Art déco

Art déco (lühend prantsuskeelsest väljendist arts décoratifs, 'dekoratiivkunst') oli populaarne ja modernne dekoratiivkunsti suund aastail 1925–1939, suure depressiooni vältel ja masinaajastu lõppedes, džässmuusika kaasajal.
Eriti populaarne oli dekoratiivkunst sisekujunduses ja tarbekunstis, samas kasutati seda arhitektuuris ja tööstusdisainis, aga ka plakati- ja raamatukujunduses, maali- ja juveliirikunstis, skulptuuris, fotograafias, filmi- ja moekunstis kui ka mujalgi. Kunstisuuna nimetus on tuletatud Esimese maailmasõja järgse esimese rahvusvahelise näituse pealkirjast: "Exposition internationale des arts décoratifs et industriels modernes", mis toimus Pariisis 1925. aastal.

Iseloomustus

Kaasaegselt tõlgendades järgis suund sõltumatult sellele eelnenud belle époque'i aegset juugendlikku (art nouveau) joont ning seda iseloomustas eklektiline segu uusklassitsismist, konstruktivismist, funktsionalismist, modernismist, kubismist ja futurismist. Art déco oli siiski puhtalt otstarbekohast ilu nõudev dekoratiivkunst, mille üks mõjutajaid oli talitluslikku mõtteviisi soosiv Bauhausi koolkond. Seal, kus juugend oli stiliseeritud ja kõverjooneline ning suurlinlik ehk metropoliitne, oli dekoratiivkunst ladus, siksak- või sirgjooneline ja ülemandriliselt kosmopoliitne. Seda on nimetatud "taltunud kubismiks" ja see ei olnud nii looduslähedane kui juugend, vaid rõhus pigem tehnilisusele.
Omamoodi märkimisväärse tõuke suuna kujunemisele andis Tutanhamoni haua leidmine ja avamine Kuningate orus 1922. aasta novembris. See päästis valla ülemaailmse egiptomaania ja kõige sellega seonduva lummuse ja teiste eksootiliste ning näiteks põlisameeriklaste kui ka proletariaatsete motiivide kujutamise kunstis ja käsitöös. Art déco kunstisuuna üldist väljanägemist on raske kirjeldada, aga on öeldud, et selles on modernset "tunneb ära, kui silmata" kvaliteeti.
Elegantselt tähistas dekoratiivkunst helgema tuleviku saabumise ootusärevust ja optimismi, vabaaegset energilist jõudeolekut ja eksootilisi reisimisvõimalusi, kõrgusse pürgivaid hooneid, funktsionaalset ja meisterlikku masinajastut, progressiivset tehnoloogilist läbimurret, priiskavat teatraalsust ja ekstravagantset elevust kui ka luksuslikku glamuuri. Väliselt arhitektuurilise monoliitse mulje jätmiseks kasutati ehituskunstis betooni, stukki, terrakotat ja kumeramaid kivipindasid. Hoonete tipuosad on tihti tornikujulised, ukseavad on kaunistatud ja ümbritsetud kumer-nõgusate pilastrite ja ehisviiludega. Sümmeetriliselt julgetes ja geomeetriliselt nurgelistes ornamentatsioonides või mustrites kasutati peamiste materjalidena peegelpindasid, lakitud puitu, toonitud klaasi, alumiiniumi, kroomterast, roostevaba terast, bakeliiti ja muid plastmasse. Samuti võtsid toonased ookeaniaurikuid, automobiilid, lokomotiivid, aeroplaanid ja tsepeliinid üha rohkem futuristlikuma ning aerodünaamilisema kuju. Kohati oli tähtis ka kuldselt või metalselt läikiva kroomse kuma demonstreerimine.

Dekoratiivkunst arhitektuuris

Art déco näiteid leiab kõikjalt maailmast, peamiselt küll USA ja Euroopa suurlinnadest ehk metropolidest. 1930ndatel kasutati dekoreeriva ajastu stiili laialdaselt avalike hoonete ja raudteejaamade projekteerimisel. Ilmselt kolm selle suuna tuntuimat kõrgehitistest arhitektuurinäidet on New Yorgis asuvad Trump Building, Chrysler Building ja Empire State Building, linna ennast võib pidada antud kunstisuuna hälliks ja alalhoidjaks. Teised tuntud ehitised on veel: Boston Avenue Methodist Church, Times Square Building, Carbide & Carbon Building, American International Building, American Radiator Building, Radio City Music Hall, Rockefeller Center, Waldorf Astoria hotell, The Royal York Hotel, Daily Express Building, Chicago Tribune Building, Chicago Board of Trade Building, LeVeque Tower, Luhrs Tower, Niagara Mohawk Building, Eastern Columbia Building, T&G Building, Griffith observatoorium, Buffalo raekoda, Battersea elektrijaam, Hooveri tamm, Kuldvärava sild, Coit Tower, Lunastaja Kristuse kuju ja kabaree Folies Bergère fassaad. Mitmed Eestile lähimad näited on väiksemal kujul esindatud Stockholmi ja Helsingi südalinnadest (vt Mikael Agricola kirik, pearaudteejaam, hotell Torni, Uusi ylioppilastalo), samal ajal kui Riia kesklinn on just enamasti sellele eelnenud juugendstiilis ehitatud. Küll on aga Riia suursugune keskturg ja Tartu turuhoone (rajati 1936–1938) esindatud uusklassitsistlikus dekoratiivstiilis.

Kuulsamaid esindajaid

Näitlejaid:

• Marlene Dietrich
• Greta Garbo
• Gloria Swanson

Kunstnikke:

• Tamara de Lempicka
• Jean Dupas
• Raphaël Delorme
• Jean-Gabriel Domergue

Disainereid:

• Erté
• René Lalique
• Jean Després
• Émile-Jacques Ruhlmann
• Sonia Delaunay
• Léon Bakst

Illustraatoreid:

• Paul Poiret
• A.M. Cassandre
• Arthur Radebaugh
• Georges Lepape

Skulptoreid:

• Lee Lawrie
• Rene Paul Chambellan
• Joseph-Émile Brunet
• Hildreth Meière
• Jean Dunand
• Paul Manship
• René Buthaud
• Joseph Csaky

Arhitekte:

• Edward Weber
• William van Alen
• William Frederick Lamb

Kunstiareenilt kadumine

Art déco kaotas enda sõdadevahelise tulevikulootuse ja populaarsuse 1930-ndate lõpus (seoses Teise maailmasõja puhkemisega) nii Euroopas kui ka Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, ning hiljem taaselustus inspiratsioonina uuesti 1980. aastate graafilises disainis.