Impressionism muusikas

Muusikas järgneb Impressionism romantismile. Impressionism on tunnete intensiivne esitamine muusikas. Seetõttu saab impressionismi pidada romantismi edasiarendamiseks. Impressionism oli maailmas valitsevaks muusikastiiliks 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Samas võib Impressionismi pidada ka üheks nüüdismuusika žanriks.
Impressionism (prantsuskeelsest sõnast impression, mulje) on maalikunsti ja kirjanduse eeskujul
muusika kirjeldamiseks kasutatud muusikastiil, mida on püütud iseloomustada üldiste tunnustega nagu keskendumine muusika meeleolule ja atmosfäärile, ebamäärasus, passiivsus.
Impressionistlikus muusikas keskendub helilooja õrnhabraste hetkemeeleolude ilu nautimisele. Loodavate subtiilsete kõlade eesmärgiks on maksimaalse sisenduse ning müütilise atmosfääri loomine. Heliteose paremaks tunnetamiseks on sellele tihti lisatud pealkiri, mis partituuris asub vahel alles teose lõpus. Helilooja huvi võib olla inimese psühholoogilise seisundiesiletoomine ning suhe loodusega.
Impressionistliku muusika struktuuri võivad iseloomustada järgmised tunnused:

• kirikulaadide, tervetoonheliridade ja pentatoonika kasutamine
• klassikalise, kindlate piirjoontega teemaasendamine voolava, tämbriliselt rikka meloodiaga
• akordid ei allu enam klassikalise harmooniaja häältejuhtimise reeglitele, näiteks täielikult võib puududa lahenemine toonikasse
• noonakordide, undeetsimakordide, tredeetsimakordide ning kvart-kvint-akordide rohke kasutamine
• selgepiirilist vormi asendab vaba voolamine, mis tihti meenutab improvisatsiooni
• rütmi ja artikulatsiooni kasutamine selliselt, et saavutatakse meetrumi hägustumine
• erilist tähelepanu pööratakse muusikainstrumentide ja orkestri tämbritele
• impressionistlikku orkestratsiooniiseloomustab süvendatud tähelepanu nüanssidele, detailirohkus ja sillerdav koloriit
• Euroopa-välised, näiteks gamelani muusika mõjud
• heliteostele on tihti lisatud programm

Impressionismi mõiste sidumist muusikaga on algusest peale ka taunitud. Näiteks Claude Debussy ja Maurice Raveli puhul ei olnud impressionistiks nimetamine heliloojate endi soov, sest Debussy ise tunnetas pigem oma muusika seost sümbolistliku kirjanduse ja maalikunstiga ning Ravel ise pidas ennast eelkõige klassikaliseks heliloojaks.
Saksa keeles kasutas mõistet 'impressionism' esimest korda kunstiajaloolane Richard Hamann 1907. aastal. Impressionismi mõiste läks käibele koos ekspressionismi mõistega 1920ndatel.

Impressionistliku muusika põhilisteks esindajateks peetakse prantsuse heliloojaid Claude Debussyd (1862–1918) ja Maurice Raveli (1875–1937). Esimeseks impressionistlikuks muusikateoseks peetakse Claude Debussy sümfoonilist poeemi "Fauni pärastlõuna", mis on inspireeritud Stéphane Mallarmé luulest.
Igor Garšnek (2004) on võrrelnud Claude Debussy ja Maurice Raveli heliloomingut järgmiselt: "Võrreldes kahe meistri, Debussy ja Raveli heliloomingut, võib nende teostes ühisjoonte – rafineeritud koloriiditaju ja nn puhaste tämbritega orkestreerimine – kõrval leida ka põhimõttelisi erinevusi. Ravel eelistab iseloomulikult erksaid, aktiivseid ja sageli küllalt keerulisi rütme, Debussy muusika rütmiline külg on aga märksa lihtsam ja tagasihoidlikum. Raveli stiilipalett on Debussy omast mõnevõrra avaram, ulatudes impressionismist neoklassitsismi ja jazz'ini."
Impressionismi mõju on suur ka väljaspool prantsuse kultuuriruumi: impressionistlikke tunnuseid leidub näiteks hispaania helilooja Manuel de Falla (1876–1946), itaalia helilooja Ottorino Respighi (1879–1936) ning inglise helilooja Frederick Deliuse (1862–1934) muusikas.