Eesti Riigipühad

Eesti riigipühad on Eestis igal aastal korduvad üleriigilised pühad ja puhkepäevad. Lisaks üheteistkümnele riigipühale kehtestab pühade ja tähtpäevade seadus veel ühe rahvuspüha (Eesti Vabariigi aastapäev), mis on samuti puhkepäev ja 13 riiklikku tähtpäeva, mis ei ole puhkepäevad.
Pühasid on Eestis 12 ja nad kõik on ühepäevased.
Eesti riigipühad ja rahvuspüha:

1. uusaasta – 1. jaanuar;
2. iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev – 24. veebruar – rahvuspüha
3. suur reede – liikuv püha, kaks päeva enne ülestõusmispühade 1. püha;
4. ülestõusmispühade 1. püha – liikuv püha, esimene täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäeva;
5. kevadpüha – 1. mai;
6. nelipühade 1. püha – liikuv püha;
7. võidupüha, Eesti Vabadussõja Võnnu lahingu aastapäev – 23. juuni;
8. jaanipäev – 24. juuni;
9. taasiseseisvumispäev, Eesti Vabariigi taastamise aastapäev – 20. august;
10. jõululaupäev – 24. detsember (alates 2005. aastast)
11. esimene jõulupüha – 25. detsember;
12. teine jõulupüha – 26. detsember.

Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja jõululaupäevale eelnev tööpäev on töölepingu seaduse alusel 3 tunni võrra lühendatud. Ühistransport liigub riigi- ja rahvuspühadel enamasti pühapäevase sõidugraafiku alusel, enamik teenindusasutusi (sh pangad ja kauplused) on suletud või on avatud lühemat aega.
Eesti 12 riigipühast 2 on seotud Eesti ajalooga (samuti Eesti rahvuspüha, 24. veebruar). Kristliku taustaga pühade arv on vaieldav sõltuvalt sellest, kas jaanipäeva ja jõule peetakse pigem Eesti rahvakalendri või kristlikuks pühaks – ajalooliselt on neis segunenud mõlemad traditsioonid. Eri hinnanguil on neid seega 3–7. Kristliku kombestiku ülekaalu ka mittekristlike riigipühade riiklikul tähistamisel on ajakirjanduses kohati kritiseeritud, teisalt on kriitikat pälvinud riigijuhtide vähene osalus jõulujumalateenistustel.

Muutused riigipühade seas

On tehtud ettepanekuid tõsta Eestis riigipühade arvu. Selliste soovituste mõju hindamisel on peetud oluliseks nii vaba aega, mida lisapuhkepäevad töötajatele annavad, kui ka kahanevat tööpäevade arvu, mis aeglustab riigi majandust. 2006. aastal oli Euroopa Liidu senistes liikmesriikides keskmiselt kokku 15 riigi- või rahvuspüha aastas, EL-i kümnel uuel liikmel keskmiselt 13, Eestis aga 12 püha. Väidetavalt maksis kümnepäevane näärivaheaeg Venemaale 2012. aasta hinnangu alusel 4% SKTst.
Viimase eduka ettepaneku tegi Eesti Keskerakonna fraktsioon Riigikogus 2005. aastal. Algselt taotles Keskerakond jõulude ja aastavahetuse vaheliste päevade (27.-31. detsember) riigipühadeks kuulutamist, lõpuks jäi sõelale plaan muuta riigipühaks jõululaupäev. Selle poolt hääletas 69 Riigikogu liiget. 1. mai kui kevadpüha kattub nii rahvusvahelise töörahvapühaga kui ka rahvakalendri volbripäevaga.
Samal aastal soovisid riigikogulased Peeter Kreitzberg ja Eiki Nestor, et kui rahvus- või riigipüha langeb nädalavahetusele, loetaks puhkepäevaks sellele järgnev tööpäev. Nii sooviti tõsta lisapuhkepäevade arvu, et vähendada töötajate stressi ning anda neile rohkem vaba aega. Valitsus lükkas eelnõu tagasi.
2011. aasta mais tegi Keskerakonna fraktsioon ettepaneku lisada riigipühade hulka ülestõusmispühade 2. püha, kuna see on riigipüha Põhjamaades, Lätis ja Leedus, kellega Eesti majandus on tihedalt seotud, samuti on see puhkepäev Euroopa Keskpangas. Euroopa Liidus ei tähista seda riigipühana vaid Portugal ja Malta. Eelnõu ei leidnud valitsuse ega ka Riigikogu enamuse toetust. Justiitsminister Kristen Michal kritiseeris pühade arvu suurendamist, kuna see vähendaks tööpäevade arvu aastas, võiks mõjuda halvasti Eesti majandusele ning "üheks negatiivseks tagajärjeks võib olla tööinimese sissetulekute vähenemine".
Korduvalt on ajakirjanduses tehtud ettepanekuid muuta Eestis riigipühaks ka vene õigeusu kiriku jõulud, Eesti rahvakalendri kolmekuningapäev, mis on puhkepäev Rootsis, Soomes ja ka mitmes traditsiooniliselt katoliiklikus riigis nagu Austria ja Prantsusmaa. Algatust on toetanud Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon ja EELK Tallinna praost Jaan Tammsalu.
Samuti on soovitatud muuta riigipühaks Tartu rahu aastapäev.
Taasiseseisvumispäev 20. august sai riigipühaks uue pühade ja tähtpäevade seadusega 1998. aastal. Selle kehtestamise pani Keskerakond ette juba 1995. aastal, kuid siis ei leidnud algatus Riigikogu enamuse toetust. Ka 1998. aastal leidis reformierakondlane Ignar Fjuk, et Eestis on liiga palju pühi ja 20. august tuleks välja jätta.

Teised üleriigilised pühad

Üleriigiline püha – puhkepäev ja lipupäev – on ka Eesti iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev 24. veebruar, kuid seaduse järgi on see mitte riigipüha, vaid rahvuspüha. Riigipühast rahvuspühaks muudeti 24. veebruar 1998. aastal, Riigikogu Koonderakonna fraktsiooni liikme Rein Järliku algatatud eelnõu sai 69 poolthäält. Vastu oli Parempoolsete liige Vootele Hansen, kelle meelest muudab rahvuspüha eristamine riigipühadest selle justkui üheainsa rahvuse, eestlaste pühaks. Järlik, Enn Tarto ja Olav Anton temaga siiski ei nõustunud. Üks argumente oli, et ka Teise maailmasõja eel olid Eestis rahvuspühad: iseseisvuspäev 24. veebruaril ja võidupüha 23. juunil.
Lipuheiskamine on kohustuslik ka riiklikel tähtpäevadel, mis samuti ei kuulu riigipühade hulka. Riiklikud tähtpäevad ei ole tööst vabad. 2013. aasta alguse seisuga on neid Eestis igal aastal 13, neist 4 on liikuvad pühad.

Riigipühad sõjaeelses Eestis

Sõjaeelses Eestis oli 1924-1937 11 püha (17 päeva) ning edaspidi 1937-1940) 14 püha (22 päeva).
1924. aastal määras haridusministeerium koolipühadeks ja puhkepäevadeks kõik toonased riigipühad:

• uus aasta – 1. jaanuar;
• kolmekuningapäev – 6. jaanuar;
• iseseisvuse päev – 24. veebruar;
• palvepäev – kirikupüha veebruaris;
• suur reede;
• kolm vaba päeva ülestõusmispühadel;
• 1. mai;
• ristipäev ehk taevaminemise püha – neljapäev kümme päeva enne suvistepühi;
• kolm vaba päeva suvistepühadel;
• jaanipäev;
• kolm päeva jõulupühadel.

23. märtsil 1937 jõustunud "Pühade ja puhkepäevade seaduse" (RT 1937, 24, 202) § 1 järgi olid riiklikud pühad ja puhkepäevad
1. uusaasta (1. jaanuar);
2. kolmekuningapäev (6. jaanuar);
3. iseseisvuspäev (24. veebruar);
4. palvepäev;
5. suur reede;
6. ülestõusmispühad, 3 päeva;
7. kevadepüha (1. mai);
8. taevaminemispüha (ristipäev);
9. nelipühad, 2 päeva;
10. võidupüha (23. juuni);
11. jaanipäev (24. juuni);
12. usupuhastuspüha (31. oktoober);
13. surnutepüha;
14. jõulupühad, 3 päeva.

Minu soovitused uute pühade lisamiseks:

Kuna Eestis on praegu vähem pühi kui Euroopa liidus keskmiselt, siis peaks Eesti riik lisama mõne püha, et jõuda pühade arvuga Euroopa Liidu keskmise pühade arvuni. Eesti on praegu 12 püha aastas, aga Euroopa Liidus on keskmiselt 15 püha aastas. Seetõttu lisaksin ma mõned riigipühad. Pealegi on üks uuring tõestanud, et tööpäevade (4 päeva nädalas, rohkem riigipühi) ja töötundide arvu vähendamine (48 tundi nädalas, nädalas 50 tunni töötamise asemel) aitab kaasa tootlikkuse kasvule. Samamoodi teeb see ka inimesi õnnelikemaks ja vähendab haigestumise riski.

Emakeelepäev: 14 märts  *

Selle püha lisaksin ma kindlasti. Emakeelepäev on Eesti keeleuuendaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäev. Sellel päeval saab teha ka eesti keele etteütlust. Ja kontrollida sellega oma õigekirja.

3. jõulupüha: 27 detsember *

Jõulud on Eesti rahvakalendri püha ning samal ajal on ka kristlik püha. Samamoodi hakkavad alates jõuludest päevad pikemaks ja valgemaks muutuma. Jõulud on kunagine uue aasta algus. Ning pealegi kui jõululaupäev, esimene jõulupüha ja teine jõulupüha on riigipühad, siis võiks ju kolmas jõulupüha ka riigipüha olla.

Vana-aasta õhtu: 31. detsember *

Naaberriigis, Lätis, on 31 detsember riigipüha ja meil võiks see päev ka riigipüha olla. Kasvõi sellepärast, et järgmine päev, järgmise aasta esimene päev ehk 1. jaanuar on vaba päev.

Naljapäev: 1. aprill *

Kolmekuningapäev: 6. Jaanuar

Vana Eesti rahvakalendri tähtpäev.

Suvistepüha: 3. päeva: Liikuv püha: 10. mai ... 14. juuni

Vana Eesti rahvakalendri tähtpäev. See oli riigipüha ka nii-öelda esimese Eesti Vabariigi ajal (1908-1940).

* Need pühad lisaks kindlasti