Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
MARY CELESTE
Mary Celeste oli keset ookeani leitud Ameerika brigantiin, mille meeskond oli hüljanud, ehkki alus oli piisavalt merekõlblik, et kas või „maailmale tiiru peale teha”. Laeva nimi on pärast seda muutunud saladuslike kadumiste üldnimetuseks.
Aeg: 1872 Koht: Atlandi ookean Assoori saarte läheduses
Mary Celeste oli keset ookeani leitud Ameerika brigantiin, mille meeskond oli hüljanud, ehkki alus oli piisavalt merekõlblik, et kas või „maailmale tiiru peale teha”. Laeva nimi on pärast seda muutunud saladuslike kadumiste üldnimetuseks.
Aeg: 1872 Koht: Atlandi ookean Assoori saarte läheduses
Mary Celeste (tänapäeval kirjutatakse sageli vääralt Marie Celeste) alustas oma elukäiku 1860. aastal Nova Scotias Amazonina ning elas seejärel üle terve rea hädasid ja kurbmänge: ta sõitis madalikule, süttis põlema, käis läbi paljude kaptenite käe alt ning oli segatud mitmesse pankrotti ja surmajuhtumisse. Pärast madalikult päästmist sai ta 1868. aastal endale uue nime.
1872. aastal oli tema kapten Benjamin Spooner Briggs, kes oli ka aluse üks omanikest, ja novembri alguses lastiti Briggsi juhtimisel New Yorgis laevale 1701 vaati tööstuslikku piiritust, et viia see üle Atlandi ookeani Itaaliasse. Kapteniga olid sellel saatuslikul reisil lisaks seitsmele meeskonnaliikmele kaasas ka tema naine ja tütar. Kedagi nendest ei nähtud pärast lahkumist New Yorgist 5. novembril enam kunagi.
MEREL HÜLJATUD Täpipealt üks kuu hiljem ehk 5. detsembril märkas Briti laeva Dei Gratia meeskond Atlandi ookeanil Assooride lähistel triivivat alust. Selle purjed olid viletsas seisundis ja kui laeva meeskond hüüetele ei vastanud, saatis kapten Morehouse madruste salga asja uurima. Nad otsisid kogu laeva läbi, ent ei leidnud ainsatki elusat hinge. Laev ise oli tähelepanuväärselt merekõlblik. Ta oli küll kaotanud fokkmasti kaks alumist purje, mis olid raadelt puhutud, kuid teised purjed olid maha võetud, kokku pandud või heisatud. Osa taglasest oli katki või tuulest minema viidud ja mõned luugid olid pealt võetud ja kõrvale tõstetud, ent pealuugi kate oli senimaani liistudega kinnitatud. Trümmis ei loksunud kuigi palju vett, aga joogiveetankides oli seda palju ning suurem osa proviandist oli alles ja riknemata. Mingisugust põhjust laeva hülgamiseks ei olnud näha ja selgitust ei pakkunud ka logiraamat kapten Briggi kajutis. Viimane sissekanne oli niisugune: „Esmaspäev, 25. [november]. Kell viis ESE Santa Maria saar. Kell kaheksa saare idapoolne punkt SSW kuue miili [11 km] kaugusel.”
MARY CELESTE
All: Gravüür mahajäetuna leitud Mary Celeste’ist. Pange tähele, et suurem osa purjedest ja taglasest on heas seisukorras.
Oli ilmne, mis meeskonnaga vähemalt alguses juhtus: julla (tavaliselt pealuugile kinnitatud väike purjepaat) oli kadunud ja osa reelingust ühes pardas kõrvaldatud nähtavasti selleks, et jullat vette lasta. Laevalt puudusid ka kronomeeter, sekstant, veokiri ja navigatsiooniteatmik ehk teisisõnu need asjad, mis kiirel lahkumisel kaasa haarataks. Aga see tõi endaga lihtsalt kaasa palju suurema mõistatuse: mis sundis kaptenit täiesti merekõlblikku laeva keset ookeani maha jätma ning koos seitsme laevamehe ning oma naise ja kaheaastase tütrega pisikesse paati pugema?
Dei Gratia kapten Morehouse saatis väikesearvulise meeskonna Mary Celeste’i Gibraltarisse toimetama. Iseäranis laeva seisukorda ja puutumata lasti arvestades võisid kapten ja tema mehed loota külluslikule priisitasule. Kurval kombel paiskasid just nimelt need asjaolud Dei Gratia meeskonna süüdistuste, kahtlustuste ja kohtuliku uurimise keerisesse. Briti Gibraltari peaprokurör Frederick SollyFlood arvas loo üksikasju teada saades, et tegemist on kuriteoga. Esialgu oletas ta, et Mary Celeste’i meeskond jõi ennast lastist purju ning tappis kapteni ja tema perekonna, kuid selle teooria kummutas tõsiasi, et lastiks oli denatureeritud (keemiliste lisaainetega) piiritus, mis oleks põhjustanud enne joobe saabumist ägedaid haigusnähte. Seejärel pakkus Flood välja, et Morehouse ja tema meeskond on süüdi mõrvades ja piraatluses, ning ehkki nad vabastati lõpuks kõikidest kahtlustustest, olid Floodi veidrad hoiakud aidanud Mary Celeste’i mõistatusel laialt tuntuks saada. Loo võtsid üles ajalehed ja 1884. aastal pühendas Arthur Conan Doyle sellele jutustuse „Habakuk Jephsoni ülestunnistus”, mis oli tema üks esimesi kirjatöid ja sai väga populaarseks. Doyle kirjutas laeva nimeks ekslikult Marie Celeste ja kuigi tegemist on ilukirjandusega, on tema versiooni palju korratud kui ülevaadet tegelikest sündmustest.
MITTE ÜKSKI INIMMÕISTUS Ameerika Ühendriikide konsul Gibraltaris Horatio Sprague kirjutas 1887. aasta juulis: „Mary Celeste’i juhtum on jahmatamapanev, kuuludes nähtavasti selliste mõistatuste hulka, milles mitte ükski inimmõistus ei suuda piisavalt sügavale tungida, et seletada aluse hülgamist ning kapteni, tema pere ja meeskonna kadumist …” Inimmõistus on sellegipoolest püüdnud palju kordi sellesse mõistatusse tungida. Ekstravagantsemaid teooriaid kõrvale jättes (vt lk 91) on ilmne, et seletust ei vaja küsimus, kuidas meeskond laevalt lahkus – on selge, et nad istusid jullasse –, vaid miks lahkus? Eeldatavasti arvasid nad, et miski ähvardab laeva ja julla on kõige turvalisem variant. Piirituselast oli silmanähtav oht. Kui meeskond jõudis veendumusele, et alkoholiaurud on vaatidest lekkinud ning võivad iga hetk süttida ja plahvatada, jättis ta laeva maha.
Üks teooria oletab, et laev sattus kokku vesipüksiga ehk väikese tornaadoga, mis tekitas õhurõhu järsu languse teki kohal. Väikesed luugid võisid seetõttu üles paiskuda, pannes meeskonna uskuma, et süüdi on paisuvad alkoholiaurud (sellega oleks seletatav ka luukide asend). Ühtaegu võis rõhulangus viia rivist välja pilsivee mõõdiku, mis näitas ekslikult, et vesipüksis läbi raputatud laeva on voolanud väga suur kogus vett. Tänapäeva laevakaptenil David Williamsil on teooria, et Mary Celeste’i tabasid veealuse maavärina tekitatud lained, mis sundis kabuhirmus meeskonda laeva hülgama.
Oli siis põhjus milline tahes, aga meeskond tõttas jullat vette laskma ja selle pardale minema, peatudes ainult selleks, et kahmata kaasa põhilised navigatsiooniriistad. Kergendustunne nägemisest, et laev ei plahvata ega upu, pidi olema üürike, kuna neid Mary Celeste’i küljes hoidnud liin katkes miskipärast ja jättis nad merele hinge heitma. 1873. aasta 16. mail teatas üks Liverpooli ajaleht, et Hispaania rannikul uhuti randa kaks parve, millel olid nende külge seotud surnukehad ja Ameerika lipp. Kuigi tollal seda lugu ei uuritud, on oletatud, et tegemist oli Mary Celeste’i meeskonna maiste jäänustega. Laev ise elas veel rohkem kui kümme aastat ja ületas palju kordi Atlandi ookeani, kuigi säilitas ebaõnne toova aluse maine. 1885. aastal sõitis ta madalikule ning tema viimane omanik Gilman C. Parker põletas laeva kindlustuspettust toime pannes. Ehkki Parker pääses ühe vormivea tõttu süüdimõistmisest, avaldas Celeste’i needus vist temalegi mõju, sest ta suri vaese ja põlatuna.
Üks teooria oletab, et laev sattus kokku vesipüksiga ehk väikese tornaadoga, mis tekitas õhurõhu järsu languse teki kohal. Väikesed luugid võisid seetõttu üles paiskuda, pannes meeskonna uskuma, et süüdi on paisuvad alkoholiaurud (sellega oleks seletatav ka luukide asend). Ühtaegu võis rõhulangus viia rivist välja pilsivee mõõdiku, mis näitas ekslikult, et vesipüksis läbi raputatud laeva on voolanud väga suur kogus vett. Tänapäeva laevakaptenil David Williamsil on teooria, et Mary Celeste’i tabasid veealuse maavärina tekitatud lained, mis sundis kabuhirmus meeskonda laeva hülgama.
Oli siis põhjus milline tahes, aga meeskond tõttas jullat vette laskma ja selle pardale minema, peatudes ainult selleks, et kahmata kaasa põhilised navigatsiooniriistad. Kergendustunne nägemisest, et laev ei plahvata ega upu, pidi olema üürike, kuna neid Mary Celeste’i küljes hoidnud liin katkes miskipärast ja jättis nad merele hinge heitma. 1873. aasta 16. mail teatas üks Liverpooli ajaleht, et Hispaania rannikul uhuti randa kaks parve, millel olid nende külge seotud surnukehad ja Ameerika lipp. Kuigi tollal seda lugu ei uuritud, on oletatud, et tegemist oli Mary Celeste’i meeskonna maiste jäänustega. Laev ise elas veel rohkem kui kümme aastat ja ületas palju kordi Atlandi ookeani, kuigi säilitas ebaõnne toova aluse maine. 1885. aastal sõitis ta madalikule ning tema viimane omanik Gilman C. Parker põletas laeva kindlustuspettust toime pannes. Ehkki Parker pääses ühe vormivea tõttu süüdimõistmisest, avaldas Celeste’i needus vist temalegi mõju, sest ta suri vaese ja põlatuna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar