Hall Brooklyni vampiir

Hamilton Howard Fish (ka Albert Fish; 19. mai 1870 Washington – 16. jaanuar 1936 Ossining) oli Ameerika sarimõrvar. Tema hüüdnimed olid ka Gray Man (hall mees), Brooklyn Vampire (Brooklyni vampiir) ja The Boogeyman (kollionu).

Ta oli lasteahistaja ja kannibal. Albert Fish tunnistas politseile üles kolm mõrva, kuid teda kahtlustati vähemalt viies. Teda süüdistati Grace Buddi röövimises ja tapmises. Fish mõisteti süüdi ja hukati elektritoolil.

Albert Fishi bibliograafia Albert H. Fish (19. mai 1870 - 16. jaanuar 1936) oli Ameerika sarimõrvar ja kannibal. Teda tunti ka kui halli meest, Wysteria libahunti ja Brooklyni vampiiri. New York Times; 5. juuni 1928; New Yorgi, New Jersey ja Long Islandi politseid teatati eile, et nad otsivad meest, kes nimetaks end umbes 58-aastaseks Frank Howardiks ja 10-aastaseks Grace Buddiks, kellega ta kadus ... New York Times; 6. juuni 1928; Näpunäiteid ei õnnestu tabada 10-aastaselt röövitud tütarlast; Järgnesid telefoninumbrid, mida hakati kergemeelselt jahtima „Härrasmehe taluniku” jaoks. 10-aastase Grace Buddi ja mehe, kes kutsus end Frank Howardiks, kelle väidetavalt ta röövis ta pühapäeval oma kodust, Lääne-viisteistkümnes tänav 406, otsimise tõttu arreteeriti eile õhtul 59-aastane Joseph Sowley Kaheksas avenüü. New York Times; 7. juuni 1928; UUED JERSEY-HUNNID PUUDUVA TÜDRUKU KOHTA, 10; Otsing laiendatud pärast armu saatmist Buduaari ema ütleb, et last ja meest nähti. SURMA NIPP POSTIKAARDIL. Politsei uurib märkust, mis postitati West 102d tänavale. Tüdrukute kodu lähedal on jälgi. Otsige 10-aastane Grace Budd, kes kadus pühapäeva pärastlõunal oma kodust, viieteistkümnendal tänaval 406, mehe seltsis, kes oli politseile tuntud kui Frank Howard of Farmingdale, L.I.

New York Times; 8. juuni 1928; SURMAMÄRK HÕLMAB HUMMAST PÕNNATüdrukut; Politsei jälgib vihjeid Yonkersis, Long Islandil ja Manhattanil, kuid ebaõnnestub saada teateid. Kobestatud sirvimine "Matuste" kohta pakub huvi otsijatele. Vanemad klammerduvad Ransomi idee poole. Sõnumite tulv. Vanemad külastavad Rogue'i galeriid. Stimuleerides kirja, mis sisaldas otsitud surmaohtu lapsele, keda nad otsisid, jälgisid detektiivid eile 10-aastase Grace Buddi otsimisel ilma käegakatsutavate tulemusteta pool tosinat uurimist. New York Times; 9. juuni 1928; KÜSIGE KANADA POLITSEI TÜDRUKUTE ABI KOHTA; Võimud siin levitavad fotosid Grace Buddist, kes on kadunud kuus päeva. Ema usub, et tema surnud detektiivid usuvad, aga see laps tagastatakse. Kahes osariigis otsing jätkub. Kanada politseil paluti eile abi 10-aastase Grace Buddi otsimisel, kes kadus pühapäeva pärastlõunal oma kodust, West Fifteenth Street 406, kodust ... New York Times; 10. juuni 1928; LASTE- JA TÜDRUK, HUNNES HARLEMIS; Politsei kammringkond juustu Peddleri näpunäidete järgi armu Budi röövli kodu jaoks. EMA YIELDSID HÕLMAKS. Ringkirjad, mis kirjeldavad kogu riigis postitatud paari. Vändatähed valatakse sisse. Detektiivid otsisid eile terve päeva 104. aasta Grace Buddi ja Frank Howardina tuntud mehe, LI-st Farmingdale, kes on väidetavalt röövinud ta eelmisel pühapäeval oma kodust, aadressil 406 West Fifteenth Street, 104. aastast Grace Buddist. . Jahi põhjustas telefonisõnum, et kadunud paari oli selles linnaosas nähtud. New York Times; 11. juuni 1928; PÕNNAPÄEVA HÕLMATUD KIRJAPABA KOHVAD; Detektiivid ei leia jälgi lapsest, 10-aastasest või mehest, kes ta kodust kaasa viis. Vanematele usutakse, et tema abikaasa Ema skannib uuesti Roguesi galerii pilte, ilma et oleks aimugi "Frank Howardile, põllumehele". Detektiivid, kes otsisid Grace Buddi, on 10-aastane tüdruk, kes väidetavalt rööviti 3. juuni pärastlõunal oma kodust, viieteistkümnendal tänaval 406, mehe poolt, kes oli tuntud kui Frank Howard of Farmingdale, L.I., tunnistas eile, et nad on hämmingus.

• New York Times; 11. juuni 1928; PÕNNAPÄEVA HÕLMATUD KIRJAPABA KOHVAD; Detektiivid ei leia jälgi lapsest, 10-aastasest või mehest, kes ta kodust kaasa viis. Vanematele usutakse, et tema abikaasa Ema skannib uuesti Roguesi galerii pilte, ilma et oleks aimugi "Frank Howardile, põllumehele". Detektiivid, kes otsisid Grace Buddi, on 10-aastane tüdruk, kes väidetavalt rööviti 3. juuni pärastlõunal oma kodust, viieteistkümnendal tänaval 406, mehe poolt, kes oli tuntud kui Frank Howard of Farmingdale, L.I., tunnistas eile, et nad on hämmingus.
• New York Times; 15. juuni 1928; KIRI SAAB KÕIGE BUDDITüdrukute jahis. Märkus, mis saadeti 132-ndal neljandal avenüül, kuulutab, et laps on uues kodus turvaline ja õnnelik. Politsei usub, et see on tõeline Detektiivid, kes mõtlevad välja teatega J.F.H. Kirjutas inimröövis süüdistatav inimene. Eeldatavalt kadunud tüdruku ema andis detektiividele üle kirja, mille väidetavalt oli kirjutanud 10-aastane Grace Buddi röövija, Lääne-viieteistkümnes tänav 406, kelle politsei on otsinud alates 3. juunist, ja alustas uut jaht, millest võtsid osa mitu postkontrolli inspektorit.
• New York Times; 7. juuli 1928; EELARVAS KOHTAS TAGATUD lootus; Pilt Kidnapperist, Frank Howardist, saadud politseilt. Lootus 10-aastase Grace Buddi turvaliseks naasmiseks koju, kes rööviti 3. juunil mehe poolt, kes oli end kirjeldanud kui Frank Howardit Farmingdaleist, L., oli ...
• New York Times; 2. august 1928; LÕPPETUD BUDDIMENEJUHT, POLITSEI ÜTLEB; Suur žürii kogub 4. juunil inimröövis tõendusmaterjali ja õigeaegne süüdistus saabub. KUIDAS ARVATUD LEITUD Inimesele, kes võttis lapse ära, öeldakse, et ta on Kesk-Läänes. Detektiiv on seisukohal, et ta on turvaline. Eile suurele žüriile tõendite esitamisega ütlesid ringkonnaprokuratuuri ametnikud ja detektiivid, et nad on lahendanud 10-aastase Grace Buddi röövimise saladuse tema kodust, Lääne tänava viieteistkümnendal tänaval 406 ...
• New York Times; 5. august 1928; 'DR. CORTHELL ', KUIDAS BUDDI rööviti; Röövlina kahtlustatav, keda usutakse endiseks süüdimõistetuks - muutis oma nime Frank Howardiks. Dr Albert E. Corthellina tuntud meest otsitakse seoses 10-aastase Grace Buddi röövimisega tema kodust, viieteistkümnendal tänaval 406, teatasid eile õhtul kahekümnenda tänava jaama detektiivid.
• New York Times; 12. november 1928; Armu Buddi vihje ebaõnnestub. Elmirast mehega leitud tüdruk pole siin kedagi röövitud.
• New York Times; 30. märts 1930; 1928. AASTA SÕNASTATUD TÜDRUKUTE PABER; Armu Buddi ema tuvastab tütre kirjutise ajaleheümbrisel. NAVY DESERTER NIMETATUD. Detektiivid kiirustage Portsmouthi (N. H.), kui tabsaated näitavad, et ajakiri seal algselt saadeti. Aadressi otsimine paberil. Saadeti palju võltskirju. Kaks detektiivi käisid eile Portsmouthi osariigis, N. H., uurimas vihjet, mis võib lahendada 10-aastase Grace Buddi kaks aastat tagasi röövimise, kes oli peibutatud tema kodust, West Fifteenth Street 406, eaka mehe poolt.
• New York Times; 5. september 1930; MEES, 67, ARMASTATUD SIIN, KUI BUDD KIDNAPPER; Naine süüdistab hooldajat röövijana, kes kaotas tüdruku kaks aastat tagasi. TEMA IDENTIFITSEERIVAD KAKS TEIST. Lapse ema ja naine, kes nägi, et lahkumispunkt näitab teda välja kui süüdi mees. KOHTUMISE KOHTUMINE. Detektiivid jahivad vihjeid süüdistatavate kodus ja majades, kus ta töötas. 10-aastase Grace Buddi röövimine - mõistatus, mis on politseid segamini ajanud rohkem kui kaks aastat pärast seda, kui tüdruk peibutati vanemate kodust West Seventieth Street 406 3. juunil 1928, arvati olevat lahendatud. eile ütlesid detektiivid, et esimene tegelik arreteerimine inimröövisüüdistuse alusel.
• New York Times; 6. september 1930; EELARVEPOLIITIKA KAHJUSTAMISE KAEL; Rõhutage, et ta on viies, mida samad naised samastasid kui Kidnapperit. NAISTE TASU SOODUSTATUD Majahoidja, 87, vabastatakse kolmapäeval kohtuistungil, kui ei leita uusi tõendeid. Kahtlustatava lugu kontrollitud. Naise avaldus vaidlustab. Kahtlustatakse korra varjupaigas. Politsei polnud eile hilisõhtul enam veendunud, et 66-aastase kortermaja superintendent Charles Edward Pope, kes arreteeriti neljapäeval, kui ta võõras naine süüdistas teda kaks aastat tagasi 10-aastase Grace Buddi röövimises, peaks kohtuprotsessis seisma.
• New York Times; 3. detsember 1930; Kahtlusalune on kinni peetud budistlikus röövimises; Detektiivid, kes olid tellitud St. Louis'sse, et tuua tagasi dr Corthell, kaua otsitud ülekuulamiseks. Oodake väljaandmisaktsiooni. Vang eitab röövimistasu, kuid tunnistab siin olemist 1928. aastal, kui tüdruk kadus. Röövimistasu keelab. Kuid kahtlustatav tunnistab, et on siin suvel, kui buddytüdruk kadus. Kadunud isikute büroo detektiivid King ja Meagher on käinud St. Louis'is dr. Edward Corthelli, teise nime all Frank Howard, tagasi toimetamiseks, kes arvatakse olevat olnud Grace Buddi röövija, kes ...
• New York Times; 9. detsember 1930; BUDDI VANEMAD NÄGAVAD LAPSED; Mõlemad kuulutavad St Louisis kinni peetud mehe, kes võib kaks aastat tagasi olla tüdruku röövija. PRISONER VÕTAB LUGU Nüüd Denles on lõpetanud Harvardi ja praktiseerinud meditsiini. Grace Buddi kadumisega 3. juunil 1928 seotud müsteeriumis kahtlustatav Albert Edward Corthell puutusid kadunud tüdruku vanemad eile politsei peakorteris kokku pärast pühapäeval Saint-Louis'ilt naasmist detektiiv Jerry vahi all. Maher.
• New York Times; 22. detsember 1930, esmaspäev; NÄGAB TÄNAPÄEVAST TÖÖTLEMIST BUDDI NÕUSTAMISEL; C. E. Paavst, keda süüdistati lapse kadumises kodust 3. juunil 1928. Kaitse näeb "RAAMISTIKUT". Nõunik väidab, et tal on ema kiri, milles ta eitab, et vang on mees, kes viis tüdruku minema. Charles Edward Pope, kes on pärast arreteerimist seoses arreteerimisega seoses 10-aastase Grace Buddi kadumisega seoses viimased 108 päeva veetnud, teda nähti viimati tema vanematekodus, West Fifteenth Street 406, 3. juunil 1928, läheb täna kohtuprotsessile kohtunike Alleni üldistungil kadunud tüdruku röövimise süüdistuses.
• New York Times; 24. detsember 1930; EELARVESE NÕUSTAMISEL OTSUSTATUD JANITOR; Kohtumäärused C. E. paavsti vabastamise kohta pärast seda, kui kolm tunnistajat neljast eitavad, et ta on mees. TÜDRUKUTE EMA. Ütleb, et vangi naine, kes on ainus, kes räägib lugu, mis teda peegeldab, veenis teda. 60-aastane Charles E. Pope, endine üürimaja koristaja ja põllumees, kes süüdistati möödunud aasta septembris 10-aastase Grace Buddi röövimises kodust, mis asus Lääne-viieteistkümnendal tänaval 406 3. juunil 1928, mõisteti õigeks. Era pärastlõunal kohtunik Alleni üldistungitel.
• New York Times; 26. märts 1931; Buddi tüdruku vend.
• New York Times; 15. juuni 1934; TULEB BUDDIDA TÜDRUKUTE TÕENDAMISEKS; Ema lootused jälle kaduda kui piltlikult öeldes noor naine identifitseerib ennast. POSTEERINUD. Politseisse pöördub, kui ta leiab, et teda on tunnistatud tapmisohvriks. Eile õhtul lõppes proua Delia Buddi jaoks lootus, et tema tütar, kes on kadunud kuueaastaselt, leitakse ajalehefoto kaudu, kuna ta koristas õhtusöögi nõud oma kõrgeima korruse korteris West West 24-ndal tänaval.
• New York Times; 14. detsember 1934; Buduaari tüdruku surnukeha leitud; Tapetud maalikunstniku poolt 1928. aastal; Slayer, lõksus pärast perekonnale kirjade saatmist, tunnistab röövitud last, 10. viib tee Westchesteri haua juurde. Buduaari tüdruku surnukeha leitud; Tapetud maalikunstniku poolt 1928. aastal; Pärast perekonnale kirja saatmist lõksus tapetud laps tunnistab röövitud last, 10. viib tee Westchesteri haua juurde. Eile õhtul lahendati kümneaastase Grace Buddi kadumise müsteerium kuus aastat tagasi.
• New York Times; 15. detsember 1934, laupäev; Politsei püüab seostada budist tüdruku tapja 3 muu kuriteoga; Kalad küsitleti O'Connori, Collingi ja Gaffney juhtumitel. Ta eitab osa neist. Westchester proovib vangi üleviimist sellesse maakonda praegu ootel. Lapse luustik on maandamata. Politsei proovib siduda tapja 3 kuriteoga. Eile kuulutati eile välja 65-aastane majamaalija Albert H. Fish, kes tunnistas, et ta röövis ja tappis Grace Buddi 1928. aastal. Seejärel antakse ta eile teada Westlachesteri maakonnas mõrvasüüdistuse esitamiseks. .
• New York Times; 15. detsember 1934; Ex-naine muretu.
• New York Times; 16. detsember 1934; Ex-naine kahtleb oma mõistuses.
• New York Times; 17. detsember 1934; KALASTIKUDE KOHT GAFFNEY kuriteos; Töötanud 7 bloki piires, kui poiss kadus, kuid ta väidab, et ta ei tea ühtegi juhtumit. LAPSED TAADAD TEMA. Armu Buddi tapjat kahtlustatakse mitmetes teistes punktides. Tüdrukute hambaarsti pole veel leitud. Eelmisel nädalal 1928. aastal Grace Buddi röövimises ja mõrvas tunnistanud maja maalikunstnik Albert H. Fish on paigutatud naabruskonna seitsmesse kvartali, kust 1927. aasta veebruaris kadus 4-aastane Brooklyni poiss William Gaffney, detektiivid teatasid eile.
• New York Times; 20. detsember 1934; NAISE ABI LÕPP EELARVE JÄTKAMISEKS; Kalade kirjade saaja pani föderaalmehed jälgi, mis viis nende tuvastamiseni. Eile välja töötatud Grace Buddi röövija ja mõrvari kohusetäitja Albert H. Fish langes postkontorite poolt tema jaoks netivõrku, kui linnapolitsei astus eelmisel reedel üles ja vallutas ta.
• New York Times; 26. detsember 1934, kolmapäev; Laste tapja pen-taotluse lükkas Jailers tagasi.
• New York Times; 27. detsember 1934, neljapäev; Midagi pole õpitud ühendama budistlikku kahtlusalust Nassau tapmisega.
• New York Times; 28. detsember 1934, reede; Kahel välismaalasel on teada, et budistlikul tapjal on mingeid kõrvalekaldeid. White Plains, New York; 27. detsember 1934. Kaks välismaalast teatasid täna Westchesteri maakonna ringkonnaprokurörile Walter A. Ferrisele, et 64-aastane Albert Fish, keda peetakse Grace Buddi mõrva eest maakonna vanglas, on seaduslikult mõistlik.
• New York Times; 8. jaanuar 1935; Armu Buddi tunnustatud tapja advokaat palub luua komisjoni. White Plains, New York, 7. jaanuar 1935. 64-aastane kerge mandaadiga majamaalija Albert Fish tunnistas täna Riigikohtus, et ta ei olnud meeletuse tõttu süüdi esimese astme mõrvasüüdistuses, süüdistades teda Grace'i tapmises. Buduaar New Yorgi Greenburghi linnas kuus aastat tagasi. Tüdruk oli 10-aastane.
• Washington Post; 8. jaanuar 1935; Kalade avaldused, mis pole süüdi Buddytüdruku mõrvas.
• New York Times; 24. veebruar 1935; Üksik Slaying näitas. Anatomistid ei leia ühtegi teist, kes oleks armu Buddiga tapetud.
• New York Times; 13. märts 1935; White Plains, New York; 12. märts 1935; 10-aastase Grace Buddi vanemad nimetasid Albert Kala täna meheks, keda nad nägid koos oma lapsega päeval, mil ta kadus. Kala on siin tüdruku mõrva pärast kohtuprotsessis.
• Washington Post; 16. märts 1935; White Plains, New York, 15. märts 1935. 10-aastase Grace Buddi julmas tapmises süüdistatava Albert Howard Fishi kahvatusinisest silmast tilkusid pisarad, kuna tema tütar proua Gertrude de Marco aitas kaitses katsed talle sadistlikku maniakki tõestada, lagunesid ja vannutasid täna tunnistaja stendil.
• New York Times; 26. märts 1935;Fishi on karistatud; Tunnistab uusi kuritegusid; Skaristuseks surmanuhtlus.
• Surm elektritoolis fikseeritud 29. aprillil 1935. Muudetakse tühistamise kohtuotsusele keeldutud. White Plains, New York, 25. märts 1935. Kuna Albert H. Fish mõisteti surma Sing Singi elektritoolis, paljastasid Westchesteri võimud täna, et ta tunnistas riigi erinevates osades üles mitmeid muid kuritegusid.
• New York Times; 17. jaanuar 1936; Albert Fish, 65, maksab karistuse Sing Singil. Bronx neeger on ka surma pandud. Ossining, New York, 16. jaanuar 1936. Manhattanil East East 12th Street 55 asuvas 65-aastasel Albert Fishil, 6-ndal Grace Buddil mõrvatud majakujundaja, kes ründas teda 1928. aastal Westchesteri talumajas, suri ta täna õhtul. elektritoolil Sing Singi vanglas.
• Albert Fish (19. mai 1870 Washington DC - 16. jaanuar 1936 Sing Sing Prison)
• Ta sündis Washingtonis, Maine'is Kennebec Co ettevõttes Randall Fish (1795-1875) ja tema abikaasa Ellen (1838-) Iirimaal. Tema isa Randall oli 1870. aasta rahvaloendusel väetisetootja. Randall oli Bolton Fishi poeg
• suri 25. juulil 1814 Lundy laja lahingus, Niagara juga, Ontario, Kanada
• Tema sündides oli Hamilton, nagu teda kutsuti, noorim neljast lapsest: Walter, Annie ja Edwin olid tema vanemad õed ja vennad.
• Randall Fish suri Hamiltoni elu alguses, 1875. aastal Washingtonis, ja tema ema ei suutnud väidetavalt mõni aasta Hamiltoni eest hoolitseda ja pani ta lastekodusse, viies hiljem ta tagasi välja. See on huvitav lugu, sest Randall Fish oli korraga üsna jõukas. Tema loo seda osa tuleb veel uurida. (Will Johnson)
• Albert Fish tunnistas pärast vahistamist üles kümneid kuritegusid, millest igaüks oli rohkem kui viimane.
• 1934. aasta novembris saatis Albert Fish kirja naisele, keda ta oli kutsunud kuus aastat varem.
• „Lugupeetud proua Budd,… 3. juunil 1928 kutsusin teid 406 W. 15 St. ja tõin teile potijuustu ja maasikaid. Meil oli lõuna. Grace istus mulle sülle ja suudles mind. Ma otsustasin teda süüa. "
• Veider, kopsakas kiri, mille proua Delia Flanagan Budd tol külmal novembriõhtul kätte sai, algas jutuga hiina tekist, millel oli inimliha maitse. See lõppes tütre mõrva ahistava ja üksikasjaliku kirjeldusega.
• Albert Fish, hall mees, on sündinud

Charles Hoff / NY-i päevauudiste arhiiv Getty Images kauduAlbert Fish oli kerge, habras mees, keda sageli kirjeldati kui halli näoga ja silmapaistmatut.

Hamilton Howard “Albert” Fishil oli palju nimesid: Brooklyni vampiir, Wysteria libahunt, hall mees.

Väike, vaikne ja vähenõudlik oli tal nägu, mis segunes rahvamassiga, ja eraelu, mis oleks isegi kõige paadunud kurjategijaid hirmutanud.

Lapsena vaevles Kala vaimuhaiguses - nagu ka mitmed tema pereliikmed. Tema vend oli varjupaigas, onul diagnoositi maania ja ema koges regulaarselt hallutsinatsioone.

Tema isa oli Kala sündimise ajal 75-aastane ja suri kaua lapsepõlves - jättes Kalad ebastabiilse pereelu halastuseks ja, kui nad ei saanud temast enam hoolitseda, riikliku lastekodu.

Just seal tabas teda kirg valu järele.

Brooklyni avalik raamatukogu, Brooklyni koguSt. Johannese poiste kodu, lastekodu, mis asub Albany avenüü ja Püha Markuse avenüü juures, kus Albert Fish veetis suurema osa oma lapsepõlvest.

Lastekodu hooldajad peksid lapsi regulaarselt ja julgustasid lapsi vahel isegi üksteisele haiget tegema. Kuid samal ajal kui teised lapsed elasid valusate karistuste kartuses, ilmutas Kala neid.

Ta tuli valu nautima, seostades seda naudingu ja aja jooksul ka seksuaalse rahuldusega. Kui ema, jälle jalga lasknud ja taas rahaliselt isemajandav, eemaldas ta lastekodust ja viis ta tema juurde elama, jätkas Fish oma peksmise korraldamist.

1882. aastal alustas ta suhteid telegraafipoisiga, kes tutvustas talle urolagnia ja koprophagia seksuaalpraktikaid ehk inimjäätmete tarbimist.

Lõpuks viisid tema sadomasohistlikud kalduvused teda seksuaalse enesevigastamise kinnisideeni. Ta kinnistas nõelad regulaarselt kubemesse ja kõhtu ning ujutas ennast küüntega naastrehviga.

Oht teistele

Albert Fishi vaagna röntgenülesvõte, mis näitab 29 nõela, mis on manustatud piirkondadesse

Paratamatult muutus Albert Fish uudishimulikuks ka teiste valu pärast.

1910. aastal Delawareis maja maalijana töötades kohtus Fish Thomas Keddeniga. Kala ja Kedden alustasid sadomasohistlikku suhet, ehkki pole teada, kui suure osa sellest Kedden tegelikult nõustus.

Hilisemates afääri kirjeldustes vihjab Fish, et Kedden oli võib-olla intellektipuudega - kuigi Fishi muinasjuttudes oli alati keeruline fakte sortida ilukirjandusest.

Kümme päeva pärast nende esimest kohtumist meelitasid Kalad Keddeni ülesande täitmise tõttu mahajäetud talumajja - kui Kedden kohale jõudis, leidis ta end seestpoolt lukustatud.

Kahe nädala jooksul piinas Kala Keddenit. Lootustandev tapja rikkus teise mehe keha ja lõikas poole peenise ära. Siis, nii äkki kui ta oli kohale jõudnud, kadus Fish kadunuks, jättes Keddenile oma probleemide eest kümne dollarise arve.

1917. aastaks oli Kalal raskusi raske vaimse haiguse sümptomite varjamisega. Tema naine - naine, kelle ema oli talle tutvustanud - jättis ta ühe perekonna piiridele.

Tal hakkasid kuulmishallutsinatsioonid. Ühel hetkel tuletas ta meelde, et ta oli apostel Johannese juhiste järgi vaipa pakkinud.

Ja ta oli nüüd üksikvanem, vastutades üksi oma kuue lapse kasvatamise eest. Ehkki tema enda väitel ei kuritarvanud ta neid kunagi, kuritarvitas ta nende elu jooksul pidevalt teisi väikelapsi, enamasti poisse.

Kuid tema lapsed märkasid tema veidrat käitumist. Mitmetes mängudes, mida ta neile õpetas, oli kummalisi, sadomasohistlikke elemente.

Ka kaladel hakkas arenema kannibalismi kinnisidee. Inimkehade tarbimise eelkäijana hakkas ta sööma toorest liha - sööke, mida ta sageli kutsus oma lapsi jagama.

Albert Fish paneb toime mõrva

Getty Images / BettmanMajas, kus Fish mõrvas Grace Buddi.

1919. aastaks oli tema kinnisidee piinamise ja kannibalismi järele pannud mõrva kaaluma. Ta hakkas otsima haavatavaid lapsi, nagu intellektipuudega orvud või kodutud mustanahalised lapsed - noored ei jälginud New Yorgi osariiki.

Ta väitis kohtuprotsessil ja hilisemates kirjutistes, et Jumal rääkis temaga, käskis tal piinata ja tarbida noori lapsi.

Ta pesi kuulutusi kohalikes paberites, mida panid välja pered, kes otsisid majapidamistöid, või noored mehed, kes otsivad ise tööd.

Just ühe sellise kuulutuse kaudu leidis ta noore armu Buddi.

Grace polnud alati Albert Fishi eesmärk; just tema vanem vend oli see, kes ta oma vaatamisväärsused seadis.

Vend Edward Budd otsis tööd talus või maal - sellepärast pani ta välja reklaami, millega Kalad kokku puutusid. Kala plaanis Edwardit “palgata” ja viia teda oma maamajja, et teda piinata.

Nii kutsusid Kalad valenime all Frank Howard oma Buduaari perekonda nende Manhattani kodus.

Ta väitis, et tal on mõned põllutööde seadused, mis vajasid tegemist, ja ta otsis abi maja ümber. Kas Edward oli huvitatud?

Edward kaldus võtma tööd silmapaistmatu, halli näoga härrasmehe juurest.

Kuid äkki kala huvi muutus. Samal ajal kui Edward oma pakkumise üle järele mõtles, märkas Fish oma vanemate taga seisvat noort tüdrukut: 10-aastast Grace'i.

Tal oli uus plaan ja ta ei raisanud aega.

Arutades oma fiktiivset talu ja kujuteldavat tööd, mille Edward ette võtaks, mainis Fish juhuslikult, et ta oli linnas, et külastada õetütart ja osaleda tema sünnipäeval. Kas väike Grace tahaks temaga ühineda?

Vähese väljanägemisega võõras Albert Fish veenis Deliat ja Albert Budd laskma tal oma tütre kaasa võtta õetütre sünnipäevapeole.

Nad ei näinud teda enam kunagi.

Mis juhtus Budi armu saamisega?

NY Daily News Archive / Getty ImagesMeditsiiniline eksamineerija dr Amos O. Squire hoiab tapetud Grace Buddi luid pärast seda, kui võmmid kaevasid jubedad säilmed mahajäetud majja Westchester Hillsis. Grace röövis ja mõrvas Albert Fish.

Kala viis oma pühapäeval kõige paremini riietatud Grace'i oma maja ülemisse ossa, samasugusesse, mida ta oli kavatsenud kasutada oma venna piinamiskambrina.

Delia Buddrile saadetud kirja kohaselt peitis kala koos oma ülestunnistusega ülakorruse magamistoas - alasti, et mitte riietele verd sattuda -, kui Grace korjas õuelt metslilli.

Siis helistas ta naisele. Kui naine tema silmist karjus, haaras ta naise enne, kui ta põgeneda suutis.

Kui tema õudne kiri luges: “Esiteks riisusin ta alasti. Kuidas ta lõi, hammustas ja kraapis. Ma lämbusin ta surnuks, siis lõikasin ta väikesteks tükkideks, et saaksin liha oma tubadesse viia, süüa teha ja süüa ... Kogu ta keha söömiseks kulus mul 9 päeva. ”

Kiri, mis oli selgelt ette nähtud paanika tekitamiseks Buduaari kodus, tõestas Albert Fishi kukkumist.

Paber, millele ta oli kirja kirjutanud, oli New Yorgi erajuhi heatahtliku ühingu kirjatarvete tükk. Politsei küsis firmalt järelepärimisi ja leidis, et paberi oli ettevõtte majahoidja maha jätnud toakeses, kus ta oli viibinud.

Samas toakeses rentis koht nimega Albert Fish. Saanud teada, et Fish sarnanes tugevalt Grace Buddi röövija Frank Howardiga, pani politsei vestluse.

Nende üllatuseks tunnistas Fish hetkega, astudes praktiliselt iseenda kohale, et paljastada täpsed üksikasjad selle kohta, mida ta oli Grace Buddile - nagu ka kümnetele teistele lastele - teinud.

Kuid lõpuks suudeti tema ohvriteks tõestada vaid kolm last (sealhulgas Grace).

Albert Kala teised hirmutavad kuriteod

Grace Buddi mõrv oli Kala kuritegudest kõige kurikuulsam. Kuid pärast arreteerimist olid temaga seotud veel kaks mõrva. Pole üllatav, et nad on sama õudsed.

Kuritegevuse muuseumi andmetel arvatakse, et 4-aastase Billy Gaffney nimelise poisi mõrva eest vastutab Albert Fish. Billy oli kadunud, mängides koos naabriga Brooklynis 11. veebruaril 1927. See laps teatas hiljem politseile, et “rinnakas mees” võttis Billy.

3-aastane poiss kirjeldas seda “märjukest” kui saledat, hallide juuste ja hallide vuntsidega eakat meest. Alguses ei võtnud võmmid last tõsiselt. Kui nad aga kogu naabruses vihjeteta läbi otsisid, mõistsid nad lõpuks, et ta on röövitud. Teda ei nähtud enam kunagi.

Kuid pärast Kalali arreteerimist astus Brooklyni vankriliinil autojuht, et tuvastada teda kui “närvilist vana meest”, keda ta nägi samal päeval, kui Billy oli kadunud. Ilmselt üritas vanamees vankris käru kõrval istuda väikest poissi, kes nuttis tema ema järele. Seejärel lohistas mees väikese poisi kärult ära.

Kala, kes on Billy röövimises ja mõrvas tunnistatud süüdi:

Võtsin tööriistad, ühe tubli üheksa sabaga saba. Kodu tehtud. Lühike käepide. Lõika üks mu vööd pooleks, lõika need pooled kuueks ribaks, umbes 8 tolli pikkuseks. Piitsutasin ta paljalt, kuni veri jalast jooksis. Ma lõikasin tal kõrvad - nina -, lõikasin ta suu kõrvast ära. Silitas välja. Ta oli siis surnud. Torkasin noa ta kõhtu, hoidsin suu tema keha külge ja jõin verd.

Ehkki keegi ei suutnud kunagi Billy säilmeid leida, suutsid inimesed kalade kolmanda kinnitatud ohvri surnukeha suhteliselt kiiresti üles leida.

1924. aastal kadus noor poiss nimega Francis McDonnell, mängides koos oma venna ja sõpruskonnaga Stateni saarel. Tema surnukeha leiti metsast varsti pärast seda. Teda olid kägistanud tema enda sukkpüksid.

Vahetult enne Albert Fishi surma tunnistas ta, et on see, kes meelitas Franciscuse metsa, ründas ja kägistas teda hiljem. Ta tunnistas, et oli valmis poisi lahti harutama - kuid arvas, et kuulis kedagi lähenemas ja põgenes sündmuskohalt.

Albert Fish hukatakse lõpuks

Getty Images / Bettman

Väidetavalt naeratas Albert Fish oma kuritegudes tunnistades.

Tema kohtuprotsess näitas selgelt, et Fish oli hull - kuid žürii leidis ühe liikme sõnul, et Fish tuleks igal juhul hukata, ja ta tunnistati mõistlikuks ja süüdi. Elektritool oleks tema saatus.

1936. aasta jaanuaris, vahetult enne tema hukamist, lubati tal kirjutada seeriaid oma kuritegude kohta, et anda üle juhtumiga tegelevatele ajakirjanikele.

Tema advokaat vaatas märkmeid ühe korra ja keeldus neid üle andmast.

"Ma ei näita seda kunagi kellelegi," ütles ta. "See oli kõige räpasem roppuste jada, mida ma kunagi lugenud olen."

Avicii

Avicii (sünninimi Tim Bergling, 8. september 1989 Stockholm – 20. aprill 2018 Masqat) oli rootsi DJ ja produtsent. Talle sai saatuslikuks muusikute 27 (±2) eluaasta needus.

Avicii
Avicii 2014
Sünninimi	Tim Bergling
Tuntud kui	Avicii
Sündinud	8. september 1989
Surnud	20. aprill 2018 (28-aastaselt)
Päritolu	Stockholm, Rootsi
Stiilid	electro house, progressive house, EDM
Elukutse	DJ, produtsent
Tegev	2006–2018
Veebileht	avicii.com

Albumid

• True (2013)
• Stories (2015)
• Tim (2019)

popikuningas Michael Jackson

Michael Joseph Jackson (29. august 1958 Gary, Indiana – 25. juuni 2009 Los Angeles) oli afroameerika päritolu poplaulja, laululooja, tantsija ja instrumentalist.

Sünninimi	Michael Joseph Jackson[1]
Tuntud kui	Michael Joe Jackson, MJ, Popikuningas
Sündinud	29. august 1958 Gary, Indiana, USA
Surnud	25. juuni 2009 (50-aastaselt) Los Angeles, USA
Stiilid	R&B, popmuusika, rokkmuusika, soul, funk, elektrooniline, dance, new jack swing, diskomuusika
Elukutse	laulja-laululooja, muusikaprodutsent, helilooja, muusik, tantsija, koreograaf, näitleja
Pill	klaver, trummid, kitarr
Tegev	1964–2009
Plaadifirma	Motown, Epic, Legacy, Sony
Seotud esitajad	The Jackson 5, Janet Jackson, Slash
Veebileht	michaeljackson.com Teda on nimetatud popikuningaks ja ta on kõigi aegade edukaim meelelahutaja.[viide?] Tema muusika ning tantsu- ja riietusstiil koos laialt kajastatud eraeluga tegid Jacksonist rohkem kui 40 aastaks üle maailma tuntud popikooni.[viide?]. Jacksonite perekonna seitsmenda lapsena alustas ta muusikukarjääri 1964. aastal perebändis The Jackson 5. Tema soolokarjäär sai alguse 1971. aastal. Tänu tema laulude (sealhulgas "Beat it", "Billie Jean" ja "Thriller") videotele sai muusikavideotest 1980. aastatel uus kunstiliik, mis pani ühtlasi aluse nende tähtsusele muusika reklaamimisel. Video populaarsus aitas saada kuulsaks toona suhteliselt uuel telekanalil MTV-l. 1990. aastatel tegid videod "Black or White", "Scream" jt Jacksonist MTV raudvara. Tema muusika uudne kõla ja laulmisstiil on mõjutanud paljusid pop-, rokk-, R&B- ja hiphopmuusikuid. Jacksoni esinemised tegid populaarseks mitu keerukat tantsustiili, näiteks robot ja moonwalk. Jacksoni 1982. aastal ilmunud "Thriller" on ostetud eksemplaride arvu poolest kõigi aegade menukaim muusikaalbum. Ka albumid "Off the Wall" (1979), "Bad" (1987), "Dangerous" (1991) ja "HIStory" (1995) on kõige menukamate seas. Jackson on üks väheseid artiste, kes on kaks korda valitud Rock'n'rolli Kuulsuste Halli. Jackson on ka Dance Hall of Fame'is, kus ta on seniajani ainus popi ja rock'n'roll'i viljeleja. Jackson pälvis 13 Grammy auhinda (sealhulgas Grammy legendiauhind ja Grammy elutööauhind) ja kõige rohkem Ameerika muusikaauhindu (koos sajandi artisti auhinnaga 26). Ta sai veel sadu auhindu, rohkem kui ükski teine laulja.[viide?] Jackson oli USA popmuusika singlite edetabeli tipus 13 looga, rohkem kui ükski teine meesartist Hot 100 ajaloos. Tema plaate on müüdud üle 750 miljoni eksemplari.[viide?] Jacksoni isiklik elu, sealhulgas tema tervis ja välimuse muutumine, suhted ja käitumine ning süüdistused laste seksuaalses ärakasutamises tekitasid palju kõmu ja poleemikat. Jackson suri 25. juunil 2009 mõni nädal enne turnee "This Is It" kavandatud algust ravimite üledoosi tagajärjel. Los Angelese kohus mõistis Jacksoni arsti süüdi Jacksoni surma põhjustamises. Washington Posti ja Nielseni reitingu andmetel vaatas Michael Jacksoni mälestusteenistuse teleülekannet 2,5 miljardit inimest.[2] Elulugu ja muusikukarjäärRedigeeri Lapsepõlv ja The Jackson 5 (1958–1975)Redigeeri  Pikemalt artiklis Jacksonite perekond  Pikemalt artiklis The Jackson 5 Jacksoni lapsepõlvekodu Indianas Garys. Maja ees on lilled, mis Jacksoni austajad tõid pärast tema surma Michael Jackson sündis 29. augustil 1958 seitsmenda lapsena üheksalapselises afroameerika töölisperekonnas, kes elas väikeses kolmetoalises majas Chicago linnastu Gary linnas. Linn oli tollal terasetootmise keskus.[3] Tema ema Katherine Esther Scruse oli koduperenaine ja tõsimeelne Jehoova tunnistaja ning isa Joseph Walter Jackson töötas terasetehases kraanajuhina. Mõlemad vanemad olid musikaalsed.[4] 1950ndate keskel püüdis Jacksoni isa alustada muusikukarjääri, kuid see ei õnnestunud.[5] Siiski teenis ta oma R&B ansambliga kohalikes klubides esinedes perekonnale lisaraha. Ansambli proovid toimusid Jacksonite elutoas, nii et lapsed kasvasid algusest peale muusika sees.[6] Ema Katherine mängis klarnetit ja klaverit ning oli andekas laulja.[7] Jacksonil oli kolm õde: Rebbie, La Toya ja Janet, ning viis venda: Jackie, Tito, Jermaine, Marlon ja Randy.[8] Kuues vend Brandon suri imikuna[9]. Joseph Jackson oli karm ja autoritaarne. Ta nõudis perelt täielikku kuulekust, ei lubanud lastel teiste lastega mängida ega väljaspool kooli sõpradega kohtuda.[6] Jacksoni isa Joseph avastas kolme vanima poja Jackie, Tito ja Jermaine'i muusikaande. Tema abiga loodi ansambel The Jackson Brothers, millest sai hiljem The Jackson 5, veel hiljem The Jacksons. Joseph oli ansambli juhendaja ja mänedžer.[5] Jacksoni suhted isaga olid keerulised.[10][11] Esimest korda rääkis Jackson väärkohtlemisest, mis talle lapsepõlves osaks sai, Oprah Winfrey jutusaates veebruaris 1993. Ta ütles, et nuttis tihti üksindusest ja et isa nägemine ajas teda oksele. Hiljem meenutas Jackson, kuidas isa teda pikkade ansambliproovide ajal lisaks füüsilisele karistamisele ka solvas, öeldes näiteks korduvalt, et tal on suur nina. Isa olevat istunud poegade lauluproovis, rihm käes, ja löönud neid sellega, kui poisid ei laulnud õigesti. Samas leidis Jackson, et range distsipliin aitas tal edu saavutada.[12][13] 2003. aastal tunnistas ka isa avalikult, et peksis Michaelit, kui too oli laps.[11] Arvatavasti oli lapsena kogetud väärkohtlemine üks põhjusi, miks Jacksonit saatsid hiljemgi õudusunenäod ja kroonilised unehäired, ta jäi alati allaheitlikuks – eriti isaga suheldes –, ei olnud rahul oma välimusega ning käitus lapsikult ka täiskasvanueas.[14] Aastal 1964 liitusid ansambliga The Jackson Brothers, mille olid loonud vanemad vennad Jackie, Tito ja Jermaine, ka Michael ja Marlon, kes hakkasid esinema taustamuusikutena, mängides kongasid ja tamburiini. Michael hakkas peagi esinema ka taustalaulja ja tantsijana. 8-aastaselt sai ta Jermaine'i kõrval solistiks. Bändi nimeks sai The Jackson 5.[8] Aastatel 1966–1968 tegi bänd pikki tuure kesklääne osariikides. Michael Jackson rääkis hiljem, et ta kannatas väga selle pärast, et ei saanud öösiti magada, sest vanemad vennad tõid nende ühisesse hotellituppa tüdrukuid.[15] Sageli esineti Chitlin' circuit'i klubides ja mõnikord isegi enne striptiisietendusi. Michael Jackson meenutas hiljem ühe transvestiidist strippari esinemist ja lisas: "Sain mina vast hariduse. Põhjalikuma kui enamik lapsi. Võib-olla andis see mulle täiskasvanuna vabaduse kontsentreeruda elu muudele aspektidele."[16] 1966. aastal võitis bänd tähtsa kohaliku talendivõistluse, esitades oma versioone plaadifirma Motown hittidest ja James Browni laulust "I Got You (I Feel Good)"; solist oli Michael.[17] Sealt avastas poistepundi Diana Ross, kellest sai Michaeli mentor ja sõbranna aastateks.[18] Aastal 1967 lindistas The Jackson 5 mitu laulu, sealhulgas loo "Big Boy", mille andis välja kohalik plaadifirma Steeltown. Aastal 1968 sõlmiti leping plaadifirmaga Motown Records ja pereansambel kolis Californiasse.[8] Uue kodu otsinguil elasid Michael ja Marlon vahepeal Diana Rossi juures. Edaspidi lindistati juba kodustuudios ja plaadifirma lugude kõrval hakkasid poisid ise heliloojatena kätt proovima. Nad olid esimene mustanahaliste grupp, mis tõmbas ligi sedavõrd suure hulga valget publikut.[18] Aastal 2004 nimetas The New York Timesi ajakirjanikust muusikakriitik Jon Pareles noort Michaelit imelapseks ning kirjutas, et Michael tõusis kiiresti juhtlauljaks ja ansambli peamiseks tõmbenumbriks.[19] Bändi neli esimest singlit ("I Want You Back", "ABC", "The Love You Save" ja "I'll Be There") tõusid edetabelis Billboard Hot 100 esikohale, mis oli enneolematu saavutus.[8] Aastatel 1972–1975 ilmus Michael Jacksonil plaadifirmalt Motown neli soolo-stuudioalbumit, sealhulgas "Got to Be There" ja "Ben", mis anti välja osana The Jackson 5 frantsiisist. Albumitelt ilmusid menukad singlid, näiteks "Got to Be There", "Ben" ja oma versioon Bobby Day laulust "Rockin' Robin". Aastal 1973 hakkas bändi plaatide läbimüük vähenema. Mitu laulu jõudis siiski edetabelites 40 parema hulka, sealhulgas diskosingel "Dancing Machine" esiviisikusse ja "I Am Love" esikahekümne hulka. Jackson 5 salvestas Motowni plaadifirma all 450 laulu, nendest 174 avaldati. Kokku tehti kümme stuudioalbumit, esineti korduvalt televisioonis ja tehti mitu kontserditurneed Ameerikas.[20] Kuna Motown ei võimaldanud Jacksonitele soovitud loomingulist iseseisvust, lahkus bänd 1975. aastal Motowni alt.[21] Üleminek Epicu alla ja "Off the Wall" (1975–1981)Redigeeri Juunis 1975 sõlmis The Jackson 5 lepingu plaadifirmaga Epic Records, mis on CBS Recordsi tütarettevõte[21], ja võttis uueks nimeks The Jacksons. Umbes samal ajal sai bändi ametlikuks liikmeks pere noorim vend Randy; Jermaine aga lahkus bändist, et alustada soolokarjääri.[22] Ansambel jätkas kontsertide andmist nii USA-s kui ka teistes riikides ja andis aastatel 1976–1984 välja kuus albumit. Sel ajal oli bändi peamine laulukirjutaja Michael, kelle loodud on muuhulgas hitid "Shake Your Body (Down to the Ground)", "This Place Hotel" ja "Can You Feel It".[17] Aastal 1978 mängis Jackson muusikalfilmis "The Wiz" Hernehirmutist (The Scarecrow). Võtetel sai ta tuttavaks Quincy Jonesiga, kes tegeles filmi muusikalise poolega. Jones nõustus produtseerima Jacksoni järgmist sooloalbumit "Off the Wall".[23] Aastal 1979 murdis Jackson keerulist tantsunumbrit tehes ninaluu. Talle tehti rinoplastiline operatsioon, mis hästi ei õnnestunud: Jacksonil tekkisid hingamisraskused, mis hakkasid laulmist segama. Talle soovitati ilukirurg Steven Hoefflinit, kes tegi ninale veel mitu operatsiooni.[24] 1979. aastal ilmunud albumi "Off the Wall" produtseerisid Jones ja Jackson ühiselt. Peale Jacksoni kirjutasid albumi jaoks laule ka Rod Temperton, Stevie Wonder ja Paul McCartney. Sellest sai esimene sooloalbum, millelt jõudis neli laulu USA edetabelite esikümnesse. Nende hulgas olid "Don't Stop 'til You Get Enough" ja "Rock with You".[25][26] Album jõudis Billboard 200 edetabelis kolmandale kohale ja seda on müüdud maailmas kokku üle 20 miljoni eksemplari.[27] Aastal 1980 võitis Jackson kolm Ameerika muusikaauhinda: parim souli ja R&B album, parim souli ja R&B meesartist ning parim souli ja R&B singel laulu "Don't Stop 'til You Get Enough" eest.[28][29] Samal aastal sai ta Billboard Year-Endi parima R&B ja mustanahalise meesartisti ning parima R&B ja mustanahalise artisti albumi ("Off the Wall") auhinna, samuti Grammy auhinna parima R&B vokaalesituse auhinna lauluga "Don't Stop 'til You Get Enough".[25] Aastal 1981 võitis Jackson kaks Ameerika muusikaauhinda: parima souli ja R&B albumi eest ning parima souli ja R&B meesartisti auhinna.[30] Headest müügitulemustest hoolimata tundis Jackson, et albumit "Off The Wall" oleks võinud saata palju suurem edu. Järgmise albumiga tahtis ta kõigi ootused ületada.[31] 1980. aastal sai Jackson plaadifirmaga kokkuleppele muusikatööstuse kõrgeimas autoritasumääras: 37% albumi hulgimüügi kasumist.[32] "Thriller" ja "Motown 25" (1982–1983)Redigeeri Aastal 1982 luges Jackson sisse audioraamatu "E.T. the Extra-Terrestrial", kus ta laulis ka laulu "Someone In the Dark". Salvestis võitis 1984. aastal Grammy auhinna parima lastealbumi eest. Samal aastal võitis Jackson veel seitse Grammyt[33] ja kaheksa Ameerika muusikaauhinda[34] (sealhulgas teeneteauhinna, mille saajatest on ta noorim); ta püstitas mõlema puhul ühel aastal võidetud auhindade arvu rekordi. Need auhinnad sai ta albumi "Thriller" eest, mis anti välja 1982. aasta lõpus. See oli 1983. aastal maailmas müüduim album[35] ning sellest sai kõigi aegade müüduim album nii USA-s kui ka mujal maailmas: "Thrillerit" on müüdud üle 110 miljoni eksemplari.[36] Album oli Billboard 200 edetabelis 37 nädalat esikohal ja 80 nädalat järjest esikümnes. See oli esimene album, millelt oli seitse singlit edetabeli Billboard Hot 100 esikümnes, nende seas "Billie Jean", "Beat It" ja "Wanna Be Startin' Somethin'".[37] RIAA tunnistas "Thrilleri" USA-s topeltteemantalbumi vääriliseks (29 miljonit hulgisaadetist). Album sai Grammy auhinna ka 1983. aasta parima mitteklassikalise muusika salvestise helirežissööritöö eest (helirežissöör Bruce Swedien).[38] Tegelikult ei ilmunud "Thriller" oma esialgsel kujul. Plaadifirma hakkas Jacksonile albumi valmimise teemal tohutult survet avaldama ning paljude lugude puhul tuli teha kompromisse. Jackson ei olnud sellise albumiga rahul ja lasi helistada CBS-i teatamaks, et albumit ei anta välja. Plaadifirma inimesed olid väga ärritatud. Pärast lühikest puhkust hakati uuesti albumiga tegelema, miksiti kõik uuesti kokku ja jõuti tulemuseni, millega olid kõik rahul. Koos albumiga tuli välja ka kolm muusikavideot: "Billie Jean", "Beat It" ja "Thriller". "Beat Iti" ja "Thrilleri" videote eest maksis Jackson ise, seega kuulusid ka nende õigused temale. Kuigi CBS ei olnud selle poolt, anti "Beat It" singlina välja juba siis, kui "Billie Jean" oli alles esikohal. CBS arvas, et nii langeb "Billie Jean" edetabeli eesotsast välja, kuid tegelikult oli see suurepärane otsus, sest mõlemad lood püsisid samal ajal esikümnes.[3] Jacksoni advokaat John Branca märkis, et Michaelil oli sellal kõige kõrgem autoritasumäär muusikatööstuses: umbes 2 dollarit igalt müüdud albumilt. Ka oma salvestiste müügilt teenis ta rekordilist kasumit. John Brancal tekkis mõte, et "Thrilleri" tegemisest võiks teha dokumentaalfilmi.[3] See anti välja 1984. aasta veebruaris.[3] Filmi "The Making of Michael Jackson's Thriller" videokassette müüdi mõne kuuga üle 350 000 eksemplari. Mais ilmusid müügile ka Michael Jacksoni nukud, mis maksid 12 dollarit.[39] Biograaf J. Randy Taraborrelli kirjutab, et "Thrillerit" ei ostetud nagu vabaajakaupa, nagu ajakirja, mänguasja või menufilmi pileteid, vaid seda hakati ostma nagu hädavajalikku majapidamistarvet.[40] Aastal 1985 sai "Making of Michael Jackson's Thriller" parima videoalbumi Grammy auhinna.[33] 2009. aasta detsembris valis USA Kongressi raamatukogu "Thrilleri" muusikavideo National Film Registrysse; see oli esimene muusikavideo, mis sinna võeti.[41][42] Ajakiri Time kirjeldas Jacksoni tollast mõjukust nii: "Salvestiste, raadio, rokivideote staar. Muusikaäri ühemehe-päästemeeskond. Laululooja, kes paneb paika kümnendi rütmi. Kõige fantastilisemate jalgadega tantsija tänaval. Laulja, kes ületab kõik maitse-, stiili- ja värvipiirid".[39] The New York Times kirjutas, et popmuusika maailmas on kõige tähtsam Michael Jackson ja alles siis tulevad kõik ülejäänud.[43] 1983. aasta märtsis tulid vennad Jacksonid jälle kokku ning esinesid legendaarsel telekontserdil "Motown 25: Yesterday, Today, Forever". Saade läks eetrisse 16. mail 1983, kuid oli tegelikult lindistatud juba kuu aega varem. Seda vaatas üle 50 miljoni inimese.[3]. Saates esinesid ansambel The Jacksons ja teised plaadifirma Motown artistid. Kõige meeldejäävam oli Michael Jacksoni laulu "Billie Jean" sooloesitus. Jacksoni esinemine sai muusika kategoorias Emmy nominendiks, kuid kaotas Ameerika päritolu ooperilauljanna Leontyne Prince'ile. Jacksoni jaoks oli aga parim auhind see, et pärast saadet helistas talle Fred Astaire ja kiitis tema esinemist.[3] Pepsi Cola reklaamvõtted ja heategevussingel "We Are the World" (1984–1985)Redigeeri 27. jaanuaril 1984 oli Michael koos teiste ansambli The Jacksons liikmetega Los Angeleses Shrine Auditoriumis Pepsi Cola reklaami võtetel, mida juhtisid reklaamiagentuuri BBDO loominguline juht Phil Dusenberry[44] ja Pepsi Cola ülemaailmne loominguline juht Alan Pottasch. Pürotehnikute vea tõttu süttisid Jacksonil saalitäie fännide ees esinedes juuksed põlema. Ta sai peanahale teise astme põletushaavu, mille varjamiseks lasi Jackson teha kosmeetilist ravi.[24] Jacksoni peanahk ei paranenud täielikult kunagi. Pepsi jõudis Jacksoniga kohtuvälisele kokkuleppele ja kahjutasuks saadud 1,5 miljonit dollarit annetas ta Culver Citys asuvale Brotmani meditsiinikeskusele, mis muutis tänutäheks oma nime Michael Jackson Burn Centeriks.[45] Dusenberry kirjutas hiljem sellest juhtumist oma memuaarides "Then We Set His Hair on Fire: Insights and Accidents from a Hall of Fame Career in Advertising" (2005). 1984. aastal sai Jackson eelmise aasta saavutuste eest kaheksa Grammy auhinda. Erinevalt tema järgmistest albumitest ei olnud "Thrilleril" ametlikku kontserditurneed, ent 1984. aasta kontserditurneel Victory Tour esitas ansambel The Jacksons rohkem kui kahele miljonile ameeriklasele albumitelt "Thriller", "Destiny", "Triumph" ja "Off the Wall" pärit lugusid ning Michael Jacksoni uut soolomaterjali. 1985. aastal kirjutas Jackson koos Lionel Richiega heategevussingli "We Are the World", mis anti välja Aafrikas nälga kannatavate inimeste abistamiseks. Seda on müüdud üle 20 miljoni eksemplari ja see on üks kõigi aegade menukamaid singleid. 1986. aastal sai "We Are the World" neli Grammy auhinda (üks läks laulu loojatele Jacksonile ja Richiele aasta laulu kategoorias). Ameerika muusikaauhindade ürituse korraldajad otsustasid heategevuslaulu võistlusest välja jätta ning tunnustasid seda eriauhindadega, millest ühe sai Jackson. See on ainus Ameerika muusikaauhind, mille Jackson on saanud mittesooloartistina.[46][47][48] Tabloidid, "Bad", autobiograafia ja filmid (1986–1987) Uudised Jacksoni kohta muutusid üha sensatsioonilisemateks. 1986. aastal kirjutasid tabloidid, et Jackson magab hapnikukambris, et aeglustada vananemisprotsessi; uudise juures oli ka klaaskastis lamava Jacksoni pilt.[49] Hiljem selgus, et see lugu ei olnud tõene ja tabloidide arvates oli Jackson ise seda levitanud.[50] Kui Jackson ostis ühest laborist omale šimpansi, kahtlustati, et ta on üha enam reaalsustaju kaotamas.[51] Kuulujutt Jacksoni soovist osta elevantmehe Joseph Merricki luid ei vastanud küll tõele, ent Jackson ei lükanud seda ka ümber.[49][50] Kuigi esialgu soovis Jackson väljamõeldud lugudega suurendada oma populaarsust, lõpetas ta nende levitamise, sest uudised muutusid liialt sensatsioonilisteks. Selle tagajärjel hakkas meedia ise lugusid välja mõtlema.[49][52] Lugude tõttu sai ta meedias hüüdnimeks Wacko Jacko (Veidrik-Jacko).[53] Kuulujuttude kohta kommenteeris Jackson Taraborrellile: "Miks mitte lihtsalt öelda inimestele, et ma olen tulnukas Marsilt. Ütle neile, et ma söön elusaid kanu ja tantsin keskööl voodoo'd. Nad usuvad kõike, mida sa ütled, sest sa oled ajakirjanik. Aga kui mina, Michael Jackson, ütleksin: "Ma olen tulnukas Marsilt ja ma söön elusaid kanu ning tantsin keskööl voodoo'd," siis ütleksid inimesed: "Küll see Michael Jackson on ikka segane. Ta on hulluks läinud. Me ei saa uskuda mitte ühtegi sõna, mida ta ütleb.""[54] Jackson kandis kullatud sõjaväestiilis rihmaga jakki "Badi" ajastul Jackson mängis Francis Ford Coppola 17-minutilises 3D-filmis "Captain EO" peaosa. Film esilinastus 1986. aasta septembris Disneylandis ja Epcotis ning väljaspool Ameerikat 1987. aasta märtsis Tokyo Disneylandis, tõustes populaarseks tõmbenumbriks kõigis kolmes lõbustuspargis. Filmiteemaline atraktsioon püstitati hiljem ka Euro Disneylandi. Need atraktsioonid jäid avatuks kuni 1990ndate lõpuni; viimasena suleti 1998. aastal Pariisis asunud ülespanek.[55] Fännide tungival nõudmisel püstitati Captain EO atraktsioon 2010. aasta jooksul taas kõigis neljas kohas.[56] Pärast üliedukat "Thrilleri" albumit olid muusikatööstuse ootused uuele albumile "Bad" (1987) kõrged.[57] Kuigi kriitikute arvates ei küündinud "Bad" "Thrilleri" tasemele, oli see siiski väga edukas. Albumilt "Bad" ilmus USA-s seitse singlit, millest viis ("I Just Can't Stop Loving You", "Bad", "The Way You Make Me Feel", "Man in the Mirror" ja "Dirty Diana") jõudsid Billboard Hot 100 edetabelis esikohale. Nii palju singleid polnud kunagi varem üheltki albumilt, k.a "Thrillerilt", Hot 100 edetabelis esikohale jõudnud.[58] Albumi nimiloo video, mis sarnanes tema varasema loo "Beat It" videoga, filmiti New Yorgi metroos. Selle koreograafia ja kostüümid olid inspireeritud "West Side Storyst". Aastaks 2008 oli albumit "Bad" müüdud üle kogu maailma 30 miljonit eksemplari. Album on pälvinud mitu auhinda: 1988. aastal võitis "Bad" Ameerika muusikaauhinna aasta parima souli/RnB singli kategoorias[59], 1989. aastal võitis Jackson Grammy auhinna parima muusikavideo eest loole "Leave Me Alone"[60] ning samal aastal pärjati Jackson saavutuse auhinnaga (Award of Achievement), sest "Bad" oli müüduim album 25 riigis, maailma müüduim album 1987–1988 ja esimene album, millelt ilmus USA-s viis esikohasinglit.[61][62] Albumi maailmaturnee Bad World Tour kestis 1988. aasta septembrist järgneva aasta jaanuarini. Kokku anti 123 kontserti 4,4 miljonile inimesele.[63] Turnee käigus püstitati Guinnessi maailmarekord, kui Wembley staadionil anti seitse läbimüüdud kontserti kokku 504 000 külastajale. Autobiograafia "Moonwalk" ja Neverland (1988–1990)Redigeeri Jackson esitab laulu "The Way You Make Me Feel" Aastal 1988 andis Jackson välja oma ainsa autobiograafia "Moonwalk", mille kirjutamiseks oli kulunud neli aastat. Raamatut müüdi 200 000 eksemplari.[64] Jackson kirjutas raamatus lapsepõlvest, ansamblist The Jackson 5 ja tema vastu tarvitatud vägivallast.[65] Ta kirjutas ka näolõikustest, öeldes, et on käinud kahel ninalõikusel ja lasknud teha lõualohu. Näojoonte muutumist selgitas ta puberteedi, kaalulanguse, taimetoitlase range dieedi, soengu muutmise ja lavavalgustuse mõjuga.[66] "Moonwalk" jõudis New York Timesi bestsellerite nimekirjas esikohale.[67] “ Ma olen alati tahtnud rääkida lugusid. Lugusid, mis tulevad otse südamest. Mulle meeldiks istuda kamina ääres ja rääkida inimestele lugusid, manada nende silme ette pilte, panna nad nutma ja naerma, viia nad pealtnäha lihtsate vahenditega – sõnadega – mingisugusesse emotsionaalsesse seisundisse. Ma tahaksin rääkida lugusid, mis puudutaksid nende hinge ja muudaksid neid. Ma olen seda alati teha tahtnud. Kujutage ette, mida võib tunda mõni kuulus kirjanik, kes teab, et tal on see võime olemas. Ma tunnen vahel, et suudan seda sama. See on midagi, mida tahaksin enda puhul arendada. Mõnes mõttes nõuab muusika kirjutamine neid samu oskusi, tekitab emotsionaalseid tõuse ja mõõnasid, aga lugu ise on sketš. See on etteaimamatu. Jutustamisest on kirjutatud väga vähe raamatuid; sellest, kuidas haarata kaasa publikut, kuidas inimesi kokku saada, nende meelt lahutada. Ei mingeid kostüüme, jumestust, mitte midagi, ainult sina ja su hääl ja su võime nad siit eemale viia, muuta nende elu, kas või mõneks hetkeks.[68] ” Aastal 1988 valmis fantaasiafilm "Moonwalker", mille stsenarist ja peategelane oli Jackson ise. Film sisaldas Jacksoni enimmüüdud albumi "Bad" muusikavideoid ja film ei ole üks pidev jutustus, vaid koosneb mitmest lühikesest loost. Film linastus Euroopa ja Lõuna-Ameerika kinodes. Põhja-Ameerikas ja Kanadas oli film kättesaadav videokassetina. Film tõusis kohe Billboardi muusikavideokassettide edetabelis esimesele kohale, püsides seal 22 nädalat. Lõpuks langes "Moonwalker" edetabelis allapoole, sest selle asemel tõusis esikohale "Michael Jackson: The Legend Continues".[69] Ligi poole aastaga (1989. aasta 17. aprilliks) oli filmi "Moonwalker" USA-s müüdud 800 000 eksemplari, saades sellega plaatina sertifikatsiooni. Film kandideeris neljale auhinnale, millest võitis kaks: Home Entertainment Awardi ja Young Artist Awardi.[70] Neverlandi rantšo. Michael Jacksoni kodu aastatel 1988–2005. 1988. aasta märtsis ostis Jackson Californiasse Santa Barbara maakonna lähedale kinnisvara, mille ta nimetas Neverlandi rantšoks ja mille eest maksis eri andmetel 16,5–30 miljonit dollarit. Neverland (eesti keeles Eikunagimaa) on nime saanud šoti romaanikirjaniku J. M. Barrie loodud tegelaskuju Peeter Paani kodu, väikse saare Eikunagimaa järgi. Jackson oli kiindunud Peeter Paani tegelaskujusse, sest samastas end temaga ja nagu ka Peter keeldus Jackson täiskasvanuks saamast.[71] Ta lasi umbes 1200-hektarilisele maa-alale ehitada lõbustuspargi, loomaaia, kino ja kaks raudteed. Lisaks kaunistasid valdust mitmed kujud lastest ja muud kunstiteosed. Seda kõike valvas ligi 40 turvatöötajat. 2003. aastal oli rantšo väärtus umbes 100 miljonit dollarit.[19][72] Neverland oli Jacksoni koduks kuni aastani 2005. Ainuüksi 1989. aastal oli Jacksoni albumite müügi, reklaamide ja kontsertide tulu umbes 125 miljonit dollarit.[73][74] Temast sai esimene lääneriikidest pärit inimene, kes esines Nõukogude Liidu telereklaamis.[69] Jackson oli nii edukas, et teda hakati nimetama popikuningaks.[75] Hüüdnime populariseeris Elizabeth Taylor, kui ta andis 1989. aastal Jacksonile üle Soul Traini auhinna, kuulutades ta tõeliseks popi-, roki- ja soulikuningaks.[76] President George H. W. Bush andis Jacksonile Valge Maja aastakümne artisti auhinna.[77] Jacksoni live-tõlgendus laulust "You Were There" Sammy Davis juuniori 60. sünnipäeva pidustustel sai Emmy auhinna nominatsiooni.[69] "Dangerous" ja 27. Super Bowl (1991–1993)Redigeeri Märtsis 1991 sõlmis Jackson Sonyga uue plaadilepingu, mille väärtus oli rekordilised 65 miljonit dollarit.[78] Jacksoni kaheksas album "Dangerous" valmis samal aastal; 2008. aasta seisuga oli seda üle maailma müüdud 32 miljonit eksemplari. Kuna albumi üks kaasprodutsentidest oli new jack swing '​i muusikastiili looja Teddy Riley, otsustas Jackson esimest korda oma albumil kasutada räpp-muusika tuge; see kooslus osutus väga populaarseks ning "Dangerous" on seni selle muusikastiili enim müüdud album.[79][80] Albumi kõige edukam singel USA-s oli selle esiksingel "Black or White", mis püsis Billboard Hot 100 edetabeli esikohal seitse nädalat; ka mujal maailmas saatis laulu sarnane edu.[80] Albumi teine singel "Remember the Time" püsis USA edetabelites viie parima laulu seas kaheksa nädalat ja Billboard Hot 100 edetabelis oli selle parimaks kolmas koht. Suurbritannias ja mujal Euroopas osutus albumi populaarseimaks lauluks "Heal the World", mida müüdi Suurbritannias 450 000 eksemplari ning mis püsis edetabelites teisel kohal kokku viis nädalat. Albumile pühendatud maailmaturnee Dangerous World Tour kestis 1992. aasta jaanuarist 1993. aasta novembrini ja tõi sisse 100 miljonit dollarit. Jackson andis turnee käigus 67 kontserti 3,5 miljonile inimesele.[81] Turnee ülekandeõigused müüdi telekanalile HBO rekordilise 20 miljoni dollari eest.[82] 1992. aasta Billboardi muusikaauhindade jagamisel pärjati "Dangerous" maailma müüduima albumi auhinnaga ja laul "Black or White" maailma müüduima singli auhinnaga. Lisaks sai Jackson 1980. aastate müüduima artisti auhinna.[83] 1993. aasta Grammyde jagamisel autasustati Jacksonit elava legendi auhinnaga (Living Legend Award). Album "Dangerous" võitis Grammy parima produktsiooni (Best Engineered – Non Classical) kategoorias, mis oli tunnustus Bruce Swedieni ja Teddy Reily tehtud tööle. Ühe nominatsiooni sai "Black and White" parima vokaalesituse kategoorias ning kaks nominatsiooni "Jam" parima R&B vokaalesituse ja parima R&B laulu kategoorias. Samal aastal võitis Jackson ka kolm Ameerika muusikaauhinda: parim pop-rock'i album, parim souli-R&B singel ("Remember the Time") ning esimest korda välja antud rahvusvahelise artisti auhind (International Artist Award). Edaspidi hakkas see auhind kandma Jacksoni nime.[84] 1992. aastal ilmus Jacksoni teine raamat, luuletuste ja esseede kogu "Dancing the Dream". Peamised kirjatööde teemad olid lapsed, loomad ja keskkond. Samuti sisaldas raamat palju pilte. Raamat ei pälvinud kriitikute tunnustust ja ka müüginumbrid ei olnud suured, kuid raamat oligi mõeldud pigem fännidele kingituseks. Pärast Jacksoni surma ilmus raamatu uus tiraaž.[85] 1993. aasta jaanuaris astus Jackson 27. Super Bowli poolajal üles meeldejääva etendusega. See oli esimene Super Bowl, mil vaatajanumbrid poolaja etteaste ajal tõusid ning seda vaatas kokku 135 miljonit ameeriklast. Pärast Super Bowli tõusis "Dangerous" albumite müügiedetabelis 90 kohta.[86] 1993. aasta veebruaris andis Jackson Oprah Winfreyle 90-minutilise intervjuu. Ta ei olnud andnud ühtegi intervjuud alates 1979. aastast. Jackson rääkis, kuidas ta isa oli lapsepõlves temaga vägivaldne olnud, ja tunnistas, et nuttis tihti üksildusest. Ta eitas kuulujutte selle kohta, et on ostnud Elevandimehe luud, maganud hapnikukambris või oma nahka heledamaks pleegitanud. Ta tunnistas esimest korda, et tal diagnoositi vitiliigo. Intervjuud vaatas umbes 90 miljonit Ameerika televaatajat. "Dangerous" jõudis taas albumite edetabelis esikümnesse, kuigi oli välja antud juba aasta tagasi.[13][86][87] "HIStory", "Blood on the Dance Floor" ja "Ghosts" (1995–1997)Redigeeri 1995. aastal andis Jackson välja topeltalbumi "HIStory: Past, Present and Future, Book I". Esimene plaat "HIStory Begins" oli 15 lauluga parimate hittide album ja anti 2001. aastal uuesti välja nime all "Greatest Hits: HIStory, Volume I". Teine plaat "HIStory Continues" sisaldas aga 15 uut laulu. Album debüteeris edetabelites esikohal ning on sertifitseeritud 7 miljoni eksemplari müümise eest USA-s.[88] See on kõigi aegade müüduim mitmest plaadist koosnev album – maailmas on seda müüdud 20 miljonit eksemplari.[74][89] "HIStory" sai Grammy auhinna aasta albumi kategoorias.[90] Michael Jackson 1997. aasta Cannes'i filmifestivalil Esimene singel, mis albumilt välja anti, oli topelt A-poolega "Scream/Childhood". "Scream" on koos noorima õe Janetiga esitatud duett. Laul võitleb selle vastu, kuidas meedia Jacksonit lapse ärakasutamise süüdistuste ajal kujutas. Singel oli edetabeli Billboard Hot 100 kõrgeimale kohale tõusnud uustulnukas, debüteerides viiendal kohal, ning laul sai Grammy nominatsiooni parima popmuusika-koostöö eest.[90] "You Are Not Alone" oli teine singel albumilt "HIStory". Laul hoiab Guinnessi maailmarekordit selle eest, et debüteeris esimese singlina üldse edetabeli Billboard Hot 100 kõrgeimal kohal.[73] Seda nähti suure kunstilise ja ärilise eduna ning singel sai Grammy nominatsiooni parima poplaulu eest.[90] 1995. aasta lõpu poole viidi Jackson kiiresti haiglasse, kui ta televisioonis esinemisproovide ajal kokku kukkus. Selle intsidendi põhjustas stressist tulenev paanikahoog.[91] Albumi kolmas singel "Earth Song" oli 1995. aasta jõulude ajal Suurbritannia singliedetabelis esikohal kuus nädalat järjest. Seda müüdi miljon eksemplari ja see oli Suurbritannias Jacksoni kõige edukam singel.[90] Laulule järgnes ülevoolav video, mille süžee keskendub probleemidele, mis viivad Maa hävingule, sh keskkonnareostus, vihmametsade raie, sõda, nälg. Laul "They Don't Care About Us" tekitas skandaali, kui Laimuvastane Liiga ja teised organisatsioonid kritiseerisid selle väidetavalt antisemiitlike laulusõnu. Jackson andis laulust kiiresti välja muudetud versiooni, millest jäid välja solvavad laulusõnad.[92] 1996. aastal võitis Jackson laulu "Scream" muusikavideo eest Grammy ja Ameerika Muusikaauhinna parima pop- ja rokklaulja kategoorias.[33][93] Albumit promoti kontserditurneega HIStory World Tour. See algas 7. septembril 1996 ja lõppes 15. oktoobril 1997. Jackson esines 82 kontserdil 58 linnas rohkem kui 4,5 miljonile fännile ja teenis kontserditurneega 165 miljonit dollarit. Turneel külastati viit kontinenti ja 35 riiki ning see oli pealtvaatajate arvu poolest Jacksoni kõige edukam kontserditurnee.[94] 1996. aastal arvas Forbes Jacksoni iga-aastase sissetuleku olevat 35 miljonit ja 1997. aastal 20 miljonit dollarit.[72] 1997. aastal ilmus Jacksoni album "Blood on the Dance Floor: HIStory in the Mix", mis sisaldas remikse tema hittsinglitest albumilt "HIStory" ja viit uut laulu. Maailmas on müüdud seda 2007. aasta seisuga 6 miljonit eksemplari, olles sellega enimmüüdud remiksalbum.[95] Album jõudis Suurbritannias esimesele kohale, nagu ka singel "Blood on the Dance Floor".[95][96] USA-s sai album plaatina sertifikatsiooni, aga parim edetabelikoht oli ainult 24.[90][97] 1997. aastal ilmus ka lühifilm/pikk muusikavideo "Ghosts", kus olid kokku koondatud mitmed lood albumitelt "HIStory" ja "Blood on the Dance Floor". Filmi režissöör oli Stan Winston ja stsenaarium valmis Michael Jacksoni ning ulme- ja õudusulmekirjaniku Stephen Kingi koostööna. Filmi süžee räägib sellest, kuidas ühe väikese linna elanikud on häiritud seal elava kummalise mehe (osatäitja Michael Jackson) olemasolust. Mees on üksik ja elab majas, kus arvatakse kummitavat. Ühel päeval läheb linnapea (osatäitja Michael Jackson) koos linnarahvaga mehe juurde, et veenda teda linnast lahkuma. "Ghosts" võitis 1997. aastal Bob Fosse auhinna parima koreograafia eest muusikavideos ja see lisati 2002. aasta Guinnessi rekordite raamatusse kui pikim muusikavideo (kestus 38 minutit). Kontsert Eestis aastal 1997Redigeeri Jackson esines ka Tallinna lauluväljakul 22. augustil 1997. Kontsert oli osa maailmaturneest "HIStory World Tour" ja selle korraldas IS Music Group.[98] Jackson saabus Tallinna mõned tunnid enne kontserti ja kohtus lühidalt peaminister Mart Siimanni ja Tallinna linnapea Ivi Eenmaaga.[99][100] Jacksoni kontsert pakkus palju kõneainet, sest varem polnud Eestis ega teistes Baltimaades esinenud ühtegi Jacksoni mõõtu staari ega toimunud sellist show'd.[101] Seepärast ei läinud kontserdile ainult Jacksoni fännid, vaid ka paljud, kes tahtsid lihtsalt show'st osa saada. Meediakajastus pidas kontserti õnnestunuks. Kiideti nii heatasemelist heli kui ka esineja professionaalsust. Meedias pöörati palju tähelepanu ka tehnilistele ettevalmistustele.[99] Näiteks loodi spetsiaalne piletimüügisüsteem Piletilevi, mis toimib ja töötab tänini.[102] Kogu vajalik tehnika toodi Eestisse väljastpoolt. Seitsmekorruselise maja kõrguse lava ehitamiseks ja tehnika ülespanemiseks kulus mitu päeva.[98] Kontserdist oodati suurejoonelist valgus- ja heliefektidega vaatemängu, mida sai jälgida suurtelt ekraanidelt.[103][104] Publiku arvult ületas kontsert Eesti tolleaegsed rahvarohkeimad suurüritused, sh laulupeo ja Rock Summeri.[105] Korraldajate sõnul oli kohal umbes 70 000 inimest, kellest paar tuhat olid seotud kontserdi korraldamise ja pressiga.[106] Kirjutati isegi, et tegu oli selle turnee suurima vaatajaskonnaga esinemisega.[107] Arvatavasti tuli kontserdile palju inimesi ka Lätist ja Soomest.[101] Tüli plaadifirmaga ja "Invincible"(2000–2003)Redigeeri 2001. aasta Ameerika muusikaauhindade jagamisel kuulutati Jackson 1980ndate kümnendi artistiks.[108] 2000. ja 2001. aastal töötas Jackson stuudios koos Teddy Riley, Rodney Jerkinsi ja teistega, mille tulemusena ilmus 2001. aasta oktoobris album "Invincible". "Invincible" oli Jacksoni esimene täispikk album kuue aasta jooksul ja viimane uute lauludega album, mis anti välja tema eluajal. Albumi väljaandmisele eelnes tüli Jacksoni ja tema plaadifirma Sony Music Entertainmenti vahel. Jackson oli eeldanud, et saab eelmiste albumite algsalvestiste õigused 2000. aastate alguses tagasi. Õiguste omanikuna saanuks ta albumite materjali oma äranägemise järgi reklaamida ja kogu kasumi endale jätta. Lepingust selgus aga, et õiguste tagasisaamisega läheb veel mitu aastat. Jackson avastas, et tema advokaat esindas ka Sonyt.[96] Jacksonit ärritas veel teinegi huvide konflikt: Sony oli aastaid Jacksonile survet avaldanud, et ta müüks oma osa muusikakataloogist, kuid Jacksonile tundus, et Sony ei ole huvitatud tema comeback-albumi edust ega reklaami seda küllaldase innukusega, sest ebaedu korral peaks Jackson müüma oma osa kataloogist madalama hinnaga.[109] Huvide konflikti tuvastamine andis Jacksonile võimaluse leping varem lõpetada.[96] Vahetult enne plaadi "Invincible" ilmumist informeeris Jackson Sony Music Entertainmenti juhti Tommy Mottolat, et ta lahkub Sonyst.[96] Seepeale katkestas Sony albumi "Invincible" reklaamimise, singlite väljaandmise ja videote salvestamise. Septembris 2001 tähistati kahe kontserdiga Madison Square Gardenis Jacksoni soololauljakarjääri 30. aastapäeva. Esimest korda pärast 1984. aastat esines Jackson laval koos vendadega. Teiste hulgas esinesid kontserdil Mýa, Usher, Whitney Houston, 'N Sync, Destiny's Child, Monica, Luther Vandross ja Slash.[110] Teine kontsert anti päev enne 11. septembri terrorirünnakuid.[111] Pärast terrorirünnakuid aitas Jackson organiseerida heategevuskontserti United We Stand: What More Can I Give RFK staadionil Washingtonis. See kontsert toimus 21. oktoobril 2001 ning üles astusid lisaks Jacksonile mitmed teised artistid. Jackson esitas lõpulauluna "What More Can I Give".[109] Kontserdi televersioonist olid Jacksoni esitatud laulud välja jäetud, kuigi teda võis näha taustalauljana. Tema väljajätmine oli seotud heategevuskontsertidele eelnenud 30. aastapäeva kontsertide lepinguprobleemidega. Albumi avaldamisele eelnenud sündmustest hoolimata ilmus "Invincible" 2001. aasta oktoobris ning sellest sai hitt – album debüteeris 13 riigi edetabeli tipus ja seda müüdi üle maailma 13 miljonit eksemplari. "Invincible" sai USA-s topeltplaatinaplaadi sertifikaadi.[74][97] Siiski olid selle albumi müügitulemused madalamad kui eelmistel plaatidel, mida mõjutasid nii vähene reklaam, maailmaturnee puudumine kui ka tülid plaadifirmaga. Album anti välja muusikatööstuse jaoks üldiselt halval ajal.[109] Albumi lindistamine läks reklaamilepingute kulusid arvestamata maksma 30 miljonit dollarit.[112] Plaadilt "Invincible" ilmus kolm singlit: "You Rock My World", "Cry" ja "Butterflies", viimane ilma muusikavideota. Jackson väitis 2002. aasta juulis, et Mottola on saatan ja rassist, kes ei toetanud oma afroameerika artiste ning kasutas neid ainult isikliku kasusaamise eesmärgil.[109] Ta väitis, et Mottola oli oma kolleegi Irv Gottit kutsunud paksuks neegriks.[113] Sony keeldus Jacksoni lepingut uuendamast ja väitis, et 25 miljonit maksnud reklaamikampaania oli läbi kukkunud, sest Jackson keeldus minemast USA kontserditurneele.[112] 2002. aastal sai Jackson oma 22. Ameerika muusikaauhinna, võites sajandi artisti kategoorias.[114] Sony andis CD ja DVD-na välja Jacksoni kogumiku "Number Ones". USA-s sai album RIAA-lt kolmekordse plaatina sertifikatsiooni. Suurbritannias sai album vähemalt 1,2 miljoni eksemplari müümise eest kuuekordse plaatinaplaadi staatuse.[97][115] Viimased aastad (2006–2009)Redigeeri Jackson oma lastega Pariisi Disneylandis 2006. aastal 2006. aasta märtsis suleti väljaminekute kärpimiseks Neverlandi rantšo põhimaja.[116] Tol ajal oli kuulda mitmeid väiteid, et Jacksonil oli rahalisi raskusi. Jacksonil olid 270 miljoni dollari suuruse laenu tagasimaksed tasumata, kuigi tagatiseks olnud muusikaavaldamise osakute pealt teenis ta väidetavalt kuni 75 miljonit dollarit aastas.[117] Bank of America müüs võla investeerimisfirmale Fortress Investment Group. Sony tegi ettepaneku leping ümber korraldada, mis annaks neile tulevikus eesõiguse osta pooled Jacksoni osakud nende ühises kirjastusfirmas, jättes Jacksonile 25% osakutest.[118] Jackson nõustus 2006. aasta aprillis Sony tagatud refinantseerimise lepinguga, kuigi täpseid detaile ei avalikustatud.[119] Jacksonil polnud tollal plaadilepingut ei Sony ega ühegi teise plaadifirmaga. 2006. aasta alguses teatati, et Jackson oli sõlminud plaadilepingu Bahreinis asuva plaadifirmaga Two Seas Records. Siiski ei tulnud sellest lepingust midagi välja ja Two Seas Recordsi tegevdirektor Guy Holmes ütles hiljem, et lepingut ei vormistatudki.[120][121] 2006. aasta jooksul andis Sony välja 20 singlit 1980. ja 1990. aastatest kui osa seeriast "Michael Jackson: Visionary", millest hiljem sai box set. Selle tulemusel sisenes enamik neist singlitest jälle edetabelitesse. 2006. aasta oktoobris teatas Fox Newsi Roger Friedman, et Jackson lindistab laule Iirimaal Westmeathis. Tol ajal ei teatud, mille kallal Jackson töötas või kes nende sessioonide eest maksab, sest tema pressiesindaja oli hiljuti välja andnud teate, et Jackson oli lahkunud Two Seasi plaadifirmast.[121][122] 2006. aasta novembris kutsus Jackson "Access Hollywoodi" filmimeeskonna oma stuudiosse Westmeathi ja MSNBC andis teada, et ta töötab uue albumi kallal, mille produtsent on will.i.am ansamblist The Black Eyed Peas.[74] 15. novembril 2006 esines Jackson Londonis Maailma Muusikaauhindade galal ja võttis vastu Teemantauhinna rohkem kui 100 miljoni albumi müügi eest.[74][123] Pärast 2006. aasta jõule läks Jackson tagasi USA-sse, et osaleda James Browni matustel Augustas. Jackson pidas seal kõne, öeldes, et James Brown on tema suurim inspiratsioon.[124] 2007. aasta kevadel lindistas Jackson New Yorgis palju laulukirjutaja ja produtsendi will.i.amiga ning Las Vegases ka produtsentide Akoni ja RedOne'iga.[125][126] 2007. aasta märtsis andis Jackson Tokyos lühikese intervjuu Associated Pressile, kus ta ütles: "Olen olnud meelelahutusäris kuuendast eluaastast peale ning nagu Charles Dickens ütleks: "See on olnud parim aeg, see on olnud halvim aeg." Siiski ei muudaks ma oma karjäärivalikut ... Samal ajal kui mõned on tahtlikult püüdnud mulle haiget teha, ei lase ma end sellest häirida, sest mul on armastav perekond, tugev usk ja võrratud sõbrad ning fännid, kes on ja jäävad mind toetama."[127] Septembris 2007 ilmusid teated selle kohta, et Jackson töötab edasi will.i.amiga, kuid album jäi lõpetamata.[128] 2008. aastal andsid Jackson ja Sony välja albumi "Thriller 25", et tähistada 25 aasta möödumist originaalalbumi "Thriller" väljaandmisest. Album sisaldas varem ilmumata lugu "For All Time" (originaalsessioonide väljavõte) ja remikse, kus Jackson tegi koostööd nooremate artistidega, keda tema töö oli inspireerinud.[129] Kahte singlina välja antud remiksi saatis tagasihoidlik edu: "The Girl Is Mine 2008" (koos will.i.amiga) ja "Wanna Be Startin' Somethin' 2008" (koos Akoniga). Esimene singel põhines varasel demoversioonil, mis oli ilma Paul McCartneyta. Album ise oli sellest hoolimata hitt.[129] Jacksoni 50. sünnipäeva eel andis Sony BMG välja seeria parimate hittide albumeid pealkirjaga "King of Pop". Mitmes riigis anti välja veidi erinevad versioonid, mis põhinesid kohalike fännihääletuste tulemustel.[130] "King of Pop" jõudis enamikus riikides, kus album välja anti, plaadimüügi edetabelite esikümnesse ning müüs teistes riikides, nagu näiteks USA-s, hästi importkaubana.[131][132] 2009. aasta märtsis andis Jackson Londoni O2 areenil pressikonverentsi, kus teatas tagasitulekust kontserdisarjaga This Is It. Kontserdid oleks olnud Jacksoni esimesed suuremad esinemised pärast 1997. aastal lõppenud maailmaturneed HIStory World Tour. Jackson viitas võimalikule tagasitõmbumisele pärast kontserte ja nimetas neid oma viimaseks esinemiseks. Algul plaaniti Londonis kümmet kontserti, millele oleksid järgnenud esinemised Pariisis, New Yorgis ja Mumbais. Kontserte korraldava firma AEG Live president ja juht Randy Phillips väitis, et ainuüksi esimesed kümme kontserti oleks lauljale sisse toonud umbes 50 miljonit naela.[133] Londoni kontserte suurendati 50 esinemisele pärast rekordeid murdvat piletimüüki: vähem kui kahe tunniga müüdi üle miljoni pileti.[134] Jackson harjutas turneele eelnenud nädalatel Los Angeleses koreograafi Kenny Ortega juhtimise all. Enamik proovidest toimusid Staples Center'is, mille omanik on AEG.[135] Kontserdid oleks alanud 13. juulil 2009 ning lõppenud 6. märtsil 2010. Vähem kui kolm nädalat enne esimest Londoni kontserti, kui kõik piletid olid juba läbi müüdud, suri Jackson südame seiskumise tõttu.[136] Mõni aeg enne tema surma liikusid kuulujutud, et Jackson loob Christian Audigieriga oma rõivabrändi. Tema surma tõttu on brändi praegune seis teadmata.[137][138] Jacksoni esimene postuumne singel oli "This Is It", mille ta kirjutas 1980. aastatel koos Paul Ankaga. Laul polnud kontserdil esitatavate lugude nimekirjas ja lindistus põhines vanal demokassetil. Ülejäänud vennad tulid esimest korda pärast 1989. aastat stuudios kokku, et lindistada taustalaulupartiisid. 28. oktoobril 2009 anti proovidest välja dokumentaalfilm "Michael Jackson: kogu lugu".[139] Hoolimata sellest et film jooksis kinodes ainult kaks nädalat, sai sellest läbi aegade enim teeninud dokumentaal- või kontsertfilm, mille ülemaailmne tulu oli üle 260 miljoni dollari.[140] Jacksoni pärand sai 90% tuludest.[141] Filmiga koos tuli välja ka samanimeline kogumikalbum. Plaadil on uuest laulust kaks versiooni ja see sisaldab ka originaalsalvestisi Jacksoni varasematest hittidest sellises järjekorras, nagu nad on filmis. Album sisaldab ka boonusplaati, millel on varem avaldamata versioonid Jacksoni hittidest ja luuletus nimega "Planet Earth".[142] 2009. aasta Ameerika muusikaauhindadel võitis Jackson neli postuumset auhinda: kaks endale ja kaks albumi "Number Ones" eest. Seega on ta kokku võitnud 26 Ameerika muusikaauhinda.[143] Märtsis 2010 sõlmis Sony Music Entertainment Jacksoni pärijatega 250 miljoni dollarilise lepingu, millega firma jättis endale õigused tema muusika avaldamiseks 2017. aastani ja seitsme postuumse albumi väljaandmiseks kümne aasta jooksul pärast laulja surma.[144] SurmRedigeeri Leina- ja kaastundeavaldused Michael Jacksoni tähe juures Hollywoodi kuulsuste alleel vahetult pärast surmateadet Jackson suri 25. juunil 2009 Los Angeleses 50-aastasena propofooli üleannustamisest tingitud hingamise seiskumise tagajärjel. Illusionisti Ed Alonzo sõnul oli Jackson tulnud kolmapäeval, 24. juunil kohaliku aja järgi kell 18.30 Staples Centerisse proovi. Laulja olevat kurtnud kõripõletiku üle ega alustanud proovi enne kella 9 õhtul. "Ta nägi hea ja energiline välja,"[145] ütles Alonzo. Proov jätkus pärast südaööd.[145] Järgmisel hommikul ei väljunud Jackson oma kodu magamistoast.[146] Jacksoni ihuarst Conrad Murray leidis ta pärastlõunal voodist – Jacksoni hingamine oli lakanud ja ta pulss oli nõrk.[147] Murray püüdis teda väidetavalt elustada, kuid tulemusteta.[148] Murray väitis, et helistamine oli raskendatud, sest majas ei olnud telefoniliini. Murray ei saanud enda sõnul ka oma mobiiltelefonilt abi kutsuda, sest ta ei teadnud täpset aadressi. Murray ütles, et helistas turvateenistusse, ent ta kõnele ei vastatud. Lõpuks jooksis Murray alumisele korrusele ja hüüdis appi ning seejärel lasi kokal kohale kutsuda turvamehe.[149] Selleks ajaks kui turvamees oli abi kutsunud, oli möödunud pool tundi.[149] Tunnistuste järgi olevat Murray püüdnud Jacksonit elustada ebastandardsete elustamisvõtete abil. Hädaabikõne lindistuses, mis avaldati 26. juunil, võis kuulda kirjeldusi sellest, kuidas Murray Jacksonit voodi peal elustas, ja mitte kõva pinna, näiteks põranda peal, mis olnuks standardne praktika.[150][151] Arsti advokaadi sõnul asetas Murray ühe käe Jacksoni alla ja kasutas teist kätt rindkerele vajutamiseks, ent standardne praktika näeb elustamisel ette kahe käega rinnale surumist.[146][152] Kell 12.21 kohaliku aja järgi said väljakutse päästeteenistuse parameedikud, kes jõudsid Jacksoni juurde kell 12.26 ning tuvastasid, et ta ei hinganud.[153][154] Parameedikud elustasid Jacksonit tema kodus 42 minutit.[155] Murray advokaadi sõnul oli Jacksonil endiselt pulss olemas, kui ta majast välja viidi ja kiirabisse toimetati.[146] Los Angelese kiirabi esindaja väitis aga, et parameedikute kinnitusel oli Jacksoni süda selleks ajaks juba seiskunud ja tema seisund Ronald Reagan UCLA Medical Centeri nimelisse haiglasse sõites ei muutunud.[156] Kiirabiauto saabus haiglasse umbes kell 13.14. Haigla personal püüdis Jacksonit elustada üle tunni. Neil ei õnnestunud teda teadvusele tuua ja Jackson kuulutati surnuks kell 14.26.[157][158][159] KajastusRedigeeri Jacksoni surmale järgnes ülemaailmne lein.[148] Internetis levis uudis Jacksoni surmast kiiresti ja veebiliiklus oli seetõttu tavalisest 11–20% tihedam.[160][161] Mitmed veebilehed avanesid ülekoormuse tõttu aeglaselt või lakkasid töötamast. Häiritud oli näiteks Los Angeles Timesi kodulehe ja USA meelelahutustööstuse kõmu-uudiste portaali TMZ töö.[162] Kui miljonid kasutajad sisestasid otsingusse Michael Jacksoni nime, arvati Google'is alguses, et tegu on DoS-ründega. AOL Instant Messenger kukkus 40 minutiks kokku. AOL-i teatel polnud nii suurt riket kunagi varem ette tulnud.[163] Ka Twitter ja Vikipeedia olid rivist väljas.[164] Vikipeedias vaatas vaid tunni aja jooksul pea miljon inimest Jacksoni elulugu. Ilmselt pole ühtegi Vikipeedia artiklit kunagi nii lühikese aja jooksul nii mitmeid kordi loetud.[165] Pärast seda, kui uudis Jacksoni surmast teatavaks sai, mainiti teda umbes 15% Twitteri postitustest, mis teeb 5000 säutsu minutis. Sama aasta alguses palju tähelepanu pälvinud Iraani presidendivalimised ja gripipandeemia märgiti ära vaid 5%-s säutsudest.[160][166] MTV ja Black Entertainment Television (BET) lasid eetrisse Jacksoni muusikavideote eriprogrammi.[167] Paljudes maailma telekanalites näidati temast erisaateid. Briti seebiooperi "EastEnders" 26. juuni seeriale lisati viimasel minutil stseen, kus üks tegelaskuju räägib teisele Jacksoni surmast.[168] Kahe nädala jooksul pärast tema surma pühendasid suurte USA telekanalite uudistesaated ABC World News, CBS Evening News ja NBC Nightly News Jacksonile keskmiselt 34% õhtuste uudistesaadete eetriajast.[169] Samal ajal ei möödunud päevagi, kui Jackson poleks figureerinud Briti tabloidi The Sun esikaanel.[170] Mitmed ajakirjad, kaasaarvatud Time, avaldasid Jacksoni mälestuseks eriväljaande.[171] Austusest Jacksoni pere vastu lõigati Briti komöödiafilmist "Brüno" välja stseen, kus tegi kaasa tema õde La Toya ja mainiti ka Michaelit.[172] MälestusteenistusRedigeeri Jacksoni mälestusteenistus peeti 7. juulil 2009 Los Angeleses Staples Centeris. Sellele eelnes kinnine perekondlik mälestustalitus Forest Lawn Memorial Parki surnuaias. Mälestusteenistusel meenutasid oma kõnedes Jacksonit Berry Gordy ja Smokey Robinson. Queen Latifah luges ette luuletuse "We Had Him", mille Maya Angelou oli just selleks puhuks kirjutanud. Veel esinesid Mariah Carey, Stevie Wonder, Lionel Richie, John Mayer, Jennifer Hudson, Usher, Jermaine Jackson ja Shaheen Jafargholi.[173] Vaimulik Al Sharpton ütles Jacksoni lastele: "Teie isas polnud midagi imelikku. Imelik oli vaid see, mida tal tuli läbi elada. Aga ta sai sellega siiski hakkama." Neid sõnu tervitati aplausi ja kiidusõnadega.[174] Jacksoni 11-aastane tütar Paris Katherine ütles publikule pisarsilmil: "Issi oli mu sünnist saati parim isa, keda oskaksite ette kujutada ... Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma armastan teda ... nii väga."[175] Lõpupalve ütles vaimulik Lucious Smith.[176] Mitteametlikel andmetel vaatas mälestusteenistust televiisorist umbes miljard inimest.[177][177][178] Ameerika Ühendriikides oli vaatajaid umbes 31,1 miljonit. See on võrreldav Ronald Reagani ja printsess Diana matustega, mida vaatas vastavalt 35,1 miljonit ja 33,1 miljonit ameeriklast.[179] JuurdlusRedigeeri Jacksoni surnukeha viidi helikopteriga Los Angelesse Lincoln Heightsi, kus seda 26. juunil lahkas kolm tundi koroner Lakshmanan Sathyavagiswaran.[180] Jacksoni perekonna nõudmisel korraldati ka teine lahang, mis võimaldas kiireid, ent piiratud tulemusi.[181] Pärast esialgset lahkamist ütles Los Angelese koroner Craig Harvey, et lahkamisel ei ilmnenud märke traumast ega kuritööst. 28. augustil 2009 kuulutas Los Angelese maakonna koroner surma mõrvajuhtumiks.[182][183] Vahetult enne surma oli Jackson võtnud ihuarsti Conrad Murray soovitusel propofooli ja kaht ärevusevastast bensodiasepiini: lorasepaami ja midasolaami.[184][185] Jackson maeti 3. septembril 2009 Forest Lawn Memorial Parki surnuaeda.[186] Conrad Murrayle esitati 8. veebruaril 2010 süüdistus ettekavatsemata tapmises.[187][188] Ülemaailmsete fännide austusavaldused Forest Lawn Memorial Parkis Jacksoni esimesel surma-aastapäeval 25. juunil 2010, Jacksoni esimesel surma-aastapäeval, tulid fännid tervest maailmast Los Angelesse Forest Lawn Memorial Parki talle austust avaldama. Paljud tõid kaasa päevalilli või mälestusesemeid. Haual käisid ka Jacksoni pereliikmed ja lähedased sõbrad.[189][190] Indiana osariigis Garys avas Michael Jacksoni ema Katherine poja lapsepõlvekodu õuel graniidist mälestusmärgi. Õhtul mälestati Jacksonit sealsamas küünlavalgel lauluga "We Are the World".[191][192] 26. juunil toimus Los Angelese politseijaoskonna mõrvauurimisosakonna ees, vanas Parker Centeri majas, protestimarss ja anti üle tuhandete inimeste allkirjaga petitsioon, milles nõuti õiglust ja karmimat karistust Murrayle.[193][194] Samal päeval toimus ka The Jackson Family Foundationi ja Voiceplate'i korraldatud üritus "Forever Michael", mis tõi kokku Jacksoni pereliikmed, kuulsused, fännid, toetajad ja kogukonna, et ülistada ja austada tema pärandit. Osa ürituse tuludest läks Jacksoni lemmikutele heategevusorganisatsioonidele. Katherine esitles ka oma uut raamatut "Never Can Say Goodbye".[195] 7. novembril 2011 mõisteti Murray Los Angelese kohtus süüdi ettekavatsemata tapmises ja 29. novembril 2011 määrati talle 4-aastane vanglakaristus.[196][197] Pärast kaheaastast vangistust sai kardioloog Conrad Murray 2013. aastal vabaks.[198] ÄriRedigeeri Aastal 1984 pani Robert Holmes à Court müügile ettevõtte ATV Music Publishing, millel olid autoriõigused rohkem kui 4000 laulule, sealhulgas ka Northern Songsi kataloogile, mis sisaldas enamikku ansambli The Beatles salvestatud Lennon–McCartney teostest.[199] Jackson hakkas muusikakataloogide omamise vastu huvi tundma pärast koostööd Paul McCartneyga 1980ndate alguses: Jackson sai teada, et McCartney teenis teiste kirjutatud laulude pealt umbes 40 miljonit dollarit aastas.[200] Aastal 1981[201] pakuti McCartneyle ATV muusikakataloogi 20 miljoni naelsterlingi eest.[200][202] McCartney jutu järgi võttis ta ühendust Yoko Onoga ja tegi talle ettepaneku osta see ühiselt, jagades summa pooleks, kuid Ono arvas, et nad saaksid selle osta poole väiksema summa eest.[200][202] Et nad ühist ostu ei teinud, loobus McCartney pakkumisest, sest ta ei tahtnud olla biitlite laulude ainuomanik.[201][202] 1984. aasta müügiläbirääkimistel ütles üks Holmes à Courti esindaja: "Olime andnud Paul McCartneyle ostueesõiguse, aga Paul seda seekord ei tahtnud."[203] Samuti kinnitas üks McCartney advokaat Jacksoni advokaadile John Brancale, et McCartney ei olnud ülepakkumise tegemisest huvitanud: ta olevat öelnud, et see on liiga kallis.[200][201] Küll aga tegid pakkumisi muud ettevõtted ja investorid. Septembris 1984 sai Jackson Branca käest esimest korda müügist teada ja saatis 20. novembril 1984 46 miljoni dollari suuruse pakkumise.[199] Jacksoni agendid arvasid, et nad olid kokkuleppe sõlmimisele lähedal, kuid ikka ja jälle ilmus välja uusi ülepakkujaid ja tekkis uusi vaidlusküsimusi.[199] Mais 1985 katkestasid Jacksoni esindajad läbirääkimised, olles kulutanud nelja kuu jooksul ostueelsele analüüsile ja läbirääkimistele üle miljoni dollari.[199] Juunis 1985 said Jackson ja Branca teada, et Charles Koppelmani ja Marty Bandieri The Entertainment Co. oli sõlminud Holmes à Courtiga eellepingu, et osta ATV Music 50 miljoni dollari eest.[199] Augusti alguses võtsid Holmes à Courti esindajad Jacksoniga ühendust ja läbirääkimised jätkusid. Jackson tõstis oma pakkumise 47,5 miljoni dollari peale, mis võeti vastu, sest ta oli võimeline tehingu kiiremini lõpule viima, kuna ostueelne analüüs oli tehtud.[199] Ta leppis kokku, et läheb Holmes à Courtile Austraaliasse külla ning osaleb heategevusüritusel Channel Seven Perth Telethon.[199][203] Jacksoni ATV Musicu ost vormistati lõplikult 10. augustil 1985.[199] 1988. aasta märtsis ostis Jackson Californiasse kinnisvara, mille nimetas Neverlandi rantšoks ja mille eest maksis erinevatel andmetel 16,5–30 miljonit dollarit. 2003. aastal oli rantšo väärtus umbes 100 miljonit dollarit.[19][72]. 1995. aastal ühendas Jackson oma ATV Music kataloogi Sony muusika kirjastamise osakonnaga, luues Sony/ATV Music Publishingi. Jackson säilitas poole firma omandist, teenides algul nii 95 miljonit dollarit kui ka õigused rohkematele lauludele.[118][204] 2007. aasta kevadel ühendasid Jackson ja plaadifirma Sony jõud, et osta veel üks muusikakirjastamisfirma: Famous Music LLC, mille omanik oli enne Viacom. See leping andis talle õigused Eminemi, Shakira, Becki ja teiste artistide lauludele.[205] 2008. aasta sügisel ähvardas investeerimisfirma Fortress Investments sulgeda Neverlandi rantšo, mida Jackson kasutas miljonitesse dollaritesse ulatuvate laenude tagatisena. Kuid Fortress otsustas Jacksoni võla müüa Colony Capital LLC-le. Novembris läks Neverlandi rantšo Sycamore Valley Ranch Company LLC omandisse; tegu oli Jacksoni ja Colony Capital LLC ühisettevõttega. Leping vabastas Jacksoni võlast ja väidetavalt sai ta isegi 35 miljonit dollarit kasumit. Oma surma ajal oli Jacksonil ikka osalus Neverland/Sycamore Valleys, kuid pole teada, kui suur see osa oli.[206] 2008. aasta septembris alustas Jackson läbirääkimisi Julieni oksjonimajaga, et näitusele ja oksjonile välja panna suur mälestusesemete kollektsioon, umbes 1390 eset. Oksjon pidi aset leidma 22. ja 25. aprilli vahel.[207] Esemete näitus avati plaanipäraselt 14. aprillil, aga tegelik oksjon jäeti Jacksoni palvel ära.[208] HeategevusRedigeeri Filantroobina annetas ja kogus Jackson heategevuseks sadu miljoneid dollareid ning toetas kümneid heategevusorganisatsioone.[209][210] 2000. aastal märgiti tema tegevus ära ka Guinnessi rekordite raamatus, nimetades Jacksonit kõige rohkem heategevusorganisatsioone toetanud popstaariks.[211] Kokku toetas ta 39 heategevusorganisatsiooni.[212] Michael Jackson Valge Maja lõunaportikuse ees koos president Ronald Reagani ja esimese leedi Nancy Reaganiga 1984. aastal 14. mail 1984 võttis Jackson Valges Majas president Ronald Reaganilt vastu auhinna selle eest, et ta toetas heategevusorganisatsioone, mis aitavad inimestel üle saada alkoholi- ja narkosõltuvusest.[213] Jackson annetas heategevuseks kogu 1984. aasta kontserditurneelt Victory Tour saadud tulu (umbes 8 miljonit dollarit).[214] Jacksoni kõige tuntum heategevusprojekt on 1985. aastal koos Lionel Richiega kirjutatud laul "We are the World", mille abil koguti miljoneid dollareid näljahäda leevendamiseks Aafrikas.[209] 1985–1990 annetas Jackson 500 000 dollarit United Negro College'i fondile ja kogu tema singli "Man in the Mirror" tulu läks heategevuseks.[215][216] Pärast Ryan White'i surma osales Jackson aktiivselt kampaaniates, mis suurendasid teadlikkust HIV-st ja AIDS-ist. Tegu oli tol ajal endiselt vastuoluliste teemadega. Jackson palus avalikult president Bill Clintonit, et valitsus jagaks rohkem raha HIV-i ja AIDS-iga tegelevatele heategevusorganisatsioonidele ning nende haiguste uuringuteks.[217][218] Jackson külastas mitut Aafrika riiki, sealhulgas Gabonit ja Egiptust. Gabonis tervitasid teda 100 000 inimest, kes hoidsid plakateid kirjaga "Tere tulemast koju, Michael". Elevandiluurannikul kroonis kohalik hõimupealik Jacksoni suure tseremoonia saatel Kuningas Saniks.[219] Nagu kogu tema ülejäänud elugi, põhjustasid ka Jacksoni heategevusprojektid poleemikat.[209] 1992. aastal asutas Jackson heategevusorganisatsiooni Heal the World Foundation, mis korraldas eluraskuste käes kannatanud lastele reise Jacksoni rantšosse, kus asus ka neile ehitatud lõbustuspark. Samuti suunas see organisatsioon miljoneid dollareid üle kogu maailma, et aidata sõja, vaesuse ja haiguste käes kannatavaid lapsi. Kogu 1999. aasta juuni oli Jackson seotud eri heategevusüritustega. Ta ühines Luciano Pavarotti heategevuskontserdiga Itaalias Modenas. Üritust toetas mittetulundusühing War Child ja seal koguti miljoneid dollareid Kosovo ja endise Jugoslaavia Vabariigi põgenike ning Guatemala laste jaoks.[220] Samal kuul organiseeris Jackson Saksamaal ja Koreas mitu heategevuskontserti "Michael Jackson & Friends". Sellega olid seotud ka teised artistid, näiteks Slash, Scorpions, Boyz II Men, Luther Vandross, Mariah Carey, A. R. Rahman, Prabhu Deva Sundaram, Shobana, Andrea Bocelli ja Luciano Pavarotti. Tulud läksid Nelson Mandela lastefondile, Punasele Ristile ja UNESCO-le.[221] StiilRedigeeri MõjutajadRedigeeri Üks identsetest kujudest, mis paigutati üle kogu Euroopa, et reklaamida tuuri "HIStory" Jacksoni muusika juured on R&B-s, popis ja soulmuusikas. Teda on mõjutanud sellised muusikud nagu Little Richard, James Brown, Jackie Wilson, Diana Ross, David Ruffin, Gene Kelly, Fred Astaire, Sammy Davis, Jr., The Isley Brothers, Bee Gees ja West Side Story tantsijad, kellele ta avaldas austust videotes "Beat It" ja "Bad".[222] Koreograaf David Winters, kes kohtus ja sõbrunes Jacksoniga 1971. aastal Diana Rossi televisiooni erisaates "Diana!" (mis oli ka Jacksoni esimene sooloesinemine eraldi The Jackson 5-st), on öelnud, et Jackson vaatas West Side Storyt peaaegu igal nädalal ning see oli tema lemmikfilm.[223][224][225] Little Richardil oli Jacksonile suur mõju[226][227], kuid enim inspireeris Jacksonit James Brown. Browni kohta on ta öelnud: "Juba väikese lapsena, hiljemalt 6-aastasena äratas mind ema olenemata kellaajast, kui ma magasin, või mida iganes ma tegin, ning kutsus mu teleri ette, et näeksin meistrit tegutsemas. Ja kui ma nägin teda liikumas, olin hüpnotiseeritud. Ma ei olnud kunagi näinud kedagi esinemas nagu James Brown, ning siis ma teadsin, et just seda tahan ma kogu oma ülejäänud elu teha. See kõik on tänu James Brownile."[228] Noor Michael Jackson võlgnes oma vokaaltehnika suuresti Diana Rossile. Oktoobris 1969 otsustati, et Jackson hakkab elama Rossi juures. Jackson on hiljem öelnud: "Ma õppisin teda hästi tundma. Ta õpetas mulle nii palju. Tavatsesin lihtsalt nurgas istuda ja vaadata, kuidas ta liigub. Ta oli kunst liikumises. Ma analüüsisin, kuidas ta liikus, kuidas ta laulis – teda tema loomulikus olekus." Jackson ütles talle: "Ma tahan olla täpselt sinu moodi, Diana." Ross vastas: "Ole lihtsalt sina ise."[229] Jackson võlgnes osa oma stiilist, eriti hüüatuse "oooh" kasutamise Rossile. Noorest peale katkestas Jackson sageli lauluridu ootamatu hüüatusega "oooh". Diana Ross oli seda efekti kasutanud mitmes oma The Supremesiga salvestatud laulus.[230] Muusika ainestik ja žanridRedigeeri Erinevalt paljudest teistest artistidest ei kirjutanud Jackson oma laule paberile. Ta laulis makilindile, kusjuures laulusõnad olid tal peas.[231] Mitmes laulus, nagu "Billie Jean", "Who Is It" ja "Tabloid Junkie", Jackson beatbox'is, jäljendades nii suu abil muusikainstrumentide kõla ja eri helisid. Jacksoni meelest oli kergem trummi- või bassipartiid jäljendada, kui instrumenti ennast mängida. Mitmed kriitikud on öelnud, et Jacksoni eriline hääl võimaldas iga instrumendi kõla veenvalt jäljendada. Veebiväljaande Allmusic ajakirjanik Steve Huey nentis, et Jacksoni mitmekülgsus võimaldas tal soolokarjääri jooksul eksperimenteerida eri teemade ja žanritega.[232] Huey sõnul oli "Thriller" "Off the Walli" edasiarendus, kus tantsu- ja rokipalad olid agressiivsemad, samas kui popi- ja ballaadipalad olid pehmemad ja souli sugemetega.[232] Väljapaistvamad ballaadid olid "The Lady in My Life", "Human Nature" ja "The Girl Is Mine"; fungilood "Billie Jean" ja "Wanna Be Startin' Somethin'"; ning post-disko lood "Baby Be Mine" ja "P.Y.T. (Pretty Young Thing)".[232][233][234] Albumi nimilooga "Thriller" algas Jacksoni huvi üleloomulike nähtuste vastu – teema, mille juurde ta järgnevatel aastatel naasis.[232] 1985. aastal kirjutas Jackson koos Lionel Richiega heategevusliku singli "We Are the World", kusjuures tulevikus läbisid humanitaarsed teemad tema laulusõnu ja avalikku elu sageli.[232] Albumi "Bad" esiksingel "I Just Can't Stop Loving You" on tavaline armastusballaad; rokipalas "Dirty Diana" kujutas Jackson nn kiskjalikku armastajat; "Man in the Mirror" on hümnilik ballaad, mille sõnad räägivad pihtimustest ja lubadustest, ning "Smooth Criminal" käsitles narkootikumide ja gangsterite teemat. Veebiväljaande Allmusic esindaja Stephen Thomas Erlewine arvas, et album "Dangerous" näitab Jacksonit vastuolulise inimesena.[235] Ta märgib, et see album on mitmekesisem kui eelmine album "Bad", sest see meeldib urbanistlikule publikule ja meelitab ka keskklassi hümnidega, nagu näiteks "Heal the World".[235] Sellel Jacksoni albumil oli peateema esimest korda sotsiaalsed probleemid, näiteks "Why You Wanna Trip on Me" protesteerib maailmas leviva AIDS-i, kodutuse, narkootikumide ja näljahäda vastu.[236] Album "HIStory" loob paranoilise atmosfääri.[237] See keskendub raskustele, mida Jackson oli pidanud enne selle avaldamist üle elama. Lugudega "Scream/Childhood", "Tabloid Junkie" ja "You Are Not Alone" annab Jackson vastulöögi ebaõiglusele ja isolatsioonile, mida tunneb, ning suunab oma viha meedia vastu.[238] Album "Invincible" valmis Jacksoni koostöös produtsent Rodney Jerkinsiga.[232] See plaat koosneb urbanistlikust soulmuusikast ("Cry" ja "The Lost Children"), ballaadidest ("Speechless", "Break of Dawn" ja "Butterflies") ning hiphopi, popi ja R&B segust ("2000 Watts", "Heartbreaker" ja "Invincible").[239][240] Hääl ja laulustiilRedigeeri Jackson hakkas lauljana esinema varases lapsepõlves ning tema hääl ja laulustiil muutusid aja jooksul märgatavalt. Vahemikus 1971–1975 toimunud häälemurdega muutus Jacksoni hääleliik poisilikust sopranist kõrgeks tenoriks.[241] Kõige tõenäolisemalt muutus Michael Jacksoni hääl 1973. aastal, kui The Jackson 5 salvestas singlit "Dancing Machine".[242][243] Tuntud hääleseadja laulupedagoog Seth Riggsi sõnul oli Michael Jacksoni hääleulatus 3,6 oktavi, E – h² (Ameerika helikõrguste süsteemis E2 – B5). 1990ndatel lisandusid veel mõned alumised noodid, nii et hääleulatus kasvas 4 oktavini. Ta suutis laulda kõrgeid noote täis- ehk rinnahäälega. Tavalise hääletekitamisviisiga kättesaadavatele nootidele lisandus falsett. Jacksoni madal register oli meeldivalt ümar ja pehme. Jacksoni hääle parim omadus oli liikuvus, mis võimaldas laulda keerulisi melisme. Nii staccato's kui ka legato's lauldes jäi ta erksalt rütmitäpseks. Puudustena nimetatakse hääle nõrkust, lapselikkust ja vähest resoneerivust[244], eriti keskmisele ja kõrgele registrile võib ette heita õhukest tämbrit.[245] Jacksoni häält peetakse üheks erakordsemaks popmuusikas. Selle arendamise ja töökorras hoidmisega tuli järjekindlalt tegelda. Tuntud lauluõpetaja Seth Riggs töötas Michael Jacksoni häälega 32 aasta jooksul. Jackson pöördus tema poole 1978. aastal ja Riggs muutus peagi Jacksonile asendamatuks kolleegiks.[242][243] Seth Riggs meenutab, et nad kohtusid kuus korda nädalas, harjutades iga päev kaks tundi. Kontserditurneede ajal tehti hääleharjutusi kolm korda päevas: kell 12–13, seejärel 16–16.30 ja hääle lahtilaulmiseks vahetult enne seda, kui Jackson lavale astus: 20.15–20.30.[246] Michael Jackson kasutas enamasti hääleulatuse kõrgemat osa ning falsetti, lauldes harva noote, mille kirjapanekuks on vaja kasutada bassivõtit. 1973. aastal kasutas Jackson esimest korda n-ö vokaalse luksumise tehnikat laulus "It's Too Late to Change the Time" The Jackson 5 albumil "G.I.T.: Get It Together".[247] Seda tehnikat hakkas ta rohkem kasutama albumil "Off the Wall", eriti "Shake Your Body (Down to the Ground)" reklaamvideos.[21] 1970ndate lõpus ilmunud "Off the Walli" ajaks hinnati Jacksoni vokaaltehnikat kõrgelt. Ajakiri Rolling Stone võrdles tema häält Stevie Wonderi uneleva häälega, kirjutades muu hulgas: "Jacksoni sulgkerge tenorihääl on imekauni tämbriga. See läheb sujuvalt üle võrratuks falsetiks, mida laulja julgelt kasutab." Jacksonile oli omane sõnapaari "come on" vale hääldamine, mis kõlas kui "cha'mone" või "shamone".[248] Ajakiri Rolling Stone märkis albumi "Invincible" arvustuses, et 43-aastasena kasutas Jackson esinedes ikka suurepäraseid rütmipartiisid ja vibreerivat vokaalharmooniat.[249] Nelson George iseloomustab Jacksoni lauluhäält nii: "Graatsilisus, agressiivsus, urisemine, loomulik poisilikkus, falsett, pehmus – see kõik teeb temast suurepärase vokalisti."[250] EsinemisstiilRedigeeri Jackson kandis 1983. aasta märtsis legendaarsel telekontserdil "Motown 25: Yesterday, Today, Forever" omapärast musta litritega jakki ja võltsteemantidega golfikinnast. Ta demonstreeris esimest korda oma tulevast leivanumbrit – tantsukõndi moonwalk ('kuukõnd'), mida endine televarietee Soul Train tantsija ja ansambli Shalamar liige Jeffrey Daniel oli talle kolm aastat varem õpetanud. The Jacksonsi esinemist võrreldi Elvis Presley ja The Beatlesi esinemisega saates "The Ed Sullivan Show".[251] Anna Kisselgoff The New York Timesist kirjutas hiljem: Moonwalk, mille ta kuulsaks tegi, on hea metafoor tema tantsustiilile. Kuidas ta seda teeb? Tehnilises mõttes on ta suurepärane illusionist, tõeline miim. Tema võime hoida üht jalga sirgena, kui ta libiseb, sellal kui teine jalg on kõverdatud ja tundub astuvat, nõuab täpset ajastamist."[252] 1993. aasta jaanuaris tuli Jackson 27. Super Bowli poolajal ilutulestiku saatel lavale, seljas kulla ja musta värvi sõjaväevorm ning ees päikeseprillid, ja jäi pooleteiseks minutiks liikumatult käsi rusikas seisma. Seejärel eemaldas ta prillid ja esitas neli laulu: "Jam", "Billie Jean", "Black or White" ja "Heal the World". Etteaste oli väga edukas. PlaadidRedigeeri Vaata ka: Michael Jacksoni albumid, Michael Jacksoni singlid ja Michael Jacksoni videod Vaata ka: Jackson 5 plaatide loetelu "Got to Be There" (1972) "Ben" (1972) "Music & Me" (1973) "Forever, Michael" (1975) "Off the Wall" (1979) "Thriller" (1982) "Farewell My Summer Love" (1984) "Bad" (1987) "Dangerous" (1991) "HIStory: Past, Present and Future, Book I" (1995) "Invincible" (2001) KontserditurneedRedigeeri Bad World Tour (1987–1989) Dangerous World Tour (1992–1993) HIStory World Tour (1996–1997) This Is It (2009–2010) (jäeti ära) AuhinnadRedigeeri Vaata ka: Michael Jacksoni auhindade ja nominatsioonide loend Michael Jackson on võitnud sadu auhindu. Tähtsaimad neist on näiteks 22 Ameerika muusikaauhinda, 40 Billboardi auhinda, 7 Briti muusikaauhinda, 1 Kuldgloobus, 19 Grammyt, 13 MTV auhinda ja 12 Maailma muusikaauhinda.[253] EraeluRedigeeri Abielud ja lapsedRedigeeri Jackson abiellus Elvis Presley tütre Lisa Marie Presleyga 1994. aastal 1994. aasta mais abiellus Jackson Elvis Presley tütre Lisa Marie Presleyga. Nad kohtusid esimest korda 1975. aastal Las Vegases, kui seitsmeaastane Presley ühel Jackson 5-e esinemisel käis. Uuesti said nad kokku ühise sõbra kaudu.[254] Presley sõbra väitel algas nende täiskasvanulik sõprus 1992. aasta novembris Los Angeleses.[255] Nad suhtlesid telefoni teel iga päev. Kui 1993. aastal süüdistati Jacksonit lapse seksuaalses ärakasutamises, muutus Jackson sõltuvaks Presley emotsionaalsest toest. Presley oli mures Jacksoni tervise ja narkosõltuvuse pärast.[256] Presley sõnul uskus ta, et Jackson polnud midagi valesti teinud ja teda süüdistati alusetult. Presley on öelnud, et armus Jacksonisse, tahtis teda päästa ning tundis, et suudab seda teha.[257] Ta veenis Jacksonit sõlmima kohtuvälist kokkulepet ja minema taastusravile.[256] Jackson tegi 1993. aasta sügisel Presleyle telefoni teel abieluettepaneku. Ta küsis, kas Presley abielluks temaga, kui ta seda paluks.[256] Nad abiellusid salaja Dominikaani Vabariigis ja eitasid sündmust peaaegu kaks kuud.[258] Nende abielu oli Presley sõnul "abielupaari elu ... mis oli seksuaalselt aktiivne".[259] Sel ajal spekuleeris kõmuajakirjandus, et abielu oli võte Jacksoni maine parandamiseks.[258] Abielu kestis vähem kui kaks aastat ja lõppes rahumeelse lahutuslepinguga.[260] 2010. aastal Oprah'le antud intervjuus tunnistas Presley, et nende suhe kestis veel neli aastat pärast lahutust, mil nad olid kord koos ja läksid taas lahku, kuni Presley otsustas, et see peab lõppema.[261] 14. novembril 1996 kontserditurnee ajal abiellus Jackson Austraalias Sydneys ettevalmistamata tseremoonial oma pikaaegse sõbra nahaarsti Deborah Jeanne Rowe'iga. Rowe ootas sel ajal umbes kuuendat kuud paari esimest last. Algul polnud Rowe'il ega Jacksonil plaanis abielluda, aga Jacksoni ema veenis neid seda tegema.[262] Michael Joseph Jackson Jr (tuntud ka kui Prince) sündis 13. veebruaril 1997 ja tema õde Paris-Michael Katherine Jackson sündis aasta hiljem 3. aprillil 1998.[260][263] Paar lahutas 1999. aastal ja Jackson sai laste täieliku hooldusõiguse. Lahutus oli üsna rahumeelne, aga hilisema hooldusõiguse taotlusega ei jõutud kokkuleppele enne kui 2006. aastal.[264][265] Septembris 2006 kinnitasid nii Jackson kui ka tema eksnaine Debbie Rowe, et nad jõudsid laste hooldusõiguses kokkuleppele. Tingimusi ei avalikustatud kunagi. Jackson jätkas nende kahe lapse hooldajaks olemist.[265] 2002. aastal sündis Jacksoni kolmas laps Prince Michael Jackson II (hüüdnimega Blanket).[266] Lapse ema isik on teadmata, aga Jackson on öelnud, et tema laps on saadud kunstliku viljastamise teel, kasutades surrogaatema ja Jacksoni spermat.[264] 20. novembril 2002 näitas Jackson imikust poega Berliinis asuva hotelli Adlon rõdult fännidele. Ta hoidis last paremal käel, üle lapse näo oli õrnalt laotatud riie. Laps rippus lühikest aega üle neljanda korruse rõdu ääre, mis tekitas meedias laialdast kriitikat. Jackson vabandas hiljem intsidendi pärast, nimetades seda kohutavaks veaks.[267] Süüdistused laste seksuaalses ärakasutamisesRedigeeri  Pikemalt artiklis 1993. aasta lapse seksuaalse ärakasutamise süüdistused Michael Jacksoni vastu 1993. aasta suvel süüdistasid 13-aastane Jordan Chandler ja tema hambaarstina töötav isa dr Evan Chandler Michael Jacksonit lapse seksuaalses kuritarvitamises.[268][269][270] Chandlerite perekond nõudis Jacksonilt kahjutasu, kuid Michael Jackson keeldus maksmast. Jordan Chandler läks lõpuks politseisse ja ütles, et laulja oli teda seksuaalselt ära kasutanud.[271] Lindistati dr Chandleri juttu, kus ta arutas kavatsusi süüdistustega jätkata. Chandler ütles, et kui ta süüdistusega lõpuni läheb, siis võidab ta suurelt. "Pole mingit võimalust, et ma kaotan. Ma saan kõik, mida tahan, ja nemad on igaveseks hävitatud ... Michaeli karjäär saab läbi." Jordani ema oli siiski kindel, et Jackson polnud midagi valesti teinud.[270] Jackson kasutas hiljem seda lindistust väitmaks, et ta oli kadeda isa ohver, ja dr Chandleri ainus eesmärk oli lauljalt raha välja petta.[270] Sama aasta 20. detsembril otsis politsei Michael Jacksoni kodu läbi ja laulja pidi läbiotsimiseks lahti riietuma.[272] Jordan Chandler oli väidetavalt politseile andnud Jacksoni intiimsete kehaosade kirjelduse. Ta väitis, et laulja pleekinud suguti oli ümberlõigatud, kuid alasti läbiotsimine näitas, et see nii ei olnud.[273] Sama kinnitas 2009. aasta lahkamine.[274] Jacksoni sõbrad ütlesid, et laulja ei saanud kunagi täiesti üle alandusest, mis kaasnes alasti läbiotsimisega. Uurimiseks ei olnud piisavalt tõendeid ja süüdistust ei esitatud.[275][276] Jackson kirjeldas läbiotsimist emotsionaalses avalikus teadaandes ja kinnitas enda süütust.[268][272][277] 1. jaanuaril 1994 sõlmis Jacksoni kindlustusfirma Chandlerite perega kohtuvälise kokkuleppe ning neile maksti 22 miljonit dollarit. Santa Barbara ja Los Angelese maakonna vandemeeste kogu saadeti 1994. aasta 2. mail laiali, ilma et Michael Jacksonile oleks süüdistust esitatud.[278] Chandlerite pere lõpetas kriminaaluurimisega koostöö 6. juulil 1994.[279][280] Kohtuvälise kokkuleppe dokumendid ütlesid sõnaselgelt, et Jackson ei ole midagi valesti teinud ja et ta ei ole vastutav. Chandlerid ja nende pereadvokaat Larry Feldman kirjutasid sellele alla ilma mingite vastuväideteta.[281] Chandlerite advokaat ütles ka selgesõnaliselt, et tegu ei olnud maksmisega vaikimise eest.[282] Umbes kümme aastat pärast seda juhtumit, teise lapse seksuaalse ärakasutamise süüdistuste ajal, teatasid Jacksoni advokaadid, et 1994. aasta kokkulepe oli sõlmitud ilma laulja nõusolekuta.[279] 2002. aasta mai alguses lubas Jackson dokumentaalfilmi meeskonnal eesotsas briti meedianäo Martin Bashiriga ennast jälgida kõikjal, kuhu ta läks. Bashiri filmimeeskond oli Michael Jacksoniga ka Berliinis, kui toimus intsident, kus ta oma last üle rõduääre hoidis. Saade läks eetrisse 2003. aasta märtsis pealkirga "Elu koos Michael Jacksoniga" ja maalis lauljast erakordselt ebameeldiva pildi. Dokumentaalfilmi ühes eriti skandaalses stseenis hoidis Michael Jackson noore poisi käest kinni ja arutas ööbimise korraldamist.[283] Kohe kui dokumentaalfilm eetrisse läks, alustas Santa Barbara maakonna prokurör kriminaalmenetlust. Seoses filmis näidatud 13-aastase poisi juhtumiga arreteeriti Jackson 2003. aasta novembris. Lauljale esitati seitse süüdistust lapse ärakasutamises ja kaks süüdistust uimastava aine annustamises.[283] Jackson eitas neid süüdistusi, öeldes, et ööbimised polnud mingil moel seksuaalset laadi. Kohtuprotsess Jacksoni üle algas 31. jaanuaril 2005 Santa Marias Californias ja kestis viis kuud, kuni mai lõpuni. 13. juunil 2005 mõisteti Jackson kõigis süüdistustes õigeks. [284][285] Pärast kohtuprotsessi kolis ta laialdase meediakajastuse saatel Pärsia lahe saareriiki Bahreini, kus oli Sheikh Abdullah' külaline.[286] Vaata ka: "Elu koos Michael Jacksoniga" ja Michael Jacksoni 2005. a kohtuprotsess Välimus ja tervisRedigeeri NäooperatsioonidRedigeeri 1979. aastal murdis Jackson tantsuharjutust tehes ninaluu. Fikseeriva operatsiooniga algas lõikuste ja paranduste jada, mille põhjuseks Jackson ka aastakümneid hiljem ütles, et esimene lõikus lihtsalt ebaõnnestus ja opereerida tuli uuesti. Michael ise kinnitas, et on teinud kaks näooperatsiooni, kuid tema fotosid vaadanud ilukirurgid arvavad, et Jacksonit lõigati 30–40 korda. Lahkamine näitas, et Jacksonile oli tehtud vähemalt 13 plastilist operatsiooni.[287] Doktor Wallace Goodsteini sõnul oli popstaar 1990ndatel korduvalt ka tema juures lõikustel käinud, lausa iga paari kuu tagant. Kliinikusse tuli Jackson alati õhtuti, kui enamik personalist oli lahkunud ning keegi poleks saanud tema kohalolekut märgata. Nahaarst Arnold Klein ütleb tagantjärele, et palus Jacksonil enesega eksperimenteerimine lõpetada, kuid mees olevat operatsioonitulemuste üle iga kord väga õnnelik olnud. Rohkesti on spekuleeritud põhjuste üle, mis Jacksoni ilukirurgiasõltlaseks muutsid. Seda on seostatud isa pilgetega Jacksoni lapsepõlves, Jacksoni sooviga olla õe La Toya või imetletud Diana Rossi sarnane, vastumeelsusega näha peeglis isa nägu, sooviga välja näha nagu naine, nagu murdeealine poiss või Peeter Paan.[288] Dr Deepak Chopra, kes sõbrustas Jacksoniga aastakümneid, on öelnud: "See, mida ta oma välimusega tegi, oli lugupidamise täielik puudumine iseenda vastu." [289] Vitiliigo ja luupus Jacksoni nahk, mis oli tema nooruses olnud helepruun, hakkas alates 1980ndate keskpaigast järk-järgult muutuma heledamaks. See muutus pälvis laialdast meediakajastust ja levisid kahtlused, et Jackson pleegitas oma nahka.[86] J. Randy Taraborrelli kirjutatud elulooraamatu järgi diagnoositi Jacksonil 1986. aastal vitiliigo ja luupus. Vitiliigo on autoimmuunse geneesiga haigus, mille puhul autoimmuunreaktsioonide tagajärjel melanotsüüdid hävivad. Meedikute kinnitusel on see haigus midagi samasugust kui albinism. Melanotsüüdid ehk rakud, mis toodavad ja koguvad nahavärvi tekitavat ainet melaniini, hakkavad järjest hävima. Mida vähem melanotsüüte, seda rohkem valgeid laike nahale ilmub, ning lõpuks on inimene valiku ees: kas käia ringi laigulise näoga või peita ihuvead puudrikrohvi alla.[290] Nii vitiliigo kui ka selle ravi muutsid Jacksoni nahka heledamaks, mida ta omakorda rõhutas nahatooni ühtlustamiseks kasutatud kahvatu jumestusega. Vitiliigokahtlus sai kinnitust ka Jacksoni lahkamisel. Kehakaalu langemineRedigeeri 1980ndate alguses langes Jacksoni kehakaal märgatavalt. Jacksoniga kokku puutunud inimeste sõnul käis tal tihti pea ringi, mistõttu arvati, et ta põeb anoreksiat. 1993. aastal tunnistas Jackson, et tarbib regulaarselt ravimeid Vicodin, Xanax ja Ativan, põhjendades seda nii lapsepõlves saadud hingeliste traumade, pingelise töö kui ka tantsimisel saadud vigastustega. Lisaks lakkas ta söömast.[293] Jackson ise ütles, et oli väiksena paksude põskedega hästi toidetud laps. Suuremaks saades muutis ta oma toidusedelit, sest tahtis parem välja näha ja olla tervislik. Ta loobus rasvasest toidust ja hakkas taimetoitlaseks, mille tagajärjel muutus Jackson väga kõhnaks. Olukord läks isegi nii hulluks, et ta varises ühe kontserdi peaproovis kokku, misjärel soovitasid arstid tal hakata sööma natuke kala- ja kanaliha.[294] Kõik need jätkuvad ninamuutused, dramaatiline kaalukaotus, seejärel äkki tekkinud põsesarnad ja tätoveeritud silmajoon leidsid 1980ndatel kergemini sallimist. Mida aga mustanahaline publik Michaelile iial ei andestanud, oli pidevalt valgenev nahatoon. "Ainult Ameerikas saab juhtuda, et sünnid mustanahalise mehena ja lõpetad valge naisena," lõõbiti avalikkuses.[295] HapnikukamberRedigeeri 1986. aastal avaldas ajakiri National Enquirer esikaanel foto hapnikukambris lamavast Michaelist. Pealkiri oli "Michael Jacksoni veider plaan elada 150-aastaseks". Lugejaid taheti veenda selles, et vananemise kartuses magab Michael hapnikukambris. Jackson kinnitas, et see on puhas jama. Ta ütles, et ostis tõepoolest säärase aparaadi, kuid mitte enda, vaid põletushaavadega haigete jaoks. Michael kinkis hapnikukambri Brotmani meditsiinikeskusele-haiglale, kus kunagi tema enda põletushaavu oli ravitud. Kumu levis põhjusel, et Michael ronis vastostetud kambrisse ise sisse, et demonstreerida, kui mugav seal lamada on. Keegi tegi sellest foto, mis jõudis meediasse. Michael väitis 1993. aastal Oprah' telesaates, et pole hapnikukambris kordagi maganud ja oli šokeeritud, et temast nii mõeldi.[290] SõbradRedigeeri Jacksoni talendist olid vaimustuses nii filminäitlejad, kuningakodade liikmed kui ka riigimehed, tema muusikat hinnati ning sooviti tema sõber olla. Jackson oli loomult erak, kuid tema sõprade hulka kuulusid paljud kuulsused.[296] 1966. aastal sai Jacksoni mentoriks ja kauaaegseks sõbrannaks Diana Ross. Jacksoni sõprade hulka kuulus veel teisigi kuulsusi, nagu näiteks Elizabeth Taylor, Usher, Jamie Foxx, Quincy Jones, Brooke Shields, Madonna, Britney Spears ja Justin Timberlake.[297] Eriti lähedane oli ta printsess Dianaga. Nad kohtusid esimest korda 1988. aastal Wembley kontserdil. Kuni Diana surmani 1997. aastal kulutas Jackson temaga peetud telefonikõnedele tuhandeid dollareid kuus. Jackson on öelnud, et nad said rääkida kõigest, Dianal oli vaja rääkida kellegagi, kes teadis täpselt, mida ta läbi elas. Pärast Diana surma ütles Jackson: "See oli kõige kurvem sündmus, mida mul eales läbi elada on tulnud. See murdis mu südame. Ma lihtsalt nutsin ja nutsin."[296] Näitlejanna Elizabeth Taylor oli üks Jacksoni lähedasematest sõpradest. Temalt pärineb ka Jacksoni hüüdnimi Popikuningas. Taylor annetas Neverlandi loomaaiale elevandi ja abiellus rantšos oma seitsmenda abikaasa Larry Fortenskyga. Kui Jacksonit süüdistati laste seksuaalses ärakasutamises, siis Taylor esmalt kaitses Jacksonit, kuid nende sõprus katkes pärast 2005. aasta kohtuprotsessi. Nad ei rääkinud teineteisega enam kunagi, ainus erand oli Taylori 75. sünnipäev 2007. aastal.[296] Jacksoni lähedane sõber oli kunagi ka Uri Geller, kellele Jackson oli abielutõotuse uuendamisel 2001. aastal isameheks. Kuid nende sõprus purunes, kui Jackson tegi aasta hiljem väidetavalt Oxford Unionis antisemiitlikke märkusi.[296] Filmimogul Steven Spielberg, kes samuti kuulus Jacksoni sõprade hulka, on tema kohta öelnud nii: "Ma pole iialgi näinud kedagi Michaeli-sarnast. Ta on emotsionaalne lapstäht, kuid kontrollib end jäägitult. Vahel paistab ta muutuvat liiga dramaatiliseks, aga on kõik enne hoolega läbi mõelnud. Ta on oma karjääri ja valikute suhtes väga taibukas."[298] Jacksoni eluaegne sõber Lionel Richie oli laulu "We Are the World" kaasautor.[298]