Rahvuslik liikumine

Eestlaste rahvuslik liikumine ka rahvuslik ärkamine algas 19. sajandi keskel.

Ärkamisaeg (ka: rahvuslik ärkamisaeg, rahvuslik ärkamine) oli 19. sajandi keskel alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ning tärkava haritlaskonna kujunemise aeg. Rahvusliku liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas.
Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele.Rahvusliku liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas.
Väga tähtis roll oli laulupeol ning ärkamisaegsetel kirjanikel.
Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele.
Eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada, sest eestlastest ei saanud mitte ainult innukad lehelugejad, vaid ka aktiivsed kirjasaatjad, st ühiskondlikus elus osalejad. Ilma Perno Postimehe, Eesti Postimehe ja Sakalata poleks olnud mõeldavad ei ärkamisaegne kultuuriline tegevus ega ka rahvusliku liikumise levimine üle kogu maa. Johann Voldemar Jannsenit, kes andis välja nii Perno kui ka Eesti Postimeest, hakkas rahvas tema tegevuse tõttu austavalt Postipapaks hüüdma. Ajakirjandus aitas eestlastel ka üksteist n-ö üles leida, st teistest Eestimaa paikadest sarnase mõtteviisiga inimesi. Johann Voldemar Jannsen oli ka üks I üldlaulupeo algatajatest. Tema tütar, Lydia Jannsen oli luuletaja ja kirjanik, kes valis endale kirjanikunimeks Lydia Koidula.

Tähtsamad daatumid

• 1838 – Õpetatud Eesti Selts
• 1857 – Perno Postimehe 1. number, Eesti järjepideva ajakirjanduse algus
• 1857–1861 – "Kalevipoja" ilmumine Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes
• 1858 – Mahtra sõda
• 1861 – maltsvetlaste minek Krimmi
• 1863 – hakati taotlema Eesti Aleksandrikooli asutamist
• 1864, 21. november – J. Köleri algatusel esitati Aleksander II-le Eesti talupoegade suur palvekiri
• 1865 – laulu- ja mänguseltside Vanemuine ja Estonia asutamine
• 1866 – omavalitsuse seadus vabastas talupojad ühiskondlikul alal mõisnike eestkoste alt, kaotati mõisnike kodukariõigus, käsitööliste tsunftiseaduse kaotamine avas eestlastele võimaluse käsitöö alal vabalt tegutseda
• 1868 – teoorjuse kaotamine, viljaikaldus ja viimane näljahäda eesti rahva ajaloos
• 1868–1870 – C. R. Jakobsoni kolm isamaa kõnet
• 1869, 18.–20. juuni – Tartus peeti I üldlaulupidu
• 1870, 24. juuni – eesti rahvusliku teatri esimene etendus (L. Koidula "Saaremaa onupoeg" Vanemuises)
• 1870, 5. november – avati Eesti esimene raudteeliin (Paldiski–Tallinn–Narva ja edasi Peterburi suunas)
• 1870–1871 – asutati esimesed põllumeeste seltsid
• 1872–1893 – Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine
• 1875 – laulu- ja mänguseltsi Endla asutamine Pärnus

ärkamisaeg Eestis (1860–1885)

ärkamisaeg, aeg umbes 1860. aastate algusest kuni venestamisaja alguseni (1880. aastate keskpaik), s.o aeg, millal algas eestlaste identiteedivahetus, etnilise kokkukuuluvustunde asemele tuli enda teadvustamine rahvusena ning tugevnes rahvustunde õhutamine ja väärtustamine trükisõna (Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt) ning seltsitegevuse kaudu.
Termini tõi eesti keelde Garlieb Merkel, Eesti ajalookirjanduses juurdus termin 20. sajandi alguses Villem Reimani, Hans Kruusi ja mitme teise kaudu. Rahvusliku ärkamise ja uuestisünni (national awakening, nationale Wiedergeburt jne) mõiste on kasutusel ka rahvusvahelises ajalookirjanduses – seoses Euroopas (18. sajandi lõpp – 19. sajand) ja mujal maailmas (20. sajand) tugevnenud rahvusluse ilmingutega.

Suure Prantsuse revolutsiooni, saksa rahvusluse ja romantismiideede mõjul algas 19. sajandi keskel eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes nii nagu teistelgi Ida-Euroopa väikerahvastel (tšehhidel, soomlastel, lätlastel jt), kel polnud ei oma riiki ega iseseisva riikliku eksistentsi kogemust. Majandusliku aluse eestlaste etnilisele eneseteadvustamisele pani 1860. aastail alanud talude massiline päriseksostmine ja eestlastest maaomanike kihi tekkimine. Eesti rahvusluse kandjaks said tärkav maaharitlaskond (koolmeistrid, köstrid, vallakirjutajad) ja keskkiht (taluperemehed), hiljem ka linnaametnikud ja äriettevõtjad, kes kõik püüdlesid sotsiaalse tõusu poole. Rahvuslik liikumine sai alguse majanduslikult jõukamast Lõuna-Eestist, eeskätt Viljandimaalt, kus kujunesid esimesed rahvusliku liikumise keskused (Holstre, Paistu, Tarvastu jt). Haritlased tegid rahvuslikku selgitustööd, õhutasid eestlasi osa võtma avalikust elust ning sõnastasid nende õiguslikud ja kultuurilised nõudmised. 1857 võttis Johann VoldemarJannsen eestlaste omanimetusena kasutusele sõna „eestlane”. Jannsen rajas järjepideva eesti ajakirjanduse (andis 1857–63 Pärnus välja nädalalehte Perno Postimees, aastast 1864 Tartus Eesti Postimeest), visandas talupoegliku rahvusideoloogia esimesed piirjooned ja korraldas esimesed suured kultuuriüritused. 1860. aastail levis Lõuna-Eestis laiaulatuslik palvekirjadeliikumine, mida juhtisid ärksad haritlased ja talupojad (Johann Köler, Adam ja Peeter Peterson, Jaan Adamson, Märt Jakobson). Nn Peterburi patriootide ehk rahvasõprade (J. Köler, Aleksander Jürjev, Philipp Karell, Friedrich Dankmann) toetusel õnnestus talupoegade saatkonnal 1864 keiser Aleksander II-le üle anda suur märgukiri, milles taotleti soodsamaid maa ostu- ja rendihindu, teoorjuse kaotamist, eesti keele kasutamise laiendamist, rahvakoolide allutamist Vene haridusministeeriumile ning seda, et kirikuõpetaja valiks kogudus.
Suur rahvuslik ettevõtmine oli eesti õppekeelega kõrgema rahvakooli (seda nimetati Eesti talurahva vabastaja keiser Aleksander I auks Eesti Aleksandrikooliks) rajamise katse. Eesti Aleksandrikooli jaoks raha korjamise komiteedest (neid oli 146) kujunes ülemaaline organisatsioon, mille eesotsas oli peakomitee (1870–84, president Jakob Hurt), mis tegeles rahvuslike ideede levitamise ja kultuuriürituste korraldamisega. Tähtsat osa eestlaste rahvuslikus liikumises etendasid mitmesugused seltsid, mis asutati baltisaksa ja Soome seltside eeskujul kogu maal; kihelkondades asutati laulukoore ja orkestreid. 1865 asutas Jannsen Tartus laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, mis pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (1870) ja korraldas 1869 baltisaksa laulupidude eeskujul Eesti esimese üldlaulupeo; selles osales üle 800 laulja ja mängija ning seal käis kuni 12 000 pealtvaatajat. Esimesed Eesti põllumeeste seltsid asutati Tartus, Pärnus (1870), Viljandis (1871) ja Võrus (1874); 1900. aastal oli neid üle 40. Kõige arvukam oli ülemaaline kirjanduslik-kultuuriline org. Eesti Kirjameeste Selts (EKS, 1872–93 Tartus), kuhu kuulus 1882 üle 1100 liikme. EKS arendas eesti keelt ja kirjandust, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1870 pandi alus esimesele eesti üliõpilasorganisatsioonile, millest kasvas välja Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS, 1883).  23. V 1884 pühitseti Otepää kiriklas EÜS-i sinimustvalge lipp. Tuhandeliikmeliseks ühenduseks kujunes Tallinnas tegutsenud kaubalaevaselts Linda (1879–93).
Ärkamisajal sündis eesti poliitika, mis laveeris kahe kohaliku võimukandja – Vene valitsuse ja baltisaksa ülemkihtide – vahel. Eesti rahvuslikus liikumises eristus kaks suunda. Üks neist oli poliitiliselt mõõdukas kultuurirahvuslik, etnilis-lingvistiline suund (J. Hurt, J. V. Jannsen, Jaan Bergmann, Martin Lipp, Michael Jürmann), mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse hariduse edendamisele. Eesti rahvusluse ideoloogia alusepanija, teoloog ning rahvaluule- ja keeleteadlane J. Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline.
Teine suund (Carl Robert Jakobson, J. Köler, Mihkel Veske, Mart Mitt jt) oli radikaalsem. Selle juht oli pedagoog, kirjanik, ajakirjanik ja põllumees C. R. Jakobson. Ta asutas esimese eestikeelse poliitilise ajalehe Sakala (1878–82) ning sõnastas rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, milles nõudis eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi, Balti erikorra ja Balti aadli privileegide kaotamist ning Vene seaduste jõustamist Eestis.
Erinevad lähtepunktid ja arusaamad rahvusliku liikumise eesmärkidest ja nendeni jõudmise viisidest ning juhtide isiklik rivaalitsemine, mis paisus rahvuslikes organisatsioonides avalikuks võimuvõitluseks, viisid 1878 suurlõheni. Appi võeti demagoogia ja võimudele saadeti kaebekirju – kõik see nõrgendas rahvuslikku liikumist. 1880 läks Hurt Peterburi kirikuõpetajaks ja radikaalse suuna esindajad võtsid rahvuslike ürituste juhtimise üle. 1882 Jakobson suri. Rahvuslikus liikumises algas mõõn, mida süvendas valitsuse tagurlik sisepoliitika.
Eestlaste rahvusliku ärkamise tulemused:
1. Eestlaste eneseteadvuse teke, mis viis lõpuks iseseisva riigi loomiseni.
2. Eesti kultuuri ja eestlaste ajaloo teadvustamine
3. Eestlaste hariduse parandamine
4. Eestikeelse kirjasõna teke
5. Eesti pärimuse kogumine

Eesti 19. sajandil

Eesti 18. sajandil

1700. aasta sügisel ründasid Vene tsaaririigi tsaari Peeter I juhitud väed tungivad septembrikuus Alutagusesse ja asusid Narvat piirama. Rootsi kuningas Karl XII kiirustas aga oma peavägedega Eestisse ning lõi venelasi 19. novembril Narva lahingus. Kuigi Rootsi vägede üheks lahinguplaaniks oli ka sõja jätkamine Venemaa vastu, otsustas Karl siiski liikuda lõunasse, August II Tugeva vägede vastu ning lahkus Eestist 1701. aasta alguses.
Eesti idapiiril puhkesid seejärel lahingud pealetungivate Vene vägedega, kui vene väed tungisid Lõuna-Eestisse. Septembris toimusid lahingud Räpinas, Kasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked eriti Aluliina piirkonda.
1702. aastast hakkasid Vene väed saavutama ka edu: venelased võitsid Erastvere ja Hummuli lahingud, millele järgnesid põhjalikud rüüstamised Pärnumaal, Tartumaal ja Mõniste piirkonnas. 1703. aastal toimus tsaar Peeter I väejuhi Boriss Šeremetjevi rüüsteretk läbi Eestimaa; rüüstetegevusest jäävad enam-vähem puudutamata ainult Harjumaa, Läänemaa, Pärnumaa kesk- ja põhjapoolsed alad ja saared, seega vähemviljakad maaosad. Vangistatakse palju talupoegi, eriti arvukalt lapsi, saates neid Ukrainasse. 1703/1704. aasta talvel toimusid korduvad vene vägede rüüsteretked Narva ümbruskonda. 1704. aastal vallutasid venelased Tartu (13. juulil) ja Narva, millega Eesti idapoolne osa läks nende kontrolli alla. Narva vallutamisele järgnes linna rüüstamine moskoovia sõdurite poolt tsaar Peetri enda juhiste kohaselt.
Aastatel 1707–1708 toimusid vene ratsaväe rüüsteretked, pärast rootsi vägede kaotust Poltaava lahingus (1709) jätkus aktiivne sõjategevus Eestimaal ja 1710. aastal kapituleerus Tallinn Vene vägede ees. 1709–1710 vallutasid Vene väed Eestimaa ja Liivimaa kubermangu, alistumislepingutes baltisakslastele väga laiad privileegid (Balti erikord), et neid enda poole meelitada. 1721. aastal, Uusikaupunki rahuga, kinnitati Baltikumi Venemaa koosseisu kuulumist ja baltisakslaste suuri privileege.

Venemaa keisririigi territooriumid 1730. aastal, Läänemereprovintsid ja piirialad Rzeczpospolitaga

Eestimaa ja Soome, Vene-Rootsi sõja (1741–1743) ajal 1742. aastal

Eesti ala Vene võimu all

Eesti-, Liivi- ja Kuramaa hertsogiriigi kaart 1746. aastast

 

Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga.

• 1710 – 1710 – Põhjasõda Eesti alal
  • 1710. aasta katkuepideemia
• 1712 – Eestimaa 1712. aasta adramaarevisjon, 1.
• 1715 – ilmus põhjaeestikeelne Uue Testamendi tõlge, tõlkimise eest vastutasid Eberhard ja Heinrich Gutsleff, varasemat väljaandmist oli takistanud Põhjasõda
• 1715 – Liivimaa 1715. aasta adramaarevisjon, 1.
• 1716 – Saaremaa 1716. aasta adramaarevisjon, 1.
  • 1719 – Saaremaa lahing 4. juuni
• 1721 – Uusikaupunki rahulepingu sõlmimine, millega Rootsi kuningriik tunnistas lõplikult Eesti- ja Liivimaa üleminekut Vene tsaaririiki
• 1721–1725 – Liivimaa 1721.–1725. aasta adramaarevisjon, 2.
• 1725–1726 – Eestimaa 1725.–1726. aasta adramaarevisjon, 2.
• 1730. aastate alguses jõudis Eestisse vennastekoguduse ehk hernhuutlaste liikumine
• 1731 – Liivimaa (3.) Saaremaa adramaarevisjon, (2.)
• 1732 – Eestimaa 1732. aasta adramaarevisjon, 3.
• 1738 – Saaremaa (3.), Liivimaa adramaarevisjon, (4.)
• 1739 – Eestimaa 1739. aasta adramaarevisjon, 4.
• 1739 – Roseni deklaratsioon, milles Liivimaa maanõunik Otto Fabian von Rosen deklareeris: talupoeg on juba maa vallutamisest alates pärisori; mõisnik võib teda kohelda oma äranägemisel; nii talupoeg kui ka tema varandus kuuluvad mõisnikule; mõisnikul on õigus talupoega pärandada ja müüa; talupoegade koormised pole seadusega piiratud
• 1739 – ilmus esimene trükitud eestikeelne piiblitõlge, Jüri koguduse pastori Anton thor Helle poolt
• 1744 – Liivimaa (5.), Saaremaa (4.) Eestimaa adramaarevisjon, (5.)
• 1750 – Saaremaa 1750. aasta adramaarevisjon, 5.
• 1756 – Saaremaa 1756. aasta adramaarevisjon, 6.
• 1757–1758 – Liivimaa 1757.–1758. aasta adramaarevisjon, 6.
• 1758 – Eestimaa 1758. aasta adramaarevisjon, 6.
• 1764 – Venemaa keisrinna Katariina II ringreis Tallinna ja Riia kubermangus
• 1765 – Eestimaa 1765. aasta adramaarevisjon, 7.
• 1773. aasta 23. veebruari keisrinna Katariina II ukaasiga keelati kirikutesse, kirikuaedadesse ning linnades ja külades asuvatesse surnuaedadesse matmine
• 1774 – Eestimaa 1774. aasta adramaarevisjon, 8
• 1782 – Eestimaa 1782. aasta hingerevisjon/(Ülevenemaaline) Neljas hingerevisjon
• 1782 – Eesti- ja Liivimaa kubermangu ning Venemaa keisririigi sisekubermangude vahel kaotati tollipiir
• 1783. aasta 3. mail, kuulutas Katariina II kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad mõisad nende valdajate pärusomandiks
• 1783 –Tallinna ja Riia asehaldurkonna moodustamine
  • 1783. aasta 5. juuni keisrinna Katariina II ukaasiga moodustati Tallinna kubermangu endise nelja maakonna asemel viis kreisi: Tallinna kreis, Paldiski kreis, Haapsalu kreis, Paide kreis, Rakvere kreis.
  • 1783 – Paldiski sai linna õigused
• 1784 – Võru linna asutamine ja linnaõiguste saamine
• 1785 – kehtestati 1785. aasta linnaseadus
• 1794 – 1795 – Eestimaa 1794.–1795. aasta hingerevisjon
• 1788–1790 – Vene-Rootsi sõda (1788–1790)
• 1788, 1789, 1790 – viljaikaldused
• 1789 – 27. veebruaril (vkj) avati Tallinna ülemrahvakool, vene­keelne neljaklassiline ülemrahvakool kubermangulinnas Tallinnas. Katariina II poolt 5. augustil 1786 kinnitatud rahvakoolide põhikirja alusel pidid maakonnalinnades avatama ka kaheklassilised alamrahvakoolid, aga Baltimaade maakonnalinna­des jäid venekeelsed alamrahvakoolid avamata
• 1796 – asehaldurkorra tühistamine.

Eesti Vene ajal

Eesti-, Liivi- ja Kuramaa hertsogiriigi kaart 1746. aastast

Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga. Varsti pärast Uusikaupunki rahu taastati senine halduskorraldus, millega Põhja-Eesti kuulus Tallinna ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Riia kubermangu. Sõda ja epideemiad olid maad rängalt laastanud, nii et Eesti võis olla kaotanud kuni kolmveerandi oma elanikkonnast. Sõjajärgsetel aastatel algas siiski peagi taastumine, mis jõudis lõpule 18. sajandi keskpaigaks.
Baltisaksa aadlile oli 18. sajand, eriti selle esimene pool, küllaltki soodsaks ajaks, sest Peeter I oli baltisakslastele andnud väga laiad privileegid ning tagastanud Rootsi ajal riigistatud mõisad. 30. septembril 1710 kinnitas Peeter I Liivimaa rüütelkonna ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused. Lõplikult kinnitati need Uusikaupunki rahuga 1721. aastal.

Venemaa keisrinna (1762–1796) Katariina II

Rootsi riigi poolt enne Põhjasõda läbiviidud mõisade reduktsiooni käigus tekkinud pingeid Rootsi krooni ja aadlike vahel oli kasutanud osavalt ära Vene riik. Peeter I lubas redutseeritud mõisad aadlikele tagastada. 1710. aastal esitatud kapitulatsioonides nõudsid Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad mõisate ennistamist õiguspärastele omanikele. Seda korrati 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingus. Ehkki õiguslikult sai mõisaid tagastama hakata alles pärast rahulepingu sõlmimist, toimus tegelik restitutsioon tunduvalt varem. Esimesed mõisad tagastati juba 1710. aastate alguses. Vene riik nõudis truudusvande andmist ja mõisnikud pidid kohapeale elama asuma. Viimasest ei olnud huvitatud Rootsi kõrgaadlikud, kes eelistasid jääda Rootsi. Seepärast neile enamasti mõisaid ei restitueeritud või kui ennistatigi, siis müüsid nad need kiiresti maha. 1721. aastal loodi restitutsioonikomisjonid. Restitutsioon viidi lõpule enamasti 1720. aastate lõpuks. Restitutsiooni otsese tulemusena taastus aadli maavaldus.
Eesti ja läti talupojad polnud siiski täiesti õigusteta seisundis. Võrreldes rootsi ajaga oli talupoegade olukord siiski raskem ja nende üksikud protsessid aadlike vastu lõppesid siiski enamasti kaotusega, ühe sellise tulemuseks oli Roseni deklaratsioon 1739. aastal, selles esitatud äärmuslikud seisukohad talupoegade täielikust kuulumisest aadli omavoli alla ei peegeldanud siiski reaalselt valitsevat olukorda ning ka tsaarivalitsus püüdis deklaratsiooni autori meelehärmiks sellist olukorda pärast selle avaldamist igati vältida.

Vennastekoguduse liikumine

1730. aastate alguses jõudis Eestisse vennastekoguduse ehk hernhuutlaste liikumine ja uued õpetusideed, mille talurahvas kiiresti omaks võttis. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Vennastekogudustele oli teed sillutanud Baltimaades juba Põhjasõja-aastatel levima hakanud Saksamaalt pärinev usu-uuendus pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale. Hernhuutlus levis rändkäsitööliste kaudu, keda nende vagaduse tõttu Põhjasõjast tühjaks jäänud maal meelsasti mõisates töökäteks oodati. 1736 külastas Eestit hernhuutlaste juht krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf, pärast seda kasvas liikumise populaarsus kiiresti. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Ehitati palvemaju, sh Saksamaalt saadud toetustega. Zinzendorfi abiga avaldati 1739 eestikeelne piiblitõlge. Eestlastest kirjamehed tõlkisid ja kirjutasid hernhuutlikke tekste. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole.
Vene aeg kestis kokku mitu sajandit. Kuni 20. sajandi alguseni.

Põhjasõda

Hea Rootsi aja lõpetas Põhjasõda.

PÕHJASÕDA (1700-1721)

PÕHJASÕJA ALGUS

17. sajandi lõpuks oli Rootsi kujunenud Läänemerel valitsevaks suurriigiks. Paistis, et hakkab täide minema Rootsi valitsejate unistus muuta Läänemeri Rootsi sisemereks. Kui 1697. a. sai Rootsi troonile 15-aastane Karl XII, lootsid Taani, Venemaa, Saksamaa ja Poola ära kasutada oma vastase noorust ja kogenematust ning sõlmisid Rootsi-vastase sõjalise liidu. Diplomaatilisi niidiotsi aitas liidu loomisel kokku sõlmida Liivimaa aadlik Johann Reinhold v. Patkul, kes oli olnud üks opositsiooni juhte võitluses mõisate reduktsiooni e. tagasivõtmise vastu.

Põhjasõda algas Poola kuningaks valitud Saksi kuurvürsti August II Tugeva vägede ootamatu rünnakuga Riia vastu ööl vastu 12. veebruari 1700. Üllatusrünnak ebaõnnestus ja ka Riia kindlused ei osutunud nii nõrkadeks, nagi Patkul oli jutustanud, ning nii tuli Saksi vägedel asuda linna pikaajalisele piiramisele. Karl XII otsustas anda löögi kõigepealt Taanile. Rootsi laevastik saatis maale dessandi Taani pealinna Kopenhaageni juures. Oma vägede eesotsas merre hüpanud Karl XII juhtimisel purustati kaldal oodanud Taani väed. Traventhali rahu kohaselt astus Taani augustis 1700 sõjast välja.

1700. a. sügisel maabus Karl XII Rootsi peavägedega Pärnus, et minna appi piiramisrõngas olevale Riiale. Pärnusse saabudes sai ta aga teada, et suvel oli Rootsile sõja kuulutanud ka Venemaa ja et Vene väed olid asunud piirama Narvat. Kuningas otsustas minna Narvale appi. Narva lahingus 30. novembril 1700 saavutasid rootslased venelastele näkku peksvas lumetormis võidu neljakordses ülekaalus olevate Vene vägede üle. Lüüasaanutest uppusid paljud Narva jõe voogudes, Vene vägede välismaalastest ohvitserid ruttasid end vangi andma. 1700/1701. a. talve veetis Karl XII Laiuse linnuses. Kuningas osales eesti talupoja pulmades, rootsi ohvitserid olid vaderitaks eesti laste ristsetel.

PÕHJASÕJA TALLERMAA

Põhjasõja esimestel aastatel tabasid kohalikku elanikkonda eriti rängalt Vene vägede ja nende liitlaste – tatarlaste rüüsteretked. Juba päris sõja algul 1700. a. oktoobris, kui Peeter I oli oma vägedega asunud ründama ja piirama Narvat, suundus Boris Šeremetjev 500 tema käsutuses olnud ratsaväelasega Virumaale, seda kuni Rakvereni julmalt rüüstates. Pärast Karl XII lahkumist Rootsi peavägedega 1701. a. kevadel sõjakäigule Poolasse ja Saksimaale, jäid Eesti- ja Liivimaa kaitseks kohale väikesed Rootsi garnisonid ja väliväed Wolmar Anton v. Schlippenbachi juhtimisel, kes ei suutnud aga vastu seista Pihkvasse koondatud ja sealt rünnakule asunud Vene vägedele.

B. Šeremetjevi uued rüüsteretked algasid 1701. a. jõulude paiku ja jätkusid järgmistel aastatel. Esialgu läbisid venelased maad u. 10 km laiuse rindena, mille eest liikus tatarlaste ratsavägi, elanikke eriti julmal viisil tappes ja piinates. Osa elanikkonnast saadeti vangidena Venemaale. Mõnikord jäeti lapsed ellu, et neid Venemaal müüa. Eriti põhjalik Eesti laastamine algas Peeter I käsul 1703. a. Šeremetjevi 11 000-meheline ratsavägi läbis Viru-, Järva-. Viljandi-, Tartu- ja hiljem Võrumaa. Teel põletati Rakvere, Paide, Viljandi, Põltsamaa jt. keskused. Põletatud maa taktika paremaks läbiviimiseks jagati armee osadeks – parteideks. Tegelikult kujunesid nendest röövsalgad, kes säilised hiljem rahva mälus pardiajajate, ruskide, kirkiside jt. nimetuste all ja kellega hirmutati lapsi veel aastakümneid hiljemgi. “Parteid” tapsid ettejäänud inimesed, röövisid ehted ja rehe ning põletasid hooned. 1704. a. piirasid Vene väed ümber ja vallutasid tormijooksuga Tartu ja Narva, Põhjasõja algul 1701. a. Poola ja Venemaa vahel sõlmitud Birža lepinguga pidid Baltimaad liitlaste võidu korral minema Poolale. Seetõttu käskis Peeter I 1708. a. suvel hävitada Tartu linna, mis 1704. a. oli kapituleerunud Vene vägedele. Venemaa väljapääsuks Läänemerele pidi olema Neeva jõe suue, kus hävitatud Rootsi kaubalinna Nevanlinna asemele rajati 1703. a. Peterburi linn. Enamus Tartu ja Narva elanikkonnast küüditati Venemaale. Tartu hävitamise jäädvustas värssides Puhja köster Käsu Hans 32-salmilises kaebelaulus “Oh! Ma waene Tardo Liin…”.

EESTI TALURAHVAS PÕHJASÕJA AASTATEL

Põhjasõja ajal põgenesid paljud talupojad koos peredega metsadesse ja soodesse. Esimestel aastatel toimusid mitmel pool ka mõisavastased rahutused, neist tuntuimad Kagu-Eestis Orava mõisas ja veidi hiljem Harjumaal.

Juba sõja algul algas ka meeste värbamine Rootsi regulaarvägedesse, nii vabatahtlikena kui ka sundkorras. Juba enne Narva lahingut 1700. a. hakati kuninga käsul moodustama maakaitseväe üksusi. Plaani konkretiseeriti, kui Karl XII 1701. a. talvel Laiusel viibis. Mehi ei pandud mundrisse, palka neile ei makstud ja relvi pidi iga mees kodunt kaasa võtma. Eestimaa kubermangus kavatseti väkke kutsuda 5000 meest, Liivimaa kindralkuberneri arvestuste kohaselt maakondade ja kihelkondade järgi 3212 meest. Algul astuti nendesse üksustesse lootusega aidata kaasa maa kaitsmisele rüüstavate vaenuvägede vastu, osalt aga ka lootuses pääseda mõisatööst. Varsti tuli aga paljudel meestel pettuda, sest kodunt kaasa võetud jahipüssid, vikatid ja hangud, aga ka väljajagatud relvastus vanade püsside ja mõõkade näol oli puudulik, et väljaõpetamata mehed suutnuks vastase väljaõppinud vägedele tõhusat vastupanu osutada. Ligikaudsete arvestuste kohaselt värvati Rootsi regulaarvägedesse ja maakaitseväkke kokku kuni 7000-8000 eesti ja läti talupoega, valdavalt küll eestlast. Nad võtsid osa mitmetest lahingutest maale tunginud Vene vägede vastu ja kandsid raskeid kaotusi.

Rootsi garnisonide ja neid toetavate kohalike vägede vastupanu murdis lõplikult 1710. a. Baltimaile jõudnud suur katkulaine. Ajaloo uurimustes, mis toetuvad pärast katku läbiviidud revisjonidele, on leitud, et varasemate nimekirjadega võrreldes oli puudu u. 75% talurahvast. Tegelikult olid kaotused mõnevõrra väiksemad, sest osa rahvast varjas end veel metsas või oli mujale pagenud. Katku suri u. 200 000 eestlast. 1712. aastaks oli ellu jäänud u. 150 000-170 000 inimest. Eesti rahva säilimine oli sattunud tõsisesse ohtu.

SÕDA POOLAS JA UKRAINAS

1701. a. kevadel alustas Karl XII Laiuselt suurt sõjakäiku Poolasse ja Saksimaale. Teel vabastati pikaajalisest piiramisest Riia. 1704. a. loobus August II Poola troonist, uueks Poola kuningaks valiti Stanislaw Leszczyňski. 1706. a. sõlmiti Leipzigi lähedal Rootsi ja Poola vahel Altrsnstädti rahu, mille kohaselt Poola pidi lõpetama sõjategevuse Rootsi vastu. Rootsi garnisonid paigutati Saksimaa suurematesse linnadesse.

1708. a. algul alustas Karl XII Saksimaalt sõjakäiku Moskva suunas. Kuigi Vene väed taandusid vastupanu osutamata, hakkas sõjapidamine venima, sest erakordselt vihmane suvi muutis Venemaa teed läbipääsmatuks. Raskusi tekkis vägede moonastamisel. Lesnaja küla all sattus Liivimaalt suure moonavooriga saabunud kindral Lewenhaupti korpus Vene varitsusse ja hävitati. Taganemisel rakendasid venelased põletatud maa taktikat, mis tegi võimatuks Rootsi vägede moonastamise. Karl XII pöördus Moskva suunalt Ukrainasse, lootes leida toetust hetman Mazepa juhtimisel Ukraina iseseisvuse eest võitlevatelt kasakatelt. Enamik kasakaist Mazepaga siiski ei liitunud. Ka olid venelased jõudnud hävitada Ukraina toidu- ja sõjamoonalaod. Paljud Rootsi sõdurid hukkusid 1708/1709. a. talve erakordses pakases.

Eriti halvas Rootsi vägede võitlusvõimet laskemoonapuudus, mistõttu ei olnud võimalik kasutada suurtükkida tulejõudu. Poltaava lahingus 27. juunil 1709 sai Rootsi vägi hävitavalt lüüa. Karl XII koos Mazepa ja paari tuhande mehega pääses Türgisse. Lahingus ellu jäänud Rootsi sõdurid langesid Vene sõjavangi.

PÕHJASÕJA LÕPP

Pärast suurt võitu Poltaava all avanes Venemaal võimalus vallutada ka Eesti- ja Liivimaa, kus Rootsi vägede vastupanuvõimet nõrgestas ka 1710. a. maad tabanud hirmus katkulaine. 1710. a. kapituleerusid Vene vägedele üksteise järel Riia, Pärnu ja Tallinn. Kapitulatsioonilepingud jätsid kohalikele rüütelkondadele suured õigused, mille tõttu Karl XII absolutismist ja mõisate reduktsioonist ärritatud baltisakslased läksid meeleldi Vene keisri teenistusse.

1712. a. tungisid Vene väed Soome ja 1714. a. oli juba kogu Soome nende käes. Uuesti sõtta astunud Taani väed piirasid sisse ja sundisid 1713. a. alistuma Saksamaalt Jüütimaale tunginud Rootsi armee. Taani, Vene, Preisi ja Saksa väikeriikide ühiste rünnakutega vallutati Rootsi valdused Saksamaal. Ülimalt raskes olukorras alustas Karl XII 1714. a. Türgimaalt läbi kogu Euroopa koduteed. Jõudnud Rootsi, püüdis ta veel muuta sündmuste käiku sõjaretkedega Taani koosseisu kuuluva Norra vastu, kuid langes 11. detsembril 1718. a. Fredrikshaldi juures Fredriksteni kindluse piiramise.

Olukord sõjatandritel muutus Rootsile lootusetuks. Vene väed tegid dessante Rootsi rannikualadele, neid julmalt rüüstates. 1719. ja 1720. sõlmiti rahulepingud enamiku vastastega. Rootsi oli sunnitud loovutama valdava osa oma valdustest Saksamaal. 1721. a. kirjutati Soomes Uusikaupunki väikelinnas alla rahuleping ka Venemaaga. Rootsi oli sunnitud andma Venemaale Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ning Lõuna-Karjala, kuis sai siiski tagasi Soome. Rootsi oli lakanud olemast Euroopa suurriik, aga sellega tuli leppida, sest Rootsi rahvaarv ja ainelised ressursid polnud suurriigi mõõtu.

Eesti Rootsi ajal

Sissejuhatus

Rootsi aeg on periood Eesti ajaloos, mille kestel oluline osa praegusest Eesti territooriumist kuulus Rootsile. Tinglikult kestis Rootsi aeg 1583–1710; selle algus ja lõpp on siiski vaieldav. Üldjoontes loetakse Rootsi aja alguseks Liivi sõda, mille lõppedes jäi Eestimaa Rootsi võimu alla. Rootsi aja lõppu on ajaloolased dateerinud erinevalt. Ühe arvamuse kohaselt peetakse selleks aastat 1710, kui kogu Eesti langes Vene ülemvõimu alla, teise järgi 1721, mil sõlmitud Uusikaupunki rahu loetakse Põhjasõja lõpuks. Kolmanda seisukoha järgi lõppes Rootsi aeg Põhjasõjaga, millega algas Vene aeg, uus periood Eesti ajaloos. Üldisemalt nimetatakse Rootsi aega ka Rootsi-Poola ajaks. Rootsi aega nimetatakse ka "Kolme kuninga ajaks", kuna Eestimaal valitsesid kolme erineva riigi kuningad. Peale Rootsi, Poola ja Vene võimude olid siin liikvel ka Saksa ja Taani esindajad.
Rootsi kuningad

• 1611–1632 Gustav II Adolf
• 1632–1654 Kristiina
• 1654–1660 Karl X Gustav
• 1660–1697 Karl XI
• 1697–1718 Karl XII

Poola kuningad

• 1587–1632 Zygmunt III Waza
• 1632–1648 Władysław IV Waza
• 1648–1668 Jan II Kazimierz
• 1669–1673 Michał Korybut Wiśniowiecki
• 1674–1696 Jan III Sobieski
• 1697–1706 August II Tugev

Vene tsaarid

• 1613–1645 Mihhail I Fjodorovitš Romanov
• 1645–1676 Aleksei I Mihhailovitš
• 1676–1682 Fjodor III Aleksejevitš
• 1682–1689 Sofia Aleksejevna
• 1682–1696 Ivan V Aleksejevitš
• 1682–1725 Peeter I Aleksejevitš

Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks neist võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis osalt isegi kuni 19. sajandi lõpuni. Levinud on komme nimetada seda aega "vanaks heaks Rootsi ajaks". "Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. aasta suure näljani. Mõisate reduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis.
Negatiivsed küljed

Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Kohustuste koorem tundus raskena ka selle pärast, et põlluharimise viis oli vähetootev. Valitses kolmepõllusüsteem, mille juures vilja all oli kõigest kaks kolmandikku. Põllutööriistad olid puudulikud ja väetamine nõrk. Laudasõnnikut ei jätkunud ja kunstsõnnikut sel ajal veel ei tuntud. Tõsiseid raskusi tegi põllumehele ka põldude ribasus ja nende kaugus elamutest. Mõisnikud ostsid omale õiguse ja pealegi ei usutud üpris tihti seda, mida talupojad rääkisid. Halb oli see, et suure osa viljast pidid talupojad andma Rootsi riigile ja mõisnikele, isegi ikalduse aastal.

Takistati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vajalik. Eitav suhtumine mistahes usuvooludesse ja sektidesse, kui need kaldusid kõrvale ortodokssest luterlikust õpetusest. Pastoritel ja mõisnikel oli kindlaks veendumuseks, et talupojad peavad kirikus käima ja õiget jumalat uskuma. Rootsi ajal jõudis Liivimaale nõiajaht. Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati paljud osavamad ja targemad inimesed.

Positiivsed küljed

Peale reduktsiooni talurahva olukord paranes. Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Talupojad vabastati pärisorjusest. Tehti vakuraamatud, kuhu kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Nende täpne näitamine piiras mõisavalitsejate kuritarvitust talupoegade vastu. Taluperemehed vabastati peksukaristusest sootuks.

Leeris õpetati lugemist ja kirjutamist sunniviisiliselt. Tänu kiriku poolt lugema õpetamisele ja kirjutamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. Ajakirjanduse algus. 1675. aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht “Ordinari Freytags Post-Zeitung”.

Rüütelkonnad

Need olid aadli privilegeeritud korporatsioonid ning seisusliku omavalitsuse organid. Nende täisõiguslikeks liikmeiks võisid olla ainult suurmaavaldajad (algul vasallid, hiljem rüütlimõisaomanikud). Rüütelkonnad osalesid kohalike seaduste koostamises ja oma kubermangu või provintsi valitsemises. Nad valisid oma liikmeskonnast kohalikke kohtunikke ja politseiametnikke ning allutasid endale kiriku.

Kubermangud

Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti (koos Hiiumaaga) ja neli maakonda (Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa) moodustasid Eestimaa ehk Eestimaa kubermangu. Need alad olid Rootsi kätte läinud juba Liivi sõjas. Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist kujunes Liivimaa ehk Liivimaa kubermang, sinna kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus(konsistoorium) ning Eesti– ja Liivimaast erinev maksusüsteem. Eesti alalt kuulusid Liivimaa kubermangu Pärnu ja Tartu maakonnad, mis olid tänapäevastest vastavatest maakondadest märksa suuremad, hõlmates kogu Lõuna–Eesti mandriosa. Põhja-Eestist sai Eesti kubermang keskusega Tallinnas ning Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti ühendati Liivi kubermanguks keskusega Riias. Selline jaotus püsis 1917. aastani. Viimase Eesti alana läks Rootsi riigi alla 1660. aastal Oliwa rahuga seni Kuramaale kuulunud Ruhnu saar. Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi nagu keskajalgi Venemaa alla. Nii Eesti– kui ka Liivimaa kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli kuninga enda poolt määratud ning talle vahetult alluv kindralkuberner (elasid vastavalt Tallinnas Toompeal ja Riias). Nad juhtisid oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnikke, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandes hoolt ka postiteenuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest.

Gustav II Adolf

Sündis 9. detsembril 1594, suri 6. novembril 1632. Oli Rootsi kuningas aastatel 1611-162. Kui Rootsi Riigipäev 16-aastase Gustavi kuningaks ja täisealiseks kuulutas, oli Rootsi parajasti sõjajalal Taani, Venemaa ja Poolaga. Taaniga sõlmis ta 1613 rahu, Venemaalt vallutas Ingerimaa ja Poolalt Liivimaa (Eestimaa kuulus Rootsile juba varem). 1630 viis Gustav sõjaväe Saksamaale toetama Kolmekümneaastases sõjas protestantlikke Saksa vürste katoliikliku Saksa-Rooma keisri vastu. Rootslased lõid vastaseid Breitenfeldi lahingus ja Lechi jõe ääres ning võitsid ka Lützeni lahingu, kus kuningas ise langes. Gustavi ehk Põhjamaa Lõvi võidud tegid Rootsist suurriigi. Tema sõjalisele edule oli kaasa aidanud relvastuse uuendamine: ta võttis kasutusele kergemad hargita püssid (need tulistasid senistest mitu korda kiiremini), lühemad piigid ja kerged nahka mähitud pronkssuurtükid. Kuningas oli ka innukas hariduse edendaja. Eestisse asutas ta Tartu ja Tallinna gümnaasiumi. 30. juunil 1632 kirjutas Gustav II Adolf Saksamaal Nürnbergi sõjaleeris alla Tartu ülikooli asutamise ürikule.

Luteri kirik Rootsi aja algul

Ka pärast Rootsi võimu kehtestamist jäi Eesti ja Liivimaa saksa kultuuriruumi osaks. Rootsi valdusesse kuulus 17. sajandil teisigi saksa elanikkonnaga alasid: Pommerimaa, Wismar, Bremen ja Verden.

Luteri kiriku organisatsiooniline ülesehitamine sai alata alles Rootsi võimu kindlamal juurdumisel Eestis. Liivi sõda oli viinud kirikuolud haletsusväärsesse seisundisse: kirikuhooned olid purustatud ja rüüstatud, enamik kogudusi jäänud õpetajateta. Peale ainelise kahju võtsid talurahva hulgas taas maad muinasusu kombed ja ebausu ilmingud. Surnuid maeti vanadesse kalmetesse, loobuti ristimisest ja kiriklikust abielulaulatusest, hoopis vähe oli armulaual käijaid. Soovida jättis ka pastorite haridus ja kõlblus. Läänemaa Kirbla pastori kohta märgiti, et “ta elab vastikut elu, kraakleb ja tülitseb päevad ning ööd, ei valmista iialgi oma jutlust ette ning pakub armulaual veini asemel õlut.”

Eestimaal tegi suure töö luteri kiriku  organisatsioonilisel ülesehitamisel piiskop Joachim Jhering. Kõrvuti esimese eestikeelse aabitsa väljaandmisega töötas Jhering välja ka ajastule iseloomuliku range kirikukaristuste süsteemi, kuhu kuulus kiriku ukse ees jalgade pakkupanemine, häbipingil põlvitamine, mitemsugused rahatrahvid jm, mis aga ei aidanud luteri usku eestlastele vastuvõetavamaks muuta.

Protestantlik kirik võttis üle katoliku kirikus valitseva nõiajahi ja ilmutas Rootsi võimude toetusel erilist agarust nõidade jälitamisel. Just nüüd hakati üle kogu maa korraldama nõiaprotsesse, mille ohvriks langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid.

Liivimaal nimetati pärast Rootsi võimu kehtestamist kõrgeimaks vaimulikuks, s.o superintendendiks juba Poola ajal jesuiitide vastu võidelnud Hermann Samson, kellest sai luterliku fundamentalismi silmapaistvamaid esindajaid. 1626. aastal avaldas Samson üksikasjalise juhendi, kuidas nõida rahva hulgast ära tunda ja temaga ümber käia. Taoline nõidade välimääraja andis hoogu uutele protsessidele. Kaebealuse suhtes rakendati kõigepealt “veeproovi”: tal seoti käed ja jalad ning lasti nööri otsas vette. Usuti, et süütu inimene vajub põhja, nõid jääb aga pinnale.. Kui veeproov näitas, et tegemist on nõiaga, siis sunniti süüdistatavat julma piinamisega omaks võtma ka kõige tobedamaid süüdistusi. Lisaks mitmesugustele otsestele nõidumissüüdistustele karistati inimesi libahunti jooksmise ning kuradiga suhtlemise eest. Levinumaks karistuseks nõidumise eest oli põletamine tuleriidal. Viimane nõiaprotsessil langetatud surmanuhtlus viidi Eestis täide 1699. aastal.

17. sajandil jäi luteri usk eestlastele veel paljuski võõraks. Keskajal oli eestlaste muinasusund segunenud katoliiklike tavadega, millest võõrutamine ei olnud luteri pastoritele kerge ülesanne. 1642. aastal leidis Urvaste kihelkonnas Osulas aset Pühajõe mässu nime all tuntuks saanud sündmus, mille käigus talupojad hävitasid Võhandu jõele ehitatud mõisa vesiveski, kuna pidasid seda pühaks peetava jõe rüvetamiseks ning neid tabanud viljaikalduse põhjuseks. Kohale saadetud sõjavägi küll vaigistas talupojad, kohalik pastor pidi aga tõdema, et talupojad “ei tea midagi Jumalast ega tema sõnast, ei usust ega käskudest. Nende pimedus, ebausk, ebajumalad ja nõidus ületavad igasuguse piiri.”

Tartu ülikooli asutamine

Ülikooli asutamine oli üks osa Rootsi riigivõimu kindlustamisest Liivimaal. Sõdadest laastatud maal oli puudus riigiametnikest, pastoritest, arstidest, kodu- ja gümnaasiumiõpetajatest. Tavapärane õppimine Saksamaa ülikoolides oli Kolmekümneaastase sõja tõttu muutunud peaaegu võimatuks.

Tartu valiti ülikooli asukohaks eelkõige linna soodsa geograafilise asendi tõttu Rootsi Baltikumi-valduste keskpunktis. Vähetähtis polnud Poolaaegse jesuiitide gümnaasiumi tegevus Tartus. Protestantliku ülikooli rajamist võib seetõttu vaadelda ka kui soovi siin tegutsenud katoliku õppeasutusele midagi vastu seada.

Ülikooli asutamise tegeliku töö tegi ära Liivimaa kindralkuberner Johan Skytte, üks oma aja haritumaid rootslasi. 1632. aastal Tartus uksed avanud ülikoolis õppisid valdavalt Rootsi ja Soome päritolu tudengid. Kui puhkes Vene-Rootsi sõda, viidi ülikool 1656 Tallinnasse, kus see kiratses kuni 1665. aastani. Ülikool jätkas tööd Tartus alles 1690. aastal, nüüd juba peamiselt baltisakslastest üliõpilastega. Ühenduse parandamiseks Rootsiga viidi 1699. aastal ülikool Pärnusse. Pärnus tegutses ülikool juba Põhjasõja tingimustes kümmekond aastat, kuni venelased linna 1710. aastal vallutasid. Kuigi vene võimud lubasid ülikooli esimesel võimalusel taasavada, teostus see alles 1802. aastal

Oma korralduselt sarnanes Tartu ülikool teiste tolle aja Euroopa ülikoolidega. Siin oli neli teaduskonda: usu-, õigus- arsti- ja filosoofiateaduskond. Õppetöö toimus ladina keeles loengute ja dispuutide vormis. Üliõpilaste arv Tartus oli keskeltläbi sajakonna ringis, Pärnus kahanes see sõja tingimustes 30-40 tudengini. Korraga oli Tartus ametis kümmekond professorit, kogu Rootsi-aegses ülikoolis tegutsenud õppejõudude arv ulatub üle poolesaja.

Kokkuvõte

Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks neist võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis osalt isegi kuni 19. sajandi lõpuni. Levinud on komme nimetada seda aega "vanaks heaks Rootsi ajaks". "Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. aasta suure näljani. Mõisate reduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis. Kas see aeg oli just eesti talupoegadele hea aeg, ei oska mina täpselt öelda, kuigi allikaid uurides tundub et nende olukord siiski paranes piisavalt Rootsi ajal.

Liivi sõda

Liivi sõda on Vana-Liivimaa aladel ja ülemvõimu nimel 16. sajandil, aastatel 1558–1583 aset leidnud sõjategevus.

Liivimaa sõda
Narva piiramine 1558. aastal Boris Tšorikovi teos
Toimumisaeg	1558–1583
Toimumiskoht	Vana-Liivimaa
Tulemus	Keskaegse Liivimaa lagunemine ja selle ärajagamine sõja lõpuks Poola, Rootsi ja Taani vahel
Osalised
Liivi ordu  Riia peapiiskopkond  Tartu piiskopkond  Saare-Lääne piiskopkond  Kuramaa piiskopkond  Moskva tsaaririik Liivimaa kuningriik  Leedu suurvürstiriik (kuni 1569)  Poola kuningriik (kuni 1569)  Rzeczpospolita (alates 1569)  Rootsi  Taani
Väejuhid või liidrid
Gotthard Kettler  Wilhelm Fürstenberg  Ivan IV  Šig-Alei  Andrei Kurbski  Aleksei Basmanov hertsog Magnus  Zygmunt II August  Stefan Bátory  Jan Hieronimowicz Chodkiewicz  Erik XIV  Johan III  Frederik II

Liivimaa kaart, Joann Portantius, 1573

Liivimaa sõja üheks osaliseks oli Vana-Liivimaale tunginud Ivan IV valitsetav Moskva tsaaririik ning teiseks algul tema vastu sõdinud Liivimaa ordu, Riia peapiiskopkond, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnad. Hiljem Leedu suurvürstiriik ja ka Poola-Leedu ühisriik – Rzeczpospolita, Rootsi ja Taani, hõlmates viimaste omavahelisi vaherahulepinguid ja sõjategevust.
Liivi sõja termin ja ajaline piiritlemine pärineb Vene ajalookäsitlusest, milles jäetakse välja pärast 1583. aastat Vana-Liivimaa aladel hiljem enamasti Moskva tsaaririigi osaluseta väiksemate vaheaegadega kuni 1620. aastateni jätkunud sõjategevus.
Teistes allikates kattub Liivi sõda osaliselt nn Põhjamaade seitsmeaastase sõjaga (1563–1570), milles Rootsi sõdis Taani, Poola-Leedu ja Lübecki vastu ning nn Kahekümneviieaastase sõjaga (1570–1595) Rootsi ja Venemaa vahel.

Põhjused

• Maapuudus: 1550. aastatel oli Moskva tsaaririik pidevalt sõdinud. Sõjaväe kasvades tekkis maapuudus, kuna teenistuse eest jagati maad. Liivimaa oli nõrk naaber, kelle käest oli võimalik kergelt saada talupoegadega hõivatud maad. Kohe pärast vallutust hakatakse maad jagama.
• Väljapääs Läänemerele: tegemist on levinuima põhjendusega Liivi sõja alguseks. Eelkõige nn Balti barjääri murdmiseks oleks piisanud ka 1557. aastal loodud kauplemiskohast Narva jõe suudmes või Narva vallutamisest. Samas ei piirdutud Narva vallutamisega, vaid tungiti läände. Lisaks olid liivimaalased 1557. aasta läbirääkimistel nõus kõigi Venemaa esitatud tingimustega. Seega ei olnud sõja põhjuseks majanduslikud kaalutlused. Väljapääs merele sai Vene riigile oluliseks alles Peeter I ajal, Ivan IV ei ajanud kaubanduspoliitikat. Tema ajal olid kaupmehed ühiskonnas väga madalal kohal ja tsaar ei tegelenud seetõttu nende probleemidega.
• Liivimaa nõrkus: 1556–1557 toimunud koadjuutorivaenus näitas kõikidele Liivimaa naabritele, et Liivi ordu, Liivimaa ainukene arvestatav sõjaline jõud, on nõrk ega suuda koordineeritult tegutseda. Ordu sõlmis Poola-Leeduga rahu juba enne sõjategevuse algust.

Euroopa poliitiline kaart, u 1560

Vene Liivi sõja aegsed territooriumid

Ettekäänded

• Tartu maks: Tartu maksu on historiograafias nähtud ettekäändena sõja alustamiseks. Kuna Liivimaa ei maksnud maksu, oli nendega sõdimine õigustatud. Lisaks võimaldas maksuvahekord tuletada poliitilise alluvusvahekorra. Seejärel loodi kontseptsioon, et Liivimaa on põline Vene ala. Samas rajati selline kontseptsioon alles pärast vallutust, mitte enne.
• Posvoli leping: 1557. aastal sõlmisid Poola-Leedu ja Liivi ordu koadjuutorivaenus lõpetava rahu, millega loodi liit Venemaa vastu. See oli aga vastuolus 1554. aastal sõlmitud Liivi-Vene vaherahuleppega, mille kohaselt ei tohi Liivimaa Venemaa vastastega liitudes osaleda.
• Usk: Liivimaad takistas luterlik hereesia ja seetõttu olid nad loobunud õigest usust. Järelikult oli nende karistamine vältimatu.

Periodiseerimine

• 1558–1561, Vene-Liivi sõda – Eestimaal ja Lätis, Moskva tsaaririigi ja Liivi ordu, Riia peapiiskopkonna, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna vahel, mis lõppes Liivi orduriigi kokkuvarisemise ja uute maaisandate tunnustamisega Põhja-Eestis ja Lõuna-Eestis, Kuramaal ning Lätis;
  • 1562–1578, sõjategevus Moskva tsaaririigi ja Poola-Leedu vahel, Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi (tänapäeva Valgevene ja Leedu) territooriumil. Sõjategevusele eelnes Vene tsaaririigi sõlmitud 20-aastane vaherahu Rootsi kuningriigiga ja sõjalise liidu sõlmimine Taani kuningriigiga. 1569 sõlmiti Lublini unioon, millega Poola kuningriik ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik moodustasid personaaluniooni kaudu ühtse riigi – Rzeczpospolita;
  • 1563–1570, Põhjamaade seitsmeaastane sõda milles Rootsi sõdis Taani, Poola-Leedu ja Lübecki vastu;
  • 1570–1595, Kahekümneviieaastane sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel;
    • 1579–1582, sõjategevus Moskva tsaaririigi ja Rzeczpospolita, Krimmi khaaniriigi, Osmani impeeriumi ning Poola kuningat ja Leedu suurvürsti Stefan Batoryt toetavad hertsog Magnuse ning Brandenburgi margi ja Saksimaa kuurvürstiriigi vahel.

Eellugu

15. sajandi lõpul oli Vana-Liivimaa formaalselt Saksa-Rooma keisri võimu all, sisuliselt kuulus võim Liivi ordule, osaliselt piiskoppidele, mõisnike-läänimeeste rüütelkondadele ja teatud määral ka linnriikidele. Kohalikud võimud olid tihti omavahel vastuolus. Samal ajal hakkas killustatud ja nõrgale Vana-Liivimaale järjest tugevamat survet avaldama naabruses asuv Ivan III karmikäelise valitsuse all võimsust koguv Moskva suurvürstiriik, mis huvitus kaubandusõigustest Läänemere piirkonnas. 1480–1481 ja 1501–1502 tegid venelased Liivimaale rüüsteretki, 1494 suleti jõuga Hansa kaubakontor Novgorodis.
Võimeka Liivimaa ordumeistri Wolter von Plettenbergi juhtimisel tegid orduväed Liivimaa-Moskva sõjas 1502. aastal vasturünnaku ning saavutasid Smolino järve ääres venelaste üle võidu ("Smolino ime"), mis tõi mõneks ajaks maale rahu. 1503. aastal Moskva-Leedu sõja lõpetanud lepet pikendati 1509., 1521., 1531. ja 1554. aastal. Rahutusi tekitasid aga Liivimaale 1525. aastal jõudnud reformatsiooni-ideed, mida toetasid sõltumatud linnad, kuid mitte ordu ja piiskopkonnad, mis jäid katoliku usutunnistuse pooldajateks.
1554. aastal nõudis Ivan IV rahu pikendamise läbirääkimistel Tartu piiskopkonnalt lõivu üks riia mark aastas elaniku kohta ("Tartu maks"), väites, et tegu on põlise Vene maaga, mis peab oma tõelisele isandale taas hakkama tribuuti maksma. Siinsed võimud olidki algul sunnitud maksu rahu säilitamiseks lubama, kuid hiljem keeldusid maksmast, lootes keisri toetusel maksunõuet kõrvaldada. Samas ei suutnud ordu ega piiskopid maad kindlustada. Peagi (1557) laienes maksunõue kogu Liivimaale.
Ordu püüdis Vene ohu vastu leida kaitset, sõlmides esialgu liidu Rootsiga. Kuid 1554–1557 kestnud Rootsi-Vene sõjas jäi ordu erapooletuks ning pälvis nõnda Gustav Vasa silmis reeturi maine. Pealegi algas Liivimaal Riia peapiiskopi (kes oli Poola vasallist Preisimaa hertsogi Albrechti vend) ja ordumeistri vahel tüli, mis on tuntud koadjuutorivaenusena. Selle lõpetas Poola sekkumine 1557. aastal, misjärel Vana-Liivimaa oli sunnitud Zygmunt II Augusti nõudmisi Posvoli lepingu kohaselt tunnistama, taastades peapiiskop Wilhelmi õigused. Sõlmiti ka Vene-vastane Poola-Liivimaa liit, mis pidi ellu rakenduma aga alles 1562. aastal. Nii jäi Liivimaa Venemaa otsese rünnakuohu vastu kaitseta.
1557. aasta lõpus saadeti Liivimaa saatkond Moskvasse tsaari juurde. Esialgu tingiti maksu suuruse üle ja Ivan oli nõus teatud järeleandmisi tegema. Kui aga selgus, et saatkonnal raha Tartu maksu jaoks kaasas ei ole, lasi Ivan nad vangi heita. Sõjapidamise Liivimaa vastu oli ta otsustanud juba varem, sest asus kohe pärast saadikute vangistamist tegutsema. Saadikud jõudsid Liivimaale tagasi alles pärast sõja puhkemist.

Vene-Liivi sõda

Moskva tsaar (1547–1584) Ivan IV ehk Ivan Julm

Viimane Liivimaa ordumeister ja hilisem Kuramaa hertsog Gotthard Kettler

1558. aasta jaanuaris saatis Ivan IV oma väed Liivimaad vallutama, kes kohtamata erilist vastupanu vallutasid pool Eestimaad, kuni Paideni, sh Narva ja Tartu. Augustiks olid vallutatud ka Vastseliina, Toolse, Rakvere, Porkuni ja Laiuse. Need piirkonnad jäidki järgnenud sõjategevuse ajaks Moskva tsaaririigi võimu alla. Volmaris kogunes lõpuks Liivimaa kõrgemaid seisusi esindav Liivimaa maapäev, kes otsustas siiski lõivu ära maksta, tsaar lükkas aga pakkumise tagasi.
Taani kuninga vahendusel sõlmiti Liivimaa ja Moskva tsaaririigi vahel vaherahu 1. maist kuni 1. novembrini 1559. Detsembris 1559 pidas Liivi ordu läbirääkimisi Taani kuningriigiga, et osalise valduste loovutamisega saavutada Taani liitumine võimuvõitlusse Vana-Liivimaal.
1559. aasta alguses alustasid Vene väed uuesti sõjategevust ja jõudsid välja Tallinna ja Riia linna alla ning Kuramaale, seega Ida-Preisimaa ja Leedu suurvürstiriigi piirile. 1559 valiti ordumeistriks Poola-sõbralik Gotthard Kettler, kes üritas leida raha ja sõjaväge, et venelastele vastu hakata. Ta ründas Vene vägesid Rõngu all ning piiras Tartut ja Laiust. Sama aasta märtsis sõlmiti Taani vahendusel lühike vaherahu.

Zygmunt II August. 1529. aastast Leedu suurvürst ja 1548. aastast personaaluniooni alusel Poola kuningriigi ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valitseja. 1569. aasta Lublini uniooni järel Poola-Leedu ühisriigi valitseja Poola kuningana

G. Kettler andis ordu valdused 1560. aastal Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi kaitse alla. Saare-Lääne piiskop Johannes V seevastu müüs 1559 oma valdused Taani kuningale Frederik II-le, too andis need üle oma vennale hertsog Magnusele. 1560 algas taas sõjategevus. Vene väed vallutasid Aluliina ordulinnuse, Eestis sai aga orduvägi Härgmäe lahingus suure kaotuse osaliseks. Samal suvel alistus ka Viljandi ja langes venelaste kätte vangi endine ordumeister Wilhelm Fürstenberg. Vene vägedele osutas vastupanu Paide, andmaks aega Tallinnale rünnaku vastu valmistuda.
Samal ajal kasvas maarahva seas pahameel, kuna kohalikud võimukandjad ei suutnud neile venelaste rüüsteretkede eest mingit kaitset organiseerida. Rahutused kulmineerusid 1560. aastal Harju- ja Läänemaal Koluvere lossi piiramisega.
1561. aastal Vana-Liivimaa orduriik sisuliselt lagunes. Tallinn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond andsid end Rootsi kuningriigi; Liivi Ordu ja Riia peapiiskopkond Poola kuningriigi võimu alla. 1561. aasta Vilno lepinguga moodustati Liivi sõja ajal endise Vana-Liivimaa Liivimaa konföderatsiooni maadest: Kuramaal viimase Liivi ordu maameister Gotthard Kettleri valitsetav ilmalik, Rzeczpospolita vasallriigina Kuramaa hertsogiriik ja Lõuna-Eesti ning Läti (Vidzeme, Latgale) territooriumist Liivimaa hertsogkond, mille valitsejaks oli Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valitseja Zygmunt II August.

Rootsi kuningas Johan III

Stefan Bátory. Martin Koberi maal (1583)

1561. aastal püüdis Moskva tsaar Ivan IV lahendada kujunenud poliitilist ja sõjalist olukorda diplomaatilisel teel ja abielluda järglasteta Jagelloonide dünastia pealiinis viimase meessoost liikme Poola kuninga Zygmunt II Augusti õega. Läbirääkimised lõppesid 1561. aasta sügisel tulemusteta ja sõjategevus algas uuesti.

Rootsi sõjategevus Poola valdustes

Liivimaa ordumeistri Gotthard Kettleri poolt Liivimaa ordualade tunnistamisega Leedu protektoraadi all olevateks läksid endised Liivimaa ordu valdused Vana-Liivimaal Leedu suurvürsti valdusse. Põhja-Eestis aga tunnistasid Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond maaisandana Rootsi kuningat. Leedu suurvürst reaalset võimu Põhja-Eestis ei teostanud ning valdustes valitsesid endised orduvasallid (mõisamehed). Keerulisi valdustesuhteid Eestimaal tekitasid ka Poola kuninga poolt Rootsi kuninga Erik XIV vennale Soome suurvürst Johanile oma õega abiellumise puhul kaasvaraks antud endised ordulossid Liivimaal (Ruhja, Asti, Härgmäe, Trikata, Helme ja Karksi). 1562. aastal vallutasid rootslased Padise ja Pärnu.

Rootsi, Taani ja Poola sõda

1563–1570 sattusid omavahel sõjajalale ka Rootsi, Taani ja Poola, see oli Põhjamaade seitsmeaastane sõda. 1563 vallutasid rootslased Läänemaa ja poole Saaremaast, endised Maasilinna foogtkonna alad. Septembris vallutasid rootslased kogu Hiiumaa saare. 1565 vallutasid aga Poola teenistuses olnud Liivimaa mõisamehed Pärnu ja peagi said taanlased tagasi Lihula. Oluline pööre sõjas toimus 1568. aastal, kui Rootsi troonile tõusis Poola-sõbralik Johan III.
1569. aasta juulis saabus Tallinna lahte Taani ja Lübecki ühendatud laevastik, mis pommitas Tallinna reidilt linna 13 päeva jooksul ägedalt. Taanlased ja lübecklased riisusid Tallinna sadama täiesti tühjaks ja said sõjasaagiks enam kui 30 kaubalaeva. 1570. aastal lõpetati sõda ning Johan III sõlmis rahu Taani kuningriigiga, Põhjamaade seitsmeaastase sõja tulemusena läks Taani käest Rootsi valdusse Lääne-Eesti, kuid Taani valdusse jäi Saaremaa.

Vene ja Leedu-Poola sõda

Moskva tsaaririigi peajõud olid suunatud Leedu vastu, kuhu kevadel 1562 suundusid sõjaretkele Smolenskisse koondatud Moskva väed vojevoodide Ivan Vassiljevitš Šeremetjevi ja Ivan Vorontsovi juhtimisel koos tatari tsareevitšitega "Leedu aladele". Suvel 1562 tegi vürst Andrei Kurbski rüüsteretke Viciebski piirkonda. Rüüsteretke Mstsislau ja Lääne-Dvina aladele tegid Smolenskist, vürstid Pjotr ja Vassili Serebrjanõid ja Velikije Lukist Mihhail Prozorovski ja Mihhail Denisev. Vana-Liivimaal vallutasid Moskva väed Tarvastu ja Põltsamaa.
Leedu vägede vastusõjakäikudena mindi kevadel 1562 Smolenski, Veliže alla ja Pihkvamaa valdadesse ning augustis rünnati Nevelit Pihkvamaal. Sügisel 1562 vallutas Leedu suurhetman Mikołaj Radziwiłł Must tagasi Tarvastu ordulinnuse ja võttis vangi hulga Moskva vojevoode, seejärel tegi ka sõjakäigu Pihkvamaale.
Moskva väed vallutasid kahenädalase piiramise järel 15. veebruaril 1563 strateegiliselt tähtsa Polotski, pärast seda algasid läbirääkimised Moskva ja Leedu vahel.
Läbirääkimise ebaõnnestumise järel alustas Moskva tsaaririik sõjavägede kogumist ja sõjakäiku Leedu vastu, kuid Pjotr Šuiski juhitud väed kaotasid 1564. aasta alguses Tšašniki lahingu Orša all Mikołaj Radziwiłł Musta vägedele. Lahingu kaotuse tagajärjel taganesid Moskva väed Smolenski taha, lahingus langes ka väejuht Pjotr Šuiski. Edasi järgnes kohaliku tähtsusega sõjategevus: juunis 1564 tegid Leedu väed sõjakäigu Liivimaale, hetman Aleksander Hilary Połubiński väed ründasid Tartumaa valdu, 22. juunil alustasid vojevood Juri Tokmakovi väed Leedu vägede valduses oleva Ozerištše linnuse piiramist, kuid välilahingu järel Viciebski vojevoodi Stanisław Paci vägedega taganesid. Juulis tegi Vassili Buturlini ratsavägi koos tatari, nogai ja mordvalaste salkadega rüüsteretke Smolenskist, Mstsislau, Kritševi ja Mogiljovi piirkonda. Sõjategevus lõppes pärast 1569. aastat, kui ühinesid Poola kuningriik ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik Lublini uniooniga Rzeczpospolitaks.
1570. aastal sõlmiti Moskva tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel kolmeks aastaks vaherahu.
Juulis 1572 suri Poola kuningas Zygmunt II August ning Poola kuningaks valiti Prantsusmaa kroonprints Henri, kuid juba mais 1574 suri Henri vend Prantsusmaa kuningas Charles IX ja Henri sai Prantsusmaa kuningaks, mispeale ta põgenes Poolast Prantsusmaale ja jättis Poola trooni vabaks. 1575. aastal valiti uueks Poola kuningaks Stefan Batory.
1575. aastast tegutses Rzeczpospolita Rootsiga sõjas Moskva tsaaririigi vastu. Rootsi kuningas Johan III aga oli abielus Poola kuninga Zygmunt I Vana teise tütre Katarzyna Jagiellonkaga.
1577. aasta vallutas Ivan IV kogu Rzeczpospolita käes olnud Vana-Liivimaa lõunapoolsed alad. Rzeczpospolita-Rootsi jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1578. aastal toimus sõjategevuses pööre, 1580. aastal purustati Moskva tsaaririigi vägi Võnnu lähedal. Rzeczpospolita väed piirasid Pihkvat ning Rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.

Vene-Rootsi kahekümneviieaastane sõda

Vene tsaaririigi vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577

1570. aastal puhkes sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel, pärast seda kui Ivan IV oli lasknud Rootsi troonile tõusnud Johan III saadikud vangistada. Liivimaal üritas Moskva tsaaririik rajada endast vasallisõltuvuses Liivimaa kuningriiki keskusega Põltsamaal, kuhu Ivan IV kutsus troonile hertsog Magnuse, andes oma onupoja tütre Marija talle naiseks. Magnus, kes ei leidnud kohaliku rahva hulgas peaaegu mingit toetust, piiras 1570–71 Vene väega Tallinna, ent löödi tagasi. Vene-vastast ülestõusu üritati Tartus, kuid ebaõnnestunult, linna sakslastest kodanikud küüditati Venemaale.
1573. aastal alustasid Vene väed taas pealetungi ja vallutasid Paide, 1575 Pärnu, 1576 Haapsalu. Maa rüüstati, rootslaste kätte jäi vaid Tallinn. 1575 ühines aga Rootsiga sõjas Moskva tsaaririigi vastu Poola, kus kuningaks oli tõusnud senine Transilvaania vürst Stefan Bátory. 1577 toimus suur Tallinna piiramine, kuid Vene väed löödi tagasi. Tähtsat osa selles mängis Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Samal ajal vallutas Ivan IV kogu Poola-Leedu käes olnud Vana-Liivimaa lõunapoolsed alad ning pööras tülli "Liivimaa kuningaga", kes oli sunnitud põgenema Poola aladele.
Rzeczpospolita-Rootsi ühendatud jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1578 toimus sõjategevuses pööre, purustati venelaste vägi Võnnu lähedal. 1580 vallutasid Poola väed Pihkva ning 1581. aastal Rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.

Vene tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel sõlmitud Jam-Zapolski vaherahuga määratud territooriumid

Sõja lõpp

1582 sõlmis Moskva tsaaririik Rzeczpospolitaga Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583 Rootsi kuningriigiga kolmeaastase Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale, Saaremaa jäi aga kuni 1645. aastani Taani koosseisu. Endine Kuramaa piiskopkond läks pärast hertsog Magnuse surma Rzeczpospolita vasallriigi Kuramaa hertsogiriigi alluvusse, millele järgnenud Poola-Taani konflikti järel loovutas Taani Kronenbergi lepinguga oma õigused Poolale. Tänutäheks Poolale alistatud Liivimaa olude korraldamisel läänistas Poola kuningas Zygmunt III suurkantslerile ja -hetmanile Jan Zamoyskile 1588. aastal Tartu staarostkonna.
1584 suri Ivan IV ja järgnenud kümnenditel puudusid Moskva tsaaririigil võimalused Liivimaa vallutamist uuesti üritada. Kõige enam oli sõjas kannatada saanud kohalik Liivimaa elanikkond – nii vaenuvägede röövimise kui ka kohalike sisside ja marodööride käes. 1561, 1566 ja 1571 oli maad laastanud ka katkuepideemia.
Liivi sõja sündmusi kajastas põhjalikult Balthasar Russow oma "Liivimaa kroonikas" ("Chronica der Prouinz Lyfflandt..."), mis ilmus 1577. aastal kaks korda ja kolmanda, täiendatud trükina 1584. aastal.