Psühholoogia harud

Üldpsühholoogia käsitleb normaalse täiskasvanud inimese psüühika (eriti taju, õppimise, emotsioonide ja motivatsiooni) üldisi seaduspärasusi. Selle kõrval on psühholoogial hulk harusid.
Arengupsühholoogia uurib, kuidas inimesed oma elu jooksul kasvavad, arenevad ja muutuvad.
Biopsühholoogia on spetsialiseerunud käitumise ja psüühika bioloogilistele alustele, uurides laia valdkonda küsimusi, mis on suunatud aju ja närvisüsteemi funktsioneerimise selgitamisele.
Diferentsiaalpsühholoogia uurib individuaalseid eripärasid.
Eksperimentaalpsühholoogia uurib maailma aistmist, tajumist, õppimist ja sellest mõtlemist.
Eripsühholoogia uurib erivajadustega inimeste psüühika probleeme.
Geštaltpsühholoogia on holistik lähenemine psühholoogias, mis rõhutab taju analoogmehhanisme.
Internetipsühholoogia uurib arvutite ja interneti mõju inimestele.
Isiksusesühholoogia uurib inimkäitumise ja psüühika stabiilsust ja muutlikkust ajas ning inimesi omavahel eristavaid individuaalseid omadusi.
Keskkonnapsühholoogia käsitleb suhteid inimeste ja neid ümbritseva keskkonna vahel.
Kliiniline psühholoogia tegeleb ebanormaalse käitumise  uurimise, diagnoosimise ja ravimisega.
Kognitiivne psühholoogia pühendub kõrgemate psüühiliste protsesside, sealhulgas mõtlemise, keele, mälu, ülesannete lahendamise, teadmise, loogilise järeldamise, hindamise ja otsuste vastuvõtmise analüüsimisele.
Kohtupsühholoogia keskendub õiguslikel küsimustel, nagu vastutusvõimel, hinnangu õigsuse sõltuvusel mitmesugustest teguritest jne.
Koolipsühholoogia käsitleb õppimisega kohanemist ja õpilastel esinevaid emotsionaalseid probleeme.
Kriminaalpsühholoogia uurib kriminaalset käitumist.
Kultuuripsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib psüühika ja kultuuri omavahelisi vastastikku mõjutavaid seoseid.
Kultuuridevaheline psühholoogia uurib inimese käitumist ja psüühilisi protsesse erinevates kultuurilistes oludes.
Käitumisgeneetika ehk psühhogeneetika uurib pärilikkuse ja keskkonna osa psühholoogiliste omaduste kujunemises.
Liikluspsühholoogia uurib psühholoogiliste protsesside ja liiklejate käitumise vahelisi seoseid.
Neuropsühholoogia tegeleb psühholoogia ja neuroloogia kokkupuudete uurimisega.
Nõustamispsühholoogia keskendub hariduse, sotsiaalsete suhete ja elukutse vallas kohanemise probleemidele.
Organisatsioonipsühholoogia ja tööstuspsühholoogia tegelevad psühholoogiaga töökohal, pidades silmas töö tootlikkust, töötajate valikut, tööga rahulolu, kuidas kohandada tööd ja masinaid inimestega jms.
Pedagoogiline psühholoogia ehk hariduspsühholoogia käsitleb õppeprotsessi mõju õpilastele, intelligentsuse mõistmist ja arendamist, paremate õppimistehnikate loomist ning õpilase ja õpetaja suhete mõistmist.
Psühhopatoloogia uurib patoloogilisi seisundeid ja isiksuseomadusi.
Psühhosemiootika uurib psüühilisi protsesse kui märgiprotsesse ja rakendab semiootilist lähenemist ning semiootilisi mudeleid psühholoogias.
Religioonipsühholoogia uurib kuidas religioon inimeses toimib.
Sotsiaalpsühholoogia uurib inimeste suhtlemist, seda kuidas kaasinimesed mõjutavad inimese mõtteid, tundeid ja käitumist.
Spordipsühholoogia tegeleb küsimustega, kuidas treeningu- ja võistlustulemusi parandada (reageerimiskiirust suurendada, surnud punktist üle saada jms.)
Tarbijapsühholoogia käsitleb inimeste ostuharjumusi ja reklaami mõju ostjate käitumisele.
Tervisepsühholoogia uurib seoseid vaevuste ja haiguste psühholoogiliste ja füsioloogiliste tegurite vahel.
Võrdlev psühholoogia loomade ja inimese arengut kõrvutades uurib psüühika ja käitumise kujunemist.