Mõiste "sufism" on tuletatud araabia sõnast sufi (صُوفِيّ ṣūfī) ja seda kasutatakse Läänes alates 19. sajandi algusest. Sõna sufi tuleneb sõnast ṣūf (صُوف) 'vill', mis on viide varaste islamiaskeetide villasele rüüle. Sufisid nimetatakse ka fuqara (araabia keeles 'vaesed', ainsus faqir) ja darvish (pärsia keeles). Nendest tulenevad eesti keeles sõnad fakiir ja derviš.
Sufid jagunevad arvukatesse vennaskondadesse, mille tõekspidamised ja praktika erinevad. Enamik sufivennaskondi (tariqa) on sunniitliku taustaga, kuid leidub ka šiiitlikke vennaskondi.
Ajalugu
Asketismi periood
Sufism tekkis reaktsioonina varase Umaijaadide perioodi (661–749) ilmalikkusele. Askeedid mõtisklesid pidevalt Koraani kirjakohtade üle, mis kõnelesid viimsestpäevast, mistõttu neid hakati nimetama ka "neiks, kes alati nutavad" ja "neiks, kes peavad seda maailma hädade hurtsikuks". Nad eristusid muudest usklikest Koraani ja tavade täpse järgimise, rohkete vagade tegude ning öiste palvuste poolest.Klassikaline perioodRedigeeri
Al-Başrah'st pärinev naine Rabi'ah al-'Adawiyah (surnud 801) tõi askeetlusse jumaliku armastuse aspekti. Sufi ideealiks sai isetu jumalaarmastus, lootuseta paradiisile ja kartuseta põrgu ees. Rabi'ah'le järgnenud aastakümnetel suurenesid müstilised tendentsid kõikjal islamimaailmas, osaliselt ideede vahetuse tõttu kristlike erakutega. Mõned eelnenud perioodi müstikud olid keskendunud täielikule usaldusele Jumala suhtes (tawakkul), millest sai samuti sufismi keskne mõiste.Sufismi Iraagi koolkond sai tuntuks oma range enesevalitsuse ning psühholoogiliste sisekaemuste poolest. Iraagi koolkonna loojaks oli 857. aastal surnud al-Muhasibi, kes uskus, et askeesi ainus eesmärk saab olla hinge puhastamine selle ettevalmistamiseks kohtumiseks jumalaga. Junayd Bagdadist (surnud 910) arendas klassikalisi ideid kainusest ja tarkusest ning temani viivad kõik praegused sufitraditsiooni liinid. Jumaliku armastuse mõiste oli tähtis Nuri ja Sumnun "Armastaja" juures.
Sufismi koolkonnad:
Egiptuse koolkond:
Egiptuse koolkonnas kasutas nuubialane Dhūl-Nūn al-Miṣrī (surnud 859) esimest korda ma'rifah ('sisemine teadmine') mõistet, vastandumaks õpetatusele. Hümnitaolistes palvetes ühendas ta kogu looduse jumala ülistamiseks. See idee põhines koraanil ning seda arendati edasi hilisemas pärsia ja türgi luules.
Iraani koolkond:
Iraani koolkonna liige Abū Yazīd al-Bisṭāmī (surnud 874) esindas "mina" purustamise olulist doktriini (fana). Tema ütluste omapärane sümbolism ennetab hilisemate müstiliste luuletajate terminoloogiat.
Sahl at-Tustari (surnud u. 896) ja mõned teised esitasid esimesed müstilistel kogemustel põhinevad spekulatsioonid inimese ja prohveti (Muhammadi) loomuse kohta. Al-Hakim at-Tirmidhi (surnud 898) võttis üle hellenistlikke ideid. Sahl at-Tustari õpilane al-Husayn ibn Mansur al-Hallaj sai tuntuks ütlusega ana al-haqq ('mina olen tõde', st 'mina olen Jumal'), mida hiljem tõlgendati panteistlikult, kuid mis tegelikult on tema huwa huwa teooria kokkuvõte: Jumal olevat armastanud ennast oma olemuses ning loonud Aadama, st inimese, "omaenese näo järgi." Oma õpetuste kuulutamise tagajärjel hukati ta Bagdadis 922. aastal.
Varastel sajanditel edastati sufiideid väikestes ringkondades. 10. sajandil hakati sufismi seisukohtade kohta raamatuid kirjutama, et rahustada ortodoksseid ringkondasid. Abu Talib Makki, Sarraji, Kalabadhi, Qushayri ja Hujviri teostest nähtub autorite püüd sufismi kaitsta selle ortodoksset iseloomu näidates.
Klassikalise sufismi viimane suurkuju oli Abu Hamid Al-Ghazali (surnud 1111), kes kirjutas teose "Ihya' 'ulum ad-din" ("Usuteaduste elustamine"), mis propageeris mõõdukat müstitsismi vastandina tõusva populaarsusega Jumalat ja maailma võrdsustavatele teosoofilistele vooludele. Tema noorem vend Ahmad al-Ghazali kirjutas ühe peenematest uitmõtete kogumikest (sawanih) müstilise armastuse kohta, millest seejärel sai pärsia luule põhimotiiv.
Vennaskondade periood
Pisut hiljem hakkasid tekkima sufivennaskonnad. Kuigi 13. sajandit varjutasid mongolite sissetung islamimaailma idaaladele ning Abbasiidide kalifaadi lõpp, oli see ühtlasi sufismi kuldajastu. Hispaania päritolu Ibn al'Arabi lõi kõikehõlmava Jumala ja maailma suhteid käsitleva süsteemi, millest sai "olemise ühtsuse" (wahdat al-wujud) teooria nurgakivi. Selle teooria järgi olevat kogu eksistents üks ning jumaliku tegelikkuse ilming. Tema egiptuse päritoluga kaasaegne Ibn al-Fārid kirjutas mõned kõige kaunimad araabiakeelsed müstilised luuletused. Pärsia luuletaja ja viljakas müstiliste tekstide autor Farīd ud-Dīn 'Attār (surnud umbes 1220) ja Kesk-Aasia päritolu Nājm ūd-Dīn Kubrā (surnud umbes 1220) esitasid üksikasjalikke kirjeldusi psühholoogilistest läbielamistest, mida müstikul tuleb läbida.Suurim pärsia luuletaja Jalāl-ad-Dīn Rūmī (1207–1273) pühendas oma luule ränddervišile Shams ad-Dinile. Rumi didaktiline poeem "Masnavi" on pärsiakeelsete müstikute jaoks tähtsuselt järgnev üksnes Koraanile. Rumi järgijad lõid temast innustatult Mevlevi vennaskonna, pöörlevate dervišite organisatsiooni, mille liikmed otsivad ekstaasi keerukas muusikalise saatega tantsurituaalis.
Rumi noorem kaasaegne Yunus Emre pani aluse türgikeelsele müstilisele luulele, mida säilitati Bektashiyah (Bektaši) dervišite vennaskonnas. Egiptuses asutas ash-Shadhili (surnud 1258) Shadhiliyah vennaskonna, mille peamine autor Ibn "Ata" Allah Aleksandriast on tuntud aforismide (hikam) poolest.
Sel ajal olid sufismi põhilised ideaalid levinud kogu islamimaailmas; Indias oli islamiühiskonna kujunemisel sufidel suur roll. Hiljem lähenesid india sufid kohalikule müstitsismile jumaliku ühtsuse rõhutamisega, mille tulemuseks oli monismitaoline arusaam ainult ühest reaalsusest, milles vahetegemine Jumala ja maailma (inimese) vahel kipub täielikult kaduma. Mogul Akbari (surnud 1605) sünkretistlikud püüdlused erinevate usundite ja praktikate kombineerimisel olid ortodokssetele muslimitele vastuvõetamatud. Vastutegevust viis läbi 14. sajandil asutatud Kesk-Aasia päritolu Naqshbandīyah vennaskond. Vastandina wahdat al-wujud ('olemise ühtsus') kloosterlikele vooludele kaitsesid Naqshbandīyah wahdat al-shuhudi ('nägemuse ühtsust'), subjektiivset kogemust ühtsusest, mis esineb üksnes uskliku meeles ja mitte objektiivselt. Ahmad Sirhindi (surnud 1624) oli selle liikumise eestvedaja Indias. Tema taotlused pühadusele olid erakordselt julged: ta pidas ennast jumaliku väega universumi isandaks. Tema soovimatus nõustuda inimese ja Jumala ühendusega ja tema kaine seadusest lähtuv meelelaad tõid talle palju järgijaid, mogulite õukonnast Indias Türgini. 18. sajandil püüdis Shah Wali Allah Delhist jõuda kahe vastandliku müstitsismikoolkonna lepituseni; samuti oli ta poliitiliselt aktiivne ja tõlkis Koraani pärsia keelde, mis oli mogulite õukonna ametlik keel. Mir Dard jt 18. sajandi india sufimüstikud omasid otsustavat tähtsust tekkiva urdukeelse luule kujunemisel.
Islamimaailma araabiakeelsetes osades leidub peale 1500. aastat vaid üksikuid olulisi müstilisi autoreid, näiteks ash-Sha'rani Egiptuses (surnud 1565) ja Abd al-Ghani Süürias (surnud 1731). Türgist pärinesid mitmed 17. ja 18. sajandi olulised müstilised luuletajad. Vennaskondade tähtsus ei vähenenud, vaid tekkisid uued ja kirjanduses leidus endiselt müstilisi ideid ja väljendeid.
Kaasaeg
Islamimaailma poliitilised ja sotsiaalsed reformaatorid on sufismi üldiselt pidanud reaktsiooniliseks ning kaasaja ühiskonna arengut takistavaks. Nii näiteks keelustas Kemal Atatürk 1925. aastal Türgi dervišivennaskonnad.Tänapäeval on sufism levinud Läände, samas lävides selle teaduse ja filosoofiaga. Olulisemad kaasaja sufid on olnud Salaheddin Ali Nader Shah Angha, Shah Maghsoud Sadegh Angha, Hazrat Inayat Khan, Idries Shah, Bawa Muhaiyaddeen, Muzaffer Ozak, Javad Nurbakhsh, Nuh Ha Mim Keller, Samuel L. Lewis, Muhammed Ahmed Qadri ja Shaykh Sidi Muhammad al-Jamal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar