Hispaania Uusajal

Hispaania Bourbounide valitsemisajal(18. sajand)

Anjou hertsogi tunnustamine Hispaania kuninga Philip V nime all,  16 november 1700

Charles II, kellel ei ole otsest pärijat, järgnes tema suur-nõbu Philippe d ' Anjou, prantsuse prints, 1700. Muude Euroopa volituste hulgas, mida Hispaania ja Prantsusmaa ühendasid ühe Bourbon monarhi all, ärritaks võimu tasakaalu, mis tõi kaasa Hispaania pärimise sõja ajavahemikus 1701 – 1714. See oli võimas Prantsusmaa ja üsna tugev Hispaania vastu suur Liit Inglismaa, Portugal, Savoy, Madalmaad ja Austria.
Pärast paljusid lahinguid, eriti Hispaanias, tunnistas Utrechti leping, et Philip, Anjou hertsog, Louis XIV lapselaps, nagu Hispaania kuningas (Philip V), kinnitas seega pärimist, mis on ette nähtud Hispaania Charles II tahe. Siiski oli Philip sunnitud loobuma enda ja tema järeltulijate eest Prantsuse troonile, hoolimata mõningast kahtlustest sellise teo seaduslikkuse suhtes. Hispaania Itaalia territooriumid olid jagatud.

18. sajandi kaart Iberia poolsaarest

Cape Passaro lahing, 11 August 1718
Philip V kirjutas 1715. aastal de Nueva Planta dekreedi. See uus seadus tühistas enamuse ajaloolistest õigustest ja privileegidest, mis moodustasid Hispaania krooni, eriti Aragóni krooni, mis ühendab neid Kastiilia seaduste alusel, kus Kastiilia Cortes generales oli rohkem vastuvõtlik kuninglikule soovidele. Hispaaniast sai kultuuriliselt ja poliitiliselt absolutistliku Prantsusmaa järgija. Lynch ütles, et Philip V on valitsuse oma eelkäijate üle vaid vähesel määral üle saanud ja oli suurem kui teovõimetu Charles II; Kui Hispaania ja Prantsusmaa huvide vahel on konflikt, soosis ta tavaliselt Prantsusmaad.
Philippe tegi valitsus reforme ja tugevdas keskasutusi provintside suhtes. Teener muutus olulisemaks, Kuigi enamus kõrgeimad positsioonid läksid ikka veel maise aristokraatia juurde. All eliit tase, ebatõhusus ja korruptsioon oli nii laialt levinud kui kunagi varem. Philip V alustas reformidega palju olulisemaid Charles III reforme. Ajaloolane Jonathan Israel väidab siiski, et kuningas Charles III hoolitses vähe valgustatuse eest ja tema ministrid pöörasid vähe tähelepanu valgustatuse ideedele, mis on mujal kontinendil mõjuvõimsad. Iisrael ütleb: "ainult vähesed ministrid ja ametnikud olid tõsiselt pühendunud valgustatud eesmärkidele. Enamik olid ennekõike absolutistid ja nende eesmärk oli alati tugevdada monarhia, impeeriumi, aristokraatia... kontrolli ja autoriteetse hariduse üle.  "
Majandus tervikuna paranes depressioonis 1650 – 1700 aastatel, mille tootlikkus on suurem ja vähem famiinide ja epideemiate puhul.

Philip V abikaasa Parma Elisabeth avaldas Hispaania välispoliitikale suurt mõju. Tema peamine eesmärk oli saada tagasi Hispaania kaotatud territooriumid Itaalias. Aastal 1717 käskis Philip V tungida sisse Sardiiniasse, mis oli antud Utrechti lepinguga Austriale. Seejärel tungisid Hispaania väed Sitsiiliasse. Agressioon ajendas Püha Rooma impeeriumi moodustama kolmikliidu liikmetega uue pakti, mille tulemuseks oli 1718. aastal moodustatud nelikliit. Kõik liikmed nõudsid Hispaania taandumist Sardiiniast ja Sitsiiliast, mille tulemuseks oli sõda 1718 detsembris. Sõda kestis kaks aastat ja tulemuseks oli hispaanlaste lahkumine. Vaenutegevus lõppes Haagi lepinguga veebruaris 1720. Selle lahendis loobus Philip V kõigist Itaalia vastu esitatud nõuetest. Hiljem vallutas Hispaania aga Poola pärilussõja ajal (1733–35) Napoli ja Sitsiilia. 1748. aastal, pärast Austria pärilussõda (1740–48), omandas Hispaania Põhja-Itaalias Parma, Piacenza ja Guastalla hertsogkonnad.

Hispaania Bourbonide valitsemine jätkus Ferdinand VI (1746–59) ja Charles III (1759–88) võimu all. Charles III ja tema ministrite -Esquilache markii Leopoldo de Gregorio,  ja Floridablanca krahvi José Moñino - valitsemise ajal majandus paranes. Kartes, et Suurbritannia võit seitsmeaastases sõjas (1756–63) Prantsusmaa üle ohustab Euroopa jõutasakaalu, ühines Hispaania Prantsusmaaga ja tungis Suurbritannia liitlase Portugali maadele, kuid sai terve rea sõjalisi kaotusi ja pidi lõpuks Pariisi lepinguga (1763)loovutama Florida brittidele, saades samal ajal Prantsusmaalt Louisiana. Hispaania võttis Florida tagasi Pariisi lepinguga (1783), mis lõpetas Ameerika iseseisvussõja(1775–83), ja saavutas parema rahvusvahelise positsiooni.

Kuid Charles IV valitsemisajal (1788 kuni loobumiseni 1808. aastal) ei olnud reformimisimpulsse, mõnede arvates vaimupuudega. Oma naise armukese Manuel de Godoy domineerimisel alustas Charles IV poliitikat, mis kummutas suure osa Charles III reformidest. Pärast Prantsuse revolutsioonisõdade lühikest vastuseisu Prantsusmaale, peeti Hispaania põhjanaabriga rahutuks liiduks, mille pidid blokeerima ainult britid. Charles IV leevendus, mis kulmineerus sellega, et ta ei suutnud alliansi austada, jättes tähelepanuta mandri süsteemi jõustamise, viis 1808. aastal Hispaaniasse sissetungi Prantsuse keisri Napoleoni I all, käivitades sellega poolsaare sõja, põhjustades tohutuid inim- ja varakaotusi, ja kontrolli kaotamise enamuse impeeriumi üle mere kolooniate üle.

Enamiku 18. sajandi jooksul oli Hispaania ajastanud oma suhtelise languse 17. sajandi lõpupoolele. Kuid vaatamata edusammudele, jätkas see poliitiliste ja merkantilistlike arengute mahajäämust, muutes Euroopa teisi osi, eriti Suurbritannias, Madalmaades ja Prantsusmaal. Poolsaare sõja vallandanud kaos põhjustas selle lõhe suurenemise ja Hispaanial ei toimuks tööstuslikku revolutsiooni.

Philip V abikaasa Parma Elisabeth avaldas Hispaania välispoliitikale suurt mõju. Tema peamine eesmärk oli saada tagasi Hispaania kaotatud territooriumid Itaalias. Aastal 1717 käskis Philip V tungida sisse Sardiiniasse, mis oli Utrechti lepinguga Austriale antud. Seejärel tungisid Hispaania väed Sitsiiliasse. Agressioon ajendas Püha Rooma impeeriumi moodustama kolmikliidu liikmetega uue pakti, mille tulemuseks oli 1718. aasta nelikliit. Kõik liikmed nõudsid Hispaania taandumist Sardiiniast ja Sitsiiliast, mille tagajärjeks oli sõda detsembriks 1718. Sõda kestis kaks aastat ja selle tulemuseks oli hispaanlaste teekond. Vaenutegevus lõppes Haagi lepinguga veebruaris 1720. Selles lahendis loobus Philip V kõigist Itaalia vastu esitatud nõuetest. Hiljem vallutas Hispaania aga Poola pärimissõja ajal (1733–35) Napoli ja Sitsiilia. 1748. aastal, pärast Austria pärimissõda (1740–48), omandas Hispaania Põhja-Itaalias Parma, Piacenza ja Guastalla hertsogkonnad.

Hispaania Bourbonide valitsemine jätkus Ferdinand VI (1746–59) ja Charles III (1759–88) võimu all. Charles III ja tema ministrite - Leopoldo de Gregorio, Esquilache markii ja Floridablanca krahvi José Moñino - valitsemisel paranes majandus. Kartes, et Suurbritannia võit seitsmeaastases sõjas (1756–63) Prantsusmaa üle ohustas Euroopa jõutasakaalu, ühines Hispaania Prantsusmaaga ja tungis Suurbritannia liitlaseks Portugali, kuid kannatas terve rea sõjalisi kaotusi ja pidi lõpuks loovutama Florida brittidele Pariisi lepinguga (1763), saades samal ajal Prantsusmaalt Louisiana. Hispaania võttis Florida tagasi Pariisi lepinguga (1783), mis lõpetas Ameerika revolutsioonisõja (1775–83), ja saavutas parema rahvusvahelise positsiooni.

Ent Charles IV valitsemisajal (1788 kuni loobumiseni 1808. aastal) ei olnud reformimisimpulsse, mõnede arvates vaimupuudega. Oma naise armukese Manuel de Godoy domineerimisel alustas Charles IV poliitikat, mis kummutas suure osa Charles III reformidest. Pärast Prantsuse revolutsioonisõdade lühikest vastuseisu Prantsusmaale, peeti Hispaania põhjanaabriga rahutuks liiduks, mille pidid blokeerima ainult britid. Charles IV leevendus, mis kulmineerus sellega, et ta ei suutnud alliansi austada, jättes tähelepanuta mandri süsteemi jõustamise, viis 1808. aastal Hispaaniasse sissetungi Prantsuse keisri Napoleoni I all, käivitades sellega poolsaare sõja, põhjustades tohutuid inim- ja varakaotusi, ja kontrolli kaotamine enamuse ülemere impeeriumi üle.

Enamiku 18. sajandi jooksul oli Hispaania arreteerinud oma suhtelise languse 17. sajandi lõpupoole. Kuid vaatamata edusammudele, jätkas see poliitiliste ja merkantiliste arengute mahajäämust, muutes Euroopa teisi osi, eriti Suurbritannias, madalates riikides ja Prantsusmaal. Poolsaare sõja vallandanud kaos põhjustas selle lõhe suurenenud ja Hispaanial ei toimuks tööstuslikku revolutsiooni.

El paseo de las Delicias, Ramón Bayeu maal aastatest 1784–1785, näidatud aristokraatia liikmete kohtumise eelnimetatud asukohas.

El paseo de las Delicias, Ramón Bayeu maal aastatel 1784–1785, millel on kujutatud aristokraatia liikmete kohtumine eelnimetatud asukohas.

Valgustusajastu jõudis Hispaaniasse nõrgestatud kujul umbes 1750. aastal. Tähelepanu keskmes oli meditsiin ja füüsika koos teatava filosoofiaga. Prantsuse ja itaalia külastajad olid mõjukad, kuid katoliikluse või kiriku jaoks, nagu prantsuse filosoofiale iseloomulik, polnud vähe väljakutseid. Hispaania juhtiv tegelane oli Benedo Feijóo (1676–1764), benediktiini munk ja professor. Ta oli edukas populariseerija, keda kutsuti üles julgustama teaduslikke ja empiirilisi mõtteid müütide ja ebausude laastamiseks. 1770. aastaks olid konservatiivid käivitanud vasturünnaku ja kasutanud valgustusajastu ideede mahasurumiseks tsensuuri ja inkvisitsiooni.

Hispaania sotsiaalse struktuuri tipus seisid 1780. aastatel aadel ja kirik. Aristokraatias domineeris paarsada peret, veel 500 000 oli üllas staatus. Kiriku mehi ja naisi oli 200 000, pooled neist tugevalt varustatud kloostrites, mis kontrollisid suurt osa aadlikele mitte kuuluvatest maadest. Enamik inimesi oli taludes kas maata peonide või väikeste kinnistute omanikena. Väike linna keskklass kasvas, kuid usaldasid seda nii maaomanikud kui talupojad.

El paseo de las Delicias, Ramón Bayeu maal aastatest 1784–1785, millel on kujutatud aristokraatia liikmete kohtumine eelnimetatud asukohas.

Hispaania iseseisvussõda ja Ameerika iseseisvussõjad

Hispaania iseseisvussõda (1808–1814)

1808. aasta teine ​​mai oli Hispaania populaarse vastupanu algus Napoleonile.

18. sajandi lõpul oli Bourbonide valitsetud Hispaanial liit Bourbonide valitsetud Prantsusmaaga ja seetõttu ei pidanud nad kartma maasõda. Selle ainus tõsine vaenlane oli Suurbritannia, millel oli võimas merevägi; Seetõttu koondas Hispaania oma ressursid mereväele. Kui Prantsuse revolutsioon kukutas Bourbonid, muutus maasõda Prantsusmaaga ohuks, mida kuningas püüdis vältida. Hispaania armee oli halvasti ette valmistatud. Ohvitseride korpus valiti peamiselt kuningliku patrooni, mitte teenete põhjal. Umbes kolmandik nooremohvitseridest oli ülendatud ridadest ja kuigi neil oli annet, oli neil vähe edutamis- või juhtimisvõimalusi. Ametikohad olid täidetud halvasti koolitatud talupoegadega. Eliitüksuste hulka kuulusid lisaks eliidi suurtükiväe- ja inseneriüksustele ka iirlaste, itaallaste, šveitslaste ja valloonide välismaa rügement. Seadmed olid vanaaegsed ja ebakorrektsed. Armeel polnud transportimiseks oma hobuseid, härgi ja muule, mistõttu neid abiteenistujaid opereerisid tsiviilisikud, kes võisid halbade tingimuste korral ära joosta. Lahingus võitlesid väikesed üksused hästi, kuid nende vanamoodsast taktikast oli Napoleoni vägede vastu vaevalt kasu, vaatamata korduvatele meeleheitlikele pingutustele viimase hetke reformi läbiviimisel. Kui 1808. aastal puhkes Prantsusmaaga sõda, oli armee sügavalt ebapopulaarne. Juhtivad kindralid mõrvati ja armee osutus käskluste ja juhtimistega toimetulekuks ebakompetentseks. Talupoegade perekondade nooremohvitserid lahkusid ja läksid üle mässajate juurde; paljud üksused lagunesid. Hispaania ei suutnud oma suurtükiväge ega ratsaväge mobiliseerida. Sõjas oli Bailéni lahingus üks võit ja palju alandavaid lüüasaamisi. Tingimused halvenesid pidevalt, kuna mässulised võtsid üha enam kontrolli Hispaania lahingu üle Napoleoni vastu. Napoleon naeruvääristas armeed kui "Euroopa halvimaid"; britid, kes pidid sellega koostööd tegema, nõustusid. Napoleon ei alistanud armee, vaid mässulised talupojad, keda Napoleon naeruvääristas "munkade juhitud bandiitide" pakkidena (nad omakorda uskusid, et kurat oli Napoleon). 1812. aastaks kontrollis armee ainult laialivalguvaid enklaave ja prantslasi võis tajuda vaid aeg-ajalt korraldatud reididega. Armee moraal oli jõudnud madalaimale tasemele ja reformijad võtsid aristokraatlikelt ohvitseridelt suurema osa nende seaduslikest privileegidest.

Hispaania asus Napoleoni sõdades algselt Prantsusmaa vastu, kuid tema armee lüüasaamine sõja alguses viis Charles IV pragmaatilise otsuseni viia kooskõlla revolutsiooniliste prantslastega. Hispaania pandi Suurbritannia blokaadi alla ja tema kolooniad hakkasid Suurbritanniaga iseseisvalt kaubitsema, kuid just Hispaania põhja- ja lõunaosas iseseisvumist ja revolutsioonilisi lootusi avaldasid Briti sissetungid Río de la Plata Lõuna-Ameerikasse (1806 ja 1807). Lõuna-Ameerika kolooniad.

 Trafalgari lahingus kaotati 1805. aastal suur Prantsuse-Hispaania laevastik, mis ajendas vaikselt liikuvat Hispaania kuningat kaaluma oma rasket liitu Napoleoniga. Hispaania lahkus ajutiselt mandri süsteemist ja Napoleon - olles ärritunud Hispaania Bourboni kuningate poolt - tungis 1808. aastal Hispaaniasse ja kukutas Ferdinand VII, kes oli troonil olnud vaid nelikümmend kaheksa päeva pärast isa loobumist märtsis 1808. Juulis 20. novembril 1808 sisenes Napoleon Bonaparte'i vanem vend Joseph Bonaparte Madridi ja asutas valitsuse, mille kaudu temast sai Hispaania kuningas, kes oli Napoleoni asendusliikmeks.

Kolmas mai 1808, Napoleoni väed tulistavad pantvange. Goya

Hispaania endist kuningat troonib Napoleon, kes pani troonile omaenda venna. Hispaanlased mässasid. Thompsoni sõnul oli Hispaania mäss "reaktsioon uutele institutsioonidele ja ideedele, lojaalsus vanale korrale: kõige katoliiklikumate kuningate pärilikule kroonile, mille paavsti ekskommuniseeritud vaenlane Napoleon oli pähe pannud prantslasele, katoliku kirikule, keda kiusasid kirikud rüvetanud, preestrid mõrvanud ja "loi des cultes" rakendanud vabariiklased taga kiusati, ning kohalike provintside õigustele ja privileegidele, mida ohustab tõhusalt tsentraliseeritud valitsus. Kogu Hispaanias loodi koosolekud (juntas), mis kuulutasid end Ferdinand VII toetajateks. 26. septembril 1808 moodustati Aranjuezi linnas Kesk-Hunta, et koordineerida üleriigilist võitlust prantslaste vastu. Algselt kuulutas Kesk-Hunta, et ta toetab Ferdinand VII ja kutsus kokku "kindral- ja Erakorralised kortikad" kõigi Hispaania monarhia kuningriikide üldkoosoleku. 22. ja 23. veebruaril 1809 puhkes kogu Hispaanias populaarne mäss Prantsuse okupatsiooni vastu.

Poolsaare kampaania oli Prantsusmaa jaoks katastroof. Napoleon sai otseses juhtimises hästi hakkama, kuid sellele järgnesid tõsised kaotused ja 1809. aastal poolsaarelt lahkudes muutusid tingimused Prantsusmaa jaoks veelgi halvemaks. Tugevad repressioonid, mida Goya kuulsalt kujutas "Sõja katastroofides", tegid Hispaania sissid ainult vihasemaks ja aktiivsemaks; Hispaania sõja tõttu kaotas Prantsusmaa Hispaanias pikaks ajaks oma prestiiži, investeeringud ja tööjõu. 

1812. aasta põhiseaduse väljakuulutamine, Salvador Viniegra õlimaal.

Cádiz Cortes lõi märtsis 1812 esimese moodsa Hispaania põhiseaduse, 1812. aasta põhiseaduse (mitteametlikult nimetatud La Pepaks). See põhiseadus nägi ette täidesaatva võimu ja valitsuse seadusandliku haru eraldamise. Cortes valiti üldistel valimistel, ehkki kaudsel viisil. Iga Cortesi liige pidi esindama 70 000 inimest. Cortesi liikmed pidid kohtuma aastaistungitel. Kuningal ei olnud võimalik Cortes'i kokku kutsuda ega neid korrata. Cortesi liikmed pidid teenima üheaastaseid ametiaegu. Nad ei saanud järjestikku ametiaegu teenida; liige võiks teist ametiaega teenida ainult siis, kui lubab kellelgi teisel ametis olla üks vahepealne ametiaeg. See moodsa põhiseadusliku valitsuse väljaarendamise katse kestis 1808–1814. Selle revolutsiooni ajal olid liberaalide või reformistlike jõudude juhid José Moñino, Floridablanca krahv, Gaspar Melchor de Jovellanos ja Pedro Rodríguez, Conde de Campomanes. 1728. aastal sündinud Floridablanca oli revolutsioonilise puhangu ajal 1808. aastal kaheksakümne aastane. Ta oli aastatel 1777–1792 töötanud Hispaania kuninga Charles III alluvuses peaministrina; Siiski kippus ta rahvast spontaansuses kahtlustama ja seisis revolutsiooni vastu. 1744. aastal sündinud Jovellanos oli mõnevõrra noorem kui Floridablanco. Kirjanik ja eelmise sajandi valgustusajastu filosoofide traditsioonide järgija Jovellanos oli justiitsministrina töötanud aastatel 1797–1798 ning juhtis nüüd Kesk-Hunta olulist ja mõjukat rühma. Jovellanose vangistas, aga peaministrina töötanud Alcudia hertsog Manuel de Godoy, kes tegelikult juhtis riiki diktaatorina aastatel 1792–1798 ja 1801–1808. Seetõttu kippus isegi Jovellanos olema pisut liiga ettevaatlik. tema lähenemises revolutsioonilisele tõusule, mis pühkis 1808. aastal Hispaania.

Hispaania armee oli venitatud laiaks, kuna see võitles Napoleoni vägedega väheste varude ja liiga paljude väljaõpetamata värvatutega, kuid Bailénis juunis 1808 tegi Hispaania armee Napoleoni armeele esimese suurema kaotuse; selle tagajärjel langes Hispaanias Prantsuse võim. Napoleon võttis isikliku vastutuse ja vallutas vägevate jõududega mõne kuu pärast Hispaania, lüües Hispaania ja Suurbritannia ühendarmeed hiilgavas ümbritsemise kampaanias. Pärast seda kaotasid Hispaania armeed kõik lahingud, milles nad võitlesid Prantsuse keiserlike jõudude vastu, kuid neid ei hävitatud kunagi. Pärast lahingut taandusid nad mägedesse, et koondada mehi ja korraldada uusi rünnakuid ja haaranguid. Geriljaväed tekkisid üle kogu riigi ja sidusid armee abil kinni tohutul hulgal Napoleoni vägesid, muutes keeruliseks vaenlase vägede vastu suunatud koondunud rünnakute läbiviimise. Hispaania armee ja sisside rünnakud ja haarangud muutusid Napoleoni sõjaliste ja majanduslike ressursside tohutuks äravooluks. Selles sõjas abistasid Hispaaniat britid ja portugallased Wellingtoni hertsogi juhtimisel. Wellingtoni hertsog võitles Napoleoni vägedega poolsaare sõjas, Joseph Bonaparte mängis Madridi kuningana väikest rolli. Jõhker sõda oli üks esimesi sissisõdu tänapäevases Lääne ajaloos. Hispaania armeed ja geriljajõud mõjutasid korduvalt üle Hispaania ulatuvaid prantsuse varustusliine; pärast seda ei suutnud Napoleoni armeed kunagi suurt osa riigist kontrollida. Sõda oli kõikuv: Wellington veetis mitu aastat oma kindluste taga Portugalis, käivitades aeg-ajalt kampaaniaid Hispaaniasse.

Pärast Napoleoni katastroofilist 1812. aasta kampaaniat Venemaal hakkas Napoleon tuletama meelde oma vägesid Prantsusmaa kaitseks edasiliikuvate Venemaa ja teiste koalitsioonijõudude vastu, jättes oma väed Hispaanias üha alama meeskonna ja kaitsejõudude edenevate Hispaania, Suurbritannia ja Portugali armee vastu. Vitoria lahingus 1813 alistas Wellingtoni hertsogi alluv liitlasvägi otsustavalt prantslased ja 1814 taastati Ferdinand VII Hispaania kuningana.

Ameerika kolooniate kaotamine

Iseseisvusmeelsed väed andsid kuninglikele purustava lüüasaamise ja kindlustasid Peruu iseseisvuse 1824. aasta Ayacucho lahingus.

Hispaania kaotas keerulises mässusarjas 1808–26 kõik oma Põhja- ja Lõuna-Ameerika kolooniad, välja arvatud Kuuba ja Puerto Rico. Hispaania oli Suurbritanniaga sõjas 1798–1808 ja Briti merevägi katkestas sidemed oma kolooniatega. Kaubandusega tegelesid Ameerika ja Hollandi kauplejad. Seega olid kolooniad saavutanud Hispaaniast majandusliku iseseisvuse ja asutasid ajutised valitsused või juntid, mis olid üldiselt emamaaga kontaktis. Pärast 1814. aastat, kui Napoleon sai lüüa ja Ferdinand VII oli taas troonil, saatis kuningas armeed kontrolli taastama ja autokraatlikku valitsemist taaskehtestama. Järgmisel etapil 1809–16 võitis Hispaania kõik ülestõusud. Teine ring 1816–25 oli edukas ja see ajas hispaanlased kõigist mandriosadest välja. Hispaanial polnud Euroopa võimudelt abi. Tõepoolest, Suurbritannia (ja USA) töötasid selle vastu. Kui nad Hispaaniast ära lõigati, nägid kolooniad võimuvõitlust Hispaanias sündinud hispaanlaste (niinimetatud poolsaared) ja Uus-Hispaanias sündinud hispaania päritolu (niinimetatud kreoolide) vahel. Kreoolid olid iseseisvuse aktivistid. Mitu revolutsiooni võimaldasid kolooniatel vabaneda sünnimaast. Aastal 1824 alistasid Argentiina kindralite José de San Martíni ja Venezuela Simón Bolívari armeed Hispaania viimased väed; lõplik lüüasaamine leidis aset Peruu lõunaosas Ayacucho lahingus. Pärast seda oli Hispaanial rahvusvahelistes suhetes väike roll. Endiste kolooniate äri ja kaubandus olid Suurbritannia kontrolli all. Hispaania hoidis uues maailmas ainult Kuubat ja Puerto Ricot.

Ferdinand VII valitsusaeg (1813–1833)

Pärast Napoleoni sõdu

Napoleoni sõdadel oli tõsine negatiivne mõju Hispaania pikaajalisele majandusarengule. Poolsaare sõda laastas nii linnu kui ka maapiirkondi ning demograafiline mõju oli Hispaania sõdadest kõige halvem - rahvaarvu järsk langus paljudes piirkondades oli põhjustatud inimohvritest, väljarändest ja pereelu häirimisest. Pettused armeed konfiskeerisid põllumeeste põllukultuurid ja mis veelgi olulisem - põllumajandustootjad kaotasid suure osa oma karjast, oma peamisest kapitalist. Tõsine vaesus levis laialt, vähendades turunõudlust, samas kui kohaliku ja rahvusvahelise kaubanduse katkemine ning kriitiliste sisendite nappus kahjustavad tõsiselt tööstust ja teenuseid. Laialdase koloniaalimpeeriumi kaotamine vähendas Hispaania üldist jõukust ja 1820. aastaks oli Hispaaniast saanud üks Euroopa vaeseimaid ja vähim arenenud ühiskondi; kolm neljandikku inimestest olid kirjaoskamatud. Kataloonias oli tekstiilitootmise kõrval vähe tööstust. Loodusvarad, näiteks kivisüsi ja raud, olid kasutamiseks olemas, kuid transpordisüsteem oli algeline, vähe kanaleid või laevatatavaid jõgesid ning maanteesõidud olid aeglased ja kallid. Briti raudteeehitajad suhtusid kauba- ja reisijateveo potentsiaali pessimistlikult ega teinud investeeringuid. Lõpuks ehitati väike raudteesüsteem, mis kiirgas Madridi ja möödas loodusvarasid. Valitsus tugines kõrgetele tariifidele, eriti teraviljale, mis aeglustas majanduse arengut veelgi. Näiteks Ida-Hispaania ei suutnud importida odavat Itaalia nisu ja pidi lootma kallitele kodutoodetele, mis olid veetud üle kehvade teede. Eksporditurg kukkus kokku, välja arvatud mõned põllumajandustooted. Kataloonias oli teatav tööstus, kuid Kastiilia jäi poliitiliseks ja kultuuriliseks keskuseks ega olnud huvitatud tööstuse edendamisest.

Ehkki junnid, mis olid sundinud prantslasi Hispaaniast lahkuma, olid vannutatud 1812. aasta liberaalse põhiseadusega, oli Ferdinand VII konservatiivide toel ja ta lükkas selle tagasi. Ta valitses oma esivanemate autoritaarsel viisil.

Ligi pankrotistunud valitsus ei suutnud oma sõduritele maksta. Floridas oli vähe asunikke või sõdureid, nii et see müüdi USA-le 5 miljoni dollari eest. 1820. aastal mässas Cadizis kolooniatele mõeldud ekspeditsioon. Kui kogu Hispaania armeed avaldasid Rafael del Riego juhitud mässulistele kaastunnet, siis Ferdinand armus ja oli sunnitud aktsepteerima 1812. aasta liberaalset põhiseadust. See oli Hispaanias teise kodanliku revolutsiooni - kolmeliberaalse trienio - algus. 1820–1823. Ferdinand ise pandi liberaalse eksperimendi ajaks tõhusasse koduaresti.

Kolmeliberaalne trienio (1820–23)

Sellele järgnenud (1820–23) kolmele liberaalse valitsemise aastale olid iseloomulikud erinevad absolutistlikud vandenõud. Liberaalset valitsust, mis tuletas Euroopa riigimeestele liiga palju meelde Prantsuse revolutsiooni valitsusi, vaatas Verona kongress 1822. aastal vaenulikult ja Prantsusmaal lubati sekkumine. Prantsusmaa purustas niinimetatud ekspeditsiooni "sada tuhat poega Saint Louis'i" abil liberaalse valitsuse ja Ferdinand taastati 1823. aastal absoluutse monarhina. Hispaanias tähistas see Hispaania teise kodanliku revolutsiooni lõppu.

Hapu kümnend (1823–1833)

Torrijos ja tema meeste hukkamine 1831. aastal.

Ferdinand VII kasutas oma riigi liberaaljõudude vastu repressiivseid meetmeid.

Esimese Carlisti sõja lahing, autor Francisco de Paula Van Halen

Hispaanias järgnes teise kodanliku revolutsiooni läbikukkumisele järgmise kümnendi rahutu rahuaeg. Olles sünnitanud ainult naissoost pärija, selgus, et Ferdinandi järel saab kuningaks tema vend, Infante Carlos. Kuigi Ferdinand ühines konservatiividega, peljates järjekordset riiklikku mässu, ei pidanud ta Carlosi reaktsioonipoliitikat elujõuliseks võimaluseks. Ferdinand - venna soovidele vastu seistes - otsustas 1830. aastal teha Pragmaatilise Sanktsiooni, mis võimaldas tema tütrel Isabellal kuningannaks saada. Carlos, kes teatas oma kavatsusest sanktsioonile vastu seista, põgenes Portugali.

Isabella II valitsemisaeg (1833–1868)

.Ferdinandi surm 1833. aastal ja Isabella II astumine Hispaania kuningannaks käivitasid esimese Carlisti sõja (1833–39). Isabella oli sel ajal vaid kolmeaastane, nii et tema ema, Sitsiiliast pärit Bourbon Maria Cristina II nimetati regendiks kuni tütar täisealiseks saab. Carlos tungis Hispaania põhjaosas asuvasse Baskimaale ja pälvis absolutistlike reaktsionääride ja konservatiivide toetuse; neid vägesid tunti kui "Carli" vägesid. Hispaania trooni reformide ja absolutistliku valitsemistava piirajad pooldasid Isabellat ja regent Maria Cristinat; neid reformiste nimetati "Christinoseks". Kuigi 1833. aasta lõpuks näis Christino vastupanu mässule ületatud, vedasid Maria Cristina väed ootamatult Carlisti armeed enamikust Baskimaast. Seejärel määras Carlos oma ülemjuhatajaks baski kindrali Tomás de Zumalacárregui. Zumalacárregui elustas Carlist'i põhjuse ja oli 1835. aastaks vedanud Christino armeed Ebro jõeni ja muutnud Carlisti armee demoraliseeritud bändist professionaalseks armeeks, mis oli 30 000 kõrgema kvaliteediga valitsusväge. Zumalacárregui surm 1835 muutis Carlistide varandusi. Christinos leidis võimeka kindrali Baldomero Esparterost. Tema võit Luchana lahingus (1836) muutis sõja tõusulaine ja 1839. aastal lõpetas Vergara konvent esimese Carlisti mässu.

Progressiivne kindral Espartero, kes kasutas ära oma populaarsust sõjakangelasena ja oma sobriketi "Hispaania patsutaja", nõudis Maria Cristinalt liberaalseid reforme. Kuninganna regent, kes oli ükskõik millisele sellisele ideele vastu, eelistas 1840. aastal tagasi astuda ja lasi Esparterol regendiks asuda. Espartero liberaalsetele reformidele olid siis mõõdukad vastuseisud ja endise kindrali raskekäelisus põhjustas kogu riigis sporaadilisi ülestõuse erinevatest kvartalitest. Mis kõik veriselt alla suruti. 1843. aastal kukutati ta regendiks mõõduka Ramón María Narváezi poolt, keda peeti omakorda liiga reaktsiooniliseks. Teine Carlisti ülestõus, Matineri sõda, algatati Kataloonias 1846. aastal, kuid see oli 1849. aastaks halvasti korraldatud ja mahasurutud.

Episood 1854. aasta Hispaania revolutsioonist Puerta del Solis, autor Eugenio Lucas Velázquez.

Hispaania Isabella II võttis pärast täisealiseks saamist valitsuses aktiivsema rolli, kuid kogu valitsemise ajal (1833–68) oli ta tohutult ebapopulaarne. Ta oli vaadeldav sellele, kes oli kohtus talle kõige lähedasem, ja Hispaania inimesed uskusid, et ta hoolib neist vähe. Selle tagajärjel toimus 1854. aastal veel üks ülestõus kindral Domingo Dulce y Garay ja kindral Leopoldo O'Donnell y Jarrise juhtimisel. Nende riigipööre kukutas San Luisi 1. krahvi Luis Jose Sartoriuse diktatuuri. Populaarse ülestõusu tagajärjel saavutas Partido Progresista (Progressiivne partei) Hispaanias laialdase toetuse ja asus 1854. aastal valitsuses võimule. 1856 üritas Isabella moodustada Liberaalide Liidu, üleriigilise liberaalse koalitsiooni. Leopoldo O'Donnell, kes oli juba sellel aastal marssinud Madridi ja saatis ametisse veel ühe Espartero ministeeriumi. Isabella plaan nurjus ja maksis Isabellale rahva seas rohkem prestiiži ja soosingut. 1860. aastal algatas Isabella kindralite O'Donnelli ja Juan Primiga eduka sõja Maroko vastu, mis stabiliseeris tema populaarsuse Hispaanias.

Koos prantslastega sekkus Hispaania ka mujale Cochinchinasse (1857–63) ja Mehhikosse (1861–62). Lisaks kiitis valitsus heaks Santo Domingo vabatahtliku tagasipöördumise Hispaania impeeriumisse. Hispaania laiendas ka oma sõjalist kohalolekut Lõuna-Ameerika ranniku lähedal Vaikse ookeani piirkonnas.

Aastal 1866 suruti maha mäss, mida juhtis Juan Prim.

Demokraatlik sekseenium (1868–1874)

Ajutise valitsuse liikmed pärast 1868. aasta kuulsat revolutsiooni, autor Jean Laurent.

1868. aastal leidis aset järjekordne mäss, mida tunti kuulsa revolutsioonina.

Progressista kindralid Francisco Serrano ja Juan Prim mässasid Isabella vastu ja võitsid Alcolea lahingus (1868) tema moderado kindralid. Isabella aeti Pariisi pagulusse.

Kaks aastat hiljem, 1870. aastal, kuulutas Cortes, et Hispaanial on jälle kuningas. Selleks sai Savoy Amadeuse poeg Itaalia kuningas Vittorio Emmanuele II. Ta valiti ja krooniti järgmise aasta alguses nõuetekohaselt Hispaania kuningaks. Amadeus - liberaal, kes vannutas Cortese väljakuulutatud liberaalset põhiseadust - seisis kohe silmitsi uskumatu ülesandega viia Hispaania erinevad poliitilised ideoloogiad ühe laua taha. Seda riiki vaevasid rahvusvahelised riiud mitte ainult hispaanlaste ja välismaalaste, vaid ka Hispaania kohalike parteide vahel.
Pärast Hidalgo afääri ja armee mässu kuulutas Amadeus kuulsalt Hispaania elanikele, keda ta ei valitsenud, et ta loobub troonist ja lahkub riigist (11. veebruar 1873).

Esimene Hispaania Vabariik (1873–74)

Hispaania Vabariigi väljakuulutamine Madridis

Monarhi puudumisel moodustati radikaalide ja vabariiklaste valitsus ning kuulutati Hispaania vabariigiks. Esimene Hispaania Vabariik (1873–74) oli kohe kõigi piirkondade piiramise all. Kõige vahetum oht oli karistid, kes algatasid vägivaldse mässu pärast nende vaeste esinemist 1872. aasta valimistel. Rahvusvaheline Töömeeste Assotsiatsioon kutsus üles sotsialistlikule revolutsioonile, mässudele ja rahutustele Navarra ja Kataloonia autonoomsetes piirkondades ning katoliku kiriku survel algava vabariigi vastu.

Pavía riigipööre toimus jaanuaris 1874, kui eelnimetatud kindral murdis Kortesesse. See takistas föderaalse vabariigi valitsuse moodustamist, sundis parlamendi laialisaatmist ja põhjustas kindral Serrano valitsenud ühtse Praetoria vabariigi instaleerimise, sillutades teed monarhia taastamiseks teise pronunciamiento kaudu, seekord Arsenio Martínez Campose poolt 1874. aasta detsembris.

Restauratsioon (1874–1931)

Alfonso XII valitsemisaeg ja regendi Maria Christina ametisseastumine

Ehkki endine kuninganna Isabella II oli endiselt elus, tunnistas ta, et oli juhina rahvaga liiga suur lahkarvamus, ja ta loobus 1870. aastal troonist oma poja Alfonso kasuks.

1894 satiiriline koomiks, mis kujutab vaikivat nõusolekut valitsuse sujuvaks muutmiseks (turnismo) kahe dünastiapartei (Sagasta ja Cánovas del Castillo) juhtide vahel, kusjuures riiki muudetakse allegooriliselt.

Hispaania Alfonso XII krooniti pärast pagulusest naasmist nõuetekohaselt 28. detsembril 1874. Pärast Esimese Hispaania vabariigi raputust olid hispaanlased nõus leppima stabiilsuse taastamisega Bourboni reeglite järgi. Hispaania vabariiklaste armeed, kes seisid vastu Carlisti mässule, kuulutasid oma truudust Alfonsole talvel 1874–75, mida juhtis brigaadikindral Martínez-Campos. Vabariik saadeti laiali ja kuninga usaldusväärne nõunik Antonio Cánovas del Castillo nimetati uusaastaööl 1874. aastal peaministriks. Carlisti mässu pani jõuliselt maha uus kuningas, kes osales sõjas aktiivselt ja pälvis kiiresti enamiku kaasmaalaste toetuse. Selle uue perioodi tunnistajaks oli ebakonkurentsivõimeline parlamendisüsteem, kus kaks "dünastia" parteid, konservatiivid (formaalselt liberaal-konservatiivid) eesotsas Antonio Cánovas del Castilloga (restaureerimissüsteemi peaminister) ja liberaalid (või liberaalid-fusioonistid), mida juhtis Práxedes Mateo Sagasta, valitsesid vaheldumisi (turnismo). Valimispettused (realiseerusid niinimetatud caciquismo-s) muutusid üldlevinuks - pealinnas tabasid valimised eelnevalt saadud tulemusi. Mitte vähem oluline polnud valijate apaatia. Alfonso XII suri ootamatult 28-aastaselt. Põhiseaduslik monarhia jätkus kuningas Alfonso XIII ajal. Alfonso XIII sündis pärast isa surma ja kuulutati tema sündimisel kuningaks. Kuni Alfonso XIII piisavalt vanaks saamiseni 1902. aastal oli tema ema Austria Maria Christina tema regent. Peaminister Antonio Cánovas del Castillo mõrvati 1897. aastal.

1898. aasta katastroof

USS Maine'i plahvatus, 1898. aasta aprillis, mis käivitas Hispaania-Ameerika sõja 

1868. aastal algatas Kuuba Hispaania vastu iseseisvussõja. Nagu Santo Domingo saarel, leidis Hispaania saareke end põlisrahvaste mässu vastases keerulises kampaanias. Erinevalt Santo Domingost oli Hispaania selle võitluse alguses edukas, olles õppinud sissisõja õppetunde piisavalt hästi, et see mäss maha lüüa. Saare rahunemine oli siiski ajutine, kuna konflikt taastus 1895. aastal ja lõppes lüüasaamisega Ameerika Ühendriikide käest 1898. aasta Hispaania-Ameerika sõjas. Kuuba saavutas iseseisvuse ja Hispaania kaotas allesjäänud uue maailma kolooniad Puerto Rico, mis koos Guami ja Filipiinidega loovutati USA-le 20 miljoni dollari eest. 1899. aastal müüs Hispaania oma ülejäänud Vaikse ookeani saared - Põhja-Mariaanid, Caroline'i saared ja Palau - Saksamaale ja Hispaania kolooniavaldusteks jäid ainult Hispaania Maroko, Hispaania Sahara ja Hispaania Guinea - kõik Aafrikas.

1898. aasta "katastroof" lõi põlvkonna '98, mis hõlmas riigimehi ja haritlasi, kes nõudsid uuelt valitsuselt liberaalseid muutusi. Kuid nii vasakpoolne anarhism kui ka parempoolne fašism kasvasid Hispaanias 20. sajandi alguses kiiresti. 1909. aasta mäss Kataloonias suruti veriselt maha. Jensen (1999) väidab, et 1898. aasta lüüasaamine pani paljud ohvitserikorpuse sõjaväelased liberalismist loobuma ja pöörduma paremale. Nad tõlgendasid Ameerika võitu 1898. aastal ja Jaapani võitu Venemaa vastu 1905. aastal tõendina tahtejõu ja moraalsete väärtuste paremusest tehnoloogia suhtes. Jensen väidab, et järgmise kolme aastakümne jooksul kujundasid need väärtused Francisco Franco ja teiste falangistide väljavaate.