Hiina Uusajal

Moodne periood (1840–1919)

19. sajandi alguses vähenes Qingi dünastia kiiresti. Suurbritannia vedas Hiinasse suures koguses oopiumi, muutes Qingi valitsuse narkootikumide keelustamiseks. Oma oopiumikaubanduse kaitsmiseks alustas Suurbritannia 1840. aastal Hiina vastu agressioonisõda, mille tulemusel allkirjastas Qingi valitsus Suurbritannia valitsusega Nanjingi lepingu, mis on riikliku reetmise ja alanduse leping. Paljud riigid, sealhulgas Suurbritannia, USA, Prantsusmaa, Venemaa ja Jaapan, sundisid Qingi valitsust pärast oopiumisõda allkirjastama erinevaid ebavõrdseid lepinguid. Hiina viidi järk-järgult poolkoloniaalseks, poolfeodaalseks riigiks.

1911. aasta revolutsioon, mida juhtis dr Sun Yat-sen, oli üks Hiina tänapäevase ajaloo suurimaid sündmusi, kuna see kukutas umbes 270 aastat valitsenud Qingi dünastia, lõpetas enam kui 2000 aastat kestnud feodaalse monarhia ja lõi Vabariigi vabariigi. Hiina.

HIINA 19. SAJANDIL

HIINA MANDŽUDE ÜLEMVÕIMU ALL

17. sajandil kasvas Hiinas rahulolematus Mingi dünastia valitsemise vastu. Põhja-Hiinas puhkesid mässud, mis viisid ühisel jõul Mingi keisri kukutamiseni 1644. aastal. Seda kasutasid ära mandžud, kes tungisid Hiinasse ja vallitasid 40 aastaga kogu maa. Hiinat hakkas valitsema mandžude Qingi dünastia. Alistumise märgiks aeti hiina meeste pead paljaks, neid sunniti kandma patsi. Vastuseks alustasid hiinlaste salaühingud (“Valge Lootos”, “Triaad” jt.) relvavõitlust mandžude ülemvõimu vastu.

Hiina valitsus keelas oopiumi sisseveo ja suitsetamise. Salaja tehti seda siiski. Siis saatis keiser 1939. a. Kantonisse oma voliniku, kes konfiskeeris inglise kaupmeeste oopiumivarud ja uputas need merre. Vihased kaupmehed kutsusid appi Inglise valitsuse, kes saatis kohale sõjalaevad ja dessantväed. Puhkes Esimene oopiumisõda (1840-1842), mille hiinlased kaotasid, sest nende maa oli arengus Euroopast kaugele maha jäänud, nende mõttelaad iganenud.

Hiina oli sunnitud alla kirjutama rahulepingule. Inglastele avati kauplemiseks viis sadamalinna, nad said rendile Hongkongi saare. Inglise kaupadele kehtestati eelistollid, kaupmeestele maksti kahjutasu konfiskeeritud oopiumi eest. Inglise kodanikud, kui nad tulid Hiinasse, vabastati allumisest hiina võimudele. Peagi sõlmis Hiina analoogilised lepingud mitme teise Euroopa riigi ja USA-ga. Nõnda avati Hiina muule maailmale ja arenemise seisukohalt oli Hiinale sellest kasu, kuigi see ilmnes aegamööda.

TAIPINGI LIIKUMINE JA TEINE OOPIUMISÕDA

Pärast avanemist muule maailmale ei saanud Hiina areng veel pikka aega hoogu sisse. Mitmed tegurid pidurdasid edasiminekut: tohutu territoorium, elanikkonna peaaegu täielik kirjaoskamatus, majanduse keskendatus siseturule, riigiasutuste ajast-arust olek, vanameelsete vastupanu uuendustele jne. Hiina vajas reforme, kuid ei olnud nendeks veel valmis.

Maal elavnes salaühingute tegevus. Võideldi välismaise vastu: mandžude Qingi dünastia valitsemise, inglise ja prantsuse kaupmeeste, Euroopast ja Ameerikast toodud kaupade vastu. 1843. a. tekkis Lõuna-Hiinas uus salaühing – Taevase Valitseja Austamise Ühing. Selle rajas külakooliõpetaja Hong. Ta oli tutvunud kristliku õpetusega, kohandanud selle põhimõtteid Hiina traditsioonilistele tõekspidamistele ja püüdis oma mõtteid hakata levitama rahva seas. See viis paratamatult kokkupõrkele valitsusvõimudega. Salaühing alustas relvavõitlust Qingi dünastia vastu ja see kestis 15 aastat.

Hongi poolehoidjaid hakati kutsuma taipingideks – suure hüveolu eest võitlejateks. Kesk-Hiinas lõid nad oma riigi, mille nimetasid Suure Hüveolu Taevariigiks. Pealinnaks sai Nanking. Hong kuulutati uue riigi keisriks. Ta lähemad võitluskaaslased said vürsti tiitli. Talupojad, kes olid massiliselt ühinenud taipingidega, ei saanud midagi. Peagi tekkisid taipingide seas lahkhelid, isegi kokkupõrked. Paljud läksid koju, saamata lubatud hüveolu. Taipingide juhid ei suutnud korrastada riigi rahandust, luua kontakte teiste Mandžu-vastaste liikumistega ega arendada suhteid välisriikidega.

Viimased jälgisid hoolega taipingi liikumise kulgu. Sel ajal pingestusid nende suhted uuesti Qingi valitsusega. Hiinlaste kallaletung ühele Briti laevale vallandas Teise oopiumisõja (1856-1860). Inglismaa ja Prantsusmaa sõjalaevad pommitasid Hiina sadamalinnu, saatsid maale dessantüksusi, vallutasid Kantoni, hiljem ka Pekingi. Valitsus pidi tegema uusi järeleandmisi. Euroopa misjonärid said Hiinas täieliku tegevusvabaduse. Pekingisse asusid Inglismaa ja Prantsusmaa alalised saatkonnad. Välismaa laevad said õiguse sõita Hiina suurimal jõel Jangtsel. Hiina pidi maksma võitjatele suure summa sõjakulude katteks.

Sõlminud rahu Inglismaaga ja Prantsusmaaga, asus Qingi valitsus arveid õiendama taipingidega. 1864. a. vallutati Nanking. Taipingide juhid hukati. Liikumine hääbus.

HIINA 19. SAJANDI VIIMASEL KOLMANDIKUL

Teine oopiumisõda näitas veelkord Hiina nõrkust võrreldes teiste suurriikidega. Esimesena kasutas olukorra ära Venemaa, sundides Hiinat loobuma Amuuri jõe vasakkaldast. Kasvavat huvi Hiina territooriumide vastu näitas Jaapan.

Võttes ettekäändeks laevaõnnetuse läbi teinud jaapani meremeeste tapmise Taivani saarel, hõivas Jaapan Riukiu saared. Seejärel oli Hiina lühikese sõja järel Prantsusmaaga sunnitud loobuma oma ülemvõimust Põhja-Vietnamis. Jaapani-Hiina sõjas (1894-1895) kaotas Hiina Taivani ja Korea.

Mitmed sadamalinnad läksid rendile Inglismaale, Prantsusmaale, Saksamaale ja Venemaale. Nende linnade ümber ja kaugemalgi tagalas tekkisid piirkonnad, kus vastavalt suurriigile oli poliitiline mõju ja mitmeid majanduslikke eelisõigusi. Nii kujunesid välja mõjusfäärid: Venemaal Kirde-Hiinas, Inglismaal Kesk-Hiinas, Prantsusmaal Lõuna-Hiinas, Jaapanil Kagu-Hiinas, Saksamaal Shandongi poolsaarel. Qingi valitsuse võim nendes piirkondades nõrgenes.

HIINA MODERNISEERIMISE RASKE ALGUS

See tekitas rahulolematust edumeelsetes ringkondades. Nõuti reforme, mis oleksid Hiinat sisemiselt tugevdanud. 1898. a. õnnestus reformide pooldajatel tõusta 103 päevaks Pekingis võimule. Nende reformiplaanid jäid aga enamikus realiseerimata. Riigipööre taastas võimule vanameelsed, kes pooldasid võimalikult aeglast arengutempot.

Sisepinged Hiinas aga püsisid ja tugevnesid. Üha rohkem poolehoidu võitis vabariigi idee, mida propageerisid radikaalsed jõud, kelle eesotsas oli Sun Yatsen. 1911. a. puhkes Kesk-Hiinas Mandžu-vastane ülestõus, mille käigus kukutati 1912. a. algul Qingi dünastia ja kuulutati välja Hiina Vabariik. Sun Yatsen sai selle esimeseks presidendiks. Vabariik arenes vaevaliselt. Ehitati küll raudteid ja suuri tehaseid, elavnes väliskaubandus, kuid muudatused vaimses elusfääris olid visad tulema. Esimeses maailmasõjas osales Hiina Entente´i poolel. Samal ajal suurendas Jaapan oma mõju Hiinas.