikesed korraldused. Ta vedas edasi-tagasi Paduasse, et jätkata ülikooliõpinguid. Nüüdseks oli temast saanud mingi dandy - pikk ja tume, pikad juuksed puuderdatud, lõhnastatud ja keerukalt lokkis. Ta kiitis ennast kiiresti patrooni (mida ta pidi kogu elu tegema), 76-aastase Veneetsia senaatori Alvise Gasparo Malipiero, Palazzo Malipiero omaniku, Casanova kodu lähedal Veneetsias. Malipiero liikus parimates ringkondades ja õpetas noorele Casanovale palju head toitu ja veini ning ühiskonnas käitumist. Casanova tabati aga Malipiero kavandatud võrgutusobjekti, näitlejanna Teresa Imeri jutustamisest ning senaator ajas nad mõlemad oma majast minema. Casanova kasvav uudishimu naiste vastu viis tema esimese täieliku seksuaalse kogemuseni, kus kaks õde, Nanetta ja Marton Savorgnan, tollal 14 ja 16, olid Grimanide kauged sugulased. Casanova kuulutas, et tema kohtumine kinnitas kindlalt tema elu.

Varajane karjäär Itaalias ja välismaal

Skandaalid rikkusid Casanova lühikest kirikukarjääri. Pärast vanaema surma astus Casanova korraks seminari, kuid peagi viis võlg ta esimest korda vanglasse. Ema katse kindlustada talle positsioon piiskop Bernardo de Bernardise juures lükkas Casanova tagasi pärast väga lühikest katset tingimuste üle piiskopi Calabria kirikus. Selle asemel leidis ta töö kirjatundjana Rooma võimsa kardinal Acquaviva juures. Paavstiga kohtudes palus Casanova uljalt "keelatud raamatute" lugemiseks ja kalasöömisest (mis tema sõnul põletas silmi) vabastust. Samuti koostas ta teisele kardinalile armastuskirjad. Kui Casanovast sai skandaali patuoin, milles osales kohalik täheristidega armunud paar, vallandas kardinal Acquaviva Casanova, tänades teda ohverdamise eest, kuid lõpetades kirikukarjääri.

Uue elukutse otsimisel ostis Casanova komisjoni, et saada Veneetsia sõjaväeohvitser. Tema esimene samm oli vaadata seda osa:

Mõeldes sellele, et kirikukarjääris on nüüd vähe tõenäosust, et saan varanduse, otsustasin riietuda sõduriks ... küsin hea rätsepa käest ... ta toob mulle kõik, mida mul on vaja Marsi järgijana esineda. ... Mu vormiriietus oli valge, sinise vestiga, õlasõlm hõbedast ja kullast ... Ostsin pika mõõga ja nägus kepp käes, musta kokardiga trimmimüts, sisselõigatud juustega. külgvurrud ja pika vale pats, asusin kogu linnale muljet avaldama.

Konstantinoopol 18. sajandil

Ta liitus Veneetsia rügemendiga Korfus, viibimise katkestas lühike reis Konstantinoopolisse, näiliselt selleks, et edastada kiri oma endiselt meistrilt kardinalilt. Leides, et tema edasiliikumine on liiga aeglane ja kohus igav, õnnestus tal kaotada suurem osa palgast faro mängides. Casanova loobus peagi sõjaväekarjäärist ja naasis Veneetsiasse.

21-aastaselt asus ta professionaalseks mänguriks, kuid kaotades kogu oma vahendustasu müügist järelejäänud raha, pöördus ta oma vana heategija Alvise Grimani poole. Nii alustas Casanova oma kolmandat karjääri viiuldajana San Samuele teatris, "ülima kunsti menüüst reisijana, kus keskpärasust põlatakse õigupoolest, kui imetletakse seda, kes silma paistab. ... Minu amet ei olnud üllas. , kuid mind see ei huvitanud. Kõike eelarvamusteks nimetades omandasin peagi kõik oma degradeerunud muusikamuusikute harjumused. " Tema ja mõned tema kaaslased "veetsid oma ööd sageli mööda linna erinevaid kvartaleid ringi mõeldes kõige skandaalsemaid praktilisi nalju välja mõeldes ja neid täide viies ... lõbustasime end lahti eramute ees sildunud gondlite lahti harutamisega, mis seejärel triivisid vooluga ". Samuti saatsid nad ämmaemandaid ja arste valekõnedele.

Õnn tuli appi, kui Casanova, kes polnud oma muusikuosaga rahul, päästis Bragadini perekonna Veneetsia patritsiku elu, kes sai pulmapalli järel gondliga Casanovaga sõites insuldi. Nad peatusid kohe, et senaator veritseks. Seejärel veristas senaatori palees arst senaatorist uuesti ja määras senaatori rinnale elavhõbeda salvi - tol ajal kõikehõlmava, kuid mürgise vahendi. See tõstis tema temperatuuri ja põhjustas tohutu palaviku ning Bragadin näis lämbuvat tema enda paistes tuuletorust. Preester kutsuti, kuna surm näis lähenevat. Vaatamata raviarsti protestidele käskis Casanova salvi eemaldada ja senaatori rinda pesta jaheda veega. Senaator paranes haigusest puhkuse ja mõistliku toitumisega. Oma nooruse ja meditsiiniteadmiste hõlpsa ettekandmise tõttu arvasid senaator ja tema kaks poissmeesest sõpra, et Casanova on üle tema aastate mõistlik ja jõudsid järeldusele, et tal peavad olema varjatud teadmised. Kuna nad olid ise kabalistid, kutsus senaator Casanova oma leibkonda ja temast sai eluaegne patroon.

Casanova märkis oma mälestustes:

Ma läksin kõige usaldusväärsemale, üllamale ja ainukesele loomulikule kursusele. Otsustasin asetada ennast olukorda, kus ma ei pea enam ilma elu vajadusteta minema: ja mida need hädavajadused minu jaoks olid, ei osanud keegi minust paremat hinnangut anda. Keegi Veneetsias ei suutnud mõista, kuidas võiks valitseda lähedus mina ja kolm nende iseloomuga meest, nad kõik on taevas ja mina kogu maa; nad on oma moraalis kõige karmimad ja ma olen sõltuvuses igat sorti elust.

Järgmised kolm aastat senaatori patroonil, töötades nominaalselt juristiabina, juhtis Casanova aadliku elu, riietudes suurepäraselt ja, nagu talle oli loomulik, veetes suurema osa ajast hasartmängudes ja harrastades ameerikalikke tegevusi. Tema patroon oli ülimalt salliv, kuid ta hoiatas Casanovat, et ühel päeval maksab ta selle hinna; "Tegin tema kohutavate ennustuste üle nalja ja läksin oma teed." Kuid mitte palju hiljem oli Casanova edasiste skandaalide tõttu sunnitud Veneetsiast lahkuma. Casanova oli kaevanud üles värskelt maetud surnukeha, et mängida vaenlasele praktilist nalja ja täpset kättemaksu, kuid ohver sattus halvatusse, et mitte kunagi taastuda. Ja teises skandaalis süüdistas teda petnud noor neiu vägistamises ja läks ametnike juurde. Hiljem mõisteti Casanova selles kuriteos tõendite puudumise tõttu õigeks, kuid selleks ajaks oli ta juba Veneetsiast põgenenud.

Alessandro Longhi portree Casanovast

Parmasse põgenedes sõlmis Casanova kolm kuud afääri prantslannaga, kelle nimeks sai "Henriette", ehk sügavaim armastus, mida ta kunagi kogenud on - naine, kes ühendab ilu, intelligentsust ja kultuuri. Tema sõnade järgi: "Need, kes usuvad, et naine ei ole võimeline meest ööpäeva jooksul ühtviisi õnnelikuks tegema, ei ole kunagi tundnud Henriette'i. Rõõm, mis mu hinge ujutas, oli palju suurem, kui vestlesin temaga päeval, kui hoidsin teda öösel süles. Olles palju lugenud ja omanud loomulikku maitset, hindas Henriette kõike õigesti. " Ta hindas Casanovat ka teravalt. Nagu märkis Casanovist J. Rives Childs kirjutas:

Võib-olla pole ükski naine nii kütkestanud Casanovat kui Henriette; vähesed naised said temast nii sügava arusaama. Ta tungis nende suhte varakult tema välimisse kesta, seistes vastu kiusatusele oma saatus temaga ühendada. Naine sai aru tema heitlikust olemusest, sotsiaalse tausta puudumisest ja rahanduse ebakindlusest. Enne lahkumist libistas naine tema taskusse viissada loid, mis näitas tema hinnangut temale.

Suur tuur

Hullunud ja meeleheitel naasnud Casanova naasis Veneetsiasse ning pärast head hasartmängusarja toibus ja asus suurejoonelisele tuurile, jõudes 1750. aastal Pariisi. Teel sattus ta ühest linnast teise ooperipilte meenutavatesse seksuaalsetesse eskaadidesse. Lyonis astus ta vabamüürlaste ühiskonda, mis apelleeris tema huvile salajasete rituaalide vastu ja mis meelitas enamjaolt intellekti ja mõjukaid mehi, kes osutusid tema elus kasulikuks, pakkudes väärtuslikke kontakte ja tsenseerimata teadmisi. Casanovat köitis ka roosikristsiaanlus. Lyonis saab Casanova kaaslaseks ja võttis lõpuks Šoti riitusmeistri Masoni kõrgeima kraadi.

Mis puudutab tema algatamist Šoti riituse vabamüürlusele Lyonis, öeldi memuaarides:

See oli Lyonis, kus auväärne isik, kellega tutvusin M. de Rochebaroni majas, sai minu jaoks poolehoiu algatada vabamüürluse ülevates pisiasjades. Jõudsin Pariisi lihtsa õpipoisina; paar kuud pärast saabumist sain minust kaaslane ja peremees; viimane on kindlasti vabamüürluse kõrgeim kraad, sest kõik teised kraadid, mille ma hiljem omandasin, on ainult meeldivad leiutised, mis küll sümboolselt ei lisa meistri väärikusele midagi.

- Jacques [Giovanni Giacomo] Casanova De Seingalti mälestused 1725–1798. Pariisi ja vanglasse, köide 2A - Pariis.

Casanova viibis kaks aastat Pariisis, õppis keelt, veetis palju aega teatris ja tutvustas end märkimisväärsetele. Varsti märkisid Pariisi politsei aga tema arvukad sidemed, nagu nad olid peaaegu igas linnas, mida ta külastas.

1752. aastal kolisid tema vend Francesco ja ta Pariisist Dresdenisse, kus elasid tema ema ja õde Maria Maddalena. Tema uus näidend La Moluccheide, mis on nüüdseks kadunud, etendati Kuninglikus teatris, kus ema mängis sageli peaosades. [44] [45] Seejärel külastas ta Prahat ja Viini, kus viimase linna kitsam moraalne õhkkond ei olnud talle meeltmööda. Lõpuks naasis ta Veneetsiasse 1753. aastal. [46] Veneetsias jätkas Casanova oma eskapada, korjates üles palju vaenlasi ja pälvides Veneetsia inkvisiitorite suurema tähelepanu. Tema politseiraamatust sai pikendatud nimekiri teatatud jumalateotustest, võrgutamistest, kaklustest ja avalikest vaidlustest. [47] Casanova teadmisi kabalismi ja vabamüürlusest ning tema raamatukogus keelatud raamatute leidmiseks uuriti riiklikku spiooni Giovanni Manuccit. Senaator Bragadin soovitas seekord kogu tõsiselt (olles ise endine inkvisiitor) oma "pojal" kohe lahkuda või tulla vastu kõige jäigematele tagajärgedele.

Vangistus ja põgenemine

26. juulil 1755 arreteeriti Casanova 30-aastaselt usu vastu võitlemise ja tavalise sündsuse eest: "Olles teadvustanud G. Casanova poolt peamiselt avalikes pahameeltes püha religiooni vastu toime pandud rasketes vigades, on nende tribunal põhjustanud tema ekselentsid. juhtide all arreteerida ja vangistada. " "Juhid" oli Dose palee idatiiva viimasel korrusel seitsmest kambrist koosnev vangla, mis oli reserveeritud kõrgema staatusega vangidele ja teatud tüüpi õigusrikkujaile - näiteks poliitvangidele, vabastatud või libertiinsetele preestritele või munkadele ja liigkasuvõtjad - ja nimetatud palee katust katvate pliiplaatide järgi. Järgmisel 12. septembril karistati teda ilma kohtuprotsessita, teda ei teavitatud vahistamise põhjustest ja karistusest viieaastane vangistus.

"See on tema. Pange ta vahi alla!"

Ta paigutati üksikute kambrisse riiete, kaubaaluste, laua ja tugitooliga "kõige halvemast kambrist", kus ta kannatas pimeduse, suvesooja ja "miljonite kirbude" tõttu. Peagi pandi ta majja kambrikaaslaste juurde ning viie kuu ja krahv Bragadini isikliku üleskutse järel anti talle talviselt soe voodipesu ning igakuine stipendium raamatute ja parema toidu eest. Harjutuste ajal, mis talle vangla garnis lubati, leidis ta musta marmoritüki ja raudkangi, mille ta salakaupa tagasi smugeldas; peitis ta baari oma tugitooli sisse. Kui ta oli ajutiselt kambrikaaslasteta, veetis ta kaks nädalat lati kivi teravikuks. Siis hakkas ta läbi voodi all asuva puitpõranda kaevama, teades, et tema kamber asub otse inkvisiitori kambri kohal. Vaid kolm päeva enne kavatsetud põgenemist, festivali ajal, kui allpool asuvas kambris ei olnud ühtegi ametnikku, viidi Casanova vaatega vaatamata suuremasse kergemasse kambrisse, vaatamata protestidele, et ta on oma asukohas täiesti õnnelik. Tema uues kambris: "Istusin oma tugitoolis nagu mees uimasena; liikumatult kui kuju nägin, et olin raisanud kõik oma tehtud pingutused ja ei suutnud neid kahetseda. Tundsin, et mul pole midagi loota ja ainus kergendus, mis mulle jäi, oli mitte mõelda tulevikule. "

Ületas oma inertsi, Casanova seatud teise põgenemisplaani. Ta palus abi vangi kõrval raku, Isa Balbi, renegaat preester. Spike, mis viidi uude kongi tugitooli sees, anti preestrile folio Piiblis, mis on läbi kuhjava plaadi pasta poolt hoodwinked jailer. Preester tegi oma laes augu, ronis üle ja tegi Casanova kongi laes augu. Et neutraliseerida oma uut kongikaaslast, kes oli spioon, mängis Casanova oma ebausus telgi ja terroriseeris ta vaikuseks.  Kui Balbi tungis Läbi Casanova raku, tõstis Casanova end läbi lae, jättes maha märkuse, mis tsiteeris 117. 

Illustratsioon minu lennu loost

Spioon jäi maha, liiga hirmunud tagajärgede st, kui ta oli püütud põgenevad teised. Casanova ja Balbi tungisid läbi juhtplaatide ja Doge'i palee kaldkatusele, kus oli raske udu keerlemas. Tilk lähedal kanal on liiga suur, Casanova prised avatud rest üle dormer akna ja murdis akna saada sisenemise. Nad leidsid katuselt pika redeli ja lisalehe "köie" kasutamisega, mille Casanova oli ette valmistanud, langetasid end ruumi, mille põrand oli 25 jalga allpool. Nad puhkasid hommikuni, vahetasid riideid, siis murdsid väikese luku väljapääsuuksel ja läksid palee koridori, läbi galeriide ja kambrite, ja trepist alla, kus veendes valvurit, et nad olid tahtmatult paleesse lukustatud pärast ametlikku funktsiooni, lahkusid nad läbi viimase ukse. See oli 6:00 hommikul ja nad põgenesid gondel. Lõpuks Casanova jõudis Pariisi, kus ta saabus samal päeval (5. jaanuar 1757), et Robert-François Damiens tegi katse elu Louis XV (Casanova hiljem tunnistajaks ja kirjeldada oma hukkamist.)

Kolmkümmend aastat hiljem 1787, Casanova kirjutas Story of My Flight, mis oli väga populaarne ja oli kordustrükk paljudes keeltes, ja ta kordas lugu veidi hiljem oma memuaarides. Casanova otsus ärakasutamise kohta on iseloomulik:

Nii andis Jumal mulle selle, mida ma vajan põgenemiseks, mis pidi olema ime, kui mitte ime. Tunnistan, et olen selle üle uhke; kuid minu uhkus ei tule minu õnnestunusest, sest õnnel oli sellega palju pistmist; see tuleb sellest, et ma olen jõudnud järeldusele, et seda asja saab teha ja mul oli julgust seda ette võtta. 

Tagasi Pariisi

Ta teadis, et tema viibimine Pariisis võib olla pikk ja ta jätkas vastavalt: "Ma nägin, et täita midagi pean tooma kõik oma füüsilise ja moraalse teaduskonnad mängida, teha tuttavaks suur ja võimas, teostada range enesekontrolli ja mängida kameeleon." Casanova oli küpsenud ja seekord Pariisis, kuigi see sõltus kohati kiirest mõtlemisest ja otsustavast tegevusest, oli ta rohkem kalkuleeriv ja kaalutletud. Tema esimene ülesanne oli leida uus patroon. Ta oli taas ühenduses vana sõbra de Bernis'ga , kes on nüüd Prantsusmaa välisminister. Casanova oli soovitanud tema patroon leida vahend, et koguda vahendeid, et koguda vahendeid riigi viis saada kohe kasuks. Casanova sai kohe üheks esimese osariigi loteriiusaldusisikuteks ja üheks oma parimaks piletimüüjaks. Ettevõte teenis talle kiiresti suure varanduse.  Kui raha käes on, reisis ta suurtes ringkondades ja võttis kaasa uued võrgutamised. Ta duped paljud socialites oma okultismi, eriti Marquise Jeanne d'Urfé, kasutades oma suurepärast mälu, mis pani teda tundub olevat võluri võimu numerology. Casanova arvates "lolli petmine on aruka mehe ärakasutamine". 

Casanova väitis, et rosicrucian ja alkeemik, võimed, mis tegi ta populaarne mõned silmapaistvamad arvud ajastu, nende hulgas Madame de Pompadourkrahv de Saint-Germaind'Alembertja Jean-Jacques Rousseau. Nii populaarne oli alkeemia seas aadlikud, eriti otsida "filosoofi kivi", et Casanova oli väga ihalda oma oletatavasti teadmisi, ja ta kasu ilusti. Ta kohtus siiski oma matšiga krahv de Saint-Germainis: "See väga ainsuse mees, kes on sündinud kõige paljasemaks kõigist petturitest, kuulutati karistamatult ja vabaõhuga, et ta oli 300 aastat vana, et tal on universaalne ravim, et ta tegi kõike, mis talle loodusest meeldis, et ta lõi teemante." 

De Bernis otsustas saata Casanova Dunkirki oma esimesel luuramismissioonil. Casanovale maksti hästi oma kiire töö eest ja see kogemus ajendas ühte tema vähestest märkustest ancien régime ja klassi, millest ta sõltus. Ta märkis tagantjärele: "Kõik Prantsuse ministrid on ühesugused. Nad olid rikas raha, mis tuli välja teiste inimeste taskud rikastada oma olendeid, ja nad olid absoluutsed: alla-trodden inimesed loendatud midagi, ja selle kaudu võlalisus riigi ja segadust rahanduse olid vältimatud tulemused. Revolutsioon oli vajalik." 

Seitsmeaastase sõja alguses kutsuti Casanovat taas riigikassa suurendamiseks. Talle tehti ülesandeks müüa riigivõlakirju Amsterdamis, Holland on sel ajal Euroopa finantskeskus. Tal õnnestus müüa võlakirju ainult 8% soodsa maaga ning järgmisel aastal oli ta piisavalt rikas, et leida oma sissetulekuga siidist manutehas. Prantsuse valitsus pakkus talle isegi tiitlit ja pensioni, kui temast saaks Prantsuse kodanik ja ta töötab rahandusministeeriumi nimel, kuid ta keeldus, võib-olla sellepärast, et see nurjaks tema Wanderlust'Casanova oli jõudnud oma varanduse tippu, kuid ei suutnud seda säilitada. Ta juhtis äri halvasti, laenatud tugevalt üritab seda päästa, ja veetis suure osa oma rikkuse pidev sidemeid oma naistöötajate, kes olid tema "haarem".

Oma võlgade eest vangistati Casanova uuesti, seekord For-l'Évêque'is,kuid vabastati neli päeva hiljem, kui markii d'Urféoli nõudnud. Kahjuks, kuigi ta vabastati, tema patroon de Bernis vallandati Louis XV sel ajal ja Casanova vaenlased suletud teda. Ta müüs ülejäänud asjad ja kindlustas uue missiooni Hollandisse, et distantseeruda oma muredest.


Seekord aga tema missioon ebaõnnestus ja ta põgenes Kölni, siis Stuttgart kevadel 1760, kus ta kaotas oma ülejäänud varanduse. Ta arreteeriti taas oma võlgade eest, kuid tal õnnestus põgeneda Šveitsi. Väsinud oma wanton elu, Casanova külastas kloostri Einsiedeln ja pidas lihtne, õpetlik elu munk. Ta naasis oma hotelli, et mõelda otsusele, vaid kohtamas uut soovi objekti ja pöörduda tagasi oma vanade instinktide juurde, kõik munga elu mõtted olid kiiresti unustatud. Liikudes külastas ta Albrecht von Halleri ja Voltaire'ining saabus Marseille'sse,seejärel Genovasse, Firenzesse, Rooma, Napolisse, Modenasseja Torinosse,liikudes ühelt seksuaalselt rompilt teisele.

1760. aastal hakkas Casanova end chevalier de Seingalti ks, nime, mida ta kogu oma ülejäänud elu üha enam kasutab. Mõnikord kutsus ta end krahv de Farussiks (kasutades oma ema neiupõlvenime) ja kui paavst Clement XIII esitles Casanovat Éperon d'orduga,oli tal muljetavaldav rist ja pael, mida oma rinnal näidata.

Tagasi Pariisis, ta seatud umbes üks tema kõige ennekuulmatu skeemid-veenda oma vana dupe Marquise d'Urfé, et ta võiks muuta teda noormees läbi varjatud vahenditega. Plaan ei andnud Casanovale suurt pistist, mida ta lootis, ja Marquise d'Urfé kaotas lõpuks temasse usu. 

Casanova sõitis Inglismaale aastal 1763, lootes müüa oma idee riigi loterii inglise ametnikud. Ta kirjutas inglise keelest: "Inimestel on eriline iseloom, ühine kogu rahvas, mis paneb neid arvama, et nad on teistest paremad. See on usk, mida jagavad kõik rahvad, igaüks mõtleb ise kõige paremini. Ja nendega on kõik korras."  Oma sidemete kaudu töötas ta koos kuningas George III-ga publikuni, kasutades enamikku väärisesemeid, mille ta oli markii d'Urfé'lt varastanud. Töötades poliitiliste vaatenurkade, ta veetis ka palju aega magamistoas, nagu oli tema harjumus. Nagu vahend, et leida naised tema rõõm, ei saa rääkida inglise keeles, ta pani reklaami ajalehes lasta korter "õige" isik. Ta intervjueeris paljusid noori naisi, valides ühe "Armuke Pauline", kes talle hästi sobib. Varsti asutas ta end oma korteris ja võrgutas ta. Need ja teised sidemed aga jättis ta nõrgaks suguhaigusega ja ta jättis Inglismaa murdma ja haigeks.

Ta läks Austria Hollandisse,taastus, ja siis järgmise kolme aasta jooksul, reisis üle kogu Euroopa, hõlmates umbes 4500 miili bussiga üle töötlemata teedel, ja läheb nii kaugele Kui Moskva ja Peterburi (keskmine igapäevane bussireis on umbes 30 miili). Jällegi, tema peamine eesmärk oli müüa oma loterii kava teistele valitsustele ja korrata suurt edu oli tal Prantsuse valitsus, kuid kohtumine Frederick Suur kandis mingit vilja ja ümbritsevasaksa maad, sama tulemus. Ei ole puudu nud ühendused või usaldus, Casanova läks Venemaale ja kohtus Catherine Great, kuid ta kindlalt keeldus loterii idee.

Aastal 1766, ta visati Varssavist pärast püstoli duelli kolonel Franciszek Ksawery Branicki üle Itaalia näitleja, daam sõber nende. Mõlemad totsetitest said haavata, Casanova vasakul käel. Käsi taastus omaette, pärast Seda, kui Casanova keeldus arstide soovitusest, et see tuleb amputeeritud. Varssavist sõitis ta Breslausi Preisimaa Kuningriigis,seejärel Dresdenisse, kus ta nakatus järjekordse sugupuu nakkusega. 1767.aastal naasis ta mitu kuud Pariisi ja ründas hasartmängusaale, ainult et ta visati Prantsusmaalt välja Louis XV enda korraldusel, peamiselt Casanova kelmuse eest, mis oli seotud Marquise d'Urféga. Nüüd, kui ta on tuntud kogu Euroopas oma hoolimatu käitumise poolest, oleks Casanoval raskusi oma tuntusest ülesaamisega ja varanduse saamisega, nii et ta suundus Hispaaniasse, kus ta ei olnud nii tuntud. Ta püüdis oma tavalist lähenemist, kaldudes hästi paigutatud kontaktid (sageli Freemasons), wining ja söögituba aadlid mõju, ja lõpuks korraldades publiku kohaliku monarh, antud juhul Charles III. Kui talle ei avane uksi, siis ta võis siiski ainult üle Hispaania hulkuma minna, kusjuures sellele ei näidata vähe. Barcelonas põgenes ta mõrva eest ja maandus 6 nädalaks vanglas. Tema Hispaania seiklus ebaõnnestumine, ta naasis Prantsusmaale lühidalt, siis Itaaliasse. 


Roomas pidi Casanova valmistuma, kuidas veneetsiasse naasta. Oodates toetajaid, et saada talle seaduslik sisenemine Veneetsiasse, alustas Casanova oma kaasaegset Toscana-itaalia tõlget Iliad,tema ajalugu troubles Poolasja koomiline mängida. Et ennast Veneetsia võimudega inratiate'ga, tegi Casanova nende eest mingit reklaami. Kuid pärast kuude möödumist ilma tagasikutsumiseta kirjutas ta siiski kaebuse otse inkvisiitidele. Lõpuks sai ta oma kauaotsitud loa ja lõhkemist pisaraid lugedes "Meie, inkvisiitorid riigi, põhjustel teada meile, anda Giacomo Casanova tasuta ohutu käitumine ... volitades teda tulema, minema, peatuma ja tagasi pöörduma, hoidma sidet, kus iganes ta soovib ilma lasta või takistamata. Nagu ka meie tahe." 1774. aasta septembris lubati Casanoval veneetsiasse naasta pärast 18-aastast eksiilis.

Alguses oli tema veneetsiasse naasmine südamlik ja ta oli kuulsus. Isegi inkvisiitorid tahtsid kuulda, kuidas ta nende vanglast põgenes. Tema kolmest poissmehe patroonist oli aga veel elus ainult Dandolo ja Casanova kutsuti tagasi temaga elama. Ta sai Dandololt väikese stipendiumi ja lootis elada oma kirjutistest, kuid sellest ei piisanud. Ta vastumeelselt sai spioon jälle Veneetsia, makstud tükk tööd, aruandluse religiooni, moraali ja kaubanduse, enamik sellest põhineb kuulujutt ja kuulujutt ta kiirenenud sotsiaalsete kontaktide. Ta oli pettunud. Ei ole rahalisi võimalusi huvi tuli umbes ja mõned uksed avati talle ühiskonnas nagu varem.

49-aastaselt olid hoolimatute eluaastate ja tuhandete miilide pikkused reisid võtnud oma osa. Casanova rõuged armid, uppunud põsed ja konks nina sai veelgi märgatav. Tema easygoing viisil oli nüüd rohkem valvatud. Prints Charles de Ligne,sõber (ja onu tema tulevane tööandja), kirjeldas teda umbes 1784:

Ta oleks hea välimusega mees, kui ta poleks inetu; ta on pikk ja ehitatud nagu Herakles, kuid Aafrika toon; silmad täis elu ja tuld, kuid tundlik, ettevaatlik, rancorous - ja see annab talle metsik õhk. Lihtsam on panna teda raevu, kui teha teda geiks. Ta naerab vähe, kuid paneb teised naerma. ... Ta on viis öelda asju, mis meenutab mulle Harlequin või Figaro, ja mis muudab need heli vaimukas. 

Veneetsia oli tema jaoks muutunud. Casanoval oli nüüd vähe raha hasartmängude jaoks, vähesed valmis naised väärivad jälitamist ja vähesed tuttavad, et elavdada oma igavaid päevi. Ta kuulis oma ema surmast ja külastas rohkem bettina Gozzi surivoodit, kes oli teda esimest korda seksinud ja kes suri tema käte vahel. Tema Iliad avaldati kolmes köites, kuid piiratud tellijatele ja saades vähe raha. Ta sattus avaldatud vaidlus Voltaire üle religiooni. Kui ta küsis: "Oletame, et teil õnnestub hävitada ebausk. Millega te selle asendate?" Voltaire tulistas vastu, "Mulle meeldib see. Kui ma päästan inimkonna metsikust metsalisest, kes seda sööb, kas minult võib küsida, mida ma selle asemele panen." Casanova seisukohast, kui Voltaire oleks "olnud õige filosoof, ta oleks vaikinud sel teemal ... inimesed peavad elama teadmatuses üldise rahu rahvas". 

1779. aastal leidis Casanova, et Francesca, harimatu õmbleja, kellest sai tema elav armuke ja majapidajanna ning kes armastas teda pühendunult. Hiljem selle aasta lõpus panid inkvisiitorid ta palgale ja saatsid ta uurima paavsti riikide ja Veneetsia vahelist kaubandust. Muud kirjastamine ja teatriettevõtmised ebaõnnestusid, peamiselt kapitali puudumise tõttu. Allakäiguspiraalis visati Casanova 1783. Selles tegi ta oma ainsa avaliku avalduse, et Grimani oli tema tõeline isa.

Sunnitud jätkama oma reisi uuesti, Casanova saabus Pariisi, ja novembris 1783 täidetud Benjamin Franklin osaledes esitlus lennunduse ja tuleviku õhupallide transport. Mõnda aega oli Casanova Sekretär ja pamphleteer Sebastian Foscarini, Veneetsia suursaadik Viinis. Ta tutvus ka Mozartilibretlase Lorenzo Da Pontega,kes märkis Casanova kohta: "See ainsuses mees ei tahtnud kunagi vales olla." Casanova märkused näitavad, et ta võis teha Da Pontele ettepanekuid Mozarti Don Giovanni libreto kohta. 

Viimased aastadBöömimaal

Dux'i loss

1785. aastal, pärast Foscarini surma, hakkas Casanova otsima teist kohta. Paar kuud hiljem sai temast ristijoseph Karl von Waldsteiniraamatukoguhoidja, kes oli keisri kammer, Duxi lossisBöömimaa (nüüd Tšehhi Vabariik). Krahv – ise vabamüürlased, ühingkonnad ja sagedased rändurid – olid võtnud Casanovasse, kui nad olid aasta varem Foscarini residentsis kohtunud. Kuigi töö pakkus turvalisust ja head palka, Casanova kirjeldab oma viimaseid aastaid igav ja masendav, kuigi see oli kõige tootlikum aeg kirjalikult. Tema tervis oli järsult halvenenud ja ta leidis, et talupoegade elu on vähem kui stimuleeriv. Ta oli vaid võimalus teha aeg-ajalt külastusi Viini ja Dresdeni leevendust. Kuigi Casanova sai krahviga hästi hakkama, oli tema tööandja palju noorem mees oma ekstsentrilisusega. Krahv sageli ignoreeris teda sööki ja ei tutvustanud teda oluline külastavad külalised. Lisaks sellele ei meeldinud Enamik Teisi Dux'i lossi elanikke Põhjalikult, Et Dux'i lossis oleks Casanovale meeldinud. Casanova ainsad sõbrad näisid olevat tema rebaseterjerid. Meeleheites pidas Casanova enesetappu, kuid otsustas, et peab elama, et salvestada oma memuaarid, mida ta tegi kuni surmani. [

Praha 1785

Ta külastas prahat, pealinna ja peamist kultuurikeskust Böömimaa, mitmel korral. 1787. aasta oktoobris kohtus ta Lorenzo da Pontega, Wolfgang Amadeus Mozartiooperi Don Giovannilibretendiga Prahas ooperi esimese lavastuse ajal ja kohtus tõenäoliselt ka heliloojaga. On põhjust uskuda, et ta oli ka Prahas 1791 kroonimine Saksa-Rooma keiser Leopold II kuningas Bohemia, sündmus, mis sisaldas esimese tootmise Mozarti ooperi La clemenza di Tito. Casanova on teadaolevalt koostanud dialoogi, mis sobib Don Juandraama ajal oma visiidi Praha1787, kuid ükski tema salmid olid kunagi lisatud Mozarti ooperis. Tema reaktsiooni näha licentious käitumist sarnane oma hoitakse kuni moraalsekontrolli, sest see on Mozarti ooper ei ole registreeritud. 

1797. aastal saabus sõna, et Veneetsia Vabariik oli lakanud eksisteerimast ja et Napoleon Bonaparte oli vallutanud Casanova kodulinna. Oli liiga hilja koju naasta. Casanova suri 4. Tema viimased sõnad on öelnud, et on "Ma olen elanud filosoofina ja ma suren kristlasena". Casanova maeti Dux'i (tänapäeval Tšehhi Vabariigis Duchcovisse), kuid tema haua täpne koht unustati aastate jooksul ja jääb täna teadmata.


Lehekülg Histoire de ma vie autogrammi käsikirjalt

Casanova viimaste aastate eraldatus ja igavus võimaldas tal keskenduda ilma oma Histoire de ma vietähelepanu kõrvalejuhtimiseta, ilma milleta oleks tema kuulsus oluliselt vähenenud, kui mitte täielikult välja paistama. Ta hakkas mõtlema kirjalikult oma memuaare umbes 1780 ja hakkas tõsiselt 1789, kui "ainus vahend, et hoida läheb hulluks või suremas leina". Esimene projekt valmis juuliks 1792 ja ta veetis järgmised kuus aastat selle läbivaatamiseks. Ta paneb õnneliku näo oma üksinduse päevadele, kirjutades oma töös: "Ma ei leia ühtegi meeldivamat ajaviidet, kui vestelda endaga oma asjadest ja anda oma hästi kasvatatud publikule kõige väärilisem teema naermiseks." Tema memuaare koostati alles tema surma ajal, tema aruanne jõudis alles 1774. 1792. aastal tema kirjas on kirjas, et ta kaalus uuesti oma otsust need avaldada, uskudes, et tema lugu on põlastusväärne ja ta saab vaenlasi, kirjutades tõde oma asjade kohta. Aga ta otsustas jätkata, kasutades initsiaalid asemel tegelikud nimed ja toonimine ette tugevaim lõigud. Ta kirjutas itaalia keeles prantsuse keeles, sest "prantsuse keel on minu omast laiemalt tuntud".

Memuaare avatud:

Alustan deklareerides oma lugejale, et kõige hea või halb, et olen teinud kogu oma elu, olen kindel, et olen teeninud teenete või tekkinud süü, ja et seetõttu pean ennast vaba agent. ... Vaatamata suurepärasele moraalsele alusele, jumalike põhimõtete vältimatule viljale, mis juurdusid mu südamesse, olin ma kogu oma elu oma meelte ohver; Mul on hea meel eksiteele minna ja ma olen pidevalt elanud eksimustes, ilma teise lohutusetaajakui teadmine, et ma eksisin. ... Minu rumalused on noorte rumalused. Sa näed, et ma naeran nende üle ja kui sa oled lahke, siis sa naerad nende üle koos minuga.

Casanova kirjutas oma raamatu eesmärgist:

Ma ootan oma lugejate sõprust, lugupidamist ja tänulikkust. Nende tänu, kui minu memuaaride lugemine on andnud juhiseid ja naudingut. Nende lugupidamine, kui nad mulle õiglust tehes on leidnud, et mul on rohkem voorusi kui vigu; ja nende sõprus niipea, kui nad tulevad mind leida seda väärib seda avameelsus ja hea usk, millega ma allun oma otsuse ilma kuidagi varjab, mida ma olen.

Ta nõustab ka oma lugejaid, et nad "ei leia kõiki minu seiklusi. Ma olen jätnud välja need, kes oleksid solvanud inimesi, kes neis osalesid, sest nad lõikaksid neile kaasa. Siiski on neid, kes mõnikord arvavad, et ma olen liiga ebadiskreetne; Mul on selle pärast kahju." Ja viimases peatükis, tekst järsult katkeb vihjeid seiklustest registreerimata: "Kolm aastat hiljem ma nägin teda Padua, kus ma jätkasin oma tuttavaks tema tütar palju rohkem pakkumise tingimustel." 

Oma esialgses väljaandes jagati memuaarid kaheteistkümneks köiteks ning Willard R. Traski lühendatud ingliskeelne tõlge ulatub enam kui 3500 leheküljeni. Kuigi tema kronoloogia on kohati segane ja ebatäpne, ja paljud tema lood liialdatud, suur osa tema narratiivi ja palju üksikasju on kinnitanud kaasaegse kirjutised. Tal on hea kõrv dialoogiks ja ta kirjutab pikalt kõigist ühiskonnaklassidest. Casanova on enamasti siiras oma vigade, kavatsuste ja motivatsiooni suhtes ning jagab oma edu ja ebaõnnestumisi hea huumoriga. Ülestunnistusel puudub suures osas meeleparandus või kahetsus. Ta tähistab meeli oma lugejatega, eriti seoses muusika, toidu ja naistega. "Mulle on alati meeldinud kõrgelt maitsestatud toit. ... Mis puutub naistesse, siis olen alati leidnud, et see, kellesse ma olin armunud, lõhnas hästi ja mida suurem on tema higi, seda magusam ma selle leidsin." Ta mainib üle 120 seikluse naiste ja tüdrukutega, millel on mitu looritatud viidet ka meessoost armastajatele. Ta kirjeldab oma duelle ja konflikte lurjuste ja ametnikega, tema lõksudega ja põgenemistega, tema plaanide ja süžeega, tema ahastusega ja naudinguohkamisega. Ta näitab veenvalt: "Ma võin öelda vixi ("Ma olen elanud")." 

Casanova memuaaride käsikirja pidasid tema sugulased seni, kuni see müüdi F. A. Brockhausi kirjastajatele, ja avaldati esmakordselt tugevalt lühendatud versioonides saksa keeles umbes 1822, seejärel prantsuse keeles. Teise maailmasõja ajal elas käsikiri üle Leipzigi liitlaste pommitamise. Memuaare oli läbi aegade tugevalt piraatne ja need on tõlgitud umbes kahekümnesse keelde. Kuid alles 1960. 2010. aastal omandas käsikirja Prantsusmaa Rahvusraamatukogu,mis on hakanud seda digiteerima. 


Casanova, samuti tema kaasaegse dybarites kõrgema klassi, armastus ja soo kaldus olema juhuslik ja ei õnnistatud tõsidus iseloomulik romantikat 19th sajandil. Flirtimine, magamistoa mängud ja lühiajalised sidemed olid tavalised aadlike seas, kes abiellusid pigem sotsiaalsete sidemete kui armastuse pärast.

Jean-Marc Nattier i Manon Balletti portree (1757)

Kuigi mitmetahuline ja keeruline, Casanova isiksus, nagu ta kirjeldas seda, domineeris tema sensuaalne tung: "Kultiveerimismaterjali iganes tegi rõõmu minu meeli oli alati peamine äri minu elus; Ma pole kunagi leidnud ühtegi elukutset tähtsamat. Tunne, et ma sündisin soo vastand minu, olen alati armastanud seda ja teinud kõik, et ma võiks teha ise armastatud seda."  Ta märkis, et ta kasutas mõnikord"kindluse korke",et vältida oma armukeste immutamist. 

Casanova ideaalne kontakt oli elemente väljaspool seksi, sealhulgas keeruline krundid, kangelased ja roisto, ja galantne tulemusi. Mustris ta sageli korrata, ta avastas atraktiivne naine hädas brutish või armukade väljavalitu (seadus I); ta leevendaks oma raskusi (II vaatus); ta näitaks oma tänulikkust; ta võrgutaks teda; sellele järgneks lühike põnev afäär (III vaatus); tundes kaotus tor või igavus seade, ta oleks tugineda oma vääritus ja korraldada tema abielu või paaris vääriline mees, siis väljumise areenil (IV vaatus). Nagu William Bolitho kaheteistkümnes jumalate vastumärgib, ei olnud Casanova naistega edu saladus "midagi esoteerilisemat, kui [pakkudes] seda, mida iga naine, kes ennast austab, peab nõudma: kõik, mis tal oli, koos (seaduslikkuse puudumisega) põhisumma pimestav atraktsioon selle üle, mis on rohkem kui regulaarsem väljaduda kogu aegse osamaksetena."

Casanova soovitab: "Ei ole aus naine korrumpeerumata süda, keda mees ei ole kindel vallutada poolt dint tänulikkust. See on üks kindlamaid ja lühimaid vahendeid." Alkohol ja vägivald ei olnud tema jaoks nõuetekohased võrgutamise vahendid. Selle asemel tuleks naise südame pehmendamiseks kasutada tähelepanelikkust ja väikseid teeneid, kuid "mees, kes teeb teatavaks oma armastuse sõnadega, on rumal". Sõnaline suhtlemine on oluline – "ilma kõneta on armastuse rõõm vähenenud vähemalt kahe kolmandiku võrra", kuid armastussõnad peavad olema kaudsed, mitte julgelt välja kuulutatud.

Vaatamata üksikasjalikult, mis oli selgelt röövimise ja grupiviisilise vägistamise ("See oli ajal üks Karneval, kesköö oli tabanud, olime kaheksa, kõik maskeeritud, roving läbi linna ..."), Casanova veenis ennast, et ohver oli valmis. Tema enda loojärgi oli vastastikune nõusolek oluline, kuid ta vältis kergeid vallutusi või liiga raskeid olukordi, mis ei sobi nud tema eesmärkide saavutamiseks. Ta püüdleb esimese vaatuse – vaimuka, võluva, konfidentsiaalse, kasuliku – ideaalse saatjana, enne kui ta kolmanda vaatuse ga magamistuppa kolib. Casanova väidab, et ei ole röövellik ("minu juhtpõhimõte ei ole kunagi olnud suunata minu rünnak algajate või nende vastu, kelle eelarvamused võisid osutuda takistuseks"); kuid tema vallutused ei kipuvad olema ebakindel või emotsionaalselt avatud naised. 

Casanova hinnatud luure naine: "Lõppude lõpuks, ilus naine ilma meelt oma jätab oma väljavalitu ilma ressursspärast ta oli füüsiliselt nautinud oma võlusid." Tema suhtumine haritud naistesse oli aga ebasoodne: "Naisel, kes õpib, on kohatu; see ohustab olulisi omadusi tema sugu ... ei ole teaduslikke avastusi on teinud naised ... (mis) nõuab elujõudu, mida sugu ei saa. Kuid lihtsas arutluskäigus ja tundedel peame andma naistele järele." 

Casanova kirjutab, et ta lõpetas lühikese vahekorra 13-aastane nimega Helene: "väike Helene, kellele ma nautisin, jättes ta puutumata." 1765. aastal, kui ta oli 40-aastane, ostis ta 12-aastase tüdruku Peterburis seksuaalse orjana. Memuaarides kirjeldas ta Vene tüdrukut kui rõhutatult prepubescenti: "Tema rinnad ei olnud ikka veel lootustandmist lõpetanud. Ta oli oma kolmeteistkümnendal aastal. Tal polnud puberteedi kindlat märki kusagil." (III, 196–197; x, 116–17). 1774. aastal, kui ta oli peaaegu 50- aastane, kohtas Casanova Triestes endist armukest, näitlejat Irene'i, keda nüüd saatis tema üheksa-aastane tütar. "Paar päeva hiljem ta tuli koos oma tütrega, kes rõõmustas mind (qui me plut) ja kes ei lükanud mu hellitab. Ühel ilusal päeval kohtus ta parun Pittoniga, kes armastas väikseid tüdrukuid sama palju kui mina (sihikindel autantlik que moi les petites filles) ja hakkas Irene tüdruk, ja palus ema teha talle sama au mõnda aega, et ta oli teinud mulle. Ma julgustasin teda pakkumist vastu võtma ja parun armus. See oli Irene'i õnneks." (XII, 238). 


Hasartmängud olid ühine puhkus sotsiaalsetes ja poliitilistes ringkondades, kus Casanova kolis. Casanova arutab oma memuaarides 18. Pettused (tuntud kui "korrektorid õnn") olid mõnevõrra talutavam kui täna avalik-õiguslikud kasiinod ja eramängud kutsutud mängijad, ja harva põhjustatud solvata. Enamus mängureid olid valvel petturite ja nende trikkide eest. Petuskeemid igasuguseid olid tavalised, ja Casanova oli lõbustas neid. 

Casanova mängis kogu oma täiskasvanud elu, võitma ja kaotanud suuri summasid. Ta oli juhendatud spetsialistid, ja ta oli "instrueeritud need targad maksimeerib ilma, et mängud õnnevarem need, kes osalevad neid". Ta ei olnud üle aeg-ajalt petmine ja kohati isegi teamed professionaalse mängurid oma kasumit. Casanova väidab, et ta oli "lõdvestunud ja naeratab, kui ma kaotasin, ja ma võitsin ilma ihalda" Siiski, kui ennekuulmatult duped ise, ta võiks tegutseda vägivaldselt, mõnikord kutsudes duelli. Casanova tunnistab, et ta ei olnud piisavalt distsiplineeritud, et olla professionaalne mängur: "Mul ei olnud piisavalt ettevaatlikkust, et lahkuda, kui õnn oli kahjulik, ega piisavat kontrolli enda üle, kui olin võitnud."  Samuti ei meeldinud, kui teda peetaks professionaalseks mänguriks: "Professionaalsed mängurid ei saanud kunagi midagi esitada, et ma olin nende põrguliku klikkiga."  Kuigi Casanova aeg-ajalt kasutas hasartmänge taktikaliselt ja kavalalt – kiire raha teenimiseks, flirtimiseks, sidemete tegemiseks, vapralt tegutsemiseks või härrasmeheks tõestamiseks oma sotsiaalsete ülemuste seas – tema praktika võib olla ka kompulsiivne ja hoolimatu, eriti uue seksuaalse afääri eufooria ajal. "Miks ma mängisin, kui tundsin kaotusi nii teravalt? See, mis mind õnnemängu ks tegi, oli avarice. Mulle meeldis kulutada ja mu süda veritses, kui ma ei suutnud seda teha rahaga, mis võidetakse kaartidega." 

Kuulsus ja mõju

Casanova testib oma kondoomi aukude jaoks, paisutades seda

Casanovat tunnustasid tema kaasaegsed erakordse inimesena, kaugeleulatuva intellekti ja uudishimuga mehena. Ma ei suudauskuda, et sa sedategid. Casanova on ära tundnud järelpõlv kui üks tähtsamaid kroonikaid oma vanuse. Ta oli tõeline seikleja, kes reisis kogu Euroopas lõpuni õnne otsima, otsides oma aja silmapaistvamaid inimesi, et aidata oma eesmärki. Ma ei suudauskuda, et sa sedategid. Ta oli asutuse teener ja sama dekadentlik kui tema aeg, aga ka salaühingutes osaleja ja tavast kaugemale ulatuvate vastuste otsija. Ta oli religioosne, vaga katoliiklane ja uskus palvesse: "Meeleheide tapab; palve hajutab seda; ja pärast palvetamist, et inimene usaldab ja tegutseb." Koos palvega uskus ta ka vabatahe ja mõistus, kuid selgelt ei nõustunud arusaamaga, et rõõm otsib hoiaks teda taevast eemal. 

Ta oli kutse ja kutse, advokaat, vaimulik, sõjaväeohvitser, viiuldaja, con mees, pimp, gourmand, tantsija, ärimees, diplomaat, spioon, poliitik, meedik, matemaatik, sotsiaalfilosoof, cabalist, näitekirjanik ja kirjanik. Ma ei suudauskuda, et sa sedategid. Ta kirjutas üle kahekümne teose, sealhulgas näidendid ja esseed, ja palju kirju. Tema romaan Icosameron on varajane töö ulme. 

Näitlejatest sündinud, tal oli kirg teatri ja improviseeritud teatrielu vastu. Aga kõik oma andeid, ta sageli alistus püüdlustes rõõm ja sugu, sageli vältides püsivat tööd ja väljakujunenud plaanid, ja sattus hätta, kui kaalutletud tegevus oleks teeninud teda paremini. Tema tõeline amet elas suures osas tema kiire arukus, steely närve, õnne, sotsiaalse võlu, ja raha anda talle tänu ja petmine.

Prints Charles de Ligne, kes mõistis Casanova hästi, ja kes teadis enamik silmapaistev üksikisikute vanusest, arvas Casanova kõige huvitavam mees ta oli kunagi kohtunud: "ei ole midagi maailmas, mida ta ei ole võimeline." Ümardamine välja portree, Prince märkis ka:

Ainukesed asjad, millest ta midagi ei tea, on need, mida ta peab heaks: tantsureeglid, prantsuse keel, hea maitse, maailma viis, savoir vivre. Ainult tema komöödiad ei ole naljakad, ainult tema filosoofilised teosed, millel puudub filosoofia – kõik ülejäänud on sellega täidetud; alati on midagi kaalukat, uut, piquant, sügav. Ta on hästi teadmisi, kuid ta tsiteerib Homer ja Horace reklaami iiveldus . Tema mõistus ja liitlased on nagu Pööningusool. Ta on tundlik ja helde, kuid ei meeldi talle vähimatki ja ta on ebameeldiv, kättemaksuhimuline ja jälestusväärne. Ta usub millessegi peale kõige imelisema, olles kõiges ebausklik. Ta armastab ja himusid pärast kõike. ... Ta on uhke, sest ta pole keegi. ... Ära kunagi ütle talle, et sa oled kuulnud lugu, mida ta sulle räägib. ... Ära kunagi jäta teda tervitama möödaminnes, sest kõige stiapelgas teeb temast sinu vaenlase. 

"Casanova", nagu "Don Juan", on pikaajaline termin inglise keeles. Vastavalt Merriam Webster's Collegiate Dictionary,11th ed., noun Casanova tähendab "Väljavalitu; esp: mees, kes on valimatu ja südametunnistuseta väljavalitu". Esimene kasutamine perspektiivis kirjaliku inglise oli umbes 1852. Viited kultuuri Casanova on palju-raamatutes, filmides, teatris ja muusikas.


Casanova aastal 1788
  • 1752 – Zoroastro: Tragedia tradotta dal Francese, da rappresentarsi nel Regio Elettoral Teatro di Dresda, dalla compagnia de' comici italiani in attuale servizio di Sua Maestà nel carnevale dell'anno MDCCLIIDresden, Saksamaa
  • 1753 – La Moluccheide, o Sia i gemelli rivali. Dresden.
  • 1769 – Confutazione della Storia del Governo Veneto d'Amelot de la HoussaieLugano, itaalia , et
  • 1772 – Lana caprina: Epistola di un licantropoBologna, Bologna .
  • 1774 – Istoria delle turbolenze della PoloniaGorizia.
  • 1775–1778 – Dell'Iliade di Omero tradotta aastal ottava rimaVeneetsias.
  • 1779 – Scrutinio del libro Eloges de M. de Voltaire par différents auteurs. Veneetsia.
  • 1780 – Opuscoli miscellanei (mis sisaldab Duello a Varsavia ja Lettere della nobil donna Silvia Belegno alla nobil donzella Laura Gussoni). Veneetsia.
  • 1780–1781 – Le messager de Thalie. Veneetsia.
  • 1782 – Di aneddoti viniziani militari ed amorosi del secolo decimoquarto sotto i dogadi di Giovanni Gradenigo e di Giovanni Dolfin. Veneetsia.
  • 1783 – Né amori né donne, ovvero La stalla ripulita. Veneetsia.
  • 1786 – Soliloque d'un penseurPrahas.
  • 1787 – Icosaméron, ou Histoire d'Édouard et d'Élisabeth qui passèrent quatre-vingts un ans chez les Mégamicres, habitants aborigènes du Protocosme dans l'intérieur de nôtre globe. Prague.
  • 1788 – Histoire de ma fuite des prisons de la République de Venise qu'on appelle les PlombsLeipzigi maa-aja kohta
  • 1790 – Lahendus du probléme deliaque. Dresden.
  • 1790 – Corollaire à la duplication de l'hexaèdre. Dresden.
  • 1790 – Démonstration géometrique de la duplication du cube. Dresden.
  • 1797 – Léonard Snetlage, docteur en droit de l'Université de Goettingue, Jacques Casanova, docteur en droit de l'Universitè de Padou. Dresden.
  • 1822–29 – Histoire de ma vieesimene väljaanne kohandatud saksakeelses tõlkes 12 köites, nagu Aus den Memoiren des Venetianers Jacob Casanova de Seingalt, oder sein Leben, wie er es zu Dux Böhmen niederschrieb. Esimene täielik väljaanne originaal prantsuse käsikiri oli avaldatud alles 1960, Brockhaus (Wiesbaden) ja Plon (Pariis).


Casanova (1918), Ungari film, kaasa teeb Béla Lugosi Film


  • Casanova Fantasy variatsioonid kolm Celli (1985), tükk tšello trio Walter Burle Marx
  • Casanova, (1986), laulu Vene rock grupp Nautilus Pompilius. Vyacheslav Butusovi muusika, Ilya Kormil'tsevi tekst.
  • "Casanova" (1987) laulu R & B grupp LeVert. Laul jõudis r&b-diagramminumbrini 1 ning jõudis popdiagrammil numbrini 5.
  • Casanova (1996), album Uk chamber pop bänd Divine Comedy, inspireeritud Casanova
  • "Casanova 70" (1997), prantsuse elektroonilise duo Airi singel
  • Casanova (2000), johan de Meij tšello ja tuule tükk
  • "Casanova in Hell" (2006), laulu Uk group Pet Shop Boys, oma albumi Fundamental
  • "Casanova" (2017), kanada laulja-laulukirjutaja Allie X laul



Kirjalikud teosed

  • Casanovas Heimfahrt (Casanova kodune ),(1918), Arthur Schnitzler
  • Veneetsia klaas vennapoeg (1925) elinor Wylie, kus Casanova ilmub suur tegelane all läbipaistev pseudonüüm "Chevalier de Chastelneuf"
  • Széljegyzetek Casanovához (Marginalia on Casanova) (1939) poolt Miklós Szentkuthy
  • Vendégjáték Bolzanóban (1940), Sándor Márai romaan
  • Le Bonheur ou le Pouvoir (1980), autor Pierre Kast
  • Casanova ja muude lugude (1994) varasalv sisaldab üheksatlugu (algselt avaldatud 1914–1921), mis põhinevad Casanova memuaaridel
  • Casanova (1998), romaan Andrew Miller
  • Casanova, Dernier Amour (2000), esitaja: Pascal Lainé
  • Casanova Bohemias (2002), romaan Casanova viimastest aastatest Dux'is, Bohemias, Andrei Codrescu
  • Een Schitterend Gebrek (inglise pealkiri Lucia's Eyes), 2003 Hollandi romaan Arthur Japin, kus Casanova nooruslik amour Lucia peetakse armastus oma elu
  • "Disciple of Plato", lühike lugu inglise kirjanik Robert Aickman, esimene trükitud 2015 postuumne kogumine Võõrad ja muud kirjutised, kus peategelane-kogu kirjeldatud kui "filosoof"-on selgunud viimastel ridadel tuleb Casanova.