3. Märts 2019, Riigikogu valimiste päev

Alustuseks:
Alustuseks, täna hommikul ärkasin ma üsna vara puhkepäeva kohta. Kõigepealt läksin ma sööma ja siis tuli onu minu juurde ning me läksime suusatama.
Suusatamine:
Õnneks oli isa nõus meid Tartu Maratoni finišikohta autoga ära viima. Niimoodi jõudsime me kohta kus me alustasime suusatamist. Mina ja onu sõitsime mõlemad uisusuuskadega ehk suuskadega, mis ei ole altpoolt karvased, millega saab uisku sõita. Me sõitsime Tartu Maratoni finišisildi alt läbi, see oli ikka veel püsti, ei olnud ära koristatud.
Me sõitsime seitsmenda kilomeetrini ja tagasi ehk siis kokku 14 km. See ei olnud eriti raske, kuigi lund oli vähe. Lumi, mis oli olemas oli tugev. Libisemist eriti ei olnud, vähese lume tõttu. Selle tõttu ei saanud me eriti kaugele sõita. Rajal, mis on metsavahel, ei pruugi olla piisavalt lund.
Pärast suusatamist:
Pärast suusatamist kutsus onu endale ja mulle minu isa autoga järgi ning me sõitsime koju. Kui me minu koju jõudsime, siis lugesin ma natukene raamatut. Raamatuks, mida ma lugesin oli Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja Karistus", mis on minu koolis 11. klassi kohustusliku kirjanduse teos.  Ma lugesin ühe  peatüki lõpuni ja läksin sauna.
Pärast suusatamist oli saun päris hea. Pärast saunaskäiku jooksin ma kohe ülemisele korrusele oma tuppa riideid selga panema, sest mul oli külm.
Järgmiseks kutsuti mind kööki sööma. Söögiks oli ahjupraad, mis oli hea maitsega. Ikkagi oma kodu ahjus küpsenud. Pooled toorained on ka meie või sugulaste kasvatatud.
Hiljem, kui söömine oli läbi, läks onu ära koju, sest täna on pühapäev ja homme, esmaspäeval peab ta tööl olema. Onu elab Tartus. Ema on mul täna tööl.
Koos onuga läksid ära ka minu isa, väike õde ja väike vend. Nemad kolmekesi läksid ühe minu õe lasteaiasõbra sünnipäevale. Nad on siiamaani seal. Pärast nende kõigi meie kodust lahkumist jäin ma üksinda koju. Õnneks midagi sellist nagu näeb „Üksinda Kodus“ filmides ei juhtunud.
Riigikogu valimised 2019:
Kui ma üksinda koju jäin, siis panin ma uksed lukku ja läksin Riigikogu valima.
Ma pidin minema valimisjaoskonda, sest
E-hääletamine, mida ma tahtsin algselt teha, läks nihu. Ma ei saanud E-hääletada, sest ma ei leidnud E-hääletamise ajal oma ID-kaarti ülesse.
Nii ma siis läksin valimisjaoskonda, kus oli tegeles millegagi ka üks koorist tuttav mees. Ta oli ilmselt vaatleja (ma ei ole selles kindel). Ma kirjutasin oma kandidaadi numbri paberile ja panin selle kasti. Siis tulin ma sealt välja ja olin oma saavutuse üle (käia esimest korda valimas) nii rõõmus, et hüppa või lakke. Siis tulin ma sealt rõõmuga koju ja hakkasin kirjutama seda blogipostitust, mida ma praegu kirjutan.
Valimistest:
Tegelikult oleks ma saanud valida ka kohalike omavalitsuste valimistel 2017. aastal, aga ma ei valinud, sest ei teadnud keda valida (olin tollal 17-aastane; kohalike omavalitsusi võib valida alates 16-eluaastast). Nii sai Elva linnapeaks jällegi reformierakondlane Toomas Järveoja, minu endise klassikaaslase Klaire Järveoja onu.
Valima mineku põhjused:
Muidugi ei tahtnud ma, et ka seekord jääks Eesti minu mõtetest, vaadetest ilma ning sellepärast ma otsustasin, et ma lähen valima. Valin midagi ära, saagu pärast, mis saab, aga mina olen oma hääle andnud. Mina olen oma panuse riigi arengusse teinud.
Valiku tegin ma muidugi oma põhimõtete põhjal, mida ma siin blogis ei avalda (vähemalt ei ole see mul lähiajal plaanis). Samamoodi ei avalda ma ka kandidaati, kelle poolt ma hääletasin ega ka oma elukohta. Hääl läks ERRi ja Postimehe valimiskompassi tulemuste põhjal minu väärtustega kõige paremini sobivale erakonna kandidaadile (erakonda ja kandidaati, kellele hääl läks ma ei ütle).
Pärast valimistel käimist:
Pärast valimistel käimist läksin ma koju ja hakkasin ma oma blogi lugema, avaldamata postitusi avaldama ja seda postitust kirjutama. Kuid nüüdseks on minu vanemad, õde ja vend koju jõudnud ning ma lõpetan. Nii, et head aega ja jällenägemiseni järgmisel korral ning olge mõnusad.
Tšau.