Otsing sellest blogist

UUS!!!

Rabastuvad metsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Rabastuvad metsad  ...

pühapäev, 7. aprill 2019

Poliitiline ideoloogia

Poliitilises ideoloogias kasutatakse väga sageli mõisteid „parempoolsus“ ja „vasakpoolsus“. Need mõisted on pärit 18.sajandi lõpust (prantsuse revolutsioon, sellest sündmusest tuleb minu blogis hiljem juttu), mil ühes tollal koos istunud rahvaesinduses pandi tähele, et alalhoidlikult meelestatud saadikud istusid juhataja poolt vaadates saali paremal tiival, uuemeelsed aga vasemal.
19. sajandi esimesel poolel domineeriski Euroopa poliitilises elus kaks peamist suunda:
- alalhoidlik-konservatiivne, mida nimetati parempoolseks.
- vabameelne-liberaalne, mida nimetati vasakpoolseks.
20. sajandi alguseks kujunes poliitilisel maastikul välja kolm põhisuunda: parem-, kesk-, ja vasakerakonnad. USA kujutab endast selles suhtes erandit, sest kahest suurparteist (kaheparteisüsteem; vabariiklased ja demokraadid) pole kumbki ei vasakpoolne ega sotsialistlik.
Ideoloogia abil toimub võimu põhjendamine.
Ideoloogia mõiste ja roll
Ühiskonnaelu korraldamise ideed ja neile antud hinnangud mängivad olulist osa ühiskonna arengus. Nad võivad arengut edasi viia või pidurdada, jagada ühiskonna vastasleeridesse või vastupidi, kokku lõimida. See, kui tugeva mõju mingi ideede süsteem omandab, oleneb pakutavate ideede sobivusest oma aegruumi, aga ka teavitustööst. Laia leviku saavutavad need ideloogiad, mis pakuvad lahendusi paljude jaoks olulistele probleemidele. Näiteks muutus roheline ideoloogia populaarseks 1970-ndatel aastatel, mil kiire tööstuskasv tõi loodushoiu probleemid selgelt nähtavale.
Ideoloogia on korrastatud ideedekogum, mis propageerib kindlaid väärtusi. Seega pole ideoloogia erapooletu seletusviis, vaid peab ühtesid nähtusi ja suhteid soovitavateks, teisi aga taunib.
Kõik ideoloogiad pole seotud valitsemise ja ühiskonnakorraldusega, seega ei ole iga ideoloogia poliitiline. Sellisteks mittepoliitilisteks ideoloogiateks on näiteks Budism, feminism, asketism, sürrealism jne...
Poliitilised ideoloogiad, millele tugineb erakondade ja sotsiaalsete liikumiste tegevus, annavad hinnangu eksisteerivale poliitikale ning pakuvad oma nägemuse ideaalsest ühiskonnakorraldusest. Poliitiline ideoloogia seletab, kuidas võiks korraldada majandust ja sotsiaalseid suhteid, kaasata rahvast valitsemisse, lahendada toimetuleku ja võrdsuse küsimusi.
Need ideoloogiad, mis pooldavad pigem erasektorit ja sotsiaalseid erisusi, on parempoolsed. Need aga, mis tähistavad avalikku sektorit ja võrdsust ühiskonnas, on vasakpoolsed.
Parempoolsed Ideoloogiad:
Levinuimad parempoolsed ideoloogiad on liberalism, konservatism ja kristlik demokraatia. Kõigist nendest ideoloogiatest räägime me hiljem eraldi.
Vasakpoolsed ideoloogiad:
Vasakpoolsetest ideoloogiatest on enamlevinud sotsiaaldemokraatia.
Radikaalsemat ühiskonnakäsitlust, mis nõuab majanduse riigistamist ning rikkuse võrdset jaotamist inimeste vahel, tuntakse kommunismina.
Ka vasakpoolsetest ideoloogiatest räägime me hiljem eraldi.
Moodne vasak-, ja parempoolsus.
Poliitilised ideoloogiad pole mingid jäigad tõekspidamised(dogmad), mis ühiskonna arenedes ise ei muutu. Tänapäevased ideoloogiad ei orienteeru enam selgelt, kas töölisklassile (vasakpoolsed) või omanikele (parempoolsed) nagu tööstusühiskonna ajastul. Vasak- ja parempoolsus on üksteisele lähenenud, segades ja laenates üksteise põhimõtteid ja seisukohti. Suuremad poliitilised ideoloogiad (liberalism, konservatism ja sotsialism) on oma põhieesmärgid saavutanud ja keskenduvad nüüd väiksemate eesmärkide saavutamisele.
Näiteks on nii vasak- kui ka parempoolsed hakanud inimõiguste ja kodanikevabaduste kontekstis rohkem rõhutama aktiivse kodaniku ideaali. Kodanikul pole ainult õigused vaid on ka kohustused. Demokraatiat pole võimalik kindlustada passiivse kodanikkonna abil.
Teine oluline muutus puudutab suhtumist heaoluriiki. Ka siin on seisukohad lähenenud. Kui 19-nda sajandi liberaalid eitasid heaoluriiki üldse, siis tänapäeva uusparempoolsed kõll kritiseerivad seda, ent nõustuvad selle möödapääsmatusega. Samas püüavad nad laiendada turumajanduse põhimõtteid (konkurents, valikuvabadus, kuluefektiivsus) ka sotsiaalteenustele. Uusparempoolset poliitikat illustreerivad suurepäraselt Margareth Thatcheri reformid 1980.-1990. aastaist.
Uusvasakpoolsus, mida tuntakse ka kolmanda teena, leiab samuti, et heaoluriik peab muutuma paidlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks ning nõudma indiviidilt suuremat panustamist. Avalik sektor pole enam ainus, mis vastutab rahva heaolu eest, heaolu tuleb tagada koostöös era- ja kolmanda sektoriga.
Erinevused vasak- ja parempoolsete vahel on kõige selgemalt säilinud suhtumises võrdsusesse. Uusparempoolsed on selles osas üpris karmil seisukohal, väites, et elatustaseme peab määrama indiviidi isiklik pingutus. Uusvasakpoolsed, aga väidavad, et riik peab looma töökohti, tegema kättesaadavaks tööturul nõutava hariduse, kontrollima palgapoliitikat. Töö leidmine ei ole ainult inimese enda, vaid ka riigi mure.