Mary Celeste hülgamine

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

MARY CELESTE
Mary Celeste oli keset ookeani leitud Ameerika brigantiin, mille meeskond oli hüljanud, ehkki alus oli piisavalt merekõlblik, et kas või „maailmale tiiru peale teha”. Laeva nimi on pärast seda muutunud saladuslike kadumiste üldnimetuseks.
Aeg: 1872 Koht: Atlandi ookean Assoori saarte läheduses

Mary Celeste (tänapäeval kirjutatakse sageli vääralt Marie Celeste) alustas oma elukäiku 1860. aastal Nova Scotias Amazonina ning elas seejärel üle terve rea hädasid ja kurbmänge: ta sõitis madalikule, süttis põlema, käis läbi paljude kaptenite käe alt ning oli segatud mitmesse pankrotti ja surmajuhtumisse. Pärast madalikult päästmist sai ta 1868. aastal endale uue nime.
1872. aastal oli tema kapten Benjamin Spooner Briggs, kes oli ka aluse üks omanikest, ja novembri alguses lastiti Briggsi juhtimisel New Yorgis laevale 1701 vaati tööstuslikku piiritust, et viia see üle Atlandi ookeani Itaaliasse. Kapteniga olid sellel saatuslikul reisil lisaks seitsmele meeskonnaliikmele kaasas ka tema naine ja tütar. Kedagi nendest ei nähtud pärast lahkumist New Yorgist 5. novembril enam kunagi.

MEREL HÜLJATUD Täpipealt üks kuu hiljem ehk 5. detsembril märkas Briti laeva Dei Gratia meeskond Atlandi ookeanil Assooride lähistel triivivat alust. Selle purjed olid viletsas seisundis ja kui laeva meeskond hüüetele ei vastanud, saatis kapten Morehouse madruste salga asja uurima. Nad otsisid kogu laeva läbi, ent ei leidnud ainsatki elusat hinge. Laev ise oli tähelepanuväärselt merekõlblik. Ta oli küll kaotanud fokkmasti kaks alumist purje, mis olid raadelt puhutud, kuid teised purjed olid maha võetud, kokku pandud või heisatud. Osa taglasest oli katki või tuulest minema viidud ja mõned luugid olid pealt võetud ja kõrvale tõstetud, ent pealuugi kate oli senimaani liistudega kinnitatud. Trümmis ei loksunud kuigi palju vett, aga joogiveetankides oli seda palju ning suurem osa proviandist oli alles ja riknemata. Mingisugust põhjust laeva hülgamiseks ei olnud näha ja selgitust ei pakkunud ka logiraamat kapten Briggi kajutis. Viimane sissekanne oli niisugune: „Esmaspäev, 25. [november]. Kell viis ESE Santa Maria saar. Kell kaheksa saare idapoolne punkt SSW kuue miili [11 km] kaugusel.”

MARY CELESTE

All: Gravüür mahajäetuna leitud Mary Celeste’ist. Pange tähele, et suurem osa purjedest ja taglasest on heas seisukorras.

Oli ilmne, mis meeskonnaga vähemalt alguses juhtus: julla (tavaliselt pealuugile kinnitatud väike purjepaat) oli kadunud ja osa reelingust ühes pardas kõrvaldatud nähtavasti selleks, et jullat vette lasta. Laevalt puudusid ka kronomeeter, sekstant, veokiri ja navigatsiooniteatmik ehk teisisõnu need asjad, mis kiirel lahkumisel kaasa haarataks. Aga see tõi endaga lihtsalt kaasa palju suurema mõistatuse: mis sundis kaptenit täiesti merekõlblikku laeva keset ookeani maha jätma ning koos seitsme laevamehe ning oma naise ja kaheaastase tütrega pisikesse paati pugema?
Dei Gratia kapten Morehouse saatis väikesearvulise meeskonna Mary Celeste’i Gibraltarisse toimetama. Iseäranis laeva seisukorda ja puutumata lasti arvestades võisid kapten ja tema mehed loota külluslikule priisitasule. Kurval kombel paiskasid just nimelt need asjaolud Dei Gratia meeskonna süüdistuste, kahtlustuste ja kohtuliku uurimise keerisesse. Briti Gibraltari peaprokurör Frederick SollyFlood arvas loo üksikasju teada saades, et tegemist on kuriteoga. Esialgu oletas ta, et Mary Celeste’i meeskond jõi ennast lastist purju ning tappis kapteni ja tema perekonna, kuid selle teooria kummutas tõsiasi, et lastiks oli denatureeritud (keemiliste lisaainetega) piiritus, mis oleks põhjustanud enne joobe saabumist ägedaid haigusnähte. Seejärel pakkus Flood välja, et Morehouse ja tema meeskond on süüdi mõrvades ja piraatluses, ning ehkki nad vabastati lõpuks kõikidest kahtlustustest, olid Floodi veidrad hoiakud aidanud Mary Celeste’i mõistatusel laialt tuntuks saada. Loo võtsid üles ajalehed ja 1884. aastal pühendas Arthur Conan Doyle sellele jutustuse „Habakuk Jephsoni ülestunnistus”, mis oli tema üks esimesi kirjatöid ja sai väga populaarseks. Doyle kirjutas laeva nimeks ekslikult Marie Celeste ja kuigi tegemist on ilukirjandusega, on tema versiooni palju korratud kui ülevaadet tegelikest sündmustest.

MITTE ÜKSKI INIMMÕISTUS Ameerika Ühendriikide konsul Gibraltaris Horatio Sprague kirjutas 1887. aasta juulis: „Mary Celeste’i juhtum on jahmatamapanev, kuuludes nähtavasti selliste mõistatuste hulka, milles mitte ükski inimmõistus ei suuda piisavalt sügavale tungida, et seletada aluse hülgamist ning kapteni, tema pere ja meeskonna kadumist …” Inimmõistus on sellegipoolest püüdnud palju kordi sellesse mõistatusse tungida. Ekstravagantsemaid teooriaid kõrvale jättes (vt lk 91) on ilmne, et seletust ei vaja küsimus, kuidas meeskond laevalt lahkus – on selge, et nad istusid jullasse –, vaid miks lahkus? Eeldatavasti arvasid nad, et miski ähvardab laeva ja julla on kõige turvalisem variant. Piirituselast oli silmanähtav oht. Kui meeskond jõudis veendumusele, et alkoholiaurud on vaatidest lekkinud ning võivad iga hetk süttida ja plahvatada, jättis ta laeva maha.
Üks teooria oletab, et laev sattus kokku vesipüksiga ehk väikese tornaadoga, mis tekitas õhurõhu järsu languse teki kohal. Väikesed luugid võisid seetõttu üles paiskuda, pannes meeskonna uskuma, et süüdi on paisuvad alkoholiaurud (sellega oleks seletatav ka luukide asend). Ühtaegu võis rõhulangus viia rivist välja pilsivee mõõdiku, mis näitas ekslikult, et vesipüksis läbi raputatud laeva on voolanud väga suur kogus vett. Tänapäeva laevakaptenil David Williamsil on teooria, et Mary Celeste’i tabasid veealuse maavärina tekitatud lained, mis sundis kabuhirmus meeskonda laeva hülgama.
Oli siis põhjus milline tahes, aga meeskond tõttas jullat vette laskma ja selle pardale minema, peatudes ainult selleks, et kahmata kaasa põhilised navigatsiooniriistad. Kergendustunne nägemisest, et laev ei plahvata ega upu, pidi olema üürike, kuna neid Mary Celeste’i küljes hoidnud liin katkes miskipärast ja jättis nad merele hinge heitma. 1873. aasta 16. mail teatas üks Liverpooli ajaleht, et Hispaania rannikul uhuti randa kaks parve, millel olid nende külge seotud surnukehad ja Ameerika lipp. Kuigi tollal seda lugu ei uuritud, on oletatud, et tegemist oli Mary Celeste’i meeskonna maiste jäänustega. Laev ise elas veel rohkem kui kümme aastat ja ületas palju kordi Atlandi ookeani, kuigi säilitas ebaõnne toova aluse maine. 1885. aastal sõitis ta madalikule ning tema viimane omanik Gilman C. Parker põletas laeva kindlustuspettust toime pannes. Ehkki Parker pääses ühe vormivea tõttu süüdimõistmisest, avaldas Celeste’i needus vist temalegi mõju, sest ta suri vaese ja põlatuna.

Djatlovi kuru intsident

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

See insident toimus 1959. aastal, 2. veebruaril.

Tegemist on tõestisündunud looga.

Lugu räägib 9 inimese väga kummalisest surmajuhtumist.

1959 aasta veebruaris otsustasid algselt 10 liikmeline matkagrupp noori läbida 10 km raja Põhja-Uurali mäestikus. Raja raskusaste oli tähistatud numbriga 3, mis tähendab, et see oli üsnagi keerukas.

Matkagrupi juhi nimi oli Igor Alekseievich Dyatlov, kelle järgi ka see insident nime sai. Samamoodi sai tema järgi nime ka see mäekuru, kus nad hukkusid. 

1.veebruaril asus matkagrupp teele, kuid üks liikmetest jäi haigeks ja pidi seepärast alguspunkti naasma.

Nüüd oli alles vaid üheksa liiget. Arvan, et algne pettumus, mida haigeks jäänud liige tundis, asendus suure kergendustundega, kui ta sai teada, mis ülejäänud matkajatega juhtus.

9. liikmeline matkagrupp jätkas oma teekonda, kuigi ilmastikuolud olid väga kehvad ning sel ajal polnud ka varustus väga hea.

1. veebruaril läbisid nad mäekuru, kuid halva ilma tõttu kaldusid nad ka väga palju rajalt kõrvale. Seetõttu pidid nad jääma 2.veebruari õhtul laagrisse. Tegelikult asus poolteist km allamäge ka metsatukk, kus oleks olnud ohutum peatuda, kuid matkajad ei näinud seda.

Dyatlov oli oma lähedastega kokku leppinud, et saadab 12.veebruaril sihtpunktist telegrammi välja. Ta andis ka mõista maha jäänud liikmele, et kui retk venib oodatust pikemaks, ei tasu muretseda.

Kuid kui ka 20. veebruariks ei olnud matkajatelt mingit teadet tulnud, saadeti teele päästegrupid ja paar päeva hiljem ka helikopterid.

Matkajate šokeeriv laagripaik leiti alles 26. veebruaril.

Telgid olid noaga seestpoolt lahti lõigatud ning sisse olid jäetud kõik riided ja ka jalanõud.

Telki ümbritsesid 8 või 9 inimese jalajäljed, mis viisid umbes 500m allamäge, edasi olid jalajäljed lume alla mattunud.

Metsatuka äärest leiti ka 2 esimest surnukeha. Oli näha märke väikesest lõkkest ning keegi oli üritanud puu otsa ronida.

Hiljem leiti metsatukast, puu otsast veel 3 inimese surnukehad. Algselt kahtlustati alajahtumist kuid kui leiti viimased 4 surnukeha, muutusid tulemused sootuks.

Viimased surnukehad leiti 4 m sügavuselt lumekihi alt. Neil olid purunenud koljud ja rindkered ning mõnel puudusid isegi silmalaug, keel või huuled. Tehti kindlaks, et nende vigastused olid nii suured, nagu nad oleks veoauto alla jäänud.

(Arvan, et mõningatele neist pandi n.ö pildistamiseks riided selga.)

On ka teada, et juhtumi ööl oli Dyatlov'i kurus -25°.

Uurijad ja teadlased on teinud kindlaks, et tegemist oli kindlasti telkide juurest põgenemisega. Oli näha, et telgid olid tagantpoolt nugadega katki lõigatud.

On kahtlustatud nii lumelaviine, mäestike inimesi, metsloomi kui ka lumelaviine, kuid kuna matkajate vigastused olid niivõrd veidrad, ei sobi ka need ennetused juhtumiga kokku.

Siia maani pole teada, mille eest nad põgenesid ning miks nad olid sunnitud oma üleriided maha jätma ning paljajalu end telgist nugadega välja lõikama.

Djatlovi kuru intsidendiks nimetatakse üheksa suusamatkaja hukkumist teadmata põhjustel Põhja-Uuralis 2. veebruaril 1959. Hukkumiskoht nimetati hiljem matkajate rühmajuhi järgi Djatlovi kuruks (vene keeles Перевал Дятлова).

Igor Djatlovi juhitud kaugmatkajate rühm põgenes ööbimise ajal seletamata põhjusel telgist ja hukkus sellest kuni 1,5 kilomeetri kaugusel temperatuuril –30 °C. Mõnel surnukehal leiti kolju- ja roidemurde. Juurdluse andmetel teisi inimesi ümbruskonnas ei olnud. Juhtumi seletamiseks on esitatud mitmesuguseid teooriaid (laviin, põgenenud vangide kallaletung, manside rünnak nende pühal mäel viibijaile, sõjaväe eriüksuse rünnak, relvakatsetuspiirkonda sattumine, mõrvamine välisriigi luurajate poolt, keravälk, lumeinimese rünnak, metslooma (näiteks karu) rünnak, infraheli, ülitugev magnetväli, üleloomulik või maaväline jõud).

Enamik rühma liikmeid oli Uurali Polütehnilise Instituudi (praegu Uurali Riiklik Tehnikaülikool) üliõpilased või vilistlased.

• 
  
  

Rühma koosseis

• Igor Djatlov, sündinud 13. jaanuaril 1936, raadiotehnika 5. kursuse üliõpilane;
• Zinaida Kolmogorova, sündinud 12. jaanuaril 1937, raadiotehnika 5. kursuse üliõpilane;
• Ljudmilla Dubinina, sündinud 12. mail 1938, ehitusteaduskonna 4. kursuse üliõpilane;
• Aleksandr Kolevatov, sündinud 16. novembril 1934, füüsilise tehnoloogia 4. kursuse üliõpilane;
• Rustem Slobodin, sündinud 11. jaanuaril 1936, mehaanikateaduskonna vilistlane (1958), kombinaadi nr 817 insener Tšeljabinsk-40-s;
• Georgi Krivoništšenko (hüüdnimi Juri), sündinud 7. veebruaril 1935, ehitusteaduskonna vilistlane (1957), kombinaadi nr 817 insener Tšeljabinsk-40-s;
• Juri Dorošenko, sündinud 29. jaanuaril 1938, raadiotehnika 4. kursuse üliõpilane;
• Nikolai Thibeaux-Brignolles, sündinud 5. juulil 1935, ehitusteaduskonna vilistlane (1958), insener; (Tema isa oli Prantsuse kommunist, kes tapeti Stalini ajal);
• Semjon Zolotarjov (hüüdnimi Saša, selle järgi on vahel eesnimena antud Aleksandr); sündinud 2. veebruaril 1921, Valgevene NSV kehakultuuriinstituudi vilistlane (1950), Kourovski turismibaasi instruktor;
• Juri Judin, sündinud 19. juulil 1937, inseneri- ja majandusteaduskonna 4. kursuse üliõpilane; katkestas matka haigestumise (radikuliit) tõttu 28. jaanuaril ja jäi eemalviibijana grupist ainsana ellu, suri 27. aprillil 2013.

Juurdluse tulemused

• Kuus grupi liiget surid alajahtumise tõttu ja kolm grupi liiget vigastuste tõttu
• Ümbruskonnas ei viibinud teisi inimesi
• Telk lõigati katki seestpoolt
• Ohvrid surid 6 kuni 8 tundi pärast viimast söögikorda
• Kõik grupi liikmed lahkusid telgist ise omal jalal
• Vigastustesse surnute vigastused olid sellised, et neid ei saanud tekitada teised inimesed
• Mõnede hukkunute riietel leiti jälgi radioaktiivsest saastusest.
• Dubininal ja Zolotarjovil puudusid silmad, Dubininal oli ka puudu keel ja terve suu limaskest.

Igatahes oli, mis oli, see juhtum on igatahes väga veider ning ilmselt ei saa inimesed mitte kunagi päriselt teada, mis matkaseltskonnaga tegelikult juhtus. 

Amelia Earhart

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Mine otsikasti

Amelia Earhart
Sünninimi	Amelia Mary Earhart
Sündinud	24. juuli 1897 Atchison, Kansas, Ameerika Ühendriigid
Surnud	teadmata
Rahvus	ameeriklane

Amelia Mary Earhart (sündinud 24. juulil 1897; jäi kadunuks 2. juulil 1937) oli USA lennunduspioneere ja naisõiguste kaitsja.

Ta oli esimene naine, kes pälvis lennuväe teeneteristi (Distinguished Flying Cross) selle eest, et lendas 21. juulil (lend algas 20. juulil) 1932 esimese naisena üle Atlandi ookeani. Ta tegi muidki lennurekordeid ning kirjutas oma lennukogemustest raamatuid. Ta oli naispilootide organisatsiooni Ninety-Nines ('üheksakümne üheksandad') esimene president.

Earhart jäi ümbermaailmareisil 1937. aastal kadunuks keset Vaikset ookeani.

• 
  
  

Elulugu

Amelia Mary Earhart sündis USA Kansase osariigis Atchisonis. Kooliajal huvitus ta traditsioonilistest meestealadest, nagu juura, filmide tegemine, reklaamindus ja igasugused masinad. Esimese maailmasõja ajal asus tööle vabatahtliku meditsiiniõena Torontos. Õppis aasta Columbia ülikoolis peamiselt meditsiini.

1920. aasta detsembris võeti ta Californias kaasa 10-minutisele lennule. See sai tema elus otsustavaks pöördepunktiks. Juba jaanuaris 1921 hakkas ta õppima lenduriks. Oma esimese n-ö pärislennu tegi ta 1927. aastal. Ta tegutses Kinneri lennufirma müügiagendina Bostoni piirkonnas ja propageeris lendamist ajaleheartikleis. 1928. aastal võeti ta kaasa üle Atlandi lennule Newfoundlandilt Walesi. Samal aastal alustas ta pikemaid soololende, ületas esimese naispiloodina Põhja-Ameerika kontinendi idast läände ja tagasi.

1930. aastal sai temast USA Lennuspordiföderatsiooni ametnik, ta propageeris naislendurite jaoks eraldi rekordite arvestamist. Sel perioodil liitus ta naislendurite organisatsiooniga Ninety-Nines ja sai 1930. aastal selle presidendiks.

1931. aastal püstitas Earhart laenatud autožiirol naiste kõrguslennu maailmarekordi 6150 m (18 451 jalga) gürokopterite klassis. 1932. aastal lendas Earhart üksinda üle Atlandi. Lendu alustas ta 20. mail 1932 Newfoundlandilt ning ta tahtis lennata Pariisi nagu Charles Lindbergh viis aastat varem oma soololennul. Ligi 15 tundi kestnud lend lõppes siiski Põhja-Iirimaal karjamaal. Mõningaste vahedega järgnesid uued pikad soololennud: jaanuaris 1935 Hawaii saarelt Californiasse, Los Angelesest Méxicosse ja Méxicost New Yorki. Aastail 1930–1935 püstitas Earhart seitse naiste kiirus- ja kauglennu maailmarekordit.

Ümbermaailmalend

Kolmekümnendate keskel hakkas Earhart valmistuma ümbermaailmalennuks võimalikult ekvaatori lähedal. Selleks lennuks kohandati spetsiaalselt lennuk Lockheed Electra 10E, mille salongi paigutati täiendavad kütusepaagid. Kava oli lennata idast läände. Navigaatoriks pidi lennu alguses olema Harry Manning ning lennul Hawailt Howlandi saareni teiseks navigaatoriks suurte kogemustega Fred Noonan. Teekonna esimene etapp Oaklandist Honolulusse lennati 17. märtsil 1937. Lennuk vajas pärast seda tehniliste probleemide tõttu hooldust ning seetõttu suunduti Pearl Harbori. Sealt kolm päeva hiljem lendu alustades purunes lennurajal lennuki parempoolne telik ja selle rattarehv. Lennuk sai tõsiseid kahjustusi ja viidi laevaga tehasesse remonti.

Teine katse alustada lennuretke, tehti läänest itta, sest valdavate tuulte suund oli muutunud. Alles pärast ülelendu Oakland-Miami kuulutas Earhart, et alustab ümbermaailmalendu. Seekord oli lennuretkel kaasas ainult üks navigaator Fred Noonan. Miamist väljuti 1. juunil 1937. Rohkete vahemaandumistega lend Miamist Lõuna-Ameerika kirderanniku, Kesk-Aafrika, India, Indoneesia ja Austraalia kaudu Laeni Uus-Guineas kestis 29. juunini. Seniks oli lennatud 35 000 kilomeetrit. 2. juulil 1937 startisid Earhart ja Noonan Laest, et suunduda 4113 km kaugusel olevale Howlandi saarele. Nende lennuki viimane asukohateade tuli Nukumanu saarte lähedalt kui Howlandini oli jäänud lennata veel 2800 km. Nende lennukit oodati Howlandil ning oldi ka raadiosides, aga lennukile äsja monteeritud uue raadionavigatsiooniseadme abil ei suutnud Earhart ja Noonan määrata vajalikku lennusuunda ning nad alustasid Howlandi lähistel saare otsinguid põhja-lõuna suunas edasi-tagasi lennates. Nad võisid olla Howlandist kümmekonna kilomeetri kaugusel, kuid saar jäi siiski leidmata, pärast seda polnud neid eetris enam kuulda.

Kadunud lennuki ja inimeste otsinguid alustati rannavalvelaevaga, varsti liitusid otsingutega lähedalolevad mereväe laevad. Otsingud kestsid 19. juulini 1937, aga mingeid märke kadunud lennukist ega inimestest ei leitud. Otsinguid jätkas varsti Amelia Earharti abikaasa. 5. jaanuaril 1939 kuulutati Earhart surnuks. Tulutuks on jäänud ka kõik hilisemad otsingud. 1991. aastal leiti Nikumaroro atollilt lennuki alumiiniumpaneel, mis arvatakse pärinevat Earharti lennukilt. Kadunud Earharti lennuki otsingute jätkamisest Howlandi ja Nikumaroro lähistel pole loobutud senini.

Earharti ümbermaailmalendu kordasid samasugusel lennukil 1967. aastal Ann Dearing Holtgren Pellegreno koos kolme kaaslasega ning 1997. aastal Linda Finch.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Charles Manson

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Manson 2017. aastal

Manson 1968. aastal

Charles Milles Manson (sünninimi Charles Milles Maddox; 12. november 1934 Cincinnati, Ohio – 19. november 2017 Bakersfield, California) oli USA kurjategija, kes mõisteti 1971. aastal surma ja 1972. aastal eluks ajaks vangi Sharon Tate'i mõrva organiseerimise eest. Tema armuandmispalve lükati 12 korda tagasi. Viimasel korral lükati tema ennetähtaegselt vanglast vabastamise taotlus tagasi 11. aprillil 2012.

Mansoni ema oli tema sündimise ajal 16-aastane vaene ja vallaline Kathleen Maddox (1918–1973). Tema isa kohta puudusid andmed, arvati, et selleks oli mustanahaline armeekolonel Walker Scott (1910–1954). Varsti pärast poja sündi abiellus ema William Mansoniga, kes poisi lapsendas.

Kathleen oli alkohoolik. Ta olevat isegi kord müünud Charlesi õlle eest ühele lastetule kelnerile, kelle käest Charlesi onu Luther ta mõni päev hiljem tagasi võttis. 1939 mõisteti tema ema ja onu Luther süüdi röövis Charlestonis Lääne-Virginia osariigis. Luther suri 1949. aastal vanglas. Kuni ema vabanemiseni 1942. aastal elas Charles tema sugulaste juures McMechenis. Seejärel võttis ema Charlesi tagasi ning nad elasid odavates hotellitubades.

1947 proovis ema anda Mansoni kasuperesse, aga ei leidnud ühtki. Poiss elas Indianas internaatkoolis, põgenes sealt ja läks ema juurde, kes teda aga tagasi ei tahtnud. Charles ei läinud ka enam kooli tagasi, vaid hakkas elama tänaval, elatades end vargustest.

Jaanuaris 1955 abiellus ta 17-aastase Rosalie Jean Willisega, kes järgmise aasta jaanuaris sünnitas poja, Charles Manson juuniori, kes 1993. aastal end tappis. Poisi isa oli sel ajal vahistatud autovarguse pärast. Varsti pärast poja sündi lahkus Rosalie linnast oma poja ja ühe veoautojuhiga.

Manson oli vangis autovarguste, võltsimise, krediitkaardipettuste ja kupeldamise eest. 1960 sünnitas üks naine, keda Manson oli kupeldanud, talle teise poja Charles Luther Mansoni. 1968. aastaks oli ta juba pool elu (17 aastat) vanglas istunud. Sealjuures oli ta 1967 palunud vangla juhtkonnalt end mitte vabastada. Vangla juhtkonnad, kes pidid vange aeg-ajalt iseloomustama, andsid Mansonile harilikult väga halva iseloomustuse, pidades teda võimetuks vabaduses hakkama saama.

Manson õppis vanglas kitarrimängu 1930-ndate pangaröövlilt ja hakkas pärast vabanemist tegelema muusikaga. Edu teda küll ei saatnud, ent ta andis välja mitu albumit ja tema kirjutatud laule on kaverdanud teised muusikud.

1960-ndate lõpul sai ta San Franciscos ja Los Angeleses tegutseva Perekonna-nimelise rühmituse (Family) liidriks, kuhu kuulus sadakond inimest. Ise pidas ta ennast jumalaks ja kasutas oma esimese naise perekonnanime järgi nime Charles Willis Manson, mida sai tõlgendada sõnadena Charles' will is mans's son.

Manson kavandas hulga jõhkraid kuritegusid. Nende põhjused ei ole täpselt teada. Ise on ta alati eitanud oma süüd kõigis kuritegudes. Teda on seostatud 35 mõrvaga, millest enamik ei ole kohtusse läinud vähese tõestusmaterjali pärast või sellepärast, et kurjategijad juba olid vangis. Enamik mõrvu pandi toime 1969 (tuntuim ohver oli näitlejanna Sharon Tate) ja samal aastal vahistati hulk Perekonna liikmeid. 5 nendest tunnistati 25. jaanuaril 1971 süüdi ja 27. märtsil mõisteti surma. Surmanuhtlus muudeti 1972 eluaegseks vanglakaristuseks, kui Californias surmanuhtlus keelustati.

Perekonna vabadusse jäänud liikmed jätkasid mõrvade sooritamist. 13. novembril 1972 mõisteti 5 neist süüdi abielupaari mõrvamise eest.

Mansoni nimi on Ameerika popkultuuris kurjuse võrdkujuks. Ta sai aastas 60 000 kirja, paljud neist oma austajatelt.

Marilyn Manson võttis oma esinejanime Mansoni perekonnanime järgi. 

Charles Manson tegi ka muusikat. 

Charles Mansoni muusika: