Toidufotograafia

Toidupildid, mis panevad suu vett jooksma

Avastage meie toidufotograafia nõuanded ja õppige, kuidas jäädvustada toitu, mis näeb välja nii isuäratav, et tahaksite kohe juurde võtta.

Tänu Instagramile on toidufotograafias toimunud viimaste aastate jooksul tõeline renessanss. Samas teab igaüks, kes on proovinud oma lõunasöögist pilti teha, et sellega kaasnevad omamoodi väljakutsed. Rootsi toidufotograaf Linda Lomelino on tõeline meister toidufotograafia maailmas. Tema muinasjutulised ja pisut ka melanhoolsed pildid on kogunud rohkem kui 750 000 Instagrami jälgijat.

„Ma avastasin küpsetamise kire umbes 11 aastat tagasi,“ rääkis Linda, kes õppis koolis fotograafiat. „Sel ajal olid hästi populaarsed muffinid, seega ma tegin neist paar pilti ja jagasin neid oma Facebooki kontol. Inimestele meeldisid need väga, nii et ma mõtlesin, et äkki võiksin ma blogima hakata.“ Tänu sellele blogile „Call Me Cupcake“ on Linda isuäratavad meistriteosed leidnud oma tee nelja raamatusse, mis on tõlgitud mitmetesse keeltesse.

Siin jagab ta osa oma saladustest, mis talle selle magusa edu tõid ...

1. Võtke viimast loomulikust valgusest

Loomulik valgus aitab esile tuua roosa jäätise kurrud, samal ajal kui tume taust lisab pildile põnevust. Linda soovitab erinevate lahenduste leidmiseks hakata valgustusega katsetama.

Kui teil on olemas Canon Speedlite’i välgud ja teil on kasutusel terve stuudio, saate ise kontrollida oma valgustingimusi. Teine võimalus on kasutada loomulikku valgust, mida on küll raskem kontrollida, kuid see aitab teie subjekti paremini esile tuua. „Eksperimenteerige olemasoleva valgusega,“ rääkis Linda. „Akna suurus, akna suund, aeg ja ilm – kõik need mõjutavad seda, kuidas valgus töötab,“ selgitas ta. „Kõige lihtsam on töötada põhja poole suunatud akendega – valgus muutub terve päeva jooksul ja te ei pea kunagi tegelema otsese päikesevalgusega.“

Lindale meeldib kõige rohkem pilvealune päev, mis ei ole liiga pime. Enne lõunat pildistab naine oma stuudios, kus valgus tuleb läänest, pärastlõunasel ja õhtusel ajal suundub ta aga oma kööki, kuhu jõuab valgus idapoolsetest akendest. Selleks, et saavutada oma eristuvat stiili, tõmbab ta akende ette tumedad aknad.

„Te saate kasutada mis tahes akent. Tuleb lihtsalt katsetada ja harjutada. Kui elate aga maal, kus on peamiselt päikesepaisteline ilm ja teie aknad on kõik lõuna poole suunatud, siis võib olla natuke raskem,“ lisas ta. „Sellisel juhul soovitan asetada akna ette õhukese valge kardina, mis valgust pehmendaks.“

2. Kasutage stseeni loomiseks värve ja tekstuure

Pildi aitab kokku tuua sarnaste toonidega rekvisiidid või täiendavad värvilaigud.

Originaalset pilti aitab luua kompositsioon või siis näiteks värv. „Mulle meeldib jätta ühele pildile vaid kaks või kolm värvi,“ selgitas ta. Ta kasutab ühe värvi mitut tooni ja seejärel lisab täiendavaid vastandvärve, et suurendada visuaalset kontrasti. „Näiteks kasutan ma lilla glasuuriga koogi juures midagi kollast või kollakasrohelist. Teine minu lemmikkombinatsioon on oranž ja sinakasroheline – see toob foto tõesti esile.“

Just nii nagu värvidega, soovitab Linda katsetada ka erinevate tekstuuridega. „Kui ma pildistan erinevate tekstuuridega või mustritega kooki, valin ma võimalikult lihtsa tausta, et fookus püsiks koogil. Mõne teise pildi puhul võin ma aga asetada taustale erinevaid tekstuure – see võib olla midagi niisama lihtsat nagu kortsus linane rätik.“

3. Tooge pildile sügavust

Subjektide taha asetatud rekvisiidid toovad pildile sügavust, samal ajal, kui tuhksuhkru sõelumine muudab pildi dünaamilisemaks.

Lisaks värvidele ja tekstuurile soovitab Linda mängida ka detailidega, et muuta muidu tuhm pilt säravaks. Detailid toovad pildile sügavust. „Heaks näiteks on fookusest väljas esi- ja tagaplaanile asetatud objektid,“ rääkis Linda. „Selleks võib olla näiteks toidu taha pandud lillevaas. Seejärel töötage paaritute arvudega ning lisage kompositsiooni retsepti koostisaineid, nagu jahu, marjad ja lehed.“

Kui soovite täpsemat tulemust, soovitab Linda kasutada muudetava nurgaga puuteekraani. „Kaamerad, nagu Canon EOS 850D ja Canon EOS 250D, millel on olemas liigutatav puuteekraan, on toidupiltide jäädvustamiseks ideaalsed. Puuteekraanid on eriti kasulikud siis, kui soovite pildistada fotosid ülalt-alla – kui kaamera on kõrgel, saate lihtsalt ekraani kallutada ja valida teravustatava koha. Sama kehtib ka väga madala nurga alt pildistamise kohta – te ei pea põrandal lamama, vaid saate jällegi ekraani kallutada.“

4. Valige rekvisiidid ja taustad, mis aitavad lugu paremini rääkida

Lehestik, lilled, hoolikalt valitud rekvisiidid ja piiratud värvipalett töötavad kõik koos selle nimel, et luua tõeliselt unelev maaidüll.

Need, kes on Linda tööd imetlenud, võivad kinnitada, et ta tõesti armastab rekvisiite. Need on üliolulised tekstuuri ja värvide lisamisel, lisaks toetavad need pildi üldist meeleolu. „Mul on väga palju rekvisiite,“ rääkis ta. „Enamus asjadest olen ma leidnud teise ringi poodidest või antiikäridest. Need aitavad mul lugu paremini rääkida. Kui ma soovin saavutada rustikaalset ja melanhoolsemat meeleolu, võtan appi antiiksed rekvisiidid. Kui ma tahan aga elavamat ja modernsemat tulemust, valin ma objektid, millel on selgemad jooned, vähem mustreid ja värve.“

Linda taustavalik on sama suur nagu tema rekvisiitide kogu, sisaldades erinevaid materjale, nagu tapeet, pakkepaber, linast kardinad, puidust kastid, vanad uksed ja toolid ning vintage-kohvrid. „Alati ei pea kasutama puidust lauda,“ rääkis ta. „Taustaks võib olla mis iganes. Näiteks võib ära värvida paar lauajuppi. Võite värvida iga külje erinevat värvi ja vajaduse korral need jälle üle värvida.“

5. Katsetage erinevaid objektiive, mis aitavad teie stiili esile tõsta

Valige oma objektiiv vastavalt pildi kompositsioonile.

Tavaliselt kasutab Linda Canoni kaamerat EOS 5D Mark II (mille järelkäija on Canon EOS 5D Mark IV) ja ühte oma neljast objektiivist: Canon EF 50mm f/1.2L USM, Canon EF 85mm f/1.2L II USM, Canon EF 100mm f/2.8 Macro USM või Canon EF 24-70mm f/2.8L II USM. See, millise objektiivi ta valib, sõltub loost, mida ta rääkida tahab.

„Kui olete fotograafiamaailmas alles uus, on hea alustada Canoni objektiiviga EF 50mm f/1.8 STM,“ rääkis Linda. „See on taskukohane ning selle väike f-arv ja suur ava tulevad kasuks nõrga valgusega olukordades, mis on väga oluline, kui elate kohas, kus on pikad ja pimedad talved. Mis veelgi enam, selle fookuskaugus on ideaalne, et jäädvustada pilti ilma liiga lähedale minemata. Teine hea variant on Canon EF-S 60mm f/2.8 Macro USM – see sarnaneb minu makroobjektiivile, mis on tõesti terav.“

Kaugemalt pildistamiseks soovitab Linda kasutada laiemat objektiivi. „Kui soovite pildile saada tervet lauda, valige objektiiviks näiteks Canon EF-S 35mm f/2.8 IS Macro STM, mida mina kasutan ka ülalt-alla võtete tegemiseks.“ Pidage meeles, et kui pildistate APS-C sensoriga kaameraga, nagu Canon EOS 850D, annab 1,6-kordse kärpimisfaktoriga 35 mm objektiiv sarnase tulemuse, mis 50 mm objektiiv täiskaadrilisel kaameral.

6. Pildistage erinevate nurkade alt.

Linda valib oma jäädvustamisnurga vastavalt sellele, millist osa toidust ta esile tuua soovib. Selle pildi puhul oli selleks koogi ilus rabarberimuster, mistõttu töötas kõige paremini ülalt-alla suunatud kaamera.

Samal ajal, kui enamus inimestel tuleb toidupiltide peale mõeldes esimese asjana pähe ülalt-alla tehtud Instagrami fotod, siis Lindale on oluline proovida ka teisi nurki. „Jäädvustamise nurk sõltub sellest, mida ma rõhutada soovin. Kõrge mitmekihile tordi puhul valin ma üldjuhul küljelt pildistamise. Taldrikule asetatud koogilõikude puhul aga ülalt-alla lähenemise.“

Kuna enamik Linda töödest jõuavad tema blogisse, siis on tema puhul oluline ka piltide kvantiteet. „Ma postitan palju pilte, seega on erinevad vaatenurgad olulised, et lisada varieeruvust ja muuta esitatav sisu sujuvamaks.“

7. Kasutage suuremat ava ja väiksemat ISO

Pildi alasäratamine muudab ümbritsevad esemed tumedamaks ning lisab pildile tõsisema ja ehk isegi sügisele omase tunde.

Lummava atmosfääri loomiseks kasutab Linda tavaliselt suurt ava ja väiksemat ISO. „Üldjuhul määran ma ava suuruseks f/1.8 kuni f/3.2. Sellest üle lähen ma väga harva,“ selgitas ta. „Ainuke aeg, kus ma kasutan väiksemat ava, on siis, kui ma teen ülalt-alla fotosid ja pildil on erinevate kõrgustega objektid. Kuid ka siis ei lähe ma üldjuhul üle f/5.“

„Lisaks soovitan ma kasutada väiksemat ISO ja hoida säriaega võimalikult pikana. Mina üritan käest pildistamisel jääda 1/125 s juurde. Kui te kasutate aga statiivi ja jäädvustate liikumatut subjekti, siis võite kasutada ka lühemat säriaega.“ ISO võimekus sõltub teie kaameramudelist, kuid väiksema ISO valimine on alati hea mõte. Väiksem ISO-valgustundlikkus tähendab väiksemat teralisust, mis on väga oluline, kui soovite oma pilte suurendada või välja printida.

Linda melanhoolsemad pildid liigituvad tumeda tonaalsusega (ing k low-key) fotode alla, mis tähendab seda, et subjekt on õigesti säritatud, samal ajal kui ümbritsevad objektid on jäetud tumedamaks. Linda kasutab soovitud tulemuse saavutamiseks ka järeltöötlust, kuid rõhutab, et algajatel ei ole vaja kallist tarkvara osta. Canoni tarkvara Digital Photo Professional on tasuta kättesaadav kõikidele Canoni kasutajatele. Lisaks leidub nutitelefonis ka palju tasuta töötlustarkvarasid. Võtke viimast oma kaamera Wi-Fi ühenduvusest, edastades fotod teenuse image.canon kaudu oma telefoni või arvutisse. Nii saate koheselt alustada fotode töötlemist või jagamist.

Seiklusfotograafia

SEIKLUSFOTOGRAAFIA

Looduse ilu: viis nõuannet, kuidas oma seiklusfotosid paremaks muuta

Elustiilifotograaf Jake Baggaley käis avastamas lumist ja jäist Rootsi loodust ning räägib nüüd, miks on EOS M6 Mark II ühe seikleja parim sõber.

Seiklus- ja elustiilifotograaf Jake Baggaley armastab seiklusi. Võistlushimulise murdmaajooksja ja kirgliku mägironijana leiab ta inspiratsiooni metsikust maastikust ja looduse dramaatilistest stseenidest. „Ma kasvasin üle New Forestis [Lõuna-Inglismaal] ja ma armastasin õues olemist,“ rääkis Jake. „Samuti meeldis mulle väga kaameratega mängida. Minu isa on fotograafiaõpetaja ja üles kasvades oli meil köögis ka pimik, seega oli loogiline, et ma ühel hetkel ka enda jaoks fotograafia avastan.“

Murdmaajooks viis Jake’i kokku uute inimestega ja aitas tal oma nišši leida. „Mul ei olnud kunagi kavatsust seiklusfotograafiks hakata ja enamus minu varasematest töödest on olnud seotud sotsiaalse dokumentalistikaga, kuid lõpuks jõudsin ma siiski seiklusfotograafia juurde,“ selgitas ta. Jake’i klientideks on näiteks The North Face, Another Escape ja Adidas.

Ühel hetkel sai Jake osaleda oma unistuste projektis, kus ta jäädvustas jätkusuutlikke ekspeditsioone korraldava ettevõtte Do The North jaoks lumega kaetud Rootsi maastikku ja külmutatud järvi, liikudes selleks ringi suuskadel ja uiskudel. „Uisutamise jaoks külastasime Dalarna piirkonda ja suusatamise jaoks Fulufjälleti rahvusparki. Need kohad olid tõesti eraldatud ning ma tahtsin jäädvustada lauaulatuslikku jäävälja ja tohutut maastikku,“ rääkis ta.

Võtte iseloomu tõttu oli oluline leida kerge kaamera, mistõttu osutus valituks Canon EOS M6 Mark II, mis on varustatud 180˚ kallutatava puuteekraaniga, sisseehitatud Wi-Fi-ga, 4K video ja 32,5 MP APS-C sensoriga. Koos Canoni objektiiviga EF-M 32mm f/1.4 STM pakkus see tõesti suurt võimekust, aga seda väikeses ja kompaktses vormis.

Selles artiklis räägib Jake, kuidas võtta oma kaamerast viimast ja jäädvustada vapustavaid loodusfotosid, ilma kodust kaugele reisimata.

1. Olge loomingulised hoolimata ilmast

Peegeldustega mängimine aitab saavutada põnevaid tulemusi.

Talvistes oludes pildistamine võib lume ereduse tõttu olla üsna keeruline, kuid see aitab luua ka põnevaid kompositsioone ja tuua teie subjekte paremini esile.

„Mägedes viibimine aitab loodusega paremas kontaktis olla,“ selgitas Jake. „Just looduse pärast armastan ma väljas pildistamist. Ka jooksu ajal mõtlen ma, kus oleks hea pilte teha. Talvise looduse avastamine annab ebatavalisi võimalusi oma loomingulisuse rakendamiseks,“ rääkis ta. „Mängige erinevate nurkade, valguse ja pealampidega, et muuta rõõmutut keskkonda natuke põnevamaks.“

Sünge Skandinaavia talv pakkus valgusolude mõttes tõelisi väljakutseid, kuid see andis ideaalse võimaluse katsetada kaamerat just nõrgas valguses. Tasub märkimist, et kaamera ISO vahemik ulatub 25 600-ni. „Mind tõesti üllatas, kuidas Canon EOS M6 Mark II nõrgas valguses hakkama sai. Canoni objektiivi EF-M 32mm f/1.4 STM lai ava võimaldas jäädvustada ka siis, kui päev muutus pimedaks. Rootsis on talviti valget aega üsna vähe, seega ei olnud mul ettevalmistusteks palju aega. Pidin lihtsalt jooksu pealt pilte tegema.“

Ereda lume korral soovitab Jake kasutada käsitsi režiimi, et mitte kaotada pildil olevaid detaile. „Kaamera mõõtur tahab kõike tumedamaks muuta, kuna see tuvastab igast nurgast valget värvi. Seepärast on kõige mõistlikum kasutada käsitsi režiimi, sest nii saate heledust ise kontrollida ega pea lume pärast muretsema.“

Ja miks mitte pildistada ka siluette? „Lume juures on hea asi see, et saab pildistada puude selgeid siluette,“ rääkis Jake. „Lumele langevad varjud tekitavad erinevaid valgeid toone, millega on samuti hea katsetada.“

2. Kasutage kiiret tehnikat

EOS M6 Mark II oli Jake’ile ideaalne valik, kuna kerget ja kompaktset kaamerat oli lihtne igal ajal välja võtta.

Seigeldes peab teie kaamera olema kergesti kättesaadav ja kiire reageerimisega. Vastasel juhul jääte nendest spontaansetest hetkedest lihtsalt ilma. Canon EOS M6 Mark II kaalub kõigest 408 g ja suudab jäädvustada kuni 14 kaadrit sekundis.

„Mis mulle Canoni kaamera EOS M6 Mark II juures väga meeldis, oli selle väike kaal ja kompaktsus,“ ütles Jake. „Me liikusime oma ekspeditsioonil suuskadel ja ka uiskudel. Kogukas ja raske varustus muudaks selle protsessi aeglaseks, aga kuna meie eesmärgiks oli tegevuse jäädvustamine, siis oli kiire kaadrisagedusega Canoni kaamera EOS M6 Mark II ideaalne. Kinnitasin kaamera oma koti esiküljele ja see sobis karmide ilmastikutingimustega, kuna ma ei pidanud kindaid ära võtma ega kotti avama.“

3. Muutke pildid inimeste või detailide abil põnevamaks.

Jake soovitab lisada piltidele inimesi, kuna see aitab objektide suurust paremini edasi anda.

Jääl olevad mustrid ja uisutamisjäljed ning uisutajate peegeldused aitavad muuta kompositsiooni huvitavamaks.

„Mulle meeldib võtta lihtsam võte ja muuta seda põnevamaks, lisades sinna inimlikku elementi,“ rääkis Jake. „Inimese pildile toomine aitab näidata maastiku mastaapsust.“

„Mulle väga meeldisid jääle tekkivad peegeldused ja uisutamisjäljed. Ma kasutasin neid jälgi, et lisada pildile kompositsiooni ja muuta pilte huvitavamaks.“

Jake kasutas Canoni kaamera EOS M6 Mark II 30 kaadrit/s RAW-sarivõtterežiimi, mis aitas „külmutada“ mööda libisevaid uisutajaid. „Kui meil ei olnud pildistamiseks palju aega, aga ma nägin head võimalust, siis kasutasin 30 kaadrit/s sarivõtet, et uisutaja jääks pildile täpselt nii, nagu ma soovisin. See oli väga kasulik – ja ma sain ka automaatteravustamist usaldada.“

4. Valige mitmekülgne objektiiv

Teravselge Canoni objektiiv EF-M 32mm f/1.4 STM võimaldas Jake’il jäädvustada laiaulatuslikke maastikuvõtted, säilitades samal ajal ka pildil olevaid detaile ja vältides moonutust.

Suurepärase seiklusfoto jaoks on detailsus ja selgus üliolulised. Üliteraval Canoni objektiivil EF-M 32mm f/1.4 STM on 50 mm ekvivalentne standardne fookuskaugus ning see suudab jäädvustada nii võimsaid mäeahelikke kui ka uiskude, saabaste ja rataste väikeseid detaile. Nii saate seiklustele vastu astuda ainult ühe objektiiviga.

„See 50 mm ekvivalentne fookuskaugus oli mu lemmik, kuna see võimaldas mul jäädvustada kogu maastikku ja selles olevat väikest inimest, ilma pilti moonutamata,“ rääkis ta.

„Antud fookuskaugus sobib nii laiaulatuslike maastikufotode kui ka madala väljasügavusega lähivõtete tegemiseks. Seda saab kasutada kõige jaoks.“

5. Nautige talvise valguse eeliseid

Jake soovitab mängida talvise valgusega, et tavalisemaid stseene pisut põnevamaks muuta.

Kuldne valgus, mis Skandinaavia päiksepaistelistel talvepäevadel tekib, loob pikad ja mõjuvad varjud.

Vahet ei ole, kus te asute – metsas või mäe otsas – talvine päikesetõus annab võimaluse tõeliselt maagiliste fotode jaoks. See on ka üks põhjustest, miks seiklusfotograafid nagu Jake, just selliseid vaatemänge otsivad. „Minu lemmikasi talvise päikesetõusu juures on see, et see toimub kella 9–10 paiku, mitte kell 3 või 4. Nii jõuab ka laisem inimene päikesetõusu pildistama. Talvel on päike madalam terve päeva jooksul, olles korraga nii intensiivne kui ka pehme ning tekitades pikki varjusid,“ rääkis ta.

Kaameraga Canon EOS M6 Mark II on kuldse valguse kasutamine 4K videotes imelihtne ja Jake avastas, et ta sai ühendada tehtud salvestisi ka kaameraga Canon EOS R jäädvustatud 4K videotega. „Kaameraga Canon EOS M6 Mark II tehtud salvestiste kvaliteet oli võrreldav kaameraga Canon EOS R jäädvustatud sisuga. Ma sain neid koos kasutada ning tulemus oli väga selge ja ilus.“

Makrofotograafia

Makrofotograafia juures on kõige olulisem lähivõtete jäädvustamine. See toob välja inimsilmale nähtamatud tekstuurid ja tõstab esile detailides peituvat ilu. Makrovõtete harjutamiseks ei ole teil vaja kaugele reisida. Ka igapäevased objektid saavad lähivaates täiesti uue mõõtme, seega piisab testimiseks ka teie aiast või kohalikust pargist.

1. Millist komplekti on makrofotograafiaks vaja?

Mitmed objektiivid suudavad lähivõtteid küll jäädvustada, kuid ainult tõeline makroobjektiiv pakub vähemalt 1 : 1 või elusuuruses suurendust. See tähendab, et kui kaamera on asetatud minimaalsesse teravustamiskaugusesse, on sensori kuvatav pilt sama suur kui subjekt ise.

Sellistel objektiividel on minimaalne teravustamiskaugus väga väike, mis võimaldab teil liikuda lähemale ja jäädvustada väikestest subjektidest kaadrit täitvaid pilte. Näiteks suudab Canon EF-S 35mm f/2.8 Macro IS STM objektiiv teravustada kuni 3 cm kaugusele. See objektiiv sisaldab ka nutikat sisseehitatud Macro Lite’i LED-välklampi, mis kompenseerib kaamera lähedal hoidmise tõttu subjektile tekkinud varje. Kui teil on EOS M seeria kaamera, nagu Canon EOS M50 või Canon EOS M6 Mark II, pakub Canoni objektiiv EF-M 28mm f/3.5 Macro IS STM samasugust Macro Lite’i funktsiooni.

Kui tahate proovida oma kätt makrofotograafias enne spetsiaalse objektiivi ostmist, võite kasutada lisatarvikuid, mis on mõeldud suurendama standardse objektiivi suumimisvõimekust. Näiteks, kui kinnitate ühilduva objektiivi külge Canoni vaherõnga EF 25 II või Canoni vaherõnga EF 12 II, saate teravustada lähemale kui tavaliselt. Sarnase tulemuse saavutate siis, kui kinnitate objektiivi eesmise filtrikeerde külge Canoni lähivõtte objektiivi 250D 58mm või Canoni lähivõtte objektiivi 500D 77mm.

Olenemata sellest, millist rada pidi te makrofotograafia maailmas liigute, on kaamera värisemise mõju sedavõrd suurem, mida lähemale oma subjektile liigute. Teravamate tulemuste saavutamiseks kasutage statiivi või muud sarnast tuge.

2. Kuidas seadistada kaamerat makrovõtete jaoks?

Paljudel EOS-kaameratel on spetsiaalne lähivõtterežiim. Kui soovite aga suuremat loomingulist kontrolli, seadistage oma kaamera ava prioriteediga (Av) või käsitsi (M) režiimile. Mõlemad võtterežiimid võimaldavad teil ise valida ava, millel oleks nii makrofotograafia kui ka säriaja välimusele ja tunnetusele suurem mõju.

Kõige kergem on alustada ava prioriteediga režiimiga, kuna kaamera määrab vastavalt teie valitud avale automaatselt säriaja, mis tagaks tasakaalus särituse. Kui soovite kaamera seadistusi ise kontrollida, siis lülitage sisse käsitsi režiim.

3. Meie kasutatud süsteemi eelised (EOS 77D + 35mm f/2.8 Macro)

Tehtud järgmisega: Canon EOS 77D + EF-S 35mm f/2.8 Macro IS STM

• f/4.5
• 1/320
• 100

Makroobjektiivi ja Canoni kaamera EOS 77D 24,2-megapikslilise sensori kombinatsioon võimaldab nõelteravalt jäädvustada selle kärbse jalgadel olevaid karvu ja suuri punaseid silmi.

Canon EOS 77D on makrofotograafia jaoks suurepärane valik. Kaamera 24,2-megapiksline CMOS-sensor suudab salvestada vapustavalt detailset pilti ja selle muudetava nurgaga puuteekraan võimaldab hõlpsalt töötada ka ebatavaliste nurkade alt. Näiteks võite jäädvustada maailma läbi vihmaussi silmade, pildistades hästi maad ligi.

Selleks et saaksite oma makroobjektiivist ja suure eraldusvõimega CMOS-sensorist viimast võtta, on oluline hoida kaamerat säritamise ajal täiesti paigal. Isegi väike vibratsioon võib pildikvaliteeti rikkuda, seega tasub kasutada kas viiteaega või fikseerida oma kaamera statiivi külge. Canoni objektiivil EF-S 35mm f/2.8 Macro IS STM on pildistabilisaator, mis on suurepärane abiline, kui jäädvustate liikumise ajal, kuid mis tuleb statiivi kasutamisel välja lülitada. Pildistabilisaatori sisemine mehhanism on loodud kompenseerima mis tahes liikumist, kuid staatilise oleku puhul võib sel olla vastupidine mõju. (Osadel objektiividel on statiivi tuvastamise funktsioon, kuid kindlam on pildistabilisaator ise välja lülitada. Eriti oluline on see pika säriaja puhul.)

Selleks et mehaanilisi vibratsioone veelgi vähendada, võite aktiveerida kaamera peegli lukustuse funktsiooni või kasutada kaamera reaalajavaadet, et peegel automaatselt oma kohale lukustuks. Lisaks võite kasutada Canoni kaamera EOS 77D Wi-Fi ühendust, et kontrollida kaamerat eemalt läbi Canoni rakenduse Camera Connect, mis on installitud teie nutitelefoni või tahvelarvutisse.

4. Ava

Väiksem f-number tähendab seda, et tigu jääb fookusesse ja taust pehmelt häguseks.

Teie ava valik mõjutab välja sügavust või seda, kuivõrd teravana teie makrosubjektid tunduvad. Väiksemad f-numbrid, nagu f/2.8 ja f/4, toodavad madalama väljasügavuse (ainult väike ala on teravustatud), samal ajal kui suuremad f-numbrid, nagu f/11 ja f/16, tagavad suurema väljasügavuse (subjekt on rohkem fookuses).

Lähifotograafias võib isegi suur väljasügavus tähendava vaid paari millimeetrit, seega teravustamise juures ei ole suurt eksimisruumi. Tõenäoliselt jääb taust hägusaks nagunii, kuid väiksema ava (suurem f-number) puhul saate tagada, et teie subjektist jääks selgeks võimalikult suur osa. Suurem ava (väike f-number) võimaldab teil teravustada subjekti väiksemaid osasid, jättes kõik muu fookusest välja.

5. Säriaeg

Tehtud järgmisega: Canon EOS 77D + EF-S 35mm f/2.8 Macro IS STM

• f/2.8
• 1/1300
• 800

Selle avaga kaasnev madal väljasügavus loob väga kitsa teravustamisala, mistõttu jäävad lehe osad fookusest välja.

Ava muutmisel tuleb püsiva säritamisel nimel muuta kas säriaega või ISO-valgustundlikkust. Samas võib ISO muutmine mõjutada pildikvaliteeti, mistõttu on mõistlik enne ISO-valgustundlikkuse puudutamist leida enda loomingulisele eesmärgile vastav ava ja säriaeg.

Kuidas see töötab? Mida suurem on f-number, seda väiksemaks muutub objektiivi ava. Selle tulemusel siseneb kaamerasse vähem valgust, mistõttu peab säriaeg olema aeglasem, et lõpptulemus liiga pime ei oleks. Kui valite väiksema f-numbri, muutub objektiivi ava suuremaks, mistõttu peab säriaeg olema kiirem, et lõpptulemus liiga ere ei oleks.

Võib tunduda kummaline, et väiksem f-number (nt f/4) tekitab suurema ava ja suurem f-number (nt f/16) väiksema ava, kuid võibolla aitab teid see, kui mõtlete f-numbritest kui murdudest: 1/4 on suurem kui 1/16.

Ülaltoodud võte on tehtud avaga f/2.8, mis on väikseim, mida Canoni objektiiv EF-S 35mm f/2.8 Macro IS STM pakkuda suudab. Nagu te näha võite, siis selle ava madal väljasügavus tekitab väiksema teravustamisala ja ilusa taustahägu.

6. ISO

ISO-valgustundlikkuse seadistamine võimaldab teil kombineerida väiksemat ava ja kiiremat säriaega.

Parima kvaliteedi saavutamiseks kasutage väiksemat ISO-valgustundlikkust, nagu ISO 100, ISO 200 ja ISO 400. Kui kasutate väikest ava või valgustingimused on nõrgad, võib eelmainitud ISO-seadistuste puhul säriaeg liiga aeglaseks muutuda.

ISO-valgustundlikkuse suurendamine võimaldab teil kasutada küll kiiremat säriaega, kuid sellega võib kaasneda ka suurem pildimüra. Selle vähendamiseks võite suurendada kaamera kõrge ISO-valgustundlikkuse müravähenduse tugevust. Saate seda teha kaamera punase jäädvustamise menüü kaudu.

7. Loomingulisus

Tehtud järgmisega: Canon EOS 77D + EF-S 35mm f/2.8 Macro IS STM

• f/2.8
• 1/320
• 400

Sellise ava puhul (f/2.8) jääb bambusevars fookusesse ja taust häguseks.

Üks makrofotograafia eeliseid on see, et saate luua suurepäraseid pilte otse oma kodu lävepakult. Isegi igapäevased objektid muutuvad huvitavateks, kui näitate neid uues valguses. Lisaks saate katsetada erinevaid kaamera seadistusi.

Kõige lihtsam on eksperimenteerida avaga. Ülaltoodud näites oli avaks määratud f/2.8. Sel pildil on pehme ja hägune taust, kuid esiplaanil olev bambuse vars on ideaalselt terav.

Tehtud järgmisega: Canon EOS 77D + EF-S 35mm f/2.8 Macro IS STM

• f/5
• 1/160
• 400

Ava vähendamine tagab detailsema tausta.

Järgmine pilt (ülal) on tehtud seadistusega f/5. Võrreldes pildiga, mille f-number oli f/2.8, on selle taustal rohkem detaile.

Tehtud järgmisega: Canon EOS 77D + EF-S 35mm f/2.8 Macro IS STM

• f/8
• 1/80
• 400

Vähendades ava veelgi rohkem, tuleb taustal rohkem detaile nähtavale.

Viimane ülaltoodud pilt on tehtud veelgi väiksema avaga – f/8. Säritus sarnaneb teiste võtetega, kuid taustal on näha veelgi rohkem detaile. See näitab, kuidas isegi väikesed erinevused muudavad makrofotograafia lõpptulemust.

Sügis on suurepärane aeg makrofotograafiaga tegelemiseks. Sel ajal, kui roheline asendub pruuniga ja loodus valmistub talveuneks, saate teie avastada detailides peituvat ilu. Teil tuleb vaid koduuksest välja astuda ja asja lähemalt uurida.

Nõuanded säriaja kasutamisel

aamera säriaja muutmisega saab muuta kogu pildi säritust. Kuid sel on ka loomingulisi kasutusvõimalusi, lubades teil kontrollida piltidel tekkiva hägu ulatust.

Selles artiklis toome välja viis nõuannet säriaja kasutamiseks ja tegevusfotograafia täiustamiseks. Kasulikku teavet leiavad nii need, kes EOS M peeglita kaameraga spordipäeva jäädvustavad, kui ka need, kes EOS digipeegelkaameraga motosporti pildistavad.

1. Kontrollige oma säriaega

Tehtud järgmisega: Canon EOS 90D + EF-S 18-135mm f/3.5-5.6 IS STM

• f/22
• 83"
• 100

Selleks, et kontrollida kaamera säriaega ise, aktiveerige kaameras säriaja etteandega režiim (või Tv, mis märgib valitud aega (Time Value)).

Enamikul EOS kaameratest on stseenirežiimide all spordirežiim, mis kohandab kaamera säritust ja teravustamise seadeid automaatselt nii, et need sobiksid liikuvate subjektide jäädvustamiseks. See tagab küll suurepärase tulemuse, kuid loominguliste piltide loomiseks, kindla efekti kasutamiseks või teatud tingimustele reageerimiseks (nt kauguses kiiresti liikuva subjekti käest pildistamiseks) vajate suuremat kontrolli.

Selleks, et kontrollida kaamera säriaega ise, aktiveerige kaameras säriaja etteandega režiim (või Tv, mis märgib valitud aega (Time Value)). Säriaega saab muuta, kui keerate kaamera valimisketast või kasutate puuteekraani, mis on saadaval paljudel EOS kaameratel, sh Canon EOS M6 Mark II ja Canon EOS 90D. Teie kaamera kohandab automaatselt ava suurust, et tagada standardset säritust. EOS kaamerate kiireim säriaeg on kas 1/4000 s või 1/8000 s ja pikim automaatselt seadistatav säriaeg on 30 sekundit.

2. Vältige kaamera värinat

Säriaja valimisel tuleb arvestada kahe asjaga: kas see on piisavalt kiire, et vältida käes hoitava kaamera liigutamisel tekkivat hägu (kaamera värin), ja kui suur on subjekti liikumiskiirus.

Säriaeg, millega kaamera värinat ennetada, sõltub mitmest faktorist. Näiteks sõltub see sellest, kas objektiivis on olemas sisseehitatud pildistabilisaator, ja kas ilm on väga tuuline. Kõige olulisem on aga objektiivi fookuskaugus. Mida rohkem te sisse suumite, seda märgatavamaks iga värin muutub.

Üldine reegel ütleb, et tuleb valida säriaeg, mis vastaks efektiivsele fookuskaugusele, või siis sellest kiirem. Seega tuleb 50 mm fookuskauguse puhul kasutada 1/50 s või kiiremat säriaega ja 200 mm puhul 1/200 s või kiiremat säriaega. Kui see on korras, tuleb jälgida subjekti liikumiskiirust – lugege edasi!

3. Külmutage liikumine kiirema säriajaga

Liikuva subjekti külmutamiseks vajalik säriaeg sõltub subjekti ja kaamera vahelisest kaugusest, liikumise suunast ja kiirusest. Tõenäoliselt vajate kiiremat säriaega kui esialgu arvasite. 1/250 s säriaeg külmutab aeglaselt liikuva subjekti (nt kõndiva inimese), samal ajal kui jooksva inimese jäädvustamiseks on vaja 1/500 kuni 1/1000 s säriaega. Kui tahate jäädvustada lendavaid linde või kihutavaid autosid, vajate 1/1000 või isegi 1/4000 s säriaega.

Võrrelge neid kaht pilti. Näete, et 1/200 s säriaja kasutamisel on nii ratas kui ka sõitja hägusad, mis annab küll edasi liikumise tunnet, kuid ei võimalda teil vaadata detaile. Samal ajal on 1/1000 s säriaja puhul tegevus külmutatud ja detailid teravad.

Tehtud järgmisega: Canon EOS 90D + EF-S 10-18mm f/4.5-5.6 IS STM

• f/5.6
• 1/1000
• 1250

Kiiremate säriaegade kasutamiseks olge valmis suurendama ISO-valgustundlikkust, eriti siis, kui jäädvustate sporti ja loodust.

4. Olge panoraamilisel loomingulised

Tegevuse külmutamisega võib kaasneda üks negatiivne aspekt – nimelt ei pruugi tegevus enam tegevusena näida. Liikuvate subjektidega pildid paistavad dünaamilisemad siis, kui subjekt on terav, kuid taust on hägune. Selle efekti saavutamiseks veenduge, et säriaeg oleks hägu tekitamiseks piisavalt aeglane, ja seejärel liigutage kaamerat, järgides subjekti liikumise kiirust. Seda kutsutakse panoraamimiseks.

Tehtud järgmisega: Canon EOS 90D + EF 70-300mm f/4-5.6 IS II USM

• f/8
• 1/100
• 1600

Panoraamimise kasutamine liikuvate subjektide järgimisel loob hägusa tausta ja muudab tegevuse dünaamilisemaks.

Kasutatav säriaeg sõltub sellest, kui kiiresti subjekt liigub ja kui tugevat hägu te soovite. Selleks et jäädvustada subjekti selgelt, seadistage automaatteravustamisrežiim kas AI-servoteravustamise või servoteravustamise režiimile. See võimaldab kaameral kohaneda vastavalt fookuses oleva subjekti liikumisele. Sisseehitatud optilise pildistabilisaatoriga objektiiv aitab kompenseerida kaamera horisontaalsel liigutamisel tekkivat vertikaalset värinat ja vastupidi. Kui teie objektiivil on pildistabilisaatori režiimilüliti, siis aktiveerige panoraamimiseks 2. asend. Selle seadistuste puhul aitab kaamera stabiliseerida vertikaalset liigutamist, kuid jätab alles horisontaalsel liigutamisel tekkiva hägu.

5. Liikumise hägustamiseks kasutage aeglasemat säriaega

Kui kaamera on kinnitatud statiivile ja kasutatakse pikka säritust (aeglast säriaega), muutuvad liikuvad subjektid – nagu lained – hägusaks.

Kui soovite pilti hägustada, võite kasutada pikemat kui ühesekundilist säritust. Ülesärituse ennetamiseks tuleks kasutada aga kitsamat ava (suuremat f-numbrit, nagu f/16 või f/22), väiksemat ISO-valgustundlikkust või ND-filtrit, mis piiraks kaamerasse tuleva valguse hulka. Pärast seda saate kaamerat säritamise ajal kas ise liigutada (hägustades terve pildi) või kasutada statiivi, mille abil jäävad hägusaks ainult kaadris liikuvad osad. Viimane tehnika sobib hästi lainete ja voolava vee pehmendamiseks või linnapildis liikuvate autode ja inimeste hägustamiseks.

Pikema kui 30-sekundilise särituse puhul kasutage aegvõtet. Osadel Canoni kaameratel on režiimikettal B-seadistus, samal ajal, kui teiste puhul tuleb aktiveerida M-režiim (Manual, käsitsi) enne, kui säriaegade valikusse ilmub aegvõtte režiim. Kasulikuks võib osutuda ka kaugjuhtimispult või juhtmega pult, millega saab ennetada päästikunupu vajutamisel tekkivat värinat. Lisaks nendele valikutele võite kasutada ka rakendust Canon Camera Connect, millega saate kontrollida oma kaamerat nutitelefoni kaudu.

Pooljuhttehnoloogia

• Pooljuhttehnoloogia on mikroelektroonika valdkond, mis tegeleb pooljuhtseadiste, sealhulgas integraallülituste projekteerimise ja valmistamisega.

CMOS-transistori struktuuri näide (2000ndetast aastatest)

Pooljuhttehnoloogia protsessid võivad olemuselt olla nii füüsikalised kui ka keemilised. Näiteks rakendatakse keemilist pinnet (pinnakatmist), söövitust ja pinnapuhastust, aga ka füüsikalist pinnet ja puhastust, ionisatsiooni, samuti füüsikalis-keemilisi protsesse, nagu fotolitograafia ja keemilis-mehaaniline poleerimine, ning ka termilisi protsesse.

Vajalike omadustega kihtide loomiseks rakendatakse epitaksiat: aluskristallile kasvatatakse selle kristallivõret jätkav legeeritud ränikiht.

Integraallülituse põhielement on isoleeritud paisuga väljatransistor (MOSFET). Elementidevahelise isolatsioonina, samuti dioodide ning kondensaatoritena on võimalik kasutada vastupingestatud pn-siirdeid. takistitena pn-siirete takistust. Lülitus kavandatakse nii, et see ei sisaldaks suure väärtusega takisteid ega kondensaatoreid, sest need hõivaksid palju rohkem kristallipinda kui transistorid.

Pooljuhttehnoloogia põhietepidRedigeeri

Integraallülituste valmistamisel kasutatakse alusmaterjalina – substraadina – suuri, erimenetlusel kasvatatud eriti puhtaid ränimonokristalle, mis ei või sisaldada rohkem kui ühe soovimatu lisandiaatomi miljardi räniaatomi kohta. Monokristalli silindrist (läbimõõduga 5, 15 või 30 cm) saetakse kettad paksusega alla 1 mm. Ühel kettal saab korraga valmistada sajad või tuhanded integraallülitused. Lülituse elemendid ja nendevahelised ühendused valmistatakse substraadi õhukeses, vähem kui 1 μm paksuses pinnakihis ja pinnal paljude (kuni sadade) järjestikuste tehnoloogiaetappide käigus, mida tuntakse planaarprotsessina ehk planaarmenetlusena (lad k planum ’tasapind’).

Integraallülitustega ränikettad enne kiipideks lõikamist

Räniplaadi peegelsiledaks poleeritud pinnale tekitatakse termiliselt ränidioksiidist kaitsekiht. Pinnaosadelt, kuhu on vaja manustada legeerivaid lisandeid, eemaldatakse oksiid fotolitograafiat rakendades. Kõigepealt kaetakse pind polümeerse valgustundliku materjali – fotoresisti – ühtlase kihiga. Sellele asetatakse tarviliku mustriga (läbipaistvate osadega) fotošabloon ehk mask. Ultraviolettkiirgusega säritamisel tekib mustri varjatud kujutis, mille ilmutamise järel fotoresist lahustub kohtades, mida on vaja edasi töödelda, ja polümeriseerub ülejäänud pinnal, kus moodustub happekindel kaitsekiht. Kaitsmata pinnaosadelt eemaldatakse ränidioksiid teatud paksuseni söövitamise teel.

Järgneb paisustruktuuri moodustamise fotolitograafiline protsess ja seejärel aktiivpiirkondade (lätte ja neelu) legeerimine. Legeerivaid lisandeid manustatakse ränisse kas difusioonmenetlusel tarvilikku lisandit sisaldavast gaasist kõrgel temperatuuril või ioonlegeerimise teel, mis võimaldab lisandeid täpselt doseerida. Sel juhul pommitatakse räni vaakumis ioniseeritud lisandiaatomitega; suure energiani kiirendatud ioonid tungivad kuni 1 µm sügavusele.

Seejärel toimub passiveerimine (kaitsekihi moodustamine) ning edasine fotolitograafiline struktureerimine. Avatakse oksiidikiht elektroodide ühendamise kohtadelt (väljaviikude loomiseks). Kõige peale sadestatakse juhtiv pind (nt hea juhtivusega polükristallilisest ränist), milles moodustatakse ribad integraallülituse teiste elementidega ühenduste loomiseks.

Valmis lülitused pooljuhtkettal eraldatakse üksteisest (nt. laserikiirt kasutades) kiipideks. Töökorras kiibid kinnitatakse korpuse alusele ja integraallülituse kontaktpinnad ühendatakse väljaviikudega. Lõpuks ümbritsetakse komponent hermeetilise korpusega.

MOSFETi tehnoloogilise protsessi etapid (lihtsustatult)Redigeeri

1. Aktiivpiirkondade (pais, läte, neel) moodustamine

• Oksüdatsioon (nt ränidioksiidi kiht)
• Pinna fotoresistiga katmine
• Fotolitograafiline maskeerimine (negatiivresist)
• Fotoresisti eemaldamine
• Paisuelektroodi moodustamine tagasisöövitusega
• Fotoresisti eemaldamine

2. Paisustruktuuri moodustamine

• Polüräni kihi sadestamine
• Fotoresisti pealekandmine
• Fotolitograafiline maskeerimine
• Fotoresisti ilmutamine
• Polüräni kihi söövitamine
• Resisti eemaldamine

3. Aktiivpiirkondade legeerimine ja passiveerimine

• Lätte ja neelu pindade legeerimine (dopeerimine)
• Oksiidikihiga katmine (passiveerimiseks)

Väljatransistori kanali pikkusega (lättest neeluni) väljendatakse integraaltehnoloogia arengujärke: esialgsest 3 mikromeetrist (1975) on jõutud 10 nanomeetri tehnoloogiani (2016).

Fotoresist ehk fotolakk

Fotoresist (ingl k photoresist) ehk fotolakk (saksa k Fotolack) on polümeerne valgustundlik materjal, mida kasutatakse fotolitograafia protsessides integraaallülituste ja trükkplaatide valmistamisel. Fotoresisti säritamisel (tavaliselt laseri ultraviolettkiirgusega valgustamisel) muutub selle koostis fotokeemiliste reaktsioonide tulemusel nii, et see lahustub teatud ainetes. Fotoresist kantakse töödeldavale pinnale ja säritatakse läbi fotošablooni (vajaliku mustriga maski), nii et moodustuvad lahustatavad pinnaosad (aknad) edasiseks töötlemiseks.

Olenevalt fotoresisti lahustuvusomadustest eristatakse negatiiv- ja positiivresiste.

• Negatiivresisti lahustuvus säritamisel järsult väheneb – säritatud pinnaosadel resist polümeriseerub ning muutub ilmutamisprotsessis lahustamatuks, s.t katab säritatud pinnaosad, valgustamata pinnaosadelt resist lahustub:

• Positiivresisti lahustuvus säritamisel suureneb – säritatud pinnaosadel muutub resist lahustuvaks ja ilmutamise järel eemaldatakse, nii et alles jäävad ainult säritamata (maskiga kaetud) pinnaosad.

Fotoresistide tähtsamad lähtematerjalid on polümeerid (nt polümetüülmetakrülaat, polümetüülglutarimiid) ja epoksüvaigud (nt fotolakk SU-8). Ilmutina on kasutusel näiteks tsüklopentanoon või gammabutürolaktoon,

Nanolitograafia

Nanolitograafia on nanotehnoloogia haru, mis tegeleb nanoelektroonika komponentide valmistamisega, mida kasutatakse mikroprotsessorites, mäludes, rakendusotstarbelistes mikroskeemides (integrated circuit). Tänu litograafia tehnoloogiate arengule on pooljuhtide tööstust saatnud edu, mida kinnitab ka Moore'i seadus. Üldiselt on nanostruktuursete pindade valmistamiseks kaks lähenemisviisi: ülalt-alla- (top-down) ja alt-üles-meetod (bottom-up), kuid kasutatakse ka tehnoloogiaid, mis kombineerivad neid.

Ülalt-alla-meetodid

Ülalt-alla-meetodeid kasutatakse palju pooljuhtide uurimisel ja tööstuses.

Fotolitograafia tööpõhimõtte skeem

Fotolitograafia

Fotolitograafia ehk optiline litograafia on olnud valdavaks tehnikaks mikroskeemide litografeerimisel. Kasutatakse väga madalaid lainepikkusi (193 nm). Meetodi tööpõhimõte on järgmine:

Alus ehk substraat kaetakse kilega (1). Kile peale kantakse fotoresisti kiht, mis muutub UV-kiirguse mõjul lahustuvaks (positiivne fotoresist) või lahustumatuks (negatiivne fotoresist) spetsiaalses kemikaalis (2). Siis eksponeeritakse eelnevalt sadestatud kilet UV-valgusega läbi fotomaski, millel on kujutis vastavalt soovitud elemendile integraalskeemis (3). Seejärel eemaldatakse eksponeeritud resist (4) ning söövitatakse kile samast kohast (5). Näiteks SiO₂ kile korral saab seda söövitada HF-ga. Viimase etapina eemaldatakse fotoresist (6), näiteks H₂SO₄ abil.

Elektronkiirlitograafia

Elektronide voog kiirendatakase substraadile ning seda liigutatakse elektri- ja magnetvälja abil vastavalt soovitud elemendi kujule. Elektronide doos ja kiire energia on täpselt kontrollitavad. Elektronkiirega saab "joonistada" elemente nii otse kui ka läbi maski.

Klassikaline DPN mehhanism: Molekulaar "tint" difundeerub teravikult pinnale läbi veemeniski

Skaneeriva kiire litograafia

Siia alla kuuluvad meetodid, mis kasutavad skeemi "joonistamiseks" teravikku, mida liigutatakse mehaaniliselt mööda pinda. Skaneeriva kiire litograafia võib jaotada kaheks: keemiline ja füüsikaline pinna modifitseerimine. Esimese meetodi puhul rakendatakse lokaalse oksüdatsiooni protsesse. Teise meetodi korral moodustub soovitud struktuur materjali füüsikalise liigutamisega substraadil.

Teraviknanolitograafia (Dip-pen nanolithography, DPN), mis on füüsikaline skaneeriva kiire litograafia meetod, kasutab AFM’i teravikku, et materjali pinnale kanda. See materjal võib olla kas teraviku enda koostisosa (näiteks Au), mida mõjutatakse jõu või vooluga, või füüsikaliselt adsorbeeritud materjal. Teravikult substraadile kantakse materjal kapillaarjõudude abil.

Muid ülalt-alla-meetodiga litograafia tehnoloogiaid

• Sügava UV-kiirguse litograafia (Extreme ultraviolet lithography)
• Röntgenlitograafia (X-ray lithography)
• Magnetlitograafia (Magnetolithography)
• Kontaktlitograafia (Contact lithography)
• Pehme litograafia (Soft lithography)

Alt-üles-meetodid

Alt-üles-meetodid on arendanud (bio)keemikud ning need on seotud molekulaarse iseorganiseerumisega (molecular self-assembly). Iseorganiseerumise meetodid võib jaotada kaheks: 1) kahjumlik protsess (sacrificial process), kus iseorganiseeruvad nanokomponendid eemaldatakse ja nad ei osale aktiivselt nanostruktuuride moodustumisel, 2) aktiivne protsess, kus iseorganiseeruvad nanokomponendid on mikroskeemide osana. Mõlemal juhul põhjustavad organiseerumise mitmed intermolekulaarsed jõud (vesinikside, Van der Waalsi jõud, hüdrofoobsed/hüdrofiilsed ja π-π vastastikmõjud), mille eesmärgiks on minimeerida termilist ja kineetilist energiat, mille tulemusena moodustub muster.

Näiteks kasutatakse nanostruktuuride organiseerumiseks nukleiinhappeid, kuna neil on etteennustatav iseorganiseerumise mudel, nende dimensioonid on hästi teada ja neid saab funktsionaliseerida. DNA origami tehnoloogia seisneb pika (100 nm) ühekiulise DNA voltimisel juhuslikuks tasapinnaliseks nanovormiks.

Kombineeritud meetodid

Kombineeritud meetod kasutab nii ülalt-alla- kui ka alt-üles-meetodeid. Chung et al. on kombineerinud DPN-i ja DNA-suunatud iseorganiseerumist, kus nanoskaalas elektroodiliited on selektiivselt funktsionaliseeritud spetsiifilise oligonukleotiidi järjestusega kasutades DPN-i. Need järjestused suunavad elektriskeemi iseorganiseerumist, mis sisaldavad 20 nm ja 30 nm diameetriga DNA-ga modifitseerituid nanoosakesi. Selle tulemusena moodustuvad liited, mis on ühendatud üksiku nanoosakesega.