Uued loodususundid ehk Uuspaganlus on levinud üldnimetus neile uususulistele liikumistele, mis püüavad taaselustada või võtavad tegevuse aluseks judeokristlike
monoteistlikemaailmareligioonide leviku eelseid (eeskätt Euroopa) muinasusundeid.
On palju inimesi, kes peavad nimetust "uuspaganlus" osatavaks ja/või halvustavaks ja leiavad, et mõiste "uuspaganlus" asemel oleks kohasem rääkida lihtsalt uususunditest. Samas on palju inimesi, kes oma usutunnistuse järgi nimetavad end meelsasti paganateks või uuspaganateks.
Huvi antiikkultuuri ning kreeka-rooma mütoloogia vastu oli kristlikus Euroopas kõrge juba hiliskeskajal. Üldine huvi muinasusundite vastu elavnes peamiselt 18.–19. sajandilseoses romantismiajastu ja ka natsionalismi ideedega. Moodi läksid viikingid ja druiidid. 19. sajandi lõpul ja sajandivahetusel levis esoteerika- ja okultismiharrastus, mis omakorda juhtis inimesi "muistseid tarkusi" otsima. Innustust andis muinasusundite uurijatele Briti kultuuriantropoloogi Sir James Frazeri mahukas võrdleva mütoloogia alane teos "Kuldne oks" (1900). 1930. aastatel huvitusid germaani mütoloogiast natsid (vaata ka: Natsid ja aaria rahvuse uurimine, Adolf Hitler ja Okultism), kes jätsid kogu uuspaganlusele pikaks ajaks varjutava pitseri. 1940. aastatel tõi Gerald Gardner Ameerikas kasutusele termini wicca, mis on tänini nimeks eriti anglosaksi kultuuriruumis levinud maagia- ja looduseusule. 1960.–70. aastatel kogusid Wicca jt analoogilised traditsioonid populaarsust koos New Age'iga ning mässuliste noorteliikumistega, mis vastandasid end etableerunud ideoloogiatele ja religioonile.
Erinevad grupid järgivad vanadest rahvausunditest teada olevat erineva põhjalikkusega; paljud püüavad muinasusundit ühendada New Age'i, keskkonnaliikumise, feminismi vm ideoloogiatega. Nii võib eristada rekonstruktsionistlikke ja sünkretistlikke suundi.
Uuspaganlikes liikumistes üldiselt puudub dogmaatika ning ulatuslik organisatsioon, mitmed järgijad võivad samaaegselt tunnistada ja praktiseerida ka teisi uske. Osalt on neis sisuliselt tegu inimese individuaalse religiooni konstrueerimisega. Enamik uuspaganlikke traditsioone on polüteistlikudvõi panteistlikud ning jumaluse mõistet käsitletakse neis üsna vabalt. Levinud on usk Maa ja looduse pühadusse, paljudes harudes usutakse looduse hingestatust, hauatagust elu või reinkarnatsiooni, mõnes praktiseeritakse maagiat. Mõistet "uuspaganlus" seovad kriitikud ja vastased mõnikord satanismiga.
On oletatud, et maailmas võib olla kokku umbes miljon uuspaganlike liikumiste järgijat.
Ameerika Ühendriigid jt – wicca
Briti saared – druidism
Island – ásatrú
Itaalia – religio Romana
Kreeka – hellenism
Leedu – Romuva
Läti – Dievturība
Rootsi jt – asatro (asatru), odinism
Soome – Ukko usk
Venemaa, Ukraina jt – slavjanstvo, rodnoverije, rodoverije, rodjanstvo, pokon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar