LEONHARDI BLOGI: Juugend kunstis

kolmapäev, 29. aprill 2020

Juugend kunstis

Saksa ajakirja Jugend esikaas (1896)

Eugène Grasset. Porte Dauphine'i metroojaama sissepääs Pariisis

Louis Majorelle'i loodud juugendstiilis seinakapp

Gustav Klimti teos "Suudlus" (1907–1908)

Eugène Grasset. Grafton Galleries' 1893. aasta Prantsuse dekoratiivkunsti näituse plakat

Fassaadidekoor Riias Elizabethi tänav 10B, arhitekt Mihhail Eisenstein

Juugend (saksa Jugendstil, austria Secessionsstil, itaalia stile floreale või lo stilo Liberty, prantsuse art nouveau, vene стиль модерн, inglise Modern Style) oli ornamentaalne kujutava, tarbe- ja dekoratiivkunsti, arhitektuuri ja sisekujunduse stiil, mille kõrgaeg oli aastail 1890–1914. Seda iseloomustab looduslike (ka eksootiliste) motiivide, eriti lillede ja muude taimede fantaasiaküllane stiliseeritud kujutamine ning selles kasutati nõtkeid ning painduvalt voolavaid kõverjooni, lõikumiskohtades väänlevaid sõlmi. Sõna jugend ehk noorsugu rõhub saksa keeles nooruse õitsvale värskusele, eraldiseisvusele ja vabadusele.
Mingil määral oli see 17.-18. sajandi baroki taassünd ja 19. sajandi uusbaroki täiendus, kuid uuel tasemel – vanu vorme ei kopeeritud. Arhitektuuris kajastub sarnasus barokiga vaid liigendatud pindade kasutamisel, väikeste ruutudega akendes ning ovaali ning ringi motiivi pruukimises. Samas hülgas juugend tihti pea täielikult barokile omase sümmeetria.
Stiil tärkas Suurbritannias, kus tööstuslik tootmine oli hakanud välja tõrjuma käsitsi valmistamist. See tekitas protesti uusromantikutes, kelle arvates tööstustoodangu välimus oli ebaesteetiliselt rohmakas, kunstiteadlase John Ruskini arvates ka ühiskondlikult kahjulik. Vastukaaluks ülistati keskaegset käsitööd, kus oli ühendatud töö ja kunst, ilu ja praktika. Suurbritannias hakkas levima käsitööharrastus Arts and Crafts Movement nime all, kus loodi esemeid, mis olid vabad klassitsismi ja eklektika eeskujudest. Üldiselt oli juugendstiil La Belle Époque küllusaegne reaktsioon viktoriaanliku ajastu kunstile või ametlikule ehk akadeemilisele salongikunstile, ning sellega lõpeb enne Esimest maailmasõda romantismiperiood õhtumaades.
Uues siduvas stiilis kujundati kõike: mööblit, tekstiili, riietust, klaasi, keraamikat, raamatuid, tapeete, ajakirju, plakateid. Esemed, mida seni ei oldud seostatud kunstiga, omandasid uue kunstilise tähenduse ja kvaliteedi. Samas olid need kallimateks isikupärasteks alternatiivideks vabrikutoodetele. Juugend oli stiil, mis sõltus moodsa luksuskaupade turu nõuetest, tihti Euroopa uusrikaste maitse-eelistustest.
Dekoratsioonis kasutati mitmesuguseid inspiratsiooniallikaid – rokokood, tšehhi rahvakunsti motiive, jaapani puulõikeid, araabia ja mauri dekoratiivseid elemente, bütsantsi mosaiike, romaani ja kelti mustreid, juudi kirjatähti vms. Sajandivahetusel avastati, et õnnestunud plakatid müüvad konkreetset toodet rohkem ideede ja elustiili käsitlemise kaudu. Siit alates muutub naine moodsa tarbijaliku ühiskonna sümboliks.
Kujutavas kunstis tähendas juugendstiil looduse jäljendamise allutamist dekoratiivse terviku loomisele: maalid ja kujud pidid seonduma sisekujundusega. Pildid ei pakkunud ruumilise sügavuse illusiooni, vaid laotusid seinapinnale, nendel kujutatud figuurid olid siluetsed ning kontuurid võtsid osa rütmilisest lineaarsest ornamendist. Värvid olid ebatavalised ning arvestasid rohkem sisekujundust kui looduses nähtavaid värvinguid. Levinumad teemad peale loodusliku hoovuse olid erootika, patt ja kiusatus.

Juugend arhitektuuris

Arhitektuuris võeti kasutusele uued ehitusmaterjalid, eriti raudbetoon ja klaas, mis võimaldasid enneolematuid siseplaneeringust lähtuvaid ruumilahendusi ja hiiglaslike akende sillustamist. Dekoratiivsed reljeefid, plastilised detailid, erinevate materjalide ja värvide kombinatsioonid, freskod moodustasid kunstilise sünteesi. See muutus 20. sajandi modernistlikule arhitektuurile tähtsaimaks lähtekohaks. Kõige esmalt kasutati rauast detaile tugevate ja suhteliselt kergete sõrestikega raudteejaamade, tööstushoonete, kaubamajade, näituste paviljonide ning muuhulgas Eiffeli torni ehitamiseks; kuigi ka uusklassitsistlikust Ameerika vabadussambast aimdub juba juugendstiili jooni. Juugendliku ornamentikaga kaunistatud ehituskunsti näiteid, eriti majade fassaade, võib peamiselt leida kvartalitena Euroopa suurlinnades ehk metropolides Pariisis, Brüsselis, Viinis, Budapestis, Milanos, Barcelonas, Londonis, Glasgow's, Moskvas, Berliinis kui ka Münchenis, Riias, Helsingis, Peterburis, Krakówis, Prahas, Zagrebis, Ljubljanas, Darmstadtis, Tornios, Aveiros ja väiksemal määral mujalgi. Põhja-Ameerikas rakendus stiil eelkõige vaid kaubavahetuskeskustena tuntud New Yorgis ja Chicagos. Teises maailmasõjas sai Poola linnade juugendarhitektuur pommitamisel suuresti kannatada, hävis ka pealinna Varssavi linnakeskus. Riia ajalooline südalinn koos art nouveau hoonetega (umbes 800) kuulub aga tänapäeval UNESCO maailmapärandi nimistusse ning linna ennast peetakse parima kollektsiooni ja suurima kontsentratsiooniga juugendlinnaks maailmas. Märkimisväärsed on samuti endise Austria-Ungari impeeriumi pealinnad Viin ja Budapest.