Eesti Pätsi-Laidoneri Autoritaarse režiimi ajal

Autoritaarse režiimi aastad

​1934. aasta alguseks Eesti olukord paranes. Majanduskriisi kõrgpunkt oli ületatud tänu eelmisel suvel aset leidnud krooni devalveerimisele. Pikale veninud võitluse põhiseaduse muutmise ümber lõpetas vabadussõjalaste poolt pakutud eelnõu jõustumine. Eesseisvad riigivanema (see tähendab riigipea) ja parlamendi valimised lubasid loota sisepoliitilise pinge leevendumist.
​Nähes vabadussõjalaste suurt populaarsust ja olles mures enda väljavaadete pärast valimistel, teostasid riigivanema kandidaadid Konstantin Päts ja Johan Laidoner 12. märtsil 1934 üheskoos sõjaväelise riigipöörde. Väites, nagu oleksid vabadussõjalased kavatsenud vägivaldselt võimu haarata, lasid nad vangistada mitusada juhtivat vabadussõjalast ning sulgeda nende organisatsioonid ja häälekandjad. Ühtlasi kuulutati kuueks kuuks välja üleriigiline kaitseseisukord, keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused ning lükati edasi riigivanema ja Riigikogu valimised.
​Kui riigipöörde avalöök oli sihitud vabadussõjalaste vastu, siis sügisel asuti lammutama kogu senist riigikorda. 2. oktoobril 1934 lõpetati Riigikogu istungjärk ennetähtaegselt ning edaspidi ei lubatud parlamendil koguneda. Sellega juhatati sisse nn vaikiv ajastu. Kaitseseisukorda pikendati, erakonnad asendati riikliku ainupartei Isamaaliiduga ja kutsekodadega, ajakirjandus allutati tsensuurile ja mitmed väljaanded suleti, oluliste elualade (ametiühingud, omavalitsused, kirikud, kõrgkoolid jne) üle kehtestati riigi kontroll, uue režiimi vastased võeti politseilise jälgimise alla, parlamendi puudumise tõttu teostati seadusandlust riigivanema dekreetidega. Võim koondus riigivanem Pätsi, ülemjuhataja Laidoneri ja peaminister Kaarel Eenpalu kätte.
​1. jaanuaril 1938 jõustati uus põhiseadus, mis legaliseeris senise valitsemispraktika, muutes mitmed kaitseseisukorrast tulenenud ajutised kitsendused alalisteks ning vähendades rahva osalust riigi juhtimisel. Jätkuvalt püsisid kaitseseisukord, tsensuur ja riigi kontroll, poliitiline tegevus jäi keelatuks, olulised seadused anti dekreetidena. Põhiseaduse alusel loodud presidendi ametikohale valiti Konstantin Päts, uus kahekojaline Riigikogu osutas presidendile kuulekaks, samuti nagu valitsuski, mille püsimine olenes presidendi tahtest.

SUVITAJAD HAAPSALUS

​Majanduslikus mõttes oli vaikiv ajastu edukas, ehkki edu tulenes ennekõike soodsast konjunktuurist maailmas, mitte uue režiimi olemusest. Ent riigi jõuline sekkumine majandusellu tõotas pikemas perspektiivis tekitada uusi probleeme laieneva riigistamise, riigiettevõtete ebaefektiivsuse, kõrge maksukoormuse, palkade allasurumise, põllumeeste ulatusliku subsideerimise jms läbi. Tavakodanik tajus neil aastail ennekõike siiski elu paranemist ja elukvaliteedi tõusu. Pätsi poliitika põhines parempoolsel nn rahvusühtsuse ideel, mis rõhutas eestlaste ühtehoidmist, hoolimata nende haridustasemest, ametikohast ja jõukusest. Neid vaateid levitati Riikliku Propaganda Talituse kaudu, mis muuhulgas korraldas ka vastavaid rahvuslikke massikampaaniaid. Peamiselt nendel põhjustel kindlustas Pätsi autoritaarne režiim rahva enamuse toetuse ning mingit arvestatavat opositsiooni riigis välja ei kujunenud.

KONSTANTIN PÄTS KÕNET PIDAMASK. PÄTSI KÕNE 23. VEEBRUARIL 1938

​Suurimad ohud Eestile lähtusid väljast, sest rahvusvaheline olukord teravnes 1930ndate teisel poolel kiiresti. Tõsiseks ohuallikaks nii maailmarahule kui ka Eesti iseseisvusele kujunesid stalinlik Nõukogude Liit ja hitlerlik Saksamaa, mis mõlemad tugevnesid sõjaliselt ja muutusid järjest agressiivsemaks. Samaaegselt ilmnes Rahvasteliidu ja demokraatlike riikide suutmatus rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Rahvusvahelisi kokkuleppeid Eesti julgeoleku tagamiseks sõlmida ei õnnestunud – selleks Eesti välispoliitikal jõudu ei jätkunud ja maailm huvitus Eesti (nagu ka Läti ja Leedu) muredest liialt vähe. Säärastes oludes loodeti Eesti iseseisvust kindlustada ettevaatliku balansseerimisega Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Paraku oli see võimalik vaid seni, kuni kaks agressorit omavahel väikeriikide osas kokku ei leppinud. 1939. aasta Molotovi–Ribbetropi paktiga määrati Eesti Nõukogude Liidu huvisfääri ning sunniti sõjaliste ähvarduste abil allkirjastama baaside leping, mis nõrgendas tuntavalt Eesti Vabariigi suveräniteeti ning viis lõpuks Eesti iseseisvuse kaotamiseni.

Eesti suure majanduskriisi ajal

Suure Kriisi aastad

​1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis jõudis Eestisse aasta hiljem. Hinnalangus, sisseveopiirangud ja keelutollid maailmaturul ning siseturu kokkukuivamine tabasid valusalt nii põllumajandust kui ka tööstust. Kriisiaastail vähenes toodangu koguväärtus põllumajanduses 45% ja tööstuses 20%. Ekspordi järsk pidurdumine mõjutas negatiivselt Eesti väliskaubandust ning üleilmsed finantsvapustused tabasid raskelt ka riigi rahandust. Eriti rängalt mõjus inglise naelsterlingi ja paljude teiste välisvaluutade devalveerimine. Riigikogus puhkesid ägedad vaidlused krooni kursi üle, kuid selle langetamist ekspordivõimekuse tõstmise huvides ei mõistetud pikka aega. Kiiresti langes elukvaliteet, vähenesid sissetulekud, plahvatuslikult kasvas tööpuudus. Abinõud, mida kriisist väljumiseks rakendati, tõid vaid osalist leevendust.
​Majandusolukorra halvenemisega kaasnes elanikkonna rahulolematuse kasv. Rahvas süüdistas kõigis hädades poliitikuid, erakondi, parlamenti ja valitsust. Süüdistustest haarasid kinni ka poliitikud ise, asudes mustama oma poliitilisi vastaseid. See kõik muutis sisepoliitilise olukorra ebastabiilseks. Stabiilsust püüti suurendada erakondade arvu vähendamisega, kuid kriisioludes ühendatud parteid ei pidanud ajaproovile vastu ja parlamendi killustatus koguni suurenes. Koalitsioonide kokkuseadmine muutus järjest raskemaks, valitsuskriisid venisid pikemaks ja valitsuste eluiga lühenes – kahe aastaga (1931–33) vahetus kuus kabinetti.
​Sellises olukorras tekkis rahva seas ihalus kindlakäelise riigimehe järele, kes lõpetaks poliitikute omavahelise kemplemise ja lööks kõva käega korra majja, sh taastaks majanduskriisile eelnenud elatustaseme. Taolist iha süvendasid nii eeskujud välismaalt, kus autoritaarne valitsemisviis üha laiemalt levis, kui ka mõnede juhtivate poliitikute käitumine, kes kinnitasid, et kõigis hädades on süüdi põhiseadus, mis jättis loomata presidendi ametikoha. Põhiseaduse muutmist, laialdase võimuga presidendi valimist, parlamendi mõjujõu kärpimist ja valitsuse tegevusvõimaluste laiendamist asus esimeste hulgas propageerima mitmekordne riigivanem Konstantin Päts.
​Eriti jõuliselt toetas neid ideid Vabadussõja veteranide ühendusest välja kasvanud ja kiiresti politiseerunud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit. Vastandades end nn vanadele erakondadele ning süüdistades seniseid juhte riigi huvide eiramises ja omakasu tagaajamises, koondas liit enda selja taha rahulolematute enamiku, kujunedes seniolematult arvukaks ja mõjukaks rahvaliikumiseks. Vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse eelnõu saavutas oktoobris 1933 toimunud rahvahääletusel üliveenva võidu. Uus põhiseadus asendas senise parlamentaarse valitsemisviisi riigipea ainuisikulise võimuküllusega ning lõi võimaluse autoritaarse režiimi kehtestamiseks.

Eesti parlamentaarse demokraatia ajal

Parlamentaarse demokraatia aastad

​1917. a Vene revolutsioonidest alguse saanud sündmuste ahel viis Vabadussõja (1918-1920) kaudu iseseisva Eesti Vabariigi loomiseni. Esmakordselt ajaloo jooksul oli eestlastel oma riik, mida esindusdemokraatia kaudu juhtis eesti rahvas ise. Eesti oli paljurahvuseline riik, kus peale põhirahvuse eestlaste elas venelasi, sakslasi, rootslasi, juute jt, kokku umbes 1 miljon elanikku. Märkimisväärne hulk eestlasi elas ka väljaspool Eesti Vabariiki, kõige rohkem NSV Liidus.
​Eesti riigikorra määras kindlaks Asutavas Kogus 15. juunil 1920 vastu võetud põhiseadus. Ajastule omaselt ning iseseisvunud rahva idealismist lähtuvalt oli tegemist tähelepanuväärselt liberaalse põhiseadusega. Eesti oli parlamentaarselt valitsetav demokraatlik vabariik, kus kõrgeim võim kuulus rahvale: seadusandliku võimu kandja oli Riigikogu - sajakohaline rahvaesindus. Täidesaatvat võimu teostas parlamendi ees poliitilist vastutust kandev valitsus eesotsas riigivanemaga. Põhiseaduse üks omapärasid oli selles, et riigipea (presidendi) ametikohta ette ei nähtud: riigivanem, kelle õlul olid ka mõned riigipea esindusfunktsioonid, täitis eelkõige peaministri ülesandeid.
​Vastloodud vabariigi haldusjaotus (vallad ja maakonnad) ning riiklik sümboolika põhines ajaloolistel traditsioonidel.

ROOTSI KUNINGAS TALLINNAS

​Eesti rahvusvaheline seisund kindlustus 1921. aastal, mil pälviti de jure tunnustus maailma juhtivatelt riikidelt . Samal aastal sai Eestist Rahvasteliidu täieõiguslik liige. Enamiku välisriikidega kujunesid normaalsed või isegi sõbralikud suhted. Erilaadne oli suhe kommunistliku NSV Liiduga: teravast ideoloogilisest vastasseisust hoolimata oldi majandussuhetes pragmaatilised, sest rahvusvahelises isolatsioonis olev NSV Liit vajas hädasti väljapääsu maailmaturule ja noor Eesti riik vajas hädasti sissetulekuid, mida transiitkaubanduse vahendajana õnnestus ka teenida.
​1920. aastatel mõjutas Eesti poliitilist elu erakondade rohkus: tavapäraselt kuulus Riigikokku kuus suurt ning neli kuni kaheksa väikest erakonda. Säärase killustatuse tõttu oli ainumõeldav moodustada koalitsioonivalitsusi, mis enamasti koosnesid nelja–viie erakonna esindajatest. Sellest tulenevalt suudeti valitsuse moodustamisel kokku leppida vaid üldistes põhimõtetes. Konkreetsemate küsimuste lahendamisel olid lahkhelid kergelt tulema ja seetõttu olid koalitsioonid ebastabiilsed - valitsuste keskmine eluiga jäi veidi alla 11 kuu.

EESTI RAHATÄHED

​Noor riik osutus siiski üllatavalt haldussuutlikuks ja ka majandust suudeti arendada edukalt, mis tugevdas riigi stabiilsust. Juba 1918. a võeti kasutusele oma rahvuslik vääring, Eesti mark (1928 asendati Eesti krooniga). Murrangulise tähenduse omandas maareform, mis jättis aastasadu valitsenud baltisaksa vähemuse ilma nii majanduslikust kui ka poliitilisest ülemvõimust ning kasvatas kümnete tuhandete uute talude loomise abil riigile lojaalsete väikemaaomanike arvu. Tööstus ja kaubandus edenesid samuti kiiresti, kuigi kaubanduse liigne orienteerumine Vene turule ning üliliberaalne krediidipoliitika tõid aastail 1923–24 ajutise tagasilöögi. Oma roll oli ka Nõukogude Venemaa kulla vahendamisel Läände (1920-1922), mis oli ülikasumlik, kuid lühiajaline avantüür. Kriisist saadi üle rahandusminister Otto Strandmani uue majanduspoliitikaga: tööstust unarusse jätmata hakati eeskätt tähtsustama põllumajandust, orienteeruti senisest tunduvalt enam lääne turgudele, aga samuti Eesti enda vajadustele. 1920. aastate lõpuks integreerus Eesti edukalt Euroopa majandusruumi.

KORPORANDID TARTU ÜLIKOOLI EES

​Rõhku pandi eestikeelse rahvuskultuuri väljaarendamisele. Suurt tähelepanu pöörati humanitaarteadustele (eestikeelse oskussõnavara arendamine, ajalugu, etnograafia, majandusgeograafia jm). Esmakordselt sai võimalikuks eestikeelse hariduse omandamine algkoolist kõrgkoolini ning Tartu ülikoolist kujunes rahvusülikool. Samal ajal tagati vähemusrahvustele omakeelne üldharidus ja kultuurautonoomia, erilist tähelepanu pöörati valdavalt vene elanikkonnaga piirialade integreerimisele, soodustati eestlaste repatrieerumist Nõukogude Venemaalt.

EESTI-NÕUKOGUDE PIIRIPUNKT

​Peamine riikliku ebastabiilsuse tegur 1920. aastate algul oli kommunismioht. See ei tulenenud mitte kommunistliku ideoloogia ja liikumise mõjukusest Eestis, vaid asjaolust, et väheste kohalike kommunistide seljataga seisis Nõukogude Liit koos Kominterniga, kes finantseeris heldelt oma järgijaid välismaal. Kommunistide sihiks oli relvastatud mässu abil haarata riigivõim ning kohe seejärel pöörduda abipalvega Nõukogude Liidu poole. Abipalvele pidanuks järgnema Punaarmee sissemarss, Eesti inkorporeerimine ja sovetiseerimine. Putšikatse 1. detsembril 1924 lõppes aga läbikukkumisega ning pärast seda kaotas kommunistlik liikumine Eestis igasuguse mõju. Riigikorra kindlustamiseks taasloodi vabatahtlik relvaorganisatsioon Kaitseliit, seadustati vähemusrahvuste kultuurautonoomia.
​Nõukogude Liitu peeti siiski suurimaks ohuks Eesti iseseisvusele ja tema välispoliitilisi samme jälgiti pingsalt. Nõukogude invasiooniohu tõrjumiseks kümnendi alguses kavandatud sõjalis-poliitiline kaitseliit (Balti Liit) kõigi Balti riikide vahel Soomest kuni Poolani ebaõnnestus ning Eestil tuli loota ennekõike maailma üldsusele ja Rahvasteliidule

Eesti Iseseisvumine

Eesti iseseisvumine oli protsess, mille käigus saavutati Eesti omariiklus. Eesti iseseisvumise juured viivad tagasi Eestlaste rahvuslikku ärkamisaega, kui tekkis Eesti rahvus.
Pärast Venemaa Keisririigi kokkuvarisemist asusid Eesti rahvuslikud poliitikud 1917. aastal Venemaa Vabariigi Ajutiselt Valitsuselt autonoomiat taotlema. Oma nõudmiste tugevdamiseks korraldasid eestlased 8. aprillil Petrogradis jõulise meeleavalduse. 12. aprillil kinnitaski Ajutine Valitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega eestlastega asustatud alad Eestimaa- ja Liivimaa kubermangus liideti ühtseks autonoomseks Eesti rahvuskubermanguks. 14. juulil 1917 tuli kokku demokraatlikult valitud Ajutine Maanõukogu (Maapäev), mis tollase Venemaa üha süvenevalt ebakindlates oludes kuulutas end 28. novembril 1917 kõrgeimaks võimuks Eestis. Ajutise Maanõukogu etteotsa sai Konstantin Päts. Sügisel 1917 jõudis sõjategevus Eestisse. Septembris-oktoobris vallutasid Saksa väed meredessandiga Lääne-Eesti saared (operatsioon Albion). 24. veebruaril 1918 jõudsid Saksa Keisririigi väeosad Tartusse ja Pärnusse, 25. veebruaril Viljandisse ja Tallinna, 26. veebruaril Paidesse ning 4. märtsil Narva.
19. veebruaril 1918 moodustas Maanõukogu vanematekogu Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte anti kogu riiklik võim Eestis. Kasutades ära olukorda, kus vene väed olid Eestist põgenemas, kuid pealetungivad saksa väed ei olnud veel kogu maad hõivanud, kuulutas Eesti end 24. veebruaril 1918 Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (Eesti Maapäeva) Vanematenõukogu (Vanematekogu) poolt vastuvõetud Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele iseseisvaks vabariigiks. Eesti Ajutine Valitsus eesotsas Konstantin Pätsiga sai tegutseda vaid mõned päevad enne saksa vägede saabumist Tallinna ja Saksa okupatsioonivõimu kehtestamist, seejärel läks Eesti Ajutine Valitsus põranda alla.
3. märtsil 1918 sõlmis Venemaa Nõukogude Vabariik Saksamaaga Brest-Litovski rahulepingu.
Compiègne'i vaherahu järgi pidi Saksamaa loovutama ja vabastama 11. novembril 1918 kõik enda poolt okupeeritud alad, kaasa arvatud Eesti. Eesti Ajutine Valitsus taastas samal päeval oma vahepeal katkenud tegevuse – asutati Kaitseliit ja käivitati ministeeriumid. Loodi kaitsevägi, ilmusid esimesed Eesti postmargid jne. Riik hakkas toimima. Kuid juba 28. novembril 1918 algas lahinguga Narva juures Eesti Vabadussõda. Vabadussõja pöördelised lahingud, kus peatati vaenlase edasitung ning asuti vastupealetungile, peeti kogu rinde ulatuses jaanuari alguses 1919, ja asuti seejärel maa vabastamisele. Jüripäeval 23. aprillil 1919 tuli kokku Asutav Kogu, see on Eesti parlamendi Riigikogu sünnipäev. 23. juunil 1919 võeti Vabadussõja otsustav võit Võnnu all.
Oktoobris võeti vastu ajalooline maaseadus, Tartus alustas 1. oktoobril 1919 tegevust Kunstiühingu Pallas kunstikool ning 1. detsembril avas uksed eestikeelne Tartu Ülikool. Vabadussõja lõplik relvarahu jõustus 3. jaanuaril 1920 ning 2. veebruaril kirjutati alla Tartu rahuleping, mille järel sai Eesti Vabariik rahvusvahelise kogukonna de jure tunnustuse.
Eesti Vabariigi sünni kronoloogia:
11 märts 1917:
12 aprill 1917: Eestimaa kubermangu ning Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendamine
14. juulil 1917: Kokku tuli demokraatlikult valitud Ajutine Maanõukogu (Maapäev)
28. november 1917: Maapäev kuulutas ennast kõrgeimaks võimuks Eestis.
20-26 jaanuar 1918: Tallinnas toimus teine Eesti sõjaväelaste kongress
3-4 veebruar ja 9-10 veebruar 1918: Eesti Asutava Kogu valimised
19. veebruar 1918: Loodi Eestimaa Päästmise Komitee
23. veebruar 1918: Pärnus Endla teatri rõdul loeti ette Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest ja kuulutati välja Eesti Vabariik
24. veebruar 1918: Tallinnas ja Tartus kuulutati välja Eesti Vabariik.
11. november 1918: Loodi kaitseliit, tuli kokku Eesti ajutine valitsus
28. november 1918: Algas Vabadussõda
30. november 1918: Rahareform, Eesti Vabariigi rahaühikuks sai Eesti mark
7. jaanuar 1919: Algas Eesti vägede vastupealetung

8. mai 1919: Ametisse valiti esimene valitsus
5. juuni-3. juuli 1919: Landeswehri sõda
17. september 1919: Algasid rahuläbirääkimised Eesti ja Venemaa vahel
10. oktoober 1919: Toimus maareform
31. detsember 1919: Eesti Vabariigi ja Sotsiaistliku Venemaa vahel sõlmiti Tartu rahuleping
2. veebruar 1920: Tartu rahuleping jõustus, Eesti Vabariik sai rahvusvahelise tunnustuse

Elva valla mehed Eesti esimeses parlamendis

See räägib tänapäevase Elva valla aladel elanud ja siit valitud Asutava Kogu liikmetest.

Eesti esimeses maailmasõjas (1914-1918)

Augustis 1914 puhkes Esimene maailmasõda. Baltimaade tähtsus Vene impeeriumi sõjalis-strateegilise tugialana kasvas veelgi. Enne maailmasõda polnud suurriikidel kaugeleulatuvaid plaane Läänemere piirkonnas status quo radikaalseks muutmiseks. Sõja ajal tõusis Saksamaa idapoliitikas kesksele kohale nn dekompositsioonipoliitika, mille mõte seisnes selles, et eraldada Vene riigi läänepoolsed ääremaad ja muuta need Saksamaast sõltuvateks puhverriikideks. Nn idapartei, kuhu kuulusid mõjukad sõjaväelased ja töösturid, ei lootnud saavutada võitu läänes ja pooldas seda, et Venemaa purustataks esimesena. Kindralfeldmarssal Paul von Hindenburgi meelest tuli Poola ja Baltimaad muuta Venemaa-vastase sõja tugialadeks. Baltisakslased tegid Saksamaal agarat kihutustööd, et Baltimaad annekteeritaks ja ühendataks Saksamaaga. Selleks moodustasid nad Balti Usaldusnõukogu (Baltische Vertrauensrat), kes püüdis Saksamaa poliitilisi jõude ja äriringkondi veenda Baltimaade annekteerimise kasulikkuses. Suursaksa Ühing (Alldeutscher Verband) nõudis Saksamaa idapiiri nihutamist Narva jõe – Peipsi järve – Pihkva järve joonele. Saksamaa idapoliitikat mõjutas ka Aleksander Kesküla, kes teavitas Saksa valitsust Vladimir Lenini plaanidest sõlmida Saksamaaga eraldi rahu ja tunnustada rahvaste enesemääramise õigust. Ta oli esimene eestlane, kes tõstatas Eesti küsimuse rahvusvahelisel areenil; Venemaast eraldunud Suur-Eesti pidi tema arvates kuuluma Rootsi egiidi all moodustatud Põhja- ja Baltimaade föderatsiooni.
Sõja ajal suurenes Vene avalikkuses järsult huvi Baltimaade vastu. Valitsuselt nõuti resoluutseid meetmeid Saksa mõju väljajuurimiseks. Niisuguse kampaania ajal sulges valitsus baltisaksa seltsid, koolid ja ajalehed ning keelas ametiasutustes ja avalikes kohtades saksa keele kõnelemise; riigisakslased ning Balti aadli ja vaimulikkonna tegelased, keda võimud süüdistasid salajases koostöös Saksamaaga, saadeti välja. Eesti inim- ja materiaalsed ressursid rakendati impeeriumi sõjamasina teenistusse; üle 90% suurtööstusest töötas sõja heaks. Vene väkke võeti 100 000 eestlast, kellest sai 8000–10 000 meest surma ning iga viies haavata. Vene sõjaväes teenis Esimese maailmasõja ajal kuni 3000 eesti rahvusest ohvitseri.

Esimese maailmasõja aegne soomusrong

1915. aastal hõivas Saksa vägi Poola, Leedu ja osa Lätist ning jõudis Riia lähedale, kus rinne stabiliseerus. Eestist sai Põhjarinde lähitagala. Läänemerel käis positsioonisõda. Saksa laevastiku põhijõud olid Põhjamerel ja Vene laevastik täitis üksnes kaitseülesandeid. Augustis tulistasid Liivi lahte tunginud Saksa sõjalaevad Kuressaaret ja Pärnut, neis linnades vallandus paanika. Eestisse valgus suur hulk sõjapõgenikke, sõjaväelaste üldarv kasvas 1917. aastal Eestis 200 000-ni. 1916 süvenesid majandusraskused ja rahva rahulolematus.
Eesti rahvuslaste juhid hoidsid Vene-Saksa konfliktis Venemaa poolele, sest leidsid, et Eesti ühendamine Saksamaaga tooks kaasa eestlaste saksastumise. Eestlased lootsid, et  tasuks Vene-isamaalise patriotismi, sõjalise vapruse ja lojaalsuse eest annab Vene valitsus neile pärast sõda rohkem õigusi ja eeskätt kauaoodatud omavalitsuse. Ent Vene valitsus umbusaldas Baltimaade rahvaid ja kahtlustas neid Venemaast lahkulöömise kavandamises. Vene väejuhatus tegi plaane eestlaste vara evakueerimiseks, mis tähendanuks maa paljaksröövimist. 1915–17 saadeti osa Tartu ülikooli vara Sise-Venemaale, kuhu kavatseti evakueerida kogu ülikool.
Sõja ajal jäid Eestis põhilisteks poliitlisteks vooludeks rahvuslus ja sotsialism. Sotsiaaldemokraadid tahtsid riigikorda muuta üleriigilise revolutsiooniga. Liberaalid lähtusid rahvusliku ühtsuse ideoloogiast ja lootsid valitsuse reformidele. Noor-Eesti rühm, kes koondus kuukirja Vaba Sõna (1914–16) ümber (Jüri Vilms, Hans Kruus), propageeris evolutsioonilist sotsialismi, püüdes ühitada sotsialismi ja rahvuslust. Eestlaste majanduslike ja poliitiliste huvide kaitseks ning valitsusele surve avaldamiseks asutasid Eesti-meelsed tegelased 1915 ülemaalise organisatsioonina  Ajutise Põhja-Balti Komitee, mille keskkomiteed (asus Tartus) juhtis Jaan Tõnisson; maakondades ja valdades moodustati kohalikud komiteed. Tallinnas olid eestlaste poliitlisteks keskusteks linnavalitsus ja Ülevenemaalise Linnade Liidu Tallinna Komitee. Eesti äriringkondade ja linnaomavalitsuste esindajad kuulusid riiklikke tellimusi jagavate sõjatööstuskomiteede (need moodustati Tallinnas ja Tartus) koosseisu; Tartu sõjatööstuskomitees olid ülekaalus eestlased. Tõstatati taas eestlaste rahvusliku enesemääramise ja poliitilise autonoomia küsimus (J. Vilms).
Baltisaksa ülemkihtide maine järsk langus Vene valitsuse ja üldsuse silmis tegi nad eestlaste nõudmistele järeleandlikumaks. 1915 saavutas Konstantin Päts Eestimaa Rüütelkonna Komiteega kokkuleppe, et maaomavalitsused korraldatakse suur- ja väikemaaomanike (s. o. mõisnike ja taluperemeeste) võrdse esindatuse alusel ümber. Valitsus, kes pidas seda Balti separatismi avalduseks ja kahe mittevene elemendi ohtlikuks lähenemiseks, reformikava ei kinnitanud. 1916 esitasid Eesti ja Läti duumasaadikud Riigiduumasse seaduseelnõu, mis taotles rüütelkondadelt omavalitsusfunktsioonide äravõtmist ja valimisõiguse andmist kõigile omavalitsusmaksude maksjatele. Riigiduuma ei jõudnud eelnõu arutada, valitsus lükkas selle tagasi. Korduvatele deklaratsioonidele ja lubadustele vaatamata oli tsaarivalitsus kuni oma viimaste päevadeni eestlaste poliitiliste õiguste laiendamise vastu ja ignoreeris järjekindlalt eesti rahva enesemääramistahet. Saksa mõju kohalikus elus küll kärbiti, kuid sellega kaasnes valitsuse taotlus tugevdada Vene mõju ja kohalolekut, isegi pastori ametissemääramine taheti anda Vene ametnike otsustada. Avalikkuse survel kaotati 1916 mõisapolitsei ja suurem osa mõisamaaga seonduvaist majanduslikest privileegidest.

Majandus ja rahvastik

20. sajandi algul oli Eesti Vene impeeriumi majanduslikult ja kultuuriliselt arenenuimaid alasid, mida iseloomustas tööstuslik ja põllumajanduslik suurtootmine ülevenemaalise turu jaoks. Head ühendusteed (raudteed, sadamad) ja arenenud infrastruktuur suurendasid Balti piirkonna tähtsust Venemaa majanduselus ja rahvusvahelises tööjaotuses. Üle poole rahvatulust saadi Esimese maailmasõja eel tööstusest. Kohaliku elanikkonna suhteliselt kõrge kultuuri- ja haridustase tegi võimalikuks intensiivse majandamise. Baltimaad olid Lääne-Euroopa ja Venemaa vaheline sild ja transiidikoridor. Selles kolmnurgas toimus elav inimeste ja ideede liikumine ja vahetus. Antandi riigid kartsid oma liitlase Venemaa kokkuvarisemist ja tema sõjalise võimsuse nõrgenemist ega toetanud seal elavate vähemusrahvuste enesemääramise püüdeid.
1917. aastaks oli Lõuna-Eestis peaaegu kogu talumaa välja ostetud, Põhja-Eestis oli ostetud 83% talumaast. Umbes 51 000-le ostutalule kuulus eraomandina 42% kogu maafondist ja 58% põllumajanduslikust maast, koos rendile võetud maaga 55% maafondist ja 75% põllumajanduslikust maast. Täiesti ilma maata oli ¹/₃ talurahvast (200 000 inimest). Talumajandid andsid ²/₃ põllumajandustoodangust. Talude väljaostu võlg ulatus 45 miljoni rublani. Suurmaaomanikele – mõisnikele, riigile, kirikule, linnadele, rüütelkondadele (kokku 1130 mõisa) – kuulus 58% kogu maafondist, 25% põllumajanduslikust maast ja 80% metsadest. Enamik 800 eramõisast oli baltisaksa aadlike käes, eestlased olid omandanud umbes 50 rüütlimõisa. Eestimaa eramõisade keskmine suurus oli 1700 tiinu (1 tiin = 1,0925 ha), suurimad perekonnavaldused ületasid 100 000 tiinu. Põllumajanduses oli põhiline piimakarjandus. Kiiresti kasvas eestlaste osatähtsus tööstuses ja kaubanduses, nad saavutasid ülekaalu väikeettevõtjate ja linnade kinnisvaraomanike hulgas, Eesti kapitaliga rajati või osteti esimesed vabrikud. 1899 Tartus peetud I Eesti põllutöökongress oli J. Tõnissoni algatusel pannud aluse eestlaste majanduslikule ühistegevusele: asutati piima-, masina-, karjakontrolli-, ostu-, müügi-, panga-, kindlustus- jt ühistuid. Kogu maa kattus ühistute tiheda võrguga, nende üldarv ulatus 1917 üle 1000. Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse asutamisega (1901) pandi alus Eesti pangandusele. Eesti ühispangad (1914 oli neid 100, liikmeid 50 000) aitasid eestlastel vabaneda baltisaksa krediidiasutuste sõltuvusest. 1903 läks Liivimaa Linnade Hüpoteegi Seltsi juhtimine sakslastelt eestlastele. Asutati Eestimaa Põllumeeste Keskselts (1910), Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskselts (1911) ja Tallinna Ühistegevuse Edendamise Selts (1915).
Eestlaste koguarv Esimese maailmasõja eel oli peaaegu 1,2 miljonit, neist ⁵/₆ elas Eestis. Parema elu ja töö otsinguil ning maapuuduse tõttu rändas väga palju eestlasi välja Venemaale (valitsus soodustas seda) ja vähemal määral Ameerikasse. 1917 elas väljaspool Eestit ligi 200 000 eestlast, neist üle 100 000 Loode-Venemaal, peamiselt Peterburis ja Peterburi kubermangus. 40% kõrgharidusega eestlastest töötas Venemaal. Venemaal tegid haritud eestlased tõhusat karjääri, olid ülikoolide professorid, kõrgemad sõjaväelased või mõisavalitsejad. Eestist tulnud tõid endaga Venemaale kaasa lääneliku põlluharimise tehnoloogia ja töömoraali. Venemaa Euroopa-osas, Siberis, Kaukaasias ja mujal olevais Eesti asundustes (neid oli 350) rajasid nad mitukümmend tuhat enamikus heal järjel olevat talu ja elasid seal jõukamalt, kui oli võimalik kodumaal. Tööjõupuuduse leevendamiseks tõid mõisnikud Venemaalt Eestisse saksa töölisi koos perekondadega.

Kultuurielu

Noor eesti haritlaskond ja rahvuskultuur kujunesid kahe suurrahva – saksa ja vene – kultuuri mõju ja surve all. 19. sajandil oli valdav saksa haridus,  20. sajandi algul vene haridus. Eesti tekkivat kõrgkultuuri mõjutas vahetult euroopaliku Peterburi akadeemiline ja modernistlik kultuur. Mitmel alal, näiteks muusikas ja kujutavas kunstis, oli vene koolkondadel eesti kutselise kunstielu sünniloos määrav tähtsus. 1906 lubati Baltimaadel avada eesti, läti ja saksa õppekeelega erakoole. 1906 avati Tartus eesti õppekeelega Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastekool. Eesti haridusseltside (1910 oli neid 75) algatusel asutati paarkümmend emakeelset kooli, sh. keskkooli. 1917 oli Eestis 37 keskkooli, milles õppis 13 000 õpilast, neist 7000 eestlased. 1900–15 viiekordistus eesti üliõpilaste arv ja ulatus 1000-ni, kõrgharidusega eestlasi oli umbes 800. Akadeemilise haritlaskonna juurdekasvu kiiruselt jõudsid eestlased maailmas esimeste hulka; peamised õppimiskohad olid Tartu, Peterburi, Riia ja Moskva. Väljaspool Eestit õppis Esimese maailmasõja ajal üle poole kõigist eesti üliõpilastest. Tähtsat osa eesti haritlaskonna rahvuslikul ja seltskondlikul kasvatamisel etendasid üliõpilasorganisatsioonid: seltsid EÜS (1883), EÜS-i Ühendus (1906), Peterburi EÜS (1907), Moskva EÜS (1907) ja Riia EÜS (1909) ning korporatsioonid Vironia (1900), Fraternitas Estica (1907), Sakala (1909), Ugala (1913), Rotalia (1913) jt. 1915 oli organiseerunud ²/₃ eesti üliõpilastest. Paljud eesti päritolu teadlased (Ludvig Puusepp, Johann Heinrich Tammann, Johan Vilip, Michael Vittlich (Mihkel Vitsut), Friedrich Martens) said Venemaa teadlaskonda kuuluvana rahvusvaheliselt tuntuks. 1901–17 oli Tartu ülikoolis 22 eestlasest õppejõudu, sh meditsiiniprofessorid Aleksander Paldrok ja Heinrich Koppel, slaavi keelte professor Gotthilf Leonhard Masing, praktilise usuõpetuse professor Johan Kõpp, eesti keele lektorid K. A. Hermann ja Jaan Jõgever.
Eesti kultuur muutus professionaalsemaks. Arenes eesti kirjakeel (Johannes Aavik, Johannes Voldemar Veski), väljapaistvaid tulemusi saavutati rahvaluule kogumisel, uurimisel ja publitseerimisel (Jakob Hurt, Matthias Johann Eisen, Oskar Kallas). Eesti kirjandusse tulid prosaistid Eduard Vilde, August Kitzberg, Ernst Peterson-Särgava, Friedebert Tuglas ja Oskar Luts ning luuletajad Gustav Suits, Juhan Liiv, Anna Haava, Karl Eduard Sööt ja Ernst Enno. Kujutavas kunstis paistsid silma Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Konrad Mägi ja Nikolai Triik, muusikas heliloojad Rudolf Tobias, Mart Saar ja Aleksander Läte, arhitektuuris Georg Hellat ja Karl Burman. Spordis tõid Eestile kuulsust raskejõustiklased Georg Lurich, Aleksander Aberg, Georg Hackenschmidt ja Martin Klein.
Põhjalikke kultuuriuuendusi taotleva haritlaskonna rühmitise Noor-Eesti (1905) juhid G. Suits, F. Tuglas, J. Aavik ja Bernhard Linde kutsusid eestlasi üles euroopastuma, looma euroopalikku kultuuri ilma saksa ja vene vahenduseta, siirduma kultuuriloomingus rahvuslikult universaalsele. Nooreestlased otsisid uusi kultuurikontakte Lääne-Euroopaga, romaani, anglosaksi ja Skandinaavia kultuuridega. Eriti tihedad kultuurisuhted kujunesid neil soomlastega. Asutati kutselised eesti teatrid: Tallinnas Estonia (1906), Tartus Vanemuine (1906) ja Pärnus Endla (1911). Eestlaste enesetunnet tõstis uute esinduslike teatrimajade ehitamine. 1907 asutati Eesti Kirjanduse Selts, 1909 Eesti Rahva Muuseum. Ent uus eesti eliit ei tõrjunud välja vana. Baltisaksa ülemkihtidel oli endiselt tähtis osa nii ühiskondlikus elus, majanduses kui ka kultuuris.

Rahvuslik liikumine

Eestlaste rahvuslik liikumine ka rahvuslik ärkamine algas 19. sajandi keskel.

Ärkamisaeg (ka: rahvuslik ärkamisaeg, rahvuslik ärkamine) oli 19. sajandi keskel alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ning tärkava haritlaskonna kujunemise aeg. Rahvusliku liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas.
Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele.Rahvusliku liikumise kõrgaega on nimetatud ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. sajandi teist poolt, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised hariduse- ja kultuurivallas.
Väga tähtis roll oli laulupeol ning ärkamisaegsetel kirjanikel.
Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele.
Eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada, sest eestlastest ei saanud mitte ainult innukad lehelugejad, vaid ka aktiivsed kirjasaatjad, st ühiskondlikus elus osalejad. Ilma Perno Postimehe, Eesti Postimehe ja Sakalata poleks olnud mõeldavad ei ärkamisaegne kultuuriline tegevus ega ka rahvusliku liikumise levimine üle kogu maa. Johann Voldemar Jannsenit, kes andis välja nii Perno kui ka Eesti Postimeest, hakkas rahvas tema tegevuse tõttu austavalt Postipapaks hüüdma. Ajakirjandus aitas eestlastel ka üksteist n-ö üles leida, st teistest Eestimaa paikadest sarnase mõtteviisiga inimesi. Johann Voldemar Jannsen oli ka üks I üldlaulupeo algatajatest. Tema tütar, Lydia Jannsen oli luuletaja ja kirjanik, kes valis endale kirjanikunimeks Lydia Koidula.

Tähtsamad daatumid

• 1838 – Õpetatud Eesti Selts
• 1857 – Perno Postimehe 1. number, Eesti järjepideva ajakirjanduse algus
• 1857–1861 – "Kalevipoja" ilmumine Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes
• 1858 – Mahtra sõda
• 1861 – maltsvetlaste minek Krimmi
• 1863 – hakati taotlema Eesti Aleksandrikooli asutamist
• 1864, 21. november – J. Köleri algatusel esitati Aleksander II-le Eesti talupoegade suur palvekiri
• 1865 – laulu- ja mänguseltside Vanemuine ja Estonia asutamine
• 1866 – omavalitsuse seadus vabastas talupojad ühiskondlikul alal mõisnike eestkoste alt, kaotati mõisnike kodukariõigus, käsitööliste tsunftiseaduse kaotamine avas eestlastele võimaluse käsitöö alal vabalt tegutseda
• 1868 – teoorjuse kaotamine, viljaikaldus ja viimane näljahäda eesti rahva ajaloos
• 1868–1870 – C. R. Jakobsoni kolm isamaa kõnet
• 1869, 18.–20. juuni – Tartus peeti I üldlaulupidu
• 1870, 24. juuni – eesti rahvusliku teatri esimene etendus (L. Koidula "Saaremaa onupoeg" Vanemuises)
• 1870, 5. november – avati Eesti esimene raudteeliin (Paldiski–Tallinn–Narva ja edasi Peterburi suunas)
• 1870–1871 – asutati esimesed põllumeeste seltsid
• 1872–1893 – Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine
• 1875 – laulu- ja mänguseltsi Endla asutamine Pärnus

ärkamisaeg Eestis (1860–1885)

ärkamisaeg, aeg umbes 1860. aastate algusest kuni venestamisaja alguseni (1880. aastate keskpaik), s.o aeg, millal algas eestlaste identiteedivahetus, etnilise kokkukuuluvustunde asemele tuli enda teadvustamine rahvusena ning tugevnes rahvustunde õhutamine ja väärtustamine trükisõna (Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt) ning seltsitegevuse kaudu.
Termini tõi eesti keelde Garlieb Merkel, Eesti ajalookirjanduses juurdus termin 20. sajandi alguses Villem Reimani, Hans Kruusi ja mitme teise kaudu. Rahvusliku ärkamise ja uuestisünni (national awakening, nationale Wiedergeburt jne) mõiste on kasutusel ka rahvusvahelises ajalookirjanduses – seoses Euroopas (18. sajandi lõpp – 19. sajand) ja mujal maailmas (20. sajand) tugevnenud rahvusluse ilmingutega.

Suure Prantsuse revolutsiooni, saksa rahvusluse ja romantismiideede mõjul algas 19. sajandi keskel eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes nii nagu teistelgi Ida-Euroopa väikerahvastel (tšehhidel, soomlastel, lätlastel jt), kel polnud ei oma riiki ega iseseisva riikliku eksistentsi kogemust. Majandusliku aluse eestlaste etnilisele eneseteadvustamisele pani 1860. aastail alanud talude massiline päriseksostmine ja eestlastest maaomanike kihi tekkimine. Eesti rahvusluse kandjaks said tärkav maaharitlaskond (koolmeistrid, köstrid, vallakirjutajad) ja keskkiht (taluperemehed), hiljem ka linnaametnikud ja äriettevõtjad, kes kõik püüdlesid sotsiaalse tõusu poole. Rahvuslik liikumine sai alguse majanduslikult jõukamast Lõuna-Eestist, eeskätt Viljandimaalt, kus kujunesid esimesed rahvusliku liikumise keskused (Holstre, Paistu, Tarvastu jt). Haritlased tegid rahvuslikku selgitustööd, õhutasid eestlasi osa võtma avalikust elust ning sõnastasid nende õiguslikud ja kultuurilised nõudmised. 1857 võttis Johann VoldemarJannsen eestlaste omanimetusena kasutusele sõna „eestlane”. Jannsen rajas järjepideva eesti ajakirjanduse (andis 1857–63 Pärnus välja nädalalehte Perno Postimees, aastast 1864 Tartus Eesti Postimeest), visandas talupoegliku rahvusideoloogia esimesed piirjooned ja korraldas esimesed suured kultuuriüritused. 1860. aastail levis Lõuna-Eestis laiaulatuslik palvekirjadeliikumine, mida juhtisid ärksad haritlased ja talupojad (Johann Köler, Adam ja Peeter Peterson, Jaan Adamson, Märt Jakobson). Nn Peterburi patriootide ehk rahvasõprade (J. Köler, Aleksander Jürjev, Philipp Karell, Friedrich Dankmann) toetusel õnnestus talupoegade saatkonnal 1864 keiser Aleksander II-le üle anda suur märgukiri, milles taotleti soodsamaid maa ostu- ja rendihindu, teoorjuse kaotamist, eesti keele kasutamise laiendamist, rahvakoolide allutamist Vene haridusministeeriumile ning seda, et kirikuõpetaja valiks kogudus.
Suur rahvuslik ettevõtmine oli eesti õppekeelega kõrgema rahvakooli (seda nimetati Eesti talurahva vabastaja keiser Aleksander I auks Eesti Aleksandrikooliks) rajamise katse. Eesti Aleksandrikooli jaoks raha korjamise komiteedest (neid oli 146) kujunes ülemaaline organisatsioon, mille eesotsas oli peakomitee (1870–84, president Jakob Hurt), mis tegeles rahvuslike ideede levitamise ja kultuuriürituste korraldamisega. Tähtsat osa eestlaste rahvuslikus liikumises etendasid mitmesugused seltsid, mis asutati baltisaksa ja Soome seltside eeskujul kogu maal; kihelkondades asutati laulukoore ja orkestreid. 1865 asutas Jannsen Tartus laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, mis pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (1870) ja korraldas 1869 baltisaksa laulupidude eeskujul Eesti esimese üldlaulupeo; selles osales üle 800 laulja ja mängija ning seal käis kuni 12 000 pealtvaatajat. Esimesed Eesti põllumeeste seltsid asutati Tartus, Pärnus (1870), Viljandis (1871) ja Võrus (1874); 1900. aastal oli neid üle 40. Kõige arvukam oli ülemaaline kirjanduslik-kultuuriline org. Eesti Kirjameeste Selts (EKS, 1872–93 Tartus), kuhu kuulus 1882 üle 1100 liikme. EKS arendas eesti keelt ja kirjandust, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1870 pandi alus esimesele eesti üliõpilasorganisatsioonile, millest kasvas välja Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS, 1883).  23. V 1884 pühitseti Otepää kiriklas EÜS-i sinimustvalge lipp. Tuhandeliikmeliseks ühenduseks kujunes Tallinnas tegutsenud kaubalaevaselts Linda (1879–93).
Ärkamisajal sündis eesti poliitika, mis laveeris kahe kohaliku võimukandja – Vene valitsuse ja baltisaksa ülemkihtide – vahel. Eesti rahvuslikus liikumises eristus kaks suunda. Üks neist oli poliitiliselt mõõdukas kultuurirahvuslik, etnilis-lingvistiline suund (J. Hurt, J. V. Jannsen, Jaan Bergmann, Martin Lipp, Michael Jürmann), mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse hariduse edendamisele. Eesti rahvusluse ideoloogia alusepanija, teoloog ning rahvaluule- ja keeleteadlane J. Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline.
Teine suund (Carl Robert Jakobson, J. Köler, Mihkel Veske, Mart Mitt jt) oli radikaalsem. Selle juht oli pedagoog, kirjanik, ajakirjanik ja põllumees C. R. Jakobson. Ta asutas esimese eestikeelse poliitilise ajalehe Sakala (1878–82) ning sõnastas rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, milles nõudis eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi, Balti erikorra ja Balti aadli privileegide kaotamist ning Vene seaduste jõustamist Eestis.
Erinevad lähtepunktid ja arusaamad rahvusliku liikumise eesmärkidest ja nendeni jõudmise viisidest ning juhtide isiklik rivaalitsemine, mis paisus rahvuslikes organisatsioonides avalikuks võimuvõitluseks, viisid 1878 suurlõheni. Appi võeti demagoogia ja võimudele saadeti kaebekirju – kõik see nõrgendas rahvuslikku liikumist. 1880 läks Hurt Peterburi kirikuõpetajaks ja radikaalse suuna esindajad võtsid rahvuslike ürituste juhtimise üle. 1882 Jakobson suri. Rahvuslikus liikumises algas mõõn, mida süvendas valitsuse tagurlik sisepoliitika.
Eestlaste rahvusliku ärkamise tulemused:
1. Eestlaste eneseteadvuse teke, mis viis lõpuks iseseisva riigi loomiseni.
2. Eesti kultuuri ja eestlaste ajaloo teadvustamine
3. Eestlaste hariduse parandamine
4. Eestikeelse kirjasõna teke
5. Eesti pärimuse kogumine

Eesti 19. sajandil

Eesti 18. sajandil

1700. aasta sügisel ründasid Vene tsaaririigi tsaari Peeter I juhitud väed tungivad septembrikuus Alutagusesse ja asusid Narvat piirama. Rootsi kuningas Karl XII kiirustas aga oma peavägedega Eestisse ning lõi venelasi 19. novembril Narva lahingus. Kuigi Rootsi vägede üheks lahinguplaaniks oli ka sõja jätkamine Venemaa vastu, otsustas Karl siiski liikuda lõunasse, August II Tugeva vägede vastu ning lahkus Eestist 1701. aasta alguses.
Eesti idapiiril puhkesid seejärel lahingud pealetungivate Vene vägedega, kui vene väed tungisid Lõuna-Eestisse. Septembris toimusid lahingud Räpinas, Kasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked eriti Aluliina piirkonda.
1702. aastast hakkasid Vene väed saavutama ka edu: venelased võitsid Erastvere ja Hummuli lahingud, millele järgnesid põhjalikud rüüstamised Pärnumaal, Tartumaal ja Mõniste piirkonnas. 1703. aastal toimus tsaar Peeter I väejuhi Boriss Šeremetjevi rüüsteretk läbi Eestimaa; rüüstetegevusest jäävad enam-vähem puudutamata ainult Harjumaa, Läänemaa, Pärnumaa kesk- ja põhjapoolsed alad ja saared, seega vähemviljakad maaosad. Vangistatakse palju talupoegi, eriti arvukalt lapsi, saates neid Ukrainasse. 1703/1704. aasta talvel toimusid korduvad vene vägede rüüsteretked Narva ümbruskonda. 1704. aastal vallutasid venelased Tartu (13. juulil) ja Narva, millega Eesti idapoolne osa läks nende kontrolli alla. Narva vallutamisele järgnes linna rüüstamine moskoovia sõdurite poolt tsaar Peetri enda juhiste kohaselt.
Aastatel 1707–1708 toimusid vene ratsaväe rüüsteretked, pärast rootsi vägede kaotust Poltaava lahingus (1709) jätkus aktiivne sõjategevus Eestimaal ja 1710. aastal kapituleerus Tallinn Vene vägede ees. 1709–1710 vallutasid Vene väed Eestimaa ja Liivimaa kubermangu, alistumislepingutes baltisakslastele väga laiad privileegid (Balti erikord), et neid enda poole meelitada. 1721. aastal, Uusikaupunki rahuga, kinnitati Baltikumi Venemaa koosseisu kuulumist ja baltisakslaste suuri privileege.

Venemaa keisririigi territooriumid 1730. aastal, Läänemereprovintsid ja piirialad Rzeczpospolitaga

Eestimaa ja Soome, Vene-Rootsi sõja (1741–1743) ajal 1742. aastal

Eesti ala Vene võimu all

Eesti-, Liivi- ja Kuramaa hertsogiriigi kaart 1746. aastast

 

Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga.

• 1710 – 1710 – Põhjasõda Eesti alal
  • 1710. aasta katkuepideemia
• 1712 – Eestimaa 1712. aasta adramaarevisjon, 1.
• 1715 – ilmus põhjaeestikeelne Uue Testamendi tõlge, tõlkimise eest vastutasid Eberhard ja Heinrich Gutsleff, varasemat väljaandmist oli takistanud Põhjasõda
• 1715 – Liivimaa 1715. aasta adramaarevisjon, 1.
• 1716 – Saaremaa 1716. aasta adramaarevisjon, 1.
  • 1719 – Saaremaa lahing 4. juuni
• 1721 – Uusikaupunki rahulepingu sõlmimine, millega Rootsi kuningriik tunnistas lõplikult Eesti- ja Liivimaa üleminekut Vene tsaaririiki
• 1721–1725 – Liivimaa 1721.–1725. aasta adramaarevisjon, 2.
• 1725–1726 – Eestimaa 1725.–1726. aasta adramaarevisjon, 2.
• 1730. aastate alguses jõudis Eestisse vennastekoguduse ehk hernhuutlaste liikumine
• 1731 – Liivimaa (3.) Saaremaa adramaarevisjon, (2.)
• 1732 – Eestimaa 1732. aasta adramaarevisjon, 3.
• 1738 – Saaremaa (3.), Liivimaa adramaarevisjon, (4.)
• 1739 – Eestimaa 1739. aasta adramaarevisjon, 4.
• 1739 – Roseni deklaratsioon, milles Liivimaa maanõunik Otto Fabian von Rosen deklareeris: talupoeg on juba maa vallutamisest alates pärisori; mõisnik võib teda kohelda oma äranägemisel; nii talupoeg kui ka tema varandus kuuluvad mõisnikule; mõisnikul on õigus talupoega pärandada ja müüa; talupoegade koormised pole seadusega piiratud
• 1739 – ilmus esimene trükitud eestikeelne piiblitõlge, Jüri koguduse pastori Anton thor Helle poolt
• 1744 – Liivimaa (5.), Saaremaa (4.) Eestimaa adramaarevisjon, (5.)
• 1750 – Saaremaa 1750. aasta adramaarevisjon, 5.
• 1756 – Saaremaa 1756. aasta adramaarevisjon, 6.
• 1757–1758 – Liivimaa 1757.–1758. aasta adramaarevisjon, 6.
• 1758 – Eestimaa 1758. aasta adramaarevisjon, 6.
• 1764 – Venemaa keisrinna Katariina II ringreis Tallinna ja Riia kubermangus
• 1765 – Eestimaa 1765. aasta adramaarevisjon, 7.
• 1773. aasta 23. veebruari keisrinna Katariina II ukaasiga keelati kirikutesse, kirikuaedadesse ning linnades ja külades asuvatesse surnuaedadesse matmine
• 1774 – Eestimaa 1774. aasta adramaarevisjon, 8
• 1782 – Eestimaa 1782. aasta hingerevisjon/(Ülevenemaaline) Neljas hingerevisjon
• 1782 – Eesti- ja Liivimaa kubermangu ning Venemaa keisririigi sisekubermangude vahel kaotati tollipiir
• 1783. aasta 3. mail, kuulutas Katariina II kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad mõisad nende valdajate pärusomandiks
• 1783 –Tallinna ja Riia asehaldurkonna moodustamine
  • 1783. aasta 5. juuni keisrinna Katariina II ukaasiga moodustati Tallinna kubermangu endise nelja maakonna asemel viis kreisi: Tallinna kreis, Paldiski kreis, Haapsalu kreis, Paide kreis, Rakvere kreis.
  • 1783 – Paldiski sai linna õigused
• 1784 – Võru linna asutamine ja linnaõiguste saamine
• 1785 – kehtestati 1785. aasta linnaseadus
• 1794 – 1795 – Eestimaa 1794.–1795. aasta hingerevisjon
• 1788–1790 – Vene-Rootsi sõda (1788–1790)
• 1788, 1789, 1790 – viljaikaldused
• 1789 – 27. veebruaril (vkj) avati Tallinna ülemrahvakool, vene­keelne neljaklassiline ülemrahvakool kubermangulinnas Tallinnas. Katariina II poolt 5. augustil 1786 kinnitatud rahvakoolide põhikirja alusel pidid maakonnalinnades avatama ka kaheklassilised alamrahvakoolid, aga Baltimaade maakonnalinna­des jäid venekeelsed alamrahvakoolid avamata
• 1796 – asehaldurkorra tühistamine.

Eesti Vene ajal

Eesti-, Liivi- ja Kuramaa hertsogiriigi kaart 1746. aastast

Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga. Varsti pärast Uusikaupunki rahu taastati senine halduskorraldus, millega Põhja-Eesti kuulus Tallinna ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Riia kubermangu. Sõda ja epideemiad olid maad rängalt laastanud, nii et Eesti võis olla kaotanud kuni kolmveerandi oma elanikkonnast. Sõjajärgsetel aastatel algas siiski peagi taastumine, mis jõudis lõpule 18. sajandi keskpaigaks.
Baltisaksa aadlile oli 18. sajand, eriti selle esimene pool, küllaltki soodsaks ajaks, sest Peeter I oli baltisakslastele andnud väga laiad privileegid ning tagastanud Rootsi ajal riigistatud mõisad. 30. septembril 1710 kinnitas Peeter I Liivimaa rüütelkonna ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused. Lõplikult kinnitati need Uusikaupunki rahuga 1721. aastal.

Venemaa keisrinna (1762–1796) Katariina II

Rootsi riigi poolt enne Põhjasõda läbiviidud mõisade reduktsiooni käigus tekkinud pingeid Rootsi krooni ja aadlike vahel oli kasutanud osavalt ära Vene riik. Peeter I lubas redutseeritud mõisad aadlikele tagastada. 1710. aastal esitatud kapitulatsioonides nõudsid Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad mõisate ennistamist õiguspärastele omanikele. Seda korrati 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingus. Ehkki õiguslikult sai mõisaid tagastama hakata alles pärast rahulepingu sõlmimist, toimus tegelik restitutsioon tunduvalt varem. Esimesed mõisad tagastati juba 1710. aastate alguses. Vene riik nõudis truudusvande andmist ja mõisnikud pidid kohapeale elama asuma. Viimasest ei olnud huvitatud Rootsi kõrgaadlikud, kes eelistasid jääda Rootsi. Seepärast neile enamasti mõisaid ei restitueeritud või kui ennistatigi, siis müüsid nad need kiiresti maha. 1721. aastal loodi restitutsioonikomisjonid. Restitutsioon viidi lõpule enamasti 1720. aastate lõpuks. Restitutsiooni otsese tulemusena taastus aadli maavaldus.
Eesti ja läti talupojad polnud siiski täiesti õigusteta seisundis. Võrreldes rootsi ajaga oli talupoegade olukord siiski raskem ja nende üksikud protsessid aadlike vastu lõppesid siiski enamasti kaotusega, ühe sellise tulemuseks oli Roseni deklaratsioon 1739. aastal, selles esitatud äärmuslikud seisukohad talupoegade täielikust kuulumisest aadli omavoli alla ei peegeldanud siiski reaalselt valitsevat olukorda ning ka tsaarivalitsus püüdis deklaratsiooni autori meelehärmiks sellist olukorda pärast selle avaldamist igati vältida.

Vennastekoguduse liikumine

1730. aastate alguses jõudis Eestisse vennastekoguduse ehk hernhuutlaste liikumine ja uued õpetusideed, mille talurahvas kiiresti omaks võttis. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Vennastekogudustele oli teed sillutanud Baltimaades juba Põhjasõja-aastatel levima hakanud Saksamaalt pärinev usu-uuendus pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale. Hernhuutlus levis rändkäsitööliste kaudu, keda nende vagaduse tõttu Põhjasõjast tühjaks jäänud maal meelsasti mõisates töökäteks oodati. 1736 külastas Eestit hernhuutlaste juht krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf, pärast seda kasvas liikumise populaarsus kiiresti. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Ehitati palvemaju, sh Saksamaalt saadud toetustega. Zinzendorfi abiga avaldati 1739 eestikeelne piiblitõlge. Eestlastest kirjamehed tõlkisid ja kirjutasid hernhuutlikke tekste. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole.
Vene aeg kestis kokku mitu sajandit. Kuni 20. sajandi alguseni.