Vahhabism 

Hävitatud kalmistu Medinas

Vahhabism (ar الوهابية‎ al-Wahhābiya(h)) on Najdist pärit salafistliku teoloogi Muhammad ibn Abd al-Wahhabi (ar محمد بن عبد الوهاب‎; 1703–1792) algatatud (tema sõnul taaselustatud) ultrakonservatiivneusuliikumine islami puhastamiseks uuendustest (ar بدعة bid‘ah). 18. sajandil asutatud vahhabismi esindajad eitavad sufismi ja igasugust usulist uuendamist ning peavad eeskujuks ja mõõdupuuks vaid prohvet Muhammadi ja tema kogukonna tavasid. Vahhabism on Saudi Araabia ametlik usupoliitika.
Ibn Abd al-Wahhabit mõjutasid Ibn Taymiyya kirjutised. Sellest tulenevalt oli ta vastu keskaegsele usutõlgendamisele, ta nõudis Koraani ja prohveti õpetussõnade (ar الحديث al-ḥadīth) järgimist, sarjas araablaste moraalset langust ja poliitilist nõrkust ning mõistis hukka idolaatria ehk pühakute, pühamute ja kalmude austamise. Väites, et need, kes ei jaga tema vaateid, pole õiged muslimid, andis ta Araabia poolsaare keskplatoo Diriyah'i ja Najdi valitsejaile ning saudi hõimupealikule Muhammad ibn Saudile õiguse naabreid rünnata, kuigi Koraan keelab muslimitel omavahel sõdida. Sellest usulis-poliitilisest liidust sündis üksteise järel kolm Saudi riiki. Saudi Araabia rahastatud pühamute, koolide ja heategevusprogrammide tõttu kasvab vahhabism suur mõju ka mujal islamimaailmas.
Koolkonna alus on täielik monoteism (ar توحيد tawḥīd) ehk usk ühtainsasse Jumalasse. See on viinud varase islami mälestiste hävitamiseni Saudi Araabias, eelkõige selle lääneosas Hejazi piirkonnas, Meka ja Medina lähikonnas. Prohvet Muhammadi ja islami algusega seotud mošeed, kalmud, ajaloolised paigad ja elumajad hävitati, et Medinas Masjid al-Nabawi ja Mekas Masjid al-Harami mošee juurdeehitistele ruumi teha. Saudi kuninga ehk Mõlema Pühamu Hoidja (ar خادم الحرمين الشريفين khādim al-ḥaramain al-šarīfain) esindajad väidavad, et sel viisil püütakse mahutada rohkem hadži palverändureid. Vastased aga näevad seda kui riiklikult toetatud vahhabistlikku usupuhastust, mis äärmusliku monoteismi vaimus võitleb igasuguse pühaduse austamise vastu, kartes, et vahendajad inimese suhtlemisel Jumalaga võiksid viia idolaatria ja polüteismini (ar شرك‎ širk)

Salafism

Salafism (araabia keeles ‏السلفية‎ as-salafiyya, salafi < eelkäija, esivanemad) on islami uususund. See on äärmusideoloogia, uusfundamentalistlik (ultrakonservatiivne) suund sunni islamis. Salafistid on väljaspool Saudi Araabiat asuvad vahabistid. (Vahhabiitliku islami levitamise võimukeskus on Saudi Araabia, millel on islamiorganisatsioonide kaudu mõju ka Eesti moslemikogukonnas.) 19. sajandi poliitilise ideoloogiana on salafism islamismi eelkäija.
Sunniitide konservatiivne vool salafism seab eesmärgiks tagasipöördumise algislami juurde. Nad on eriti mõjuvõimsad Saudi Araabias, Kataris ja Araabia Ühendemiraatides ning selles võib eristada kolme suunda:

1. fundamentalistid (vägivallatu, madkhalistid)
2. aktivistid (poliitiline, põhivoolu salafism)
3. džihadistid (võitlev, qutbistid); terroriorganisatsioonid: Al-Nusra, Islamiriik (IS)

Salafismi pooldajaid nimetatakse salafideks. Osama bin Ladeni eeskujuks olid Alžeerias võitlevad salafid.
Eelkäijad, austatud (arab. as-Salaf aṣ-Ṣāliḥ) on moslemite kolm esimest põlvkonda. Nad tundsid Muhammadi või neid, kes temaga kokku puutusid, järgijaid (arab. Tabi’un). Kolmas põlvkond oli järgijate järgijad (arab. Atba’ at-tabi’in). Viimane kolmanda põlve salafi oli Ahmad bin Hanbal (suri 855 m.a.j). Ta rajas õiguskooli, mis oli tähtis islami levimisel. Hiljem hakati salafideks nimetama õpetlasi, nt Ibn Taimiyya (1263–1328) ja Muhammad ibn Abd al-Wahhab (1703–1792). Viimane rajas vahhabismi.
19. sajandil püüdsid salafistid uuendada kogukonda ja tehnoloogiat. 20. sajandi teisel poolel muutusid nad uusfundamentalistideks. 21. sajandi alguseks olid neist kujunenud islami terrorirismi eestvedajad. 11. septembri terrorirünnakute korraldajad olid kõik salafid.
Ideoloogiliselt pakub salafism identiteediotsingutes selgepiirilist vastandumist Lääne mõjudele, mida Süüria kontekstis võib kergesti siduda vastupanuga sekulaarsele Assadi režiimile, aga Iraagis vastupanuga nende mõistes väärusuliste šiiitide juhitavale valitsusele.
Salafistide hinnangul on tänapäevase islami järgimisega kaasnenud islami "vale" tõlgendamine. Sellest lähtuvalt on salafismi kohaselt vaja järgida algupärast "puhast" islamit viisil, kuidas seda tõlgendasid prohvet Muhamed ja tema lähedasemad õpilased. Salafistide käsituses peaks moslemite elu olema korraldatud nagu 7.–9. sajandil. "Puhta" islami alusteks on kõrgeima otsustaja, ainujumala Allahi pidev rõhutamine, vastuseis usu-uuendustele, nn mittetõeliste moslemite usust taganejateks kuulutamine ja uskmatute vastase püha sõja ehk džihaadi propageerimine. Salafismi kohaselt on islam ülimuslik kõigi teiste religioonide ja nende järgijate ees, kes peavad kas islamiriigile poliitiliselt alluma või kuuluma hävitamisele. Salafistidest lähtuv oht riigile ja tema elanikkonnale tuleneb nende poliitilisest eesmärgist kehtestada islamiseadustel ehk šariaadil põhinev ühiskondlik kord, mis läheb põhimõttelisse vastuollu läänelikel arusaamadel põhineva ühiskonnakorraldusega.

Ismailiidid

Ismailiidid on üks šiiitide hulka kuuluv islamiusuliste kogukond.
Nad elavad tänapäeval peamiselt Indias, Pakistanis, Afganistanis, Tadžikistanis, Süürias ja hajali läänemaailmas.

Voolud ja rühmad

• tänapäeva rühmitused
  • nizariidid vaata ka Aga Khan IV
  • mustaliidid
    • Dawudi (Da'udi, Dawoodi) mustaliidid
    • Sulaymani mustaliidid
    • Aliyya mustaliidid
• ajaloolised rühmitused
  • karmaadid
  • fatimiidid
  • assassiinid
• ismailiitidest alguse saanud rühmitused
  • druusid
  • alaviidid

Ajalugu

Ismailiidid kujunesid välja Abbasiidide valitsemise ajal. Kuuenda šiiidi imaami surma järel 765 puhkenud järglusetüli käigus lõid ismailiidid lahku. Nad tõusid esile Süürias ja Pärsias ning võitlesid Ali õiguste eest. Nad said nime Ismail ibn Djafari, Ali seitsmenda põlve järeltulija, Jafar As-Sadiqi vanema poja järgi, keda nad tunnistasid seitsmendaks imaamiks. Imamiidid tunnistavad seitsmendaks imaamiks Jafar As-Sadiqi nooremat poega Musa al-Kazimi. Algselt tunnistasid ismailiidid seitset imaami, hiljem tekkisid aga mitmesugused voolud ja suunad.
Sunniidid kiusasid ismailiite taga. Imamiidid olid nende suhtes väga skeptilised.
9. sajandi Bahreinis ja Omaanis oli qaramiitlik-ismailiitlik riik. 10. sajandil rajasid fatimiidid riigi, mida hüüti Kalifaadiks. 969 vallutasid nad Kairo.
Fatimiididest pärinevad ismailiitide tänini eksisteerivad põhiharud. Aastal 1094 lõhenesid nizariitideks ja mustaliitideks. Ismailiitest võrsusid pärast kaliif Hakimi surma 1021 druusid, kes selle kaliifi surma ei uskunud. Hiljem eemaldusid druusid islami peasuundadest üha enam, nii et neid tänapäeval enam moslemiteks ei peeta. Ka alaviidid tekkisid samal ajal ja samade sündmuste tagajärjel.

Usk

Ismaeliitide teoloogia on palju avaram kui enamikul teistel moslemitel. Mõned näevad selles gnostitsismi ja uusplatonismi elemente. Samuti on väliseid sarnasusi hinduismiga, eriti sakraalmuusika osas. Koraani tõlgendatakse suures osas allegooriliselt. Nõnda dešifreeritakse koraani sõnumeid, mida tekstis otseselt ei sisaldu. Selles osas on ismailiitidel ühisjooni sufide imamiitidega.

Kõikide ismailiitide poolt tunnustatud imaamid

Ismailiitide seitse imaami:

1. ‘Alī ibn Abī Tālib (suri 661)
2. Al-Hasan
3. Al-Husain (suri 680)
4. Ali Zain al-Abidin (suri umbes 713)
5. Muhammad al-Baqir (suri umbes 733)
6. Jafar As-Sadiq (suri 765)
7. Ismail ibn Djafar (väidetavalt mitte surnud, vaid ära kandunud)

Karmaadid uskusid varjatult elavasse seitsmendasse imaamisse. Seda traditsiooni viivad tänapäeval edasi Mumbais elavad mustaliidid. Seevastu nizariidid tunnistavad veel järgmisi imaame.

Mandad

Mandad (ka mandalased) on gnostiliste rühmituste üldinimetus juutluses ja ka gnostilise juudakristliku ristijate rühmituse nimetus. Veeriitusi oluliseks pidanud mandade rühmitus on ainsana kuni tänaseni järjepidevalt säilinud juudakristlik erakond. Selliseid rühmitusi oli meie ajaarvamise esimestel sajanditel mitmeid, nt esseenid ja elkesaid (juudikristlased).
Mandad tekkisid ilmselt ajaarvamise esimestel sajanditel, aga pühad raamatud pandi kirja 7-8. sajandil. Ristijate rühmituse peateos on Ginza.
Mandade päästeusundi rajajat ja päritolu pole teada. Nad vastandusid Jeruusalemma judaismile ja eelistasid päästeõpetuse iraani varianti. See oli sarnane süüria juutluse rahvaliku usuga.
Mandad on ainus tänapäevani järjepidevalt säilinud gnostiline rühmitus. Nend iidne asuala paiknb tänapäeva Iraagi territooriumil. Mõni kogudus leidub ka Iraanis, aga arvukalt emigrantidena Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja ka Euroopas.
Mandade päritolu kohta on kaks oletust. Esimese järgi on mandade rühmitus tekkinud Iisraelis ja vastavalt endi pärimusele asusid mingil ajal ümber Kahejõemaale (Mesopotaamiasse). Teise järgi on rühmitus Kahejõemaal ka tekkinud ja väljaränd Iisraeli algkodust on vaid mandade legend.
Mandade tähtsaim prohvet oli ristija Johannes. Aabrahami, Moosest, Jeesust ja Muhammadi pidasid valeprohvetiteks. Mandadel oli nii ühealgeõpetus (monism; üks maailma looja), kui ka kahesusõpetus (vahendaja loob maailma kellegi ülesandel; dualistlik valguse ja pimeduseriigi vastandamine). On ka maailma tekkimise suund, milles püütakse eelnevaid loomislugusid ühendada.
Tähtsaimaks sakramendiks on ristimine. Päästjaks võib pidada Manda d`Haijeti ?
Mandad pole kokku puutunud Nag Hammadist leitud koptikeelsete gnostiliste tekstidega. Kuid neil on sarnaseid motiive. Mandad pole mõjutatud kristlusest.
Tänapäeval on mandad Iraagis sunnade poolt vaenatud vähemus.

Manilus

Manilus (ka manihheism; Mani kirik) on õpetus, et maailma valitseb hea ja kurja jõudude tasakaal, mitte aga üks täiuslik olend. Manilus oli Mani (u 216–276) katse luua maailmausundit (ehk "universaalreligiooni") zoroastrismi, platonismi, kristluse, budismi ja gnostitsismi osadest. Kosmos jaotati zoroastrismi ja platonismi eeskujul kaheks eraldi asuvaks tegelikkuseks: valgusemaailm ja pimedusemaailm. Aineline maailm, milles inimesed elavad, koosnes Mani arvates mõlemast poolest. Maniluse kõrgaeg oli 3.-5. sajandil.
Mani hakkas prohvetlikku õpetust levitama peale 242. aastat. Pärast Mani surma ja tema poolehoidjate vaenamist levis manilus Iraanist Kogu Lähis-Idasse ja Rooma impeeriumis (Hispaaniani). Manilus levis Iraani, Egiptuse ja Süüria kaudu Prantsusmaale ja Balkani maadesse ning Hiinasse. Kristlik kirik võitles (eesotsas Augustinusega) maniluse vastu kuni 7. sajandini.
Manilus oli riigiusundiks uiguuride riigis. Hiinas keelustati manilus umbes 1374. aastal. Kalifaadis salliti manilasi kuni 9. sajandini. 9. ja 10. sajandil algas ka Kalifaadis manilaste hävitamine. Manilaste jäänused Aasias hävitasid mongolite vallutused.
Euroopas lähtusid manilusest paulikaanid, bogomiilid ja katarid.
Manilus oli kahesusõpetus (dualism), valguse ja pimeduse, keha ja vaimu, headuse ja kurjuse vastandamine. Mani kahesusõpetuse kohaselt vastandub kuri heale algusest peale. „Juba algusest peale seisavad üksteise vastas jumal ja saatan, valgus ja pimedus, hing ja aine (hylê). Kurjusel polnud sealjuures olemust (s.t isikulist kurjust või nn "Saatanat" pole olemas). Viimast arusaama kasutas ka Augustinus teoses "Pihtimused".
Mani kiriku liikmed jagunesid kahte rühma: „valituteks“ ehk „täiuslikeks“ ja „kuulajateks“. „Täiuslikud“ olid vaimulik eliit, nad allusid rangele askeesile (taimetoitlus ja abielutus).
Koguduse lihtliikmed („kuulajad“) pidasid oma tööga „valituid“ ülal ja nad ei pidanud askeetlikult elama. Valitud said päästetud, aga kuulajad said kõrgema taassünni õiguse (st. tasuks elu jooksul tehtud heade tegude eest võisid nad järgmisesse ellu sündida „valitutena“ ning siis saada päästetud).
Mani ihuvaenulikkus oli vastavuses hilisantiikaja kristlaste elutundega.

Alaviidid

Alaviidid Lähis-Idas

Alaviidid (araabia keeles علوية‎ Alawiyyah/Alawīyah) on muslimite usurühm keskse asualaga Süürias Ţarţūsi ja Latakia provintsis.
Alaviite loetakse vahel šiiitide hulka kuuluvaiks, kõik muslimid ei tunnista neid aga islamiusulisteks.
Alaviite on Süüria sunniitliku enamusega elanikkonnas umbes 20%, kuid neil on suur poliitiline võim. Alaviitide sekka kuuluvad Süüriat 1971. aastast valitsenud Assadi perekonda kuuluvad presidendid. Riigi sõjaväe ja luurejuhtide seas on samuti märkimisväärsel hulgal alaviite.
Alaviitide koguarvu on hinnatud kolmele miljonile, neist vähem kui pooled elavad Süürias. Lisaks Süüriale paiknevad alaviitide arvukamad kogukonnad Türgis ning Liibanonis.
Aastatel 1923–1936 oli olemas Alaviidi Riik pealinnaga Latakias.

Druusid

Druusid (araabia keeles درزي, mitmuses دروز, heebrea keeles דרוזים‎) on peamiselt Levandis elav šiiitlikust islamist alguse saanud religioosne kogukond. Sarnaselt teiste ismailiitidega on druusi usundit mõjutanud gnostitsism ja uusplatonism.
Druuside koguarv on 0,8–1,0 miljonit  ja elavad peamiselt Süürias, Liibanonis, Iisraelis ja
Jordaanias. Hinnanguliselt 40–50% elab neist Süürias, 30–40% Liibanonis, 6–7% Iisarelis ja 1–2% Jordaanias. Umbes kaks protsenti druusidest on hajunud laiali ülejäänud Lähis-Ida riikides.
Druusid suhtlevad omavahel araabia keeles.

Arhetüüp

Arhetüüp ( < ladina keeles archetypum < kreeka keeles arkhetypon: arkhe-´"esimene, algne" + typos "tüüp, mudel") on sarnaste isikute, objektide või kontseptsioonide algkuju, millest nad kõik on tõenäoliselt välja kujunenud, kopeerunud, pärinenud või arenenud.
Arhetüüp psühholoogias:
Carl Gustav Jungi analüütilises psühholoogias on arhetüüp kollektiivses alateadvuses püsiv idee või kujund. Jung nimetas neli olulisemat arhetüüpi:

• Mina
• Vari
• Anima
• Animus

Peale selle loetles ta muid arhetüüpseid kujundeid:

• Laps
• Üliinimene, kõikvõimas
• Kangelane
• Ürgema, Kõige ema
• Vana Tark Mees
• Tola

ja muud sellist...
Arhetüüp mütoloogias:

Mütoloogias on arhetüüp müüdi algsele või varasemale tüübile iseloomulik tuumikmüüt, hüpoteetiline algmüüt, mis võib erinevates hilisemates müütides olla mitmeti varieerunud ja edasi arenenud.
Mütoloogilisi arhetüüpe:

• Allilm
• Esimene inimene
• Kultuuriheeros
• Kuujumalus
• Maaema
• Mana
• Päikesejumalus
• Surev ja ülestõusev jumalus
• Taevaisa

10. märts 2021

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Tere
Täna on blogi ehk ajaveebi autori sünnipäev. Nii, et palju õnne blogi autorile. Selle aja jooksul olen ma rääkinud väga paljudest erinevatest asjadest. Muuhulgas perekonnast, geograafiast, psühholoogiast, Pagari erialast, muusikast ja muusikaajaloost, kunstist ja kunstiajaloost, usunditest, enda arvamustest, natukene füüsikast, stereotüüpidest ja arhetüüpidest,  bioloogiast, geneetikast ja muudest teemadest.
 Tulekul on veel hästi palju teemasid.
Näiteks:
geneetika
ajalugu (inimeste maailma ajalugu algusest tänapäevani)
ühiskonnaõpetuse materjalid.
kliimasoojenemine 2.0
ja paljud muud teemad.

Sooneutraalsus

Sooneutraalsus on ühiskonnapoliitiline käsitus, mille kohaselt ranged soorollid on ebasoovitavad ning inimese kohtlemine, ühiskondlik staatus ja võimalused ei tohiks sõltuda tema soost või soomääratlusest. Sooneutraalsuse kui eesmärgiga põhjendatakse soolise diskrimineerimise vältimise vajadust.

Tähendus:

Tihti mõistetakse sooneutraalsust valesti ja arvatakse, et see soovib sugude kaotamist. Kuid tegelikult ei taha sooneutraalsus sugude kaotamist, ta tahab ainult, et iganenud ranged soorollid ja soostereotüübid kaoksid, sellega kaoksid ka sooarheotüübid ja sooline diskrimineerimine. Ta tahab, et inimesed mõistaksid üksteist ja oleksid sallivad erinevuste suhtes. Ta tahab ka, et erinevatest sugudest inimesed või ennast teistsuguselt määratlevad inimesed saaksid rahumeelselt koos eksisteerida ja teha oma tegevusi.  Lihtsamalt öeldes, sooneutraalsus tähendab võrdväärsust ja võrdsust tegevustes, mitte sugude kaotamist.

Minu arvamus sooneutraalsuse kohta:

Ma arvan, et sooneutraalsus on kasulik, isegi soovitatav, sest see aitab inimestel üksteist paremini mõista.

Ma arvan, et naise ja mehe konstruktsioon ei kao kuhugi. Lihtsalt nad võivad muutuda ja üksteisele läheneda. Ajalooliselt on naine ja mees (mõeldakse sotsiaalset sugu ehk konstruktsiooni) juba praeguseks väga palju üksteisele lähenenud ning nad lähenevad veelgi (tänapäeval toimub samasugune lähenemine ka bioloogilise sooga). Lisaks tuleb juurde selliseid konstruktsioone, kus on naine ja mees kokku segatud ja ka selliseid konstruktsioone, mis ei lahterda end naise või mehena vaid määratlevad end inimestena.

Ma arvan, et sooneutraalsusest võidavad kõik inimesed. Sooneutraalsuses õpetab inimesi üksteist paremini mõistma ja aitab välja tulla iganenud soorollidest ning loobuda soostereotüüpidest ja arheotüüpidest. Sooneutraalsus ei lahterda inimesi „kastidesse“. Sooneutraalsus aitab minu arvates lahti saada nendest kastidest, kuhu on kirjutatud niinimetatud reeglid, mida on ühel või teisel (või kolmandal või neljandal jne...) sool sobilik teha. Lõpuks muudab see ju maailma elamiseks paremaks kohaks.

Kokkuvõte:

Nagu jutust juba selgus, siis sooneutraalsus on kasulik, vajalik ja viib inimesi parema maailma poole. See muudab inimesed tegevuste poolest võrdseteks, jättes samas sood alles.