Salafism

Salafism (araabia keeles ‏السلفية‎ as-salafiyya, salafi < eelkäija, esivanemad) on islami uususund. See on äärmusideoloogia, uusfundamentalistlik (ultrakonservatiivne) suund sunni islamis. Salafistid on väljaspool Saudi Araabiat asuvad vahabistid. (Vahhabiitliku islami levitamise võimukeskus on Saudi Araabia, millel on islamiorganisatsioonide kaudu mõju ka Eesti moslemikogukonnas.) 19. sajandi poliitilise ideoloogiana on salafism islamismi eelkäija.
Sunniitide konservatiivne vool salafism seab eesmärgiks tagasipöördumise algislami juurde. Nad on eriti mõjuvõimsad Saudi Araabias, Kataris ja Araabia Ühendemiraatides ning selles võib eristada kolme suunda:

1. fundamentalistid (vägivallatu, madkhalistid)
2. aktivistid (poliitiline, põhivoolu salafism)
3. džihadistid (võitlev, qutbistid); terroriorganisatsioonid: Al-Nusra, Islamiriik (IS)

Salafismi pooldajaid nimetatakse salafideks. Osama bin Ladeni eeskujuks olid Alžeerias võitlevad salafid.
Eelkäijad, austatud (arab. as-Salaf aṣ-Ṣāliḥ) on moslemite kolm esimest põlvkonda. Nad tundsid Muhammadi või neid, kes temaga kokku puutusid, järgijaid (arab. Tabi’un). Kolmas põlvkond oli järgijate järgijad (arab. Atba’ at-tabi’in). Viimane kolmanda põlve salafi oli Ahmad bin Hanbal (suri 855 m.a.j). Ta rajas õiguskooli, mis oli tähtis islami levimisel. Hiljem hakati salafideks nimetama õpetlasi, nt Ibn Taimiyya (1263–1328) ja Muhammad ibn Abd al-Wahhab (1703–1792). Viimane rajas vahhabismi.
19. sajandil püüdsid salafistid uuendada kogukonda ja tehnoloogiat. 20. sajandi teisel poolel muutusid nad uusfundamentalistideks. 21. sajandi alguseks olid neist kujunenud islami terrorirismi eestvedajad. 11. septembri terrorirünnakute korraldajad olid kõik salafid.
Ideoloogiliselt pakub salafism identiteediotsingutes selgepiirilist vastandumist Lääne mõjudele, mida Süüria kontekstis võib kergesti siduda vastupanuga sekulaarsele Assadi režiimile, aga Iraagis vastupanuga nende mõistes väärusuliste šiiitide juhitavale valitsusele.
Salafistide hinnangul on tänapäevase islami järgimisega kaasnenud islami "vale" tõlgendamine. Sellest lähtuvalt on salafismi kohaselt vaja järgida algupärast "puhast" islamit viisil, kuidas seda tõlgendasid prohvet Muhamed ja tema lähedasemad õpilased. Salafistide käsituses peaks moslemite elu olema korraldatud nagu 7.–9. sajandil. "Puhta" islami alusteks on kõrgeima otsustaja, ainujumala Allahi pidev rõhutamine, vastuseis usu-uuendustele, nn mittetõeliste moslemite usust taganejateks kuulutamine ja uskmatute vastase püha sõja ehk džihaadi propageerimine. Salafismi kohaselt on islam ülimuslik kõigi teiste religioonide ja nende järgijate ees, kes peavad kas islamiriigile poliitiliselt alluma või kuuluma hävitamisele. Salafistidest lähtuv oht riigile ja tema elanikkonnale tuleneb nende poliitilisest eesmärgist kehtestada islamiseadustel ehk šariaadil põhinev ühiskondlik kord, mis läheb põhimõttelisse vastuollu läänelikel arusaamadel põhineva ühiskonnakorraldusega.